Kasutajainfo

Pavel Vežinov

9.11.1914-2.12.1983

Teosed

· Sever Gansovski ·

Vinsent Van Gog

(lühiromaan aastast 1970)

ajakirjapublikatsioon: «Himija i žizn» 1970; nr 1 – nr 4
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Vincent van Gogh»
«Horisont» 1971; nr 1 – nr 4

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
8
2
1
0
0
Keskmine hinne
4.636
Arvustused (11)

Minu esimene loetud Gansovski tekst. Ilmselt on raske pärast sellise tugeva tekstiga tutvumist autorist halvasti arvata? Minule hakkas Sever Gansovski looming igatahes kohemaid suurt huvi pakkuma. Tõtt öelda pidasin ma teda tükk aega poolakaks, aga selgus et siiski «venelane» (tema rahvuse küsimus on sedavõrd segane, et sellega murdsid oma kihvad isegi nõukogude «organid»). Pean ütlema, et päris tobedat Gansovski juttu ma lugenud polegi... jah, mõni neist mõjub tänapäeval iganenuna, aga siiski mitte tobedana!

«Vincent van Gogh» on lühiromaan helgest kõrgtehnoloogilisest tulevikust, mis polegi kommunism, aga samas on autor seda maailma kujutanud üsna sümpaatselt. Ka pole Gansovski pannud erilist rõhku tehnikale, vihjetena ta siiski ühtteist näitab. Loo peategelane avastab, et tal töötab mingi ammune tuttav ajakambri valvurina... hakkab kujunema mõte, et kuidas säherdust tutvust omaenda rikastumise huvides ära kasutada. Tal tekib mõte minna minevikku ning osta kokku Vincent van Goghi pildid siis, kui nad veel hinnas polnud.

Lühiromaan ongi nende arvukate katsete kirjeldus – kõik ei lähe alati ju nii kui plaanitud. Ka avab see tekst samaaegselt Vincent van Goghi isiku olemust, ulmelised situatsioonid lubavad seda teha loomulikult tunduvalt täieverelisemalt, kui mingi närune realistlik züþee. Ka muutub selle kelmiloo käigus pidevalt loo peategelane... ning ongi napile lehekülgede arvule vaatamata olemas mitmeplaaniline ning sügavalt inimlik tekst, mida samaaegselt on ääretult põnev lugeda.

Sellest lühiromaanist on 80ndatel endises Saksa DV-s ka samanimeline film tehtud, mis oli ka meie kinodes ja mis kahjuks võtis kirjanduslikust algmaterjalist kaasa vaid avantüristliku kelmiloo.

Teksti loeti eesti ja vene keeles

Sever Gansovski on kaheldamatult üks omapäraseimaid vene-nõukogude ulmekirjanike. Tema tekstid on alati väga isikupärased. Ka see lugu. Vaene kelm! Tirida tuleviku KOGU Van Gogh''i looming ja avastada end olukorras, kus küsitakse: "Ja kes see Vincent van Gogh on?" :-))) Pole see sulikaelu kah kerge.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Tuleb tõesti hinnata loo mitmeplaanilisust ja väljapeetust. Eriti meeldis mulle fakt, et kogu see kamm peategelasele lõpuks juba rahaliselt ei tasunud ära: kui kokku liita kõik energiakadudele läinud summad, saab hunniku raha, mille ta kavatses kuritegelikul teel hankida. Muhe jutt inimese rumalusest.
Teksti loeti eesti keeles

Jällegi yks neist lugudest,mida on aeg-ajalt mönus yle lugeda.Selles väikeses "Horisondis" ilmus vanasti ikka pagana häid lugusid.
Teksti loeti eesti keeles

Aastaid tagasi loetud loost unustasin ajapikku ära nii nime kui autori, aga mälestus jäi - eks osalt ka tänu "Horisondi" nutikate vennikeste mõttele pista järjeloole illustratsioonideks van Goghi enda maalid (jah, mine sa tänapäevasest "Horisondist" head kunsti otsima). Enim olen vist jutustanud lõiku, kus ajaloolased said Henri VIII söömingute õhust filmimiseks loa pärast seda, kui tõestasid, et on inimesi, kes iialgi, mitte iialgi ei vaata taevasse... Pisike, loo käigus täiesti kõrvaline detail, aga kui kuradi sygav - ja kurb...
Teksti loeti eesti keeles

Arvustus parandatud 19.01.2007 ja hinnet tõstetud ühe palli võrra peale seda, kui Jüri Kallas juhtis mu tähelepanu asjaolule, et minu kätte sattunud lugu oli poolik. Tänu temale on kogu "Horisondis" ilmunud lugu nüüd võrgus loetav.

