Kasutajainfo

Meredith Ann Pierce

1958-

Teosed

· Stephen King ·

Night Shift

(kogumik aastast 1978)

Sisukord:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
4
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.8
Arvustused (5)

Hirmsade hea kogumikuga on tegemist. Kui King telliseid kirjutab, siis kipub tal kuritihti ylearust vahtu tulema, sellist sygavalt psyhholoogilist, või vähemalt sellise pretentsiooniga. Näiteks kasvõi Library Policemanis oli ylearust kihti, rääkimata Carriest, Salem`s Lotist või muust. Lyhijutud on tal aga sellest pahest vabad, kuidagi.. hm.. parema figuuriga ;). Mu eriliseks lemmikuks on Jerusalem`s Lot, millest õhkub õrna Lovecraftilisust, nii nagu mõnest Lovecrafti loost aimub mälestusi Edgar A. Poest. Tõenäoliselt kirjutab mõni järgmise põlvkonna õuduk-meister kah yhe memorandum-monumendi a la Stephen King, et rida jätkata. Jerusalem`s Lot on sellegipoolest jõhkralt hea, klassika kuidagi, nagu ka Maisilapsed, või l am the Doorway, Sometimes They Come Back, l Know, What You Need... ja siis veel see lugu, kus äsjaostetud hoonet rottidest puhastati, ning kõige alumistes keldrites murti sissepääs veel sygavamale maa alla, kus maja eellase kinnimyyritud keldrikäikudes rotid sadu aastaid siginud ja arenenud olid. Muteerunud samuti - kinniste olude tõttu. Abiks raamat, kui on eesmärgiks magama jäädes eelistada tulesid põlema jätta ;)
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Minu jaoks King siin tõestas, et on tõesti suurepärane (õudus)kirjanik. Jutud enamasti aegadest kui hiljuti ülikooli lõpetanud King veel kirjandusest midagi mäletas, üritas, punnitas ja pidi ennast tõestama, et läbi suruda. Sealt ka siis see kvaliteet. Mälu järgi kokku lüües on kogumiku tekstidest tehtud 6 filmi + kahele kaks järge. Et seegi midagi näitab.

Lood nagu Night Surf ja I Am The Doorway tõestavad veenvalt ka Kingi literatuurset küpsust. Kahjuks ka mitteulmet sisse lipsanud - päämiselt ameerikas nii populaarsete maniakk-sarimõrtsukate teemdadel. Aga kui ulmelised kokku lüüa, siis alla "viie" ei tule kuidagi.

One For The Road on järg romaanile "Salem`s Lot" - üks parimaid kogumikus. Kuigi ei ütle vampirismi kohta mitte midagi uut. Ometi väga mõjuv ja õudne. Üks tippe kahtlemata ka The Boogeyman - eesti keeli väga õnnestunult kodukäijaks ümber pandud. The Mangler oli mõnus - selline hoiatusjutt, et kui isehakanud optimistid kurje deemoneid eksortsismiraamatutega välja hajkkavad ajama. Oluliselt paremaks ei saa... Trucks läbileierdatud teemal, et kui masinad mässu tõstavad. Ikkagi suudab King seal paari uudse episoodiga midagi võimsat ära teha. Sometimes They Come Back`is ilmneb võrratul kujul Kingi jutustaja oskus - kuigi jälle midagi uut nagu poleks, lippab stoori jõle hästi. I Know What You Need samuti üks lemmikuid, kuigi eriti õudne ehk polnud. Maisilapsi oli vaid filmina näinud - positiivse laengu andis see, et jutus peategelased ikka ära retsiti. Filmi jaoks mõeldi mingi totakas lõpp välja. Kah omamoodi hoiatusjutt - USA agraarne sisemaa põeb tõepoolest tugevat protestantlikku religioosset fanatismi.

Kordaks vana tõe siiski veel üle - mida lühemalt King teeb, seda parem ja õudsam. Ka tema Bag of Bones polnd ju muud midagi kui 20 korda pikemaks venitatud harilik ghost-story.

