Kasutajainfo

Lew R. Berg

17.02.1968–27.04.2005

  • Eesti

Teosed

· Lew R. Berg ·

Musta Roosi vennaskond

(lühiromaan aastast 2013)

eesti keeles: antoloogia «Täheaeg 12: Musta Roosi vennaskond» 2013

Tekst leidub kogumikes:
  • Täheaeg
Hinne
Hindajaid
0
3
1
0
0
Keskmine hinne
3.75
Arvustused (4)

Kaheksa aastat pärast Bergi traagilist hukkumist on tema käesolev, eluajal lõpetamata jäänud lühiromaan lõpuks ära lõpetatud ja trükki jõudnud. Seda, milliseks võinuks eluajal rohket negatiivset kriitikat pälvinud autori looming kujuneda, võime "Musta Roosi vennaskonna" põhjal aimata... Olgu ka kohe öeldud, et kui lühiromaan oleks ka Bergi enda poolt lõpetatud, oleks ilmselt tegu märksa tugevama tekstiga.

Iseenesest on tegu meelelahutusliku seikluslooga, mille peategelaseks on Arnahari planeedilt pärit aadlik Lockhart, kes pärast isakodust põgenemist ja kümne aasta pikkust kosmoses ringiseiklemist lõpuks Arnaharile naaseb, et ootamatult päritud feodaalvaldused üle võtta. Arnahar... Kõige lihtsam oleks ehk öelda, et see planeet meenutab enim Barrayari planeeti Bujoldi loomingus-feodaalne inimtsivilisatsioon (Bergi loomingus ei käi jutt küll kaugest tulevikust, vaid sarnastest inimtaolistest humanoididest kõikjal universumis), mis on pärast kosmilise sissetungi tagasilöömist kiiresti moderniseerunud ja kosmoseimpeeriumi loonud, säilitades seejuures feodaalse ühiskonnakorralduse. Ka lühiromaani peakangelasel Lockhartil on Bujoldi loomingi Miles Vorkosiganiga nii mõndagi ühist-tegu on Arnahari aadliku ja teiselt planeedilt pärineva võõramaalasest naise pojaga, kes peab ennast Arnahari ühiskonnas tõestama. Erinevalt Milesist on ta siiski füüsiliselt terve ja tugev. Nagu 12. "Täheaja" koostaja on saatesõnas maininud, kirjeldatakse sama kosmosemaailma ka mitmetest teistes Bergi teostes. Sisult on tegu sellise pretensioonitu seiklusjutuga, kust kõrgkirjanduslikku kvaliteeti, psühholoogiat jne väga otsida ei maksagi.

Postuumnne lõpetamine teiste autorite poolt on loo paraku suhteliselt ebaühtlaseks muutnud. Olles Veskimehe loominguga enam kui tuttav, arvan ma, et lühiromaani esimesed 6 lehekülge ( "Täheajas" leheküljed 179-185) on suuresti tema poolt kirja pandud ja tema stiil erineb kadunud Bergi omast päris kõvasti. Tegevusmaailma tutvustamine proloogis ja järgnenud sõjakirjeldus võõrplaneedil (kus dialoogis esineb ka Veskimehe loomingule iseloomulik sõna "kviteerima") on sellele piisavaks tõendiks. Võib arvata, et kadunud Berg kavandas "Musta Roosi vennaskonda" pikema tekstina (romaanina), sest sündmused kulgevad tekstis lühiromaani kohta hästi aeglaselt ja jäävad lõpetamatuks (või järge lubavaks). Suure osa "Musta Roosi vennaskonna" sündmustikust võtabki enda alla Lockharti taastutvumine hüljatud koduga, lõpupoole hakkavad sündmused veidi kiiremini arenema, ent lõppevad siis ootamatult. Ja pealkirjale nime andnud organisatsioonist vähemalt otseselt juttu ei tulegi, üks must roos küll vilksatab korra...

Lõpetuseks võiks öelda, et päris sümpaatne tekst, ent jätab sellisel kujul veidi kokkutraageldatud mulje ja lugedes torkab see väga teravalt silma, mis langetabki hinde "4" peale.

