Kasutajainfo

Lew R. Berg

17.02.1968-27.04.2005

  • Eesti

Teosed

· Lew R. Berg ·

Üle piiri: Palgasõdur Willardi seiklused

(kogumik aastast 2014)

Sarjad:
Sisukord:
Hinne
Hindajaid
3
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.6
Arvustused (5)
8.2014

Lew R. Bergi (1968-2005) õnnestunuimaks teoseks peetakse tema viimaseks jäänud romaani "Must kaardivägi" (2005), ent tema tuntuim tegelane on kahtlemata palgasõdur Willard; kirjaniku eluajal seikles too seitsmes erinevas loos. Paraku on osa neist lugudest ilmunud lehesabades, väikesetiraažilistes kogumikes jmt kohtades ning pole laiemale lugejateringile enam kättesaadavad. Lisaks oli autoril kaks lõpetamata käsikirja. Nüüd on kõik need ühiste kaante vahele kokku kogutud, uuesti toimetatud, kohandatud ja silutud.Esimese asjana tuleb kindlasti öelda, et Willardiga on nagu AC/DC või Motorheadi looga, oled ühte kuulnud oled neid kõiki kuulnud.

Skeem on järgnev:
1. Helistab doktor Walker: "Willard meil on kriis, kiire kiire!"
2. Willard tuleb, turvab perimeetri, avastab tundmatu eluvormi (amfiibinimesed, tulnukad, veidrate võimetega mutandi jne).
3. Willard võitleb, kaotab paar meest ja tundmatu eluvorm kaob-sureb-hävib
4. Walker patsutab Willardile tunnustavalt õlale
5. Willard tunneb end etturina suures mängus


Aga ma ei ütle, et see oleks halb. Pigem nagu istuks vana, veidi kulunud ja virvendava ekraaniga kineskoop ekraaniga teleka ees ja telekast jookseb 80-nendate märulite õhtu stiilis Predaator, alien & co koos Lungreni, Swartsi ja teistega. Siin pole Tarlapi laadset maailmavalu ja jõuetut rusikaraputamist ühiskonna suunas. Või Veskimehe teostamatuid keskkooliaegseid unelmaid. Ainult puhas kompromissitu filmilik action ning vanakooli meelelahutus, mida autor ei ürita kuidagi meelevaldselt kõrgemaks kunstiks maskeerida. Ehk nagu alguses juba ütlesin: Willardi lugemisega ongi nagu AC/DC uue plaadi kuulamisega keegi ei loodagi sealt enneolematut tümakat või jumal teab mis saunde kuulata, kõik mida saad on vana, kulunud ja lihtne aga töötab. Kõik teavad, et saavad valgele keskealisele õllelembelisele heteromehele mõeldud rokki ja kärab küll

Tore on, kuid ilmselt küsib mõni vanema põlve ulmik, et kas tasub ikka seda kogumikku osta, enamus jutte on ju juba varem läbi loetud? Ka mindki valdas teost esimest korda kätte võttes hirm. Kas 15 aastat hiljem mõjuvad „Kaos katselaboris“ ja „Polaarjaam“ sama vahvalt kui poisikesena? Ega ma ei rüveta täiskasvanuna ülelugemisega mingit osa enda lapsepõlvest? Võin omaltpoolt tunnistada, et tasub lugeda küll.
Üllatusena avastasin tekstid olevat endiselt sama kaasahaaravad ja lahedad kui kunagi aastaid tagasi lugedes. Ise pean selles esmajärjekorras „süüdi olevaks“ toimetajat Veiko Belialsi. Ta on teksti toimetanud suurepäraselt. Õigupoolest on sõna toimetamine isegi vale ja tegemist rohkem kaasautorlusega, ning Veiko poolt juurde loodud või siis vahel ka kustutatud lõigud muudavad nii Willardit kui tema kaaslasi sügavamateks, rohkem elus inimesi meenutavateks ning mitmekülgsemateks. Peamiselt selle tõttu, et tekstid haakuvad nüüdsest kenasti omavahel ning loovad ühtse järjest areneva maailma ning loo. Viimane, seni avaldamata, ja ilmselt kõige rohkem Belialsi poolset töötlust saanud tekst tõmbab aga kogu maailmale stiilselt kaane peale, jättes samas piisavalt palju lahtiseks, et mõni militaarulme kirjutaja saaks tulevikus kogu saaga uuesti üles korjata ning Willardile hulga mõnusaid järgi otsa treida (loodan, et kunagi keegi ka teeb seda).

