Kasutajainfo

Lew R. Berg

17.02.1968–27.04.2005

  • Eesti

Teosed

· Lew R. Berg ·

Musta Roosi vennaskond

(lühiromaan aastast 2013)

eesti keeles: antoloogia «Täheaeg 12: Musta Roosi vennaskond» 2013

Tekst leidub kogumikes:
  • Täheaeg
Hinne
Hindajaid
0
3
1
0
0
Keskmine hinne
3.75
Arvustused (4)

Kaheksa aastat pärast Bergi traagilist hukkumist on tema käesolev, eluajal lõpetamata jäänud lühiromaan lõpuks ära lõpetatud ja trükki jõudnud. Seda, milliseks võinuks eluajal rohket negatiivset kriitikat pälvinud autori looming kujuneda, võime "Musta Roosi vennaskonna" põhjal aimata... Olgu ka kohe öeldud, et kui lühiromaan oleks ka Bergi enda poolt lõpetatud, oleks ilmselt tegu märksa tugevama tekstiga.

Iseenesest on tegu meelelahutusliku seikluslooga, mille peategelaseks on Arnahari planeedilt pärit aadlik Lockhart, kes pärast isakodust põgenemist ja kümne aasta pikkust kosmoses ringiseiklemist lõpuks Arnaharile naaseb, et ootamatult päritud feodaalvaldused üle võtta. Arnahar... Kõige lihtsam oleks ehk öelda, et see planeet meenutab enim Barrayari planeeti Bujoldi loomingus-feodaalne inimtsivilisatsioon (Bergi loomingus ei käi jutt küll kaugest tulevikust, vaid sarnastest inimtaolistest humanoididest kõikjal universumis), mis on pärast kosmilise sissetungi tagasilöömist kiiresti moderniseerunud ja kosmoseimpeeriumi loonud, säilitades seejuures feodaalse ühiskonnakorralduse. Ka lühiromaani peakangelasel Lockhartil on Bujoldi loomingi Miles Vorkosiganiga nii mõndagi ühist-tegu on Arnahari aadliku ja teiselt planeedilt pärineva võõramaalasest naise pojaga, kes peab ennast Arnahari ühiskonnas tõestama. Erinevalt Milesist on ta siiski füüsiliselt terve ja tugev. Nagu 12. "Täheaja" koostaja on saatesõnas maininud, kirjeldatakse sama kosmosemaailma ka mitmetest teistes Bergi teostes. Sisult on tegu sellise pretensioonitu seiklusjutuga, kust kõrgkirjanduslikku kvaliteeti, psühholoogiat jne väga otsida ei maksagi.

Postuumnne lõpetamine teiste autorite poolt on loo paraku suhteliselt ebaühtlaseks muutnud. Olles Veskimehe loominguga enam kui tuttav, arvan ma, et lühiromaani esimesed 6 lehekülge ( "Täheajas" leheküljed 179-185) on suuresti tema poolt kirja pandud ja tema stiil erineb kadunud Bergi omast päris kõvasti. Tegevusmaailma tutvustamine proloogis ja järgnenud sõjakirjeldus võõrplaneedil (kus dialoogis esineb ka Veskimehe loomingule iseloomulik sõna "kviteerima") on sellele piisavaks tõendiks. Võib arvata, et kadunud Berg kavandas "Musta Roosi vennaskonda" pikema tekstina (romaanina), sest sündmused kulgevad tekstis lühiromaani kohta hästi aeglaselt ja jäävad lõpetamatuks (või järge lubavaks). Suure osa "Musta Roosi vennaskonna" sündmustikust võtabki enda alla Lockharti taastutvumine hüljatud koduga, lõpupoole hakkavad sündmused veidi kiiremini arenema, ent lõppevad siis ootamatult. Ja pealkirjale nime andnud organisatsioonist vähemalt otseselt juttu ei tulegi, üks must roos küll vilksatab korra...

