Kasutajainfo

Roman Podolnõi

10.11.1933-23.02.1990

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Vladimir Obrutšov ·

Plutonija: Neobõtšainoje putešestvije v nedra Zemli

(romaan aastast 1924)

eesti keeles: «Plutoonia»
Tallinn, ERK, 1954
Tallinn, Parashin, 1994

Hinne
Hindajaid
4
7
5
2
2
Keskmine hinne
3.45
Arvustused (20)

Nojah. Järjekordne polaarekspeditsioon, mille käigus avastatakse auk maakera sisemusse. Mis teadupärast on õõnes. Ja millise õõnsuse keskel on arusaamatu päritoluga miniatuurne päike. Maakera sisepinnal sebivad ringi hulk elukaid, alates väljasurnud imetajatest kuni sauruste ja intelligentsete sipelgateni välja. Jabur? Oli kyll. Natuke liiga jabur. "Sannikovi Maa" oli oluliselt etem.
Teksti loeti eesti keeles

Taas ekskursioon minevikku ja sedapuhku dinosauruste aega. Jutustuse "raami" jätan sinnapaika - autor oli geoloog ja geograaf ning tunneb end paleontoloogiliste huviväärsuste ning maagisoonte kirjeldamisel märksa enam kodus kui maasisese astronoomia edendamisel. Ega see teda eriti vaevanudki - peamine, nagu ma ütlesin, oli fossiilide elu-olu tutvustamine. Raamat plagieerib pisut Jules Verne'i "Reisi Maakera sisemusse". Tegelikult on see lõbus raamat. Dinosauruste ja muude imeelukate kirjeldused vastavad raamatu kirjutamise ajale ning on praeguseks ammu moraalselt vananenud. "Matriarhaadis" elava suguharu kirjeldus oleks aga nagu maha viksitud kaasaegsete "uue" ajaloo kirjutajate sulest. Noh eks ole neil mõlemail ju üks ja seesama "vaimne isa" - suurehabemeline klassik Fr. Engels oma surematu "Perekonna, riigi ja eraomanduse tekkimisega". Pole midagi uut Päikese all!
Teksti loeti eesti keeles

Mina küll antud raamatu suhtes pessimistlikult meelestatud ei ole. Täitsa meeldis, rohkem kui Verne'i "Reis maakera sisemusse". Oleks nad "Plutoonias" maakera seest kasvõi teise, välimisest suurema maakera leidnud - ulmeraamatuid ei saa lihtsalt taoliselt sõna-sõnalt võtta.
Teksti loeti eesti keeles

Kõigepealt tuleks mainida, et see romaan on kirjutatud 1915. aastal. Autor mainis ka eessõnas ausalt ära, et ta on lugenud Jules Verne`i «Reisi maakera sisemusse» ja Arthur Conan Doyle`i «Kadunud maailma» ning et pole nende tekstidega rahul ja kirjutab seetõttu oma. Tõsi, Obrutshov kritiseeris Jules Verne`i ja Arthur Conan Doyle`i romaanide «ebateaduslikkust» ning... pakkus välja sama ebateadusliku (selleks ajaks juba ligi sajandivanuse) õõnsa maakera idee.

Muidugi võib Obrutshovi nägemus igasugustest fossiilidest olla tänaseks üsna vananenud, aga sama vananenud on ka enamus Jules Verne`i tekstide teadusest. Obrutshovi põhivõlu on just aktion, sihuke pulpseiklus, tugeva populariseeriva kallakuga.

Omal ajal sai seda romaani korduvalt loetud ning halb ta nüüd küll polnud. Kõige rohkem häiris mind seesama stamplõpp... et tulime sealt kummalisest maailmast, aga kõik materiaalsed tõendid hävisid ning üsna raske on miskit tõestada jne. See oleks kui mingi vabandamine, et pole päris fantastika ning et kirjanik ei julenud oma mängus lõpuni minna. Aga mis siin viriseda, ka Arthur Conan Doyle`i «Kadunud maailm» lõppeb samamoodi!

PS: Kõik eestikeelsed väljaanded annavad autorinime valesti!

Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest oli "Plutoonia" suhteliselt loetav. Võib-olla kõik polnud päris usutav või nii, aga raamat oli ju päris põnev (eelajalooliste loomade rünnakud, poolteisemeetrised sipelgad jne). Nagu juba eespool mainitud jättis lõpp soovida, mis tundub olevat paljude tolleaegsete kirjanikkude viga (katastroofis hävivad tõendid, avastatud saared ja maad). Minule jättis "Plutoonia" üpris hea mulje. Seepärast ka 5.
Teksti loeti eesti keeles

Ütleks lihtsalt ja loogiliselt ajuvaba jutuke. Tekstis ei olnud võimalik leida grammivõrdki loogikat. Ja nende nn. looduseuurijate käitumine seal maasees oli lihtsalt banaalne. Autor oli selle raamatu õnneks õigeks ajaks lõpetanud, muidu oleks raamatu tegelased edasi seal maailmas liikunud olek mine sa tea mis ajastusse jõudnud. Seal tundus nii, et mida edasi minna seda vanemasse ajastusse jõuti. Oleks expedikad edasi astunud oleks võib-olla ka nähtud maailma esimesi organisme (ainurakseid).
Teksti loeti eesti keeles

