Kasutajainfo

Roman Podolnõi

10.11.1933-23.02.1990

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Siim Veskimees ·

Sulguvate teraskoobaste aeg

(lühiromaan aastast 2019)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
1
2
1
0
Keskmine hinne
3.4
Arvustused (5)

Veskimees ütleb pealkirja ja eessõnaga piisavalt palju ära, et vähegi Asimovi maailma (tuleviku)ajalooga kursis olev lugeja teaks, mida laias laastus taustaks oodata. Maa on sulgumas isolatsiooni, millest võib lugeda romaanist "Teraskoopad". Isegi vihje Elijah Bailey'ile on ilusasti olemas. Erinevalt Asimovi ulmekriminullist, mis suuresti tiirutab jällegi 3 põhiseaduse ümber ja mille juurest Asumi maailmani kulgeb veel pikk ja käänuline, paljuski kaardistamata teekond, on Veskimees valinud oma lemmikteema: ühiskonna modelleerimise.
 
Millalgi õige mitme sajandi kaugusel tulevikus on Maal inimkond koondunud suurlinnadesse ("teraskoopad"), maha on peetud justkui sõjalaadne toode Välisilmadega ja nüüd, mõnikümmend aastat hiljem käib vägikaikavedu selle üle, kes-keda üle trumpab ja milliste nippidega õnnestub inimkond uuesti arenguteele suunata, sest vähegi mõtlevale inimesele, kes pole mingi jobukakust imbetsill-idioot ja suudab ääriveerigi kaks mõtlevat ajurakukest omavahel koostoimes tööle rakendada peaks ju selgemast-selgem olema, et kui asjad lähevad nii nagu hetkel näikse minevat, pole ees ootamas muud kui degenereerumine ja korralik ugriduum... Noh, mõtlevaid inimesi muidugi peategelaste seas leidub, mõni veskimehelik übermensch samuti sekka ja need siis püüavad samuti asju oma parema äranägemise kohaselt õigeks sättida.
 
Vahelduseks eelmisele kolmele Susan-Calvinile pole ju tegelikult üldse paha. Veskimees minu meelest pole jäljendanud Asimovi stiili. Veskimees on kirjutanud, nii nagu Veskimees ikka kirjutab. Sest Veskimees tihti kirjutabki nn asimovlikus võtmes - ei vii lugejat koos tegelastega otse sündmuste keerisesse (nö first person SF-action), vaid annab juhtunud sündmustiku edasi mingite (esmapilgul ja teinekord päriselt) suvaliste teisejärguliste tüüpide vestluse abil. Rääkivad pead. Aga kui ma võtan nt kasvõi sellesama "Teraskoopad" või Asumi esimesed kaks köidet, siis seal on need rääkivad pead ometigi vahetult keset sündmusi, on ise osalised selles, mis juhtub, mitte lihtsalt ei jahvata, mis kuskil toimus ja mis selle kõige tähendus on.
 
Veskimees, noh... Minule mõjub see jutt kui ilukirjanduseks maskeeritud essee, kus autor on saanud möödaminnes rääkida südamelt ära hetkel kipitavad teemad pärismaailmas. Lisaks lihtsalt igavale ja üleüldse mitte korda minevale tekstile on see "jutlustamine" üks tegureid, mis mind isiklikult teksti juures kipuvad välja lülitama. Täielikust eemaletõukavusest päästab antud hetkel olukorra see, et vähemasti puhttehniliselt on tegemist hästi kirjutatud tekstiga ning "jutluse" peitmine muu teksti sekka ja suhtkoht hea haakuvus üldisema teemaga, mida jutt käsitleb on samuti olemas.
 
Veskimees, noh... Tänuväärne on see, et ei ole iga mõne kuni kümnekonna lehekülje peale surutud sisse mõnd üliinimeste vahelist seksistseeni. No ei klapiks see kuidagimoodi Asimoviga kokku. Linadevaheline vestlus on küll olemas, aga kõik jääb ilusasti peresõbralikuks.
 
