Kasutajainfo

Svetozar Zlatarov

18.02.1926-5.06.1992

Teosed

· Isaac Asimov ·

My Son, the Phycisist!

(jutt aastast 1962)

ajakirjapublikatsioon: «Scientific American» 1962; veebruar
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Minu poeg – füüsik»
«Liivimaa Kroonika» 1992; nr 7 (13. veebruar)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
0
2
4
9
1
Keskmine hinne
2.438
Arvustused (16)

Sihuke keskmine koolikirjandi lugu. Muidugi koolist, kus õpivad Head Doktorid ja muu lõbus rahvas! Lihtne lugu. Saadaval (TvR tõlkes) ka maakeeles.
Teksti loeti eesti keeles

Eks ta oli jah selline lihtne koolikirjandite hulka kuuluv jutuke. Lugu on selline lühike ja nagu Wõrokas juba mainis eesti keeles saadaval. http://www.ms.ut.ee/mart/raamat/poeg.htm — sellel võrguaadressil. Jutt ise nüüd mingi originaalsusega küll ei hiilga. Pealegi tundub lugu selline suhteliselt segane. Võrreldes teiste Asimovi lugudega on see ikka päris kehvapoolne. Hindeks "kaks".
Teksti loeti eesti keeles

Biokeemiku haridusega Asimovil on tegelikult selliseid lihtsameelseid jutukesi rohkem kui üks. Väga raske on andunud arvustajate poolt Väga Targaks Inimeseks tituleeritut ette kujutada jutustamas hambutuid kohvilaua anekdoote, mil habe pikem kui Avram Davidsonil.
Teksti loeti inglise keeles

Nojah. Idee ise ei olegi eriti kehv (originaalsus on muidugi küsitav), aga eraldi jutu jaoks jääb sellest natuke väheks. Seda oleks võinud kasutada mõnes paksemas raamatus, lihtsalt ühe, veidike naljaka episoodina.
Teksti loeti eesti keeles

Heh, mis te virisete :-) Loomulikult pole see lugu nii hea, kui Asimovi parimad lood, aga paha ta nüüd ka ei ole. Võiks öelda, et lugu on teadlaslik (seda tuleb üleüldises SF-kirjanduses tegelikult suht harva ette) ja selle eest panen hea hinde küll.
Teksti loeti eesti keeles

Parajalt mage jubin. See eelmainit teadlaslikkus ka ei päästa, kuna ma ise sellele tähelepanu ei viitsi pöörata. Siseelulised lood ikka tunduvalt etemad. Aga jah, vähemalt hea kiire lugu, lõpp kohe sealsamas alguse ligidal, aga sellele vaatamata teist korda ei taha lugeda. Täpselt selline kohvilaua anekdoot, nagu Andri eespool mainis.
Teksti loeti eesti keeles

Asimov anekdoote vesta ei oska, selles olen ma nüüd kindel. Mõned saavad ulmeliste naljadega lausa suurepäraselt hakkama, kuid tema mitte. Õnneks ei ole ma kohanud rohkem mitte ühtegi Good Doc`i teksti, milles ta oleks üritanud lausa ühemõtteliselt kildu rebida. Loodan, et ei satu ka enam sedavõrd nigelate tegelastega jutu peale. Ehkki tegelaste puudulikkus on Asimovile üldiselt omane, on teistel olemas vähemalt sisu. Siin ei ole kumbagi.
Teksti loeti eesti keeles

Käesolev lugu jah ei hiilga mitte millegagi, kuid sellele, et Asimov ei oska huumoriga ümber käia, ei saa nõustuda. Kõigepealt tulevad arvesse ta ülilühikesed sõnamängu lood ning nende kõrval ka näiteks "How it Happened" ning "Unto the Fourth Generation". Ka ta Azazeli jutukesed on päris kenad.

Anekdootidest üldiselt. Üldjuhul anekdoot on rahvaluule produkt, kuid mina küll ei pane kellelegi pahaks, kui ta kirjutab miski lühijutu, mis on tegelikult ainult anekdoodi väärtusega. Loomulikult peab see olema originaalne ja ladusalt esitatud ning seda on võimatu võrrelda korraliku novelli või jutustusega (seda peamiselt zhanrierinevuse pärast - anekdoot tõesti saab alati olla vaid meelelahutuslik kirjandus), kuid mulle näiteks meenub Asimovi teostest ühe esimesena alati "Battle-hymn".