Ega ta nüüd nii hull ka ole nagu Satyros väidab, aga suurt midagi ta väärt ka ei ole. Loodusteaduslikust seisukohast on tegu tervete vastuolude ahelaga, mis mõnikord iiveldamaajava selgusega suisa idiootsusteks pürgib. Huvitaval konbel tundub mulle, et seda ideed kasutas ka "kuulus" ulmekirjanik Burroughs. Nimelt just seda sisemist päikest. Aga teisest küljest, tema kirjutas oma loo ka hiljem ning sellel teemal on avaldatud ka palju teisi teoseid, nii et seda ei saa pahaks panna. Loomulikult tuleb arvestada asjaolu, et teos on oma ajastu laps, aga see ei tee teost minu silmis paremaks. Aga huvitav oleks siiski teada, kui kaugele oleksid need teadlsed siiski välja jõudnud? Millisesse ajastusse? Ning miks, põrgu päralt, ei nakatunud nad kohalikesse viirustesse, mis suure tõenäosusega oleks nad hauda viinud, sest inimese immunsüsteem on kohanenud ainult teatud organismide vastu, kuid seal olid kohe kindlasti selliseid pisitillukesi olendeid, kes oleksid inimesele lausa surmavalt ohtlikud.
Teksti loeti eesti keeles

Kõigepealt ütleks alguse ja lõpu kritiseerijatele ära, et need olid sellised nagu nad olid selleks, et luua keskkond, kus tegevus toimuks. Sama käib ka õõnsa maakera kohta. Kas kõik said aru? Samad süüdistused võib ju esitada ka mõne suvalise kaasaegse ulmeteose kohta - miks toimub tegevus kosmoses, miks kauges tulevikus ... rääkimata täiesti ebateaduslikest kosmosesõidukitest. Selle raamatu zanr ongi ju teaduslik fantastika. Ning selle eesmärk on teaduse populariseerimine. Ja antud teose puhul on kirjanik sellega väga hästi toime tulnud. Üks muljetavaldavamaid raamatuid üldse mida lugenud olen.

Neil, keda teaduslikkus häirib soovitan lugeda enam-vähem samal ajal kirjutatud Tarzani-lugusid, teised võiksid teosele siiski pilgu peale visata. Eriti sobiv nooremas murdeeas teadushuvi tekitamiseks.

24. aprill 2003: Lisaks veel ühe huvitava fakti raamatu headuse kohta - ma olen seda raamatut juba 3 korda ostnud ja kõik on ära "laenatud" ;)
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei arvusta seda nüüd mingil juhul selleks, et hinnet kuidagi balansseerida (nagu ka tihti tehakse). Lihtsalt lappan praegu läbi neid Vene esiulmekaid, et täpsemalt mõista seda positsiooni ja traditsiooni kust Strugatskid alustasid.

"Plutoonia", "Sannikov" ja "Ershoti kraater" kuuluvad minu lugemismaailmas ühte patta. Lugesin ja vaimustusin neist enam-vähem ühel ajal, lisaks on nad ju kõik nii sarnased kah. Mitte ainult sellepärast, et vene ulme...

"Plutoonia" meeldis kõige vähem. Tegu polnud halva raamatuga, küll aga häiris mind liigne teaduslikkus ja kahvatud tegelased. Hiigelsipelgad olid muidugi vahvad - ja üsnagi jubedad ja tõttöelda ka pea ainsad eredalt meeldejäänud tüübid sellest romaanist. Kas seal teaduse põhitõdede vastu eksiti või mitte, ma`i tea. Ja ei huvita kah, tegu on ilukirjanduse mitte bioloogiaõpikuga. Segasid aga, jah, just liigsed kirjeldused, kuidas mingi taim või elukas välja näeb ja milline on tema evolutsioon jne.

Seega on "Plutoonia" igati kolmevääriline, eelkõige just seepärast, et oli "Sannikovi" ja "Kraatriga" võrreldes kahvatum.
Teksti loeti eesti keeles

Hehemm... Nojah, oli selle teaduslikkusega n11d, kuidas oli, aga teistest samateemalistest raamatutest oli ta pea jagu 1le. Autor m2rgib l6pps6nas ju ilusasti 2ra, et millised ideed ja kohad on vastuolulised, ja 1le1ldse teeb k6ik dinosaurused puust ette ja v2rvib punaseks kah veel. Mis siis teose tugevaks muudavad? A: tugev teaduse populariseerimise tendents selles raamatus. Ehk oli just selel raamatu n2ol tegemist kangikesega, mis mind ise selle ligi kallutas? B: kirjelduste t2psus. Maa all olid j2rjestikku 8kos1steemid, k6ik kenasti kirjeldatud ja kujutatud, taustaks uljaste vene maadeavastajate praktikaga segunenud romantika. C: see, et teos on teaduslikum, kui autor arvatagi oskas. Mis hoidis seal 8kos1steeme teineteise suhtes paigas? temperatuur. Aga neile eri ajastutele oli ka omane erinev keskmine temperatuur meie planeedi pinnal. Nojah, evolutsiooni seal allpool unustas autor k1ll 2ra, aga nagu selgub, ei olegi see k6ige olulisem j6ud, mis me maailma palet kujundab. Eraldatud ja h2sti eksisteeriv bioloogiline s1steem j22b p1sima, kui keegi edukam teda v2lja ei t6rju(seal hoidis asju paigas temperatuur), uusi geene juurde ei tule (no ei tule juuu!!!!), ja looduslik valik, mis v2ldib uute muutuste teket, hoides s1steemi stabiilsena. Nu esimesed elusolendid olid bakterid ookeani p6hjas, kes elasid seal all ja j2rasid kive. Elavad siiamaani ja j2ravad kive, ei evolutsioneeru, ei muutu, ei l2he nad sealt kuhugi. Ja sinna nad ka j22vad. T2nu sellisele teadust eriti edukalt populariseerivale toimele on see j22nud mu jaoks siiamaani 1heks vene ulme tippsaavutuseks. Nujah, aga Obrutshev oli ju teadlane ka, teadis, millest kirjutab... Nii et suur t2nu talle raamatu eest!
Teksti loeti eesti keeles