Toimetamise ajal avaldas Veiko eravestluses isegi muret ega selline Kaasautorlus liiga kaugele lähe ja originaali ära riku. Nüüd raamatut lugenuna leian, et see oli tal asjatu hirm ning toimetaja aitas vaid Bergi mõtteid paremini välja tuua ja muutis nende manustamise lobedamaks.

Igal juhul on tegemist ilusa mälestussambaga ühele unikaalsele ja põnevale autorile ning ühtlasi aitab see kogumik paremini mõista, milline suur kaotus oli tegelikult Eesti ulmele Bergi surm.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult alustasin ma Belialsi järelsõnast.

Mul on Bergi loomingu suhtes omad reservatsioonid. Olen neid jaganud arvustustes "Mustale kaardiväele" ja "Mustale roosile". Hea meel on tõdeda, et kummalisel kombel ei kohanud ma Willardi lugudes neid asju, mis nimetatud teoste puhul natuke nõutust või suisa vastumeelsust tekitasid. Kui "Musta roosi vennaskonna" suhtes leidsin, et toimetajate-kohendajate rolli asunud Veskimees-Belials duo võinuks ikkagi siidikindad käest heita ja julgemalt materjali kallale asuda, siis tundub, et Belials ongi seda teinud ja kuidas täpsemalt, seda ta järelsõnas kirjeldabki. Puudub võrdlus, sest varasemalt ilmunud lood eraldi originaalis lugemata. Kogumikus tehtu on valdavalt hästi tehtud.

Ma mõtlen, et vististi oleks Bergi Willardi-kogumik nö kohustuslik õpikutekst, kui kuskil iganes peaks loetama kirjanduskursust Eesti ulmest. Ei pea end küll selle ala asjatundjaks, kuid püüdes kujutleda 1990-aastate konteksti, siis on Bergi lood ikka parasjagu julged kirjutised. Mõnus avastus, et Ameerikamaal on Teise maailmasõja ajal/järel Eestist pagenud tegelaste järeltulijast saanud selline palgasõdur nagu Willard... Korporatsioon, mis ajab kahtlasi asju ülisalajaste uurimistöödega. Kokkupuuted võimaliku maavälise eluga, seletamatute nähtuste ja käest ära läinud teaduseksperimentidega. Noh, fantaasialendu on.

Samas on näha, et autor on jäänud pigem enda jaoks tuttavliku kammitsatesse. Willardi lood on siiski kõigele vaatamata just esimeses järjekorras palgasõdurite sekeldustest pajatavad lood. Ulmet on nendes päris vähe. Kogu tegevustik paigutub ilusasti kuhugi 20. saj viimasesse kümnesse, näpuotsaga on puudutatud geneetilisi manipulatsioone, tulnukaid ja paranormaalseid võimeid, vilksatab nanoroboti mõiste. Tehnikast tutvustatakse lugejale peamiselt erinevaid tulirelvi ja lennumasinaid, sidet peetakse raadiosaatjatega, paar juhuslikku kohtumist navigatsiooniseadmete ja arvutitega. Lugedes on pidevalt selline tunne nagu X-files esimesi hooaegu vaadates.

Lugudest meeldisid mulle päris hästi "Üle piiri", "Polaarjaam", "Vaimudejõe viirastused" ja "Tempel selvas". Tõeliste jaburustena mõjusid "Kaos katselaboris" ja "Operatsioon "Hades"". Et söödame elukatele mingit sodi sisse ja need kasvada 10+ korda suuremaks? Kuidagi natuke liiga selline B- või isegi C-kategooria kehva proovib-olla-ulmekas tase. "Jaht rohtlas" ja "Terrakotasõduri needus" jätsid lihtsalt ükskõikseks.

"Hüljatud saar" on ilmselt kõigist lugudest vastuolulisim. Väga selgelt hakkab siin silma, et tegelikult on Belialsi osa suurem kui algselt Bergi toodetud materjal. Respekt, et lugu serveeritakse kui Bergi kirjutatut, aga natuke nagu siiski ei klapi. Eriti lõpp, kus läheb hirmsaks seletamiseks. Kogumiku kui tervikuga võrreldes on seal ebaproportsionaalselt palju ulmet. Mis iseenesest ju polegi paha, kuid tundub siiski lõppeks üldist pilti natuke lõhkuvat. Ja andes endale aru, et vbl panen puusse, kuid kuri kahtlus on, et Belials on teinud tõsise sisulise vea, kui paneb Willardi suhu lause: "Mina tean ainult ühte ülemaailmset terroriorganisatsooni! Selle nimi on USA administratsioon." Absoluutselt konteksti sobimatu poliitiliste loosungite loopimine :) See lausejupp sobiks võibolla tõesti Willardi suhu, siis kui ta oleks veel 10-15 aastat korporatsiooni ülesandeid täitnud ja nende rõhk oleks veidratelt teaduseksperimentidelt terroristide jahtimisele pöördunud.