Selles osas jään oma eelmise arvamuse juurde, et loo alatoon oli moraliseeriv. Ma lihtsalt ei usu peategelase niivõrd järsku muutumisse.

Küll aga ei nimeta ma seda lugu enam keskpäraseks ajarändamise looks. Uusi aspekte ja ideid on küllaga. Näiteks see, kuidas toimunut olematuks muuta. Isiklikult ma seda küll ei usu aga ideena hea.

Lisaks kergitasin hinnet ka seepärast, et loos on küllaltki palju huumorit. Üks hea näide (vabatõlge :)):
- Jou, Kolumbus! Siitkaudu sa küll Indiasse ei saa!
- Indiasse ei saa? No ma ei hakka siis jamama...

Ja lõppude lõpuks - see lugu haris mind van Goghi osas kõvasti.

Teksti loeti eesti keeles

Väga ladus tekst. Vahest isegi liiga ladus, mingi hetk tekkis kujutlus mölapidamatusega nimitegelasest, kes kolmanda õllekannu kõrvalt püüab oma "kaasvõitlejale" anda üksikasjalikku ülevaadet oma ebaõnnestunud katsetustest.Lugu kulges ühtlases ladusas tempos lõpuni välja, aga kirgastumist ei toimunud. See müstiline "miski eriline" jäi minu jaoks olemata.
Teksti loeti eesti keeles

Olen lugenud.
Edasine kvalifitseerub osaliselt spoileriks, nii et kes lugu puhta lehena lugeda tahavad -- stop!

Lugu olla ek ilmunud 1971, nii et vaevalt ma seda siis kohe lugesin, ilmselt paar aastat hiljem, kui ca 12-13-sena algas kogu kättesaadava ulme lugemine...
Aga mäletan, et ajas juba siis vihale. Tuleb aru saada, et ajas juba varateismelise poisikese vihale -- ma oleks esimesel korral, ilma mingite "loomkatseteta" tulnud selle peale, millega seal pool lugu tegeletakse. Noh, saagem aru, mis "kirjanduslik väärtus" selles eas -- ikka ainult lugu. Et siis aega on võimalik niimoodi torkida ja et mingi naga tõesti niimoodi käkki keerama pääseb... Olgu, see selleks, sest samal ajal mäletan ma ka seda imestamist, et tüüp "vene" nimega -- et jutu toon on kuidagi helge, selline vaba...

Tänu AJ lingile (vt ülalpool) lugesin jutu uuesti läbi, õigemini libistasin silmad üle -- ma ju mäletan seda lugu (khm-hm, lapsepõlves loetu ikka selgemalt meeles, nüüd... :-P ) Ega midagi muutunud ei ole -- autor kirjutab pikalt selliste rumaluste läbiproovimisest, mida peaks sel ajal (eeldusel siis, et ajarändudega on paar aastat tegeletud) olema võimalik vältida elementaarse populaarteadusliku kirjanduse lugemisega. Kirjutab ta sellest küll päris hästi. Jutu lõpp, mis minu jaoks vist tollal natuke viltune tundus, on nüüd aga hoopis parem -- päris hästi sobib etc etc.

Kokkuvõtteks, ma ei tea, mis hinnet panna... Siiski "3", kuigi see on natuke ebaõiglane -- (minu skaala järgi) ma ei saa seda lugu kellelegi soovitada...