Lõpetuseks võiks öelda, et päris sümpaatne tekst, ent jätab sellisel kujul veidi kokkutraageldatud mulje ja lugedes torkab see väga teravalt silma, mis langetabki hinde "4" peale.

Teksti loeti eesti keeles

Lew R. Berg`i arvustama asudes meenuvad hägusalt kuskilt kuuldud luuleread: vaata hoolega, kus tallad, mu unistused need, millel tallud. (Algtekst oli inglisekeelne, maakeelsena puudub sel ehk poeetiline kõla...)

Inimesed elutsevad kõikjal Galaktikas. Kui võtta südamesse loo teises lõigus olevat vihjet, siis lihtsalt need topskid, kes Maal viibivad, ei tea seda, ei oska tähtedele lennata ja mida iganes. Kuskil Ääremaade tagusel Ääremaal, nii kaugel, et nagu polekski enam päris Galaktika, vaid "naabrus" juba, on Arnahari kuningriik. Poolesajast asustatud maailmast koosnev moodustis, mida loo kokkuvõttes ei oska iseloomustada muud moodi kui ennasttäis feodaalkorraga kosmoses lendavaid ja aeg-ajalt arvutit kasutavaid tumedanahalisi rassistidest talupoegi-mõisnikke.

Juhtumisi üks neist aadlikest suri maha sedasi, et tema ainsaks pärijaks on teisest, võõramaalasest naisega abielust pärit heledanahaline, blond ja sinisilmne (loomulikult pikka kasvu, lihaselise, hästi arenenud kehaga) noormees, kes omal ajal läks võõrsile seiklema ja sai seal Väga Vingeks Sõjameheks. Nüüd siis tuuakse mees tagasi isakodusse, et ikka "õige veri" valitseks edasi ülla suguvõsa maavaldust. Korrates eelarvustajat, siis tõesti-tõesti enamik sellest loost on kirjeldused Lockhardti tutvumisest kunagise isakoduga. Näpuotsaga põnevust on lõpupoole täitsa olemas ja natuke enne seda kui Väga Vinge Sõjamees ja Hurmavalt Ilus Naine teineteist metsas jahiretkel leidma võiks hakata, saab lugu üsna ootamatult otsa. Ausõna - ma olin pettunud.

Ilma sarkasmita: on tänuväärt ettevõtmine kui Veskimees, Belials (kes minu silmis siiski midagi kodumaise ulme vana kaardiväe sarnast kehastavad) ja Ojamaa võtavad ette Bergi loomingu pooleli jäänud tükke koguda, toimetada, lõpetada, avaldada. Käesoleva "Täheaja" osas oli seesinane üks jutte, mille kallale asusin heade ja positiivsete ootustega. Hoolimata sellest, et korra olen juba teise Bergi musta pealkirjaga teose siinsamas BAAS`is enda jaoks hävitanud.

Erinevalt püüdest sellist ultramoodsat tehnoloogilist kosmoseooperit kujutleda on "Musta Roosi vennaskonnas" lugeja ees selline mõnus, kodune põllu, metsa, küla, trahteri, lossi ja mõisahärra miljöö. Sangaste mõis ja rukkikrahv tulevad vägisi silme ette koos Lõuna-Eesti lainelise maastiku ja sügisvärvides metsaga. Kirjeldatud feodaalühiskonna sarnasustele Bujoldi Barrayariga on samuti juba viitamist leidnud; ilmselt siis midagi selles tekstis niisugust on, sest paralleelid tekkisid minulgi. See osa miljööst meeldis mulle väga. Selline mõnus vaheldus. Teatav veetlus selles ju on kui kujutletakse midagi nii tehnoloogist nagu kosmosetsivilisatsioon eksisteerima käsikäes arhailise sotsiaal-majandusliku korraga. Kusjuures taoline kombinatsioon iseenesest on ulmekirjanduse veergudel siiski tavaline.