Mulle tundub, et siin teostub see, et kuidagi mõjub kogumik tervikuna tugevamalt ja lahedamalt kui jutud eraldi. Natukene sellise mõnusa 1990. aastate fiilingu arvelt avansiga neli.

Teksti loeti eesti keeles

Kunagi olen paari Willardi lugu eraldi lugenud, aga tuleb tunnistada, et väga eredalt need meelde ei jäänud. Nüüd, kui need on kogutud ühte kogumikku ja üksteise suhtes loogiliseks (ajalis-kronoloogiliselt) töödeldud, võib öelda, et täitsa tore lugemine oli.

1990. aastate fiilingut tekkis tõepoolest, eriti viidetega X-files`ile (eriti seetõttu, et Willard ja co olid ju hulga üleloomulikku üle elanud ja mingis loos jälle et - ei saa ju olla mingi ulmeline asi! Umbes nii käitus Scully Mulderi kõrval), aga ka Predatorile (eriti esimene jutt). Kahes viimases loos aimus kummardusi ka Lovecraftile.

Mõned lood tundusid aga ka mulle nõrgemad, eriti siis need elukate suurendamise juhtumused.

Eelnevate lugude loogikast oluliselt kõrvaleminev tundus aga lõpplahendus, kus Willardi tööandja osutub olevat tuntavalt keegi teine, kui seni näidatud-vihjatud. Aga ju siis oli ta varjuteater piisavalt tasemel. Kokkuvõttes hea lugemine, ehkki kergete tõrgetega, seega tugev 4.

Teksti loeti eesti keeles

Viimase aja üks suuremaid üllatajaid!

Ma olen Bergi(1968-2005) varem lugenud küll, seega taust oli olemas. See oli ka põhjuseks, miks see raamat on mõned kuud oma järge oodanud - no ei isutanud. Samas kuna ma hetkel loen enda raamatuhunnikuid vähemaks just eesti autoreid mööda siis miks ka mitte võtta ette Berg?

Berg, võõramaise nimega eesti autor, päriselus tuntud kui Leho Raie. Täpsemalt OLI tuntud - Lewi elu lõppes kolmekümnendate eluaastate lõpupoole. Arvestades kirjaniku loomingu tugevalt militaarset sisu siis käsirelva läbi hukkumine "sobis" kui rusikas silmaauku. Või siis kuul pähe. Siinkohas võtan ette 2005 aasta Õhtulehe, kus kirjutati nii:

"27. aprilli õhtul kella üheteistkümne paiku sai politsei väljakutse Õismäele ühte korterisse. Seal oli koos istunud lõbus seltskond. Pruugiti ka vägijooke ja järsku kõlas kõrvatoast lask. Sealt leitigi surnuna Leho Raie. Revolvrikuul oli tabanud teda pähe.

Põhja politseiprefektuuri pressiesindaja Madis Tilga sõnul oli tegu registreeritud relvaga. Raiel oli ka relvaluba.

«Mis täpselt juhtus, seda selgitab uurimine. Praegu saab öelda vaid, et juhtumit uuritakse enesetapuna. See on kõige tõenäolisem versioon,» märgib Tilga. Leho oli kõrvaltoas õnnetuse hetkel üksi."

Rohkem ma pole eriti ajalugu lapanud kuid uurimine jäi minu teadmist mööda tupikusse.

Relvad käisid Lehoga terve elu kaasas - igapäevaelus töötas turvamehena, teenis enda elu jooksul mitmes armees ning kuulus Kaitseliitu. Lewi looming on suuremas osas militaarulme valdkonda kuuluv, palju on tegevust kosmoses ning võõratel planeetidel. Samas on ka oluline sci-fi element kuigi see osa, mida ma olen lugenud, on pigem militaarse raskuspunktiga. Sisuliselt võib ütelda, et Lew teoste tegevus toimub meilegi tuttavas keskkonnas - Afganistani relvakonfliktid kasvõi. See, et kõigel on kerge ulmeline lõhn juures, ei tähenda midagi. Autori tugev külg on militaarse poole ja madinate kujutamine, tegelaste psühholoogiline pool on... noh, olematu. Või okei, mitte olematu aga nõrk. Enamus meessoost tegelasi on omavahel äravahetamiseni sarnased, naissugu astub areenile harva ning siis ka enamasti väljakutsuvalt riietatuna ning meelalt naeratades.