Teksti loeti inglise keeles

Kui sellise tekstiga tuleks mõni eesti sulesepp kirjastaja juurde, siis visataks ta sealt otsejoones porisele tänavale. Aga Asimov, vot.. avaldas mida aga kokku kirjutas. Maailm on julm.
Teksti loeti eesti keeles

Kuulsin seda juttu raadiost umbes kümneaastasena ja mul oli lahendus momentaalselt käes. Emba-kumba, kas mina olen eriliselt tark või on peafüüsik Gerard Cremona eriliselt loll.
Teksti loeti eesti keeles

Nõustun olema eriliselt loll, aga NII hirmus mage see jubinake nüüd ka polnud. Väheke piinlikusttekitav aga küll.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin ja mõtlesin - kas tõesti Asimov? Siiski lootsin läbi kogu loo, et ehk juhtub midagi ootamatut. Aga ei. Kui labane lõpplahendus kätte jõudis, siis pani see punkti mu kõhklustele seda lugu äkki "kolme" vääriliselt hinnata.
Teksti loeti eesti keeles

Asimovi naljad peaksid kuulima eraldi klassi. Ainult vähesed inimesed suudavad nalju nii igavalt ja puiselt esitada. Iga kingsepp peaks ikka jääma oma liistude juurde. Huvitav, mis näo ta lähedased ja sõbrad tegid, kui ta jälle mõne sellise jutujubinaga neid tüütama tuli? Ma ei usu, et nad nendest anekdootidest eriti vaimustunud oleks olnud. Kaks
Teksti loeti inglise keeles
x
Dragofor
08.04.1980
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Oralau kui kirjanik iseenesest on paljutõotav. Tal on annet ja ta suudaks kirjutada jutte, mis pakuksid paljunäinud ulmefännile tohutut rõõmu. Kuid... Nagu Jyrka ütles, hakkab ta kuuluma nende sekka, kes kirjutavad küll palju, kuid kelle tekstides ei peitu tegelikult midagi. Me kõik teame Belialsi ja tema tekste. Kahjuks tundub mulle, et Belials ja Orlau on sarnasemad kui kummalegi kasulik oleks. Nad kirjutavad ohtralt ja sisutult.

Oralu on Eestis üks väheseid tõsiseltvõetavaid õuduskirjanikke, kelle algne looming pakkus huvi ja oli huvitav. Mida aeg edasi, seda hullemaks asi läheb...

Teksti loeti eesti keeles

Maailm on väga suhteline asi, see on juba ammu tuntud tõde. Nii et Robert toob selle fakti lihtsalt suurepäraselt esile. Eestlaste maitsed on niivõrd erinevad, et mingit konkreetset suundmust esile tuua. Asjaolu, et Silverbergi tekst sedavõrd rõve tundub, on pigem meie ühiskonna postkommunistlikust elust kui sellest, et raamat ise halb oleks.

Natuke imelik oli see tekst küll, natuke veniv ja ehk ka ebausutav (viimast tegelikult üsnagi suurel hulgal). Teadlaste tase on küllap lapsikki (ehk kasutasid nad võimalust end lõpuks ometi vabalt tunda? Kui nii, siis leiti küll väga vale aeg ja koht...) ja nende omavaheliste suhete dramaatilisus ülepingutatud. Samamoodi hindan ma rahvamasside käitumist. Kuid... Ideed! Biseksuaalne tulevikumees, kes k***b nii mehi, naisi kui lapsi (miskipärast usun, et ta tegeles ka sellega) ning suhtub meie aega, nagu meie vaataks metslasi, see on teravmeelne ja ta seda ka andekalt kasutanud. Ehkki tema eesmärk(gitus?) jääb arusaamatuks, on raamat huvitav ja väärib tähelepanu.

Teksti loeti eesti keeles

Pean nentima, et mullegi tundus tekst sümpaatne, kuid ma ei oska tuua mingit võrdlust Smithi tavapärase taseme ja selle konkreetse laastu vahel, sest kahjuks pole ma seda kirjanikku eriti lugema sattunud. Kuid... Ilmselt tuleb mul seda viga parandama hakata, sest Mardus on tekitanud vähemasti uudishimu ja uudishimu on teatavasti Homo sapiens sapiensi edasiviiv jõud.

Tekst ise oli mõnus, lihtne, konkreetne ja nagu juba teada, lühike. Lugemist ja kulutatud aega (mida arusaadavatel põhjustel palju ei olnud) oli ta igal juhul väärt.

