Kasutajainfo

Lew R. Berg

17.02.1968-27.04.2005

  • Eesti

Teosed

· Lew R. Berg ·

Reekviem «Galateiale»

(kogumik aastast 2004)

eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2004

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
0
6
3
0
0
Keskmine hinne
3.667
Arvustused (9)

Kultusmainelise kirja- ning turvamehe Lew R. Bergi kolmas raamat paigutub tuumakuselt esimese ja teise vahele. "Tempel selvas" jääb (seni) "vaese mehe Tarlapina" tuntud ulmeautori tippteoseks ning "Tants tulle" tekitab vaimustust vist küll vähestes. Uues kogus jätkab LRB sirgjoonelist actionit ja tõsiste, ohtlikku elu elavate, napisõnaliste meeste maailma.

Varem ilmunud ja ka antologiseeritud lugu "Kolm tilka verd" tundub mulle kogumiku nõrgima tekstiga. Kas pole viga siin mitte selles, et kuidagi punnitatult on püütud sündmustele "sügavust" anda?

"Demilitariseeritud tsoon" on Berg oma tuntud headuses: eriüksuslasest macho vastakuti looduse ja vaenulike võitlejatega. Raske oleks eitada, et see teema Bergile ei sobi.

"Petukaup" on samuti normaljokk. Salakaubavedajast kosmose-lindprii satub valemängijate otsa ja peab oma elu eest võitlusse asuma. Aga ikkagi meeldinuks mulle rohkem, kui tegevus toimunuks meie planeedi oludes.

Kogumiku nimilugu on mu meelest kahvatu ja unub ilmselt varsti.

Ei tea, kas see sõltus autorist või toimetajast, et raamat nii õhuke tuli (neli juttu näis olevat ka liiga vähe, et kirjastus raamatule sisukorra lisanuks). Vanu (ja vingeid) raamatu vormis avaldamata lugusid peaks Bergil "Marduses" ja ka võrgus küll võtta olema. Üldiselt vist eelistanukski ma vanadest tekstidest kokku pandud asja rohkem, aga loodetavasti on selline kogumik kunagi ka ilmumas.

Teksti loeti eesti keeles

Vihik Bergi kolme uue ja ühe vana jutuga, mis olulist vaimustust ega vapustust esile ei kutsu, ent kõik tekstid on mingis kindlas mõõtkavas välja peetud, vabad liialdustest ja ülemäärasest lobisemisest. Oma tuntud puudustest vabanemise märke ilmutab Berg kõige reljeefsemalt nimiloos, ent ka “Demil. tsoonis” on aimata veidi värskemat lähenemist. Eriti palju uut see vihik siiski ei paku; me teadsime, et Berg umbes sellisel lugusid kirjutada oskab ja mulle isiklikult meeldis “Tempel selvas” pisut rohkem. Selles laadis kirjutajatest on Berg ilmselt Eestis parim, kuigi karakteriarendusega tuleks veel vaeva näha. Üldiselt aga – kui nimilooks oleks valitud kolmas tekst, siis poleks vihik oma pealkirja õigustanud. Reastaks siis lood paremusjärjekorras ära:

1. “Reekviem Galateiale”

2. “Kolm tilka verd”

3. “Petukaup”

4. “Demilitariseeritud tsoon”.

Teksti loeti eesti keeles

Berg ei kuulu mu lemmikkirjanikke hulka, kuid kuulub küll nende hulka, keda loen, kui näen talt uut juttu. Kui ega see alati meeldima ei pea.

Kolm tilka verd olen juba kord lugenud ja siin kah arvestanud(kuigi arvestuse lugemine silmad kinni sunnib suruma ja pea häbist ära pöörama...).

Demilitariseeritud tsoonis oli Berg usutavasti tõesti omale meeldivas vees. Aga mitte nii huvitav. Rambo ellu äratamine. Kusjuures, pidev pahade kokku voolamine meenutab hiljuti nähtud Resident Evilit, kus neid kah iga nurga tagant välja tilkus.

