Lew R. Berg

Esiteks, see eepiline lugu antakse meile tükkidena, kus igas peatükis kuuleme erinevast peategelasest. Pidin end kammitsema, et mitte pidevalt lehti keerata, et näha, mis selles või teises loo liinis edasi sai. Aga kui on nii palju peategelasi (7-8), siis selline kirjutamisstiil võtab loolt ära tema jõu ja ilu. Jääb järele mingi kimp vinjette, pretentsioonikaid ja mitte midagi ütlevaid.

Teiseks, tegelaskujud on väga ebaoriginaalsed. Mul oli lugedes tunne, et olin iga ühte varem kuskil kirjanduses kohanud. Lisaks oli osa neist ebausutavad ja stereotüüpsed, näiteks üks barbar, kes on Conani ja armastusromaani lääge kangelase segu. Isegi kõigest sellest hoolimata oleksin autorile nelja pannud, ent kahjuks ei suutnud ta oma massiivset (700lk) teost ära lõpetada. Oodata on lõppematuid järgi, mis minu silmis teose väärtust kahandab, kuigi annab lootust, et ehk järgmised raamatud on paremad. Tugev kolm.

Kirjutatud on hästi. Ilmselt autori osavusest tulenevalt ei ole ette aimata, kui kaugel lugu omadega on, kuhupoole lõpp tüürib ning kes võidab.

Nii paljude vaatenurkade kirjeldamine viitab vist autori soovile sündmusi võimalikult põhjalikult valgustada; kõik tegelased on kogu aeg lugeja silma all ning keegi ei ilmu järsku otsustaval hetkel võsast tundmatuna. Või vähemalt näib see mulle ainsa õigustusena.

Loo sisu? Võimul on kuningas Robert ja kuninganna Cersei. Robert palub oma vana sõpra Ned Starki hakata oma paremaks käeks. Taustal näib toimuvat mingid vandenõud, ning Stark jääbki nõusse. Teine liin, mis hargnema hakkab, on seotud Starki sohipoja Jon Snow`ga, kes siirdub Müürile, mis kaitseb Seitset Kuningriiki põhjas elutsevate pahade ja Teiste eest. Kolmas liin on Roberti poolt kukutatud eelmise kuninga lapsed, kes elavad põgenikena teisel kontinendil.

Olulised tegelased raamatus on Starki lapsed ning nende direwulf`id, kes näivad neid halva eest kaitsvat.

Selle raamatu lugemine aitas mind hulga sõjalise strateegia mõistmisel ning kinnitas tunnet, et kuningliku perekonna liige olla ma ei tahaks.

Autor ei tee allahindlust: kui põhimõttekindel ja aus mees läheb õukonda, mis kubiseb intrigantidest, siis on IRL tõenäoline, et tal läheb fataalselt halvasti. Ka raamatus ei päästa meest karmist saatusest tema peategelasestaatus, nii et autor maksab usutavusele ja elulisusele lõivu ka oma peategelaste hulgast, kui see peaks vajalikuks osutuma.

Minu arvates ei ole tegelased märkimisväärselt stereotyypsed, nad on inimlikud ja üksjagu mitmekylgsed. Kui tegemist on stereotyypidega, võib väita, et sellisel juhul ongi inimesed yldse stereotyypsed, yksikute eranditega (kes siis esindavad mingit erandi stereotyypi), ning seetõttu on ilmselt ylalarvustajal, kes GT tegelasi stereotyypsuses syydistab, selles mõttes õigus. Kuigi on natuke raske ette kujutada, milline stereotyyp see täpselt on, mis Conanit lääge armastusromaaniga yhendab ;) Mulle endale tundus armastuslugu hordipealiku ja draakoniprintsessi vahel kyll väga lakoonilise ja kargena, kuid just sellisena oli see väga mõjuv.