Teksti loeti eesti keeles

Tekkis selline mitte eriti filosoofiline küsimus: mis kuradi asi see on?!? Andke andeks, kuid mulle jättis tekst mulje kui mannetu katse siduda endas mingeid müüte (mingid Vana-India mõjud?) ja tänapäeva ühiskonda. Läbi kukkus. Mitte mõhkugi ei saanud aru. Omapärane ta on, kuid mitte heas mõttes. Pigem selles mõttes, et KA NIIMOODI SAAB KIRJUTADA (kuigi ma seda ei soovita ja kui viga juba tehtud, siis tekst kuhugi sahtlipõhja ära peita, et see taeva pärast, kellegile silma ei hakka, veel vähem mõnele toimetajale, kellele see isegi meeldida võib!). Esinen veelkord vana üleskutsega (mida ma ise ei täida, sest pole piisavalt andekas...): saatke Mardusele ikkagi lugemisväärseid tekste, säästate vaeseid paljunäinud lugejaid...
Teksti loeti eesti keeles

Nii palju kui ma inimesi tunnen, on Pratchett just seda tüüpi autor, kes siis meeldib või mitte, minu kuulun kahjuks nende kilda, kes tema "mõtetutesse plätserdustesse" (ühe mu hea tuttava arvamusavaldus...) siiski positiivselt suhtub.

Muidugi tuleb nentida, et asi kippus venima, Pratchett hakkas teatud kohti liig pikalt arendama, tema mõttekäigud ja naljad sarnanesid ikka ja jälle eelmiste raamatute omale, mis tingis ka väikesi tüdimuse haigutusi... Tal oli idee, seda arendati ja temas oli terve hulk uusi nalju, uudsemaid suhtumisi ning mis peamine, Surma sai märksa lähemalt tundma õppida. Mis võib siis olla veel tähtsam, kui teadmine, et tüüp, kes kunagi su hinge füüsisest eemaldab, armastab vabal ajal kasse paitada ja süüa keeta? Tekitab turvalisusetunde küll.

Noo jah, Pratchett ei ole just suurem asi kirjamees, armastab ennast korrata, kuid fantaasiat tal siiski on. Huumorisoont ka, sest igas raamatus leiab vaatamata vanadele naljadele ka uusi. Iseküsimus on see, kas ikka viitsib Pratchettit nii palju lugeda, et vanade naljade hulgast pärleid üles leida?

Teksti loeti eesti keeles

Põnev oli. Veider raamat veel veidramate tegelastega ja mis siin salata, ta erines traditsioonilisest fantaasiast kasvõi selle poolest, et Elric ei ole positiivne kangelane. Või siiski on? Pagan seda teab, Elricu iseloom on suhteliselt keeruline.

Elric, tegelane, keda piinavad südametunnistuspiinad ja kes üritab neist vabaneda, mõeldes isegi enesetapule. Kui palju on fantaasias selliseid kangelasi, kes tahaks ennast ära tappa? Mitte eriti palju. Psühholoogiliselt ei ole asi ehk eriti tõepärane, kuid ta on värskendav. Tegelikult peaks maailma üleüldse kui tervikut kujutama,asjaolu, mille fantaasia sageli kahe silma vahele jätab. Olgu, olgu, maailma kurjuse poole pealt vaatamiseks on dark fantasy, mida Elricu-sari siis vist on (?).

Kemplemine kahe maagi vahel on, andke andeks, siiski koomiline. Elricu pidev viimasel hetkel pagemine erinevatest lõksudest omandab siiski naljaka varjundi. Loitsud, mida ta kasutab, mõtted, mida ta mõtleb. Ajavad suu muigvele küll. :) Tundub, et vähemalt teoreetiliselt on Elricust nüüd kõik, aga ei! Parimates fantaasia traditsioonides sünnib midagi, mis meie (anti)kangelase päästab. Vahva! Ja edasi aina hullematesse seiklustesse, kus aina võimatumatest olukordadest välja rabeleda ning oma Kaose jumalalt abi paluda.

Elric ei ole tegelikult ei Kaose ega Korra poolt, vaid neutraalne. Nii et elagu neutraalsus, milleks vaeva näha enese liigitamisega või muu sarnasega? Kaevad endale auku. Elric oli end küll avalikult Kaose teenijaks kuulutanud, kuid see ei seganud teda ka Korda abistamast. Silmakirjateener äkki?

Olgu veel lisatud, et Moorcocki poolt loodud maailmas toimuvad ka üsna paljud AD&D seiklused (mille peale Jyrka arvatavasti ainult tigedalt kulmu kortsutab... :P)

Teksti loeti eesti keeles

Tekst, mis minu mälu järgi ilmus ühes "Loomingu" numbris ja on juba ainuüksi seetõttu tähelepanu väärt. Kuigi minu jaoks oli ta segane ja arusaamatu. Sisust seda, et töötab üks meeskodanik (minategelane) mingil planeedil kaevurina, miskil hetkel avastab, et tal on kindlustuspoliis kaetamise ja muu sellise vastu ning asi hakkab liikuma. Muuhulgas lipsab läbi selline nimi nagu Fabulus, aga seda ainult hetkeks. Igal juhul on tekst keeruline ja üsnagi korralikult paberile pandud. Samuti ei ole tegemist sisutu tilu-liluga, mida aeg-ajalt leida võib. Lõppkokkuvõttes: soovitan lugeda, kasvõi selle pärast, et Habichtil ei ole neid oma kirjutatud asju ilmunud teab kui palju.
Teksti loeti eesti keeles

"Atuani hauad" kui niisugune midagi olulist Meremaale muidugi ei lisa. Samas, ei saa ka eitada, et tegemist oli huvitava tekstiga, ehkki mõnevõrra stereotüüpne.

Sukeldumine Atuani haudadesse, kus pesitseb jõud, millega Gedil oli juba varemgi tegemist olnud ja millega ta tahes-tahtmata taas vastamisi peab seisma, oli üsnagi huvitav. Samuti Tenari saamine Arhaks (sööduks). Kogu see religioonne atribuutika, mida Le Guin meisterlikult valdab, oli omal kohal. Suurema osa tekstist võttiski enda alla Tenar ja tema lugu. Ged saabus alles teises pooles ja siis hakkasid sündmused arenema kohutava kiirusega. Vanad Väed, millest pidevalt räägitakse (kuid mille täpne olemus ei selgu minu jaoks terve selle sarja jooksul), näitavad nüüd seda jõudu, mis neil on. Mõnevõrra ebausutav, et olendid, kes on vanimad maailmas ja kellel on olnud väga palju aega ning kannatlikust, inimesele kaotavad, aga olgu. Tegu on siiski suurelt osalt lasteraamatuga.

Minu hinnangul ei ole ta enam sedavõrd sissepoole vaatav, kui näiteks ülejäänud sarja osad. Polnud seda omapärast filosoofilist aurat, mis ülejäänutel. Ka kohad, mis rääkisid nimedest, olid suuremal või vähemal määral "Meremaa võluris" olnu kordamine. Aga lõppkokkuvõttes oli tegu üsnagi tugeva tekstiga, mille pisipuudused ei suuda rikkuda lugemiselamust.

Teksti loeti eesti keeles

Lõpetasin siis just seesinatse teksti läbitöötlemise ja peaks siis vast ka mõne sõna sekka ütlema.

Iseenest polnudki ta ju kõige hullem. Olgugi, et see Gaia (võtku teda kõik Sinised Lendavad Vihmaussid...) oli üsnagi tõsine puussepanek. Tundus tõesti kuidagi külgepoogitud olevat, et kuidagimoodi seletada seda, kuidas ja miks siis need mitmekesised tegelased seal Asumi ilmas ringi kondavad. Kogu see süsteem tundub olevat kuidagi puine ja vägisi kokku surutud.

Märkimisväärne on Gendibali ja Trevize olukorra sarnasus ja see, kuidas nad sinna sattusid. Gaia? Sellisel juhul pole sellel olevusel mitte mingisugust fantaasiat. Mis neid kahte omas ühiskonnas tähelepanuväärset meest eristab, on see, et Grendibali toetas Esimene Rääkija (milline kummaline tiitel...) ja Treviz`t Linnapea mitte. Kuid see tee, kuidas nad sinna kosmosse eksisid, oli siiski suhteliselt sarnane. Igav oli lugeda kaks korda ideestikku poolest üsnagi ühilduvat teksti. Esimese ja Teisi Asumi intriigid olid siiski sarnased ning lubage mainida, tobedad. Gaia lisamine asjasse viis asjad tõeliselt rööpast välja ja Igaviklaste asjasse segamine muutis teksti lõpuks selliseks, et see meenutas Kört-Pärtli särki pühapäeva hommikul.

Niisiis, pean nentima, et mind jättis suhteliselt külmaks. Kuid ma kavatsen sarja edasi lugeda, kui mul see võimalus vaid avaneb...

Teksti loeti eesti keeles

Suht mõtetu tekst. Sama temaatikat kasutavad üsna paljud kirjanikud ning selle koha pealt ei suuda Sulbi mitte millegiga üllatada. Lugusid tulnukatest, kes Maale saabudes kohalike elanikega mitte eriti hästi läbi ei saa, on tohutu hulk.

Omaette ooper on sellega, miks see uuesti avaldati. Küllap oli sellel ka oma põhjus, nii et seda ei ole siinkohal mõtet lahata. Ehk on asi lihtsalt ajaloolises väärtuses või siis soovis näidata, et ka Sulbi on kunagi kirjutanud ja mitte eriti suurepäraselt, olles nõnda siis noortele kirjanikele eeskujuks, näidates, et kõik me peame kusagilt alustama.

Teksti loeti eesti keeles

Tekst oli huvitav ja intrigeeriv ning Belialsi kohta isegi hea.