Petukaup...mitte eriti huvitav ja, imho, üks tema igavamaid lugusi. Jälle sama vana rambo tekst, kus võimalikult palju verd ja tapmist peab olema.

Reekviem "Galateiale" oli imho kõige parem selles kogumikus. Lugu oli neist vast "reaalseim".

Sulbi kirjutatud järelsõna ajas üldse kananaha ihule. See oli üpriski õigelt kirjutatud, kuid uusi ostjaid vaevalt juurde tooks. Minu top list siis selline:

1."Reekviem "Galateiale""

2."Kolm tilka verd"

3."Demilitariseeritud tsoon"

4."Petukaup"

Teksti loeti eesti keeles

"Tempel selvas" jääb seni ikkagi Bergi parimaks raamatuks ja kogumikuks. "Reekviem "Galateiale" sisaldab nelja lugu, millest kolm esimest on üsna keskpärased ja ainult üks, viimane, suudab teiste seas natuke silma paista. Kahjuks jääb sellest väheseks, et kõrgemat hinnet ära teenida. Samuti häämastab mind see, et kogumik nii õhuke tuli. Kindlasti leidub Bergil veel asju, mida paberil avaldada kõlbab. Aga mida pole, seda pole, seega kolm
Teksti loeti eesti keeles

Lahedad lood sellised. "Kolm tilka verd" on küll lugu, mis minu jaoks ületab halva maitse piiri erinevate paradigmade mehhaanilise segamise läbi (kes lugenud on, saab aru), ja sellepärast kogule hinne "4", mitte "5". Jah, mitte väga üllatavad lood, teada võtmes ja tehniliselt talutavalt teostatud.
Teksti loeti eesti keeles

Pean ütlema, et mulle meeldis kogumikus olevatest lugudes enim "Petukaup". natuke Han Sololik salakaubavedajast tegelane, müttab mööda kahtlast planeeti ringi ja võttab ette inimeksperimente tegevad tulnukad. Kõige nõrgem kogumikust tundus mulle avalugu "Kolm tilka verd". Lihtsalt ei olnud huvitav. Lugesid pealkirja ja esimese lehekülje läbi ja teadsid juba kuidas kogu järgnev möödub. "Demilitariseeritud tsoon" ja kogumiku nimilugu olid mälemd sellised Bergi tavatööde juurde kuuluvad tekstid. Oli ja ei olnud ka. Midagi jäi mõlema loo juures natuke puudu. Kokkuvõttes, aga suhteliselt ühtlane kogumik, oleks võinud ainult natuke paksem olla teine.
Teksti loeti eesti keeles

Tasus täiesti lugemist ära. Oli selline pretensioonitu kismaraamat, aga sellisena täiesti aktsepteeritav. autor ei püüdnud tegevust segasemaks ajada filosoofia või tegelaste karakteritega. Kui sa ei ürita midagi, siis sa ei saa ka selles läbi kukkuda!! :) Ma kujutan ette kui kohutav võiks olla lugeda Bergi teksti, kus autor on üritanud lisaks madinale selgitada elutõdesid ja joonistada paljusõnaliselt välja killerite ja ohvrite isiksuste varjatumaid pooli. Aitäh sulle Berg, et sa seda üritanud ei ole. Lood ise on hästi jälgitavad ja ladusad. Ulmeline komponent seevastu ei ole eriti hästi välja tulnud. Üldkokkuvõtteks võib öelda, et mitte kunstteos, aga päris korralik käsitöö on see küll. Minu järjestus juttudele: 1."Reekviem "Galateiale""2."Petukaup"3."Demilitariseeritud tsoon"4."Kolm tilka verd"
Teksti loeti eesti keeles

Kiirelt loetav ladus tekst, mis aga kipub ununema kõigest mõne päevaga, ehk siis eriti sügavat muljet ei jätnud. Ilmselt ei loe ka enam kunagi. Ilma erakordse isikupärata kangelased seiklevad ja teevad oma tegusid. Aga tempo oli samas piisavalt hoogne, nii et vähemalt polnud mõttetut molutamist, kus tegelane paarkümmend lehekülge emotseks, et siis lõpuks ikkagi vastane sama tulemusrikkalt mättasse lüüa.
Teksti loeti eesti keeles
x
Pärtel Riit
21.05.1970
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Algusveerandis läks sisseelamine raskepäraselt, aga siis olin selles maailmas sees, mis sees ja nautisin teose kulgu. Mida lõpupoole, seda paremaks läks. Naudin seda, kui ulmejutt on salapärane ning siin on "Inetud luiged" absoluutne tippude tipp. Eri tegelased pakuvad välja omi arvamusi ja teooriaid ning sinul lugejana jääb siin üle kaaluda, kelle seisukohad tõesemana tunduvad. Või kas keegi üldse ligilähedaselti tõde aimab?
Tugevalt sõja, autokraatia ja agressiivsuse vastane teos. Tavaliselt filosoofilised mõttekäigud pigem peletavad mind teosest eemale, kuid siin olid need väga nauditavad ja asjakohased.
Kirsiks tordil oli minu jaoks suurepärane huumoripiisk, mis väljendus täiesti ajuvaba "Aruvendade" jalgpallimeeskonna täiesti jabura tegevuse näol. "Aruvennad" toodi statistidena tegevusse iga 30 lehekülje järel ja nad tõstsid alati märgatavalt mu tuju. Võrreldes muu raamatu tumehalli meeleoluga olid "Aruvennad" kui vihmapilve tagant piiluv päiksekiir. Nad olid ka viimased, kes sulavast linnast lahkusid justkui kinnitades, et huumor sureb viimasena.
Teksti loeti eesti keeles

Philip K. Dick on üks mu lemmikkirjanikest ja see teos on Dick mis Dick. Loodud maailm on ühekorraga nii mõnusalt arusaamatu kui loogiline. 
Teksti loeti eesti keeles

Meistriteos, päris tõsiselt.
Suurim pluss oli pisidetailidena väljamõeldud maailm, mis oli nii põhjalikult läbi mõeldud ja toimima pandud, et mõjus väga ehedana ning ei andnud eriti põhjust loogiliste apsude üle poriseda. Paraku tulenes suurimast plussist ka suurim miinus. Kuna detailidele pühendati nii põhjalikult, kannatas selle all mõnevõrra tegevus/dünaamika. 
Väga meeldisid leidlikud sõnamängud terminitega - konservaal, liberatiiv, demokratuur, mandalaika, spastika jms. Samas riiginimetuste tuletus nii vaimukas ei tundunud - Ameritsa, Tsiina jne. 
Nõukaajal kooliskäinule toob heldimuspisara silma lause "Orki majanduse arendamise ametlik strateegia seisneb selles, et jõuda peamiste fondiindeksite osas Big Byzile järele ja temast mööda".
Loomulikult oli Big Byzi alla koondatud kokku Lääs kui selline ning Orklandi alla Bütsants, kuid seda oli tehtud nii ülikarikeeritud võtmes, et raske on arvata, kumb maailm kirjanikule endale südamelähedasem on. Tõenäoliselt ei kumbki, sest õõvastavalt kujutatud olid mõlemad.
Kirjanik oli kokku seganud väga kraftise segu huumorist ja küünilisusest (küünilisus on üldse vene ulmekirjanikele omane joon). Ei mingeid edulugusid, kangelastegusid ega õnnelikku lõppu. Lootust oli aga raamatus vähe. Vaid pisut lõpupoole ning kirjaniku nägemuses minnes kolmandat teed, sest nii Big Byz kui Orkland osutusid ummikteedeks.
Nukk oli raamatu läbiv motiiv. Mitte ainult kui puparastide seksilelu, vaid tegelikult olid nukud ka nii Orklandi kui ka Big Byzi elanikud kõrgeima võimu kätes. Orklandi elanikud oli kui tinasõdurid, mida sommeljeed omatahtsi paika panid, et need siis kividega pikali loopida. Big Byzi elanikud kui malenupud, mida vajalikele ruutudele nihutada mängu ilu huvides.
Raamatu künismist tuleneb, et üks meile sümpaatsemaid ameteid selles maailmas oli laste kokkuostja. :)
Künismile on juba viidatud, kaks näidet ka vängest huumorist --- 1) Grõm avastas oma luuleande: Ilmnes, et ta oli kirjutanud nelikvärsi viisil "Nüüd munni see kodumaa mingu". 2) Orki sõjaorbude koor laulis: "Isa sõdib rindel. Ema nikub tagalas. Kõik on näha, kõik on kuulda läbi suure augu...".
Väga meisterlikult oli hoidutud igasugu stampidest. Ses mõttes väga värskendav lugemisvara. 
Kokkuvõttes minu poolt viis miinusega. Miinuse tõi see, et loo tempo lõhkus ära filosofeerimine kolmveerandi peal. See liigne targutamine ei olnud minu maitse järgi.
Teksti loeti eesti keeles

