Kasutajainfo

Meredith Ann Pierce

1958-

Teosed

· Maniakkide Tänav ·

Mehitamata inimesed

(romaan aastast 2013)

eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2013

Sarjad:
  • Stalker 2014
Hinne
Hindajaid
4
3
3
2
0
Keskmine hinne
3.75
Arvustused (12)

Romaan on otsene järg loole "Euromant", samasse tsüklisse kuulub ka Tänava poolt J. J. Metsavanaga kahasse kirjutatud "Kaelani vaakumis", mille tegevus toimub küll pikalt pärast "Euromandi" ja "Mehitamata inimeste" sündmusi. Käesolevas romaanis kirjutatakse "Euromandist" tuttav küberpungilik tulevikumaailm põhjalikult lahti.

Kauges tulevikus on Virumaa muutunud Sosnovõje Bori tuumajaama tabanud katastroofi tagajärjel radiaktiivseks ja elamiskõlbmatuks "tsooniks". Hiina on vallutanud Venemaa ja enamiku Eesti elanikest moodustavadki hiina immigrandid ning valdavalt sõja järel Eestisse põgenenud venelased. Minakangelaseks on eestlasest häkker, kelle armastatu Sirts (ehk Jelena) "Euromandis" kirjeldatud sündmuste järel toimunud ja ühe korporatsiooni poolt läbi viidud kättemaksurünnakus surmavalt vigastada saab. Sureva tüdruku teadvus õnnestub ajust eemaldada ja Tallinnas Patarei vanglas asuvas hiinlastele kuuluvas Ühishaua-nimelises ettevõttes digitaalselt talletada, ent teadvusele uue keha loomine käib teadaolevalt teadusele veel üle jõu. Kui aga failid Sirtsu teadvusega Ühishauast ära varastatakse, muutub asi kahtlaseks ja varaste jälitamine viib minakangelase oma kunagisse kodulinna Jõgevale, millest on saanud Virumaalt pärit põgenike keskus ning tõeline mutandipesa, millest enamik Eesti elanikke parema meelega eemale hoiab...

Tegu on hoogsa, sünge, julma ja seejuures kohati vaat et isegi südamliku romaaniga. Lugedes tekib paralleele klassikalise küberpungiga (a la William Gibsoni "Neuromant"), eriti aga Strugatskite "Väljasõiduga rohelisse", millele retked inimtühja Virumaa "tsooni" ilmselgelt vihjavad. Kirjeldatud tuleviku-Eesti on tõeliselt morn ja düstoopiline ning eks tänapäeva Eesti kohta käivat sotsiaalkriitikatki ole siin romaanis parajalt, samas mitte nii palju, et tüütuks muutuda. Kuuldavasti kunagi sotsiaaltöötajana tegutsenud autorile pole elu süngem pool võõras ja seega ei tasuta ka imestada, kui tema loomingu kõrvaltegelaste hulgas kohtab asotsiaale, vigaseid ning muid eluheidikuid, mis omakorda sobib päris hästi küberpungiliku õhustikuga. Rahvussuhteid on seevastu kujutatud neutraalsemas ja multikultuursemas võtmes, kui see Eestis üldiselt tavaks. Mainitud asjaoludest vast tähtsaimgi on alanud sajandi tehnikasaavutuste ja ideede, nagu näiteks bioprintimise, droonide ning liikuvate rongiperroonide kasutamine tekstis. Kõik see kokku annab romaani, mis sobib oma õhustiku poolest täpselt Eestisse aastal 2013-äng, sotsiaalsed pinged ja masendus on siin kombineeritud uue ning kogu maailma muutva tehnilise revolutsiooni ootusega. Ulmekirjandus peegeldab alati oma ajastu meeleolu ning "Mehitamata inimesed" (selle veidra pealkirja all on mõeldud bioprinditud inimkehasid, mida pole veel teadvusega varustatud) saab sellega suurepäraselt hakkama.

Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänava viimase romaani lugemine läks lennates. Kindlasti on tegemist autori seni parima ja läbimõelduma teosega, mis võttab tegelikult kokku ühe mõttelise osa Maniakkide Tänava eelnevast loomingust. Eriti kiidan teravaid ja hästi sihitud torkeid praegu Eestis olevate väärnähtuste suunas (erakonnad, Riigikogu, poliitbroilerid). Tundub, et isegi tuumakatastroof ei muuda olematuks ühiskonnas olevaid kasvajaid.
Teksti loeti eesti keeles

Eelmise sajandi lõpul ”Mardusest” loetud Maniakkide Tänava splätterlood mõjusid sedavõrd tugevalt, et püüdsin kümmekond aastat hoolega tema jutte vältida. Sel suvel tegin Baasi soovitusel radikaalse teo: võtsin ja lugesin (eneselegi ootamatult) ühe hooga käesoleva romaani läbi. Meeldis. Kas on minu maitse muutunud tolerantsemaks või ei tükelda autor enam nii massiliselt inimkehasid, kuid näib, et romaanis on stoori ja maailm primaarne ning elundid ja nende siirdamine teisejärguline. Hindeks viis.
Teksti loeti eesti keeles

Tänav võlus mind esimest kord ära romaaniga "Surmakarva", mis on korralik tumefantaasia, etnohorror ning üldse selline mõnus kodune keel-põses quest. Kui varem hoidis Mant pigem nö. õudukatele truud joont siis viimasel ajal on ta klaverist tulnud rohkem sci-fi valda kuuluvaid tekste, mida ka "Mehitamata inimesed" esindab.

On tulevik, Sosnovõje Bori tuumajaamas toimunud plahvatuse tagajärjel on suurem osa Virumaast muutunud elamiskõlbmatuks tsooniks (mis on ilmselge austusavaldus Strugatskite "Väljasõit rohelisse" suunas), möllab sõda Hiina ning Venemaa vahel, mis on kaasa toonud Eestile suure hulga pilusilmseid immigrante. Eestlaste tulevik on tume ja radioaktiivne, liikvel on mutante, möllab kuritegevus ning ausal inimesel on raske elus läbi lüüa (või üldse ellu jääda).

Peategelaseks on eestlasest häkker, kes kaotab kohe raamatu alguses end armastatu (Sirts) ning asub teda tagasi nõudma. Surnuid inimesi nimelt suudetakse save`da ning Sirtsu fail pannakse andmepangast pihta. Noh ja kus häda kõige suurem seal šokker (käsirelv) kõige lähem, teel on abiks (või ka risti jalus) Mandilikult ägedate nimede/iseloomuomadustega tegelased nagu näiteks parmaadist Täionu või siis reisitakse Moskvjing-Talsingi monorelssi mööda. Tulevikumaailmas on kõvasti küberit ja punki, seda kõike mulle sobivas koguses. On tunda, et J. J. Metsavana on oma karvase häkkeriõla toeks alla lükanud, sellest kirjutab Mant ka järelsõnas.

Eraldi vaimukas leid on kõvemad ja jämedamad väljendid, mis väga peenelt välja mängitakse. Aga kuidas, see jäägu jube lugeja avastada. Müts maha selle idee ees.

Raamat eestlaselt eestlasele. Ühtepidi mäletab keskmine või tiba vanem generatsioon veel hästi nõuka-ajast erinevaid tuumahirmusid ning propagandat, millega Läänt häbistati. Teisalt on läbivaks jooneks ka poliitika ja poliitikute naeruvääristamine (mis just praegu eriti aktuaalne on). Kolmandaks tugev slaavi joon - mitmed tegelased on vene taustaga ning räägivad tihtipeale sellist eest-vene segapudru nagu praegugi kohtab. Mõnes kohas küll mõtlesin, et kas äkki võiks osad kohad ka ära tõlkida joonealuselt - kuid samas ei pea tingimata latti liiga all laskma ning autoril on teatavasti ootus ka lugejale. Noh ja eks on veel küll ja küll erinevaid suundi, lugusid ning allhoovuseid. Ilmselt oleks seda raamatut huvitav lugeda ka teistel NSVL-minevikuga vennasrahvastel. Läänepool... ei ole väga kindel, kas kõik nüansid ja finessid satuksid viljakale pinnasele.

Eraldi toon välja veel põhiteksti toetava kujunduse (kaanepildi autoriks vana hea Meelis Krošetskin), autori ees- ning järelsõna. Minu jaoks on äärmiselt nauditav kui autor ka eraldi sõna võtab (või keegi teine tema eest) ning natuke teose tagamaid avab. Üks lõik läks mulle järelsõnas eriti hinge, toon osa sellest ka siin välja: "Kui meie, eestlased, ja eriti eesti ulmekirjanikud ei suuda vaadata Eesti tulevikku, ükskõik kui helgesse või tumedasse, siis ei suuda seda keegi ja mingit tulevikku eestlusel ka ei ole. Seepärast, ma loodan, on see raamat üks väike kastepiisk, mis võiks harjutada eestlasi mõtlema oma maast ja rahvast ka veidi pikemas perspektiivis kui üks, viis või kümme aastat. Mei olime, oleme ja loodetavasti ka jääme rahvana alles. Seda viimasel juhul, kui me suudame oma tulevikku kohaliku rahvusena ette kujutada ka aastakümnete, sadade, ning miks ka mitte tuhandete pärast. Kui suudame, siis pole küsimus mitte kas, vaid millistena me püsima jääme ja vastus viimasele küsimusele on meie oma ettekujutuse ja kättevõtmise asi. Ulmekirjanikuna püüan pakkuda erinevaid stsenaariume, kuigi eesti ulmekirjanikuna, masendunud ugrilasena, ei saa need loomulikult olla roosa-helged utoopiad vaid kisuvad rohkem morni düstoopia poole."

Minus pesitsev rahvusluspisik on väga rahul, et meil, eestlastel, on sedasorti kirjanik nagu Maniakkide Tänav, kes lisaks nauditavale kirjandusele ka hoiab eestlusevaimu elus ning koputab meie, eestlaste, südametunnistusele.
Teksti loeti eesti keeles

Lugejail on olnud tänuväärt võimalus olla Maniakkide Tänava kirjandusliku arengu kiirenemise tunnistajaks juba mitu viimast aastat ning muidugi on romaani valmimine selle arengu loomulik jätk. Minu meelest ei kanna autor romaanikirjaniku rolli veel siiski päris välja.

Kui autori poolt pakutud visiooni neelab vast suurema valuta alla, siis paraku puudub romaani tegelastel sügavus, tegevustik kulgeb tormakalt ühest episoodist teise ning kõige tipuks lõikuvad teksti veel mingid sotsiaalpoliitilised heietused. Need puudused on andestatavad mõne lühema vormi kontekstis, kuid jutustuseks on "Mehitamata inimesed" neetult pikk. Ma mõtlen ka, et kui ma tahan lugeda midagi reljeefset slaavi verd tegelaste hingeelust Eesti kontekstis ja ulmelises soustis, siis võtan vist parema meelega Matt Barkeri "Leegitseva täiskuu" uuesti pihku.

Muidugi on teksti lobedus ja muhedus ka omadused, mida on võimalik väärtustada ning mida suur osa lugejatest nähtavasti hindabki.