Kordan üle juba eespool esinenud väite, et kui algust ja lõppu mitte lugeda, on tegu päris talutava raamatuga. Reisib üks seltskond never nowhere wonderland`i, kakleb elukatega, kes suuresti sarnanevad sajanditaguste ettekujutustega fossiilsest faunast ja tuleb elusalt tagasi. Meelde see seltskond ei jää, karakterid on igavad ja lamedad; seiklused sellised, nagu neid tuhandetes muudes juttudes esineb; maa ise jääb meelde küll, lihtsalt nagu üks omapärane alternatiivmaailm. Omaette probleem on see pseudoteaduslikkus, ent lõpuks räägitakse ju lastele ka muinasjutte lohedest ja printsessidest, kes on lisaks veel samaaegselt ilusad ja head - lapsed kasvavad sellest omal ajal välja.

See lõpp, et kõik tõendid hävisid… Tollal lihtsalt kirjutati nii, püüti jätta muljet, et sündmused on päriselt aset leidnud. Conan Doyle`i "Kadunud maailm" ei ole hea näide, sest ärge unustage, et neil oli seal vaieldamatu tõend - elus pterodaktüülus, mida nägid sajad inimesed. Ja alati ongi loomulikult olemas suur hulk lihtsameelseid ja natuke vähearenenud hingi, kes kirjapandut tõsimeeli usuvad - on nende diagnoosiks ju täna "seltskond, kes Blairi nõiafilmi dokumentaalseks peab"…

Aga algus, ja eriti sissejuhatus on klass omaette, meenutades kohati surematuid teoseid nagu "Vene tehnika" jmt - see sodisulg Obrutshov väidab tõemeeli, et "Kadunud maailm" oli tema versioonist vähemusutav! Ei hakkagi üles lugema, milliseid jalustrabavaid teaduslikke - ka juba tolle aja tasemelt! - lollusi sisaldavad autori ja ta tegelaste suhu pandud väited… Zelazny "varjud" on umbes sama teaduslikud. Autor ise on üks paras professor Challenger, ainult selle vahega, et tal ei ole õigus ja ta ei ole naljakas.

Nii et ega sellest kahju ei sünni, kui kümneaastased seda loevad - loevad nad ju potteritki! - aga pärast, kallid lapsevanemad, istuge ilusti oma võsukese voodiservale ja alustage seda teost peos hoides: "Sa ju mäletad, kuidas oli jõuluvanaga…?"

Teksti loeti eesti keeles

Julgen väita, et Doyle`i "Kadunud maailm" on n6rgem lugu, kui "Plutoonia". Alates juba sellest, et territooriumid, kus toimusid tegevused, olid mastapides hoopis midagi muud. Minu isiklik arvamus k6lab, et Doyle`i maailm ei saanud eksisterida oma piiratuse t6ttu (liiga vähe ruumi, et sihuke ökosysteem nagu seal oli yles ehitatud, toimida saaks). Ei, "Plutooniale" viite ma ei pane, aga alla nelja kah mitte.
Teksti loeti eesti keeles

Oli küllaltki loetav jutt minu meelest, kuid kindlasti mitte võrreldav Doyle`i Kadunud Maailmaga . Suurem tegevuspind küll, kuid pisut absurdsem. Samas omab mõnusat mitmekülgsust. Peaks millalgi jälle raamatukogust võtma ja huvi pärast üle lugema. Meeldis igastahes tunduvalt rohkem kui Sannikovi maa.
Teksti loeti eesti keeles

Autor teadis väga hästi oma romaani ebaloogilisusi ja vastuolu füüsikaga, aga muudmoodi seda juttu lihtsalt ei saanud kirjutada! Autori eesmärk ei olnud kirjutada raju-SFi õõnsast maast, vaid näidata lugejale, millised loomad võisid elada juura ajastul, ning seeläbi populariseerida geoloogiat ja paleontoloogiat.

Hinne langeb 4+ peale sellepärast, et kõik tegelased on ühesugused, neid eristab ainult nimi. Kuigi neile on valitud meeldejäävad nimed ja igaühel on oma elukutse, läksid nad ikka kogu aeg segamini.

