Kasutajainfo

Lew R. Berg

17.02.1968-27.04.2005

  • Eesti

Teosed

· Lew R. Berg ·

Reekviem «Galateiale»

(kogumik aastast 2004)

eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2004

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
0
6
3
0
0
Keskmine hinne
3.667
Arvustused (9)

Kultusmainelise kirja- ning turvamehe Lew R. Bergi kolmas raamat paigutub tuumakuselt esimese ja teise vahele. "Tempel selvas" jääb (seni) "vaese mehe Tarlapina" tuntud ulmeautori tippteoseks ning "Tants tulle" tekitab vaimustust vist küll vähestes. Uues kogus jätkab LRB sirgjoonelist actionit ja tõsiste, ohtlikku elu elavate, napisõnaliste meeste maailma.

Varem ilmunud ja ka antologiseeritud lugu "Kolm tilka verd" tundub mulle kogumiku nõrgima tekstiga. Kas pole viga siin mitte selles, et kuidagi punnitatult on püütud sündmustele "sügavust" anda?

"Demilitariseeritud tsoon" on Berg oma tuntud headuses: eriüksuslasest macho vastakuti looduse ja vaenulike võitlejatega. Raske oleks eitada, et see teema Bergile ei sobi.

"Petukaup" on samuti normaljokk. Salakaubavedajast kosmose-lindprii satub valemängijate otsa ja peab oma elu eest võitlusse asuma. Aga ikkagi meeldinuks mulle rohkem, kui tegevus toimunuks meie planeedi oludes.

Kogumiku nimilugu on mu meelest kahvatu ja unub ilmselt varsti.

Ei tea, kas see sõltus autorist või toimetajast, et raamat nii õhuke tuli (neli juttu näis olevat ka liiga vähe, et kirjastus raamatule sisukorra lisanuks). Vanu (ja vingeid) raamatu vormis avaldamata lugusid peaks Bergil "Marduses" ja ka võrgus küll võtta olema. Üldiselt vist eelistanukski ma vanadest tekstidest kokku pandud asja rohkem, aga loodetavasti on selline kogumik kunagi ka ilmumas.

Teksti loeti eesti keeles

Vihik Bergi kolme uue ja ühe vana jutuga, mis olulist vaimustust ega vapustust esile ei kutsu, ent kõik tekstid on mingis kindlas mõõtkavas välja peetud, vabad liialdustest ja ülemäärasest lobisemisest. Oma tuntud puudustest vabanemise märke ilmutab Berg kõige reljeefsemalt nimiloos, ent ka “Demil. tsoonis” on aimata veidi värskemat lähenemist. Eriti palju uut see vihik siiski ei paku; me teadsime, et Berg umbes sellisel lugusid kirjutada oskab ja mulle isiklikult meeldis “Tempel selvas” pisut rohkem. Selles laadis kirjutajatest on Berg ilmselt Eestis parim, kuigi karakteriarendusega tuleks veel vaeva näha. Üldiselt aga – kui nimilooks oleks valitud kolmas tekst, siis poleks vihik oma pealkirja õigustanud. Reastaks siis lood paremusjärjekorras ära:

1. “Reekviem Galateiale”

2. “Kolm tilka verd”

3. “Petukaup”

4. “Demilitariseeritud tsoon”.

Teksti loeti eesti keeles

Berg ei kuulu mu lemmikkirjanikke hulka, kuid kuulub küll nende hulka, keda loen, kui näen talt uut juttu. Kui ega see alati meeldima ei pea.

Kolm tilka verd olen juba kord lugenud ja siin kah arvestanud(kuigi arvestuse lugemine silmad kinni sunnib suruma ja pea häbist ära pöörama...).

Demilitariseeritud tsoonis oli Berg usutavasti tõesti omale meeldivas vees. Aga mitte nii huvitav. Rambo ellu äratamine. Kusjuures, pidev pahade kokku voolamine meenutab hiljuti nähtud Resident Evilit, kus neid kah iga nurga tagant välja tilkus.

Petukaup...mitte eriti huvitav ja, imho, üks tema igavamaid lugusi. Jälle sama vana rambo tekst, kus võimalikult palju verd ja tapmist peab olema.

Reekviem "Galateiale" oli imho kõige parem selles kogumikus. Lugu oli neist vast "reaalseim".