Asjalikust lisavad raamatule ka John McDonaldi ja Kingi enda eessõnad. Julgeks tõesti soovitada - vähemasti pooled jutud kahekümnest on mõnusad, mugavad lugeda, põnevad ja õudsed, sisaldades ühtlasi ka mingit kirjanduslikku ainest, mis Kingi tellistes ära kipub kaduma.
Teksti loeti eesti, inglise, vene

"Pärast päikeseloojangut" oli nii halb, et ma lubasin endale rohkem mitte ühtegi Kingi kogumikku lugeda. Siis sirvisin natuke BAAS-i ning kaasarvustajate head hinded "Öisele vahetusele" panid mõtlema, et äkki siiski tasuks korra veel proovida. Kokkuvõtlikult: ei kahetse. See on noore väga andeka kirjaniku kogumik ja siin juletakse veel katsetada, mängida ja isegi parodiseerida. Siin on veel värskust.

Kaugeltki mitte kõik ulmelood ei saanud head hinnet ja ka mitteulmeliste tekstide hulgas on mõni kogumiku tipplugu: "Mees, kes armastas lilli" tundub stiililt lausa brädbörilik. Eriline jama on aga näiteks see jutt, kuidas keegi halvaks läinud õlle joomisest mingiks limukaks moondub ("Gray Matter") ning Veenuse orbiidilt üles korjatud tulnukanakkus ("I Am the Doorway") polnud ka suurem asi. Ja kahetsusväärselt paljudes juttudes osutub minategelane lõpuks mõrtsukaks. Iga kord üksikult selline trikk pahaaimamatu lugeja peal töötab, aga süsteemina iseenesestmõistetavalt mitte.

Kõigest ülalöeldust hoolimata on see siiski hea kogumik.

Teksti loeti inglise keeles

See raamat on pärlikee. Stephen Kingi esimene jutukogu, mis on suuremas osas kirjutatud napilt peale ülikooli lõpetamist. Kogumik ise ilmus siis, kui autor oli 29-aastane. Selles köites on koos mitmed lühijutud, mis on ka hiljem suurele ekraanile toodud - kuus filmi (tuntumatest näiteks "Children Of The Corn" ja "Maximum Overdrive") ja neli teleadaptsiooni (näiteks "Sometimes They Come Back" ja "Cat's Eye").



Kui rääkida enim enda jaoks silmajäänuist siis "Karniis" oli üks paganama pinev tükk, siis kui tuli jutus ühtäkki pööre, hakkas minevikust midagi esile pugema, äkki on kusagil "Marduses" või sarnases kohas näppu jäänud.


"Redeli ülemine pulk" - tõi pisara silma. Tõsi, tegemist oli siiski õudusjutuga aga ma ise pakun, et ilmselt on kõige lugejasõbralikum kui tohib niimoodi ütelda. Venna ja õe suhe läbi aastakümnete, ainult 14 lehekülge aga kui hästi tabatud.


"Rullija" - see oli enda jaoks kõige õudsem. Lühijutu puhul on raske sisust rääkida, sest teinekord annadki lausega kogu jutu iva edasi. Seega - lugege ise.


Eks neid väärt jutte oli teisigi, tegelikult ühtegi halba polnudki. Ei hakka rohkem eraldi välja toomagi. Niipalju veel ütlen, et oli nii ulmelisi kui vägagi realistlikke ja igapäevaseid. Tea, kas enam vaatangi tänaval lillekimbuga käivaid mehi sama pilguga ("Mees, kes armastas lilli")...


Kogumik meenutas endale igatepidi "Mardust", just ajast, mil see oli ajakirja kujul. Selline toores, vahetu, siiras stiil. Kohati muidugi võiks kirjandusparnassilt alla vaadates hapult muiata ja ütelda, et logisev algaja-värk. Jah, täpselt nii ongi - need jutu on kirjutatud mingi nurga alt vaadates amatöörlikult. Kuigi sellel sõnal kipub olema halb varjund siis TEGELIKULT tähendab see asjaarmastajat. Ning mis saab olla parem kui - et armastad seda, mida teed? Seega - kuna King on kirjutanud palju, väga palju (üle 50-aastase loomekarjääri jooksul pea 60 romaani, kümmekond jutukogu, ca paarsada lühijuttu) siis just algusepoole oli ta looming eriti vahetu ja mõnus.


Lugesin ise nii nagu ikka - reeglina voodis enne magamaminekut. Ning nii mõnelgi ööl tuld kustutades jäin murelikult mõtlema, et ega nüüd kapist koll ei tule? Samuti väljas muruniidukit kuuldes hakkas "Niidukmees" silme ees kerima.