Seega hakkasin raamatut lugema madalate ootustega. Õigemini - isegi mitte madalatega, Bergi "Must kaardivägi" sai mult BAASis neli punga viiest kuna tegu on väga nauditava "meestekaga". "Üle piiri" koondab lühijutte ja -romaani, kus peategelaseks eesti taustaga palgasõdur Willard. Siinkohal müts maha raamatu koostanud, toimetanud ja osalt ka kirjutanud Veiko Belialsi ees - tohutu hulk tööd on selja taga. Nimelt on raamatu algmaterjal pärit osalt Bergi algusaegadest, osalt sahtlist ning tegu oli jupikestega, mustandiga, mõtetega. Mõned jutud on ilmunud siin-seal ajalehesabades.

Seega tuli see kõik kokku panna, mõnevõrra ühtlustada sest raamatuna pole vaja järjekordse jutu alguses tutvustada lugejale, et kes on Willard ja mis tal taustaks ning kuidas ta kaaslased välja näevad. Samuti oli kirjanduslikult kohati ebatasasust, kus Willard algselt iga enda lauset alustas sigareti süütamisega (ilma, et eelmine oleks jõudnud kustuda). Veel tuli jutud omavahel loogiliselt ära siduda, muuhulgas on roogitud vähemaks meespeategelaste macholikkust ning just lõpuloos olid Belialsil eriti vabad käed kuna Bergist jäi maha natuke teksti ja mõned peatükid. Seega mõnes mõttes saab küsida, et on see nüüd Berg või Belials? Teisalt ongi toimetaja/variautori töö äärmiselt loominguline ning enda arvates on see raamat Berg mis Berg. Kuna Willardist kirjutas Berg nii enda loomeperioodi alguses kui lõpus, siis oli ka ta ise kirjanikuna arenenud, seega on viimases jutus ("Hüljatud saar") karakteri muutus ja otsade kokkusõlmimine (või hoopis lahtijätmine) vägagi omal kohal.

Willardi lood on ülesehituselt sarnased. Saadetakse tema ja ta tiim jälle kuhugi probleeme kõrvaldama ning enamasti on asjad keerulisemad kui tööandja suvatseb briifingul rääkida. Tegu on ulmega seega enamasti satutakse millegi... teistsuguse otsa. See kõik on sellises heas kaheksakümnendate actionfilmi stiilis, mida on mõnus lugeda-vaadata.

Raamat üllatus selle poolest, et juttude edenedes hakkas Willardi karakter järjest rohkem liha luudele saama. Kindlasti pole tegu süvapsühholoogilise tõsikirjandusega aga samas pole ka enam nii, et ei suuda meespeategelasi teineteisest eristada nagu mul "Mustas kaardiväes" juhtus. Seda ütles lõpukommentaaris ka Belials, et ta meelega lisas ise ka lõpuloos Willardi tegelaskujule värve ja tegi teda inimlikumaks kuna oli tunda, et ka Bergil hakkas paberil kujutatud mees järjest rohkem oma elu elama.

Mulle endale meeldis jubedal kombel ühe jutu lõpp (ma nüüd sutsu spoilerdan), kus peale paksust ja vedelast läbitulemist kohatakse lõpuks no ERIKURADISUURT probleemi (kusjuures ei minda üldse detaili, seda põnevam on vihjete järgi saada aimu, millega on tegu). Ning siis üks palgasõduritest muigab selle olukorra peale ning tõstab raketiheitja õla peale. Kõik, kui tegu oleks filmiga siis hakkaksid tiitrid jooksma. Lihtne, elegantne ja mõjuv!

Teksti loeti eesti keeles
x
Madis Maasing
15.06.1984
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Sarja viimane osa seletas ära, miks ni peategelane kui ka tema isa teises osas eriliselt juhmid ja ebausutavalt käituvad olid, aga tagantjärgi ei muuda see lugemiselamust ja -muljet siiski kuidagi paremaks. Hullemgi veel, peategelane on enamiku käesolevast raamatust eriti staatilises seisundis ning süžee-tegevustik venib tõesti lubamatult pikaks.  
 
Postiivse poole pealt tuleb siiski märkida - nagu ka kogu ülejäänud triloogia puhul - huvitavaid ja värvikaid kõrvaltegelasi (kaasa arvatud eelmainitud deus ex machina), hästi ülesehitatud maailma ning autori jutustusoskust, mis suutis ka ülimalt aeglaselt kulgeva narratiivi enam-vähem söödavaks teha.    
 
