Kasutajainfo

Lew R. Berg

17.02.1968-27.04.2005

  • Eesti

Teosed

· Lew R. Berg ·

Üle piiri: Palgasõdur Willardi seiklused

(kogumik aastast 2014)

Sarjad:
Sisukord:
Hinne
Hindajaid
3
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.6
Arvustused (5)
8.2014

Lew R. Bergi (1968-2005) õnnestunuimaks teoseks peetakse tema viimaseks jäänud romaani "Must kaardivägi" (2005), ent tema tuntuim tegelane on kahtlemata palgasõdur Willard; kirjaniku eluajal seikles too seitsmes erinevas loos. Paraku on osa neist lugudest ilmunud lehesabades, väikesetiraažilistes kogumikes jmt kohtades ning pole laiemale lugejateringile enam kättesaadavad. Lisaks oli autoril kaks lõpetamata käsikirja. Nüüd on kõik need ühiste kaante vahele kokku kogutud, uuesti toimetatud, kohandatud ja silutud.Esimese asjana tuleb kindlasti öelda, et Willardiga on nagu AC/DC või Motorheadi looga, oled ühte kuulnud oled neid kõiki kuulnud.

Skeem on järgnev:
1. Helistab doktor Walker: "Willard meil on kriis, kiire kiire!"
2. Willard tuleb, turvab perimeetri, avastab tundmatu eluvormi (amfiibinimesed, tulnukad, veidrate võimetega mutandi jne).
3. Willard võitleb, kaotab paar meest ja tundmatu eluvorm kaob-sureb-hävib
4. Walker patsutab Willardile tunnustavalt õlale
5. Willard tunneb end etturina suures mängus


Aga ma ei ütle, et see oleks halb. Pigem nagu istuks vana, veidi kulunud ja virvendava ekraaniga kineskoop ekraaniga teleka ees ja telekast jookseb 80-nendate märulite õhtu stiilis Predaator, alien & co koos Lungreni, Swartsi ja teistega. Siin pole Tarlapi laadset maailmavalu ja jõuetut rusikaraputamist ühiskonna suunas. Või Veskimehe teostamatuid keskkooliaegseid unelmaid. Ainult puhas kompromissitu filmilik action ning vanakooli meelelahutus, mida autor ei ürita kuidagi meelevaldselt kõrgemaks kunstiks maskeerida. Ehk nagu alguses juba ütlesin: Willardi lugemisega ongi nagu AC/DC uue plaadi kuulamisega keegi ei loodagi sealt enneolematut tümakat või jumal teab mis saunde kuulata, kõik mida saad on vana, kulunud ja lihtne aga töötab. Kõik teavad, et saavad valgele keskealisele õllelembelisele heteromehele mõeldud rokki ja kärab küll

Tore on, kuid ilmselt küsib mõni vanema põlve ulmik, et kas tasub ikka seda kogumikku osta, enamus jutte on ju juba varem läbi loetud? Ka mindki valdas teost esimest korda kätte võttes hirm. Kas 15 aastat hiljem mõjuvad „Kaos katselaboris“ ja „Polaarjaam“ sama vahvalt kui poisikesena? Ega ma ei rüveta täiskasvanuna ülelugemisega mingit osa enda lapsepõlvest? Võin omaltpoolt tunnistada, et tasub lugeda küll.
Üllatusena avastasin tekstid olevat endiselt sama kaasahaaravad ja lahedad kui kunagi aastaid tagasi lugedes. Ise pean selles esmajärjekorras „süüdi olevaks“ toimetajat Veiko Belialsi. Ta on teksti toimetanud suurepäraselt. Õigupoolest on sõna toimetamine isegi vale ja tegemist rohkem kaasautorlusega, ning Veiko poolt juurde loodud või siis vahel ka kustutatud lõigud muudavad nii Willardit kui tema kaaslasi sügavamateks, rohkem elus inimesi meenutavateks ning mitmekülgsemateks. Peamiselt selle tõttu, et tekstid haakuvad nüüdsest kenasti omavahel ning loovad ühtse järjest areneva maailma ning loo. Viimane, seni avaldamata, ja ilmselt kõige rohkem Belialsi poolset töötlust saanud tekst tõmbab aga kogu maailmale stiilselt kaane peale, jättes samas piisavalt palju lahtiseks, et mõni militaarulme kirjutaja saaks tulevikus kogu saaga uuesti üles korjata ning Willardile hulga mõnusaid järgi otsa treida (loodan, et kunagi keegi ka teeb seda).