Igatahes. Tegemist oli väga lugemistvääriva raamatuga. Mitmete erinevate tegelaste lugude põimimine, mis ylalarvustajatele ei meeldinud, mulle jällegi sobis. Tyrion tasakaalustas pagana hästi idealistist Eddartit, naiivikust Sansa Aryat, andes yhest ja samast loost väga erinevaid pilte. Mis mõjus lisaboonusena.

Järgi mõeldes tahaks vastu vaielda kõigile kolmele daamile, kes enne mind on vaevaks võtnud seda teost arvustada ja sellega seoses meenub Varley "Steel Beach", kus oli üks väga hea võitleja, aga Maalt pärit ja ei tahtnud naisi lüüa. Paljud teised võitlejad vahetasid sugu, et temaga mitte kokku minna ;-)

Raamatus on, nagu öeldud, kolm liini, ja kui kaks nendest jäävad küll lahenduseta, kuid on suhteliselt mõistlikult teostatud, siis kolmandaga olin ma rahul kuni viimaste teemaarendusteni. Niisiis - kukutatud kuninga lapsed, õde ja vend eksiilis. Haakus väga mitmete dokumentaalsete jutustustega kodumaalt välja aetud aadlikest, eriti meenusid kirjeldused Vene aadlist 1920-ndate Pariisis. "Kerjuskuningas"! Neile ei ole midagi jäänud peale piiritu kibestumise ja mitte iial täituvate ambitsioonide. Turgutatakse end illusioonidega - mitte keegi ei oota neid tagasi - toidetakse oma rumalat halenaljakat uhkust, ehitatakse õhulosse ja püüdes eemale lükata igalt poolt ligihiilivat vaesust, müüakse lõpuks maha kõik, kaasa arvatud aated ja traditsioonid. Kuigi tolles kuningasuguvõsas on olnud kombeks venna-õe abielud vere puhtuse nimel, müüb vend oma õe rändhõimupealikule lubaduse eest anda armee. Selle asemel saab ta hoopis võrdlemisi õudse lõpu. Õel läheb ka täpselt nii, nagu minema peab. Sellist rampmasendavat hobuse perse otsas kõikumist on muide eestlastest Valton päris hästi kirjeldanud oma raamatus "Tee lõpmatuse teise otsa". "Armastuseks" ei suuda ma ka nende tegelaste suhet nimetada - huvitav, millise olulise kriteeriumi poolest erines tolle hõimupealiku kopuleerimine tema hobuse omast? No ja siis, kui kõik näib lõppevat loogiliselt, tulevad mängu kolm lohepoega... kurat, sihukesed asjad tekitavad kõhulahtisust.

Kaks teist liini on tunduvalt paremad. Mulle tõsiselt meeldis raamatu haare - maailm oli elus oma suure hulga trooninõudlejate ja nendevaheliste suhetega. Meeldis, et ei olnud väga mustvalgeid kujusid, väga palju oli ruumi pooltoonidele ja iseseisvale mõtlemisele. Kui kusagil keskel hakkas tegevuse tempo tõusma, muutus muidugi tõesti pisut tüütavaks jälgida suhteliselt kõrvalise tegelase toimetamisi, kuid autori stiil on hea, lugeda oli lahe ja kannatlikkus on asi, mida teleka-arvutiajastu inimesed peaksid harjutama - et ei oleks õigus klippide tegijatel, kes väidavad, et inimene ei suuda üle viie sekundi sama pilti vaadata. Kuldkala mälu pidi muide seitse sekundit olema (siis unustab eelmise kogemuse ja tuleb jälle ninaga mütaki vastu klaasi)... Mis võib nende tegelaste juures häirida - nende puhtus. Tegelased ei ole stereotüüpsed (või kui väga laialt läheneda, siis muidugi, aga sel juhul kuuluvad kõik inimesed mingisse tüüpi). Nende mõtlemine ja ajendite ruum on ilma nõrkuste ja suuremate kõrvalekalleteta - seda küll (mis ei tähenda, et nad ei areneks või ei kõhkleks - need on iseasjad). Ent kannaksin selle pigem plusspoolele. Neil läheb kord hästi kord halvasti - ka see mõjub loomulikult.