Paraku muutis asja minu jaoks halvaks lõpplahendus - sellest ka hinne, mis ei peegelda mitte ainult konkreetselt Sõduripoja raamatu 3. osa, vaid kogu sarja üldist lugemismuljet. Eriti viimased leheküljed olid ikka väga absurdselt ja ülevõlli õnnelik lõpp ning pealegi tundub, et autor unustas sujuvalt ära peategelase ühe onupoja. Lohakusvigu tundus selles raamatus üldse rohkem olevat kui eelmistes, mitmel korral olid tegelaste nimed valed.  
 
Kokkuvõtvalt ei pea antud raamatut ja ka kogu sarja mitte väga kehvaks ning pigem oli asi kaasahaarav ja nauditav, aga kaks asja - vilets peategelane ja kehv lõpp - rikkusid asja minu jaoks suuresti ära.
Teksti loeti inglise keeles

Võrreldes sarja esimese raamatuga on see süngem, jõhkram ja lootusetum, aga paraku ka pikem, igavam ja kehvem. Üks asi on see, et enam pole see maailm niivõrd uudne ja põnev kui esimeses osas, ehkki selle seniavamata tahke muidugi paljastatakse omajagu. Aga kõige suurem puudus, mistõttu hetkeks tundus, et teos võib koguni pooleli jääda, on peategelane. Nagu juba eespool öeldud, siis ta hädaldab pidevalt ning lisaks sellele on ta ka kohati lausa uskumatult juhm. Tagantjärele mõeldes oli ta parajalt juhm ka esimeses osas, aga seal see niivõrd veel ei häirinud. Ainus, kes on veel juhmim ja/või irratsionaalsem, on peategelase isa.
 
Aga siiski, mida edasi raamat läks, seda lobedamalt lugemine siiski kulges, küllap harjusin ka pideva virina ja juhmusega ära ning selle ümber toimuv oli piisavalt huvitav ja hästi kirjutatud, et mitte lasta end enam asja suurimatest vigadest morjendada. Lõppude lõpuks, üldmuljena võib öelda, et ehkki kehvem kui esimene osa, ei olnud ta niivõrd palju kehvem, et peaks lausa terve tähekese võrreldes eelmisega maha võtma. Iseenesest ikkagi suhteliselt hea ajaviide.
Teksti loeti inglise keeles

Sain "Sõduripoja" triloogia jõulukingiks ja jõudsin esimesega kolmest ühele poole. Tegemist on esimese Hobbi raamatuga, mida üldse olen lugenud ning pole kahtlust, et kirjutada oskab ta hästi ja enamasti päris kaasahaaravalt. Aga nagu eelarvustajad juba korduvalt on öelnud, siis paraku oli ka tüütuid kirjeldusi ja tegevusi. Viktoriaanlik Inglismaa ja Kodusõja-eelne USA, millele oli lisatud tugev aristokraatia ja kuningavõim (a la keiserlik Saksamaa?). Poliitilised intriigid ja nendest tekkinud jamad olid enamuse raamatust kandvamad kui maagia ja tsivilisatsiooni-metslaste kokkupõrge, lõpus ja lõpuks aga pigem vastupidi. Tegelased on tõesti enamjaolt hästi välja joonestatud, ainult et peategelane ise tundus kohati lausa häirivalt juhm või ignorantne, teisal aga jälle üllatavalt nutikas. Nojah, võib-olla oli siin oma osa tema sisemisel lõhestatusel ja maagilise komponendi siira eitamise soovil.    
 
Mõned asjad jäid veel veidike häirima, mistap ka neli. Kõigepealt oli kogu see olustik ikkagi natuke liiga selgelt üle võetud 19. sajandi Lääne ühiskonnast - sellest natuke võõrikum-distantseeritum maailm (vrd GRRM-i teosed ja Euroopa hiliskeskaeg) oleks mulle paremini meeldinud. Ja teose üldine kulg oli ka natuke liiga USA filmindusele omane: alguses suured väljakutsed ja probleemid, asi läheb peategelase jaoks aina masendavamaks ja lootusetumaks ja siis järsku lõpp, mis on ikka väga suhkruselt happy end. Kuigi, kui järele mõelda, siis teatud oomeneid, et kõik ikka päris korras ja tore ei ole (eelkõige peategelase kosumine), puistati ka.   
14.01.2019: Saan muidugi aru, et see pingutatult väga hästi minek raamatu lõpus ennustab ette selle petlikkust järgmistes osades ja ses mõttes on see mõistlik kirjandustehniline võte, aga kui võtta seda raamatut kui ühte tervikut ja mitte sarja üht osa, siis mõjub see kummaliselt ja sobimatult. Vähemalt mind häiris, kui raamatuga lõpule jõudsin. Aga kui edasi lugeda, siis häirib muidugi juba vähem, kui võtad seda mitte enam eraldi teose, vaid pikema sarja esimese osana.
Kokkuvõttes on tegemist päris taheda tükiga, mis ei võtnud sugugi ära isu lugeda ka triloogia järgnevaid raamatuid.
Teksti loeti inglise keeles

Hea Lovecrafti "Shadow Over Innsmouth" adaptsioon kohalikku konteksti. Originaaliga võrreldes on kogu asi oluliselt loogilisem ning meeldisid ka olustikukirjeldused; samuti ka minategelane, kelle nimi annab Hargla loominguga tuttavale inimesele kohe selge vihje, et temaga ei saa asjad väga hästi minna. 
 
Silma hakkas aga üks ilmselge faktiviga, mis võis äkki olla ka tahtlik, kui tegemist oli irooniaga hiljutise haldusreformi aadressil. Nimelt need paigad, kus tegevus toimub, ei asunud Pärnumaal kuni 2017. aastani, vaid ilmselgelt Läänemaal! Aga minategelane korrutas pidevalt Pärnumaa ja Pärnumaa (ja paar korda vist ka Läänemaa).
 
Aga üldiselt nauditav ja kvaliteetne jutt, nagu Harglale kombeks; aga kuna tema latt on väga kõrgel, siis tema parimate juttude tasemeni see siiski päriselt ei küündi.
 
Teksti loeti eesti keeles

Igati muhe lugemine pimedateks õhtuteks. Enamik olulist kogumiku kohta on juba eelnevalt ära öeldud. Ka mulle torkas ühe esimese asjana silma, et lood jagunesid üpris selgelt kaheks: 1) maagia = arenenud tehnoloogia; 2) üleloomulik, mis jääb teaduslik-tehniliselt seletamatuks ehk siis üleloomulikuks. Kõik lood olid loetavad ja enamik head, kõige problemaatilisem oli vist Veskimehe üllitisest läbinärimine; eelkõige seetõttu, et see oli tõesti ilmselgelt liiga pikk. 
Kogumiku ülesehituse osas oleks tõesti vast parem olnud kui mõni teine lugu kui "Tarkmees taskus" oleks esimene olnud, aga väga ei häirinud ka praegune järjekord.
Teksti loeti eesti keeles

Tõesti ei ole tegemist alternatiivajaloo, vaid hoopis alternatiivtulevikuga. Omamoodi huvitavalt üles ehitatud maailm, aga jäi natuke õhukeseks ja kipakaks, liialt napisõnaliseks justkui.
Teksti loeti eesti keeles

Mingis mõttes maailm, mis oleks nagu EKRE helevalge unistus, aga ilmselt ka autori oma. Sõnakasutas on ilmselgelt meelega provotseeriv, aga õnneks ei jää see ainult üheplaaniliselt kitsa idee või ideoloogia peal sõitma, ikka sündmuseid ja isegi teatud määral karaktereid on ka. Kuigi jah, taas on nõnda, et enamik tegelasi on üksteisest suhteliselt eristamatud. 
Samuti tekitab minus sügavaid kahtlusi see, kas 1185 toimunud merikajaka intsidendil ja Saare-Taani pulmal oleks tegelikkuses kuidagigi saanud olla niivõrd ulatuslikud tagajärjed. Ja see, et Taani-Saare abielu tagajärjel Sigtuna oleks rüüstamata jäänud - aga miks; see asub teadupärast ju Rootsis ja mitte Taanis!
Nii ja teisiti, nõustuda tuleb ka sellega, et lugemine oli tõesti pigem põnev. Mistap siis "4".
Teksti loeti eesti keeles

Väga vahva ja lõbustav lugemine, ilmselgelt on palju šnitti võetud Eesti punkarite (fiktiivsetest, kirjanduslikest) toimetamistest. Piisavalt hea ja lõbustav, et võiks panna kõrgeima hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Kirjatehniliselt suhteliselt hästi teostatud jutt, aga jah, ajaloolise võ ka alternatiivajaloolise loogikaga on lood küllaltki nigelad. Võimalik, et peamine viga on kõneformaadis, mis asjad vägagi lünklikuks jättis. Igatahes paremat kui nõrk "4" siin anna ei saa.
Teksti loeti eesti keeles

Omamoodi sünge, omamoodi jabur ja omamoodi lõbustav jutt sellest, mis saanuks Eestis siis, kui natsid oleks võitnud Teise maailmasõja. Teksti olulisimaks veaks on aga tõesti see, et tegelased kipuvad segamini minema ning seda tõesti mitte ainult lugejal, vaid ka autoril endal.
Teksti loeti eesti keeles