Kogu see isakoju tulemine, põldude-metsade vahel uitamine, kirjutuslaua sahtlite sisuga tutvumine, mälestuste heietamine, seisuste kirjeldamine on aga kandva osana lühiromaanist paraku nii pikk ja veniv, et... Tüütab lõpuks lihtsalt ära. Lugupidamisega kolme kaasautori ja Raul Sulbi eessõnadele: tegemist on pooleli jäänud romaani algusega. Selliselt - romaani osana - saan ma aru, et ongi vaja põhjalikkust.

Lisaks Bujoldile mõtisklesin "Musta Roosi" lugedes teisegi kosmoseooperite looja üle, kelleks on tänaseks samuti lahkunud Iain M. Banks. Põhjuseks esiteks hiljuti loetud "Surface Detail" ja püüded veel paari kallal hambaid murda ("Look To Windward" ja "Matter"). Banks kirjeldab ühe teksti piires veetleva sundimatusega kõrvuti sisuliselt keskaegseid maailmu ja über-mega-hüper-super kõrgtehnoloogilisi tsivilisatsioone. Kummalisel kombel muudab osa "Kosmoseleegion" selle Bergi teksti mingis mõttes sarnaseks kombineerimiseks. Loen seda "Musta Roosi" puhul tugevuseks ja huvitavaks lahenduseks. Ei ole nii kõva Veskimehe ega Belialsi spetsialist, et suudaks ära tunda selgelt ühe või teise panust tervikus. Aga varjama ka ei hakka: see kuskil kaugel mujal toimunud lahingu vahe-episood oli minu jaoks kogu loo pärl, nii eraldi kui tervikuga suhestudes.

Toores ja traageldatud. Jep. Seda ta on. Kas vahest peaks siiski kaasautorid-toimetajad natuke julmemalt originaalteksti kallale asuma? Unustama lugupidamise kahjuks lahkunud kolleegi ja sõbra suhtes ning looma midagi sootuks uuemat ja paremat? Olgu siis lühiloo, -romaani või päris korraliku "tellise" mahus. Noh, see oli minu kui lugeja mõttevabadus. Kui kokkuleppele jõuate, siis visake siidikindad käest, mehed!

Ei saa ma üle ega ümber kahest asjast: need on need lihaselised, hästiarenenud kehaga mehed. Üks-kaks korda teksti vältel, hea küll; aga mingi hetk ajas juba naerma. Mõni inimene on ju ikka kole ka ja paks ja peast eemale hoidvate kõrvadega ja puseriti hammastega ja tedretäppidega. Blond naine võrdub ilus naine; blond mees võrdub võõrastav ja alamast rassist. Natuke nagu seesama stamp, mida Bergi tekstidele alatasa ette heidetakse. Keegi võiks ju ometi ligimest aidata sellest üle saada.

Lõpp ei olnudki kellegi lõpp. Lihtsalt jäeti ühes kohas pooleli. Ei mingit loogikat. Jällegi olen nõus andma krediiti jutule selles mõttes, et tegemist on osaga suuremast tervikust, aga isegi selle mööndusega eeldaks loole mingitki loogilist vahepeatust. Niipalju vähemasti saavutati, et kui kuskil kunagi saan kätte selle "mis tuli edasi", siis 100% võtan käsile ja loen. Nii et kui seda tahetigi, siis palju õnne - ära tegite!

Hinne ka: kõva kolm. Võibolla loen veel muudki, mis Berg paberile pannud.

Teksti loeti eesti keeles

Algus oli ilmselt Veskimehe kirjutatud - Berg nii puiselt ei kirjutanud, Bergi tekstis on sümpaatset soojust. Lõppu ka polnud, lugu jäi just siis pooleli kui pealkirjas olevat musta roosi esimest ja viimast korda üldse mainiti.