Jumala ja Saatana probleem on huvitanud paljusid ja suhteliselt palju on seda teemat puudutatud, kusjuures mitte kõik käsitlused, mida ma kohanud olen, pole sedavõrd huvitavad ning põnevad. Ideestik, millele tekst on ehitatud, on täiesti olemas (erinevalt mõnedest teistest Belialsi juttudest) ning üsna korralikult on asi välja peetud. Saatana isiksus oli põnev, tema pettumus või viha siiski mitte eriti usutav. Jumala plaan aga naljakas, kogu tekst kubises tegelikult sellisest religiooni pihtsa suunatud huumorist. Mulle meeldis ja kindlasti paljudele teistele ka.

Teksti loeti eesti keeles

Mnjah... Nagu paljud teisedki, nii leian ka mina sellel üsna palju sarnast C. D. Simak "Linnaga" ja kahjuks ei leia ma, et see positiivne oleks. Muidugi on osa selle ideestikust üsna üheselt võetav Asimovi "Linna ja tähetedega", mis veel kord peaks tõestama antud teksti mitte eriti suurt originaalsust.

Teema on igavene. Inimene ja suur kosmos ning miski, mis takistab sinna minekut, miski, mis keeras luhta kostmose vallutamise plaanid ja viis inimkonna tagasikäiku. Kuni üks neist ei suutnud sellega leppida... (tõepoolest, üsna Asimovi teksti moodi) ja ta leiab vana laeva ning roboti, kes on juba ammu inimesi tagasi oodanud (selge vihje Simak`le)... Nii et tubli 2, mitte originaalsuse eest ja selle eest, et asi siiski suht loetav oli.

Teksti loeti eesti keeles

Huvitav lähenemine meremadudele ja muudele selletaolistele elukatele. Lihtne, kuid südamlik ja heatahtlik teos.

Tundub küll, et reaalsuses läheks asi just nii, nagu Soshinskaja kirjeldab. Iseküsimus on see, kas lõpp just niimoodi läheks. Oleks muidugi kena, kui see nn. "mõistlik inimene" (nagu Satyros teda nimetab...) tõepoolest niimoodi käituks, kuid kas saab sellele lootma jääda? Eeldusel, et see ka võimalik oleks.

Küüniline oli ta küll... Ehk mõnevõrra õelgi, kuid selline on see meie maailm, mis on ennast pühendanud masskultuurile, kultustele ja tänapäeva mütoloogiale (mille alla tahes-tahtmata kuuluvad igasugu koletised). See on traagiline ja kurb, et inimestel on kadunud ilu- ja elutunnetus, et nad ei hooli enam asjadest, mis on tõeliselt tähtsad, vaid otsivad lihtsalt skandaale. Lugu, mis iialgi ei aegu, seni, kuni inimkond on selline nagu ta on...

Teksti loeti eesti keeles

Heas meeleolus nagu ma olen, astun ka siis klubisse :-)))

Eesti ulmekirjanduse üks suurkujusid (kellest loodetavasti meie noored autorid eeskuju ei võta...), on hakkama saanud järjekordse asjaga, mille kohta ei oska muud öelda, kui s**t, mis pealegi ilgelt haiseb. Asi on lihtsalt selline, et selle tekstiga näitab Veiko ainult seda, et oskab sõnu ritta seada, aga mitte kirjutada. Selline viga oleks ehk andeksantav mõnele algajale, aga tema ju peaks praeguseks ometi teadma, mis on hea kirjandus ja mida kohe mitte kirjanduseks nimetada ei oska. See siin seda kindlasti ei olnud. Absoluutselt mõtetu tekst, milles pole midagi huvitavat, mitte midagi head ega intrigeerivat. Tal pole isegi korraliku ideestikku, telge, mille külge liha kasvatada. Lihtsalt järjekordne tekst, mida lugedes mõtled, et kas see ongi siis see Eesti ulme (millel kuuldavasti kuldajastu käes olevat...)? Loodan, et mitte, sest vastasel juhul olen sunnitud loobuma Eesti ulme lugemisest, alates Belialsi endaga...

Teksti loeti eesti keeles

Täna, mil ma seda teksti kirjutan, on Le Guinil sünnipäev. Nii et igati asjakohane temast paar sõna rääkida.

"Kaugeim kallas" on filosoofia ja seiklus, esimene pool mõnevõrra tobe, teine pool aga tüütuks kiskuv. Meremaa kui maailm on enam-vähem lõplikult selgeks saanud, kuigi nende saarte nimede loetelud (mis siin-seal ette sattusid) olid igavad, tõesti igavad. Ma ei ole isegi kindel, kas tekst midagi kaotanud oleks, kui neid seal poleks olnud. Ehk isegi oleks, vähemasti maailmapilt poleks nii täpne olnud (tõsi küll, selle vastu aitas vabalt ka kaart, mis raamatutega kaasas käis...). Edasi on arendatud Sõnade ja Nimede toimet (meelega suured tähed) või pigem on seda rohkem lahti seletatud. Pean nõustuma, et Le Guin on oma maagia üsna üksikasjalikult lahti mõtestanud (huvitav, kas AD&D mängijad ei tahaks siit midagi üle võtta? Kas see autorikaitsesse puutuks?), mis teeb asja palju mõistetavamaks ning mis seal salata, põnevamaks. Gedi võitlus vastasega, kes on peaaegu sama võimas kui ta ise (ehk tegelikult võimsamgi?) oli talutavalt esitatud. Vastase nõrkushoog (muuks ei oska ma seda nimetada) mängis kuulsale arhimaagile kätte trumbid, mida too hädasti vajas ja oligi kõik.