Kokkuvõtteks on tegemist väga hea raamatuga, kui välja arvata kirjanduse kui sellise üldisem viga - väljamõeldud loos on nii tegelased kui maailm autori hüpiknukud, ja kui autoril on kusagilt mõni ühendus lahti (või ta arvab, et vigaselt toimiv maailm aitab teda paremini müüa), pead lugedes endale kogu aeg meelde tuletama, et ära katsu sealt midagi endale filosoofiliselt kasulikku otsida, tegu on meelelahutusega...

Tegelasi on palju, tegevuskohti veel rohkem, intriigid on võimsad, sest kaalul on seitsme kuningriigi saatus, võidelakse trooni pärast. Kogu see poliitika on tegelikult palju huvitavamgi, kui veidi kunstlikult sisse pigistatud draakonid, ent selge on ka see, et Martin tahtis välja minna täispangale, ja kindlustada võimalikult laia lugejaskonna. Hoolimata aga pikast tegelastegaleriist ja mitmest tegevusliinist pole lugejal üldse raske neis orienteeruda. Ka see on omapärane anne.

Romaan läheb järjest süngemaks ja vägivaldsemaks. Kaheksast tegevusliinist on suurim rõhk kuninga peaministril Eddardil ja tema tütarde saatusel... Eddardi kaudu näitab autor, kuidas kuri kasutab ära inimeste kõige üllamad motiivid. Samas pole sugugi lihtne öelda, et mis on romaani peamised plussid – tegelikult on siin kõik hea. Martin on ilmselt kaasaegse fantasy kuningas... lööb võimsalt ka minu ühte senist lemmikut Sapkowskit.

Eddardi kõrval on romaani vaieldamatu superstaar aga kääbus Tyrion, kelle naljade kõrval mõjub Pratchett nagu Maie ja Valdur “Men Behaving Badly” kõrval.

Aga ega raamatu headust ei saagi hinnata selle järgi, kui mitmeid sajandeid ja ruutmiile tema tegevustik katab. Baasi korüfeed on oma eelnevates arvustustes kõik plussid juba nii hästi esile toonud, et mul ei ole mõtet hakata neid uuesti loetlema.

Tegemist on Robin Hobbi kõrval teise minu TOP 2-te kuuluva fantasyteosega/sarjaga. Arvatavasti ületabki eelnimetatut, kuid kuna lugemus fantasy vallas just kõige suurem pole, siis kaugemale ulatuvaid järeldusi ei tee.

Kui nüüd natuke viriseda, siis minu jaoks kippus raamat liiga pikaks venima, ka oli algul raskusi nii paljude peategelaste toimingute jälgimisega. Martin on tõesti üritanud küllaltki nappide vahenditega ülisuurt infohulka edastada. Lugejale jääb palju kohti ise kaasa mõtlemiseks, vastasel juhul oleks see teos veel poole võrra paksem. Seega vaatamata oma mahukusele on story edasi antud üpriski nappide vahenditega.

Raamatu poolepeale aga olin juba sellesse ilusti sisse elanud ning ka omad lemmikud peategelaste hordist kujundanud. Selle raamatu üks plusse on see, et tegelased ei ole ei üdini halvad, ega ka head. Nad on nii parajalt nii ühte kui ka teist, nagu ka päris elus ollakse. Samuti võivad peategelased poole teose (sarja) pealt oma vaateid/käitumist muuta, mis lisab oluliselt vürtsi juurde.

Nii et kokkuvõttes kindel viis.

Martini raamatule seega hindeks ilma igasuguste kõhklusteta "viis" ning on aeg asuda hankima lugulaulu järgmisi osasid.

