Kasutajainfo

Meredith Ann Pierce

1958-

Teosed

· Joel Jans ·

Masina nõrkus

(jutt aastast 2011)

ajakirjapublikatsioon: «Reaktor» nr 2 (november 2011)
♦   ♦   ♦

eesti keeles: antoloogia «Tuumahiid» 2013

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
3
3
2
1
0
Keskmine hinne
3.889
Arvustused (9)

Loo esialgset varianti lugesin Ulmejutulaborist, kus see ilmus pealkirjaga "Mida masinad kardavad?" ja oli kirjutatud vastavat teemat käsitlevate juttude võistluse raamides. Minu meelest väga hea lugu, ja usun, et Metsavanast võib tulevikus üks meie parimaid ulmekirjanikke saada, sest entusiasmi näib tal vähemalt praegu jätkuvat.

Lugu ise on klassikalises laadis 1950-ndate stiili meenutav SF tulevikulinna hooldavast robotist Tondist, kelle maa-aluse elu ainsaks seltsiliseks on üks vana insener. Kui insener ootamatult kaob, otsustab robot sõbra üles otsida, millel on tõsised tagajärjed...

Väga stiilne tekst.

Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis see lugu väga. Selles on mõnusat nukrust ja kangelase siseheitlust. Ka heitlust väljaspool ennast. Selline igihaljas lugu koerast, kes on kaotanud oma peremehe.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt oli tõesti üsna hästi loetav. Võiks siiski ette heita mingit pealiskaudsust ja oma tegelastesse mitte väga tõsiselt suhtumist. Kõik jätsid üsna karikatuurselt üheplaanilise mulje.
Teksti loeti eesti keeles

Eks ta ikka labor ole... No ei pane uskuma kõik need ärkavad masinad, tehke, mis tahate. Pluss muidugi ületamatud tehnilised raskused rauast hiiglase ehitamisel, nii et keegi ülal midagi enne ei märka, kui too lausa maa peale ronima hakkab.

19.10.2013: "Marsi kroonikate" mainimine selle tükiga seoses on solvang, mida vanameister Bradbury küll ära pole teeninud.

Teksti loeti eesti keeles

Ulmeajakirja «Reaktor» teisest numbrist ma oma blogisse uudist ei teinud... wõrk oli reklaami täis ja mulle tundus, et kui mina kah veel, et siis on juba ilge overkill. Pealegi olin ma veendunud, et hakkan kohe seal ilmunud jutte lugema ja arvustama...

On miski Tont (loe: tehisaju), kes on mures, et miks Insener pole tulnud oma masinaid üle vaatama... et Insener pole ju kunagi hilinenud... eks masinmõistus otsib probleemile lahendust ja omal kombel leiabki selle...

Jutt on algselt kirjutatud Ulmejutulabori jaoks (teema «Impeeriumi õhtud»), aga ma ei viitsinud hakata võrdlema, et kui palju (ja kas) erineb see algne versioon ajakirjas ilmunust.

Erilist lugemiselamust mulle see tekst ei pakkunud, sest taolised heietused pole just mu lemmiklood. Objektiivselt võttes ma tunnistan, et tegu on (eriti algaja kohta) hästi väljapeetud meeleolupiltide jadaga ning siit tuleb ka hinne.

Üks tehniline detail mind häiris, aga selle kallal irisemine oleks sama, kui hakata Marsi kroonikaid hard SF`i mõõdupuuga mõõtma – normaalne inimene seda lihtsalt ei tee!

Teksti loeti eesti keeles

Ilusasti kirja saanud asi. Aga ausõna, kuidas küll üks (intelligente?) tehisaju saab ometi nii loll olla!? (No ei saanud imestamata jätta...)
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus meeleolupildike, või õigemini, meeleolupildikeste jada, mis mulle vähemalt tõis silme ette miski anime, mingi Miyazaki olematu filmi, näiteks. Kuidagi muinasjutuline see metallmonstrumi maapõuest tõusmine ju oli, ja sealjuures, kui hakata mõtlema, miks üldse oli/elas maa-all selline gigantne tehismõistusega peletis? Linna normaalseks funkamiseks poleks nii suurt robotit kuidagi vaja olnud, maa-all laiutavale robotile liikumiseks vajalike roomikute ja haaratsite külgepanemine on ilmne ressursi raiskamine, puhta kummaline tundus tervet linna haldava roboti teadmatus Inseneri saatuse suhtes ja nii võimsa roboti puhul oli juba surnuaial füüsilise laiba ülesotsimine täieliku tobedusena: oleks ju piisand paari andmebaasi lappamisest ja nii edasi, ja nii edasi.

Loo uba siinkohal olid siiski edasi antud fantastilised meeleolupildikesed, ja selle ülesandega tuli autor (keda ma samuti pean üheks eesti ulme tulevikulootuseks) suurepäraselt toime. Hinne "kolm" väljendab mu vastumeelsust ilma sügava poindita olupildikeste ees, mis väljendub täie raskusega paaris järgnevas käesoleva kogumiku loo arvustuses.