Teksti loeti eesti keeles

Mõnus jutt; ärge hakake siit mingit ülirasket filosoofiat otsima, vaid võtke seda kui kelmikomöödiat, mille käigus nekulturnõje saavad palju van Goghi kohta teada. Lõpp on kah asjaks... kui algus meelest läinud. Nelikümmend seitse aastat tagasi ootasid igatahes järgmist Horisonti kannatamatult.
Teksti loeti eesti keeles

Tollest loost kumas läbi mingisugust soojust, oli nii hoogsat kelmikomöödiat – nagu eelnevaltki mainitud –, ent samas ka ääretut humanismi ja helgust. Tekst tekitas huvi autori ülejäänud loomingu vastu ning ühtlasi küsimuse, kuna Horisondis oli märge, et tõlge on lühendatud, kas on originaalversioon ehk veelgi parem või terviklikum. Jäi mulje, et lühiromaan annab muuhulgas huvilisele päris hea ülevaate van Goghi elust.
Teksti loeti eesti keeles
x
Tormi Ariva
2000
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Selline muhe lühike jutuke. Kõnnib mees metsas, muremõtted peas, ja ühtäkki jookseb tema juurde karihiir, kes püüab nirgi küüsist pääseda. Kõik ei ole siiski päris nii nagu alguses paistab...
 
Jutt on (minu teada) autori (seni) ainus eesti keeles ilmunud ulmepala, siin-seal on avaldamist leidnud paar krimi või põnevuslugu. Minus tekitas see Arthur Porgese vastu igatahes huvi. Jaan Kaplinski tõlge on hea, ainult pealkirja tähendusest ei õnnestu mul siiamaani päriselt aru saada.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma raamatuga alustasin, kippus vägisi tekkima mulje, et autor suhtub elusse ja (Ameerika) ühiskonda väga küüniliselt, üksteise järel kirjeldati erinevaid ebameeldivaid, valelikke ja ahneid tõpraid. Üsna kiiresti aga muutus romaan oma grotesksuset hoolimata huvitavaks, koguni põnevaks. Mulle väga meeldis romaani killustatud ülesehitus, kuigi paistab, et see on miskipärast põhiline põhjus, miks teos paljudele lugejatele vastukarva on. Omaette tunnustamist väärib autori laiaulatuslik uurimistöö ning tõik, et osa romaanist on tõsiselt vaimukas (nt. papagoi repliigid ja Gandler-Kreukheimi sündroomi avastamine).
 
Loodetavasti on raamatu kirjutamise ajast seadlusandlus paremaks muutunud ja teadusringkondades sedasorti valskuseid vähem.
Teksti loeti eesti keeles

"Nooruse" 1983. aasta novembrinumbris trükiti ära kolm II üleliiduliselt noorte ulmekirjanike seminarilt pärit juttu. Kaks esimest, "Puu" ja "Talvik", mulle erilist muljet ei jätnud, Vitali Babenko "Külmik" seevastu oli oma absurdihuumori ja omamoodi helgusega mulle vägagi meeltmööda. Jutuke tekitas autori vastu huvi, seda enam, et üks eelarvustajatest on öelnud, et Babenko kontos on veel tunduvalt paremaid lugusid.
Teksti loeti eesti keeles

Loo idee mulle meeldis. Autorile omaselt oli lastud kujutlusvõimel lennata ja kohati oli lugeda väga lõbus. Täiuslikkusest jäi midagi puudu, aga sellegipoolest on "Rumal küsimus" väga hea ja sügava sisuga jutt.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on kentsakalt lummava looga. Kummaline, kummaline, aga lõppeb helgel toonil. Kirjeldaksin juttu kui unenäolist, mis küll loo omadusena minu enda jaoks ei evi mingit kvaliteedimärki, aga seekord on teisiti. Lugege 1986. aasta Vikerkaart (kui paberil kohe ei leia, siis DIGARis on olemas) ja lugege Panshini juttu ka.
Teksti loeti eesti keeles

Lühike, lihtne, suurepärane ja väga vaimukas lugu unistuste täitumise võimalikkusest. Kui südames tead, et oled vales kohas, siis tuleb oodata võimalust, et õiglus jalule seada.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu kujutab endast ühe robotarheoloogi väga lühikest heietust teemal, kes olid inimesed ja mille poolest nad robotitest siis õigupoolest erinesid. Jutustus on kirjutatud vaimukas võtmes, aga mulle ta sügavat muljet ei jätnud. Ehk on mõne jaoks kõnekas tõik, et jutu on tõlkinud Ain Raitviir, ilmselt siis talle omal ajal meeldis.
 