Romaan on kantud oma aja vaimust looduselt armuandide võtmise kohta. Ka tegelased ise täheldavad, et selline loomastik on säilinud ainult inimeste puudumise tõttu. Et loomi toiduks kütitakse, on arusaadav, aga suht tühisel põhjusel hävitatakse julmalt ka juura ajastu valitsejad, sipelgad. Ei mingit tsivilisatsioonidevahelist suhtlust: igaüks, kes inimestele vastu hakkab, peab surema!

Teksti loeti eesti keeles

Autor on järelsõnas kenasti põhjendanud, miks ta selle raamatu kirjutas. Ta ei püüdnud tõsi-teaduslikult lugejatele tõestada, et maakera on seest tühi, vaid ärgitada noori geoloogiaga tegelema. Mulle see raamat isegi natuke meeldis. Polnud nii punane, kui ma alguses kartsin. Rohkem keskendub autor seiklustele, geoloogiale ja muudele loodusteadustele ning igasugustele kirjeldustele. Stiil on kohati küll üsna abitu, kuid eriti häirivaks see ei muutunud. Nostalgia mõttes lugeda ju võib. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Teate, vanasti, kui inimesed veel teaduslikku maailmavaadet pooldasid,  käiski osa tolle tutvustamisest just nii. "Romaanid teadusest" või kuda see määratlus Verne'il oligi. Obrutšov tahtis lugejatele tutvustada paleontoloogiat ja valis sihukese esitusviisi. Punkt.
Pall läheb maha 1) "kõik-tõendid-kadunud"-lõpu ja 2) Doyle'i raamatu mahategemise eest saatesõnas.
Teksti loeti eesti keeles
x
Johannes Koit
16.12.1982
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kuigi Vene ulmel on minu reeglina alati oma koht, ei tähenda see veel, et iga sellest kultuuriruumist pärit teos mulle ka meeldib. Käesolev raamat ainult kinnitab seda fakti. "Moskva 2042" peaks olema satiir. Sellest saan ma aru nagu ka teose sõnumist. Kahjuks ei jõua mulle kohale, miks autor seda sellises vormis teeb? Mulle jättis raamat kohutavalt labase mulje. Loomulikult leidus raamatus ka päris vahvaid kohti, kuid neid oli liiga vähe, et üldpilti kuidagi mõjutada. Sarnaselt eelarvustajaga ootasin mina kirjelduste järgi šedöövrit, kuid sain hoopistükis ülimalt lihtsakoelise ning pikale venitatud anekdoodi. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Romaani tegevus toimub renessanssi aegset Itaaliat meenutaval poolsaarel, mille kaks suurvõimu on omavahel ära jaganud. Pärast paarkümmend aastat kestnud okupatsiooni veab vastupanu ainult üks õnnetu seltskond ja seda ka mitte just kõige üllamatel motiividel. Nad püüavad taastada oma kodukoha nime, mille üks anastajatest kättemaksuks oma poja surma eest kõikide inimeste, välja arvatud selle paiga elanikud, mälust kustutas. Ülejäänud on valitseva olukorraga enam-vähem rahul. See aga vabadusvõitlejaid väga ei morjenda. Neil on oma eesmärk, mille nad vahendeid valimata täita kavatsevad.Kuigi suures plaanis mõjub lugu igati eepiliselt, jätavad detailid kohati ikka päris kõvasti soovida. Peategelaste ettevõtmised kulgevad ilma suuremate probleemideta, mistõttu kaob ka igasugune ohutunne ning põnevus. Sellest hoolimata on tegemist väga põneva lugemisega. Autor on hästi tabanud vanakooli seiklusjuttude põhilisi omadusi ning kasutab neid oskuslikult enda tarbeks ära, lisades nendele ka tänapäeva kirjanduses levinud allhoovusi. Selles suhtes üsna mitmekihiline ning nauditav raamat. Ei saa öelda, et päris iga päev sellist kraami lugeda viitsiks, kuid vahete vahel küll. Mõjub täitsa värskendavalt. Kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