Karakteritest üks huvitavamaid oli kahtlemata Tyrion Lannister-ettevõtlik kääbus, kes enamikust ohtlikest olukordadest terve nahaga välja tuleb. Tegelikult on ta ka ainus sümpaatne tegelane Lannisteride kojas. Eks neid meeldejäävaid karaktereid ole muidugi veel-must-valgelt vastanduvad ettevõtlik Arya (kelle saatus jäigi käesolevas romaanis selgusetuks) ja naiivne snoob Sansa, lõppkokkuvõttes üldsegi mitte ebasümpaatne hedonistist kuningas Robert, samuti enese hukatuseks aumehena käituv Eddard Stark jne. Kõige ebameeldivam tegelaskuju minu jaoks polnudki kusjuures kuninganna Cersei ega armetu lollpea Viserys, vaid idioodist Lysa Arryn. Pani lausa soovima, et Lannisterid Kotkapesa maatasa teeksid. No ja ser Alliser oli muidugi ka suhteliselt vastik.

Erinevalt eelarvustajast pean Martinit Tolkienist paremaks. Martin on usutavam. "Sõrmuste Isanda" ülesehitus meenutab ikkagi mõnevõrra muinasjuttu, kus hea võidutseb kurja üle, Martini kirjeldatud maailmas on asjad aga märksa keerulisemad-nagu reaalsuseski.

Tõlke üle ei nuriseks, ehkki pole originaali lugenud. Fraas "Öine Vahtkond" on päevapoliitika tõttu omandanud eesti lugeja jaoks küll veidi spetsiifilise varjundi ja teatud fraasides ("Öine Vahtkond on õilis kutsumus") võib see lugedes tõsiselt nalja teha, ent teatavasti pole see tõlkija süü, kuna ta alustas romaani tõlkimist enne teatud sündmuste algust.

Kuueteistkymnenda kommenteerijana on tõesti raske midagi muud öelda kui et romaan (ja kogu sari) on yks ytlemata yleshaibitud asi.. mis kummalisel kombel tegelikult ongi päris nii hea kui inimesed räägivad :)

Kui fantasy seriaalide seast väärilist vastast otsida siis ainuke konkurent oleks ilmselt Sapkowski Wiedzmin. Kusjuures Song of Ice And Fire juures on oluliseks plussiks veel see et autor on kogu (seni ilmunud) sarja vältel suutnud asju koralikult ohjes hoida - mis sedasorti kirjanduse puhul tundub et on esimene registreeritud juhtum, kus asi hiljemalt neljandas köites sogaseks kätte ei lähe.

Omamoodi kurioosumina aga mõjub raamatu esimese ja teise osa eraldi köitena kirjastamine. Raamat, mis ilusti oleks mahtunud ka ühtede kaante vahele, on eesti keeles millegipärast kahtede vahel. Argumenteerida trükikoja piiratud võimalustega on mõttetu, sest ilusa ja korraliku näitana seisab lugejate ees paksu tellisena Harry Potteri 5. osa. Kirjastuse „surnumere-äärne kavalus“ paistab läbi ja on sisuliselt sülitamine nende peale, kes nii ehk naa ostaksid selle Martini teose. Eriti siis, kui raamatu esimese ja teise osa ilmumise vahel on oma pool aastat vahet. Mööndustega, antagu siis pealegi kahe köitena välja, aga ärgu manipuleerigu teose potensiaalse ostjaga. Ja ka see väide mu meelest ei toimi, et parem nii, kui üldse mitte. Sest Varrak ei ole enam ammu ainus kirjastus Eestis, mis tegeleb ulmekirjanduse eestindamisega.

Jüri Kallast tsiteerides: „1990. aastate alguses /.../ kangastus kirjaniku silme ette üks stseen, millest hiljem sai romaani „Troonide mäng“ („A Game of Thrones“, 1996) esimene peatükk. /.../ „Troonide mängust“ sai hiljem Martini suure saaga „Jää ja tule laul“ („A Song of Ice and Fire“) esimene raamat.“ (Muusa, märts 2007)