Loo autor on omaette mõistatus, paistab et tegemist on mingist pika ajalooga ja väärika perekonna võsuga, kelle sulest ongi ilmunud ISFDB andmetel vaid see üks jutuke, mida on ometi tõlgitud väga paljudesse keeltesse. Huvitav fenomen.
Teksti loeti eesti keeles

Sellesse jutukesse on kokku pandud mitmed erinevad õuduskirjanduse elemendid, mis sellisel kujul ei moodusta head tervikut, lugu ei ole minu alandliku arvamuse kohaselt paraku ei kõhe, huvitav ega millegi poolest eriline. Kuna pala on (lühendatult) tõlgitud, siis ma igaks juhuks rohkem ei laida, tervikut ju lugenud pole, aga taolisel kujul tundub täiesti ülearune jutt.
Teksti loeti eesti keeles

Hirmu ja õuduse juttude sarja 14. raamatuke kinnitas minu arusaama, et Johannes Aavik oli täiesti harukordne inimene. See konkreetne köide näitab väga hästi missuguse intensiivsuse, ideede ja visiooniga ta meie keelt uuendas. Tekst on täis pikitud tema loodud uusi sõnu ja vorme, mille tähendust ja vahel ka päritolu või sünonüüme teistest keeltest (minu teada oskas ta vähemalt seitset keelt) Aavik lehekülgede allservas lahkab. Mõnel leheküljel on selliseid märkuseid üle kümne, kusjuures ehkki mõned sõnad on tundmatud ja mõjuvad veidralt, siis – ma usun – vähemasti pooled tunduvad praegu juba väga harjumuspärased ja kohati ei tuleks selle pealegi, et need põliskeelest pärit pole. Lisaks on raamatu taga veel päris palju juttu kasutatud keeleuuenduste kohta ja kaks väikest sõnastikku – on näha, et antoloogia on valminud pühendunud koostaja käe all. Ka küljendus on tasemel.
 
Kogumiku kolmest Poe novellist olid kaks minu jaoks uued: vaid "William Wilsonit" olin varem lugenud (ja see on tollelt autorilt üks minu lemmikuid). "Tulihobu" on pigem selline kahjutu väike jutuke – kuid sellegipoolest evib head Poe'le omaselt sünget salapära täis õhustikku – ent "Jonnakuse paharett" on midagi natuke kõrgemast klassist: pooleldi filosoofilis-psühholoogiline arutlus, pooleldi roimajutt. Minu hinnangul on tegemist väga hea kolmikuga Poe loomingust.
Teksti loeti eesti keeles

See pole just eriti silmapaistev lisandus "Asumi" sarjale, kuid ta kirjeldab üht peatükki tolles laiahaardelises inimkonna ja inimlikkuse loos ning seejuures piisavalt hästi, et Asimovil on õnnestunud vältida oma margi täistegemist.
 
Kurb on eestikeelse väljaande juures tõsiasi, et – nagu ka keegi eelarvustajatest liigagi isiklikuks minnes märkinud on – tõlge on tõepoolest kehv, kusjuures ma ei ole selles osas väga nõudlik lugeja ja harva tuleb ette, et ma selle pärast nuriseksin. Palju sagedasem on imetlus ja austus tõlkija vastu, kui raamatus mõnda eriti hästi voogavat lauset loen. Vigu on palju, alustades näiteks sellest, et seal, kus ilmselgelt on jutt hologrammist, kasutab tõlkija järjepidevalt sõna holograaf. Veel rohkem on kahju sellest, et kardetavasti annab Eesti Raamat koos ülejäänud sarja raamatute uustrükkidega ka kõnealuse teose välja samas tõlkes. Raamatut ennast veel väljas ei ole, aga tõlkija nimeks on igatahes märgitud sama nimi, mis juures eelnevalgi tõlkel. Loodetavasti vähemalt kohendatakse viletsat tõlget enne taaskordset väljaandmist.
Teksti loeti eesti keeles

Lühike jutustus ei jätnud sügavat muljet. Melanhoolsust oli, tulevikumaailm joonistati väga süngetes toonides välja, aga päris sellist nukrat võlu nagu olen kohanud mõnedes Bradbury juttudes, minu jaoks ei olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Tollest loost kumas läbi mingisugust soojust, oli nii hoogsat kelmikomöödiat – nagu eelnevaltki mainitud –, ent samas ka ääretut humanismi ja helgust. Tekst tekitas huvi autori ülejäänud loomingu vastu ning ühtlasi küsimuse, kuna Horisondis oli märge, et tõlge on lühendatud, kas on originaalversioon ehk veelgi parem või terviklikum. Jäi mulje, et lühiromaan annab muuhulgas huvilisele päris hea ülevaate van Goghi elust.
Teksti loeti eesti keeles