Teksti loeti eesti keeles

Mul võttis selle iseenesest õhukese ja ilma suurema vaevata ennast lugeda ja seedida laskva romaani lugemine poolteist kuni kaks kuud. Miks? Sellepärast, et võrdlemisi tüütu oli ja kogu aeg tuli midagi huvitavamat vahele. Samas oli tegu nii lobeda tükiga, et uuesti reele saamine polnud väga vaevarikas. Tegelased olid mingid õhukesed must-valged kriipsujukud, peamine probleem oli nende rääkivate peade eristamine. Kes näiteks tegi vahet Täionul, Matveil ja Kivil? Mina mitte, mingid kungfu`d oskavad pässid olid nad kõik, kes rääkisid äravahetamiseni sarnast juttu. Või kes oli õieti Jorss? Kui see tegelane lõpus välja ilmus, lappasin edaspidi ja tagurpidi kuid ei suutnud leida kohta, kus see tegelane varem esinenud oli. Vahet polnud, narratiivi kulgemise suhtes polnud siin suuremat tähtsust kes, kus ja millal välja ilmus.

Miskipärast kangastus ka mulle "Neuromancer", mida ma pean erakordselt halvaks romaaniks. Mitte just see halbus, kuid küberpunk küll. Tänava ponnistus oli üsna punk, võib südamerahuga öelda. Ma liigitaks selle raamatu kergekaaluliseks ühe korra tarbimiseks mõeldud ajaviiteks, näiteks sobilik jääkainete kehast väljutamise tüütut kuid vajaliku protsessi huvitavamaks muutma. Kõva "kolm".

Ühte eelmist arvustajat täiendades: mitte raamat eestlaselt eestlasele vaid just raamat eestlaselt kasvõi türahiinlasele, siin polnud mingit eriliselt ja ainuomaselt Eestile omast tegevust või settingut, pigem isegi vastupidi...

Teksti loeti eesti keeles
9.2013

Maniakkide Tänava kolmas romaan on kõige ehtsam fan fiction, nagu autor järelsõnas isegi tunnistab (jutt siis omakorda vendade Strugatskite enne Tshernobõli katastroofi kirjutatud kultusromaanile „Väljasõit rohelusse“ nõjatuvast S.T.A.L.K.E.R.-i sarjast). Nagu autor ise ütleb, püüab ta „pakkuda oma nõdra sule vahendusel eesti lugejale seda, mida on ülaltoodud kirjanike teoseid lugedes tundnud ja läbi elanud“. Mitte seda, mida ta ise on oma elus tundnud ja läbi elanud (mööndavasti on see ulmekirjanduses raskem kui realistlikus proosas, kuigi kaugeltki mitte ebatavaline) ega sedagi, mis on tema teadvusse settinud haridusest, huvialadest, tööalastest spekulatsioonidest. Mitte iseoma ainulaadseid teadmisi ja maailmatunnetust, vaid konkreetsete teoste poolt tekitatud reflektsioone.

Väikese kõrvalpõikena võib sedastada, et allakirjutanu on viimastel aastatel pettunud kahe eesti ulmekirjaniku romaanis, mis mõlemad toetuvad ilmselgelt üsna kitsale sekundaarkirjanduse või eeskujude spektrile. Üks neist on Tiit Tarlapi „Tuleriitade aeg“ (mida algusest kaugemale lugeda osutus võimatuks) ja teine siis „Mehitamata inimesed“. Üldteada faktina on sealjuures Tarlap ise Tshernobõli veteran – tema aga sel teemal ilukirjandust ei produtseeri...

Ülalöeldu pole iseenesest hinnang – lõppude lõpuks kirjutatakse, avaldatakse ja loetakse fan fiction’it maailmas tonnide kaupa ja kaugeltki kõik sellest pole alaväärtuslik kraam, mis ise püsti ei seisa. Siiski ei saa üle ega ümbert tõdemusest, et „Mehitamata inimestest“ ei aimu pretensiooni luua midagi kvalitatiivselt ning hüppeliselt uut ning tekstil on rida eelöelduga loogiliselt seotud puudusi.

Tekst on kirjutatud lugeja jaoks, kes tunneb kujutatava maailma ning küberpunk-zhanriga seotud märksõnu kui oma viit sõrme ning keda ei ole vaja enam veenda, et tegu on huvitava või intrigeeriva maailmaga. Allakirjutanu ei kuulu kahjuks või õnneks vähemalt teises punktis selliste lugejate hulka. Tavapäraselt on kõnealusele loomemeetodile omane sündmuste lineaarne kujutamine, mis on valdav ka „Mehitamata inimestes“. Erandiks on neljas osa, milles paralleelselt kulgeb kaks liini: meenutused ekspeditsioonist tsooni ning peategelase askeldamine Jõgeval. Tulemusena on see oluliselt vähem tuim kui ülejäänud raamat ning jääb üle vaid kahetseda, et autor ei otsustanud kogu loo osas niisuguse kompositsiooni kasuks. Allakirjutanu tundiski lugedes midagi põnevusesarnast ainult neljandas osas.

Raamatu esimene kolmandik kuni peategelase haiglas ärkamiseni oli purukuiv, igasuguse salapära või põnevuseta lohisev arendus, millega osalised lähtepositsioonidele veeretati ning eesmärkidega varustati ja viimases oli nagunii selge, et kõik lõppeb seiklejate imelise pääsemisega suurejoonelise tulevärgi saatel.Esimest kolmandikku oleks kindlasti saanud oluliselt kärpida, tilgutades selle sündmusi tagasivaadetena Jõgeval toimuva vahele (kõnealustele lehekülgedele jääb ka romaani kõige viletsam koht, Ühishaua keldri serveripargiga seonduv, mis oli ehtne sonimine rohkematel põhjustel, kui arvustusse mahub). Viimasel 70 leheküljel juhtus aga see, mis keskpärastes seiklusjuttudes tavaliselt: peategelase shansid edu saavutada muutusid nii väikeseks, et eluga välja tulemiseks pidi tal hirmsat moodi vedama ning seiklustest saigi imeväärsete õnnestumiste seeria. Kui alguses suudetakse veel kuidagi kinni pidada põhimõttest, et iga järgnev koll olgu eelmisest hirmsam ja kaigas, millega talle virutatakse, eelnevatest jämedam, siis sebimine pärast tsoonist naasmist muutub tuimaks häkkimiste ja päästikulevajutuste jadaks. Ei ole enam põnev, ei ole enam huvitav. Ei tööta, vaid tüütab.

Kui 2002. aastal näis, et autor on ühelt poolt omandanud ilukirjandusliku teksti loometehnikaid, millest tema esimestel aastatel kippus veel vajaka jääma ning teiselt poolt säilitanud võime värskeid ideid genereerida, siis pärast 5-aastast avaldamispausi paistab viimane omadus kuhugi kadunud olevat. Jääb üle vaid loota, et see nii ei jäägi.

Et ulme ei ole siiski näts, mida uued ja uued inimesed järjest tänavalt üles korjavad, taaskord läbi nätsutavad ja siis sülitavad sinna, kust võtsid, nagu üks mitte just eriti heatahtlik kriitik kunagi arvas.

16.09.2013: Tegelikult ei ole ühtegi mõistlikku põhjust, miks peaks panema "rahuldava" hinde teosele, millest kahe kolmandikuga ei saa rahul olla. Mistõttu langetan hinnet palli võrra.

Teksti loeti eesti keeles

Paraku peab tunnistama, et mõned eelnevad arvustused "Mehitamata inimestele" tõotavad suuremat lugemiselamust kui arvustatav teos tegelikult pakkuda suudab. Häkerdamine postapokalüptilises maailmas on teema, millest on kirjutatud mitmeid märksa köitvamaid teoseid, hiljuti loetutest meenub näiteks Ernest Cline`i "Ready Player One".

Positiivsele poolele saab mõistagi asetada selle, et tegevus toimub Eestis. Eriti just Tartu ja Jõgeva kandi inimestel on kindlasti huvitav tutvuda autori nägemusega oma kodukandi tulevikuperspektiivist. Ilmselt saab seda võtta ka kommentaarina selle kandi lähiminevikule ja olevikule, mille tuletiseks tulevik peaks ju loogiliselt võttes olema.

Kogu see äratundmisrõõm ei suuda aga tasakaalustada teose probleeme. Peamine neist on see, et päris mitmes aspektis keeratakse vint üle just parasjagu nii palju et teksti tõsiselt võtmine muutub võimatuks, aga mitte piisavalt et minna täiega "üle võlli" ja muutuda koomiliseks (või siis "pungiks", kui tahta olla žanrikohane). Selle nähtuse all kannatavad nii tegelased (serveriruumis elavad parmud-eriüksuslased, iga päev liitrite kaupa viina kaanivad eliithäkkerid) kui ka tehnoloogia (täitsa tänapäevased serverikastid versus otsene inimaju häkkimine). Lugejana kipun igal leheküljel kahtlema, kas seda kohta tuleks lugeda farsina või tõsiselt, ja sageli jääb peale kahtlus et autor on asja siiski tõsiselt mõelnud. Eriti arvestades et teosesse on pikitud ohtrasti sotsiaalkriitikat, mis on täiesti kindlalt mittepunk, kuna mõjub äraleierdatult ja tüütult nagu netikommentaarid.

Läbi lugesin ma selle teose umbes kahe päevaga mis on minu viimaste aegade kiirusrekord ja näitab et sugugi mitte kõik ei ole sellega halvasti. Kindlasti aga ei tekkinud tunnet et tahaks midagi samalaadset veel lugeda, ja üle kolme ei saa kahjuks kuidagi panna.

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin teose läbi umbes pooleteise päevaga ja igav ei hakanud. Üldiselt jäi mulje kui muhedast ja pidevalt keel-põses kergelt paroodiahõngulisest tekstist, ehkki häirivaid seiku oli, millest enamiku on eelarvustajad juba välja toonud.

Mulle isiklikult tundus vahest aga isegi häirivaim ja silmakirjalikem see koht, kus peategelane kurdab selle üle kuivõrd tavainimesest võõrandunud poliitikud jms võimurid on, kes mõtlevad ainult endale, ei hooli seadustest ning trambivad üle tavainimeste. Selline seisukoht eeldab, et peategelase seltskond olema headuse, võrdsuse ja õigluse eest võitlev, ehkki tegelikkuses ei olnud nad poliitikutest ja suurkorporatsioonidest ju paremad: väljaspool seda teost lasi peategelane kokku Tartu arvutivõrgu, mis kahtlemata põhjustas suurimaid kannatusi just tavakodanikele ning ka kogu romaani tegevustiku vältel vedasid minategelast ja tema kamraade edasi vaid egoistlikud ehk siis lähedastega seotud emotsioonid ning süütuid või peaaegu süütuid tegelasi langes nagu mõnes verises arvuti/rollimängus, mida kogu teos sarnaselt "Surmakarvale" tugevalt ka meenutas.

Aga et lugemiselamus oli ikkagi valdavalt positiivne, arvan et nõrgemapoolne neli oleks teosele õiglane hinne küll.

Teksti loeti eesti keeles

See on kahtlemata „viit“ väärt romaan, aga ma ei pane sellele „viit“ põhimõtte pärast, sest nii head romaani võiks väheke paremini kirjutada. Nii et hinne on alandatud tehniliste põhjuste pärast. Sotsiaal-poliitilised kommentaarid annavad tekstile lisamõõtme ja näitavad peategelast mõtleva inimesena. Aga ma soovitaks autoril mõelda veidi keelekasutusele ja mõisteaparaadile, et kuidas teksti emotsionaalsust võimendada ja karaktereid paremini avada.