Ehe ja vürtsine värk, soovitan soojalt.


Teksti loeti eesti keeles

Kingi tänuväärt kogumik nüüd kirjastus "Fantaasia" abil maakeeles saadaval. Suurepärased ja mõned lihtsalt head õõvalood. Enim meeldisid "Jerusalem's Lot" ning "Tuisutops" ("One for the Road"), kultuslik "Maisi lapsed" ("Children of the Corn"), üllataval kombel ka "Rullija" ("The Mangler"). Võimalik, et see viimane kõige õelama lõpu eest. Mitteulmest imponeeris enim "Ühinenud mahajätjad" ("Quitters, Inc."). Suurepärane lugu, mis mõjus põgusal ümberjutustamisel ka teistele inimestele. Eriliselt mõnus oli lugeda autori ja MacDonaldi eessõnu, mis lisasid niigi säravale õuduskogumikule uusi värve. Kingi fännile kohustuslik, teistele tugevalt soovitatav. Tõlkijatele kiitus, eriti peamisele staarile (20 loost 18) Silver Särale.
Teksti loeti eesti keeles
x
Katariina Roosipuu
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Sattusin sarja tuttavate juures sirvima, seetõttu ei pretendeerigi süvitsi läbilugenu sügavamale arusaamisele. Teisest küljest ei eelda keegi, et sa mädamuna tuvastamiseks oled selle ikka lõpuni ära söönud...

See sari on haige jänese unenägu, nii halb, et see on juba homeeriline. Ja haige jänese, mitte haige hobuse, just "jänese" erakordse võimekuse tõttu näha ihaldusobjekti kõiges, mis liigub ja on enamvähem teismelise poisi kujuline. Ma ei suutnud lõpuks järge pidada, kui mitu hilisteismelist (sic! ohtlikult vanemad mehed) noorukit peakangelanna poole unistavalt õhkasid, talle igavest truudust vandusid kõigil tavapärastel teismelisunelmate viisidel. Üks neist oli raudselt kooli jalgpallimeeskonna kapten, üks mingi talendivõistluse võitja - kõik väga suurepärane genofond, arusaadav. Paha poiss oli ka, keda tuli päästa ja ümber kasvatada. Ja piinatud hingega valestimõistetu, keda tuli kaitsta. Ma poleks üldse imestanud, kui hundipoiss Jacob oleks külalistähena kiirviisidi teinud, noh, kirsiks kõigi nende tüüplahenduste tordile.

Ja peakangelanna, kes oli alguses kõige tavalisem tüdruk üldse, muutus kõigepealt vampiiriks, siis eriti võimsaks vampiiriks, siis vist mingiks eriliseks väljavalituks ja siis päästis maailma seitsmel eri moel, ning peamine, mis selle juures muljet avaldas, oli, et ta suutis need maailmapäästmise asjad nagu muuseas ära teha parvlevate armukadedate boyfriendihordidega maid jagades.

Mul võttis ainult sirvideski pildi sellest hormoonidemöllust virvendama, aga lugeda ausõna ei kannatanud.

Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav on mulle lapsest saadik - oma lugudega tõelist lusti pakkunud, alates juba ammustest Algernoni aegadest. Ta kirjutab andekalt, vaimukalt, mõnuga ja mõnusat teksti. Ma olen üsna tihti sunnitud teiste autorite raamatuid (krimi)nulliliste narratiivide tõttu diagonaalis lappama, sest tekstil puudub muu tarbimisväärtus kui küsitav uudishimu teada saada, et kes siis seekord tappis, aga Maniakkide Tänavat lugeda on mõnus. Iga lehekülg on mõnus. Mingi ühine võnkesagedus vist. Keegi kunagi ütles, et ta tekstid sobivad teatud haige huumorimeele olemasolul - olen nõus, aga sõnad "teatud haige" jätaks välja. Ta tekstid sobivad huumorimeele olemasolul.

Nagu seegi lugu: usutavad, armsalt isased tegelased, peoga põnevat maagiatunnetust läbisegi usutavalt eestlasliku püstipraktilise mõtteviisiga, heldimapanevalt jabur stseen tite ja kassiga ning lustlikult rehepaplikud "ohhooo" hetkega geneetilised eksperimendid. Mulle sobib, hästi tehtud.

