Guy N. Smithi "The Campi" stiilis õudukas, ent mitte nii hästi kirjutatud. Esindab lugusid, milles mingisse kitsasse ruumi suletud isendid lolliks lähevad ning üksteist ära tapavad - väärtusetu jutuke.
1.
20
3.05
2.
18
3.611
1.
14
4.071
2.
11
4.091
3.
4
3.75
5.
3
3.333
1.
6
2.667
2.
3
3.667
3.
3
3.667
4.
1
5.0
5.
9
1.889
6.
5
4.4
7.
4
3.25
9.
2
2.5
10.
2
4.0
12.
1
2.0
17.
5
2.2
19.
6
2.667
20.
16
4.625
21.
10
1.4
22.
16
3.563
23.
14
3.357
24.
10
2.3
25.
5
2.8
26.
1
2.0
27.
2
2.5
28.
8
3.125
29.
7
2.714
30.
11
4.091
31.
6
2.167
32.
4
3.75
33.
10
4.0
34.
6
3.167
35.
6
4.0
36.
6
4.333
1.
11
4.455
2.
9
3.667
3.
5
4.6
(jutt aastast 1999)
eesti keeles: antoloogia «Mardus 2/99»
See aga on üks suur ja oluline! Miks pidi see eriteenistuse tegelane selle sheifi allveelaevas lahti katkuma... selliseid asju tehakse korralikult sisustatud laboris. Kõik muu oli jutus tasemel, aga see loogikakala rikub kogu jutu ära... ning kui sheifi allveelaevas mitte lahti teha, siis jääb ka jutt ära? Absurdne situatsioon, mis tuletab mulle meelde Matt Barkeri jutu «Siis nad usuvad» raamatukoguvestluse absurdi... aga kui Barker vaid komistas rehale, siiis Berg kargas kahe jalaga ja täie hooga...
Jutt ise on mõnus, stiilne kollane kirjandus... poleks seda prohmakat oleks ilmne viie noos... aga et sedavõrd hästi on teostatud, siis panen hoolimata prohmaka suurusest siiski nelja!
Kuid vaatamata nondele väikestele miinustele siiski hea lugu... neist eelnimetatud paladest igal juhul klass kõrgemal.
Jutt ise on hirmus hästi kirjutatud, terminoloogia, grammatika - kõik on paigas. Mida ei ole, on pikk, kandev, mahlane jutt. On vaid skeem: A tapab B, C näeb seda pealt ja tormab hüsteeriliselt röökides mööda ülemist tekki edasi-tagasi ja lööb kirvega maha D ning K ja L löövad C lõpuks ise maha. The End.