Arreni tegelaskuju oli aga mõtetu. Ainus tõeline eesmärk, mida ta täitis, oli just olla rumal aadlik, kes maagiga kaasas jõlkudes omale kasulikke teadmisi omandab. Mitte vähemtähtis ei ole see nn. ülla kuninga sündroom. Arren ei tea, et ta on uus kuningas, Raudkull aga küll. Ja nii ta veab seda rumalat poisikest mööda Meremaad ringi (arusaamatuks jääb selle tõeline eesmärk, kas tutvustab talle tema tulevast kuningriiki kui tervikut?).

Ursula on mõnes kohas tõesti üle pingutanud. Asi kipub kohati venima ja see häirib. Meri on muidugi ilus asi, aga sellel loksumine, eriti kui see liiga kaua kestab, pole sugugi huvitav. Parverahvas oli huvitav, kuigi ebatõenäoline. Retk surmavalda oli väga hea, ehkki lõpp oli klisheelik (tegelane teeb meeleheitlikke ponnistusi, et pääseda... kui ta enam ei jõua, näeb valgust. Kui palju kordi me midagi sellist kohanud oleme?).

Ometigi on Le Guin hakkama saanud tekstiga, mis mulle meeldib, ehkki ma seda harva loen. Aga kui, siis naudinguga.

Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Niih. Siin ta siis on, see Meremaa ja tema võlur. Maailm täis maagiat ja võlukunsti, Väge, millest meie ei oska undki näha või ehk oleme lihtsalt unustanud.

Alguses oli saar. Ja saarel elas poiss, kes avastas endas Väe. Ning ta õppis seda jõudu kasutama, kuid ei saanud sellele Isandaks enne, kui ta oli ületanud endas surmahirmu...

Pange tähele, oluline on siis just detail, et alguses oli poiss. Tundus tavalise poisina, kitsekarjus. Kuid temast sai maag. Nii sisendab ta teistesse temasugustesse meie maailmas (kes ei pruugi olla kitsekarjused, vaid muidu õnnetud) uut lootust paremale tulevikule.

Nimed... Maailm sõltub nimedest, kuidas neid kasutada, kuidas öelda ning kui palju sa neid tead. Ja isegi vanad targad lohed on võimetud, kui sa tead nende nime. Mulle meeldib see idee. Nime olulisusest. Saad näiteks teada Jyrka nime ja oplaa... Aga kahjuks on ja jääb see fantasy temaatikaks ja reaalsuses pole sellega midagi teha.

Vari. Vari, mis on pärit teadmatusest või kohast, kus ei ole midagi. Mis ei ole surnud, kuid ei ole ka elus. Ning millel ei ole kuuldavasti isegi nime. Kuidas sa võitled sellisega, kui tema su nime teab ning kogu su võlujõust pole kasu? Kui sind haarab tüdimus ja meeleheide? Ainult ennastületades. Raudkulli piinad polnud ehk eriti usutavad, kuid nad olid ilmselt hädavajalikud, et asjast õiget pilti saada. Et taibata, millega (või kellega?) oli tegemist...

Ja lõpp... Laul Varjust, mida keegi ei mäleta. Peale Ursula, kes selle meieni tõi. Ootust ja lootust neile, kes püüavad Väe poole. Loodan, et te leiate selle...

Teksti loeti eesti keeles

Huvitav lugu. Ebatõenäoline, kuid siiski huvitav. Ja ei kavatse ma siinkohal alustada loengut teemal, kas SF tohib olla ikka üdini ebausutav (sest üdini ta seda ju ei olnudki) või peaks ta siiski põhinema teadusel. Viimase jaoks on olemas ju hardSF.

Selles osas tuleb eelnevate arvustajatega küll nõustuda, et ta oli kohati mitteproportsionaalne, kuid tegelikult see eriti lugemist ei häirinud. Asi siiski sujus ja oli hästi jälgitav. Kohatised jõnksud (muud nime ei oska ma nendele teatud stiilimuudatustele panna, mis siin-seal silma hakkasid) aga ei muutnud teost kokkuvõttes halvemaks, pigem vastupidi.