Toimetamise ajal avaldas Veiko eravestluses isegi muret ega selline Kaasautorlus liiga kaugele lähe ja originaali ära riku. Nüüd raamatut lugenuna leian, et see oli tal asjatu hirm ning toimetaja aitas vaid Bergi mõtteid paremini välja tuua ja muutis nende manustamise lobedamaks.

Igal juhul on tegemist ilusa mälestussambaga ühele unikaalsele ja põnevale autorile ning ühtlasi aitab see kogumik paremini mõista, milline suur kaotus oli tegelikult Eesti ulmele Bergi surm.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult alustasin ma Belialsi järelsõnast.

Mul on Bergi loomingu suhtes omad reservatsioonid. Olen neid jaganud arvustustes "Mustale kaardiväele" ja "Mustale roosile". Hea meel on tõdeda, et kummalisel kombel ei kohanud ma Willardi lugudes neid asju, mis nimetatud teoste puhul natuke nõutust või suisa vastumeelsust tekitasid. Kui "Musta roosi vennaskonna" suhtes leidsin, et toimetajate-kohendajate rolli asunud Veskimees-Belials duo võinuks ikkagi siidikindad käest heita ja julgemalt materjali kallale asuda, siis tundub, et Belials ongi seda teinud ja kuidas täpsemalt, seda ta järelsõnas kirjeldabki. Puudub võrdlus, sest varasemalt ilmunud lood eraldi originaalis lugemata. Kogumikus tehtu on valdavalt hästi tehtud.

Ma mõtlen, et vististi oleks Bergi Willardi-kogumik nö kohustuslik õpikutekst, kui kuskil iganes peaks loetama kirjanduskursust Eesti ulmest. Ei pea end küll selle ala asjatundjaks, kuid püüdes kujutleda 1990-aastate konteksti, siis on Bergi lood ikka parasjagu julged kirjutised. Mõnus avastus, et Ameerikamaal on Teise maailmasõja ajal/järel Eestist pagenud tegelaste järeltulijast saanud selline palgasõdur nagu Willard... Korporatsioon, mis ajab kahtlasi asju ülisalajaste uurimistöödega. Kokkupuuted võimaliku maavälise eluga, seletamatute nähtuste ja käest ära läinud teaduseksperimentidega. Noh, fantaasialendu on.

Samas on näha, et autor on jäänud pigem enda jaoks tuttavliku kammitsatesse. Willardi lood on siiski kõigele vaatamata just esimeses järjekorras palgasõdurite sekeldustest pajatavad lood. Ulmet on nendes päris vähe. Kogu tegevustik paigutub ilusasti kuhugi 20. saj viimasesse kümnesse, näpuotsaga on puudutatud geneetilisi manipulatsioone, tulnukaid ja paranormaalseid võimeid, vilksatab nanoroboti mõiste. Tehnikast tutvustatakse lugejale peamiselt erinevaid tulirelvi ja lennumasinaid, sidet peetakse raadiosaatjatega, paar juhuslikku kohtumist navigatsiooniseadmete ja arvutitega. Lugedes on pidevalt selline tunne nagu X-files esimesi hooaegu vaadates.

Lugudest meeldisid mulle päris hästi "Üle piiri", "Polaarjaam", "Vaimudejõe viirastused" ja "Tempel selvas". Tõeliste jaburustena mõjusid "Kaos katselaboris" ja "Operatsioon "Hades"". Et söödame elukatele mingit sodi sisse ja need kasvada 10+ korda suuremaks? Kuidagi natuke liiga selline B- või isegi C-kategooria kehva proovib-olla-ulmekas tase. "Jaht rohtlas" ja "Terrakotasõduri needus" jätsid lihtsalt ükskõikseks.