See jutt, mis teha, meeldis mulle antud kogumikust ilmselt kõige vähem. Jutustamis- ja sõnaseadeoskusel polnud ju väga vigagi, aga kogu tegevustik oli kuidagi väga laialivalguv ja hägune. Samuti ei saanud pihta, miks olid ühel panteonil koos Jupiter ja Poseidon, mitte vastavalt kas Jupiter ja Neptun või siis Zeus ja Poseidon?
Sestap pean piirduma rahuldava hindega.
Teksti loeti eesti keeles

Reformatsioonist Eestis on liukirjandust tehtud tõesti suhteliselt vähe, nagu ka hilisemast tuntud anabaptistide juhist, Tartus tegutsedes küll veel Lutheri õpetust järginud Melchior Hoffmannist. 
Sestap on Friedenthali teemavalik kahtlemata tänuväärne, mis sest, et reaalsest ajaloost tõesti väga tugevalt kõrvale kalduv - isegi niivõrd, et ma ei ole üldse kindel, kas tema jutus kõneks olev religioon üldse ongi kristlik.
Üldiselt võttes on tegemist taas hea huumoriga tehtud hea ajalootunnetusega jutuga, mis tänu sellele võtab ka selle kaanoneid väga irooniliselt-tabavalt tögada ja rikkuda. Mistap mina peaksin seda isegi viievääriliseks.
 
Teksti loeti eesti keeles

Midagi MacBethi laadset soomeugrliku mütoloogia kastmes, ehkki (vahe?)lõpplahendus on Shakespeare'ist oluliselt erinev. Ei jätnud jah kuigi tõsist muljet ning lõpetamatud jäi ka kripeldama. Siiski, suhteliselt hästi kirjutatud, nii et alla 4 ikkagi panna ei saa.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mis tundub eelkõige kirjutatud tõesti inimestele, kes Henriku Liivimaa kroonikaga teatud määral kursis - saavad kõhutäie naerda või vähemalt muiata. Eks ta kohati veidi liialt skemaatiline oli, aga üldiselt hea ja lõbus lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Päris huvitav, ehkki ajalooliselt suhteliselt kaheldamatult võimatu käsitlus sellest, kuidas inimesed paikseks jäid tsivilisatsiooni rajasid. Natuke nagu barbar Conan kohalikus kastmes, aga teisalt peategelane on mõistagi hoopis teisest puust.
Üldiselt meeldis, aga teatav klišeelikkus ja etteaimatavus siiski takistavad kõige kõrgemat hinnet panemast.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav ja kaasahaarav kirjatöö, mille sisust ja probleemidest on eelarvustajad juba pikalt juttu teinud. Lisaksin ainult paar momenti.
Raamat on kahtlemata väga tihedalt autori isikuga seotud, tema isikupärasid ja vaateid väljendav. Mis ei ole otseselt ju ei hea ega halb, aga lihtsalt tõsiasi, mida nentida. Nagu Merese teostele omane, leidub siin hulk karaktereid, kellest pea kõik on suuremal või vähemal määral kaasaelatavad (täiesti eemaletõukavaid tüüpe on vist ainult üks prints, aga iseg tema pole ju üdini halb). 
See, et teoses on "normaalühiskonnana" kujutatud sisuliselt (valgustatud?) autokraatlikku monarhiat, ei tundu mulle kuigivõrd üllatav, sest fantaasiajuttude tegevus ju enamasti säärases "ühiskondlikus formatsioonis" toimubki. Tõsi, siin on tegemist (kosmose)ulmega, aga teatud fantasy elemendid on ka siin hoomatavad. Vabariiklastest-demokraatidest terroristid toovad esimesena meelde "Frenchi ja Koulu", ehkki kaheldamatult on kahe teose tonaalsused diametraalselt erinevad. Ja aristokraadid, eriti nende teatud käitumismallid, jällegi meenutasid vägagi Targaryeneid.
Üldiselt aga ei leia väga suuri põhjuseid virisemiseks - autori stiil on kahtlemata eri- ja omapärane ning sellise õhustikuga raamatuid Eesti ulmemaastikult ilmselt teisi ei leia. Mis on aga pigem positiivne kui negatiivne. Lõpuks peab siiski tõdema, et päris nii häst ka ei meeldinud, et päris täispunkte panna (usun, et autor suudab veelgi enam), aga väga hea ja tugev teos kahtlemata.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav ja kaasakiskuv alternatiivajalooline lugemine. Teose sisu on eelpool kirjutajad juba piisavalt avanud. Lisan ainult ühe ääremärkuse teose vaieldamatu alternatiivajaloolisuse kinnituseks. Nimelt kutsub vend Folkmar kreeka õigeusklikku hereetikuks, ent ida ja lääne kirikulõhe toimus teadupärast alles 1054. aastal ning ka seejärel läks veel mitu head sajandit, enne kui see lõhe idas ja läänes ületamatu tundus ning üksteist väärusulisuses süüdistama hakati. Hargla maailmas on kirikulõhe ilmselt aga juba siis mitu sajandit varem aset leidnud.
Huvitav ja paiguti ka lõbustav oli ka kristluse ja muinasusundi kõrvutamine; need üksikud naljakohad tuletasid kohe Frenchi ja Koulut meelde, kes küll hoopis teistsuguses alternatiivajaloolises maailmas ringi seiklesid. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin samuti raamatu eestikelset varianti ning eelarvustajate kiidusõnadega tuleb ühineda. Hästi läbimõeldud ja komponeeritud raamat, mille lugemisel ei saanud tõesti last mõtet kuhugi mujale uitama. Ajaparadoksid ja ajas liikujad jäid ka mulle üpris häguseks; ilmselt oli see vähemalt osaliselt ka autori taotlus, kõike ei peagi ju detilideni välja kirjutama. Ajaloolised komponendid olid teosel samuti väga head.
Mulle tõid Kivi ja Valgus ning nende ümber toimuv aga lisaks Lovecraftile ka Pratcheti meelde: Vangladimensioonid väljaspool aega ja ruumi ning valguse vastandi sissetoomine, mis pole mitte pelgalt valguse puudumine.
Ainus, mis romaani puhul millegipärast veidi häirima jäi, oli selle lõpplahendus, oleks oodanud nagu midagi veidi teravamat või ootamatumat. Aga romaani kui terviku seisukohalt pole ka sellel tegelikult väga viga, nii et hinnet see küll alla ei tõmba.
Teksti loeti eesti keeles