Kinkisin raamatu vennale sünnipäevaks, sest tundus huvitav olevat. Minu hämmastuseks jättis vend lugemise pooleli juba mõnekümne lehekülje järel ja teatas, et sellist jura ta lugeda ei suuda.
Võtsin siis aastaid hiljem raamutu ise kätte. Kahjuks tuleb tunnistada, et venna antud hinnang oli sisuliselt õige. Jura mis jura. Ise pressisin raamatu küll lõpuni (mul on põhimõte mitte raamatut pooleli jätta), aga ega naudingut küll ei saanud. Peab ikka väga vihkama Tolkieni, et sellise anti-Tolkieniga maha saada. Ära oli tapetud kogu Tolkieni hoolikalt kavatatud ja kujundatud maailm ning asemele oli topitud mingi plastmassist hamburger. Kogu salapärasus, poeetilisus ja delikaatsus olid asendatud robustse tingel-tangeliga, saades tulemuseks mingi Robert Ludlumi laadse toote. Ka nimede väljamõtlemisega ei ole viitsinud Jeskov jännata (erinevalt Tolkienist), pannes tüüpilisi vene ulmekirjanduse nimesid a la Marrakeš-Sarrakeš (kohe meenus "Asustamata saar"). Samuti tundus, et autorile on südamelähedane Kremli mitteametlik ideoloogia, kus vastandutakse lääne väärtustele ja faktidele ning räägitakse valge mustaks ja must valgeks. Ei tea, kas Jeskov seda "tõejärgset tõde" tõesti propageeris, aga mul jäi selline tunne küll lugedes.
Teksti loeti eesti keeles

Tundus parem lugemine olema kui kaks varasemat raamatut, aga ainult kuni lõpumadinani. Siis ei jäänud muud üle kui peast kinni haarata ja imestada kui jaburaks üks tegevus võib minna. Loogikat keerati edasi, tagasi, üle vindi ja kinni. Lõpuks tehti ettevalmistus järgmise raamatu jaoks: valiti välja tegelased, keda seal presenteerida ja tapeti üleliigsed ära. Aga nii puhast vuuki enam ei tehtud kui esimeses raamatus, eks autor oli aru saanud, et uute karakterite loomine on keerulisem kui vanade tegelaste killimine.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle jättis parema mulje kui sarja esimene raamat "Surelikud masinad". Enam ei tapetudki kõiki kõrvaltegelasi maha, asi seegi.  Sügavalt hollivuudlik oli see sellegipoolest. Kärts-mürts ja põmaki...ja nad elavad õnnelikult elu lõpuni.
Teksti loeti eesti keeles