"Hüljatud saar" on ilmselt kõigist lugudest vastuolulisim. Väga selgelt hakkab siin silma, et tegelikult on Belialsi osa suurem kui algselt Bergi toodetud materjal. Respekt, et lugu serveeritakse kui Bergi kirjutatut, aga natuke nagu siiski ei klapi. Eriti lõpp, kus läheb hirmsaks seletamiseks. Kogumiku kui tervikuga võrreldes on seal ebaproportsionaalselt palju ulmet. Mis iseenesest ju polegi paha, kuid tundub siiski lõppeks üldist pilti natuke lõhkuvat. Ja andes endale aru, et vbl panen puusse, kuid kuri kahtlus on, et Belials on teinud tõsise sisulise vea, kui paneb Willardi suhu lause: "Mina tean ainult ühte ülemaailmset terroriorganisatsooni! Selle nimi on USA administratsioon." Absoluutselt konteksti sobimatu poliitiliste loosungite loopimine :) See lausejupp sobiks võibolla tõesti Willardi suhu, siis kui ta oleks veel 10-15 aastat korporatsiooni ülesandeid täitnud ja nende rõhk oleks veidratelt teaduseksperimentidelt terroristide jahtimisele pöördunud.

Mulle tundub, et siin teostub see, et kuidagi mõjub kogumik tervikuna tugevamalt ja lahedamalt kui jutud eraldi. Natukene sellise mõnusa 1990. aastate fiilingu arvelt avansiga neli.

Teksti loeti eesti keeles

Kunagi olen paari Willardi lugu eraldi lugenud, aga tuleb tunnistada, et väga eredalt need meelde ei jäänud. Nüüd, kui need on kogutud ühte kogumikku ja üksteise suhtes loogiliseks (ajalis-kronoloogiliselt) töödeldud, võib öelda, et täitsa tore lugemine oli.

1990. aastate fiilingut tekkis tõepoolest, eriti viidetega X-files`ile (eriti seetõttu, et Willard ja co olid ju hulga üleloomulikku üle elanud ja mingis loos jälle et - ei saa ju olla mingi ulmeline asi! Umbes nii käitus Scully Mulderi kõrval), aga ka Predatorile (eriti esimene jutt). Kahes viimases loos aimus kummardusi ka Lovecraftile.

Mõned lood tundusid aga ka mulle nõrgemad, eriti siis need elukate suurendamise juhtumused.

Eelnevate lugude loogikast oluliselt kõrvaleminev tundus aga lõpplahendus, kus Willardi tööandja osutub olevat tuntavalt keegi teine, kui seni näidatud-vihjatud. Aga ju siis oli ta varjuteater piisavalt tasemel. Kokkuvõttes hea lugemine, ehkki kergete tõrgetega, seega tugev 4.

Teksti loeti eesti keeles

Viimase aja üks suuremaid üllatajaid!

Ma olen Bergi(1968-2005) varem lugenud küll, seega taust oli olemas. See oli ka põhjuseks, miks see raamat on mõned kuud oma järge oodanud - no ei isutanud. Samas kuna ma hetkel loen enda raamatuhunnikuid vähemaks just eesti autoreid mööda siis miks ka mitte võtta ette Berg?

Berg, võõramaise nimega eesti autor, päriselus tuntud kui Leho Raie. Täpsemalt OLI tuntud - Lewi elu lõppes kolmekümnendate eluaastate lõpupoole. Arvestades kirjaniku loomingu tugevalt militaarset sisu siis käsirelva läbi hukkumine "sobis" kui rusikas silmaauku. Või siis kuul pähe. Siinkohas võtan ette 2005 aasta Õhtulehe, kus kirjutati nii:

"27. aprilli õhtul kella üheteistkümne paiku sai politsei väljakutse Õismäele ühte korterisse. Seal oli koos istunud lõbus seltskond. Pruugiti ka vägijooke ja järsku kõlas kõrvatoast lask. Sealt leitigi surnuna Leho Raie. Revolvrikuul oli tabanud teda pähe.

Põhja politseiprefektuuri pressiesindaja Madis Tilga sõnul oli tegu registreeritud relvaga. Raiel oli ka relvaluba.

«Mis täpselt juhtus, seda selgitab uurimine. Praegu saab öelda vaid, et juhtumit uuritakse enesetapuna. See on kõige tõenäolisem versioon,» märgib Tilga. Leho oli kõrvaltoas õnnetuse hetkel üksi."

Rohkem ma pole eriti ajalugu lapanud kuid uurimine jäi minu teadmist mööda tupikusse.

