Kasutajainfo

Lew R. Berg

17.02.1968-27.04.2005

  • Eesti

Teosed

· Lew R. Berg ·

Kolm tilka verd

(jutt aastast 1999)

ajakirjapublikatsioon: «Algernon» 1999; märts
♦   ♦   ♦

eesti keeles: antoloogia «Eesti ulme antoloogia» 2002
Lew R. Berg «Reekviem «Galateiale»» 2004

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
3
6
4
3
0
Keskmine hinne
3.563
Arvustused (16)

"Vaimudejõe viirastuste" kõrval kindlasti üks LRB paremaid lugusid. Meeldib see, et tegu pole mitte tavalise 17. sajandil Kariibi merel toimuva õuduslooga (vrdl. arvustused "Algernonis" (ülalasuv link)), vaid asjale on lähenetud veidi teise (kosmilise) nurga alt. Noid mereteemalisi lugusid juba isegi palju. Loo sisust ei hakkaks ka rääkima, kuna sellesama lingi alt jutt isegi saadaval. Soovitaks ainult lugeda ja samas loodan, et LRB edaspidigi sellise tasemega lugusid kirjutab. Viis.
Teksti loeti eesti keeles

Minule see ei meeldi üldsegi, et tegevus toimub kosmoses. Mereröövliaega läheks ta nagu rusikas silmaauku.
Teksti loeti eesti keeles

Bergi kohta natuke üle keskpärase. Pärast lugemist olin märksa negatiivsemalt meelestatud, kuid hiljem järele mõteldes leidsin, et teada-tuntud süzheede tavapärasest erinevasse raami paigutamist tuleb eesti SF puhul küllaltki harva ette. Seega -- positiivne. Ootaksin Bergilt siiski rohkem kosmoseulmet, kuna ta on end ses vallas heast küljest näidanud.
Teksti loeti eesti keeles

Ei meeldi mulle see tekst just sel p6hjusel, miks ta kodanik Laur Salundile meeldis... Lugu oleks meeldinud sel juhul, kui see "kosmilise nurga alt vaatamine" oleks probleemide olemust kuidagi muutnud, kuid seda siin ei olnud, oli tavaline pseudoaujalooline 6uduk, kus purjekad asendatd kosmoselaevadega ja sadamad planeetidega. Mulle lihtsalt ei meeldi sellised tekstid, mida on üritatud ainult butafooria muutmisega, ilma midagi sisuliselt lisamata, atraktiivsemaks muuta --tundub odava populaarsuse otsimise katsena.
Teksti loeti eesti keeles

Neli, sest seniloetud kosmosejuttudest eesti autoritelt parim, kolm, sest siiski üpris kahvatu teine, seega neli miinusega.
Teksti loeti eesti keeles

Maailma mastaapides pole see jutt midagi erilist, esimesena meenuvad mulle kohe Margaret Weisi kosmoseooperid. Eesti ulme mõõdustikus on aga tegemist piisavalt hea tekstiga ... Lew R. Bergi loomingus on see aga suisa üks paremaid, jäädes vaid pisut alla lühiromaanile «Vaimudejõe viirastused».

Miks ma seda juttu kõrgelt hindan? Just teatava võõrastava efekti tõttu! Esmapilgul lihtne tekst – võetud miski Kariibi mere piraatide lugu ning see galaktikalistesse avarustesse veetud. Asjale annab minuarust lisaväärtuse just see moment, et miski deemon, mis oleks nii loomulik mõnes pseudoajaloolises tekstis; kosmilises tekstis mõjub aga selline tehnoloogia ja müstika segu mulle igatahes lummavalt.

Tõttöelda on see üks parimaid meelelahutuslikke kosmoseoopereid kohalikus ulmes. Tiit Tarlapi tekste ma nimelt sajaprotsendiliseks meelelahutuseks ei peaks.

Teksti loeti eesti keeles

Ulmes on mingi hulk sekundaarseid autoreid, kes on paistnud silma suure produktiivsusega, aga kellest tänasel päeval keegi enam eriti rääkida ei taha. Nimetaks kahte nime - E.C. Tubb ja A. Bertram Chandler. Tegelikult pole ma kummaltki autorilt ridagi lugenud (ja võib-olla teen siin kellelegi liiga, mille eest ette vabandan), aga ma kujutan ette, et Bergi antud lugu on antud loomelaadi ilmekas esindaja. Ja see on: lihtne, pretensioonitu põnevuskirjandus, mis on lihtviisil kosmosesse üle kantud. Samas, võetud eesmärkide piires korralikult teostatud ja ilma suuremate apsakateta (siin pole imekombel isegi ühtegi triviaalsust, millistest Bergi tekst tavaliselt kubiseb).