Et siis jah, õige alguse ja lõputa lugu, ilmselt igaveseks lõpetamata jääva romaani katkend. Lugeda oli alguses natuke raske, lugu aga haaras kaasa ja lõpp tuli juba ootamatult ja kahjutundega. Oleks nimelt väga tahtnud teada saada kuidas Lockhardtil õukonnas läheb ja misasi see Musta Roosi Vennaskond selline on. Hindeks tugev "neli", tekki stahtmine Bergi üle lugeda. Peab vist "Musta kaardiväe" uuesti kuskile käeulatusse asetama...

Teksti loeti eesti keeles

Minul tekkisid seosed eelkõige mingi viktoriaanliku pajatusega sellest, kuidas noor ja mitte päris kõrgestisündinud mõisnik tuleb oma valdusi üle võtma ning GRR Martiniga (suur koerlane aadliku seltsiliseks, eks ole). Tekst on ilmselgelt poolik ja sellest on väga kahju. Lugemisest aga kahju polnud, ehkki maailma lahtiseletamist oli oluliselt rohkem, kui tarvis läinuks. Seega selline pigem kehvem 4 kokkuvõttes.
Teksti loeti eesti keeles
x
Madis Maasing
15.06.1984
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kirjutatud kahtlemata hästi ja autorile omases võtmes. Aga häiorima jäid mõned asjad, kõige enam vast see, et miks ikkagi olid aadlikud veendunud, et roheline tuleb lihtsalt ära keelata ja asi vask, isegi kui ilmselt pidi neile varasemast ajast, vähemalt juhuslikust empiirikastki selge olema, et antud värviga asjal on oma vägagi praktiline ja kasulik mõte. Ei olnud ju rõhuv enamus baltisakslasi ka lihtsalt stereotüüpsed "kurjad mõisnikud", kes muust ei mõelnud, et kuidas saaks talupoegi paremini peedistada. Noh, selles loos aadlikke lihtsalt ei huvitanud lihtrahva toimetamised kuigivõrd, aga see ei tundu ka päriselt toimiv ühiskonnakorraldus, sest feodaalsüsteemis on aadlikul vaja tegelikult vägagi, et tema talupojad eluga suht hästi toime tuleks, et nad suudaks nii end kui ka aadlikke ülal pidada. Jobusid muidugi on, aga ma ei kujuta hästi ette, et see süsteem oleks saanud kirjeldatud viisil mingil planeedil nõnda toimida. Aga üldiselt, eks sääraseid loogikavigu (mis võivad olla ka suibjektiivselt ülevõimendatud), võib kindlasti leida ka paljudest teistest juttudest. Ja üldiselt ikkagi hea tunne ja elamus, usutavad karakterid jne. Seega, "4".
Teksti loeti eesti keeles

Vana kooli ulmejutt, mis ilmselt meelega mõjub, nagu oleks kirjutatud 20. sajandi keskpaigas. See on aga ka loo peamine nõrkus, vähemalt minu silmis, sest ühelt poolt on ju selline lähenemine mõnikord täiesti tore ja muhedalt anakronistlik, siin jäi see asi aga kuidagi lamedaks pigem. Et nagu oli kokku seotud tänase maailma sotsiaalpoliitiline olustik ja siis mindud tulevikukujutluses 50 aastat ajas tagasi.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algas korralikult, aga kusagilt poole pealt hakkas maha käima ja muutus tõepoolest üha ebaloogilisemaks. Seetõttu lõpuks kuigi head tunnet ega muljet ei jäänud. Paraku.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav idee, esitus ka üleelatav, aga mitte ülemäära meeldiv. Aga lugu jättis siiski lõppeks päris hea tunde.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa hästi kirjutatud lugu, ja lausa maagiline alternatiivajalugu allakäivast, aga maagiliselt laetud aadlisoost 20. sajandi II poole Euroopas. Kohati tundus asi siiski veidike kohmakalt kirja pandud, vahest oleks tulnud teksti veel veidi üle toimetada-sättida. 
Teksti loeti eesti keeles

Nagu taas eelpool öeldud: hästi kirjutatud, aga ulmet sisuliselt pole. Võiks tõesti olla mingi polaarjoonetagune kolkaküla sajandi  eest, kui paar asjakest ära muuta. 
Teksti loeti eesti keeles