"Andromeda" on väga põnev (lugemise ajal tekkisid paralleelid Dan Browni romaanidega, kes on küll mõnevõrra Crichtonist noorem) tõsiteaduslik raamat. Huvitavaks tegi ta minu jaoks see, et teadusvaldkonnad, millega peamiselt sündmuste käigus tegeletakse, on bioloogia ja meditsiin. Annab tunda, et kirjanik on nendes teemades kodus ja pikki ägedaid sõnu tuleb nagu kahurist.
 
Raamatu stiil on hästi lakooniline, isegi kuiv, aga see vaid tugevdab illusiooni dokumentaalteosest. Torkas silma, et naistegelasi oli vähevõitu ja kõik nad üsna ebaolulistes rollides, ent teadusmaailm tõenäoliselt oligi tollal paraku selline. Mulle meeldisid vahele torgatud laused stiilis: "Kui väga nad sel hetkel eksisid."; "Ta oleks pidanud seda ideed edasi arendama enne kui oli liiga hilja." ja "See oli saatuslik viga." Need lisasid muidu kuidagi huumorivaesele tekstile vürtsi.
 
Kuigi pealtnäha on tegemist esimese kontakti looga – kui sedagi – siis tegelikult on suurema tähelepanu all inimeste ja tehnika vahekord ja suurjõudude vääritud teod külma sõja ajal. Mida täiuslikumaks areneb tehnoloogia, seda võõrama ja tühisemana tundub selle kõrval inimene.
Teksti loeti eesti keeles

Väga põnev hea salapärase õhustikuga jutt. Poe laseb ka lugejal oma kujutlusvõimet rakendada, et mõistatada, mis siis õigupoolest sündis ja kas kõik ikka oli nii nagu see peategelasele tundus. Jutustus näib osutavat, et ei tohiks jätta kasutamata võimalusi olla hea, ennast parandada või oma väärtegusid heastada.
Teksti loeti eesti keeles

"Lugu loos" tüüpi seikluslik jutustus, mis kirjeldab merd kui midagi võimsat ja inimese jaoks veel salapärast või arusaamatut. Mõnusalt pingeline ja kõhe ning ka viimane lause on täpselt omal kohal.
Teksti loeti eesti keeles

Suurepärane ja endiselt väga vaimukas lugu balsameerimise võludest. Minu jaoks kogumiku "Novelle" parim. Ühtlasi on tegemist üsna ulmelise looga, kuna Poe kirjeldab Vana-Egiptust ühiskonda kui väga kõrgelt arenenud tehnoloogia ja teadusega tsivilisatsiooni, olgugi, et ta teeb seda satiirilises võtmes (ja naerab oma kaasaegsete üle).
Teksti loeti eesti keeles

Selle kogumiku parimateks külgedeks on minu arvates mitmekülgsus ja hea tõlge. Väga huvitavaks teeb lugemise romantiline keelekasutus. On tõesti nii süngust, pinget, salapära, seiklust, nalja kui ka päris õõvastavat. Eriti meeldis mulle viimane lugu, "Mõni sõna muumiaga".
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei olnud varasemalt eriti tuttav ei Kingi ega ka õuduskirjandusega laiemalt, aga see tekst osutas tõigale, et need vead tuleb parandada. Lugu on sünge, atmosfäär rõhuv, jutustamine meisterlik. Pinge kerib aeglaselt, ent pidevalt kuni vältimatu lõpplahenduseni. Ja kogu selle kõheduse juures on siin juures mingit hubasust, mis võib tulla jutustuse vormist (kirjad ja päevikusissekanded). Toob ju ka tõlkija välja, et Kingi kirjutisi lugedes vaatad sa juhtunut pealt, mitte ei satu ise jubedate sündmuste keskele. Tõlge on samuti hea. Lugemise ajal küll tekkis korra kartus, et midagi on ehk vahelt ära jäetud (ilmus "Jeruusalemm" ju ajalehe järjejutuna), kuid see võis olla ka alusetu paranoia.
Teksti loeti eesti keeles