Oli tore lugemine, tõesti nagu Vene Pratchett: sekeldused NL-aja Nähtamatus Ülikoolis. Kogu aeg just naerma ei ajanud, eks ole see nõuka-aeg minust ka ju suuremalt jaolt õnneks mööda läinud, aga kohati oli siiski päris humoorikas. Mingil põhjusel tundus kõige naljakam see koht, kus minategelane püüdis endale korduvalt ja ebaõnnestunult tagasihoidlikku einet valmistada.
Teksti loeti eesti keeles

Taas hea raamat, aga Kammereri triloogiast minu jaoks siiski nõrgim; kuidagi ära väsinud.
Siin ilmnevad muu hulgas ka ühe maailma korduvkasutamise probleemid: näiteks, kui "Asustatud Saares" olid mutandid lähema kümnekonna aasta jooksul välja suremas, siis siin raamatus selgub, et nad on veel pool sajandit hiljem rõõmsalt alles ning enamgi veel: juba 20-aastaselt raugastunud olnud Nõid on jätkuvalt elus!
Samuti peab tähelepanu juhtima tagakaaneteksti ekslikkusele: Rändurite probleem ei saa lõppkokkuvõttes mitte mingit lahendust. Nagu ka nendega seotud Leidlaste probleem, mis tõesti tekitas lugemsit lõpetades teatavat pettumust.
Teksti loeti eesti keeles

"Asustatud Saarest" selgelt süngem ja tõesti paranoiline raamat; lõpliku lahenduseta jääbki küsimus, kas finaalis toimunu oli inimkonna seisukohalt õige või vale; inimlikul tasandil on see mõistagi rõhutatult selge (minajutustaja ja autorite perspektiiviga on raske mitte nõustuda).
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea lugemine, ilmselt tõesti parim Kammereri triloogiast. Hoogne seiklus. Ent nagu Strugatskite puhul ikka, siis suhteliselt mitmekihilisena loetav. Pealispindselt võib tõesti mulje jääda, et plistatakse kommunistlikku korda ja kutsutakse üles vastikuid kapitaliste kukutama, aga sellisele järeldusele jõudmine on minu arust enda mõtlemisvõime väärkasutamine. Kritiseeritakse ikkagi eelkõige nõukogude korda: "Asustatud saare" ühiskond tegutseb ju paarkümmend aastat pärast sõda, keiser on kukutatud ning ühiskond tuksis.
Asja sõnum näib esmalt olevat ikkagi üldinimlikkus ja sõjavastasus ning teiseks ka hoiatus liiga lihtsate lahenduste ees ning ka küsimus, kuivõrd on näiline ja tegelik headus või kasu omavahel korrelatsioonis. 
Teksti loeti eesti keeles