Esimene tehniline hädaldamine on see, et autor tavatseb lausetest ära jätta isikulised asesõnad ja sagedasti alustada lauseid tegusõnaga. Minu lugemismeel tekitab need olulised puuduvad sõnad sinna ise juurde, aga mingist hetkest muutub selline kompenseeriv lugemine väsitavaks. Teine hädaldamine on tegelaste nimede asendamine mingite sünonüümidega. Sellist kirjutamist õpetatakse kooli kirjandustundides, et ei esineks sõnakordusi. Ilukirjanduses peab aga autor olema oma teksti peremees ning selline meetod, et ühte ja sama tegelast nimetatakse kord nimepidi, siis naiseks, õeks, õeraasuks, neiuks ja nii edasi – ja sama praktiliselt kõigi tegelaste puhul – jätab mulje kramplikusest ja Õhtulehe tasemel ajakirjanduskeelest. Tegelase nime pidaval kordamisel või selle asendamisel „ta“ või „temaga“ ei ole mitte midagi viga. Minu meelest see pigem aitab rõhutada emotsionaalsust, seda enam, et tegelikult me ju mingit lugu jutustades ei asenda tegelaste nime oma mõtetes igasuguste sünomüümidega.

Kolmas ja kõige kõvem hädaldamine on kõnekäänude ja idioomide (või mis iganes need ka ei oleks) ülisage esinemine tekstis. Kui on vaja tabavat võrdlust, siis tuleb see välja mõelda, kurat. See ongi kirjanikutöö. Ja kui ma pingelises ja ropult eluohtlikus situatsioonis kuulen tegelast kasutamas väljendeid kui „ pikka pidu meil vist ei ole“ või „muidu on kõik mokas“ siis ma ei saa aru, miks sellised tüübid mulle mingit lugu peaksid jutustama. Niimoodi räägivad kättemaksukontori tegelased, kes teistel pidevalt nahka üle kõrvade tõmbavad ja uut ja vana teevad. Tavaväljenditega jutustatud lugu ei ole nii huvitav lugeda algupäraste ja ainuomaste väljenditega lugu.

Mingist hetkest hakkasin ma neid väljendeid alla joonima ja vildikas sai tühjaks. „Uued tuuled puhuvad“, „üht koma teist“, „liimist lahti“, „kriitikanool ajalehe aadressil“, „nagu seitsmendas taevas“, „susi neid söögu“, „pani nohiku paika“ , „nelja tuule poole“, „nagu kass ümber palava pudru“, „teed sillutama“, „sattusin portsu otsa“, „on selle kõrval köömes“, „loll saab kirikus ka peksa“, „raha kuluks marja ära“, „kihva keerama“ etc, etc... Ma kannatasin küll vapralt välja aga kui 177 leheküljel esines peategelase mõttes väljend „kaikaid kodarasse“ ja veidi hiljem järgnesid „kere kuumaks kütmine“ ja „terve nahaga pääsemine“, siis siit see punkt hindest läks. Tee või tina, võta näpust ja säh sulle kooki moosiga, aga need postapo küberpungi tegelased oleksid kõik justkui välja astunud 1970-ndate lasteraamatust.

Tegelaste kohta, et tollel Täionul olid kõige paremad väljavaated superstaar-tegelaseks saada, aga millegipärast lahustas autor selle võimaluse sama rolli dubleerivate Matvei (milleks positiivne venkust tegelane?) ja teiste digiparmudega ning lisas sellele veel minajutustaja rõhutatult negatiivse suhtumise. Ja kui veel uriseda, siis neljandas segmendis toimuvad madistamised tsoonis näisid üleliigsed. Minu meelest oleks võinud need asendada näiteks tõsiselt hea dialoogiga, kus tegelased vahetavaid mõtteid mujal maailmas toimuva üle... sest ma oleks tahtnud rohkem teada saada, mis Eesti piiride taga toimub. See oleks äkki lisanud veidi avarust ja laiemat haaret.

Nii... aga muidu ma lugesin selle kahe õhtuga läbi ja see on üks vingemaid romaane eesti ulmes, mida ma olen sattunud lugema.

Teksti loeti eesti keeles


Raamatu nimetamine „üheks vingemaks romaaniks Eesti ulmes, mida ma olen sattunud lugema“ ja parimaks Eesti ulmeromaaniks ja Tänava seni ilmunud tekstidest parimaks (see oli siin enne „Newtoni esimese seaduse“ väljatulekut) inimeste poolt, kelle arvamusest ma lugu pean, ning BAASis leiduvate arvustuste kõrge keskmine hinne tekitasid elavat uudishimu. Lisame siia kõrvale veel nimetatud positiive kogemuse „Newtoni esimese seadusega“ ja saamegi kõik eeldused, miks „Mehitamata inimesed“ kätte võtta. Ma avastasin oma e-raamatukogu sirvides, et olen isegi kunagi selle endale soetanud ja sinna lihtsalt „vedelema“ unustanud. Parasjagu mõistlikult õhuke asi ka, mida hommikukohvi kõrvale tarbida.
 
Esimene peatükk – lühike nagu see oli, sisendas julgust veelgi – olen tõesti õigel teel ja ühinen õige varsti kõlava kiidukooriga ja mis kõik veel… Sellel lool siiski pole minu jaoks õnnelikku lõppu.
 
Minu hinnangul romaani plussid, mida (rõhutan!) on tublisti mitu tükki: lobe jutt, kiire süžee, pole mingit (minu meelest) üleliigset ballasti, huvitav maailm, ideid omajagu, ulmeline põhiprobleem.
 
See põhiprobleem – digitaliseeritud Sirtsu vargus ja tagasi saamine võiks olla võibolla veidi kesksem – stiilis kuidas ikkagi inimeste digitaliseerimine võiks ühiskonda mõjutada. Kui juba klišeeks muutunud stiilis kritiseerida, siis võiks ju öelda, et milleks seal kogu see digitaliseerimise ja küber-värk – sama jutu saanuks kirjutada tänapäevases kontekstis, et varastatakse kellegi krüokambrisse paigaldatud keha või pea ja kuidas siis selle kellegi lähedane ajab mööda ilma taga neid pahalasi, kes selle külmutatud keha pihta panid; ulmet poleks üldse vajagi – lihtsalt sirgjooneline põnevik-krimka; või kui moodsamat terminit pruukida - tehnotriller. Aga see on tegelikult loll möla, eks. Autor on loonud oma maailma, see mõjub terviklikuna, läbi mõelduna (mina isiklikult jälle muidugi tõden, et ma siiski tahaksin rohkem teada põhjustest, mis on andnud tulemuseks sellised tagajärjed nagu neid meile esitletakse) ja ta on suutnud teha asjad teoks.
 
Olgu siis see ka juba ette ära öeldud, et ma ei suutnud raamatut lõpuni lugeda. Seega tuleb võtta minu muljeid ja analüüsi pigem reflektsioonina küsimusele, miks ma selle teksti lugemisel läbi kukkusin. Miks puudusid siin minu jaoks sellised asjad, mis olgu või tükk-tüki kaupa, hambad ristis, kohati diagonaalis sunniks viimase reani välja vedama? Sest ma siiski olen end teinekord (harva) ka enda jaoks halbadest asjadest läbi närinud.
 
Peamine põhjus oli siin ilmselt igasuguse positiivsuse puudumine. „Mehitamata inimesed“ on mingi õõvastav vaste sellele ugriduumile, mis kirjanduslikus peavoolus väljendub selles olmelises, hallis argises sitas, milles inimesed igapäevaselt elavad – must lagi on nende ajal, nende igapäeval. See pole allakäigu lugu, isiksuse mandumine, inimlikkuse lagunemine; see pole millegi dekonstruktsioon. Teisest peatükist alustades on see lihtsalt mingi puskari ja okseseguses virtsas sumpamine ja mina lugejana lihtsalt ei jaksanud sellest läbi minna, et näha, kas lõpuks midagi helgemat kah on.
 
Ei romaani peategelane, ei surma saanud Sirts, ei Täionu, Riia-Riin, ega ükski teine romaani esimeses pooles lehekülgedele ilmunud tegelane tekitanud minus raasugi sümpaatiat. On täiesti kummastav, kuidas Tänav on suutnud valmis kirjutada peategelase ja situatsiooni, mis ju olemuslikult võiks endale kaasa elama panna – oma surma saanud armastatu varastatud digikoopia tagasi saamine ja kättemaks pahalastele – aga ometi ei ärata minus mingit empaatiat. Esimene peatükk tõstis ootused mõnevõrra ootamatult kõrgeks, et seejärel lihtsalt lehekülg lehekülje järel aina eemaletõukavamaid inimesi ja situatsioone kirjeldada. Nõus – kui eesmärk oligi düstoopiline koletekst, asotsiaalide ja allakäinud ühiskonna kirjeldus, siis see on tõesti saavutatud. Peetagu mind snoobiks, kuid midagi head ma selles küll ei leia. Reaalses igapäevas on mul olnud juhust elada teisel pool õhukest seina asotsiaalsete joobarite urkast, kelle iseloomustamiseks isegi sõna ’parm’ oleks juba mitme suurusjärgu võrra liialt ilus epiteet, seega ei näe ma selles midagi lahedat.
 
Olles äsja lugenud Tänavalt „Newtoni esimest seadust“, mida pean väga heaks romaaniks, siis on puhttehnilised võrdlusmomendid olemas. Ka siin on autoril kombeks dialoogides kohati jätta ära viited ütlejale. Nõus – kui on ikka lehekülje jagu dialoogi, siis võib ju tõesti tunduda kohmakas ja kordav iga lausejupi järel või ees lisada ’ütlesin’, ’lausus Täionu’, ’vastas Riia-Riin’ jne. Võimalik, et Tänavale ei meeldi need nö tempot alla toovad lisandused. Samas on selle tormakuse juures vähemalt minul isiklikult raske dialoogi järgida. Inglisekeelses tekstis on see eelis, et on mees- ja naissoost asesõnad ’he’ ja ’she’, mis aitavad kõnelejatel vahet teha ka ilma nimesid kasutamata. Eestikeel on meil moodsalt sooneutraalne ja nii peabki kirjanik otsustama, kuidas oma dialoogid üles ehitada selliselt, et need oleksid jälgitavad ja samas ei mõjuks puiselt, kohmakalt.
 
Idee ja maailm – hinne 5; teostus „4“; kogu teksti mõju ja üldmulje - mitterahuldav ning eemaletõukav. Seega võtan lugemiselamuse kokku: „2“. Olen Tänavalt ikka väga palju paremaid asju lugenud.
Teksti loeti eesti keeles
x
Indrek Hargla
1970
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

 

Kogemus ütleb, et jutuvõistluse antoloogiate lugemist tuleb alustada tagant ettepoole, kasvõi sellepärast, et kui raamat pooleli jääb, ei jää sa millestki olulisest ilma. “Apollo 18” on kompetentne ulmejutt ja kahtlemata kirjandus ja eristub suuremast osast Eesti ulmelühiproosast kahe asja pärast – kirja on on pandud oluline ja loobutud looduskirjeldusest ja  sõnavahust ning see ei sisalda lamisevaid tühja lobaga täidetud dialooge. Selles jutus ei ole peaaegu ühtegi lootusetult saamatut lauset. Natuke vaieldav on see arvutilogi kasutamine – hästi, sellest joonistub lõpuks puänt – aga üldiselt on selliste ilukulinate lisamine teksti algaja tunnus ja pigem lugemist pärssiv. Ma arvan, et kui seda oleks olnud vähem, oleks tulemus saanud parem. Urisema aga peab i-mitmuse kasutamise pärast paaris kohas (kõrgeim juhtkond, kõrgema juhtkonna asemel), eriti sellepärast, et lõpupoole kasutatake korrektset “kõige kõrgemal tasemel”. Andestada ei saa vist aga järgmiste väljendite kasutamist – “kõhutasime”, “ravilt põgenenuks pidanud”, “orientiiri kaotanuna”. Astronautid nimed Peary, Trennet ja Albrew tunduvad liiga väljamõeldud nimed olevat. Sisu ja kompositisooni poolest oleks “viie”-lähedane tekst aga nende keeleliste eksimuste pärast jääb hindeks “neli”.  

Teksti loeti eesti keeles
6.2018



  1. Ilmselt saab selle kogumiku järgi Eesti ulme kohta mitmeid üldistusi teha, kuigi nagu enamike žüriide ja võistlustega juhtub, on tulemused suhteliselt juhuslikud ja võidab enamasti tekst, mis piisavalt sisaldab kaugelt vaadates kõige rohkem võidulooks sobiva teksti tunnuseid – antud juhul kõige rohkem hästi tavalise ja turvalise kosmose-sf jutu tunnuseid. Jutuvõistlus toob kokku hunniku aspirantlikke tekste ja ei ole põhjust loota, meie tingimusi arvestades, et nendest saab kokku ühe tugeva kogumiku, milles vähemalt pooled lood on väärt kõrget hinnet. Antud kogumikus ei küündi ükski tekst üle nadi „kolme miinuse“ ja sellisel toimetama kujul on ka kahtlane, kas ükski neist tegelikult äratrükkimist väärib. On selge, et žürii on lähtunud eelkõige sellest, et on ulmejutuvõistlus ja autorite tegelik kirjutamisoskus on luubi alt välja jäetud. Ei ole raske ette kujutada teistsuguse kooslusega žüriid, kus tekstid, mis sisaldavad selliseid väljendeid nagu „„Sul on mingi laev või asi tulnud,“ tegi ülemus mõtlikku nägu“; „“Õpi vennas,“ pilgutas Sanitar silma“; „“Nägemiseni,“ viipas Hank politseinikule“; „„Nii,“ pani Virve samakapudeli lauale“;  „„Aga räägime pärast,“ muutus Jussike toimekaks“; „“Mütsisöödik Jaur“, osutas Karlik hauale“ ja nii edasi ja nii edasi – ei jõuaks esimesest lugemisvoorust kaugemale. Otsest kõnet väljendava tegusõna asendamine miski autori kommentaariga on kõige tüüpilisem halva kirjutamise tunnus ja seda kohtab siin raamatus ohtralt. Samasugused halva ehk ajakirjanduskeele aina korduvad hädad on tegelase nime asendamine mõne muu sõnaga paanilisest hirmust sõnakorduse ees. Selle koha pealt on siin tšempionid Jekimov ja Lannes, kelle tekstidest on üldse raske aru saada, mitu tegelast neil korraga platsis on. Tegelastele antakse (tarbetuid) hüüdnimesid ja nimetatakse neid välimuse kaudu (habemik, hiiglane, teine, vestluskaaslane, füüsik, ja nii edasi) ja autorid paistavad olevat täielikus segaduses, kuidas oma tegelasi nimetada. Amatöörliku kirjanduskeele tunnused kõikides tekstides on veel isikulise asesõna ärajätmine lause alguses tegusõna eest või lause lõpus, kulunud käibeväljendite, vanasõnade ja kõnekäänude kasutamine, nagu ETV jalgpallikommentaaorid teevad ning tühjad ja poolikud laused ehk mökitamine, pidevad teretamised, tegelaste häälduse kirjapanemine, liialdamine -ki ja -gi liidetega ning liigkirjutamine ja tühja loba ajamine kõige üldisemas mõttes. Nii et mitmes mõttes sobiks see raamat kehva kirjutamise õpikuks. Samas ei ole olnud Eesti ulmescene’il elementaarne kirjutamise kunsti mittevaldamine kunagi takistuseks, et mitmete autorite tööd menukaks muutuksid. Eesti ulmelugeja ei pööra tähelepanu autori keelekasutusele vaid enamasti ainult teemadele ja žanrile. On tegelikult päris hirmutav, et „Baasist“ võib sellesama antoloogia absoluutselt saamatute tekstide kohta lugeda hinnanguid „päris hästi kirjapandud lugu“, „mõnusalt kirjutatud lugu“, „põnev ning sümpaatne tekst“, „ladusalt kirjutatud“, „hoogne ja põnev lugeda“.    Toimetamise koha pealt, et raamatus on vähemalt 13 (!) topelttühikut, rohkesti muid küljendamise ja lõigutamise ja kirjavahemärkide vigasid. Rõhutatud tekst on kord italicus, siis jälle sõrendatult. Ühes lauses on Troonide Mäng suurte tähtedega ja ilma jutumärkideta, järgmises jälle on „Troonide mäng“.   Enne lugude pingerida tuleks vist öelda, et mina ei tea, mida tähendavad ilukirjanduses „usutavus“ ja „loogika“. Kui tekst kannatab lugeda, siis ta kannatab. Kui autor laseb oma sündmustikuga kaasa minna, siis on hea ja ma loen. Kui ta kirjutab halvasti, on tekst loetamatu. Aga pingerinda oleks järgmine:  


  2. „Mina, kaitsja“, hinne 3 Ilmselt üks kahest tekstist, kus ulmeline sisu ja algtasemel ilukirjanduslik võimekus on enam-vähem tasakaalus. Muidugi on siin palju puudusi ja nõrkusi (ja kõige suurem on rohke tühi luba), aga vähemasti ei tekitanud selle lugemine närvivapustust. 


  3. „Juhtmevaba armastus“, hinne 3 Ainuke tekst, mis tekitas huvi, et kuidas see lugu siis lõpeb. Sisu poolest on see umbes „Kättemaksukontori“ kohtumine „Blade Runner’iga“, kusjuures keelekasutuse ja dialoogide poolest on ilmselt „Kättemaksukontor“ rohkem inspireerinud. Petegelane on hädaldav emo, ülitundlik ja pideva kananaha-sündroomi käes kannatav tütarlaps, keda on detektiivina küll raske ette kujutada. Lugu algab umbes 4-5 lehekülge liiga vara, ning selle tempo löövad alla ülisagedased esitlemised ja teretamised. Liiga palju on ebaolulisi kirjeldamisi ning autor näib paniliselt vihkavat sõna „ma“. 


  4. „Jumala hingus“, hinne 3 Ei ole midagi halvasti kui autor laenab kusagilt töötava süžee. Parem on laenata kui ise ja halvasti punnitada, Eesti kirjandus sündiski süžeede adopteerimisest. Antud juhul on laenatud ammune Ameerika põnevusnovellide või teleantoloogiate kohutava kättemaksu süžee ja see ulmelisse keskkonda kohandatud. Töötab. Kaks suurt miinust on peategelase sõnakasutus, kui ta mõttes Carat siunab ja Cara lõpumonoloog, mis on 9/10 pikem kui ta peaks olema. 


  5. „Kõik kivide pärast“, hinne 3 Loetav aga mõtetu jutt (mis ei ole ilmtingimata puudus). Autor suudab päris hästi oma taset varjata, kuni leheküljel 106 lõpuks libastub ja suudab kahes lõigus ühte ja sama tegelast nimetada „mutike“, „vanamoor“, „moor“, „vana naine“ ja siis veel „eit“. Pärast seda teksti enam väga tõsiselt võtta ei saa, aga see kannatab läbi lugeda. 


  6. „Tsölibaadi lõpp,“ (ja siit edasi ei ole hinnet enam oluline määrata) Ülimalt rohmakalt kirjutatud lugu, kuhu on kuhjatud liiga palju tegelasi ja kes on mitte kõige paremini rääkima pandud. Leheküljel 35 on selline lause: „Kui aga mõrtsukkorrektsioonide loojad lähevad vihaseks..., noh siis pole head nahka loota.“ Halvast kirjakeelest hoolimata püsib lugu fookuses, ehkki seda on raske jälgida. 


  7. „Rohelisest välisseintest..., “ Selle teksti mõnetiseks plussiks on teatava poeesia ja filosoofia olemasolu, üldmulje on aga nagu mõni Ursula Le Guini vanaduspõlve singli B pool. 


  8. „Raske vihm“ Jällegi, sellest ei ole midagi hullu, kui jutu haripunktiks on selline võte, et kuskil urkas on mad scientist, kes peategelasele hästi pikalt lahti seletab, mis värk siis tegelikult on. Peamine puudus on aga venivus, aeglus, logistiline suunistlemine ja peategelase ülisagedased ja mitte väga teravmeelsed mõtteuidud. Keelekasutust ilmestab selline lause: „Pole seal tegelikult midagi, pole vahet,“ üritas Sleiknir end vaos hoida.“ 


  9. „Meie külas nähti imet“, hinne 1


  10. „Enne kui lahvatab leek“, hinne 1 Jutus on ulmekirjanduse mõttes võimsad ideed, aga autoril puudub täiesti igasugune ilukirjanduslik tunnetus. 


  11. „Päästa meid kurjast“, hinne 1 Loetamatu tekst. Ainsaks plussiks on see, et siin on vähemasti mingi eksobioloogiline aines, aga see tuleb jutuks lõpupoole, kuhu ennast välja lugeda on kõige ehtsam piin ja vaev. 


  12.  „Tuulerändur“, hinne 1




Ja kui midagi kokkuvõtvat öelda, siis on see 21. sajandi raamat küll, sest see peegeldab ju tänapäeva igati adekvaatselt. Inimesed on harjunud feissbuukides ja foorumites ja blogides pikalt kirjutama ja jahvatama ning teevad seda samasuguses lamedas keeles nagu kõik meediakanalid nende ümber. Enamikes juttudes on autoritel nagu mingi pidur peal, et nad asja juurde ei saa mindud ja raiskavad igavese hulga mahtu kõiksugustele kirjeldustele ja kõrvalseikadele. Kui on nõuks võetud kirjutada novell või jutustus, tuleks kirjutada konsentreeritult ja püsida fookuses.                  
Teksti loeti eesti keeles
4.2018

Ilmselt see Martini otsus neljas köide tegelaste järgi lõhki lüüa, oli vale otsus (kirjanik ei tohi kuulda võtta kiibitsejate nõuaandeid!) ja peamine põhjus, miks viies raamat kujunes kõikidest eelnevatest nõrgemaks. Teised kaks põhjust, miks mina ei saa üle „4“ anda on proloog ja Daenerys. Proloogi ehk ei pea pikemalt põhjendama, Daenerys on selle romaani peamine pidur, et olulised liinid ei saa edasi minna. Martin keskendub liialt Meereeni sisepoliitikale, mis ei ole ei oluline ega huvitav ega vajalik. Tulemuseks on 950 lehekülge kõvas köites, kus mitte ükski liin kuhugi ei jõua. Me ei saa vastuseid isegi paljudele selles romaanis käivitatud mõistatustele, varasematest rääkimata. Ei ole suuri ega pöördelisi sündmusi, dramaatilisi oluliste tegealste surmasaamisi (ainult Jon saab lõpus neli noahoopi), võimsaid kavaldamisi ega reetmisi, tegelastel ei ole (nii palju) salaplaane kui varem ja kõrvaltegelaste sebimised võtvad liiga palju ruumi. Kui hakkavadki kusagil toimuma paljulubavad tegevusliinid, viiakse lugeja kähku Meereeni tagasi, kus lõpuks ikkagi ei juhtu midagi olulist. Ja järge peab ootama vähemalt 8 aastat. Mis tähendab, et Sansa, Baelishi, Samwelli ja ehk mõne tegelase liini veel jätkumine venib vähemasti 14 aasta peale. Neli kõige kavalamat süžeenõksu – Mance Ryderi pääsemine ja tegutsemine Abelina, Arya modus operandi, lord Manderly salaplaanid ja Aegon Targaryeni väljailmumine.  