Hinne väljendab siis tasakaalu selle tõdemuse vahel, et täitsa hästi teoks tehtud ja informatiivne (minu jaoks toimib kui täiendav killuke Asimovi tulevikuajaloos), kuid neetult tüütu lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Veskimehe valitud teema/periood Asimovi universumist on kahtlemata huvipakkuv, et kuidas Maa ja Välismaailmade omvaheline suhe ja tehnoloogia areng edasi kulges. Autor pakub siin ühte arengusuunda, mida võiks tegelikult pikemalt lahata. Kahjuks koosneb jutu algus liiga mahukast lugeja harimisest ja sättungi püstitamine on läbi pikkade vestluste veidi väsitav. On tõesti meeldiv, et Veskimees pole raisanud aega aktide kirjeldamisele, mis ei sobituks kuidagi Asimovi stiiliga. Mul on tunne, et siin on säärases mahus ideid, mida võiks rahumeeli romaaniformaadis realiseerida. Jutu puhul tasub kiiremini asja kallale asuda.
Teksti loeti eesti keeles

Ei lugenud läbi. Üritasin umbes nädala, ent katkestasin kuskil esimeses kolmandikus vist.  Esiteks ei teinud ma tegelastel vahet. kõik rääkisid ühtemoodi (v.a. naine, Malla, kes ei rääkinud üldse millestki peale armutunnete). Teiseks tuli nende jutust välja, et nad peavad täiesti loomulikuks, et keegi "mina" (pole oluline, kelle oma, lihtsalt et üks inimene) kujundab maailma(de) saatusi ja kui tema seda ei teeks, läheks maailm hukka. Ma saan aru, et rahvahulkade poolehoiu võimiseks võib seda "make america great again"-värki kasutada, aga siiralt ise uskudagi, et "ainult mina"? Või panna teist, mitte purulolli vestluskaaslast üsna siiralt kaasa noogutama? KUI loll peaks olema?! Kolmandaks, kuna ükski tegelane absoluutselt kaasa ei haaranud ega huvi ei äratanud, oli jumalast ükskõik, mis saab Maast, isalotsionstistidest, erinevatest "teistest planeetidest", transhumaanidest, võimalikest lastest jne.  Miski ei tundu reaalne. Kui transhumaani hirmsasti kardetakse ja kontrollitakse ja laste tegemine on keelatud, äkki olnuks mõttekas ta ära steriliseerida varakult?  Natuke vaatasin lõpuosa ka. Jätkuvalt on segamini raskustega eristatavad tegelased ja kohal nende uskumatu lollus. Ja saamatus suhtlemisel. Ja minaminamina. Brr. 
Teksti loeti eesti keeles
x
Olev Toom
14.06.1955
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Oh, issand olgu kiidetud, ikka fantastikat ka veel kirjutatakse :P Täitsa loetav, kuigi natuke jääks "viiest" justkui puudu. Kuid selle puuduva palli annab osa, mis mu e-raamatus algab 345. leheküljelt.
Teksti loeti inglise keeles

Keskkauge tulevik. Isa ja poeg reisivad ühelt koloniaalplaneedilt Maale parandamaks kunagi ühe roboti tehtud hirmsat viga. Kohtuvad üpris harjumatu sotsiaalse süsteemiga, millel siiski ei puudu teatud võlu.
 Vea parandamine aga polegi nii lihtne... ja lõpptulemus üllatab.
Muidu oleks "neli", kuid mäletan, et kunagi venekeelses tõlkes loetuna oli see jutt veel naljakam. Peab üles otsima...
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Ajamasinaseiklus, näpuotsaga kosmost kah -- bojevik?  Ei ole niisama lihtne; meenutage, millised on Youngi paremad jutud (ja need minu arvates ei ole satiirilised). Tegelik hinne on 4,5... kuid seekord ümardame üles.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

 „Пасынки Вселенной” ehk maakeeli „Taeva orvud” on pisut veider kogumik. Ilmus see 1989. aastal ja koguni Kišinjovis. Tundub, et tegu on ühe sellise ettevõtmisega, mida vedru väljaviskava kommunismi viljastavates tingimustes esines – pisut piraatlik, pisut entusiastlik... ja ma kõvasti kahtlen, kas keegi kopiraidist ka midagi hoolis. Noh, vähemasti on juttude juures märgitud, kuskohast on tõlge võetud.  

Võrgus on kogumik olemas, kuid kui sisukord õige on, siis poolik. Jutud on jagatud nelja ossa:  

„Кто ты?”,  

„Абсолютное оружие”,  

„Пасынки Вселенной”,  

„На страже времен”  

ja kolmandas osas peale Heinleini sellele osale nime andnud teose suurt muud pole. Sisukorra järgi pidanuksid seal leiduma veel  

Robert Sheckley „Shape” (1953),  

Christopher Anvili „Behind the Sandrat Hoax” (1968),  

Randall Garretti „The Best Policy” (1957),  

Murray Leinsteri „The First Contact” (1945),  

Ray Bradbury „Frost and Fire”(1946) ja  

F. L. Wallace’i „Mezzerow Loves Company” (1956).  

Selline segane kogumik niisiis. Kui kätte satub, võite lugeda, venelased üldiselt tõlkisid hästi. Kuid taga otsida pole tarvis.  