Teksti loeti eesti keeles

Lew R. Berg`i arvustama asudes meenuvad hägusalt kuskilt kuuldud luuleread: vaata hoolega, kus tallad, mu unistused need, millel tallud. (Algtekst oli inglisekeelne, maakeelsena puudub sel ehk poeetiline kõla...)

Inimesed elutsevad kõikjal Galaktikas. Kui võtta südamesse loo teises lõigus olevat vihjet, siis lihtsalt need topskid, kes Maal viibivad, ei tea seda, ei oska tähtedele lennata ja mida iganes. Kuskil Ääremaade tagusel Ääremaal, nii kaugel, et nagu polekski enam päris Galaktika, vaid "naabrus" juba, on Arnahari kuningriik. Poolesajast asustatud maailmast koosnev moodustis, mida loo kokkuvõttes ei oska iseloomustada muud moodi kui ennasttäis feodaalkorraga kosmoses lendavaid ja aeg-ajalt arvutit kasutavaid tumedanahalisi rassistidest talupoegi-mõisnikke.

Juhtumisi üks neist aadlikest suri maha sedasi, et tema ainsaks pärijaks on teisest, võõramaalasest naisega abielust pärit heledanahaline, blond ja sinisilmne (loomulikult pikka kasvu, lihaselise, hästi arenenud kehaga) noormees, kes omal ajal läks võõrsile seiklema ja sai seal Väga Vingeks Sõjameheks. Nüüd siis tuuakse mees tagasi isakodusse, et ikka "õige veri" valitseks edasi ülla suguvõsa maavaldust. Korrates eelarvustajat, siis tõesti-tõesti enamik sellest loost on kirjeldused Lockhardti tutvumisest kunagise isakoduga. Näpuotsaga põnevust on lõpupoole täitsa olemas ja natuke enne seda kui Väga Vinge Sõjamees ja Hurmavalt Ilus Naine teineteist metsas jahiretkel leidma võiks hakata, saab lugu üsna ootamatult otsa. Ausõna - ma olin pettunud.

Ilma sarkasmita: on tänuväärt ettevõtmine kui Veskimees, Belials (kes minu silmis siiski midagi kodumaise ulme vana kaardiväe sarnast kehastavad) ja Ojamaa võtavad ette Bergi loomingu pooleli jäänud tükke koguda, toimetada, lõpetada, avaldada. Käesoleva "Täheaja" osas oli seesinane üks jutte, mille kallale asusin heade ja positiivsete ootustega. Hoolimata sellest, et korra olen juba teise Bergi musta pealkirjaga teose siinsamas BAAS`is enda jaoks hävitanud.

Erinevalt püüdest sellist ultramoodsat tehnoloogilist kosmoseooperit kujutleda on "Musta Roosi vennaskonnas" lugeja ees selline mõnus, kodune põllu, metsa, küla, trahteri, lossi ja mõisahärra miljöö. Sangaste mõis ja rukkikrahv tulevad vägisi silme ette koos Lõuna-Eesti lainelise maastiku ja sügisvärvides metsaga. Kirjeldatud feodaalühiskonna sarnasustele Bujoldi Barrayariga on samuti juba viitamist leidnud; ilmselt siis midagi selles tekstis niisugust on, sest paralleelid tekkisid minulgi. See osa miljööst meeldis mulle väga. Selline mõnus vaheldus. Teatav veetlus selles ju on kui kujutletakse midagi nii tehnoloogist nagu kosmosetsivilisatsioon eksisteerima käsikäes arhailise sotsiaal-majandusliku korraga. Kusjuures taoline kombinatsioon iseenesest on ulmekirjanduse veergudel siiski tavaline.

Kogu see isakoju tulemine, põldude-metsade vahel uitamine, kirjutuslaua sahtlite sisuga tutvumine, mälestuste heietamine, seisuste kirjeldamine on aga kandva osana lühiromaanist paraku nii pikk ja veniv, et... Tüütab lõpuks lihtsalt ära. Lugupidamisega kolme kaasautori ja Raul Sulbi eessõnadele: tegemist on pooleli jäänud romaani algusega. Selliselt - romaani osana - saan ma aru, et ongi vaja põhjalikkust.