Nõustun enamike eelarvustajatega selles, et "Asumi äär" oli algsest triloogiast nõrgem, aga kuna eelnevad raamatud olid minu jaoks väga kõrgel tasemel, siis ei tähenda see tõik midagi väga paha või suurt pettumust. Ma olen sellise järjega väga rahul ja ka Gaia on päris huvitav idee. Raamat oleks võinud ehk pisut lühem olla ja eelmiste osade novellivorm oli kuidagi ägedam, aga see on ka kõik.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

"Kasuksepa" lugu on huvitav ja hästi jutustatud ning maailm selle ümber jätab küllaltki reaalse mulje, hoolimata – või isegi tänu – sellele, et selle kujutamisel on autor olnud lakooniline. Minu kesised ajalooteadmised ei luba väga palju spekuleerida selle üle, kuivõrd alternatiivse ajalooga tegemist on, aga tollel novellil on oma võlu. Ka puänt on hästi välja mängitud.
Teksti loeti eesti keeles

Tõsi, jutul on miinuseid: selle oleks saanud kirjutada ladusamalt ja peenemalt. Mõned kohad jätavad ebaloomuliku mulje. Sylphomanuse jutustust oli päris piinarikas lugeda, ent seda toredam oli avastada puänt, mille tõttu kaotas – vähemalt minu jaoks – eelnev senise moraliseeriva ja esoteerilise (vaimud ja puha) tooni. Lõpplahenduse absurd mulle päris meeldis.
Tahaks veel tolle huvitava kirjaniku jutte lugeda. Ühtlasi oleks põnev teada saada, kuidas too kirjatükk üldse tõlkimiseks välja kaevati. Ja loomulikult eriti meeliköitev on see rariteetne näidend, mille lugemisest ka kord ära ei ütleks.
Teksti loeti eesti keeles

Kütkestav lugu ühest küljest unetute inimeste ilmumisest ühiskonda ning teiset küljest peategelase elust ja kujunemisest. Lugesin teda ühest 1991. aasta asimovinimelisest ajakirjanumbrist ja seal olid loo juures üpris kenad illustratsioonid. Eriti võluv ja kohane oli pilt kahest väikesest õest, kellest üks magas ja teine vaatas läbi akna tähti. Nagu eelarvustajadki, soovitan lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Mees nimega Jason Wright hakkab ühel päeval märkama, et maailm tema ümber muutub. Tasapisi, detail detaili haaval, saab talle tuttavast keskkonnast aina veidram ja võõram paik. Üleöö muutuvad näiteks rahatähtedel kujutatavad isikud ja inimeste keelekasutus.
 
Suhteliselt tundmatu autori jutt üllatas mind oma vaimukuse ja ladususega ning tuletas meelde Robert Sheckley stiili.
Teksti loeti inglise keeles

Lugu räägib arstidest ja praktikantidest ühes viletsate tingimustega vaimuhaiglaosakonnas ning on seejuures üsna masendav ja minu jaoks liialt tehniline. Ent jutu päästab minu silmis selle põhiidee, mille kohaselt on olemas üks paik, millest kõik arstid teavad, ent ükski neist ei räägi: salapärane Juuliosakond.
 
S. N. Dyeri nime taga peaks peituma kirjanik Sharon N. Farber Californiast, kelle sulest on ilmunud 1976. aastast alates mitmeid novelle. Loetud jutu valguses näib mulle tõenäoline, et tal on muuhulgas ka meditsiiniline haridus.
Teksti loeti inglise keeles

"Bully!" räägib Theodore Roosevelti viibimisest Kongo aladel ning tema püüetest tuua sealsele rahvale oma riik ja demokraatia. Lühiromaan on niisiis alternatiivajalooline sissevaade XX sajandi alguse oludesse Aafrikas ja kui ma ei oleks seda lugenud asimovinimelisest ajakirjast (kus seda alternatiivajaloona serveeriti), siis poleks ma aru saanud, et tegemist on ulmega.
See on minu esimene tutvus Resnicku suletööga ja mulje on väga positiivne: lugu on põnev, tegelased huvitavad ja tõetruud ning dialoog väga hea.
Teksti loeti inglise keeles