Aga kuna kirjanik on ikkagi Martin, kes oskab ja tahab kirjutada palju dialoogi, siis on ka igavamad kohad huvitavad lugeda ja väga palju vinguda ehk ei maksa. Seda tuleb aga mainida, et mõnede fraaside ja keelendite pidev korrutamine muutub tüütuks (would that, must needs, if it please, where do whores go, ...it rhymes with, words are wind jne). Kogu selle saaga üks kõige tugevam külg – detailne ja veenev maailmaloomine – hakkab samuti natuke endale vastu töötama. Me peame näiteks lugema kolme erineva kultuuri pulmakombestikust.  

Järgnevalt on toodud tegelaste top.  

1) Theon  

Theon võidab selle romaani kõige parema tegelase auhinna, kuna tema on sündmuste keskmes ja kõige tugevamalt seotud pealiiniga – võimuvõitlusega Põhjas. Theon on enamasti passiivne tegelane, aga tema puhul passiivsus töötab hästi, erinevalt Tyrionist.  

2) Davos  

Kahjuks ainult neli peatükki, aga väga õnnestunud, põnevad arengud, kuna tal on konkreetsed eesmärgid ja me saame olulist infot. Davose liin katkeb enne romaani keskkohta (!), kui ta läheb otsima Rickonit. Ma võin mürki võtta, et Rickoni saatus ja võimuvõitlus Põhjas on enamikele lugejatele tähtsam kui Meereeni püramiidides püherdamine.  

3) Bran  

Kolm peatükki, raisk! Tema liin katkeb poole peal, kui me just hakkame lähemale jõudma peamistele saladustele. Brani liinis on ulmet (Daenerysi liinis kuigipalju ei ole) ja see on vahvalt seostatud Theoni liiniga.  

4) Arya  

Kaks peatükki. Arya on minu jaoks üldse olnud üks kõige põnevam tegelane. Siin askeldab ta Braavoses ja õpib salamõrtsuka kunsti ja teeb edusamme.  

5) Cersei   

Kaks peatükki + tema liinile pisut arendust epiloogist. Kui Cersei oleks olnud Daeneryse asemel peategelane, oleks romaan saanud kõhklematult „viie“. Mingit olulist arengut tema liinis paraku ei ole. Ta saab vangistusest välja ja küllap hakkab 9 aasta pärast kätte maksma.  

6) Jon  

Top 5 sisse Jon ei mahu, ta tegeleb Müüri juures mikomänedžmendiga ja igale probleemile on tal standardlahendus – bring in more wildlings. Ta üritab teha strateegiliselt õigeid otsuseid aga lühemas perspektiivis näivad need olevat siiski halvad otsused. Erilisi seiklusi, romantikat ja intreege ei ole. Jon on lihtsalt üks firmajuht ja lõpus tehakse talle atendaat.  

7) Jaime  

Nojah, üks peatükk, mis on 2005 ilmunud romaani sündmuste otsene edasiarendus ja ei anna midagi. Ja siis on Jaime ja Brienne'i koha pealt vaikus kuni 2020. Hea näide valest otsusest romaanid tegelaste järgi lõhki lüüa.

8) Jon Connington  

Kaks peatükki aga vähemalt lisandub tema kaudu üks oluline intriig ja selgub, et Varys (kes ilmub alles epiloogis) on pununud kogu aeg ühte vandenõud ja üritanud Tyrionile leida selles mängus õige koht. Paraku see huvitav liin ei jõua kuhugi. 

9) Asha  

Ta ei ole väga oluline tegelane aga vähemasti on ta seotud võimuvõitlusega Põhjas ja tema kaudu avatakse Stannise tegemisi. Ilmselt ei ole vaja lisada, et tema tegevusliin mattub lumetormi ja miskeid lahendusi meile ei anta.  

10) Tyrion  

Olgu peale, Tyrion mahub siis top 10-sse sisse. Selle endise sarja superstaari seiklused on põhjendamatult venitatud ja tegelikult tarbetud. Tal on 12 peatükki, millest ainult kahes on ta aktiivses rollis, tegutseb ja tahab midagi saavutada, muidu lohistatakse teda sõna otseses mõttes mööda Essost ringi ja ainus oluline moment on tema kohtumine maskeeritud Aegoniga. Üldiselt on Tyrion siiski väga suur pettumus.  

11) Melisandre  

Ta meeldib mulle tegelasena ja tema peatükk oli edasiarendav ja sündmuste tagamaid oluliselt seletav, ainult et selle kõik oleks saanud lahendada ka Joni vaatenurgast  

12) Victarion  

Ta tuuakse romaani 741. leheküljel. Ta ei tundu mulle kuidagi oluline, peale selle, et tal on miski draakonipasun. Ja vähemasti on ta sadistlikult julm.  

13) Areo Hotah  

Tal ei ole paha peatükk ja see arndab edasi pealiini, aga tegelasena ei ole ta oluline ja Dornis toimuvad intriigid jäävad kõik lahenduseta. Selle ühe peatüki jooksul ei ole võimalik kõiki Dorni vürstipalees siblivaid tegelasi meelde jätta ega intriige meelde tuletada. Jällegi hea näide, kuidas romaane ei tohi struktureerida. 

14) Quentyn  

Mõtetu tegevusliin ja tegelane, kes lõpus surma saab. Milleks oli vaja teda sisse tuua?  

15) Barristan  

Ta on Daeneryse liin jätk, kui Daenerys (jumal tänatud) mõneks ajaks kadunud on. Ta on tegevuses Meereeni sisepoliitikaga... ja romaani lõpus me ei saa isegi teada kas ja kes Daenerysi tahtis mürgitada ja kes on the Harpy.  

16) Daenerys  

Näide ühest peatükist. Daenerys räägib ühe Meereeni targa tädiga, kes soovitab tal abielluda. Daenrys nõustub, aga kiimleb oma Daario järele. Tuleb Daario ja Daenerys läheb temaga riidu. Daenerys räägib oma peigmehega, kes lubab Meereenis taastada stabiilsuse.  

Teksti loeti inglise keeles

Tervikromaanina on seda raske hinnata, see raamat on pigem „Printskaupmeeste“ saaga proloog ja veel selline, mis nagu üsna ebaloogilise koha peal katkeb. Strossi stiili ja huumorimeelt on tõlke põhjal samuti keeruline hinnata. Ja kui veel eestikeelsest reliisist rääkida, siis et kaanekujundus on nii masendavalt sitt, et suutiski tõhusalt 6-osalise sarja eesti keeles 3 peale taandada (3. osa upgrade enam kuigivõrd ei aidanud). Ka kaanetekst ei ütle juhuslikust huvilisest ostjale suurt midagi, et mis raamat see selline on.

Stross on võtnud siin (nähtavasti juba 2000-ndate alguses juba üleekspluateeritud) fantasy põhiskeemi, et keegi juhuslik tegelane saab teada oma võluvõimetest ja ettemääratud saatusest kusagil teises maailmas. Zelazny Amber on ka muidugi selgelt tekstis olemas. Peamine vahe Zelazny ja Strossi vahel on lähenemises dialoogide kirjutamisele... samuti on Zelazny tegelased kuidagi traagilisemad ja reljeefsemad.

Ma pean ütlema, et alguses olin ma üsna tige, kui peategelaseks oli majandusajakirjanik. Ja veel selline kiibits, urgitseja ja kitupunn. Majandusajakirjanikust tegelasele on üsna lootuseteu kaasa elada – miks peaks üks normaalne inimene tegelema sellise tühise kõntsaga? Aga olgu, autor põhjendab selle edasipidi ju kenasti ära, Miriami teadmised (eeldades, et majandusvaldkonnas on sellised asjad olemas) võimaldavad tal teises universumis hakata oma plaane ellu viima. Ka Miriami asend loos on hästi paigas – ta peab tegutsema, sest passiivsus on talle hukatuslik, nii meie maailmas kui seal teisel pool. Ta on tegelane, kelle vana elu kaob, tema enda arvamust oma saatuse kohta ei küsita ning ta peab hakkama välja rabelema.

Romaani esimesed 2/3 meeldisid mulle rohkem, seal tegelased arutasid rohkem asju, viimases kolmandikus tuli rohkem madinat, mida on üldiselt tüütum lugeda. Kui Miriami uued õuedaamid mängu tulid, siis süžee jäi ka kuidagi väga paigale. Naisterahvatse riietusküsimustest on tekstis pikalt juttu, mis viib arvamusele, et Stross parodeerib naiskirjanike stiili. Ent mis peamine – alternatiivajalooline maailm on väga huvitav ja loodetavasti avatakse seda edaspidi rohkem. Igatahes lasi see romaan ennast „viiega“ hinnata, pärast seda kui ma inglisekeelse alla sikutasin ja lugesin, kuidas tegelased tegelikult räägivad.

Teksti loeti eesti keeles

Iseenesest saab seda ka „viiega“ hinnata, sest autor on oma kavatsused kenasti ära teostanud. Ma annan „nelja“ siiski teksti vähesest ambitsioonikusest. Et on jah selline kodutu koera lugu, sujuvalt kirjutatud ja põnevalt arenev. Aga... äkki... oleks saanud olla miski kõvem puänt? Mitte selline resigneerunud pilk kaugusesse vaid äkki oleks ikkagi saanud laibale frankensteini teha või midagi. Ja ma hoiaksin „viie“ mõne sellise teksti jaoks, kus on hästi teaostatud inimkarakter. PS – miskipärast tuli mul lugedes silme ette see multikas ahnest tolmuimejast.
Teksti loeti eesti keeles

Ideede ja pöörasuse eest on hinne kahtlemata „viis“, aga autori stiil ja meetod jätavad mind pisut rahulolematuks ja panevad küsima, et äkki on Stross õigustatud vaatepunktist jutustamisega veidi vinti üle keeranud. Noh, et ei saa tänapäeval ju tarlaplikult taustu lahti nämmutada ja lugejale info andmine peab olema karakteriloomuse ja situatsiooniga olema põhjendatud. Liiga lihtsalt ei taha seda anda, see peab tulema loomulikult. Ja suuremalt jaolt selline meetod töötab hästi, aga mingil hetkel tahaks nagu veidi suuremat selgust, eriti finaalis. Võimalik, et mõned nüansid lähevad tõlkes kaduma, kui peab hakkama nuputama, et mis kontekstis kasutatakse näiteks sõna „võõrlane“ ja nii edasi. Nii et ma ei saanudki päriselt aru, kas Samsa oli samast rassist, kes ketta ehitas või see, kes seal peal elas või samuti sinna peale tõstetud oli. Või ei pidanudki sellest täpselt aru saama? Aga mida hekki, see on vinge tekst ja saab „viie“ ära.
Teksti loeti eesti keeles

See on päris sümpaatne vihik, selline duoble hopped ja tugeva järelmaitsega, ehkki esimene sõõm on pigem natuke ülevürtsitatud. Mõlemale jutule ma ehk „viit“ ei annaks, mingist ökonoomsusprintsiibist lähtudes, aga nende sünergia ja raamatu meeldiv kujundus töötavad hästi kokku.