Lisaks Bujoldile mõtisklesin "Musta Roosi" lugedes teisegi kosmoseooperite looja üle, kelleks on tänaseks samuti lahkunud Iain M. Banks. Põhjuseks esiteks hiljuti loetud "Surface Detail" ja püüded veel paari kallal hambaid murda ("Look To Windward" ja "Matter"). Banks kirjeldab ühe teksti piires veetleva sundimatusega kõrvuti sisuliselt keskaegseid maailmu ja über-mega-hüper-super kõrgtehnoloogilisi tsivilisatsioone. Kummalisel kombel muudab osa "Kosmoseleegion" selle Bergi teksti mingis mõttes sarnaseks kombineerimiseks. Loen seda "Musta Roosi" puhul tugevuseks ja huvitavaks lahenduseks. Ei ole nii kõva Veskimehe ega Belialsi spetsialist, et suudaks ära tunda selgelt ühe või teise panust tervikus. Aga varjama ka ei hakka: see kuskil kaugel mujal toimunud lahingu vahe-episood oli minu jaoks kogu loo pärl, nii eraldi kui tervikuga suhestudes.

Toores ja traageldatud. Jep. Seda ta on. Kas vahest peaks siiski kaasautorid-toimetajad natuke julmemalt originaalteksti kallale asuma? Unustama lugupidamise kahjuks lahkunud kolleegi ja sõbra suhtes ning looma midagi sootuks uuemat ja paremat? Olgu siis lühiloo, -romaani või päris korraliku "tellise" mahus. Noh, see oli minu kui lugeja mõttevabadus. Kui kokkuleppele jõuate, siis visake siidikindad käest, mehed!

Ei saa ma üle ega ümber kahest asjast: need on need lihaselised, hästiarenenud kehaga mehed. Üks-kaks korda teksti vältel, hea küll; aga mingi hetk ajas juba naerma. Mõni inimene on ju ikka kole ka ja paks ja peast eemale hoidvate kõrvadega ja puseriti hammastega ja tedretäppidega. Blond naine võrdub ilus naine; blond mees võrdub võõrastav ja alamast rassist. Natuke nagu seesama stamp, mida Bergi tekstidele alatasa ette heidetakse. Keegi võiks ju ometi ligimest aidata sellest üle saada.

Lõpp ei olnudki kellegi lõpp. Lihtsalt jäeti ühes kohas pooleli. Ei mingit loogikat. Jällegi olen nõus andma krediiti jutule selles mõttes, et tegemist on osaga suuremast tervikust, aga isegi selle mööndusega eeldaks loole mingitki loogilist vahepeatust. Niipalju vähemasti saavutati, et kui kuskil kunagi saan kätte selle "mis tuli edasi", siis 100% võtan käsile ja loen. Nii et kui seda tahetigi, siis palju õnne - ära tegite!

Hinne ka: kõva kolm. Võibolla loen veel muudki, mis Berg paberile pannud.

Teksti loeti eesti keeles

Algus oli ilmselt Veskimehe kirjutatud - Berg nii puiselt ei kirjutanud, Bergi tekstis on sümpaatset soojust. Lõppu ka polnud, lugu jäi just siis pooleli kui pealkirjas olevat musta roosi esimest ja viimast korda üldse mainiti.

Et siis jah, õige alguse ja lõputa lugu, ilmselt igaveseks lõpetamata jääva romaani katkend. Lugeda oli alguses natuke raske, lugu aga haaras kaasa ja lõpp tuli juba ootamatult ja kahjutundega. Oleks nimelt väga tahtnud teada saada kuidas Lockhardtil õukonnas läheb ja misasi see Musta Roosi Vennaskond selline on. Hindeks tugev "neli", tekki stahtmine Bergi üle lugeda. Peab vist "Musta kaardiväe" uuesti kuskile käeulatusse asetama...