Säärane ülevõlli(?) küberpunk, mis mulle ei istu. Ja ka see totter släbgitamine, et ei saa kohati pooltest sõnadest aru, mida need peaks tähendama. Aga kindlasti läheb rohkem arvutiseerunud-moderniseerunud inimestele rohkem peale. Ideed ja mõtet ju täiesti oli.
Teksti loeti eesti keeles

Jäi kuhugi "3" ja "4" vahele minu jaoks, aga et tõmbas ikkagi suhteliselt hästi kaasa, oli huvi, et mis siis ikkagi täpselt saab, siis olgu siin kõrgem hinne.
Teksti loeti eesti keeles

See lugu oli endagi üllatuseks antud kogumikus kõige kaasahaaravam, kuigi üldiselt igasugune küber- ja muidu-punk (kirjanduslikus mõttes) päris minu tassike teed pole.
Teksti loeti eesti keeles

Nagu juba öeldud: hästi kirja pandud, aga ulmet sisuliselt pole. Kui paar ebaolulist komponenti ära võtta, Võiks olla vabalt tõesti mõne II maailmasõjas kannatanud piirkonnas toimunu ilukirjanduslik edasiandmine. 
Teksti loeti eesti keeles

Selle looga on ilmselt nii, et kas klikib või ei kliki ehk kas seerobustne ja must kassihuumor läheb peale või mitte. Mulle väga ei läinud. 
Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata tugev lugu, aga päris lemmik Täheaja juttude seast siiski polnud. Aga ega aurupunk pole ka kunagi mu lemmikžanr olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata hea, huvitav ja kvaliteetne kirjandus. Minu jaoks jäi kõikuma maksimumi ja "nelja" piiril. Kuna aga enamik hindeid on niikuinii maksimumid, siis olgu pealegi pall madalam. Mõned loogikavead hakkasid häirima, eelkõige see, et kuidas peale selle ühe hiinlase keegi teine (USA, NL) tulnukate vastust ei kuulnud; ei tundunud kuidagi loogiline.
Teksti loeti inglise keeles