Teksti loeti eesti keeles

Mul oli selle teksti lugemisega raskusi. Ülal on teistest puudustest juba räägitud, lisaksin veel mõned mured dateeringuga.

Kartul ja nõiaprotsess ei sobi kokku.

Metsas oli kartuliauk. Kartulid hakkasid Eestis laiemalt levima 19nda sajandi esimesel poolel. Küll aga toimusid Eestis surmavad nõiaprotsessid 16nda sajandi lõpust 17nda lõpuni. Omakohtujuhtumeid võis ju toimuda veel pisut hiljemgi, kuid kartulisöömise sajandil oleks tegemist ikka juba silmatorkavalt ebatavalise teoga.

Ühe musi pärast lahutama?

Abielumees nägi, kuidas ta naine teist musitab ja hakkas kohe lahutusest mõtlema. Natuke raske uskuda, et neil loo võimalikel perioodidel, eriti sellel varasemal, lahutus nii kergesti lihtsa talumehe pähe kargas. Tõenäolisem olnuks naisele aru pähe panemine hoopis maisemal viisil. Lahutus oli tol ajal midagi hoopis drakoonilisemat kui praegu ja rohkem nagu rikkamate inimeste asi. See, et lahutusmõte ühe lihtrahva liikme pähe nii kergesti kargas, tooks loo veel sajandi jagu ettepoole, aga siis muutuks lisaks nõia hukkamisele suhteliselt võimatuks juba ka mõisateole minek - vajalike institutsioonide akuutse puudulikkuse tõttu.

Tegelaste mõtlemine ja käitumine tõesti ei veennud. Näiteks on mul tõsine kahtlus, et selleks, et üks tolle(misiganes)aegne töödega koormatud talumees niiviisi kogu aeg armastusest ja oma naise hingeelust räägiks, peaks ta sööma midagi hoopis muud kui kartulit.

Teksti loeti eesti keeles

Oh helduke. Kohati, jah, oli toredaid ja eredaid ja stampidest väljajäävaid hetki. Ja zhanristandarditest irduvaid üsnagi inimesemoodi tegelasi. Triinuga täiesti nõus, et Erlein ja hertsog S. (sic!) olid ühed usutavamad, seda kenasti ühisel esikohal koos proua haaremiesileediga. Aga kõik see üldiseltvalitsev õilsus, üllus ja auusus olid nii ülevõlli, et ajasid mu pisikese pea plahvatama. Nojah, Robin Hood ja kolm musketäri olid ju omal ajal toredad küll, aga mulle tagasihoidlikult tundub, et inimeste motivatsioon on tegelikkuses võrratult maisem ja mitmekihilisem. Või siis on see lihtsalt mingi isikliku küündimatuse häda, et ma usuks pahelisemaid ja enesekesksemaid kombinatsioone võrratult rohkem.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mis tekitab tohutult nii sisulisi kui vormilisi küsimusi...

Miks on peategelase motivatsioon nii pealiskaudne, heitlik ja ebausutav? Miks tekivad surematud sõprussidemed ühe päevaga? Miks on "elutargad" ja "kavalad" tegelased oma käitumiselt lihtsameelsed külalollid, kes lihtsalt usuvadki kõike, mida neile räägitakse? Miks ei ole kuningal, kelle riiki vallutatakse, aega sõjaväge valmis seada, sest "tal on laulatusega nii palju tegemist?" Miks enamus tegelasi käitub lapsikult ja papist tehtud motiivide alusel?

Miks kasutavad iidsed druiidid süües lauahõbedat ja portselantaldrikuid!? Miks küpsetavad druiidid ROSINAkukleid? Miks ähvardab muistse Inglismaa bardi halva esinemise korral justnimelt TOMATITEGA pildumine?

Autori lollustele sekundeerivad tõlkija lapsused: miks muistsete druiidide hulgas on "dissidendid" mässajate asemel? Miks vesi tundub noorele druiidile värskendava "dushina"? Miks on gaeli sõjaväes "soldatid"?! Miks kirjeldatakse Stonehenge´i kui "kokkukorjatud kive"? Miks toimub valdav osa tegevusest "kauges ja iidses" enneminevikus? Miks ajavad otse kannul tormavate pahalaste eest tuhatnelja põgeneda soovivad kangelased oma hobused TRAAVIMA?! Ja needsamad hobused traavivad nii, et vahtu lendab... ohjah. Ja mul on endiselt kahju tõlkijatest, kellele kirjastuste tähtajad ja palgatingimused ilmselt lihtsalt ei anna võimalust hästi tõlkida.