Teksti loeti eesti keeles

Minul tekkisid seosed eelkõige mingi viktoriaanliku pajatusega sellest, kuidas noor ja mitte päris kõrgestisündinud mõisnik tuleb oma valdusi üle võtma ning GRR Martiniga (suur koerlane aadliku seltsiliseks, eks ole). Tekst on ilmselgelt poolik ja sellest on väga kahju. Lugemisest aga kahju polnud, ehkki maailma lahtiseletamist oli oluliselt rohkem, kui tarvis läinuks. Seega selline pigem kehvem 4 kokkuvõttes.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Alustuseks mainin seda, mida ehk varemgi kuskil arvustustes maininud olen (võib-olla ei ole ka): olen lugejana pigem pikemate tekstide eelistaja, lühijuttude arvustamine ja neile hinnangute andmine käib mul kohati üsna raskelt ning lühijuttude kogumike puhul osadest moodustuva tervikmulje hindamine ei sobitu eriti mu ülemäära detailidele keskendunud peakujuga. Eriti keeruline on see kirjandusajalooliste ülevaateantoloogiate hindamisel nagu ka käesolev. 
"Minu isa luulude" koostamisideest kuuldes olin alguses natuke üllatunud - kas sel perioodil ilmunud eesti autorite lühijuttudest saab tõesti žanriulmeantoloogia koostada? Selgus, et saab küll - ja ega ma sellese teemasse varem väga sügavalt süüvinud polnud, mida näitab ka asjaolu, et "Minu isa luuludes" ilmunud tekstidest olin varem lugenud ainult Rein Sepa lühiromaani. Mõnede lugude žanriulmelisuses oli küll kahtlusi (nt Saluri tekst tundus ikka hästi piiripealse ulmena ja oli seejuures igavalt pikk ka), aga üldiselt huvitav ülevaade.
Mida selle antoloogia kohta siis tervikuna öelda? Ükski tekst peale Beekmani avaloo pole siin otseselt punaideoloogiat kandev, aga silma torkab see, et kuuekümnendate lugudes on siiski mingit kosmoseutopismi ja kollektiivse kangelaslikkuse hõngu (Sepp, Palm). Ja düstoopilist tulevikku kirjeldatakse ikkagi kusagil "Läänes" toimuvana (Saar). Alates Saluri loost kogu see kosmoseutopism aga taandub ja lood keskenduvad järjest enam üksikindiviididele ning nende probleemidele, kosmoseteemat jääb järjest vähemaks või avaldub see mingi täiesti mittenõukoguliku nurga all (Peterson). Ehk siis stagnatsiooni süvenedes seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendate algul ning keskpaigas ei muutunud see vähene ulme, mida eesti autorid kirjutasid, kuidagi kollektivistlikumaks või punasemaks, vaid pigem vastupidi - süvenev individualism ning üksikisiku sisemaailma kirjeldused.  
Kokkuvõttes: huvitav projekt ja avaldamist väärt juba mõnede üksikute tundmatute autorite või tekstide tõttu, mis ilma käesoleva antoloogiata oleksid vältimatult unustuse hõlma vajunud. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu ennast lugesin ma praegu esimest korda, aga kogu see videoteema tekitas isiklike mälestuste põhjal tohutut nostalgiat... tänapäeval võib olla raske mõistagi, kui kipakas ja keeruline kogu see videokassetide hankimise ning salvestamise värk omal ajal oli - mis seletab ka loo peategelase erinevaid reaktsioone. Päris omapärane idee muidugi ka, nii et kokkuvõttes minu meelest hea lugu. 
Teksti loeti eesti keeles

Eelmise sajandi lõpuaastail üle Eesti veerenud ja siin kohati rahvaliku pseudoreligiooni omandanud idamaiste mõjutustega esoteerika lainet on mul õnn(etus) isiklikult mäletada... nagu ka kõiksuguse karmadesse ja mantradesse uskuvaid inimesi, kes käisid mingisugustes paastulaagrites jne. Kui tagantjärele kogu selle jama õigustuseks üldse midagi öelda saab, siis ainult seda, et võrreldes tänaseks selle asemele kerkinud vandenõuteooriate-põhise uhhuu-usuga oli toonane esoteerikalembus ehk vähem kuri ja toksiline. 
Käesoleva loo kohta on Mart Pechteri sõnadele antoloogia "Minu isa luulud" arvustuses vähe lisada. Ma ei teagi, kas tegu on õigupoolest ulmega selle sõna tavapärases tähenduses, sest autor kirjutab asjadest, mis ilmselt ka ta enda arusaama järgi tõele võiksid vastata, mitte ei fantaseeri teadlikult... aga fantastilise ilukirjandusega on vormilt kahtlemata tegu ja seega on see ka ulmeantoloogiasse sobilik. 
Teksti loeti eesti keeles