Positiivse poolt peab mainima seda, et igav ei hakanud. Oli hoogu ja särtsu. Vahest isegi liiga palju (ja seda räägin mina!!!), see non-stop seiklus kurnas aju.
Negatiivse poole pealt pean märkima ebaloogilisuse. Mitte ainult selle maailma ja masinate ebaloogilisuse, vaid ka inimsuhete ebaloogilisuse. Mitu korda oleks tahtnud hüüatada: "Hei, pidage! Üks inimene ei käitu/reageeri ju nii!". Aga seda ta selles raamatus siiski tegi.
Mida lõpu poole, seda enam hakkas häirima ka Hollywoodi õudukate/märulite stamp: kõik kõrvaltegelased peavad surema, ellu jäävad vaid teose kangelased/sangarid.
Sarja teist raamatut asun lugema kerge kõhkluse ja eelarvamusega.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu kahe kultuuri põrkumisest. Kuna teist kultuuri esindas vaid üks inimene, siis sai tema surmaga otsa ka nimetatud kultuuride kokkupõrge. Miinuspoolele võiks kanda selle, et üle võlli oli kujutatud moodsa inimese abitust võõras keskkonnas, just füüsilist abitust. Samuti oli loos pisut liiga vähe üllatusi.
Teksti loeti eesti keeles

Nõustun täielikult Kristjan Sanderiga, et see on kõige parem jutt "Taevarahva" kogumikus. Meenutas väga tugevalt Philip K. Dicki loomingut ning kuna olen väga suur Philip K. Dicki fänn, siis ei ole kahtlustki, kas see mulle meeldis. Muidugi meeldis. Väga. Selline hästi mõnus unenäolisus ja ettearvamatus.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks pisut kohmakas ja ebaveenev jutt, aga lugeda kõlbas küll. Vähe imelik, et üks mees hammustab läbi ja teeb kahjutuks terve võõra tsivilisatsiooni. Superman tavainimese nahas.
Teksti loeti eesti keeles

Üks huvitavamaid ja üllatuslikumaid Poul Andersoni teoste hulgast. Suutis mõtisklema panna, et kellel siis rohkem õigus oli. Ilmselt oli tõde mõlemal poolel ja samas mõlemad pooled eksisid. Miinus - mulle ei meeldinud pikad lahingu- ja sõjastrateegiate kirjeldused.
Teksti loeti eesti keeles

See lugu ei haaranud mind kaasa. Ei suutnud äratada ei empaatiat ega uudishimu. Ei positiivseid ega negatiivseid emotsioone.
Teksti loeti eesti keeles

Paroodialugu, milles üheaegselt parodeeritakse nii muinasjutte, ulmekaid kui märuleid. Midagi nii kreisit ei oleks Poul Andersonilt oodanud. Õnnestunud jutt, aga päris maksimumhinnet ei annaks.
Teksti loeti eesti keeles

Nutikas lugu, eriti omas ajas.

Samas mind jäi häirima see, et nii olulises andmebaasis surfamisest ja andmete sisestamisest mingit elektroonilist jälge maha ei jää.

Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis süžee ja loo hoogsus. Meeldis keskkond. Mis ei meeldinud, oli see, et tekst oli liiga klišeelik ja ettearvatav ning midagi väga üllatavat välja ei pakkunud.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu on amoraalne ja vulgaarne. Peategelane on justkui kuldstamp Hollywoodist - pealt kalestunud, räme ja hoolimatu, seest suisa ema Teresa. Connie Willis on kirjutanud "isasema" teose kui enamik mehi eales võimelised oleksid looma kui mõned kompleksides pubekad välja arvata.
Teksti loeti eesti keeles

Alguses olin kindel, et panen hindeks viie, aga siis hakkasin tagantjärele mõtisklema ja alandasin hinnet ühe palli võrra. Miks siis nii? Vaatamata sellele, et jutt ise oli väga meisterlik ja kaasahaarav, hakkasid mingid asjad häirima. Esiteks see ameerikalik stamp, et taoliste lugude kangelane on teismeline (enamasti naissoost), keda enam-vähem kogu maailm mõnitab, kiusab ja püüab ära kasutada. See on ilmselt läbiproovitud moodus, kuidas peategelase vastu kaastunnet äratada. Minus see kaastunne aurustus öhe, adudes kui rikutud mõtlemise ja hälvetega see peategelane ikkagi on. Teiseks häiris see, et autor püüdis justkui libahundi väärakaid tegusid ja mõtlemist õigustada. Vähemalt selline mulje mulle jäi.
Teksti loeti eesti keeles