Nii et Bergi kohta üsna tubli saavutus. Kolm hindeks sellepärast, et ka kõige suurema tahtmise juures pole tegu kirjandusliigiga, mis mulle kuigivõrd korda läheks.

Teksti loeti eesti keeles

Ja seda loetakse Bergi õnnestunumate tekstide hulka? Millised need ebaõnnestunud siis veel on? Kohe pärast "Vaimudejõe viirastusi" lugedes mõjus kontrast eelnevaga eriti masendavalt. Kuidagi lame oli kogu see jutt. Ja mis triviaalsustesse puutub siis vähemalt üks koht kargas küll üsna valusasti silma - kus tüürimees peab vajalikuks kaptenile (või oli see vastupidi?) selgitada et nelja Kosmoseliiga lahingulaeva tulejõud ületab piraatide laeva oma mitmekordselt. See oleks pidanud mõlemale mehele küll enesestmõistetav olema ja kui oli vaja seda lugejale selgeks teha siis oleks võinud seda teha kuidagi teisiti kui dialoogis.
Teksti loeti eesti keeles

Ei saa viite panna kuna polnud nii huvitav. See, et mereröövli- ja kosmoselood kokku viidi on originaalne, kuna ma ei usu, et seda varem tehtud on! Kurat, vanapoiss, ka sisse pandud! Normaalne lugu. Ja head muidugi võidavad, nagu kombeks. Niisuguseid jutte ju tegelikult oodataksegi. Ei olda rahul jutuga, millel on kurb lõpp. Kui peategelane kärvab lõpus ära või pannakse võidupärg hoopis halvale pähe, võib kuulda kuidas inimesed "bööö!" röögivad! Aga mina mitte! Sellised jutud peavad ka ju olemas olema. Ja eriti veel siis kui need on head. Kahjuks pöördun ma nüüd tõelisest teemas, mis on Bergi jutt "Kolm tilka verd", täielikult kõrvale, sest need mereröövlid olid halvad, kuigi lugeja on selle poolel, et nemad ikkagi pääseksid ja näitaksid seadusemeestele pikka nina! Aga siin ni ei juhtu nii et...see ei kuulu selliste juttude hulka.
Teksti loeti eesti keeles

Panen kolme. Bergi puhul on tegu kindlasti üle keskmise jutuga, kuid ainult natuke. Sellest loomulikult ei piisa. Keskkonna vahetus merelt kosmosesse, deemonid ja kosmosetehnika ei tee seda juttu veel paremaks teistest samalaadsetest. Idee oli jutus olemas, kindlasti oleks autor sellele jutule veel ühe vindi peale keerata, et asja põnevamaks teha. Liiga sirgjooneline ja tavaline. Tegelaste käitumine oli enamasti ebaloogiline ja motiveerimata ning lõpplahendus ka üsna kesine. Ei saa seda lihtsalt kõrgemalt hinnata.
Teksti loeti eesti keeles

Iseenesest on ju tegemist huvitava mõttega - viia traditsiooniline kuradile hinge müümise idee kaugele tulevikku. Kuid kolmest veretilgast on kahjuks ( või õnneks) kirjutatud natuke liiga palju
Teksti loeti eesti keeles

Ma nägin enne loo lugemist mitmes kohas, et tegu olla "Lew R. Bergi parima looga". No ma ei tea...mu meelest oli see ikka väga äratrööbatud "ahne peremees ja kurat" tüüpmuinasjutu töötlus. Sisse oli segatud ka veel piraaditeema, aga põhimõtteliselt pole suurt vahet kas ahne peremees paarsada aastat tagasi kuskil külas annab vanatühjale näpuotsast verd ja saab vastutasuks krati või hoopis piraadilaeva kapten kaugel kosmoses. Jutu sisu ja moraal olid ikka samad - ahnus saab palga, kurjus maksab kätte. Selles mõttes oli nagu kahju, et lugu ei pakkunud suurt midagi ja pean kahjutundega Eesti actionulme lahkunud suurmeistrile sellise nõrgapoolse "kolme" panema. Ja see on veel avansina antud: loodan nimelt äsjahangitud kogumikust "Reekviem "Galateiale"" kõvasti paremat kraami leida...

Kogumik sai hangitud röögatu summa 0,80 eurot eest...

Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustused:

Lugedes tundus nagu tegu oleks näidendi käsikirjaga. Dialoogil oli palju suurem roll, kui tegelaste tegevustel (või pigem tegevusetusel).
Loo oleks kergesti saanud palju paremaks sellega, et kui oleks keskendatud väiksemale arvule tegelastele ja leitud mingi sügavam süzhee. Kirjutada autor justkui täiesti oskas.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat oli kobe, kuid lõpp valmistas ka mulle pettumuse.
Suht arusaamatu on, kuidas Zurgutt suutis seda raamatut lugeda audioraamatuna: kirjanik kasutas ülemäära igasuguseid väljamõeldud kentsakaid sõnu, teooriad ja nimesid, mida oli isegi kirjapildis raske jälgida.
Lisaks häiris ka raamatu enda sisemises loogikas olnud aps: tähelaeva 4 erinevat rassi peaksid olema väljasuremise protsessis, kõige vanem rass kõige ennem. Põhjuseks "õigete" mateeriate segunemine "valede" mateeriatega, mis entroopia mõjul oleks tähelaevas pidanud aastasadade juures juhtuma. Esimeses järjekorras näiteks hapnik. 
Teksti loeti inglise keeles

Istunud kord Kunnas, Veskimees ja Berg maha ning hakanud juttu vestma. Õhtu edenedes ja õlle vähenedes läks vaidlus teravamaks ning igaüks proovis tõestada, et ta on parim militaarulme kirjutaja. Lõpuks otsustati küsimust lasta lahendada vahekohtunikul. Ouija laud oli Bergi tõttu nagunii olemas ja seetõttu kutsuti kohtunikuks Castaneda. Castanedat militaristika ei huvitanud, kuid kolmiku jutustamisoskus avaldas talle siiski muljet, ning ka mõnede kirjanike ligipääs füüsilisele maailmale ei teinud tema arust paha. Seetõttu C. tegi ettepaneku, et võiks kirjutada hoopis koos ja ta tuleb ka ise kaasautoriks. Joodud õlle mõjul hakkas Kunnasele, Bergile ja Veskimehele see idee meeldima. Kamba peale otsustati võtta pseudonüümiks "Markus Vetemaa". Ja näete nüüd, mis sellest välja tuli....
 
Raamatut lugedes tundus mulle, et Castaneda mõju käis heas mõttes tublisti kolmikust üle ja kaasautorite militaristlikust retoorikast jäi järgi vaid peategelase taust, mälestused ja mõningane ellusuhtumine. Lisaks tuli raamatusse sisse ka väga palju romantilisi keerdkäike ja oli täiesti arusaamatu, et kellelt see pärines. (Äkki on mõni kaasautor siin veel lisaks?).  Castaneda mõjul hargnes kogu raamat mitmeteks eri reaalsuses toimuvateks süzheeliinideks ja muutis lugemise tõsiseks vägitükiks, mida on ka eelmine arvustaja kurtnud.
 
Lugesin raamatu kaks korda läbi. Teisel lugemisel  suutsin kõiki teemasid enam-vähem jälgida ja (vist) ei jäänudki selles loos minu jaoks mitte ühtegi lahtist otsa :) . Üldmulje oli ülimalt positiivne. Kui see raamat oleks olnud mul Stalkeri hääletuse ajaks loetud, siis oleksin ma hääletanud selle raamatu kindlalt esikohale.  Ainuke kehv detail raamatus: kasutati liiga palju väljendit "muigama". Pikapeale hakkas see kõvasti häirima, kuid hindele mõju ei avaldanud.  Igatahes viin raamatu kohe varsti raamatukokku tagasi, maksan viivise (seda on päris mitme kuu jagu!) ja ostan poest uue.  
 
Väike spoiler: kui raamatu viimane lehekülg veidi arusaamatu tundub, siis tasub üle lugeda ka leheküljed CCCLXVIII ja CDXXXV ja mõtelda veidi ka nimede etümoloogiast ja metafooriast.
Teksti loeti eesti keeles

Sulesepp taob väsinult külmaks jahtunud rauda ja üritab sellele vinte peale väänata. Tagatipuks selgub, et alasi on valmistatud kuivatatud seenest.
 
Teksti loeti eesti keeles

Muhe lugu. Võiks kusagil ajalehes avaldada :)
Loo ainuke viga võib aga olla see, et ma ei suutnud seda teist korda üle lugeda, kuigi väga tahtsin.
 
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus lugemine, kuid palju vigu. Eelarvustajad on enamikke vigu juba kirjeldanud, kuid lisaks veel ühe: Üks peategelastest suudab liiga kergesti kokku ajada mitu tuhat mässajat, kuigi kõigile osalejatele on selge, et eesmärgiks on kollektiivne enesetapu-missioon. 
 
Teksti loeti eesti keeles