Liigse tehnoloogiasõltuvusega seotud tulevikuohtudest pajatav humoresk on küll üsna kirjaoskajalikult vormistatud, aga vähemalt mind ei suutnud see lugemise käigus kordagi naerma ajada. Juba kohe loo alguses on selge, mida autor selle looga öelda tahab, ja sama teemat pedaalitakse üsna üllatustevabalt kuni lõpuni välja.
Teksti loeti eesti keeles

Omapärane lugu. Proosateostele üldiselt omane lineaarne sündmustik puudub siin sisuliselt täiesti, on ainult tagasivaated ja mõtisklused. Alguses tundub lugu igava ja tüütuvõitu heietamisena, ent mingist hetkest muutub kaasakiskuvaks. 
Seni olen antoloogias "Minu isa luulud" sisalduvatest lugudest kõrgemalt hinnanud pigem seikluslikke žanriulmelugusid, mille stiil erineb tugevalt nõukogudeaegsele eesti kirjandusele omasest hallivõitu argirealismist.  Mattheuse lugu on võrreldes Palmi või Petersoni omaga niivõrd teisest ooperist, et isegi nende võrdlemine samal skaalal tundub sobimatu või meelevaldne - aga maksimumhinde saab minult seegi. 
Teksti loeti eesti keeles

Sarnaselt Palmi ja Kulmari lugudele mõjus käesolev jutt mu jaoks oma aegruumi kontekstis äärmiselt üllatavalt. Jah, autor on mulle tõlkijana tuttav, tema ilukirjanduslikust loomingust kuulsin aga esmakordselt... ja eriti üllatav oli leida Tšernenko üürikeseks jäänud valitsusajal ilmunud eestikeelsest kirjandusest sellist angloameerikalikku kosmoseulme teksti, milles pole vähimatki nõukogulikku hõngu ja mille tegelastel on valdavalt inglise nimed. Ehk siis tundub, et vähene ulmekirjutamine/avaldamine Eesti NSV-s ei seisnud ikkagi niivõrd tsensuurireeglite, vaid tahtmise ja huvi vähesuse taga.
Muus osas... ehk veidi algajale autorile omaselt rohmakas, aga muidu päris põnev ja ootamatute süžeepööretega lugu, mistõttu otsustasin hinde osas mõninga kõhklemise järel maksimumi kasuks. 
Teksti loeti eesti keeles

"Kadunud maailma" laadis lugu Amazonase vihmametsast leitud muistse tsivilisatsiooni jälgedest ehk ajaloolis-geograafiline piiripealne ulme. Sarnaselt näiteks Reedik Palmi loominguga on Kulmari loo näol tegemist üsna üllatava leiuga nõukogudeaegsest eesti kirjandusest ja seda just tegevuskoha, teemakäsitluse ning üldise õhustiku poolest. Kulmari lugu ei tundunud siiski nii särav kui Palmi oma, nii et hindeks "4".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algab aeglaselt kulgeva ja meeleoluka postapokalüptilise maaiilma kirjeldusena, millele on justkui kiiresti midagi lõpulaadset juurde kirjutatud. Ilmselgelt jäi see lugu autoril mingil moel poolikuks, millest on kahju, sest olemasolevast tekstist õhkub teostamata potentsiaali. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, millest olen kuulnud, aga mida sattusin antoloogiast "Minu isa luulud" lugema esimest korda. Idee poolest meenutas natuke Clarke'i-Baxteri "Kaugete päevade valgust", ehkki tehniline lahendus oli hoopis teistsugune, teostuselt aga pigem Asimovi või Sheckley vanade lühijuttude laadne - puänteeritud tekst, mille keskmes teadlased, masinad ja eksperiment. Ei midagi väga vaimustavat, aga lugeda kõlbas. 
Teksti loeti eesti keeles