Nüüd ka asjast endast. Nagu juba öeldud, oli huvitav. Natuke naeruväärne, kuid huvitav. Mitmed asjad on mitte eriti usutavad, kuid ilmselt loo toimimise jaoks vajalikud. Üks mu hea tuttav väitis kord, et Hargla selle loo näol pole tegemist mitte millegi muuga, kui SF vormi asetatud õuduskirjandusega. Kannibalistlik element teoses laseb seda igal juhul arvata. Samas on see väide lihtlabane ning suure tõenäosusega ei vasta sugugi reaalsusele, sest õudust see nüüd küll ei tekitanud. Ning ma ei usu, et see oli ka eesmärk. Eesmärk võis olla midagi muud. Näidata inimeste muutumist rasketes olukordades? Seda me teame niigi. Mandumiseks seda nimetada ei saa, mis toimus Gondvana järeltulijatega, pigem asjadega leppimiseks. Kui ei ole muud võimalust, kui sa tead, et sa võid surra, siis... Pagana pihta, ma võin inimsööjaks hakata küll, kui ma elust hooliks.

Vot see ongi, millega ma oma pead vaevan. Et mis selle lühiromaani mõte siis õigupoolest on? Tekitada lihtsalt pinget või on tegemist siiski mingit sügavamat sisu omava teosega? Mitte analüüsida Gondvana laste teguviisi õigsust, vaid selle õigsust inimeste, Maale jäänute vaatevinklist? Või ehk veel midagi kolmandat,neljandat, viiendat? Ma ei tea. Seda tuleks Harglalt küsida. Ent mina mõtisklen tähtedest ja sellest, mida sealt leida võib... Nüüd siis ehk ka kannibale.

Teksti loeti eesti keeles

Niih, eks ka mina võtan asja käsile.

Igav oli ta, maailma südame probleeme käsitlevad kummalisel kombel ka teised mehed, kui Verne. Esimese hooga meenuvad Bradsharm (kirjutas "The Godess of Atvatabar") ja muidugi Burroughs ("Tarzan at the Earth`s Core"). Mõlemad olid suht ebahuvitavad (esimese kohta ei oska tegelikult päris kindlalt öelda, sest ei ole seda lugenud...).

Tegevus ise oli suht venitatud, selles mõttes, et see ei olnud sugugi pinget tõstev. Ma ei taha sugugi öelda, et see peaks olema ulmeromaani põhiline eesmärk, kaugeltki mitte, kuid niimoodi ka päris ei maksaks, et lugejal sõna otses mõttes igav on. Küllap on asi ka selles, et Verne hakkas kirjutama tellimuse peale ja see juba iseenesest muudab korraliku töö keerulisemaks. Mis taas iseenest ei tähenda, et tellimuse peale ei kirjutata häid asju. Juhtub sedagi...

Verne ei suuda ülal hoida pinget. Selles on tema suurim probleem. Mõnikord tekib tunne, et ta tõesti ei tahagi, et lugejal huvitav oleks. Miks siis selline tekst? Kui Verne`le maksti tellimustöö eest(ja seda tehti), siis oli tal muidugi üsna ükspuha, mis ta valmis tegi. Aga asju see paremaks ei tee. Minu hinnang sellest raamtust on selline: igav, tüütu ja suht rumal. Andeksantav? Võib-olla... Aga seda teost ma siiski ei soovita, hoidke eemale...

Teksti loeti eesti keeles

Tuntud Eesti realistlik kirjanik lõpetab oma loometöö ulmega. Minu meelest üsna sümboolne, mis? Võiks teha järelduse, et ulmes annab ja tasub kirjutada ka niinimetatud tavakirjanikel.

Asjast endast. Tekstid, mida raamat sisaldab, ei ole midagi erilist. Pigem on nad üsna ühetoonilised ja suisa tüütud lugeda. Ilmselt mulle lihtsalt ei sobi Mälgu stiil, mis on kuidagi lohisev ja igav. Just igav. Lood isegi olid iganenud ilmselt juba ajal, mil nad ilmusid.

Taevas halasta! "Kaotatud aasta" on näiteks sedavõrd tüüpiline tekst, et selliseid on ilmselt sadu kirjutatud, nende seas kindlasti paremaid kui see. Enam-vähem sama kehtib ka teiste tekstide kohta. Ta jutustab ümber vanu ulmekate ideesid. Ehk avastas ta vanas peas enda jaoks ulme ja nagu paljud fännid, hakkas ka ise kirjutama? Tavaliselt sellised käigud ei õnnestu. Siit oleks aga midagi enamat oodanud, sest tegu on siiski tunnustatud kirjanikuga, kellel vähemalt teoreetiliselt peaks kirjutamisoskust olema.