Maailmas, kus maagia kasutamine on kõige kõrgema karistuse ähvardusel keelatud, on just maagia normaalse elu lahutamatuks koostisosaks. Peategelane seisab raske valiku ees, kas päästa seadust rikkudes oma tütar või muuta seaduse rikkumine üldse ülearuseks? Mõlemad variandid kätkevad endas nii varjatud kui varjamata ohte. Nagu hiljem selgub, suuremaid kui ta arvata oleks osanud.Lugu ise just väga originaalne ei ole. See kulgeb üsna etteaimatavat rada pidi algusest lõpuni ning autor ei häbene ka sellist tüüpi jutule omaseid klišeesid kasutada. Õnneks teeb ta seda nii hästi, et see ei muutu kordagi igavaks või tüütuks. Jutu kõige suuremaks miinuseks on loogikale teatav läbi sõrmede vaatamine. Peategelane suudab küll alkeemia toel mingisuguse imetabase aparaadi ehitada, kuid tütre haigusele ta sellest abi ei leia. Väheke kummaline või mis? Ja selliseid pisiasju on veel, kuid ilmselt oleks nende joonde ajamine lõppenud avaldamata jäänud looga. Teisest küljest on selline lihtsustatud lähenemine just vajalik, et autori sõnum mõjule pääseks. Lühiromaan sisaldab ka omamoodi tarbimisühiskonna kriitikat, mis juhib ilusasti tähelepanu sellele, mida arulage raiskamine endaga kaasa võib tuua. Jutus on see kõik väga hästi puust ja punaseks tehtud. Kohati võib-olla isegi natuke liiga, kuid see oli autori valik ning seda ei saa talle ka ette heita, sest lugu ju toimib. Pakub üheaegselt nii põnevust, meelelahtust kui mõtlemisainet. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Selle raamatu puhul valdavad mind kahetised tunded. Ühest küljest see justkui meeldis mulle, teisest jällegi mitte eriti. Hea mulje jättis eelkõige maailm, mis oli mitmekülgne ning keeruline. Kohati võib-olla isegi natuke liiga, kuid sellest hoolimata või just selle tõttu igasuguste lugude jutustamiseks just sobilik paik. Samuti oli huvitav lugeda planeedil valitseva ühiskonnakorralduse kohta. Ei kujuta külle eriti ette, et sellised süsteemid päriselt toimida võiksid, kuid kui autor need vähegi usutavalt kirja suudab panna, siis mina vaidlema ei hakka. Autori kiituseks võib öelda, et selle ülesandega tuli ta enam-vähem toime. Raamatu põhiliseks puuduseks on nõrgad tegelased. Juba "Avaloni ududest" oli selge, et meeste kujutamine valmistab autorile probleeme. "Tormikuningannas" leiab see ainult kinnitust, mis polekski eriti hull, kui naistega oleks kõik korras. Kahjuks ei ole. Kõik tegelased moodustavad üsna ühtse massi, milles sugu ei oma tähtsust, ning kogu võimalik põnevus, mis hästi üles sätitud maailmast tulla võiks, sumbub segasesse tundlemisse, millel pole saba ega sarvi. Kõige selle põhjal ei saa ma siiski välistada, et ma seda sarja tulevikus üldse ei puudutaks. Midagi selles ikkagi oli, sellepärast ka kolm
Teksti loeti eesti keeles

Füüsiku haridusega Alastair Reynolds viljeleb põhiliselt hard-SF`i ning modernset kosmoseooperit. Erinevalt paljudest teistest samal suunal tegutsevatest autoritest on tema lugude keskmes eelkõige inimene, mitte tehnoloogia ja/või selle arengust tingitud sotsioloogilised, poliitilised ning ühiskondlikud muutused. Muidugi leiavad tema loomingus käsitlemist ka need teemad, kuid siiski üritab ta rohkem tähelepanu pöörata üksikisikule. Või vähemalt nii mulle tundub."Suur Marsi müür" koondab endast kahte lugu, mis kuuluvad Revelation Space nimelisse sarja. Mõlema peategelaseks on Nevil Calvain. Esimene jutt vormilt pigem seiklusjutt, teine kriminull. Mõlemad on ühtviisi head, kuigi vaimustusest just lakke hüppama ei pane. Põhiliseks puuduseks lugude juures on keskpärane süžee, tugevuseks aga kirjaniku napp ning konkreetne stiil. Lõppkokkuvõttes meeldis. Vahelduseks igasugusele muule sogale. Neli
Teksti loeti eesti keeles