Relvad käisid Lehoga terve elu kaasas - igapäevaelus töötas turvamehena, teenis enda elu jooksul mitmes armees ning kuulus Kaitseliitu. Lewi looming on suuremas osas militaarulme valdkonda kuuluv, palju on tegevust kosmoses ning võõratel planeetidel. Samas on ka oluline sci-fi element kuigi see osa, mida ma olen lugenud, on pigem militaarse raskuspunktiga. Sisuliselt võib ütelda, et Lew teoste tegevus toimub meilegi tuttavas keskkonnas - Afganistani relvakonfliktid kasvõi. See, et kõigel on kerge ulmeline lõhn juures, ei tähenda midagi. Autori tugev külg on militaarse poole ja madinate kujutamine, tegelaste psühholoogiline pool on... noh, olematu. Või okei, mitte olematu aga nõrk. Enamus meessoost tegelasi on omavahel äravahetamiseni sarnased, naissugu astub areenile harva ning siis ka enamasti väljakutsuvalt riietatuna ning meelalt naeratades.

Seega hakkasin raamatut lugema madalate ootustega. Õigemini - isegi mitte madalatega, Bergi "Must kaardivägi" sai mult BAASis neli punga viiest kuna tegu on väga nauditava "meestekaga". "Üle piiri" koondab lühijutte ja -romaani, kus peategelaseks eesti taustaga palgasõdur Willard. Siinkohal müts maha raamatu koostanud, toimetanud ja osalt ka kirjutanud Veiko Belialsi ees - tohutu hulk tööd on selja taga. Nimelt on raamatu algmaterjal pärit osalt Bergi algusaegadest, osalt sahtlist ning tegu oli jupikestega, mustandiga, mõtetega. Mõned jutud on ilmunud siin-seal ajalehesabades.

Seega tuli see kõik kokku panna, mõnevõrra ühtlustada sest raamatuna pole vaja järjekordse jutu alguses tutvustada lugejale, et kes on Willard ja mis tal taustaks ning kuidas ta kaaslased välja näevad. Samuti oli kirjanduslikult kohati ebatasasust, kus Willard algselt iga enda lauset alustas sigareti süütamisega (ilma, et eelmine oleks jõudnud kustuda). Veel tuli jutud omavahel loogiliselt ära siduda, muuhulgas on roogitud vähemaks meespeategelaste macholikkust ning just lõpuloos olid Belialsil eriti vabad käed kuna Bergist jäi maha natuke teksti ja mõned peatükid. Seega mõnes mõttes saab küsida, et on see nüüd Berg või Belials? Teisalt ongi toimetaja/variautori töö äärmiselt loominguline ning enda arvates on see raamat Berg mis Berg. Kuna Willardist kirjutas Berg nii enda loomeperioodi alguses kui lõpus, siis oli ka ta ise kirjanikuna arenenud, seega on viimases jutus ("Hüljatud saar") karakteri muutus ja otsade kokkusõlmimine (või hoopis lahtijätmine) vägagi omal kohal.

Willardi lood on ülesehituselt sarnased. Saadetakse tema ja ta tiim jälle kuhugi probleeme kõrvaldama ning enamasti on asjad keerulisemad kui tööandja suvatseb briifingul rääkida. Tegu on ulmega seega enamasti satutakse millegi... teistsuguse otsa. See kõik on sellises heas kaheksakümnendate actionfilmi stiilis, mida on mõnus lugeda-vaadata.

Raamat üllatus selle poolest, et juttude edenedes hakkas Willardi karakter järjest rohkem liha luudele saama. Kindlasti pole tegu süvapsühholoogilise tõsikirjandusega aga samas pole ka enam nii, et ei suuda meespeategelasi teineteisest eristada nagu mul "Mustas kaardiväes" juhtus. Seda ütles lõpukommentaaris ka Belials, et ta meelega lisas ise ka lõpuloos Willardi tegelaskujule värve ja tegi teda inimlikumaks kuna oli tunda, et ka Bergil hakkas paberil kujutatud mees järjest rohkem oma elu elama.

Mulle endale meeldis jubedal kombel ühe jutu lõpp (ma nüüd sutsu spoilerdan), kus peale paksust ja vedelast läbitulemist kohatakse lõpuks no ERIKURADISUURT probleemi (kusjuures ei minda üldse detaili, seda põnevam on vihjete järgi saada aimu, millega on tegu). Ning siis üks palgasõduritest muigab selle olukorra peale ning tõstab raketiheitja õla peale. Kõik, kui tegu oleks filmiga siis hakkaksid tiitrid jooksma. Lihtne, elegantne ja mõjuv!

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: september 2019
august 2019
juuli 2019
juuni 2019
mai 2019
aprill 2019

Autorite sildid: