Lew R. Berg

Ma ei oska öelda, kas see on hea raamat. Ma ei julge seda soovitada. Ehk aja jooksul muljed kirgastuvad ja nii minu jaoks kui üldisemalt leiab see raamat Eesti kirjanduse hulgas oma koha. Ent mulle MK siiralt meeldis.

Minule tundus kõik see jama tegelikult küllalt tuttavana sellepärast, et meenutas Heinleini keskpärase romaani järgi tehtud suurepärast filmi “Starship Troopers”. Kui aga film irvitas halastamatult sõjaväe ja tulnukate invasiooni üle, siis Bergi raamatus pole nalja raasugi, kõik suhtuvad asja täie tõsidusega.

Raamat näitab ometi, et Bergil oli ruumi arenemiseks küllaga ja kahju, et see kõik pooleli jäi. On näha, et “Musta kaardiväe” kallal on kõvasti vaeva nähtud ja küll oleks lõpuks tulema hakanud ka tõelised meistriteosed. Praegusele ei saa teistmoodi, kui annetada “kolme”.

Kui nimetada paari puudust, siis üks võiks olla peategelaste vanus: juba 22-aastasena on Lex sõjaveteran ja käitub nagu vana mees... üks ta alluv saab missioonil olles 16-seks, jne. Kui tüübid oleks 30-35-sed, tunduks nende jutt ja tegemised palju usutavamad. Teine asi on see, et tegelased teevad pidevalt nalja. Karmi huumorit, aga ikkagi. Jällegi pole kerge uskuda, et sõjas käiks pidev, lakkamatu vaimutsemine. Aga muidu on päris vinge lugu, kuulub ka mahu poolest eesti ulmeromaanide TOP-3 hulka. Hea kingitus militaarhuvidega inimesele, ulmeline pool ongi tegelikult teisejärguline.

Sisuline pool sellel "tellisel" on samuti hea. Noorelt sõjast osa võtnud peategelane kuulub nõndanimetatud kadunud põlvkonda ega leia tavalises elus piisavalt põnevust ega seiklusi. Sestap suundub mees esimesel võimalusel teenima loodavasse poolsõjaväelisse üksusesse, kusjuures ta jätab näiliselt üsna kergekäeliselt kodu ja naise rohkem kui kolmeks aastaks maha. Eks selline käitumine võib paljudele tunduda arusaamatuna ja et justkui oleks Rogani näol tegemist ebatavalise inimtüübiga. Samas tuleb meeles pidada, et lähiminevikus ei ole õnneks toimunud suuri sõdasid ja enamus meist pole midagi sellist läbi elanud. Arvestades seda, kuidas nende palgasõdurite elu on kirjeldatud, ei näi mulle tegelaste suhteliselt noor iga ega nende iroonilis-irvitav ellusuhtumine üldsegi mitte veider. Küllaltki paljudel inimestel on ju kombeks raskustest naljaga üle saada. Lahingute tagajärjel tekkiv depressioon murraks ilmselt muidu kõvemadki mehed maha.

Raamatu süžee sirgjoonelisust, mida paljud eelarvustajad puudusena nimetavad, pean ise hoopis plussiks. Selle loo eesmärgiks pole lugejaid kaasa tõmmata meeletute seikluste ja pideva maailmapäästmisega, vaid tutvustada palgasõdurite julma, kuid siiski teatud rõõmudega maailma. See on minu meelest ka väga hästi õnnestunud. Lew R. Berg teab, millest ta räägib.

Pärast selle raamatu lugemist tundsin, et on ikka kuradi kahju, et rohkem sellelt mehelt kirjatükke lugeda ei saa. Tal oleks kindlasti olnud veel palju huvitavat rääkida.

Pean kokkuvõttes "Musta kaardiväge" viimase aja parimaks eesti kirjaniku romaaniks. Hinne seega loomulikult kõrgeim.

Romaani peategelaseks on pisut üle 20 aasta vanune Lex Rogan, rahutu hing, kes kord sõda kogenuna ei leia tsiviilelus endale õiget kohta (ka tavaelu normidest kõrvale kalduvad tänavakaklused ja tuunitud autodega võidukihutamine ei kompenseeri nooruki adrenaliinivajadust), ning seetõttu reageerib ta koheselt värbamiskuulutusele, mille kaudu otsitakse mingigi militaarse ettevalmistusega inimesi täpsustamata eesmärgiga missioonile - seda ka hoolimata naise (kelle ta erusoleku ajal endale soetanud on) kindlast vastuseisust. Ülejäänud romaan käsitleb loodud väeüksuse korraloomist teenistuslepingu kolme aasta pikkuse perioodi vältel ühel teisejärgulisel planeedil. Väeüksus on Rogani kõrval teine loo peategelane, ülejäänud tüübid jäävad üsna visandlikeks.

Võrreldes varasema loominguga, milles on vähe silmapaistvat, on autor teinud läbi suure, kohati isegi uskumatu arenguhüppe. Tõsi, Bergi tuntud puudused pole otseselt kuhugi kadunud, tema proosa, milles siinkohal välgatavad üksikud jõulised sähvatused, on valdavalt siiski üsna konarlik. Küll on aga autorile ühekorraga jõukohaseks saanud elemendid, milleks tal varemkirjutatus polnud kas oskust või viitsimist - s.o. tekstil on sõnum ja peategelasel on taust. Ning pikemas perspektiivis seljatavad loo tugevad küljed selle puudused.

Bergi suurimaks hooleks kirjanikuna näis olevat selle eest seismine, et lugejale mitte midagi ebaselgeks ei jääks. Nii kaasneb näiteks dialoogis iga repliigiga tavaliselt ka selgitus, miks üks või teine tegelane niiviisi ütles. Iga otsus, mille tegelane teeb, on üldjuhul detailselt põhjendatud, jne. Kui selline asi on omal kohal näiteks lõikudes, kus käsitletakse sõjaliste operatsioonide üksikasju, mille loogika vast igale lugejale jõukohane pole, siis enamikul juhtudel on see ikkagi liigne - autor nagu ei näi üldse arvestavat, et lugeja mõtleb kaasa ja suudab iseseisvalt tegelaste motiividele pihta saada. Teiseks teeb selline stiil teksti lamedaks, hävitab eos mitmekihilisuse, mitmetimõistetavuse võimaluse. Üleseletamine muutub kohati sedavõrd groteskseks nagu unustaks autor end valjusti mõtlema, näiteks lk. 132, kust pärineb järgnev väljavõte:

"Vanasti oli üks tore ütlus," vastas Callo. "Pidu katku ajal või..."Lex ei öelnud midagi, kuid noogutas nõusolevalt. Linnas suuremaid haigusepideemiaid praegu polnud, kuid kujutluslikuks võrdluseks sobiks see lause hästi."

Nii et ühest küljest - rohujuure tasandil - ei valda Berg ütlematajätmise kunsti üldse ning teisest küljest - ja kõige kõrgemal tasandil - valdab ta seda filigraanselt.

Kõige kõrgema tasandi all pean loomulikult silmas seda, mida autor meile oma teosega ütleb. Bergi romaanis peaaegu puudub moraliseerimine. Autoripositsioon samuti nagu puuduks, aga ridade vahel on see jõuliselt olemas (lõpuststseenis jõutakse ka mõtte väljaütlemiseni peategelase naise poolt, aga see on juba valmiskirjutatule rasvase punkti panek). Lugeja vaatab õudusega, kuidas must kaardivägi iseenesestmõistetava kergusega üha enam ja enam mähkub põhjendamatusse vägivalda ja läbi käed rüpes vaatamisega saabub mõistmine - täpselt samamoodi on see iga kord juhtunud. Nii muutuvad arusaadavaks SS-lased, kes peale "päevatööd" naasesid koju armastava perekonna rüppe või punaarmeelased, kes 1945. a. langesid raisakullidena Saksamaa ning sealsete sõdurileskede peale ning kes tagantjärgi pärast sõda ja siiani näevad endis ennekõike vabastajaid, kes purustasid fashistliku ikke ning paljud teised enne ja pärast neid.

Kooslus “vaenlaste vastu halastamatu, omadele piiritult ustav” on just täpselt see, mida ühelt relvakandjalt oodatakse ning võim (iseäranis püssikaba poolt antav võim) laostab inimese ilma mingi moraalse murdumise praksuta. Kõik sünnib loomulikku rada pidi, pisitasa, üks sündmus viib teiseni, teine vääramatult kolmandani. Ning ehkki Bergil koguneb musta kaardiväkke peamiselt ühiskonna põhjakiht, võib seda mõtet siin laiendada ja nentida, et sobivatel asjaoludel sulanduks kaardiväkke ükspuha kes, sõltumata seljale kogutud kultuurikihist. Stseen, kus Lexi sunnitakse vange hukkama, illustreerib selliseid asjaolusid hästi.

Paradoksaalselt on selles atribuutiliselt fantastika valdkonda kuuluvas teoses rohkem realismi kui enamikes nn. kriitilise realismi joont järgivais teostes. Just sedasorti valusat realismi, mis räägib asjadest kiretult, õigete nimedega ning midagi enda teada ei jäta.

Ulmelisest aspektist autor kahtlemata millegi erilisega silma ei paista. Süzhee monotoonsuselt (eriti romaani teises pooles) meenutab "Must Kaardivägi" Norman Spinradi "Terasunelmat" ning zooride olemuse koha pealt Robert A. Heinleini "Nukkude isandaid", kuigi tõenäoliselt Berg neid raamatuid ei tundnud. Samas on ulmelise tausta kasutamine antud loos enam kui õigustatud, kuna suurendab veelgi teksti mõjuvust.

Asjaolu, et autor vahetult enne romaani ilmumist ootamatult meie hulgast lahkus, tegelikult sunnib nägema raamatus seda, mida seal tõenäoliselt ei ole ja segab oluliselt teose adekvaatset interpreteerimist. Jah, autor oli militaarse taustaga, jah, peategelase füüsilised parameetrid ja mõned eluloolised seigad sarnanevad Lex Rogani omadega, jah, isegi peategelase nime esitähed langevad kokku Bergi kodanikunime initsiaalidega. Sellest hoolimata on iga arvestatava kirjaniku puhul endastmõistetav, et ta ei kirjuta mitte iseendast, vaid et kirjapandu on segu kogetust, kuuldust ja ettekujutatust (ja nii palju arvan ma Bergis kirjanikku küll olnud olevat). Sõltumata interpretatsioonist on tegu Bergi meistritööga ja kas see juhtus tal kogemata või plaanituna, seda fakti ei muuda.

Siiski leian, et Berg oleks pidanud natuke lühema teose kirja panema - kusagil 300 lehekülgede juures hakkas vaikselt igav ja lõpuootus tekkima. Kokkuvõttes aga ei toimunud midagi eriliselt huvitavat - raamatu keskne probleem jäi lahendamata, räägiti vaid siis nende tegemistest ning just see jättis lõpus nati tühja tunde. Ootasin Bergilt seekord enamat, kuna paistis olevat raamatuna, mille kallal rohkem vaeva nähtud.

«Must kaardivägi» on erandlik romaan nii Lew R. Bergi loomingus, kui ka eesti ulmes üldiselt. Usun, et teist niisugust ei tule niipea... ja kas ongi vaja?

Kahtlustan, et paljud asjad selles romaanis on juhuslikud õnnestumised. No ei usu ma näiteks, et Bergil oligi plaanis sellise äraspidise kasvatusromaani kirjutamine. Lisaks sellele on see ju ka veel ideeromaan ja seiklusromaan ja mis kõik veel... ning kõige hämmastavam on, et kogu see krempel püsib enamvähem kenasti koos.

Romaanile on ette heidetud liigset pikkust. Kuigi ma pole mahukate romaanide austaja, arvan, et pikkusega on siin kõik korras... et just selline lõputult nüri ja üksluine keskkond ongi just see sõjasangarite kasvulava.

Erinevad inimesed, erinevad arvamused... erinevalt Andrist arvan ma, et väljendi «pidu katku ajal» seletus on ilmne plusspunkt autorile. Mind on pidevalt vihastanud see, kuidas ulmekates näiteks XXIII sajandi inimesed on perfektselt kursis XX sajandi reaaliatega. Kui aga mõtlema hakata, siis kui palju teab suvaline meie kaasaegne XVII sajandi elust-olust? Bergil aga pole see ajaline distants kolm sajandit, vaid hoopis hulga pikem!

Vaat sellised katkendlikud mõtted. Kes ladusamat juttu soovib, see võib lugeda minu arvustust ajakirja «Looming» novembrinumbrist.

Paraku ei tekitanud loetu minus siiski eriliselt positiivseid emotsioone ja pigem nõustun eelarvustajate välja toodud negatiivsemate seisukohtadega. Teos, mille läbilugemine kulges vägagi visalt, oli selgelt liiga pikk, ulmet oli seal vähevõitu ning keskkond-ühiskond ehk taustsüsteem üpris selgelt 20. sajandi lõpp või 21. sajandi algus. Peale selle veel iga asja üksipulgi lahtiseletamine ja tegelaste peaaegu et eristamatus. Kunnase 3-köitelisele oopusele jääb see teos igast asendist alla.

Siiski, ei saa öelda, et minu jaoks olnuks tegemist täieliku saastaga – sai kätte paraja koguse süngust ja sissevaadet sõja hävitavasse iseloomu ning väljakannatamatult puine selle stiil ka polnud. Aga näib, et autorile sobisid lühivormid ikkagi oluliselt rohkem. Niisiis 3.