Lisaks jaburale tõlkele on nende portselantaldrikute ja tomatite pealt näha, et autor ei ole vaevunud oma raamatu iidse Inglismaa maailmasse üldse süvenema, mis on juba tõeliselt häiriv. Ka jäävad ta sügavmõttelisuse püüdlused väga abituks. Enamus kirjeldusi/hinnanguid on lihtsalt alusetud ja ebausutavad. Kui peategelane ütleb midagi väga elementaarset, näiteks, et: "Kui pahad meile igale poole järgi tulevad, siis peame kasutama mingit sellist teed, mida nemad kasutada ei saa.", siis jäävad vana tark druiid ja vana kogenud sõjamees-jäljekütt ja väga nutikas bard rabatult seisma, sest "tüdruku mõtted muutusid iga päevaga üha hämmastavamateks, sügavamateks ja sisukamateks". Halloo?! Mis selles ütluses hämmastavat oli? Kobe kolmeaastase tase. Eriti naeruväärsed on diplomaatilised läbirääkimised, kus primitiivset väitlust saadavad autori kommentaarid, kui äärmiselt osavat ja salakavalt mõjutusvõtet osapool parajasti tarvitab. Kuningas on alasti! Kolmandaks uhavad tegelaste motiivid ühest äärmusest teise sama pisikese lõigu jooksul, mis on eelkõige lihtsalt puberteetlik, rääkimata sellest, et see on tõeliselt ebausutav. Kenasti parimate stampide järgi kokkukogutud seltskond seikleb seiklemise pärast ja nende vastastikune ja päevapealt algav usaldus ja südamesõprus on samavõrd usutavad kui surematu filmi "Dungeons and dragons" stseen, kus uue tegelase teinud maag liitub seltskonnaga: "You seem trustworthy! Join us!". Ja lõik, kus ülemdruiid, kes on pidevalt käitunud täieliku kaabakana, ütleb oma arhivaarile, et: "Tegelikult ma ei ole paha, vaata, ma tegin kõiki neid asju sellepärast, et ma tahan kõigile hoopis head." Arhivaar ajab silmad punni ja on rabatud sellest, kui hea ja suur ja üllas ülemdruiid on. Või noh, sisuliselt sama, aga mahuliselt umbes pool lehekülge pikem stseen.

Ausalt, ma lugesin raamatu poole peale lihtsalt masohhismist, siis enam ei viitsinud.Mul on kahju isegi sellest soodushinnast, mille uudishimust eesti keelde tõlgitud triloogia vastu välja käisin. Halb raamat, halb. Ärge ostke.

Teksti loeti eesti keeles

Parim raamat (triloogia), mis sel aastal loetud. Vaevalt, et aasta lõpp ses suhtes olulisi muutusi toob. Õnneks on Abercrombie triloogia Talina suuremates raamatupoodides (Kristiine Apollos, Viru Rahva Raamatus ja ... vist nägin Viru tänava Apollos ka) olemas. Kes naudib George R. Martini raamatuid ja kes The First Law puhul kahtleb, kas osta, ärgu kahelgu. Autoritel on päris mitmeid sarnaseid jooni, aga praegu tundub mulle, et Abercrombie kirjutab paremini. Võibolla värskemalt, küünilisemalt, jõhkramalt. Kuigi võibolla mitte ehk nii värviliselt ja detailirohkelt? Igatahes... igatahes!
Teksti loeti inglise keeles

Kusjuures mulle tundub, et vanamutike pani ime-esemeid kaminasimsile sellepärast, et see oli tema roll (sest ta sai isegi aru, et kui ta oleks igavese elu õuna hammustanud, oleks noor tüdruk + noor ja ilus Galahad tekitanud teistsuguse olukorra) ja Gaiman on piisavalt kiiksuga, et seda niiviisi näha. Mother, maiden, crone jne jms. Minu jaoks oli see lihtsalt vanamutikese viis öelda, et tema on valinud pealtvaataja rolli.
Teksti loeti inglise keeles