P.S. Hinne on kogumikule, mitte selles sisalduvatele juttudele.

 

Teksti loeti vene keeles

Väga õpetlik jutt. Selgitab meesterahvastele, et kui naine on mehele kord käpa peale pannud, siis pääsu pole. Ja et iga naine on nõid (olgu, Kroonika kaanepiltide kohta ma seda ütlema ei hakka, need vaevalt et selliste asjadega toime saavad) ja et ainus, mida mees teha saab, on valida, kas äratab ingel-nõia või saatan-nõia. Et me kõik ikka need inglid üles leiaksime.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Fantastikakogumikku on valitud jutud, mis viivad meid läbi kogu Päikesesüsteemi. Tõsi, Neptuun on miskipärast vaatluse alt välja jäänud. Ju siis on nii nõme planeet.
Head lood on. Kui välja arvata Zegalski ja Raschi omad, mille puhul ma saan ainult arvata, et ju oli paras protsent vennalikke sotsmaid raamatu avaldamiseks vajalik või vähemalt kergendas seda. A' nüüd neid lugema ei pea. Ülejäänusid tasub.
Teksti loeti vene keeles

Taas sihuke teadusliku fantastika jutt ... või "hard sf", nagu tänapäeva inglisekeelses maailmas vist tuleks öelda.
Teksti loeti eesti keeles

Sihuke bürokraate ja positsiooni-pärast-teadlasi pilav jutt, üsna kenasti vormistatud. "Viiest" jääb siiski midagi vajaka, kuigi ei teagi, mis just.
Võrgus olemas.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kõigepealt mulle meenus "Kon-Tiki". Ja siis "Scotti viimne ekspeditsioon". Ja siis veel palju Maal toimunud ekspeditsioonide raamatuid. "Miks peaks Everesti otsa ronima?" "Sest see on seal." Ja veel see tähelepanek, et kui Kolumbus oleks oodanud rauast aurulaeva või Boeing 747-ga reisimise võimalust, poleks ta eriti kaugele jõudnud.
Jah, on sihuke lihtsake jutt. Jah, Merkuur EI ole pidevalt ühe küljega Päikese poole. A' mis sellest.
Gutenbergis olemas.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

20200202 ja kolm on kohtu seadus -- väikese "Horisondi" varamust üks üsna kurb jutt. Kas kuidagi nii saaks teha, et kõik ajakirjanikuhakatised selle läbi loeksid?
Teksti loeti eesti keeles

20200202 ja veel üks kummardus väikese "Horisondi" fantastikavaramule. Lugu ajab ikka ja jälle itsitama.
Elulähedusest: Heinlein defineeris ühes oma jutus juba kas 40. või 41. aastal jalakäija kui inimese, kellel on õnnestunud oma auto ära parkida.
Teksti loeti eesti keeles

Sihukesel ilusa näoga kuupäeval (20200202) lausa peab mõne mõnusa jutu kohta hinnangu andma. Olgu siis see üks neist väikese "Horisondi" pärlitest. 
Teksti loeti eesti keeles

Mõned raamatud on põhjendamatult kauaks arvustamata jäänud... nii ka see. A' võib-olla on asi selles, et eelarvustajad on kõik ära öelnud; minu kirjutamatajääv arvustus läheks vist kuhugi Wõroka alias Tundmatu Arvustaja ja Ats Milleri kirjutiste vahele.
Igatahes on raamat märkimisväärne juba järgmise pisiasja pärast. Punkmuusika ja mina oleme ortogonaalsed, aga see hüperboloidi-lugu jäi mulle kõrva ja kuulan teda suure mõnuga siiani. Ju siis tekitab romaan igasuguseid vägevaid tundeid.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

 Üldiselt oleksin "nelja" pannud, kuid et kaasarvustaja Ats Miller hindas teost "täiesti ilge suhtumise eest teistesse rahvastesse" "ühega", pannes samas täpselt samasuguse suhtumisega "Kadunud maailmale" "viie", püüan pisut õiglust jalule seada.
Teksti loeti eesti keeles

Teate, vanasti, kui inimesed veel teaduslikku maailmavaadet pooldasid,  käiski osa tolle tutvustamisest just nii. "Romaanid teadusest" või kuda see määratlus Verne'il oligi. Obrutšov tahtis lugejatele tutvustada paleontoloogiat ja valis sihukese esitusviisi. Punkt.
Pall läheb maha 1) "kõik-tõendid-kadunud"-lõpu ja 2) Doyle'i raamatu mahategemise eest saatesõnas.
Teksti loeti eesti keeles