Siinkohal seaks kahtluse alla väited, nagu ühendaks Martini „Troonide mängu“ midagi olulist ja põhjapanevat Tolkieni „Sõrmuste Isandaga“. Ainus ühendav joon mu meelest on teoste eepilisus, mastaapsus ja tugev kalle fantaasiale. Tõsi, „Troonide mängu“ puhul ei saa rääkida hardcore-fantasy’st, kuid siiski lisavad just fantastilised elukad ja maagia olulise tausta teosele. Ühiseid jooni Tolkieni ja Martini nn tähtteoste vahel saab vedada vaid see, kes on vaid põgusalt tuttav ulmekirjandusega. Suurem osa fantasy-t on eepiline ja ühel või teisel moel seostatav „Sõrmuste Isandaga“, ja mitte vaid ja ainult sellepärast, et Tolkien on suur isakene. Põhjus on eelkõige ikka selles, et Tolkien oli kirjanik, kes esimesena sisuliselt riisus maailma mütoloogia aineselt koorekihi. See, kui mõni hilisem autor, rääkimata varesemast, kasutab samalaadseid motiive, ei tähenda tingimata Tolkieni jäljendamist.

Tagantjärele on raske öelda, mida ma täpselt teoselt „Troonide mäng“ ootasin ja mis olid emotsioonid pärast proloogi ja esimese peatüki lugemist. Küllap olin natuke pettunud. Haip haibiks (paraku mõjutab igasugune kiitus või laitus isiklikku suhtestumist teosesse), aga need Martini tekstid, mille olin eelnevalt läbi lugenud, et lasknud aimata kindlasti „Troonide mängu“ üldtonaalsust. Martini „Liivakuningad“ on näiteks teos, mida ma kõhklematult soovitaksin kõigile, nii igasugustele intlitele kui lihtsalt hääst kirjandusest lugupidajaile kahel käel, see on sedavõrd intensiivne ja hea stiili, mõtte ja sõnastusega jutt. „Troonide mäng“ sobib aga eelkõige neile, kellele meeldib lugeda nii pseudoajaloolisi fantaasia kallakuga eepilisi tekste kui alternatiivset ajalugu. Või teisele ja omamoodi olulisele inimgrupile: rollimängijatele. George R. R. Martin on muidugi oma ala meister, see aga omakorda tähendab seda, et hetkelisest pettumusest ülesaanuna siiski lugesin naudinguga kogu teose loetud õhtutundide vältel läbi. Järjest, muidugi. Ei ole just raske aru saada, miks Martin riskis 1979. aastal vabakutselise kirjaniku karjääriga. Ta suudab oma tegelased kirjutada nii elusateks ja jõulisteks, nii intensiivseteks oma pahede ja heade omadustega, et nad ronivad naha alla elama ja seavad ennast mõnusalt sisse silmade taga. Ei ole ühtegi karakterit, kes oleks üdini kuri, ja kui on (kuninganna Cersei näiteks), siis on nad siiski luust ja lihast inimesed, kes võitlevad oma aadete nimel. Kasvõi üldiselt pahedeks peetud rahaahnus või võimujanu on niivõrd usutavalt ja näiliselt objektiivselt edasi antud, et see tundub ja ongi orgaaniliselt selle, kirjeldatava isiksuse osa. Kirjanik ei mõista kedagi hukka ja vastupidi, ei soosi. Ta laseb rahulikult maha kooleda ühel peategelasel, sest kõikide loogika ja maailma seaduste järgi pidi minema just niiviisi. Ideelisel, headest ja üllastest motiividest lähtuval Eddardil ei saanudki minna paremini kõrilõikajate ja intrigaanide seas.

Romaanil „Troonide mäng“ on mu meelest neli hõlpsalt jälgitavat põhiliini. Üks neist keskendub pealinna sõitnud Kuninga Käeks (esimene nõunik) palutud Eddardi, tema naise ja arvukate laste tegemistele, teine räägib eksiili pagendatud endise kuninga laste saatusest, kolmas tegeleb kuningas Eddardi sohilapse Jon Snow’ga ja neljas kääbuse, kuninganna Cersei „äbarikust“ vennaga. See, kuidas teos on üles ehitatud, on tekitanud vastakaid arvamusi. Et kas nn hakitud lähenemine ühest peategelasest lähtuvalt on õigustatud või mitte. Näiteks: tegevus antakse edasi läbi ühe peamise karakteri silme. Järgmine peatükis on aga tegevuse edasiandjaks valitud mõni muu peategelane, ja nii läbi kogu romaani. On arutletud selle üle, kas taoline näiline hüplikus segab lugemist või mitte. Mu meelest on see pigem arukas kui segav. Sest niimoodi sain ülevaate parasjagu fookuses oleva tegelase emotsionaalsest taustast, tegutsema sundinud ajendeist ja sellest, miks just see peategelane on valitud antud hetkel keskmesse. Et miks ta on oluline romaani arenguks ja mis roll on temal selles intriigidest pulbitsevas maailmas.

„Troonide mängu“ plussiks või miinuseks saab märkida asjaolu, et tegu on siiski sarja proloogiga ja sellisena ei ole ta päriselt iseseisvana võetav romaan. Nii mõningi ots jäi sõlmimata, kuid samas, mõned liinid arendati lõpuni välja. Kuid siiski on saaga tegelased ennast niivõrd silmade taha söönud, et lugejail tekib küsimus: aga mis edasi?

Teos on mastaapne, hästi kirjutatud, suurepäraselt liigendatud ja läbi mõeldud. Jah, raamat on seda, ent maailm, kus tegevus toimub vist mitte. ˇEhk tuleb see jutuks järgnevates osades, aga mind hirmsasti segas asjaolu, et mitte sõnagi ei olnud tegelikult juttu ei paigapealse planeedi kosmogooniast ega ka tegelikult selle maailma ajaloost. Need kröömikesed, mida puistati, ei anna tegelikult mitte mingit aimu sellest, miks asjad on täpselt nii nagu nad on ja miks kogu tegelaskond koosneb suuremalt osalt lollidest, persevestidest või mõlemast korraga. Ausalt öelda oli nii mõnigi äärmiselt ebameeldiv tegelane samas ka nii loll, et lausa imetlusväärne, kuidas ta sellesse kombinatsiooni lämbunud ei olnud. Teistpidi oli ka hää ja õilis niiii kuradime naiivne, et ausalt öeldes oli mul sügavalt hää meel, kui tal radikaalselt juukseid lõigati pea kehast eemaldamise teel. Tjah, tegelikult kogu padikonast tegelastest võis leida ehk kolm-neli sellist, kelle surmast oleks pisutki kahju olnud. Ja hulgaliselt selliseid tegelasi, kelle ellujäämine tekitas sügavat nukrust ja masendust. Lühidalt öeldes - kõige halastavam oleks kogu see sletskond punti siduda ja allavett lasta.

Ometigi on see üks haaravamaid ja loetavamaid teoseid üldse, mis on kunagi ette jäänud. No pole erilist mõttesügavust, mis siis. Mõtlemist annab igapäine oleleminegi kapakaupa, kui ainult tahta. Ja mis salata - teinekord pole see sugugi reaalsus vähem vastik, kui "Troonides" kirjeldatu. Otsest vägivalda ehk pisut vähem, ent lolluse ja alatuse kontsentratrioon mitte oluliselt lahjem. Niisiis ei ole tegemist puhtakujulise eskapismiga, seda enam, et sellises sopas võib meilgi püherdada ja mitte ronida sinna, kus on klimaatilised olud kaunikesti ettearvamatud ja elanikkond endast vähemal või suuremal määral tõpraid kujutab.

Vägivald, seks ja söök. Need kõik on esindatud. Kui kaks esimest tavaliselt ei kutsu minus esile pöörast vaimustust, siis siin olid nad üsna õiges proportsioonis ja kolmas on asi, mida reeglina pisut ka fännan. Ja nii mõnedki pea naturalistlikud stseenid andsid omamoodi veel vürtsi juurde.

Sõnaga- tõesti hää raamat. Ent mitte ülihea. Ei välista hilisemat hinde tõstmist, oleneb järgedest. Igaljuhul on see esimene teos, mille lõpetamisel võtsin kätte ja ostsin e-bay`st ka kõik järjed :D.

Ma ei mäleta millal ma seda, romaanisarja esimest köidet lugesin, ilmselt umbes aasta tagasi. Tõtt-öelda ei mäleta ma ka sisust palju enamat kui et raamatus tegutses mitu kuningakoda lugematu arvu võsudega, kes mingil väljamõeldud mandril omavahel maad ja võimu jagasid. Mäletan veel seda, et tekkisid paralleelid Indrek Hargla romaaniga "Vabaduse kõrgeim määr", seda nii üldise tonaalsuse pärast kui seetõttu, et kui loo alguses oli mängu toodud veid maagiat, siis sündmuste arenedes jäi see tahaplaanile ning arveid õiendasid lihast ja verest tegelased vaid käterammu ning vaimujõu/intrigeerimise abiga. Kes kelle pealt maha kirjutas, eks ole... Selle mittemeeldejäävuse tõttu on ka täiesti kindel, et ma sarja järgnevaid köiteid, mis kuulu järgi lähevad "veel paremaks" kunagi ei loe. Kui mingi asi ikka eriti ei sütita, siis milleks ennast vaevata, olgu ta siis "absoluutselt oluline" või mitte. Raamatu lugemine edenes kiiresti, aga teravam huvi vaibus juba esimese köite keskpaigas.

Tegelik selle arvustuse põhjus seisneb järgmises: ma ei saa absoluutselt aru, miks on vaja välja mõelda mingi maanurk, asustada see elanike ning varustada ajalooga, kui see mida kirjeldatakse erineb puhtparameetriliselt vähe kõigest sellest, mida inimeste senisest ajaloost leida võib, seda enam et halle laike on tuntud ajaloos küll ja veel ning niikuinii teab keskmine inimene ajaloost nii vähe, et puhthariduslikuski mõttes oleks tulutoovam konkreetse koha ja ajaga seotud ajalooline romaan/romaanisari. Võib-olla ongi küsimus selles, et ühel juhul tuleb teha kõvasti uurimistööd ja teisel juhul oluliselt vähem.

Kindlasti lülin ma ka aktiivselt viimasteil kümnendeil bestsellereis vaat et ainuvaldavaks muutunud panoraamtehnikat (palju tegelasi ja nende enam-vähem sõltumatult kulgevad liinid). Kui seda raamatut kõrvutada nt. paljudelt parameetritelt sarnase Robin Hobbi Salamõrtsuka sarjaga, siis viimase ilmseks eeliseks ongi nimetatud tehnika ekspluateerimisest hoidumine. Kuulu järgi on Martin selle tehnikaga sarja hilisemates köidetes juba absurdini välja jõudnud.

Võib ka olla, et nn. orirahva esindajana (selle määratlusega teen ma kindlasti rõõmu tervele plejaadile, mõne isikuga ka ulmeringkondades esindatud masohhistidele, kes kasutavad iga vaba võimalust osutada 700-aastasele orjapõlvele ning sellega eestlastesse juurdunud põlastusväärsetele iseloomuomadustele) jätavad mind üpris külmaks sinivereliste elulised probleemid, millele ja ainult millele sellessinatses saagas keskendutakse; raske juhtum, ei saa ju ka erutuda nn. ajaloovõltsimise katsete pärast kui vanaisa ja vanaonu pole Luki all tankis põlenud. Mis puutub aga Jää ja tule saaga seninägematusse kargusse ja elulähedusse, siis sellealased illusioonid aurustusid niipea kui üks tornist allavisatud lapstegelane kõigi füüsikaseaduste ja tõenäosuste kiuste ellu jäi ja väga tõenäoliselt kohtame teda ka loo finaalis kui sinna kunagi välja peaks jõutama.

Eksiarvamuste vältimiseks - selle arvustusega ei taha ma kindlasti öelda, et ma end millegi poolest neist paremaks peaksin, kes seda mammutteost täiega naudivad.

Ma püüdsin elu enda jaoks lihtsamaks teha sellega, et ei hakanud välja kirjutama tegelaste nimesid ja sugupuid ega jätnud neid ka meelde. Mis mõtet on teadmisel, kellega ser Türnüffel on ema poolt suguluses või kellele ta vanaisa truudust vandus, kui on üsna kindel, et õige pea lüüakse sinane Türnüffel miskis lahingus maha ja tema nimetamise ainus eesmärk ongi algusest peale olnud ohvrite nimekirja pikendamine.

Lisaks liinidele, mida on huvitav jälgida, st tegelastele, kellel on võimalik teha valikuid, on liine, mis kulgevad oma läbinähtava lõpu poole niisama nüri järjekindlusega nagu nõuka-aegsed tööstusromaanid (ja ulmet on kah samasuguses koguses). Hea küll, on planeeritud suur sari keerulise maailmaga, esimene osa ongi nuppude lauale paigutamine ja ettevalmistus selleks, mis tegelikult juhtuma hakkab. Teisisõnu: tegemist on autori ettevalmistustööga, märkmetega, mida poleks pidanud tingimata avaldama.

Niisiis, autoril oli vaja allakäinud, vastuoludest lõhestatud maailma. Selleni jõudmine on olnud aga nii neetult klišeelik. Ajaloos ikka ja jälle nähtud. Otsustavad kaks vana hipit (sry, noort rüütlit ikka), Bob ja Ned, vana kuninga võimult kõrvaldada. Tehtud – mõeldud. Või ei, mõtlemiseni nad ei jõuagi. Bobil puudub igasugune ettekujutus riigivalitsemisega seonduvast. Ned tuleb piirkondliku asevalitsejana enam-vähem toime, ainult et Väga Tähtis Müür, mille korrashoid peaks olema tema peamine ülesanne, on kolmekordselt alamehitatud ja ka vastavalt lagunenud. Nii, siis lohistab Bob sõber Nedi kõrvupidi juba täielikule ebakompetentsuse tasandile ja allakäik on garanteeritud. (No ei sobi riigikukutajad reeglina valitsejaks. Üksikuid erandeid muidugi on – Fidel Castro oli siiski nii hea ettevalmistusega, et suutis 50 aastat kuningana valitseda. Tavalisem on tema sõbra Ernesto “Idioot” Guevara saatus, kes tormas oma segaseid mõtteid jutlustama ja sai teenitud palga.) Suurema osa romaani viimasest kolmandikust oleks võinud rahulikult asendada nimekirjaga neist, kes esialgu veel ellu jäid, paarisaja lehekülje jagu paberit oleks õnnestunud kokku hoida.

Lugesin kordamööda eesti ja inglise keeles ning jäin lõpuks siiski originaali juurde. Eks ma ju näen, millised dilemmad on Mario ees seisnud ja kuidas ta neid on lahendanud. Pole põhjust nuriseda, kuigi oleksin ise mõne asja ehk teisiti teinud. Üks märkus siiski: "seitsminna" on ikka tõeliselt totter sõna "septa" kõrval, mille oleks võinud jätta eestindamata.

Ei saa öelda, et ma just ahvivaimustuses oleksin, aga edasist lugemist vääriv kirjatükk on see küll. Loodetavasti ei jää kirjaniku võimed ta plaanidele alla. Ma natuke pelgan kõiksugu lõputuid megasarju, sest mingil hetkel tüütavad need ära, aga sa oled ennast nii sisse lugenud, et pooleli jätta ka enam ei saa.
Maksimumhinnet ei saa panna seetõttu, et kõigest heast hoolimata pole maailm, kuhu lugejat minema sunnitakse, mulle tegelikult väga mokkamööda – kõike seal kirjeldatut näeb pahatihti ka siis, kui silmad raamatult tõsta.