Kasutajainfo

Lew R. Berg

17.02.1968-27.04.2005

  • Eesti

Teosed

· Lew R. Berg ·

Ühes väikeses rannalinnas

(jutt aastast 1999)

eesti keeles: antoloogia «Mardus 4/99»

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
0
1
2
6
1
Keskmine hinne
2.3
Arvustused (10)

Noh jah. Ja`rjekordne lugu sarjast "Olupildikesi mitte eriti koledatekollidega". Peale selle on autorpo~hikooli ajal ilmselt vahele ja`tnudneed tunnid, kus ra`a`giti eesti keelestiilio~petusest. Istu. Kaks.
Teksti loeti eesti keeles

Kokku on pandud "Koopia kadunust" + "Väljasõit rohelusse" + veel mõned novellid.. umbes selline mõte tekkis. Võitlusstseene ja erineval viisil surnud inimesi oskab Berg kenasti kirjeldada küll, aga lugu ennast jäi puudu...
Teksti loeti eesti keeles

Jällegi üks pundar sihituid kirjeldusi. Täpselt sama nüri ja sama tühi lugu, kui Kõrvalepõigegi. Hulk häid lehekülgi raisatud ära selle peale, et kirjeldada kuidas ikka kedagi väänati ja kuidas ikka kedagi lõiguti. Sisutu ja mõttetu.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleb eesarvajatega nõustuda. Lugu on väga nõrk!

Tuleb merelt mingi "asi" või võõras dimensioon võimidaiganes ja hakkab ühes rannalinnas väga originaalsel moel inimesi ja kõike muud retsima, häirib füüsikaseadusi ja on üldse üks kole vidin, mida viimases lõigus arvab autor ka kogu Maale levivat.

Noh, ma võtan selle idee vastu ja arvan, et jutu kirjutamiseks sellisest aluspõhjast võiks piisata. Siit annaks midagi välja joonistada. Siis tuleb aga jutt ka kirjutada. Ma ei saa aru, miks Berg arvab, et mingite paratrooperite retsimine on huvitav lugeda?! Mingit igavamat süzheed, kui kamba riigiteenistuses olevate kõrilõikajate saatmine kriisitsooni, on raske välja mõelda.

Pannud paika loo tausta, tulnuks tegelastele mõelda. Kingi "The Mist" on üsna sarnase süzheega ainult temal on tegelased inimesed, vaadeldakse nende käitumist lootusetus kriisis, nende suhteid jms, mida üldiselt kirjanduseks peetakse. Paratrooperite (sõnavärd!) suremise viisid ja moodused on ju täiesti väärtusetud loo enda jaoks. Romaanis võiks sellele aega pühendada, kuid ka siis peaks see olema pagana hästi põhjendatud. Bergi tegelased ei räägi, vaid raporteerivad! Lihtne võte - tee oma tegelased militaarideks ja hoobiga vabaned vaevast inimestest tegelaskujusid välja mõelda!

Umbes samad puudused olid ka viimasel Willardi lool - "Jaht rohtlas". Hunnikus erinevatest rahvustest mehi, ilmne Ameerika filmide mõju... Ka tundub, et Bergi oma juttude tausta ja nö maailma ja nigelamatest filmidest võtab. Aga kas ikka maksab latti nii madalale seada?

Luban endale, et järgmine Bergi lugu, kus esimeses lõigus sisalduvad sõnad "dessant", "paratrooper", "kolonel" vms jääb minust lugemata. Militaarulme on omaette zhanr ja stiil, ka seda On võimalik hästi teha.
Teksti loeti eesti keeles

Mida teha? Kas on selle teose juures midagi, mida saaks isegi heaks lugeda? Inimeste skemaatilisus... Sisu suhteliselt nõrk tase... Ka kirjapilt hall... Jääbki üle nentida, et asja teeb miiteühevääriliseks ainult kirjelduslik pool. See on tegelikult küllaltki hästi välja kukkunud.
Teksti loeti eesti keeles

Suht sisutühi jutt: oli loetletud lihtlabaselt järjest igasuguseid müstilisi inimeste suremise (tapmise) viise, aga mis puudus oli sisu, süþee ja ka lõpp puändi poolest, sest kes see võtab ühe sõjaväelase mõttemõlgutusi tõe pähe. Ma loodan tõesti, et Bergil on ka paremaid tekste olemas (või vähemalt tulemas).
Teksti loeti eesti keeles

Bergi suur häda on see, et tahtmine on temal suur, aga kandva idee leidmisega on härrasmehel raskusi. Isegi kui mingi alge kusagilt paistab ei oska ta sellega midagi eriti peale hakata. T6epoolest, see kui seesinane idee paratroopereid (maakeeli ehk siiski "langevarjureid", noh minu poolest v6ib ka "dessantväelasi") mitmel eksootilisel ja huvitaval kombel teise ilma saadab v6ib ju mingile kontingendile huvi pakkuda, kuid ulmega on sellel paraku ysna libamisi yhist. Ulmes ei ole kaugeltki mitte viimasel kohal oma seisukohtade/ideede lugejani viimine ja nende kasv6i pisukene selgitamine, mille vastu on "Yhes väikses ..." rängalt eksitud.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu on kokku pandud Strugatskite "Väljasõidust rohelisse" ja filmist "Predator", kus Švarts möllas. Autori põhiponnistus ongi läinud selle peale, et kirjeldada eriüksuslaste võimalikult võikaid ja eriskummalisi surmasaamise viise. Iseenesest lugeda ju võib, aga selgelt liiga punnitatud ja üheülbaline. Autor ei vaeva enda pead ega lugejat küsimustega nagu mis ja milleks, kuigi valdav enamik kirjanikke püüab just neile küsimustele vastust leida.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle miskipärast meeldis. Kes Bergi loominguga tuttav on, see ei ootagi mingeid manifeste kirjanduse kujul, oma poliitiliste vaadete edastamist kirjanduslike kujude kaudu või diibi (pseudo)filosoofiaga täidetud surmigavaid lehekülgi. Berg oli nii loomingus kui elus actionimees ja tema lood ongi just seepärast nauditavad. Ta ei fantaseerinud arvutinohiku järjekindlusega miskist karvase rinnaga alfaisase elust vaid kirjutas sellest mida ta tundis. Ja kui seekordne lugu ongi kuidagi kahtlaselt kohati Strugatskite "Väljasõit rohelusse" moodi, või kangastub kellelegi "Predator", "Udu" või "The Blob", ja mis siis! Kõik maailma narratiivid taanduvad paarikümneks põhisüžeeks ja kõik muu on lihytsalt nüansid sinna juurde.

Veelkord, olemata eriline higise militaarse actionist ja kärtsust-mürtsust pungil tegevuspõhise ulme austaja, mulle see lugu meeldis.

Teksti loeti eesti keeles
x
Märt Laur
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Liu Cixin on teadusulmet viljelev hiina kirjanik, sealjuures väidetavalt kuulsaim ulmekirjanik Hiinas, keda on muuhulgas võrreldud Arthur C. Clarke`iga. "The Three-Body Problem" on esimene raamat samanimelisest triloogiast ja tänu Ken Liu tõlkele esimene lääne lugejale kättesaadavaks tehtud Cixini teos. Pealkiri viitab klassikalisest mehaanikast tuntud probleemile, mis käsitleb ennustamatut (kaoselist) astrodünaamikat süsteemis, kus kolm taevakeha avaldavad üksteisele gravitatsioonilist vastasmõju.

Kui öeldakse, et angloameerika ulme kasutab rekvisiitidena äratuntavalt ameerikalikku butafooriat, ükskõik kui kaugele ajas või ruumis süžee viib, siis TTBP seisab jalgadega kindlalt Kaug-Ida pinnal, alates peaaegu eranditult hiina tegelastest, lähtepunktist Suure Kultuurirevololutsiooni juures ning -- parema sõna puudumisel -- ebaläänelikust viisist probleemidele lähenemisel. Vähe sellest, isegi dialoogid on sellised, mille sõnajärge ja -valikut on ainuvõimalik ette kujutada mõne hiina tegelase öelduna. Plusspunktid tõlkijale igatahes.

Raamatu stiil on askeetlik, otsekohene, isegi karge. Erakordset sõnavara ega eredaid metafoore pole siit mõtet otsida, kuid ei maksa karta ka üksluisust või kuivust; lugemisnauding tuleb ideede mastaapsusest ja tehnilisest veenvusest, millega autor need ette (ja välja) kannab. Ekstaole, Cixin töötas pikka aega insenerina ühes Shanxi provintsi elektrijaamas ning oma loodusteadusi ta kahtlemata tunneb. Tehnilise ladususe ja usutavuse peale on aga võimalik ehitada haarav, mõtlemapanev, humoorikas ja samas melanhoolne lugu korralikus teadusulme võtmes rõhuga teaduse poolel. Puudu pole ka see "ahaa!"-tunne, mis tekib, kui esmalt pealtnäha juhuslikud või seostamata "tükid" loost ühel hetkel järsku tähenduslikuna kokku haakuvad. Kuna aga isegi Wikipedia sissekanne raamatu kohta annab süžeest liiga palju ära, siis enamat ma sisu kohta ei ütleks. Soovitada julgen küll.

Teksti loeti inglise keeles