Sulbi kirjutatud järelsõna ajas üldse kananaha ihule. See oli üpriski õigelt kirjutatud, kuid uusi ostjaid vaevalt juurde tooks. Minu top list siis selline:

1."Reekviem "Galateiale""

2."Kolm tilka verd"

3."Demilitariseeritud tsoon"

4."Petukaup"

Teksti loeti eesti keeles

"Tempel selvas" jääb seni ikkagi Bergi parimaks raamatuks ja kogumikuks. "Reekviem "Galateiale" sisaldab nelja lugu, millest kolm esimest on üsna keskpärased ja ainult üks, viimane, suudab teiste seas natuke silma paista. Kahjuks jääb sellest väheseks, et kõrgemat hinnet ära teenida. Samuti häämastab mind see, et kogumik nii õhuke tuli. Kindlasti leidub Bergil veel asju, mida paberil avaldada kõlbab. Aga mida pole, seda pole, seega kolm
Teksti loeti eesti keeles

Lahedad lood sellised. "Kolm tilka verd" on küll lugu, mis minu jaoks ületab halva maitse piiri erinevate paradigmade mehhaanilise segamise läbi (kes lugenud on, saab aru), ja sellepärast kogule hinne "4", mitte "5". Jah, mitte väga üllatavad lood, teada võtmes ja tehniliselt talutavalt teostatud.
Teksti loeti eesti keeles

Pean ütlema, et mulle meeldis kogumikus olevatest lugudes enim "Petukaup". natuke Han Sololik salakaubavedajast tegelane, müttab mööda kahtlast planeeti ringi ja võttab ette inimeksperimente tegevad tulnukad. Kõige nõrgem kogumikust tundus mulle avalugu "Kolm tilka verd". Lihtsalt ei olnud huvitav. Lugesid pealkirja ja esimese lehekülje läbi ja teadsid juba kuidas kogu järgnev möödub. "Demilitariseeritud tsoon" ja kogumiku nimilugu olid mälemd sellised Bergi tavatööde juurde kuuluvad tekstid. Oli ja ei olnud ka. Midagi jäi mõlema loo juures natuke puudu. Kokkuvõttes, aga suhteliselt ühtlane kogumik, oleks võinud ainult natuke paksem olla teine.
Teksti loeti eesti keeles

Tasus täiesti lugemist ära. Oli selline pretensioonitu kismaraamat, aga sellisena täiesti aktsepteeritav. autor ei püüdnud tegevust segasemaks ajada filosoofia või tegelaste karakteritega. Kui sa ei ürita midagi, siis sa ei saa ka selles läbi kukkuda!! :) Ma kujutan ette kui kohutav võiks olla lugeda Bergi teksti, kus autor on üritanud lisaks madinale selgitada elutõdesid ja joonistada paljusõnaliselt välja killerite ja ohvrite isiksuste varjatumaid pooli. Aitäh sulle Berg, et sa seda üritanud ei ole. Lood ise on hästi jälgitavad ja ladusad. Ulmeline komponent seevastu ei ole eriti hästi välja tulnud. Üldkokkuvõtteks võib öelda, et mitte kunstteos, aga päris korralik käsitöö on see küll. Minu järjestus juttudele: 1."Reekviem "Galateiale""2."Petukaup"3."Demilitariseeritud tsoon"4."Kolm tilka verd"
Teksti loeti eesti keeles

Kiirelt loetav ladus tekst, mis aga kipub ununema kõigest mõne päevaga, ehk siis eriti sügavat muljet ei jätnud. Ilmselt ei loe ka enam kunagi. Ilma erakordse isikupärata kangelased seiklevad ja teevad oma tegusid. Aga tempo oli samas piisavalt hoogne, nii et vähemalt polnud mõttetut molutamist, kus tegelane paarkümmend lehekülge emotseks, et siis lõpuks ikkagi vastane sama tulemusrikkalt mättasse lüüa.
Teksti loeti eesti keeles
x
Jaan Hansen
22.04.1982
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

See oli mu jaoks tõeliselt nauditav raamat. Ega muidu poleks ka soovinud ligemale 500-leheküljelist tellist teist korda läbi lugeda. Vinge on loonud huvitava maailma huvitavate tulnukrasside ja sündmustega. Kosmosetsoonid, kus füüsika toimib teisiti, jumaliku olemuseni arenenud rassid, skroodisõitjad, liitmõistusega koeralaadsete olendite planeet - sellega võidab mu tähelepanu ja kui lugu on ladusalt kirjutatud, siis on üsna kindel, et pooleli ma raamatut ei jäta. Romaani ülesehitus toob teksti vaheldust, jälgides kaht tegevusliini, miks vaikselt üksteisele lähenevad, nendele on lisatud veel üldise tausta täiustamiseks tolle universumi "uudiskirjades" liikuvad tekstid, kus erinevad grupeeringud arutavad toimunud katastroofi üle.
Ulmefännile peaksin seda peaaegu et kohustuslikuks lugemiseks.
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus tükk ajarännuulmet, millele sooviks kindlasti lisa. Ajaloo erinevate sündmuste õiget kulgu tagav Manse Everard seikleb erinevates ajastutes, selja taga suur organisatsioon, mida omakorda juhivad inimeste järglased kaugest tulevikust. Raske öelda, kui tõepärane tundub toimumispaikade ja sündmuste kirjeldus inimesele, kellel on minust paremad ajalooteadmised, kuid minu jaoks olid need vähemalt piisavalt huvitavad. Kogu tugemaim jutt on "Delenda est", kus ajalugu on põhjalikult loomulikust kursist kõrvale kallutatud ja tänapäevaseid riike pole kunagi tekkinud. Halvim, õigemini mõttetuim lugu oli "Gibraltari juga", mis tundus ülejäänud tekstide kõrval lihtsalt suvalise purtsatusena ja ruumitäitjana.
Teksti loeti eesti keeles

Kiirelt loetav ladus tekst, mis aga kipub ununema kõigest mõne päevaga, ehk siis eriti sügavat muljet ei jätnud. Ilmselt ei loe ka enam kunagi. Ilma erakordse isikupärata kangelased seiklevad ja teevad oma tegusid. Aga tempo oli samas piisavalt hoogne, nii et vähemalt polnud mõttetut molutamist, kus tegelane paarkümmend lehekülge emotseks, et siis lõpuks ikkagi vastane sama tulemusrikkalt mättasse lüüa.
Teksti loeti eesti keeles

Mõnusalt mitmekülgne jutukogumik, mis sarnaselt paljudele teistele ei suuda maksimaalset hinnet välja teenida, kuna selleks peaks tõesti kõik jutud tõsiselt meeldima, aga see on väga haruldane nagunii. Samas mõne kõrgema hinde jaoks on piisav, kui kogumikus on piisavalt palju materjali, mis naudingut pakub. Ja seda siin leidub.

Järjest võttes tõstaks eriti esile neli lugu.
Mairi Lauriku "Otsustamise hetk", kus on loodud postapokalüptiline maailm, millest lugejani jõuab väike lõik eraldatud kogukonnas toimuvate sündmuste läbi, laskis lugemisel vaimusilma ette kerkida klaustrofoobilisel keskkkonnal, mis on samas täis mürgiselt värvilisi taimi ja muid jäänukeid selle keskkonna loonud katastroofist.

Järgmisena andsid Maniakkide Tänav ja J. J. Metsavana elu Haapsalus toimuvale biopungi-hõngulisele küberpungile, kus täisautomaatsesse vanglasse pistetud häkker põgenemisteed otsib.

Seejärel ei saa mööda minna loost, mille sean kogumiku valikust esikohale - Heinrich Weinbergi "Kes varju püüab" on ladus segu paarist mulle huvipakkuvast teemast ja toimuva läbisaades tekkis tunne, et selle ideid avardades võiks tulemuseks olla täitsa põnev suurem romaan.

"Vanamehe unistus" oli lühike, kuid lõbus lugu, mille puhul poleks autori nime vaja olnudki, juba esimeste ridade puhul oli tunne käes, et selle valmimisel on Metsavana käsi mängus olnud.

Nelja loo esiletõstmisega piirdumine ei tähenda, et ma siit muud nauditavat poleks leidnud. Kuid tagasi mõeldes haarasid need lugemisel just kõige rohkem endasse.
Teksti loeti eesti keeles

Miski oluline jäi siit mulle puudub, kuid lõpuks oli tunne, et seda ideed poolikutest elluärganud tegelastest ja selle poolikuse tõttu kaasnevatest piirangutest saaks pikemalt lahata. Ma ei välistaks, et see võiks isegi romaani mõõtu materjali pakkuda, kuid üks praegusest pikem lühijutt on siin kindlasti peidus.
Teksti loeti eesti keeles

Zelazny "Teemärgid" on mõnusalt värskendav lugemiselamus inimesele, kes on ajareiside temaatikaga hästi tuttav ja selliseid lugusid nii tekstis, kinolinal kui teleseriaalidena nautinud. Tavapäraste ajamanipulatsioonide ja nende ärahoidmise asemel on romaani keskmes mööda ajamaanteed rändavate tegelaste elusaatus, mille mõistmine võib tükeldatud ja segipaisatud ülesehituse tõttu esmalt ehk isegi liiga keeruline tunduda, kuid lehekülgi mööda edasi liikudes taipad, et toimuvas on oma loogika ja lõpuks loksuvad tükid paika. Kindel lugemissoovitus, kui meeldivad niihästi ajareisid kui Zelazny.
Teksti loeti eesti keeles

Jätkuvalt sujuv kerge lugemine, mis sisaldas seekord lõpupoole ühte elementi, mille vastu mul raamatutes ja filmides nõrkus on. Ühtlasi on raamatute sujuv järjest süngemaks minek sarja plussiks.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat postapokalüptilisest maailmast, mille iga lugu aitab luua huvitavalt kirju terviku, seda tänu kolmele autorile, kellest igal oma erinev stiil. Ehkki kõik lood pole võrdselt sujuvad ja/või huvitavad (millise jutukogumiku kohta saakski seda väita?), on just tervikmaailma tükikeste kirjeldamine see kaval nipp, mis tekitab iga loo puhul tunde, et oled ühe killu mosaiigist kätte saanud ja asud entusiastlikult järgmise kallale.
Teksti loeti eesti keeles