Pean tunnistama, et fantastiliste elementidega nõukogudeaegne olmerealism ei ole päris mu lemmiklektüür. Muus osas polegi eelarvustajale eriti midagi lisada. 
Teksti loeti eesti keeles

Seni eesti ulmelugejate jaoks sisuliselt tundmatu Reedik Palmi isik ja põgusaks jäänud  ulmelooming on minu (nagu ilmselt paljude teistegi  jaoks) põnevaks avastuseks ning asjaolu, et kuuekümnendate eesti kirjandusest võib leida "Vaigulõhna"-taolist seikluslikku kosmoseulmet, tuli mulle paraja üllatusena. Ega eriti rohkem käesolevast Marsi-teemalisest loost rääkida tahakski, mulle jättis "Vaigulõhn" igatahes värske ja positiivse mulje. 
Teksti loeti eesti keeles

Pildid tuumakatsetustega (?) ärarikutud ökosüsteemiga lähituleviku-maailmast. Õhustik ja meeleolu on päris head, aga lugu ennast nagu eriti polegi, lisaks häirib teatud taotluslik ähmasus. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Olen "Viimset üksiklast" kunagi ürgammu Loomingu Raamatukogust lugenud ja meelde jäi sellest põhiliselt päikseliselt optimistlik kaugtuleviku-kirjeldus. Nüüd lugesin selle loo antoloogiast "Minu isa luulud" uuesti läbi.
"Viimne üksiklane" pole sugugi paha lugu, eriti kirjandusajaloolist konteksti arvestades. Jah, tulevikukäsitlus vastab Nõukogude tulevikuulmele omasele marksistlikule historismile (tulevik on ajalooseaduste kohaselt möödapääsmatult õnnelik, kosmoselaevu omavate tsivilisatsioonide eetikatase on niivõrd kõrge, et nende esindajad ei tohiks olla suutelised isegi omakaspüüdlikeks sabotaažiaktideks jne). Samas on siin seda "punasust" ikka kõvasti vähem kui paljudes teistes samal ajal Nõukogude Liidus kirjutatud ulmetekstides ja üsna põnev ning poeetiline on see ka (võrdluseks näiteks Jefremovi "Andromeeda udukogu", mida ma ei suutnud lõpunigi lugeda, või Strugatskite "Purpurpunaste pilvede maa", mis mind lugejana suhteliselt külmaks jättis). Lisaks veel autori omapärane keelekasutus (kellele meeldib, kellele ei). Kokkuvõttes on tegu fantaasiarohke ja tänapäeval natuke naiivselt mõjuva utoopilise päikeselistes toonides looga tulevikust, mida iial ei saabunud ega ilmselt ka saabu, ja mida ei tahaks küll hinnata päris maksimumhindega, ent tugeva plussiga "4-ga" kindlasti. 
Teksti loeti eesti keeles

Mõtlesin esimese hooga, et kuskohast ma seda juttu küll varem lugenud olen? Reaktori keeletoimetamise käigus seda juhtuda ei saanud, sest "Muld ei hoia" ilmus seal natuke rohkem kui aasta enne minu toimetamisega ühinemist. Siis aga meenus viienda "Tuumahiiu" keeletoimetamine. Lugesin nüüd loo Jekimovi esikkogust uuesti üle ja otsustasin lõpuks ka Baasis ära arvustada.
Ega palju lisada olegi, korralik ugridoom-õudukas. Folklooriteema romantiseerimist (erinevalt näiteks Hargla Võrumaa-teemalistest etnoõudukatest) pole siin loos sendi Eestki, kogu 19. sajandi lõpu Eesti külaõhustik on edasi antud tõepoolest tammsaareliku ängiga ja hilisssügisel toimuv tegevus võimendab masendavat meeleolu veelgi. Kohati tundub tegelasi ümbritsev rängast töörügamisest, materiaalsest vaesusest, külmast, haigustest ja enneagsetest surmadest ümbritsetud maailm isegi jubedam kui loo üleloomulik osa. Igatahes mõjuv ja meeldejääv lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Natuke haakub sama autori "Vahetatud looga" - linnafantaasia, mille peategelaseks on üksi suurlinnas elav noor neiu, kes peab mingit kelleltki saadud salapärast ülesannet lahendama. Ainult et Ida-Aasia motiivide kasutamise asemel toimub käesoleva loo tegevus hoopis Iirimaal - seda ei öelda küll loos endas kordagi otse välja, ent tegelaste nimede ja üldise õhustiku põhjal on seda kerge aimata. "Sõnad öötaeva all" on hämaravõitu ja pigem õhustikule rõhuv tekst. Mulle meeldis see natuke rohkemgi kui "Vahetatud lugu" - võib-olla osalt ka seetõttu, et erinevalt Koreast on Iirimaa mulle isiklikult tuttav koht ja loo õhustik ning kirjeldused pakkusid teatud äratundmisrõõmu. 
Teksti loeti eesti keeles

