See oli minu jaoks üks neetult raske lugemine. Kui nüüd küsida, et mis siis konkreetselt on kehvasti, ei oskakski midagi väga tarka ütelda… On selline militaar SF-seting. On võõras planeet, millel müttavad sõdurid oma väljaõpperutiine teha, on lahedat bio-bula-mula-tehnikat, on dialoogi, on kirjeldust ja veel ühte-koma-teist. Minu põhiline mure on see, et veel umbes poole teksti peal (mis on oma pikkuselt lühiromaani mõõdus – 20+ tuh sõna) ei juhtu õigupoolest midagi „kandvat“. Kõik see sehkendamine lihtsalt on kuidagi, üks episood järgneb teisele, tehakse tegevusi, vahetatakse repliike, aga mis on loo point? Kuhu see lugu peaks minema? Mis toimub? Miks toimub? Peale selle noh, et sõdurid ikka teevad väljaõpet…
Sisult on see sihuke suht lobe kaitseliidu üksuse „nädalavahetus metsas“ (või minu poolest 2 nädalat Siilil) kirjeldus. Aga suures ulatuses ilma seikluse, ilma huumori, ilma õpetusliku või olemusliku momendita.
Mingite nüansside kallal nuriseks samuti. Lugemist ei muuda kergemaks asjaolu, et loosisene ajaarvestus käib kilo- ja megasekundites. Mulle on täiesti mõistetamatu, mis lisaväärtust peaks see andma? Muutma õhustikku kuidagi futuristlikumaks? Ma arvan, et selleks on suht head põhjused, et inimestel on igapäevaselt kasutusel ajalised mõõdud, mis ei lähe tüüpiliselt minutist väiksemaks. Sekundite olulisus on tajutav sündmuste juures, mis ongi lühiajalised, kui kirjeldatakse kiireid protsesse. Misjaoks ma peaksin 1 h asemel mõtlema 3,6 kilosekundist? Ööpäeva asemel 86,4 kilosekundist ja mida ütleb mulle ajaühik 15,034 megasekundit? Peale selle, et eeee… vist on päris pikk…?
Samavõrra on „toores“ arv kolmteist-sada (1300) – inglise keeles räägitakse niimoodi, nõus, kuid eesti keeles saame värdtermini. Google’i tõlkerobot on siinkohal küündimatu… Kahtlen sügavuti, et keel selles suunas areneks. Inglisekeelse one thousand (and) three hundred mugandusena thirteen hundred on täiesti mõistatav, kuid eesti keeles oleme asja juba ära mugandanud – me ei räägi üks tuhat ja kolmsada, vaid ütleme lihtsalt tuhat kolmsada.
Lõpp jätab kuidagi pooliku mulje – et noh, missioon on hoopis üks teine salajane missioon ja üks mingi saladuslik tegelane on selle taga ja et on veel mitu huvitavat saladust – aga vot lugeja imegu käppa, nendest asjadest autor ei räägi. Väidetavalt sai jutt otsa, kuid selline „järgneb…“ tunne jääb õhku. Romaani esimene osa? Et tuleb edasi üks suurem asi kunagi? Samas pole lõpp sihuke hinge kinni hoidma jättev põnevuslõpp (huvitekitaja e cliffhanger; kunagi Sirbi artiklis välja pakutud ’ripplõpp’ pole minu meelest vist laia kasutust leidnud), et tahaks küüsi närida, jalgu trampides autori juurde põrutada ja järgmist osa nõuda.
No-jah… Suur hulk tööd ja vaeva on nähtud. Natuke sihuke nõutu tunne on ja kui üldse mingit emotsiooni tekitab, siis on kahju, et ei meeldinud…