Teksti loeti eesti keeles

Hea jutt. Tõesti hea. Selline hea emotsiooniga lugu, mis on ilmselt vist veidi ülekirjutatud? Sest mulle praegu tundub, et esimene variant sest jutust nii hea ei olnud...
Teksti loeti eesti keeles

Iseenesest saab seda ka „viiega“ hinnata, sest autor on oma kavatsused kenasti ära teostanud. Ma annan „nelja“ siiski teksti vähesest ambitsioonikusest. Et on jah selline kodutu koera lugu, sujuvalt kirjutatud ja põnevalt arenev. Aga... äkki... oleks saanud olla miski kõvem puänt? Mitte selline resigneerunud pilk kaugusesse vaid äkki oleks ikkagi saanud laibale frankensteini teha või midagi. Ja ma hoiaksin „viie“ mõne sellise teksti jaoks, kus on hästi teaostatud inimkarakter. PS – miskipärast tuli mul lugedes silme ette see multikas ahnest tolmuimejast.
Teksti loeti eesti keeles
x
Maniakkide Tänav
1976
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Tundus, et alguses oli autoril isegi mingi idee, millest lugu on. Teises pooles kadus aga igasugune siht silme eest. Ainus pluss - palju huvitavaid v2ljendeid. Kahjuks ei asenda terminoloogia seda, et jutul puudub j2lgitav m6te. 
Teksti loeti eesti keeles

Ma arvan, et see on seni Skarpi parim lugu. Küll lühike ja sirgjooneline, kuid siiski huvitav jälgida ja isegi etteaimamatu käänak on sees.
Lugu siis sellest, kuidas üks tehismõistus ärkab ja saab aru, mis ta on ja tahab enamat.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks veidi liiga tavapärane ja etteaimatavates raamides minev. Liiga rahvajutulik, et suuta seda ulmeloona võtta. Ma näeks siin sihtgrupina selliseid vanemaid, pensionipõlve pidavaid inimesi. Nooremat ulmerahvast see vist väga kaasa ei kisu.
Teksti loeti eesti keeles

Oli emotsiooni ja müstilisust ja salapära. Tegevus ja tegevuspaik ise meenutasid mingit friigifilmi - kõik oli veider ja millestki ei saanud aru, aga oli huvitav. Huvitav just omas oma- ja eripärasuses ja selles, et ei osanud ühtki järgmist tegevussuunda ära arvata ja kogu aeg muudkui ootasid, et kuhu see nüüd siis jõuab omadega? Mis toimub? 
Teksti loeti eesti keeles

Vaikselt lubab juba. Tehnot ja kosmost on ja see tõmbab kohe ootused üles. Aga maailm jäi häguseks ja lõpp jäi häguseks ja vahele oleks tahtnud veel midagi... eredat.
Teksti loeti eesti keeles

Nõustun eelkõnelejaga, et varem oleks võinud "asjast" rääkida ja et lõpp jäi õhku rippuma. Samas oli täitsa mõnusaid detaile vahele puistatud.
Teksti loeti eesti keeles

Hästi kirjutatud. A mind ka ei tõmmanud kuidagi käima, et mingi tüüp lihtsalt magas kogu loo maha. Oleks tahtnud, et peategelane ikka mingi eriti vahva krutski välja mõtleb. Tema krutskid jäid minu maitse jaoks veidi lahjaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üks korporatiivne kosmose pearahakütt saab eraviisilise ülesande leida ja vabastada üks tegelane. Kappabki siis kosmosesse otsinguretkele.
 
Lugu läks minu jaoks käima kuskilt teisest poolest, siis, kui läks Mardusega rebimiseks ja märulit ka sekka viskas. Siis hakkas pinget tekkima ja tunnet, et midagi on vist kaalul. Mis nimelt ja kus nimelt, see oleks võinud veidi varem ilmneda, see lõpuseletamine on rohkem krimilugude teema, kauboivärgis võiks see pidevalt ja jooksvalt välja mullitada.
 
Kuid jutt hoidis huvi üleval, nii et isegi kui Reaktoris ilmumisele tulid reklaamipausid sisse, siis sai porisetud ja edasi otsitud. Suur miinus loos oli ebapiisavalt loodud atmosfäär. Vaid mõnest üksikust kohast sai täpsemalt aimu, et milline see koht umbes nagu võis olla. 
 
Aga muidu, päris ladus kosmosekauboilugu.
Teksti loeti eesti keeles

See seagripi värk läks nüüd küll lappama seal keskel. Kohutavalt pikk, liiga pikk, segane ja kahtlane. Muidu oli täitsa lobe lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Mõõtühikud olid vahvad, aga see lugu oleks võinud kuhugi välja ka jõuda. Praegu oli lihtsalt stseenike, kus saba oli aga sarvi ei olnud.
Teksti loeti eesti keeles