Teksti loeti eesti keeles

Suhteliselt monotoonne lugemine. Ideestikku kui sellist ei olnud, põhiline oli pidev ringimadistamine, millele lisandus suur hulk maagiat. Millegipärast tuli meelde Edgar Rice Burroughs ja Rober E. Howard, kuigi viimane kirjutas märksa paremini kui seesinatne vaimusünnitis.

Mida selle kohta siis öelda? Stiililiselt väga ebaühtlane, kuid enamikus ei olnud ta hästi kirjutatud. Muidugi, oli ka häid kohti, nii mõnedki paigad olid suisa hästi kujutatud, kuid teksti üldist taset see ei tõstnud.Sisuga olid lood sama halvad. Seda nimelt ei olnud. Tundus kohati, et hr. Mortisel said kirjutamise ajal ideed otsa ja ta pidi neid suisa pastakaotsast välja imema (kui ta muidugi kirjutas pastakaga...).

Mõne hinnangul võis asi põnev olla (tunnen isegi mõnda, kellele see meeldis), kuid minu jaoks mitte. Ta ei üllatanud. Kuigi peategelase Baceoluse pidev uude kohta sattumine pidi ilmselt sisaldama teatavat üllatusmomenti. Ometigi ei teinud see seda.

Ühest küljest oli see raamat siiski tänuväärne: eestlased ei ole selles stiilis eriti kirjutanud, vähemalt mina ei ole rohkem raamatuid kohanud. Äkki oleks aeg? Noortel poistel hea lugeda...

Teksti loeti eesti keeles

Need sajandivanused õudukid, mid tunduvad hr. Kivistikule väga mokkamööda olevat... Mitte et nad head oleksid. Seda ei saa küll väita. Kõik see asi on sõna otses mõttes igav. Polnud ta ei õudne ja pinget ka ei pakkunud. Üldse selline vanamoodne õhustik kumas läbi, mis ei ole teab mis eriline väärtus tegelikult. Nii et üle kolme ei küündi. Mis pole ka paha, eriti kui arvestada teksti suhteliselt nõrka taset...
Teksti loeti eesti keeles

Omal moel oli asi isegi sümpaatne, kuid loomulikult polnud tegu miski suuremat sorti teosega. Millegipärast on mul kuidagi imelik tunne, et üsna sarnase struktuuriga tekste olen ma veel lugenud ja mitte ainult ühte. Kusjuures kui mu mälu mind ei peta, siis ka paremaid kui see. Muidugi, kui võtta asja ainult selle koha pealt, kuidas ta kirjutatud on, siis polegi tal suurt viga midagi. Samas, ega heaks jutuks ole vaja ainult oskust sõn ritta seada, vaid ka fantaasiat. Eriti ulmes. OK, mingitmoodi seda siin ju oli, kuid samas jättis ta kummalisel kombel surnud mulje. Teisisõnu, kuidagi punnitatud oli see. Mis mulle muuseas eriti ei meeldi.
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi mulle King eriti ei meeldi, oli see siin isegi loetav. Üsna korraliku ülesehitusega suhteliselt ladusalt kulgev lugu. Mõnus, kuigi oli asju, mis mind segama jäi. Näiteks lõpp ei olnud minu arust kõige paremini välja kukkunud. Samas polnud see ka nii suur ämbrisseastumine, et see hinnet eriti palju alla viiks. Nii et jääb tugev neli. Tubli saavutus.
Teksti loeti eesti keeles

Pean tunnistama, et mulle see asi ei meeldinud. Kohe algusest peale mitte. Jutt on niisiis ekspeditsioonist, kes tõmbab enda kaela iidse needuse, mis väljendus ämblike massilises ilmumises. Levitatakse siin arahnofoobiat, üsna ebaõnnestunult minu arust pealegi. Üldiselt IMHO ei ole Seppo õuduskirjanikuna eriti õnnestunud, sest enamik ta tekste meenutavad mingitpidi sajandialguse kummitusjutte, kuid nende ilmumisest juba hulk aega möödas ning ka Eestis oleks aeg hakata kirjutama veidi moodsamaid õudukeid.
Teksti loeti eesti keeles

Mnjah... Ütleks niimoodi,et vähemasti kirjeldada ja märulit kujutada Vahter oskab, kuid samas ei evi see just suuremat väärtust, kui tekst ise kuidagi kahvatu on. Ja seda ta oli. Muidugi saan ma aru, et tegu oli n.ö. debüüdiga, aga siiski... Nagu paljudele, hakkas ka minule vastu just see lõpuosa, mis oli kuidagi mannetu või nii. Ehk siis ei vastanud päris sellele tasemele, mida ülejäänud osa tekitas. Mis muidugi viis hinde kui terviku alla... Samas laseb see tekst arvata, et mehelt ehk kunagi tulevikus midagi paremat ilmub.
Teksti loeti eesti keeles