Esimeses loos vaatleb Stross Lovecrafti mütoloogiat Külma sõja kontekstis ja üritab Cthulu elajatele teaduslikku tagapõhja leida. Teises konstrueerib ta prätšetliku kettamaailma ja tõstab Külma sõja selle otsa... nii et mõlemal tekstil on muidugi tugev irve taga. Samas vajavad need lood päris kõva mõttetegevust lugeja poolt, et pöörase pullitamise, pärisajaloo ja tegelaste viidete virrvarri ja eriefektide vahelt leida miski sõnum... või siis jõuda selgusele selle puudumises. Mulle tundus, et see siiski vist on olemas (päris kindel siiski ma ei ole) ja umbes selline, et ka kõige uskumatutes tingimustes mängivad riigifriigid oma mänge edasi. Ideoloogia on ainult tühine loosung ja kõnts ujub igas olukorras pinnale, see tähendab ministeeriumitesse ja valitsusse.

Mõlemat teksti iseloomustab veel miskisugune orgaaniline paroodiamoment, millele täpselt näppu peale panna on keeruline. Ilmselt tuleb see instinktiivselt, sest kui sa juba Lovecrafti ja Pratcheti maailmad aluseks võtad, siis vaistlikult üritad sa sellist kirjanduslikku maastiku mingi hästi tõsiseltvõetava stiiliga tegusamaks tempida. Märkamatu huumor siseneb nõnda justkui iseenesest.

Teksti loeti eesti keeles

See on kahtlemata „viit“ väärt romaan, aga ma ei pane sellele „viit“ põhimõtte pärast, sest nii head romaani võiks väheke paremini kirjutada. Nii et hinne on alandatud tehniliste põhjuste pärast. Sotsiaal-poliitilised kommentaarid annavad tekstile lisamõõtme ja näitavad peategelast mõtleva inimesena. Aga ma soovitaks autoril mõelda veidi keelekasutusele ja mõisteaparaadile, et kuidas teksti emotsionaalsust võimendada ja karaktereid paremini avada.

Esimene tehniline hädaldamine on see, et autor tavatseb lausetest ära jätta isikulised asesõnad ja sagedasti alustada lauseid tegusõnaga. Minu lugemismeel tekitab need olulised puuduvad sõnad sinna ise juurde, aga mingist hetkest muutub selline kompenseeriv lugemine väsitavaks. Teine hädaldamine on tegelaste nimede asendamine mingite sünonüümidega. Sellist kirjutamist õpetatakse kooli kirjandustundides, et ei esineks sõnakordusi. Ilukirjanduses peab aga autor olema oma teksti peremees ning selline meetod, et ühte ja sama tegelast nimetatakse kord nimepidi, siis naiseks, õeks, õeraasuks, neiuks ja nii edasi – ja sama praktiliselt kõigi tegelaste puhul – jätab mulje kramplikusest ja Õhtulehe tasemel ajakirjanduskeelest. Tegelase nime pidaval kordamisel või selle asendamisel „ta“ või „temaga“ ei ole mitte midagi viga. Minu meelest see pigem aitab rõhutada emotsionaalsust, seda enam, et tegelikult me ju mingit lugu jutustades ei asenda tegelaste nime oma mõtetes igasuguste sünomüümidega.

Kolmas ja kõige kõvem hädaldamine on kõnekäänude ja idioomide (või mis iganes need ka ei oleks) ülisage esinemine tekstis. Kui on vaja tabavat võrdlust, siis tuleb see välja mõelda, kurat. See ongi kirjanikutöö. Ja kui ma pingelises ja ropult eluohtlikus situatsioonis kuulen tegelast kasutamas väljendeid kui „ pikka pidu meil vist ei ole“ või „muidu on kõik mokas“ siis ma ei saa aru, miks sellised tüübid mulle mingit lugu peaksid jutustama. Niimoodi räägivad kättemaksukontori tegelased, kes teistel pidevalt nahka üle kõrvade tõmbavad ja uut ja vana teevad. Tavaväljenditega jutustatud lugu ei ole nii huvitav lugeda algupäraste ja ainuomaste väljenditega lugu.

Mingist hetkest hakkasin ma neid väljendeid alla joonima ja vildikas sai tühjaks. „Uued tuuled puhuvad“, „üht koma teist“, „liimist lahti“, „kriitikanool ajalehe aadressil“, „nagu seitsmendas taevas“, „susi neid söögu“, „pani nohiku paika“ , „nelja tuule poole“, „nagu kass ümber palava pudru“, „teed sillutama“, „sattusin portsu otsa“, „on selle kõrval köömes“, „loll saab kirikus ka peksa“, „raha kuluks marja ära“, „kihva keerama“ etc, etc... Ma kannatasin küll vapralt välja aga kui 177 leheküljel esines peategelase mõttes väljend „kaikaid kodarasse“ ja veidi hiljem järgnesid „kere kuumaks kütmine“ ja „terve nahaga pääsemine“, siis siit see punkt hindest läks. Tee või tina, võta näpust ja säh sulle kooki moosiga, aga need postapo küberpungi tegelased oleksid kõik justkui välja astunud 1970-ndate lasteraamatust.

Tegelaste kohta, et tollel Täionul olid kõige paremad väljavaated superstaar-tegelaseks saada, aga millegipärast lahustas autor selle võimaluse sama rolli dubleerivate Matvei (milleks positiivne venkust tegelane?) ja teiste digiparmudega ning lisas sellele veel minajutustaja rõhutatult negatiivse suhtumise. Ja kui veel uriseda, siis neljandas segmendis toimuvad madistamised tsoonis näisid üleliigsed. Minu meelest oleks võinud need asendada näiteks tõsiselt hea dialoogiga, kus tegelased vahetavaid mõtteid mujal maailmas toimuva üle... sest ma oleks tahtnud rohkem teada saada, mis Eesti piiride taga toimub. See oleks äkki lisanud veidi avarust ja laiemat haaret.

Nii... aga muidu ma lugesin selle kahe õhtuga läbi ja see on üks vingemaid romaane eesti ulmes, mida ma olen sattunud lugema.

Teksti loeti eesti keeles

„Neli“ on muidugi (iga raamatu kohta) ebamäärane hinne ja ma ei ole isegi kindel, mida ühe antoloogia puhul õieti hindama peaks. Koostajale tahaks öelda, et ehk oleks saanud mõne teksti välja jätta ja teisi pisut kärpida, et kogu raamat sellises hirmsas kirbukirjas ei oleks olnud. Samuti tegi mind pisut nõutuks see, et mõne autori nime kohta oli kõva häälega kuulutatud, et see on pseudonüüm. Milleks? Kirjaniku nimi on kirjaniku nimi ja seda tuleb sellisena aktsepteerida. Lasta autoritutvustustes nende lemmikuid ja inspireerijaid loetleda näib samuti natuke alatu võte. See häirib veidi teksti vastuvõtmist sellisena nagu see on ja annab kriitikule kohe relva kätte, kui autor juhtub kogemata mõnda kriitikule just mitte kõige sümpaatsemat kirjanikku mainima. No et kui autor nimetab poolkogemata leguini või mangat või tolkiini, siis hakkavad paljud juba enne lugemist urisema ja miski negatiivne eelhäälestus on juba loodud.

Kui traditsiooniliselt lood järjestusse panna, siis oleks see selline:

1. Maniakkide Tänav

2. Siim Veskimees

3. Catherine Asaro

Kalmsten-Altroff-Berg ?

Altroffi ja Bergi tekstidele ei oska ma mingit hinnet panna. Altroff demonstreerib küll korralikku kirjaoskust, mis puutub maailmaloomist ja kirjeldusi, ent novelli jaoks tarvilist pingestatust ja tegelasi justkui jääb väheks ning vägisi kipub tekkima mulje, et see on väljarebitud katkend millestki suuremast... olgu see siis olemas kasvõi ainult autori mõttetes.

Bergile samuti ma mingit hinnet panna ei oska. Ma ei saa iialgi teada, kas autor ka sellisel kujul oma teksti avaldanud oleks. Või oleks ta seda kõvasti kärpinud ja ümber kirjutanud, mis oleks olnud igati hea mõte. Kiita selle üleseletamisest ja ebaolulistest kirjeldusest kubiseva visandi puhul pole nagu midagi ja kritiseerida... keda ja milleks?

Igatahes on siin 3 professionaalset teksti – Asaro stiilinäite avaldamine ei ole ju ka miski kuritegu – ja siis 2 algajamat üritust ilmselt potentsialiga autoritelt, mis kokku vast annavadki sellise tubli „nelja“.

Teksti loeti eesti keeles

Vau!
Vinge lugu, millel on ka üksjagu puuduseid, aga kui ma need kokku loen, siis need moodustavad mikroskoopilise osa hindest, mis seda isegi miinuse peale ei kisu. Kompositsiooni koha pealt, et kui vastasseis maa all muutus kõige põnevamaks, siis kõnniti sealt lihtsalt minema pinnale madistama, ehkki tekst nagu ise kiskus selle poole, et teravdati konflikti just presidendi leeriga. Ülearust dialoogi oli ehk veidi palju ja natuke liiga sageli kasutasid tegelased dialoogides kulunud kõnekäände. Aga üldmulje on sellegipoolest võimas.
Teksti loeti eesti keeles

Ma usun, et auroril tekib sellise teksti avaldamisel õigustatud „viie“-ootus. Et ta on nagu kõvasti vaeva näinud päris sf-i kirjutamisega, on teadust ja spekulatsioone, äkilisi pöördeid ja seostatud puänt ja kõik nii edasi. Kui mina oma lugemiselamust õiglaselt kaalutlen, siis ma panen siiski „nelja“ ja seda järgmistel põhjustel. Ma ei saanud hästi aru lõpust (võib vabalt minu viga olla), et mis kombinatsioon selle teadvuste ülekandmisega siis ikkagi tehti. Teiseks ei saanud ma aru, miks oli kasutatud lugeja poole pöördumise meetodit, et kellele ja miks Asterius oma lugu jutustas. Kui see oleks olnud hullumajas, ütleme et kaaspatsientidele, siis oleks see ju vahva olnud. Aga ta vist rääkis seda pärast hullumajast põgenemist? Siis noh, see moment, et Asterius oli täpselt sama hääle ja maailmavaatega kuju, kes kõigis sama autori juttudes esineb. Mis ei ole vist päriselt õiglane etteheide aga mul tekkis tõesti selline deežavuu, et sama kutt on mulle juba mitu pikka lugu rääkinud. Mõned segmendid olid natuke liiga pikad – esiteks see loomaajas krabidega kontaktiloomise stseen ja siis nende ühiskonnakirjeldus. Kui teised inimesed mängu tulid, läks kohe hulga huvitavamaks. Üldse oli kõik see, mis puutub astrofüüsikasse ja tähelendudesse palju põnevam kui krabide zooloogia ja sotsioloogia. Nii et jääks siis „neli“.
Teksti loeti eesti keeles

See raske südamega pandud hinne märgib eelkõige seda, et autoril on kahtlemata olemas kirjanduslik andekus ja oma hääl, et Eesti ulmes midagi korda saata, ent selles tekstis oli ta keskendunud asjadele, mis mind kuigivõrd kaasa elama panna ei suutnud. Suuremalt jaolt oli see tekst olustiku, liikumiste, liigutuste ja näoilmete kirjeldus – mille käigus karakaterid küll kahtlemata välja joonistati – aga ma arvan, et sellise pikkusega tekstist võiks saada midagi rohkem kui logistikat ja atmosfääri.
Teksti loeti eesti keeles

Skeemilt on see lugu selline, et õel võlur on vangistanud õilsa neitsi ja siis tuleb võlumõõgaga kangelane, kes koletise tapab ja neitsi vabastab. Selle muinasjutuskeemi on Asaro pahupidi pööranud ja sellisel kombel, et neitsi osas on meessoost (ent küll üsna naiselikult mõtlev) kannatav kunstnik ja kangelase osas naisterahvas ning võlumõõga asemel igasugused tehnoloogilised inimevidinad tema kehas.
Ma ei oska päriselt öelda, kas selline muinasjutuskeemiga mängimine oli tahtlik või kukkus autoril kogemata välja... või kas lõpulahing kurja ja hea võluri vahel sarnanes James Bondi filmidega sihilikult või mitte. Igatahes see koht, kus meestegelane enne võimalust tüdrukut musitada, jõuab teha mõttepausi ja kõhelda, et äkki teda kasutatakse ära ja naisele on see kõik meelelahutus, viitab pigem sellele, et sellised sarnasused on autori poolt instinktiivsed. Või et mida mõelda meestegelasest, kes oma seksuaalfantaasias kasutab sõna „armatsema“... ja seda nagu täiesti tõsiselt. Igatahes ma jäin mõtlema, et kui sellest tekstist eemaldada see tohutu lasu geomeetrilisi ja pseudofüüsikalisi väljendeid ja ropult tüütuks muutuvaid ülidetailseid kirjeldusi, siis alles jääbki üks lihtne muinasjutt ja muud ei suurt midagi.Asaro detailitäpsus (kaasa arvatud riietusesemete kirjeldamisel) takerdas minu lugemist aga sel määral, et üle „kolme“ siit ei pinguta. Samas ma jään ilmselt pikaks ajaks mõtisklema, et kas megalaadungis deatilikirjelduste lisamine suhteliselt primitiivse skeemiga teksti tõesti annab nii palju juurde, et see kohe auhindadele kandideerima hakkab. Samas olid ju kõik need muinasjutulised (mõni ütleks teaduslikud või hard sf-likud vidinad) detailid faabulaga seoses. Ent igatahes ei pane see tekst mind mõtsiklema loo enda üle vaid sf-i sisulise olemuse üle tänapäeval. Olemuslikult on see tekst ju rohkem fantasy.
Teksti loeti eesti keeles

Absoluutselt suurepärane jutt, milles on olemas kõik, mida ühelt healt ulmenovellilt oodata. Mõistagi kehtib sama paljude Wolfe`i tekstide kohta - pingeloomine, võtmemomentide seostatus, detailitihedus ja iseäranis hea on puändi sõnastamise ülesehitus.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt peaks selle teose tutvustamisks rääkima ka tema elust väljaspool kirjandust, st teles, kinos ja teatris, aga selle saab kokku võtta väga lihtsalt: antud õudusromaan on olnud teistele kunstnikele väga inspireeriv ja selle alusel on tehtud väga menukaid dramatiseeringuid.Sisu kohta ehk niipalju, et see on antud tagasiulatuvalt ühe vanahärra meenutuse kaudu, kes on oma nooruses olnud millegi üleloomuliku ja väga jubeda tunnistajaks. Ehkki loo toimumisaega pole mainitud, võib arvata, et see on kusagil enne I MS-a. Noor advokaat läheb kõledasse maalossi surnud perenaise pärandust vormistama ja avastab, et ta vei ole seal päris üksi. Nii et see on ehe ja klassikaline ghost story, milles on nii kriminulli elemente kui kriipivat gooti hardcore`i.
Teksti loeti inglise keeles

Wolfe`i tekstid on tihti rohkem nagu mediteerimiseks kui kvaliteetseks meelelahutuslugemiseks. Selles mõttes ei sobi Wolfe hästi tänapäeva kirjanduspilti, kus raamatuid on nii tohutult palju ja ühe teose mitmekordsele lugemisele keskenduvad vähesed. Mul ei olnud seda lühiromaani lugedes just kõige põnevam, aga kui ma läbi sain, siis tekkis arusaamine, et nüüd peaks vist otsast uuesti alustama. Sellel tekstil on väga palju tõlgendamisvõimalusi ja vaevalt ka autor ise neid kõiki teab või tahab teada. Nii et mida enam finaali poole, seda avaramaks see tekst muutus ja üha rohkem sa küsid endalt, miks peategelane kõike nii detailselt jutustab (nojah, ta on insener) või mida ta üldse nagu mõtleb.
Võimalik et originaalis lugedes oleks hindeks "viis".
Teksti loeti eesti keeles

Nii selle jutu kui ka antoloogia pealkiri tekitas minus tükk aega tõrget, või oleks õigem öelda, et varjutas soovi kätte võtta… Ma ei suhtu hästi, kui tekstile pannakse pealkirjaks kõnekäänd… veel enam, kui see viitab otseselt Jaak Joala coverile Gino Vanelli loost… mitte, et see lugu mulle ei meeldiks, vaid et selline pealkiri tekitab tarbetuid assotsiatsioone… mitte küll sedavõrd, et sellepärast hinnet alandada, ehkki JJ hääl senimaani kõrvus kummitab.

Õigupoolest ei tahaks ma seda teksti üldse hinnata, sest ei oska leida sobivat skaalat. Ameerika ulmeantoloogias saaks selline märatseva mitterahuldava. Kuna see on aga debüüt (luule ei lähe arvesse), siis muidugi tuleks teistmoodi suhtuda.

Lugema asudes ongi kohe selge, et see on debüüt… ma ei hakkaks neid asjaolusid siin loetlema, sest see näiks norimisena, mida see tegelikult olla ei taha. Igasugusel creative writing course’il osundaks õppejõud ilmselt samadele asjadele ja soovitaks neid vältida. Kui lühidalt neid mainida, lugu on ligi poole pikem, kui ta olema peaks (ülekirjutatud seega); takerdub ebaolulistesse detailidesse; ja on viimases kolmandikus liiga raskelt jälgitav/arusaadav.

Detailide, viidete ja vihjete poolest on see ka liiga üleküllastatud, sest selle universumi kohta me justkui kuigi palju teada ei saa ning nõnda selle meelelahutuslik väärtus mõnevõrra kahaneb. Ja ma ei loe ulmet muudel eesmärkidel, kui meelelahutus. Viisakas oleks ka tegelaste nimedes kasutada ühte ja sama nime… muide, mõni keelvaistuga toimetaja roogiks halastamatult välja väljendi „endast parimat andma“, mis vahepeal kipub lasua igas lõigus korduma.

Teksti taga on siiski näha tööd ja soovi kirjutada tõsiseltvõetavat fantasyt. Miskist asendist on kõik see asi mulle kuidagi sümpaatne ja on natuke kahju, et neid sündmusi ei jälginud keegi isik, kes oleks suutnud selgemalt jutustada miks, kus ja milleks toimus ja mis maailm ümberringi on. Tundub, nagu oleks autoril olnud peas olemas üpris šeff idee ja korralik lugu, aga selle kirjapanemisel on sügavuse ja segasuste-vihjamiste taotlused liialt peale jäänud. Taustade lahtiseletamisest ei maksa kramplikult hoiduda, sest need on tähtsad… miskipärast tundub, et autoril on oskust ka selgemalt kirjutada aga ta valis sellise pretensioonikama stiili. Kui vihjeid lahti ei seletata, siis pole ka tegelikult settingut. Tausta- ja lisainfol on väärtus siis, kui see annab infot…

Hinde panemisel kaaluvad vist siis autori tahe ja suunitlus üle konkreetse teostuse…

Teksti loeti eesti keeles

Päris kobe lugu... mõningate stiililiste apsude, lausekonaruste ja kohatise üleseletamisega; aga oli nutikalt ülesehitatud. Jäi mulje, et algusosa oli rohkem tööd ja vaeva saanud, kui lõpp. Eestis toimuvad dialoogid olid nõrgavõitu... Aga muidu ei ole põhjust kurta, oli algusest peale huvitav kuni lõpuni välja, mina jäin üldjoontes rahule. Debüüdi puhul ehk ei maksagi väga diipi kalduda ja tasubki kirjutada midagi arusaadavat. Autorile hoiatuseks, et kui ulmeloogikud seda arvustama satuvad, siis ma juba kuulen sellist urinat, et pole loogiline, kui teleporteerimine on leiutataud aga infokandjad ikka riknevad. Et ei maksa sellist ininat tõsiselt võtta ja järgmiseks proovida ehk midagi, mis ei oleks nii olmelis-satiiriline, sihuke sheckley`lik, vaid nõks karmim ja tõsisem.
Teksti loeti eesti keeles

Noh, see ei ole muidugi puhas ulme, aga on endale horrori sildi külge saanud. Heal juhul on see ehk selline psychological horror, milles vapustuse üle elanud inimene vestleb kujutletavate kaaslastega; mingi isiku lõhestumise lugu. Kingi puhul pole see piir kunagi täpselt paigas, mis tal on ulme ja mis mitte.

Lühiromaan on kirjutatud kogumiku Full Dark, No Stars jaoks, milles kõik lood tegelevad kättemaksu, lunastuse ja süüga... ühel või teisel moel.

Kriminaalkirjanik Tess, kes kirjutab nn naistekaid, miskite vanapreilidest detektiivide juhtumistest, satub pärast esinemist raamatukogus vägistaja küüsi. Mees viskab ta pärast kuhugi truupi, arvetas, et Tess on surnud, ja seal vedeleb laipu veelgi. Tess aga pääseb. Ta on omadega päris sassis, kardab politsei ja arsti poole pöörduda, et asi satub pressi ja otsustab ise kätte maksta. Tema nõuandjateks on tema kass, GPS ja välljamõeldud detektiiv Loreen, kellega konsulteerides ja mõrvaplaanid paika paneb. Tess tapab kolm inimest ja otsustab ka ennast maha lasta, ent kujutletavad nõuandjad keelitavad teda loobuma... Tess avastab, et oletatav süüru ohver polegi niiväga süütu ja lool on siis niivõrd-kuivõrd õnnelik lõpp.

Kingi kirjutamisele pole järjekordselt midagi ette heita, see on väga hea. Lugu ise on hea ja saab nelja.

Teksti loeti inglise keeles

1922. aastal mõrvab Nebraska talumees Wilfred Jones oma naise, teismeline poeg abistab teda, hoiab kotti peas, kui mees kõri läbi lõikab. Nad viskavad naise kuivanud kaevu, kuhu ta maandub istuli asendis ja rotid hakkavad teda sööma. Kuritöö peitmiseks laseb Wilfred vanal lehmal laibale peale kukkuda, siis on neil põhjus kaev kinni ajada. Naise nimi oli Arlette, ta tahtis müüa oma isalt päritud 100 aakrit lihatööstusele, mis oleks maisipõllud reostanud tapajäätmetega. Loo tausta ilmestab 1923 algav Suur Depressioon ja sellega seotult väikefarmerite olukorra lootusetus suurfirmade küüniste vahel.

Edaspidi hakkab aga Wilfredi ja tema poja elus kõik alla käima, need 100 aakrit näivad olevat neetud. Arlette’i närinud rotid ilmuvad lauta ja majja, naise hing oleks otsekui rottidesse läinud. Poja koolikallim jääb temast lapseootele, tüdruk antakse nunnade kasvatada, poeg põgeneb teda vabstama ja hakkab panku röövima. Torm laastab Wilfredi farmi, kuni ilmub Arlette, oma rottidest õukonnaga ja kuulutab ette kohutavat saatust.

King on ka varem kasutanud õuduse edasiandjatena deemonlikelt käituvad loomi… selles loos on need siis rotid, kelle läbi Arlette justkui oma mõrvarile kätte maksab. Romaan on esitatud Wilfredi pihtimusena, seega näeme me asju ainult tema silme läbi ja tema teadvust painab kohutav süükoorem, seetõttu pole Wilfredi jutt kuigi usaldusväärne. Võib arvata, et Arlette’i ilmumine ja tema tulevikuettekuulutused on ainult Wilfredi sassis teadvuse vili – ka selline võimalus loo tõlgendamisel on. Tunnetuslikult on lugu aga muidugi puhas horror, mille haripunkt on rotikarjast animeritud Arlette’i ilmumine.

Väga hästi kirja pandud lugu, mida ilmestavad ja elustavad just mitmesugused detailid toonasest olustikust ja sotsiaal-majanduslikust taustast. Lugu ise on igivanal teemal – kuritöö ja karistus; kättemaks ja inimese hing.

Teksti loeti inglise keeles

Kirjandusliku meisterlikkuse koha pealt saab seda romaani hinnata ainult maksimumhindega, Zafóni looming on romaanikirjutamise musternäidis. Minu jaoks ta tõestab, et romaan on ikkagi klassikaline žanrivorm.. ajakohastatud küll, ent siiski selline, mis ei saa muutuda modernseks või postmodernseks, sest muidu tuleb välja käkk. Näiteks: võtame Scotti „Ivanhoe’st“ välja looduskirjeldused ja lugeja poole pöördumised, lisame stseenidesse asju, millest Scotti ajal polnud kombeks kirjutada, aga mis seal muidu olemas olid ja me saame igati šefi ajaloolise põneviku, sest kõik muu – karakterid, tegevus, sündmuste areng, teravad pöörded, dramaatika, taustad, süžeeliinide põimitus, ladus jutustamine jms – on kõik olemas. Zafóni stiili on võrreldud Dickensiga, kes on ilmselt üks kaasaegse romaanikaanoni looja, ja pole juhuslik, et ühel Dickensi romaanil on ka selles Zafóni tekstis oluline roll.

Ajal, mil üha rohkem tekib kirjanikke, kes põlgavad ära tegelaste kasutamise ja sündmuste väljamõtlemise, kirjutavad endast ja oma elust, oma mõttemaailmast ja sisemise mina otsinguist… kes järgivad miskit semiootilis-postmodernistlikku koodeksit või kes kuulutavad uskumust, et 21. sajandil peabki kirjutama olemuslikult teistmoodi… sellisel ajal on Zafóni looming tähtis, oluline ja vajalik.

„Juego del angel“ on Zafóni esimese kultusromaani „La sombra del viento“ eellugu ja on igasuguste tunnuste poolest ulmeromaan. See oleks järelemõtlemiskoht neile, kes mõned aastad tagasi nõudsid „La sombra“ eemaldamist stalkeri nimekirjast, kuna tekstis puudus üheselt ulmele osundav objekt (kääbik, tulnukas, ufo, vampiir). Sellest hoolimata oli „La sombra“ selgelt ulmekirjanduse alla kuuluv teos. „Juego“ ei jäta enam kahtlemiseks palju ruumi, sest klassikalised horrori elemendid tulevad mängu üsna varakult. „Juego“ ongi üsna lähedal horrorile ja on oma „La sombrast“ mitu kraadi seiklusrikkam, actionit, mõrvu ja tagaajamist täis. Seda võiks umbkaudu iseloomustada kui Dashiell Hammett, Charles Dickens, Umberto Eco, Bram Stoker ja Jonathan Carrol on koos maha istunud ja raamatu kirjutanud. Ja siin peitub ka võib-olla üks romaani nõrgemaid kohti – nimelt sellel on liiga palju sisu; Zafón oleks justkui tahtnud kirjutada üleloomulikku, religioossete motiividega kriminaalset action-põneviku stiilis armastuslugu. Suur osa romaanist on ühe minevikus toimunud koleda loo asjaolude selgitamine ning selle keerdkäikude jälgimine nõuab ülimat tähelepanu ja muutub pisut raskeks… selle loo mitmed osalised on surnud ja reaalajas toimuvas sündmustikus ei osale.

Siiski on „Juego“ kaasakiskuv ja õnnestunud romaan, mis minu arvates tegeleb just sellega millega üks romaan ja kirjandus tervikuna tegelema peab. Emotsionaalses mõõtes ei olnud minu elamus sellest küll nii suur kui „La Sombrat“ lugedes – küllap see on paratamatus. Ehk ka autor ei tahtnudki enam üritada samas võtmes ja pani järgmises romaanis suurema rõhu põnevusele, tagaajamisele ja kriminaalsele intriigile. Peategelasena on David Martin üksjagu külmem, julmem, sarkastilisem kui Daniel Sempere. Samas ei saa eitada, et „Juego“ on mitmekihilisem, tihedam ja äkilisem romaan… kirge, valu ja dramaatilisi saatusi täis. Ja nagu öeldud – ehkki ma ei tundnud seda lugedes end samamoodi kangelase tundeid läbi elavat nagu eelmist romaani lugedes, on Zafóni meisterlikus hinnatav ainult „viiega“.

Teksti loeti inglise keeles

Ma arvan, et „neli“ on sellele romaanile igati paras ja õiglane hinne. Romaan oleks saanud olla parem, aga on ka sellisena loetav. Peaks nurisema tagakaane teksti kallal, sest tegemist ei ole zombiriomaaniga… ja ka mitte horrori vaid pigem dark-fantasyga. Lugu jaguneb kolme vaatusesse, millest esimesega on, arvan ma, kõik korras, aga teises läks mul sündmustiku jälgimine pisut keeruliseks. Omajagu aitas kaasa ka see, et tegelaste nimedest ei saa järeldada nende sugu. Loo põhiline pluss on see, et kangelanna muutub tasapisi vastikumaks, sedapidi, kuidas tema agenda selgub. Tervikuna oleks aga loole kasuks tulnud pisut sujuvam jutustamislaad ja rohkem emotsiooni… kirge või suuri tundeid.

Ma kahtlustan, et keeletoimetaja on teinud tööd liiga vähe või liiga palju. Mulle jäi näiteks silma, et liiga tihti ja tarbetult kordub sellise ehitusega lause, et „Jõudnud kindlusevallile ja…“ või „Astunud veinikeldrisse…“ ja järgneb kolm-neli eraldi tegevust või kirjeldust, mis lause algusega üldse seotud ei ole. Mõnes kohas tundus mulle, et autor alustas stseeni liiga vara, pani end olukorda, kus tegelased peavad vahetama formaalsusi: teretavad, küsivad käekäigu järele jne. Öeldavasti on sellistes kohtades ära tuntud larbistsenaariumitele omast teksti ja situatsioone. Aga kahtlemata on lugu ja maailm inspireeriv.

Teksti loeti eesti keeles

Ehkki antoloogia tase on ebaühtlane ei ole mul koostaja töö hindamiseks muud hinnet, kui rasvane „viis“. Põhjus – antoloogia vastab täiesti oma pealkirjale ja tekitab selge arusaamise, et mis asi on, ja mis asi ei ole Soome ulme. See, et mitte kõik tekstid ei ole päriselt loetavad (Vaasjoki, Soikkeli ja Kangasvuo „Tahe“) ainult kinnitavad hinnet, sest näitavad ära Soome ulme nõrkused – väike turg, õhuke professionaalne segment jne.

Mul oli aasta tagasi ühel seminaril esinedes võimalus võrrelda eesti ja soome ulmet… Minu käsitlus oli selline, et kui traditsiooniline eesti ulme – noh, see, mis on raamatuteks trükitud – keskendub suuresti ühe tugeva macho-tüübi ümber, kes armastab relvi, tarbib naisi, madistab, maadleb ja võidab (Veskimees, Berg, Tarlap, Kunnas, Pähkel, Kusnets), siis Soome ulme on sama tugevalt kinni sotsiaalkriitikas, ühiskondlikes probleemides, tegelased on kõik õnnetud ja depressioonis või puutuvad kokku vaimuhaigusega, Soome ulme tahab haiget teha ja rääkida valupunktidest. Soome ulme on üsna kaugel ka anglo-ameerikalikust narratiivile keskendumisest ja story-telling kvaliteet pole eriti eesmärk. Tihti kaldub Soome ulme suisa avangardlikku freestyle’i ja sipleb seal ainult iseenda pärast, kaardistades autori autistlikku manerismi (Jääskelainen). Me leiame soome ulmest rohkesti feminismi ja lesbismi, sotsialistlik-liberaalseid lausungeid, üleskutseid õiglasemale maailmakorrale ja muret selle üle, et kas põhjamaade heaoluühiskonnas on ikka kõigil nii hea elada, kui peaks. Mulle meeldisid antoloogiast tegelikult kaks teksti: Kangasvuo „Aalto nahan alla“ja Salini „Zirma“. Ülejäänud aitavad kujundada üldpilti Soome ulmest ja on seetõttu igati olulised. Sinisalo kohta tean ma nüüd, et tal on tugevamaid jutte, kui antologias. Leinonenist ei saa ma aru, et miks ja millest ta kirjutab... ja noh, siis see, et sisse on sattunud ka oludest tingitud harrastuskirjandust.

Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest on see amatöörkirjandus. Autoril lihtsalt puudusid oskused ja vahendid oma lugu kirjanduslikus vormis esitada. Pole stiili, pole nägemist ega kuulmist.
Teksti loeti eesti keeles

Kalur armub hüljesnaisesse, varastab ta hülgenaha ja toob tüdruku endale mõrsjaks. Tema eelmine pruut ei pea mehe peale üldse viha, vaid armub samuti hüljesnaisesse. Selline veider armastuskolmnurk siis ja autor on osanud selle peale ehitada täiesti korraliku loo, mis töötab eeskätt tänu sellele, et olustikuloomiseks on rohkesti kasutatud muistse Põhjala etnografilisi detaile (mida söödi, joodi, mida kasvatati, milliseid töid tehti, kuidas pulmi peeti, seksuaalkombestik jne). Ma olen alati arvanud, et igasugune konkreetne ainestik võib loole kõvasti juurde ana ja see Kangasvuo tekst on selle ehedaks tõestuseks. Hinne oleks ehk muidu nelja poole kaldu, aga kuna naistevahelise armastuse kirjeldamine on kirjanduses igati tänuväärne teema, siis olgu hindeks "viis".
Teksti loeti eesti keeles