Käesolev korea folkloorist inspireeritud õhustikuga linnafantaasia (õudukaks nimetada oleks seda vist liiast, ehkki mõned õudsed kohad on) pole just päris sedatüüpi lugu, millised mulle üldiselt meeldivad. Aga hästi kirja pandud ja hindeks tuleb seega heatahtlik "4". 
Teksti loeti eesti keeles

Järjekordne aurupungilugu viktoriaanlikku Inglismaad meenutavast kohast alternatiivmaailmas. Sedapuhku on peategelaseks Cadoniast (alternatiivmaailma vaste Šotimaale, mis on seejuures iseseisev riik) väikesse Albia tööstuslinna Tynehallow'sse saabunud majanduspagulane Angus Chapman, kes satub kohalike korrumpeerunud võimumeeste ja politseijõudude ning kuritegelike jõukude omavahelisse võimuvõitlusse...
Jekimovi aurupungilood meenutavad ülesehituselt üsnagi tema lugusid kosmosepiraatidest - mingite kuritegelike jõukude arveteklaarimised ja sellega seotud intriigid. Eesti ulmeautoritest meenutab see Jekimovi lugude tsükkel teatud määral mõningaid Manfred Kalmsteni jutte: tehnoloogiliselt arengutasemelt umbkaudu 20. sajandi algusele vastav paralleelmaailm, kriminaalsed/antisotsiaalsed tegelaskujud ja rohkelt märulit, vägivalda ning vägijookide pruukimist (Kalmstenil lisandub sellele veel seksiteema, mida Jekimovi loomingus eriti pole). Selles mõttes klassikaline aurupunk, et lisaks anakronistlikule tehnoloogiale on ka ühiskonnavastast mässulisust jne. Kalmsteni lood meeldivad mulle tegelikult siiski rohkem, kõik ülaltoodud elemendid mõjuvad kuidagi vahetumatult ja ehedamalt. Jekimovi kolmandale samas maailmas toimuvale loole läheb hindeks "4", sest ehkki korralikult kirja pandud, ei suutnud see enam millegi erilisega üllatada.
P. S.: kogumikus "Celestaali varjud" on käesolevas loos ja kogumiku eelviimases loos "Sõnad öötaeva all" kummaline toimetamisviga: inglise keele moodi jutumärgid (ülal-ülal), kõigis teistes kogumiku lugudes on jutumärkide kasutus aga eesti keelereeglitele vastav (all-ülal).
Teksti loeti eesti keeles

Loo tegevus toimub samas aurupunk-paralleelmaailmas, kus "Ortoni isevärki avantüürgi". Ega eriti rohkem loo sisu kohta paljastada tahakski, aurupungilik õhustik oli autoril minu meelest hästi välja tulnud ja mõninga kõhkluse järel otsustasin maksimumhinde kasuks. 
Teksti loeti eesti keeles

Järg lühiromaanile "Tormiga saabub ka veritasu" on sarnaselt eelmainitud teosele sirgjooneline ja jõhkralt hoogsa sündmustikuga kosmiline gängsteriseiklus - nagu ka sama autori lugu "Läbi külma metalli". Kui eelmainitud lood meeldisid mulle natuke rohkem, siis käesoleva tekstiga hakkab selle stiili uudsus mu jaoks juba kaduma, sellest ka veidi madalam hinne. 
Teksti loeti eesti keeles