"Suurest Marsi müürist" tuntud Nevil Clavain avastab koos oma ühendujatest sõpradega Diadeemi nimeliselt planeedilt ameeriklaste koloonia, mille asunikud on kõik salapärasel viisil otsa leidnud. Mingil kummalisel põhjusel hakkab ta asja uurima ning avastab selle käigus kohutava tõe. Oma olemuselt üsna tavaline krimka, mida vürtsitavad Reynoldsi tulevikumaailma detailid. Kübeke parem kui "Suur Marsi müür", kuid siiski liiga tavaline. Kõige suuremaks puuduseks on nõrk intriig. Autor näeb küll kõvasti vaeva, et lugu usutavana hoida, kuid sellest hoolimata jääb liiga palju küsitavusi õhku rippuma. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Tulevik. Päikesesüsteemis käib võimuvõitlus mingisuguse koalitsiooni ja ühendujate vahel. Esimestele ei meeldi, et teised (nano)tehnoloogiaga liiga sõbralikud suhted sisse seadnud on. Maha on peetud isegi üks sõda ning järgmine on kohe algamas. Loo peategelane üritab seda ära hoida. Paraku ei sõltu temast suurt midagi. Üldiselt kena lugu, mille kõige nõrgemaks kohaks on peategelane. Probleemiks pole mitte tema tähtsusetus, vaid tuimus. Kuigi ta ise on sündmuste keskmes, annab ta neid edasi justkui kõrvaltvaataja, mille tõttu on talle ka üsna raske kaasa elada. Kui peategelane ei hooli, siis miks peaks seda tegema lugeja? Kui see pole just taotluslik, milles ma kahtlen. Erilist muljet ei jätnud, kuid autori ülejäänud loomingu vastu siiski mingit huvi tekitas. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Üsna stiilipuhas vestern Clint Eastwoodi ning Segio Leone vaimus. Peategelane on tüüpiline Metsiku-Lääne püstolikangelane, üksjagu küüniline ning karmikoeline, kes tuleb peale pikka eemalolekut tagasi oma kodulinna, sest tal on seal veel mõned lõpetamata asjad ajada. Lihtsalt alanud lugu omandab aga üsna pea eepilised mõõtmed ning mängu sekkuvad müstilised jõud ning globaalsed salaorganisatsioonid.Üleüldiselt hea raamat, mille suurimaks miinuseks on liigne venitamine. Kindlasti oleks olnud võimalik kogu sündmustik ka väiksemale lehekülgede arvule mahutada, kuid sellisel juhul poleks tõenäoliselt tegu enam Tarlapiga. Autorile meeldib meeletult lobiseda, lõputult arutleda ning oma seisukohti läbi peategelase lugejateni tuua. Kõik see oleks andestatav, kui ta end teatud maalt kordama ei hakkaks. Õnneks kukub see tal vähe paremini välja, kui mõnel teisel kohalikul (ulme)kirjanikul, kellele sama viga ette on heidetud. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi ammu sai seda lugu "Algernonist" loetud ning see jättis väga hea mulje. Isegi oma lõpetamata kujul ning hoolimata ohtrast positiivsest vastukajast, mis tekst sai, paistis, et autor ei kavatsegi seda kunagi valmis kirjutada. Hiljuti ilmunud Sanderi jutukogu "Õhtu rannal" tõestab, et päris nii see ikkagi ei olnud. "Galahar" ilmus selles põhjalikult ümber töötatud ning lõpetatud kujul. Jutt on endiselt hea, kuid sellist vaimustust, mis mind kunagi valdas, ma endas leida ei suutnud. Ilmselt on selles süüdi vahepeal tarbitud ulme hulk, sest käesolev lugu tekitas ohtralt igasuguseid assotsiatsioone. Eelkõige Poul Andersoni "The Queen of Air and Darknessi" ja kunagi telekas jooksnud seriaaliga "Earth 2". Teisega rohkem kui esimesega. Kuigi need seosed ei räägi otseselt "Galahari" kahjuks, võib neid siiski süüdistada ahha-efekti mitte tekkimises. Muidugi, eks kohtumine tundmatuga olegi üsna raske valdkond, milles uudsusega särada, sest see teema on ulmekirjanike paelunud põhimõtteliselt žanri tekkimisest saati. Sander oma teosega kedagi tõenäoliselt üllatada ei suuda, mis ei tähenda, et see midagi väärt ei oleks. Kohalikul ulmemaastikult on "Galahari" näol tegemist endiselt väga kõva teosega. Sellepärast ka viis
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt olen ma nõus enamuse eelarvustajate hinnangutega, et Sander teab KUIDAS kirjutada, aga MILLEST kirjutada, pole ta veel pihta saanud. Käesolev jutt on selles suhtes natuke erandlik. Lugu algab, kui peategelane jõuab väikesesse allkäigutrepi viimastel astmetel olevasse linna N. kubermangus. Autor näeb suurt vaeva õhustiku loomisega ning laseb sellega ka endale natuke jalga, sest kogu see sõnavaht mõjub eputamisena stiilis: vaadake kui hästi ma sõnu seada oskan. Õnneks kuskil poole peal hakkab ka midagi juhtuma, tempo tõuseb natuke ning tekst omandab mingi mõtte. See päästab ka jutu, muutes tüütuna alanud literatuuritsemise üsna meeldivaks lugemiselamuseks. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

"Lõputuse piirid" on nii võrmilt kui sisult jutukogumik, mida ümbritseb raamlugu. Iseenesest mitte just kõige halvem idee erinevate tekstide ühtede kaante vahele koondamiseks. Kahjuks see käesoleval juhul väga hästi ei toimi, sest raam on üllatavalt nõrk. Jutud seevastu aga päris head. Kui peaks nüüd objektiivselt tervikut arvustama, siis selline kooslus väga positiivset hinnangut ei saaks. Õnneks seda siin tegema ei pea, mistõttu tuleb hinne ka kõrgem, kui see tegelikult olema peaks, sest koostisosade headus varjutab kenasti terviku nõrkuse ära. Suures plaanis pole Bujoldi Milesi saaga midagi erilist, kuid ajaviitena on see kindlasti kõvasti parem kui mõni suuremate ambitsioonidega sari. Mina igatahes selle lugemisele läinud aega raisatuks ei pea. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Miles siis jälle olukorras, millest esmapilgul väljapääsu ei paista olevat. Loomulikult ainult esmapilgul... Sellist tüüpi vangla, kus peategelane on oma kaaskannatajatega võrreldes ilmselgelt halvemas olukorras, on päris kena nõks põnevuse kasvatamiseks, mis pealekauba ka täiesti toimib. Vähemalt enamasti. Olen nõus, et päästeoperatsioon jätab natuke punnitatud mulje, kuid sellest hoolimata pean ma seda juttu samanimelise kogumiku parimaks. Eelkõige just tempo pärast, mis on peadpööritav põhimõtteliselt algusest kuni lõpuni. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