Tegemist on Jamaica päritolu kirjaniku neljanda romaaniga ning esimesega, mida saab pidada ulmeliseks. Teos kubiseb Aafrika mütoloogiast ja vastab hästi moodsa fantaasiakirjanduse (ehk siis fantasy) standarditele. Autor ise on naljatades nimetanud teost ka Aafrika "Troonide mängu" avateoseks ja teatud paralleele kindlasti ka tõmmata saaks. Kuid teose oluliseks, võib-olla isegi lõppkokkuvõttes olulisimaks mootoriks olev "väikeste inimeste" sissekiskumine trooniheitlustesse ja tõdemus, et lõpuks jäävad kannatajateks eelkõige ikka kõige vaesemad ja viletsamad, kel lõpptulemusest tegelikult sooja ega külma pole, on mõistagi liig üldlevinud troop, et selle baasilt asuda seda kirjatööd ainuüksi GRRM-iga siduma. Ja lõppude lõpuks jääb toosama ülioluline sündmuste käimalükkaja teoses üpriski tagaplaanile ja keskendutakse eelkõige minategelase erisugustele seiklustele mööda fiktiivset (Ida?-)Aafrikat, kus ta kohtub mitmesuguste vähem ja rohkem üleloomulike olenditega, elab üle (sageli napilt) mitmesuguseid ja enamasti sünknegatiivseid katsumusi ning korjab selle jooksul endale kaugelt rohkem vastaseid kui sõpru; mitte viimases järjekorras oma liigterava keele tõttu. Üleüldiselt võib öelda, et asi on kirjutatud päris hästi ning tihti lausa kaasahaaravalt, nii et esialgu tekkinud tugev võõristusefekt (sisu ja laad erinevad päris tugevalt Lääne ulme/fantaasiakirjandusest) hajus nii umbes kahe-kolme peatüki järel. Peategelane on kahtlemata "ebausaldusväärne jutustaja" ning veelgi enam, tema jutustusviis sarnaneb vägagi muinasjutu- ehk muistndivestja omale, kusjuures kohati pakub ta isegi välja erinevaid versioone, mis ühes või teises loos juhtus, jättes sealjuures otsad lahti, mis siis on tõde või tõepärasem. Ja nagu teame, on see omane tihti ka näiteks Euroopa müüdivaramule, et ühest ja samast loost võib olla mitu ja üksteisest suhteliselt erinevat versiooni. Ent siiski, liiga häguseks või ebamääraseks see kogu asja siiski ei muuda, sest reeglina esinevad need ebamäärasused siiski pigem detailides. Teose suurimaks plussiks lisaks ladusale sulejooksule oli minu jaoks kahlemata Aafrika mütoloogia ja selle üleloomulike olendite huvitav tutvustamine ja esitamine. Mis aga tugevasti häirima hakkas, oli tegelaste äärmine jõhkrus ja brutaalsus, mis puhuti andis silmad ette GRRM-le endalegi, ning mille tulemusena oli enamikule tegelasist küllaltki raske kaasa elada. Jah, suuremale osale oli võimalik leida mitmesuguseid lunastavaid momente ja motiive. Aga sellest hoolimata jäi kummitama tunne, et sageli oldi ebavajalikult julmad ja jõhkrad ning kõrgemaid motiive stiilis "usk, lootus, armastus", oli küllaltki raske (kuid mitte võimatu) ridade vahelt tuvastada. Küllap oli siin suur osa minategelase suhtumises, kelle üleelamised ta kogu maailma suhtes äärmiselt kibestunuks ja pettunuks tegid. Kokkuvõtteks hindaks asja aga nelja tähekesega viiest, sest ehkki mitte päris minu maitse, on tegemist kahtlemata omapärase, huvitava ja hästi kirjutatud asjaga.  
Teksti loeti inglise keeles

Sarja viimane osa seletas ära, miks ni peategelane kui ka tema isa teises osas eriliselt juhmid ja ebausutavalt käituvad olid, aga tagantjärgi ei muuda see lugemiselamust ja -muljet siiski kuidagi paremaks. Hullemgi veel, peategelane on enamiku käesolevast raamatust eriti staatilises seisundis ning süžee-tegevustik venib tõesti lubamatult pikaks.  
 
Postiivse poole pealt tuleb siiski märkida - nagu ka kogu ülejäänud triloogia puhul - huvitavaid ja värvikaid kõrvaltegelasi (kaasa arvatud eelmainitud deus ex machina), hästi ülesehitatud maailma ning autori jutustusoskust, mis suutis ka ülimalt aeglaselt kulgeva narratiivi enam-vähem söödavaks teha.    
 
Paraku muutis asja minu jaoks halvaks lõpplahendus - sellest ka hinne, mis ei peegelda mitte ainult konkreetselt Sõduripoja raamatu 3. osa, vaid kogu sarja üldist lugemismuljet. Eriti viimased leheküljed olid ikka väga absurdselt ja ülevõlli õnnelik lõpp ning pealegi tundub, et autor unustas sujuvalt ära peategelase ühe onupoja. Lohakusvigu tundus selles raamatus üldse rohkem olevat kui eelmistes, mitmel korral olid tegelaste nimed valed.  
 
Kokkuvõtvalt ei pea antud raamatut ja ka kogu sarja mitte väga kehvaks ning pigem oli asi kaasahaarav ja nauditav, aga kaks asja - vilets peategelane ja kehv lõpp - rikkusid asja minu jaoks suuresti ära.
Teksti loeti inglise keeles

Võrreldes sarja esimese raamatuga on see süngem, jõhkram ja lootusetum, aga paraku ka pikem, igavam ja kehvem. Üks asi on see, et enam pole see maailm niivõrd uudne ja põnev kui esimeses osas, ehkki selle seniavamata tahke muidugi paljastatakse omajagu. Aga kõige suurem puudus, mistõttu hetkeks tundus, et teos võib koguni pooleli jääda, on peategelane. Nagu juba eespool öeldud, siis ta hädaldab pidevalt ning lisaks sellele on ta ka kohati lausa uskumatult juhm. Tagantjärele mõeldes oli ta parajalt juhm ka esimeses osas, aga seal see niivõrd veel ei häirinud. Ainus, kes on veel juhmim ja/või irratsionaalsem, on peategelase isa.
 
Aga siiski, mida edasi raamat läks, seda lobedamalt lugemine siiski kulges, küllap harjusin ka pideva virina ja juhmusega ära ning selle ümber toimuv oli piisavalt huvitav ja hästi kirjutatud, et mitte lasta end enam asja suurimatest vigadest morjendada. Lõppude lõpuks, üldmuljena võib öelda, et ehkki kehvem kui esimene osa, ei olnud ta niivõrd palju kehvem, et peaks lausa terve tähekese võrreldes eelmisega maha võtma. Iseenesest ikkagi suhteliselt hea ajaviide.
Teksti loeti inglise keeles

Sain "Sõduripoja" triloogia jõulukingiks ja jõudsin esimesega kolmest ühele poole. Tegemist on esimese Hobbi raamatuga, mida üldse olen lugenud ning pole kahtlust, et kirjutada oskab ta hästi ja enamasti päris kaasahaaravalt. Aga nagu eelarvustajad juba korduvalt on öelnud, siis paraku oli ka tüütuid kirjeldusi ja tegevusi. Viktoriaanlik Inglismaa ja Kodusõja-eelne USA, millele oli lisatud tugev aristokraatia ja kuningavõim (a la keiserlik Saksamaa?). Poliitilised intriigid ja nendest tekkinud jamad olid enamuse raamatust kandvamad kui maagia ja tsivilisatsiooni-metslaste kokkupõrge, lõpus ja lõpuks aga pigem vastupidi. Tegelased on tõesti enamjaolt hästi välja joonestatud, ainult et peategelane ise tundus kohati lausa häirivalt juhm või ignorantne, teisal aga jälle üllatavalt nutikas. Nojah, võib-olla oli siin oma osa tema sisemisel lõhestatusel ja maagilise komponendi siira eitamise soovil.    
 
Mõned asjad jäid veel veidike häirima, mistap ka neli. Kõigepealt oli kogu see olustik ikkagi natuke liiga selgelt üle võetud 19. sajandi Lääne ühiskonnast - sellest natuke võõrikum-distantseeritum maailm (vrd GRRM-i teosed ja Euroopa hiliskeskaeg) oleks mulle paremini meeldinud. Ja teose üldine kulg oli ka natuke liiga USA filmindusele omane: alguses suured väljakutsed ja probleemid, asi läheb peategelase jaoks aina masendavamaks ja lootusetumaks ja siis järsku lõpp, mis on ikka väga suhkruselt happy end. Kuigi, kui järele mõelda, siis teatud oomeneid, et kõik ikka päris korras ja tore ei ole (eelkõige peategelase kosumine), puistati ka.   
14.01.2019: Saan muidugi aru, et see pingutatult väga hästi minek raamatu lõpus ennustab ette selle petlikkust järgmistes osades ja ses mõttes on see mõistlik kirjandustehniline võte, aga kui võtta seda raamatut kui ühte tervikut ja mitte sarja üht osa, siis mõjub see kummaliselt ja sobimatult. Vähemalt mind häiris, kui raamatuga lõpule jõudsin. Aga kui edasi lugeda, siis häirib muidugi juba vähem, kui võtad seda mitte enam eraldi teose, vaid pikema sarja esimese osana.
Kokkuvõttes on tegemist päris taheda tükiga, mis ei võtnud sugugi ära isu lugeda ka triloogia järgnevaid raamatuid.
Teksti loeti inglise keeles