Jälle kistakse Miles mingisugusesse afääri, mille tagamaadest tal tegelikult eriti aimu ei ole. See kord peab ta päästma mingisuguse geeniteadlase, kes tahab oma tööandjate juurest plehku panna. Loomulikult pole lugu tegelikult nii lihtne, kui esialgu paistab. Milesile tekkinud jamast välja tulemine muidugi erilisi raskusi ei valmista. Nagu üks eelarvustaja kenasti kokku võttis - tüüpiline Bujold. Hea lihtne lugeda, kohati naljakas, kohati jälle põnev, kuid lõppkokkuvõttes ei midagi erilist. Kindel neli
Teksti loeti eesti keeles

Mina ootasin ka poliitilistest intriigidest kubisevat kosmoseseiklust ning sain hoopistükis täiesti tavalise detektiviloo. Paras üllatus, kuid õnneks mitte ebameeldiv, sest mulle sellist tüüpi krimikirjandus meeldib. Eriti veel kui see on hästi teostatud, mida "Leinamäed" üldjoontes ka on. Negatiivselt mõjub liigne etteaimatavus, mida mingil määral tasakaalustab jutu rõhuasutus. Tähtis ei ole puänt, vaid mida sellega öelda tahetakse. Puudega peategelase tegutsema panemine kohta, kus isegi kõige pisem puue põhjustab väga suuri ebakõlasid, on kena lüke, mis toob autori sõnumi kenasti esile. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

Mina I see jutt väga meeldis, Mina II pani õlgu kehitama, Mina III üldse mitte. Kokku kolm. Lihtne ja loogiline ju. Tegelikult mitte, sest nii jääb hinnang üsna pealiskaudseks ning skemaatiliseks. Sama asi vaevas ka juttu. Suurepärane idee, kuid nõrk teostus. Liiga episoodiline. Kuigi lõigud olid võrdlemisi lühikesed, nõudsid need pidevat süvenemist, sest erinevatest nimedest hoolimata olid tegelased liiga üheülbalised. Jutule ei tulnud kasuks ka mannetu lõpp, mis nullis hea idee täielikult ära. Loo kõige tugevam külg oli stiil, kuid see ei tule ilmselt kellelegi erilise üllatusena, et autor kirjutada mõistab. Kokkuvõttes kolm
Teksti loeti eesti keeles

Eelarvustaja on raamatu sisu kenasti kokku võtnud, kuigi mõningad asjad, mis talle ebaselgeks jäid, on autor siiski tekstis ära põhjendanud. Muidugi ei pruugi neid tähele panna või ära tunda, sest tegemist on ühe igavama, halvima ja absurdsema raamatuga, mida ma viimasel ajal lugenud olen (ja ma loen üsna palju igavat, halba ja absurdset kirjandust, kuid see on juba omaette teema).Kui ma peaksin seda teost ühe sõnaga iseloomustama, siis oleks see loll. See võtab kokku nii tegelaste käitumise kui sisu. Leidsin end lugedes pidevalt mõtlemas, et peaks kirja panema asjad, mis selles raamatus valesti on, kuid jõudsin järeldusele, et see oleks puhas minu aja raiskamine, sest lõppkokkuvõttes nothing makes any sense.Positiivse poole pealt peaks võib-olla mainima autori kirjaoskust. See on olemas, sest sõnad on kenasti reas ning neist moodustuvad isegi laused. Kui nüüd nali kõrvale jätta, siis stiil oli täitsa olemas, aga kasu polnud sellest grammigi. Hernehirmutist võib ju ehtida kõige ilusama garderoobiga, kuid see ei muuda fakti, et ernehirmutis jääb ikkagi hernehirmutiseks. Selliste raamatute valguses ma ei imesta, et ulmekirjanduse maine tavalugejate silmis nii madal on. Sellepärast ka üks, kuigi objektiivselt võttes oleks ka kahe välja venitanud.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle ka kogumik pigem meeldis, kuig mõned jutud panid tõsiselt õlgu kehitama. Fantasy vastu pole mul midagi, aga kunstmuinasjutud (sisult ja vormilt) ei istu mulle kohe kuidagi. Kuidagi liiga punnitatud mulje jätavad need.Seevastu religioon kui nähtus pakub keskmisest rohkem huvi küll ning erinevalt ühest eelarvustajast ei pea ma seda teemat laibamõnitamiseks. Käesolevas kogumikus on kolm usuga seotud teksti. Kaks Itaalia autorite poolt kirja pandud ning üks Soome. Üsna huvitav oli erinevatest kultuuriruumidest tulnud kirjanike lähenemisi antud temaatikale lugeda. Oli sarnaseid, oli erinevaid jooni.Kõige rohkem meeldis mulle aga "Juuksevaibakudujad" just oma võrdlemisi absurdse idee pärast. Samuti oli minu arust väga tugev tekst "Conan, igavene" ning ka nimilugu täitis kenasti oma eesmärki. Vaieldamatult nõrgim oli "Täiskuusirp".Igatahes on suurepärane, et meil on kirjastus, mis jätkuvalt tegeleb anglo-ameerika keeleruumist välja jäävate riikide ulme tutvustamisega. Kui ei midagi muud, siis vähemalt silmaringi avardab ikka
Teksti loeti eesti keeles

Pensionieelikust Conan lõikab lõpuks seda, mida on terve elu külvanud. Hoolimata Conani tegelaskuju suhtelisest ühekülgsusest, on mulle tema lood alati meeldinud, sest ta ei pea pikalt igasuguste moraaliküsimuste üle aru. Donato Altomare "Conan, igavene" algab üsna samas vaimus, kuid muutub hiljem märksa tõsisemaks. Kangelane pole pelgalt tuim tapamasin vaid inimene, kes peab lõpuks ka oma tegude eest vastutama. See on huvitav lähenemine ning tuleb tunnistada, et mõneti meeldib mulle isegi rohkem kui originaal. Kuigi tegelaskuju on sama, on Howardi ja Altomare stiilid siiski piisavalt erinevad, et neil vahet teha. Mulle meeldivad siiski mõlemad. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Naiivsevõitu muinasjutt, mis algab nõrgalt ning lõppeb ka umbes samaväärselt. Kuigi hoogu on loos piisavalt, ei kisu see endaga kaasa, milles on põhiliselt süüdi mitte just kõige originaalsem sisu. Võib-olla kunagi ammu oleks see jutt isegi mulle mingit muljet avaldanud, kuid praegu pani ainult nõutult õlgu kehitama. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Kirjutan alla eelarvustajate seisukohale, et tegemist on ideeskeletiga, millele võiks hulganisti liha luudele kasvatada ning korraliku romaani vormida. Muidugi nõuaks see hulganisti rohkem tööd ja vaeva, kui ühe jutu kirja panek, ning tulemus ei pruugiks enam olla sugugi hea. Lühiduses peitub ka omamoodi võlu ning see lugu on selles suhtes täiesti võluv. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi ajarändude teemal on huvitav spekuleerida, pole see tegelikult eriti tänuväärne tegevus, sest mingit uut vaatenurka selle juures on väga raske leida. Ometi paljud autorid ikkagi lähevad sellele libedale teele. Enamus ebaõnnestub, kuid mõni siiski suudab midagi lugemisväärset kirja panna. Daniela Piegai "Lugu kadunud lapsest" žanrit ümber ei kujunda, kuid sellest hoolimata on tegu täitsa toreda looga, mis keskendub rohkem emotsioonidele kui tegevusele. Arvestades autori ning peategelase sugu on see ka täiesti mõistetav. Mõneti muutis see mind küll natuke ettevaatlikuks, sest pelgasin liigset tundlemist, kuid õnneks püsis kõik kuni lõpuni kenasti tasakaalus. Natuke häiris küll tegelaste motivatsioon, mille põhjendused olid üsna kahtlase väärtusega, kuid üldmuljet see rikkuda ei suutnud. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Mul kulus ikka päris jupp aega, et pealkirja ning eelmise arvustuse järgi meelde tuletada, millest antud lugu oli. Kuidagi sain sellega igathes hakkama, mis muidugi ei räägi eriti jutu kasuks. Tegelikult muidugi asi nii hull ei ole ning lugu on päris nauditav oma mittemidagiütlevas lihtsakoelisuses. Hea lihtne lugeda, korraks ajas isegi muigama, kuid mitte mingit sügavamat muljet ei jätnud. Meelelahutus, mis muud. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Kolm noort jäävad peopealt kojuminekuga natuke hilja peale ning satuvad selle tõttu Kaku kabeli nimelises kohas kurjade jõududega vastamisi. Õnneks on pundis üks nõiahakatis, kes teab rohkem, kui see loo sisemist loogikat arvesse võttes võimalik on. Loo idee iseenesest paha ei ole. Kuigi see on võrdlemisi kulunud, annab sellest hea tahtmise korral midagi teha. Autor aga otsustab teist teed minna. Ta valib peategelasteks tüübid, kellele on nende lolluse tõttu üsna raske kaasa elada ning paneb nad olukordadesse, kuhu terve mõistusega inimesel on praktiliselt võimatu sattuda. See kahjuks ei ole veel kõik. Lisaks selgub poole jutu peal, et üks tegelane grupist on veel üsna võimekas nõid, kes teab, kuidas kurjaga toime tulla. Niisama lihtsalt... No ei usu ma seda kõike, vähemalt mitte selliselt esitatuna. Mingi teise nurga alt seevastu küll. Kaks
Teksti loeti eesti keeles

Üks eriti karm tüüp avastab hibernatsioonist ärgates, et üks tema neerudest on une ajal tuuri pandud. Vana on vihane ning asub kohe oma puuduvat organit taga ajama. Järgneb ohtralt möllu ja madinat. Üldiselt omal kombel üsna tore jutt, mis oleks võinud olla vähe paremini kirja pandud. Samas sobis esitluslaad jällegi peategelase mentaliteediga parajalt kokku. Igatahes, muljet ei avaldanud, kuid vastu ka ei hakanud. Tugev kolm
Teksti loeti eesti keeles

Täiesti tore lugu, mis teeb seda, mida see tegema peab. Pikaajalisest avakosmoses viibimisest tulenevad foobiad on päris hea mõte, kuidas üsna sirgjooneliselt kulgevale süžeele pisut pinget lisada. Samuti väärivad kiitust detailid. Kiire, pingeline ning põnev. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles