Kasutajainfo

Roman Podolnõi

10.11.1933-23.02.1990

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Vladimir Obrutšov ·

Plutonija: Neobõtšainoje putešestvije v nedra Zemli

(romaan aastast 1924)

eesti keeles: «Plutoonia»
Tallinn, ERK, 1954
Tallinn, Parashin, 1994

Hinne
Hindajaid
4
7
5
2
2
Keskmine hinne
3.45
Arvustused (20)

Nojah. Järjekordne polaarekspeditsioon, mille käigus avastatakse auk maakera sisemusse. Mis teadupärast on õõnes. Ja millise õõnsuse keskel on arusaamatu päritoluga miniatuurne päike. Maakera sisepinnal sebivad ringi hulk elukaid, alates väljasurnud imetajatest kuni sauruste ja intelligentsete sipelgateni välja. Jabur? Oli kyll. Natuke liiga jabur. "Sannikovi Maa" oli oluliselt etem.
Teksti loeti eesti keeles

Taas ekskursioon minevikku ja sedapuhku dinosauruste aega. Jutustuse "raami" jätan sinnapaika - autor oli geoloog ja geograaf ning tunneb end paleontoloogiliste huviväärsuste ning maagisoonte kirjeldamisel märksa enam kodus kui maasisese astronoomia edendamisel. Ega see teda eriti vaevanudki - peamine, nagu ma ütlesin, oli fossiilide elu-olu tutvustamine. Raamat plagieerib pisut Jules Verne'i "Reisi Maakera sisemusse". Tegelikult on see lõbus raamat. Dinosauruste ja muude imeelukate kirjeldused vastavad raamatu kirjutamise ajale ning on praeguseks ammu moraalselt vananenud. "Matriarhaadis" elava suguharu kirjeldus oleks aga nagu maha viksitud kaasaegsete "uue" ajaloo kirjutajate sulest. Noh eks ole neil mõlemail ju üks ja seesama "vaimne isa" - suurehabemeline klassik Fr. Engels oma surematu "Perekonna, riigi ja eraomanduse tekkimisega". Pole midagi uut Päikese all!
Teksti loeti eesti keeles

Mina küll antud raamatu suhtes pessimistlikult meelestatud ei ole. Täitsa meeldis, rohkem kui Verne'i "Reis maakera sisemusse". Oleks nad "Plutoonias" maakera seest kasvõi teise, välimisest suurema maakera leidnud - ulmeraamatuid ei saa lihtsalt taoliselt sõna-sõnalt võtta.
Teksti loeti eesti keeles

Kõigepealt tuleks mainida, et see romaan on kirjutatud 1915. aastal. Autor mainis ka eessõnas ausalt ära, et ta on lugenud Jules Verne`i «Reisi maakera sisemusse» ja Arthur Conan Doyle`i «Kadunud maailma» ning et pole nende tekstidega rahul ja kirjutab seetõttu oma. Tõsi, Obrutshov kritiseeris Jules Verne`i ja Arthur Conan Doyle`i romaanide «ebateaduslikkust» ning... pakkus välja sama ebateadusliku (selleks ajaks juba ligi sajandivanuse) õõnsa maakera idee.

Muidugi võib Obrutshovi nägemus igasugustest fossiilidest olla tänaseks üsna vananenud, aga sama vananenud on ka enamus Jules Verne`i tekstide teadusest. Obrutshovi põhivõlu on just aktion, sihuke pulpseiklus, tugeva populariseeriva kallakuga.

Omal ajal sai seda romaani korduvalt loetud ning halb ta nüüd küll polnud. Kõige rohkem häiris mind seesama stamplõpp... et tulime sealt kummalisest maailmast, aga kõik materiaalsed tõendid hävisid ning üsna raske on miskit tõestada jne. See oleks kui mingi vabandamine, et pole päris fantastika ning et kirjanik ei julenud oma mängus lõpuni minna. Aga mis siin viriseda, ka Arthur Conan Doyle`i «Kadunud maailm» lõppeb samamoodi!

PS: Kõik eestikeelsed väljaanded annavad autorinime valesti!

Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest oli "Plutoonia" suhteliselt loetav. Võib-olla kõik polnud päris usutav või nii, aga raamat oli ju päris põnev (eelajalooliste loomade rünnakud, poolteisemeetrised sipelgad jne). Nagu juba eespool mainitud jättis lõpp soovida, mis tundub olevat paljude tolleaegsete kirjanikkude viga (katastroofis hävivad tõendid, avastatud saared ja maad). Minule jättis "Plutoonia" üpris hea mulje. Seepärast ka 5.
Teksti loeti eesti keeles

Ütleks lihtsalt ja loogiliselt ajuvaba jutuke. Tekstis ei olnud võimalik leida grammivõrdki loogikat. Ja nende nn. looduseuurijate käitumine seal maasees oli lihtsalt banaalne. Autor oli selle raamatu õnneks õigeks ajaks lõpetanud, muidu oleks raamatu tegelased edasi seal maailmas liikunud olek mine sa tea mis ajastusse jõudnud. Seal tundus nii, et mida edasi minna seda vanemasse ajastusse jõuti. Oleks expedikad edasi astunud oleks võib-olla ka nähtud maailma esimesi organisme (ainurakseid).
Teksti loeti eesti keeles

Ega ta nüüd nii hull ka ole nagu Satyros väidab, aga suurt midagi ta väärt ka ei ole. Loodusteaduslikust seisukohast on tegu tervete vastuolude ahelaga, mis mõnikord iiveldamaajava selgusega suisa idiootsusteks pürgib. Huvitaval konbel tundub mulle, et seda ideed kasutas ka "kuulus" ulmekirjanik Burroughs. Nimelt just seda sisemist päikest. Aga teisest küljest, tema kirjutas oma loo ka hiljem ning sellel teemal on avaldatud ka palju teisi teoseid, nii et seda ei saa pahaks panna. Loomulikult tuleb arvestada asjaolu, et teos on oma ajastu laps, aga see ei tee teost minu silmis paremaks. Aga huvitav oleks siiski teada, kui kaugele oleksid need teadlsed siiski välja jõudnud? Millisesse ajastusse? Ning miks, põrgu päralt, ei nakatunud nad kohalikesse viirustesse, mis suure tõenäosusega oleks nad hauda viinud, sest inimese immunsüsteem on kohanenud ainult teatud organismide vastu, kuid seal olid kohe kindlasti selliseid pisitillukesi olendeid, kes oleksid inimesele lausa surmavalt ohtlikud.
Teksti loeti eesti keeles

Kõigepealt ütleks alguse ja lõpu kritiseerijatele ära, et need olid sellised nagu nad olid selleks, et luua keskkond, kus tegevus toimuks. Sama käib ka õõnsa maakera kohta. Kas kõik said aru? Samad süüdistused võib ju esitada ka mõne suvalise kaasaegse ulmeteose kohta - miks toimub tegevus kosmoses, miks kauges tulevikus ... rääkimata täiesti ebateaduslikest kosmosesõidukitest. Selle raamatu zanr ongi ju teaduslik fantastika. Ning selle eesmärk on teaduse populariseerimine. Ja antud teose puhul on kirjanik sellega väga hästi toime tulnud. Üks muljetavaldavamaid raamatuid üldse mida lugenud olen.

Neil, keda teaduslikkus häirib soovitan lugeda enam-vähem samal ajal kirjutatud Tarzani-lugusid, teised võiksid teosele siiski pilgu peale visata. Eriti sobiv nooremas murdeeas teadushuvi tekitamiseks.

24. aprill 2003: Lisaks veel ühe huvitava fakti raamatu headuse kohta - ma olen seda raamatut juba 3 korda ostnud ja kõik on ära "laenatud" ;)
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei arvusta seda nüüd mingil juhul selleks, et hinnet kuidagi balansseerida (nagu ka tihti tehakse). Lihtsalt lappan praegu läbi neid Vene esiulmekaid, et täpsemalt mõista seda positsiooni ja traditsiooni kust Strugatskid alustasid.

"Plutoonia", "Sannikov" ja "Ershoti kraater" kuuluvad minu lugemismaailmas ühte patta. Lugesin ja vaimustusin neist enam-vähem ühel ajal, lisaks on nad ju kõik nii sarnased kah. Mitte ainult sellepärast, et vene ulme...

"Plutoonia" meeldis kõige vähem. Tegu polnud halva raamatuga, küll aga häiris mind liigne teaduslikkus ja kahvatud tegelased. Hiigelsipelgad olid muidugi vahvad - ja üsnagi jubedad ja tõttöelda ka pea ainsad eredalt meeldejäänud tüübid sellest romaanist. Kas seal teaduse põhitõdede vastu eksiti või mitte, ma`i tea. Ja ei huvita kah, tegu on ilukirjanduse mitte bioloogiaõpikuga. Segasid aga, jah, just liigsed kirjeldused, kuidas mingi taim või elukas välja näeb ja milline on tema evolutsioon jne.

Seega on "Plutoonia" igati kolmevääriline, eelkõige just seepärast, et oli "Sannikovi" ja "Kraatriga" võrreldes kahvatum.
Teksti loeti eesti keeles

Hehemm... Nojah, oli selle teaduslikkusega n11d, kuidas oli, aga teistest samateemalistest raamatutest oli ta pea jagu 1le. Autor m2rgib l6pps6nas ju ilusasti 2ra, et millised ideed ja kohad on vastuolulised, ja 1le1ldse teeb k6ik dinosaurused puust ette ja v2rvib punaseks kah veel. Mis siis teose tugevaks muudavad? A: tugev teaduse populariseerimise tendents selles raamatus. Ehk oli just selel raamatu n2ol tegemist kangikesega, mis mind ise selle ligi kallutas? B: kirjelduste t2psus. Maa all olid j2rjestikku 8kos1steemid, k6ik kenasti kirjeldatud ja kujutatud, taustaks uljaste vene maadeavastajate praktikaga segunenud romantika. C: see, et teos on teaduslikum, kui autor arvatagi oskas. Mis hoidis seal 8kos1steeme teineteise suhtes paigas? temperatuur. Aga neile eri ajastutele oli ka omane erinev keskmine temperatuur meie planeedi pinnal. Nojah, evolutsiooni seal allpool unustas autor k1ll 2ra, aga nagu selgub, ei olegi see k6ige olulisem j6ud, mis me maailma palet kujundab. Eraldatud ja h2sti eksisteeriv bioloogiline s1steem j22b p1sima, kui keegi edukam teda v2lja ei t6rju(seal hoidis asju paigas temperatuur), uusi geene juurde ei tule (no ei tule juuu!!!!), ja looduslik valik, mis v2ldib uute muutuste teket, hoides s1steemi stabiilsena. Nu esimesed elusolendid olid bakterid ookeani p6hjas, kes elasid seal all ja j2rasid kive. Elavad siiamaani ja j2ravad kive, ei evolutsioneeru, ei muutu, ei l2he nad sealt kuhugi. Ja sinna nad ka j22vad. T2nu sellisele teadust eriti edukalt populariseerivale toimele on see j22nud mu jaoks siiamaani 1heks vene ulme tippsaavutuseks. Nujah, aga Obrutshev oli ju teadlane ka, teadis, millest kirjutab... Nii et suur t2nu talle raamatu eest!
Teksti loeti eesti keeles

Kordan üle juba eespool esinenud väite, et kui algust ja lõppu mitte lugeda, on tegu päris talutava raamatuga. Reisib üks seltskond never nowhere wonderland`i, kakleb elukatega, kes suuresti sarnanevad sajanditaguste ettekujutustega fossiilsest faunast ja tuleb elusalt tagasi. Meelde see seltskond ei jää, karakterid on igavad ja lamedad; seiklused sellised, nagu neid tuhandetes muudes juttudes esineb; maa ise jääb meelde küll, lihtsalt nagu üks omapärane alternatiivmaailm. Omaette probleem on see pseudoteaduslikkus, ent lõpuks räägitakse ju lastele ka muinasjutte lohedest ja printsessidest, kes on lisaks veel samaaegselt ilusad ja head - lapsed kasvavad sellest omal ajal välja.

See lõpp, et kõik tõendid hävisid… Tollal lihtsalt kirjutati nii, püüti jätta muljet, et sündmused on päriselt aset leidnud. Conan Doyle`i "Kadunud maailm" ei ole hea näide, sest ärge unustage, et neil oli seal vaieldamatu tõend - elus pterodaktüülus, mida nägid sajad inimesed. Ja alati ongi loomulikult olemas suur hulk lihtsameelseid ja natuke vähearenenud hingi, kes kirjapandut tõsimeeli usuvad - on nende diagnoosiks ju täna "seltskond, kes Blairi nõiafilmi dokumentaalseks peab"…

Aga algus, ja eriti sissejuhatus on klass omaette, meenutades kohati surematuid teoseid nagu "Vene tehnika" jmt - see sodisulg Obrutshov väidab tõemeeli, et "Kadunud maailm" oli tema versioonist vähemusutav! Ei hakkagi üles lugema, milliseid jalustrabavaid teaduslikke - ka juba tolle aja tasemelt! - lollusi sisaldavad autori ja ta tegelaste suhu pandud väited… Zelazny "varjud" on umbes sama teaduslikud. Autor ise on üks paras professor Challenger, ainult selle vahega, et tal ei ole õigus ja ta ei ole naljakas.

Nii et ega sellest kahju ei sünni, kui kümneaastased seda loevad - loevad nad ju potteritki! - aga pärast, kallid lapsevanemad, istuge ilusti oma võsukese voodiservale ja alustage seda teost peos hoides: "Sa ju mäletad, kuidas oli jõuluvanaga…?"

Teksti loeti eesti keeles

Julgen väita, et Doyle`i "Kadunud maailm" on n6rgem lugu, kui "Plutoonia". Alates juba sellest, et territooriumid, kus toimusid tegevused, olid mastapides hoopis midagi muud. Minu isiklik arvamus k6lab, et Doyle`i maailm ei saanud eksisterida oma piiratuse t6ttu (liiga vähe ruumi, et sihuke ökosysteem nagu seal oli yles ehitatud, toimida saaks). Ei, "Plutooniale" viite ma ei pane, aga alla nelja kah mitte.
Teksti loeti eesti keeles

Oli küllaltki loetav jutt minu meelest, kuid kindlasti mitte võrreldav Doyle`i Kadunud Maailmaga . Suurem tegevuspind küll, kuid pisut absurdsem. Samas omab mõnusat mitmekülgsust. Peaks millalgi jälle raamatukogust võtma ja huvi pärast üle lugema. Meeldis igastahes tunduvalt rohkem kui Sannikovi maa.
Teksti loeti eesti keeles

Autor teadis väga hästi oma romaani ebaloogilisusi ja vastuolu füüsikaga, aga muudmoodi seda juttu lihtsalt ei saanud kirjutada! Autori eesmärk ei olnud kirjutada raju-SFi õõnsast maast, vaid näidata lugejale, millised loomad võisid elada juura ajastul, ning seeläbi populariseerida geoloogiat ja paleontoloogiat.

Hinne langeb 4+ peale sellepärast, et kõik tegelased on ühesugused, neid eristab ainult nimi. Kuigi neile on valitud meeldejäävad nimed ja igaühel on oma elukutse, läksid nad ikka kogu aeg segamini.

Romaan on kantud oma aja vaimust looduselt armuandide võtmise kohta. Ka tegelased ise täheldavad, et selline loomastik on säilinud ainult inimeste puudumise tõttu. Et loomi toiduks kütitakse, on arusaadav, aga suht tühisel põhjusel hävitatakse julmalt ka juura ajastu valitsejad, sipelgad. Ei mingit tsivilisatsioonidevahelist suhtlust: igaüks, kes inimestele vastu hakkab, peab surema!

Teksti loeti eesti keeles

Autor on järelsõnas kenasti põhjendanud, miks ta selle raamatu kirjutas. Ta ei püüdnud tõsi-teaduslikult lugejatele tõestada, et maakera on seest tühi, vaid ärgitada noori geoloogiaga tegelema. Mulle see raamat isegi natuke meeldis. Polnud nii punane, kui ma alguses kartsin. Rohkem keskendub autor seiklustele, geoloogiale ja muudele loodusteadustele ning igasugustele kirjeldustele. Stiil on kohati küll üsna abitu, kuid eriti häirivaks see ei muutunud. Nostalgia mõttes lugeda ju võib. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Teate, vanasti, kui inimesed veel teaduslikku maailmavaadet pooldasid,  käiski osa tolle tutvustamisest just nii. "Romaanid teadusest" või kuda see määratlus Verne'il oligi. Obrutšov tahtis lugejatele tutvustada paleontoloogiat ja valis sihukese esitusviisi. Punkt.
Pall läheb maha 1) "kõik-tõendid-kadunud"-lõpu ja 2) Doyle'i raamatu mahategemise eest saatesõnas.
Teksti loeti eesti keeles
x
Satyros
14.17.1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

No oli ikke jura küll. "Jurassic Park" (mida ma ka mitte kohe ei austa) oli päris kõva sõna sellekõrval. Sisutu sauruste poolt inimeste taga ajamine ja nahkapistmine. Jurassicas oli vähemalt tehtud asi huvitamaks, kirjeldades kuidas need saurused loodi ja mida sellega saavutada taheti ning sellega oli raamatule vähemalt mõte antud. Kuid edasi Lost Worldi´le asi läks kadus sisu ära ja kontsentreerus rohkem asjatutele tapatalgudele. Pealekauba oleks võinud ju üldse selle raamatu paremini väljamõelda. Rohkem viimistlema ja tegumoele rohkem rõhku asetama. Hea mulje oleks ka jätnud see kui oleks kirjanik vaeva näinud, et idee oleks ilusasti esiletoodud ja mitte kuhugi sügavatesse raamatusoppidesse kaduma jäänud. Olen ka selle kirjaniku ainelisi filme näinud ning need olid veel juramad kui raamatud, vahe oli vaid selles, et filmipuhul oli effekti rohkem ja seda sai n.ö. visuaalselt jälgida.
Teksti loeti Inglise keeles

Minuarvates oli antud juhul tegu Horror`iga (Psühotriller). Mis seal siis ikka nii erilist oli? Õudust tekitavad elemendid olid küll psühholoogilisele tasandile viidud,mis on tegelikult päris teretulnud nähtus, kuid kahjuks nigelalt väljakukkunud. Meeldis vaid see, et King oskas väga hästi edastada selle med-õe manjakaalsust. See oli tõesti juba mingi kõrgem tase, kuid kahjuks ei leidnud ma sellest raamatust mittemidagi rohkemat, mis oleks huvi pakkunud. Nagu ikka Horrorile kohane oli ka siin rohkesti "asjatut" verd. Teinekord mõjub palju vähem tunduvalt effektivsemana.
Teksti loeti eesti keeles

Ei meeldinud see raamat mittekohe. Minu arvates on see Kingi kõige nigelam raamat üldse. Ma austan tema Horrorit aga, mis see oli. Fantasy? Tundub nii, aga paistab, et mehel pole fantasy jaoks kätt ega vajalikku mõttelendu. Raamat piirdus miskipärast liiga pinnapealsete asjade kirjeldamisega. Tegevuse areng oli nigel ja raamatu idee oleks ka võinud originaalsem olla. Pluspunkti panen ma vaid sellele, et raamat jättis tunde, et ta oli vähemalt korralikult läbimõeldud süzeega. Selline mulje jäi nagu kirjanik oleks kirjutamise ajal täpselt teadnud kuidas raamat lõppema peab ning seetõttu nõustun ma Jyrka arvamusega. Raamat oli küll hästi läbimõeldud, aga nigel teostus oli ikkagi.
Teksti loeti eesti keeles

Igav igast august lausa. Kus on selle mehe fantaasia, kui tal seda üldse on. Ega seegi fakt on "teaduslikult" tõestamata. Tundus, et kirjanik üritas vist tegevust kjutada tõsieluliseks, kui see idee läks küll kapitaalselt aiataha (pehmelt öeldes). Kui see kirjanik ise on algaja, siis on see mingil määral veel vabandatav, kuna puuduvad igasugused kogemused ning las siis õpib veel, aga kui ta juba pikemat aega on kirjutanud siis ei kõlba küll mitte kuhugi. Ma ei tea selle kirjanilku staazist mitte midagi ning seega selline arvamus. Kujutan ette kui ma oma esimese loo välja tooksin arvataks sellest veel hullemat aga see ei tähenda seda, et mulle antud jutt meeldima peaks. Ei jää muud üle kui vaid loota, et midagi paremat on selle "sulemeistri" poolt tulemas. Aga kui ei siis parem kasuta oma aega targemalt ära.
Teksti loeti eesti keeles

See raamat ei vaimustanud mind peaaegu üldse. Vaid nii palju, et päris ühte panna ei taha. Nimelt asi selline, et "Ilma Lõputa lugu", kui lasteraamat on hea, kuna fantaasia lend on vägev, aga kui ulme, mis on mõeldud täisealistele, ei ole eriti midagi väärt. Minul ei olnud võimalust seda raamatut lapsena lugeda ning seetõttu ka selline arvamus. Mina lugesin seda 19 aastasena ning siis tundus ta mulle lihtsalt liiga lapsik. Kuigi fantaasialend oli kirjanikul hea, sellele vastuvaielda ei saa. Üldiselt üldse fantasy kirjutamine nõuab palju fantaasiat, juhul kui see ei ole mingi mütoloogia ümberkirjutamine. Olen seda ka filmina näinud ning nii hämmastav kui see ka ei ole, siis filmina meeldis mulle palju rohkem, kuna see oli lihtsalt "värvikam". Mis minule jalgu hetkel jäi oli see pidev venitamine, jutul ei tule ega tule mittemingisugust lõppu. Muidugi eks ta siis teisest küljest olegi ju "lõputa lugu", kuid vähe sellest idee oleks võinud parem olla ja oleks võinud vähem seda jampsi venitada, oleks huvitavam olnud. Kuid siiski lasteraamatuna on ta igati hea.
Teksti loeti eesti keeles

Nigel algus on sellel kirjanikul tehtud. Ma pean silmas nimelt Gaea sarja. Kuna see on vaid esimene osa sellest, siis ei tasu ennast äraehmatada lasta. Nimelt on "Titan" ja "Demon" palju paremad osad. Selles osas aga jäid mulle jalgu just nimelt liignsed kirjeldused ja puudulik tegevuse areng. Selles raamatus ei olnudgi erilist tegevust, võisin mitu lehte vahelejätta (loomulikult seda ma ei teinud) ja teadsin ikka veel täpselt, mis toimumas oli. Esimene raamat sellest sarjast, mis ma läbi lugesin oli "Wizard" ja siis alles "Titan" ning kui ma seda viimast lugema hakkasin, siis oli tunne nagu seda ei oleks üldse Varley kirjutanud. Oli lihtsalt nii palju erinevam ja igavam, kui 2. osa. Üldjoontes oli see sari ise täitsa huvitav. Eriti vaimustas mind see iseloodud mütoloogia. Kuid jah... esimene osa oleks võinud tunduvalt parem olla.
Teksti loeti Inglise keeles

See mulle juba oli üsnagi mokka mööda, kuna siin oli tegevust, mis tekitas huvi. Tegevus arenes sellisel viisil edasi, et lausa lust oli lugeda. Eriti huvitav oli see, et need olevused, kes teaduse arendut takistada üritasid, ei olnud võimalik kindlalt identifitseerida. Anti küll nii vihjeid siit ja sealt, kuid lõpptulemuseks oli see, et hüpoteese kogunes nii palju, et need hakkasid juba segadusse ajama. Võta siis kinni, kas see oli super tsivilisatsioon, iidne rass või lihtsalt üks mõistatuslik ja üleloomulik jõud. Kuid norija nagu ma olen ei pane ma sellele raamatule ka viit, kuna mulle jättis see raamat pooliku mulje. Seda raamatut lõpetades oleks kirjanik nagu mõtlenud, et las lugejad kujutavad lõpu ise ette. See muidugi oli viga, oleks ju võinud mingi punkti panna. Olen kindel, et kui kirjanik oskas kirjutada nõnda hästi sisu, oleks ta ka originaalse ja huvitava lõpu suutnud juurde kirjutada.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma aus olen siis see raamat, vaatamata kõikidele kiitustele, minule ei meeldinud. Põhjendus oli lihtne ja loogiline. tegevust vähe jutustamist ülearu. Raamat oli liiga kirjeldav ja seetõttu jäi mulle igavaks. Kuna tegevuse suhtes oli seal lausa krooniline puudus, siis ma ei viitsinud teda isegi mitte täitsa lõpuni lugeda, vaid u 10 lehekülge jätsin lugemata. Usun, et seda raamatut peetakse Asimovi parimaks raamatuks ja üks tähtis verstapost ulmemaastikul, kuid minule isiklikult selle raamatuga kirjanik muljet ei avaldanud. Asi ei ole mitte selles, et ma otsiks kanget tegevust taga nagu seda küber pungis või splatteris ette tuleb, vaid ma otsin taga müstikat ja sellele baseeruvat tegevust, nagu seda oli jutus "Olend väljaspool meie maailma."
Teksti loeti eesti keeles

Raamat polnudki nii eriti paha. Üsna huvitav oli ja sai huviga läbigi loetud. Kuid midagi jäi siiski jalgu, et ma sellele kõrgemat hinnet ei pannud. Väga kindlasti ma ei oska seda isegi põhjendada, kuid midagi oleks nagu võinud rohkem selle põhjatu utoopia asemel olla. Võib-olla oli see asjatu kriminaalne maik, mis ära rikkus. Nimelt oli seal lihtsameelset mõrvamist üsna palju, kuid ulmet aga liiga vähe. Kui tahetakse midagi väga head lugeda, siis ma seda raamatut ei soovita. Juhul kui muud midagi kah ei ole siis isegi võib.
Teksti loeti eesti keeles

Selles marduse numbris ei leidnud ma midagi, mis oleks mind eriliselt vaimustanud. Isegioli seekord Lovecrafti jutt veits jaburavõitu. Oli küll üsna häid lugus, kuid enamus neist olid igavad. Ning seega on koond hindeks 2. Näiteid: usna hea lugu oli "Jälitaja", kuid näiteks "teoloogiatudengi katse" ei läinud üldse peale.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat meeldis minule väga, kuna tegemist oli ka bioloogiliste objektidega. Oli väga originaalselt välja toodud nende lillede areng, paljunemine ja suhtumine j.n.e. sellist lähenemist asjale pole ma veel kusagilt leidnud. Autor oli üsnagi realistlikult kirjeldanud inimeste reaktsiooni sellele, kui saadakse kokku mingi uue rassiga. Arvatavasti ju umbes nii käitutakski. On inimesi, kes oleks negatiivsel arvamusel arvates, et neid tahetaks hävitada ja on inimesi, kes näeb selles head koostöö ja ühiskonna arengu võimalust. Kõik selles raamatus oli üsna loogiliselt ära seletatud ja see meeldis mulle kõige enam.
Teksti loeti eesti keeles

Wäga omapärane (w-käib asja juurde) jutt. Mis oli iseenesest täiesti huvitav. Kuigi ajas see mind kohati itsitama aga sellegi poolest muljetavaldav. Autoril peab olema huvitav mõttelend, et üldse sellise ideepeale tulla naguy selles jutus kirjeldatud oli. Sellesse oli segatud kõike. Ulmet, erootiokat j.n.e. Pole midagi öelda oleks hea kui selliseid veel tuleks.
Teksti loeti eesti keeles

Ei onud üldse muljetavaldav. Ei saanud isegi eriti aru, mis see siis lõpuks oli mis kogu maailma elusolendid nahka pani. Oli siis selle mehe vaim, kes suurest elulootusest ennast ise ära sõi, või oli see lihtsalt näljatunne. Ja miks siis nii, et kui ta kõik elusolendid nahka pani sai tal isu täis. Loogiliselt võttes nälg kui tunne ei ole võimalik hävinema ja kui see oligi vaid tunne siis oleks pidanud tühjas maailmas edasi eksisteerima. Pealekauba oli algselt tegemist inimesega kellel see tohutu nälja tunne tekkis. Sellisel juhul oleks iga inimene püüdnud hoopis loomi või söönud mida iganenes, kuid mitte ennast. Kuna tegu oli ikka saarega siis, kui tõesti muud ei ole, oleks siit-sealt leidnud kasvõi rannale uhutud kalu. Ja taimi oli seal saarel ka kindlasti olemas. Aga noh kuna tegu oli ikka ulmekaga, siis ei saa ju nälgjal lasta endale toituotsida vaid peab ennast sööma sundima.
Teksti loeti eesti keeles

Oli päris hea jutt teine. Selle jutu idee oli kindlasti omal ajal väga mõjuv ja lõi kindlasti hästi läbi, kuid nüüd tundub ta aegunud olevat. Nüüdseks tean ma juba mitut sellise põhimõttega lugu (isegi filme) olgu näitks (antud juhul film) The Blob. Aga sellegi poolest oli päris huvitav lugeda, kuidas vastav lima lörakas seal kõike ja kõiki õgis, kuna ta pidevalt näljas oli. Eeltoodud näide oli siiski veits huitavamalt tehtud, kuna see süsteem kuidas hävitada seda lima oli originaalsem, nimelt külmutamise teel, kuid siin on ikka ja jälle see viga tehtud, et kurjus ei talu päikese valgust ehk päeva. Pole küll tegemist kurjusega, kuid siiski. Aga kuna see jutt oli lihtsalt hästi kirjutatud siis saab ta nelja ikka kätte.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt oli see raamat huvitav. Taolisest mütoloogiast ma varem veel midagi kuulnud ei ole. Selleks oli nimelt Gaea mütoloogia. Juttu oli palju Gaea ümber. Ta oli üks jumal, kes kaldus negatiivsete jumalate poole. Omapärane oli ta lugeda sellest poolest, et ta ei olnud fantasy omas klassikalises mõttes vaid oli pigem sci-fi/fantasy sorti. Tegemist oli seal küll nii titaanide, kui ka teiste mütoloogiliste tegelastega, kuid see tegevus ei toimunud mitte vanas ajastus, vaid pigem isegi meie ajast eespool veel. Etteheita sellele raamatule on vaid pinge puudulikkus. Kohati oli lihtsalt igav lugeda, kuid kohati selle eest aga päris huvitav. Üle nelja ei pane, alla kah mitte, sest raamat on seda väärt.
Teksti loeti Inglise keeles

Ei olnud sellel lool häda midagi, oli tegelikult maru huvitav lugeda, kuidas inimesed käitusid enne n.ö. armaggedoni. Köik olid paanikas kuid vaid kaks inimest, üks mees ja naine jalutasid rahulikult päikeseloojangut vaatama ning ei pööranud teiste paanikatele mingisugust tähelepanu. Nad olid nagu rahu ise. See oli huvitav lugeda, kuid üldjoontes ei olnud lugu ka mittemidagi erilist, lihtne iga ning ilma mingisuguse pingeta. Mingit tegevuse käiku ei olnud, mis oleks üllatanud ning kõik paistis olevat oma kohapeal. Kuigi oli igav ei pane ma hinnet alla 3 kuna selles loos oli väga hästi kirjeldatud inimeste käitumist kindla surma silmis. Kõik oli nii hästi kirjeldatud nagu olukord oleks toimunud reaalses elus. Ja suure tõenäosusega see nii ka on, paljud satuvad paanikasse, paljud otsivad "lohutust" vandaalitsemises, päris suur hulk inimesi sooritab lihtsalt enesetapu ning on ka inimesi, kes jävad külmaks ning võtavad seda kui paratamatust. Pean tunnistama, et sellel kirjanikul on hea ettekujutlus võime sellistele asjadele. Siiski siiski ei ole mind küber punk huvitanud ning ka see lugu jättis mind suhteliselt külmaks.
Teksti loeti eesti keeles

No kurat võtaks, see mentaalne küberneetika ajas mu juba "Teoloogia tudengi katse" ajal närvi, siis veel see. Ei ole suurem asi sellised jutud. Tundub, et see kirjanik kirjutab moto järgi, milleks on nimelt: mida rohkem verd ja rupskeid seda parem. Kuid paraku meeldib selline stiil vähestele. Pealekauba andis kirjutamis oskus andis väga palju norimist, oleks vähemalt hästi kirjutatud aga ei. Jõuame nii siis selleni välja, et M.T.-l on teooria, et jumal on küberneetik. Millist jura võib ikka puhuda. Varsti tehakse vist saatanast geenitehnoloog.
Teksti loeti eesti keeles

Minule ei meeldi sellist sorti lood. See ei olnud ka minu arust päris splatter, kuid sellegi poolest see mulle lihtsalt ei meeldinud, mingid parasiitlikud keha osad, kes inimesi tapavad, asi oli liiga labane oleks võinud ju veidikenegi müstikat sellesse seotud olla või vähemalt salapära aga need kahjuks puudusid, nende elementide olemas olekul oleks ma parema hinde andnud küll. Ühte ma ei pane sellepärast, et oli ka kohti kus oli veidike pinget, aga üle kahe ei saa ka veel sellepärast, et seda pinget oli liiga vähe, kõik see tegevus oli minu jaoks etteaimatav. Ühesõnaga igav.
Teksti loeti eesti keeles

See oli lugu mis mulle oli juba rohkem mokka mööda, kui jutt Irnerist. Hea must huumor ja mõnusalt ironiseeriv, kuid miks kirjutaja just tegelaskujuks Yürka välja valis, kas on tunda mingit isikliku viha hõngu ja pealekauba, kas kirjanikule ei meeldi Põlva linnake. See selleks, kuid lool oli kolm head külge: esiteks oli see satiiriline, teiseks oli irooniline ja kolmandaks oli seal musta huumorit tunda. Seda juttu lugedes tuli mulle kohe meelde Dragofori "Ja niimodi lõppebki maailm". See muidugi meeldis mulle veidi rohkem.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav küll kuidas sai looja sellise värdja ilmale tuua, see lugu vist tõestab looja silma kirjalikkust, kuna Irner oli loodu heaks olevuseks, aga nii kui nägi jalalt mahalõigatud seent nii muutus ilus rõõsa ja armas kollike limaseks ja jälgaks ebardiks. Ei tea kas looja oli mingi arvuti programmerija, et juttu tehti programmi veast Irneri puhul. Igatahes jube elukas oli, tahaks teada mida ta teeks siis kui ta Kosovosse satuks, või oleks Teist maailmasõda näinud. Oleks vist kättemaksuhimust lõhki läinud. Igatahes see lugu mulle ei meeldinud. Algus oli liiga idülliline ja lõpu osa oli liiga labane. Pealekauba polnud sellel jutul korralikku sissejuhatustki.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu oli see sellepärast, et siin ei teadnud ma mittemidagi, mis edasi juhtuma hakkab. Huvitav oli jälgida seda, et tegelaskujud tammusuid kogu aeg "pimedal" maal. Mittemidagi nad eui saanud aru ning nad isegi ei teadnud millega oli tegemist hiljem hakkas üks nendest mõikama, et see peaks olema mingi olend mis ei ole meie seast pärit, kuid mida ta tahtis ja mida ta otsis, kurat seda teab (kui temagi seda teab). Muidugi ega sellest lugejagi aru ei saa, millega tegu oli, kuna see on lihtsalt nii kirja pandud. Kõige lõbusamaks muutis asja see, et tegelased läksid lõpuks hoopis hulluks, peale ühe. Kuid ma ei saanud ka sajale pihta eriti kus see tegevus toimis, oleks võinud tegevuskohta mainida, see oli ka ainsaks miinuseks.
Teksti loeti eesti keeles

Oli alles lugu. Iseenesest huvitav ja kütkestav teisest küljest igav ja mage. Sellepärast oli ta huvitav ja kütkestav, et lugedes oli kogu aeg pinge moment juures. Kuidas tunnimees seda vastavat kolli ootas pimeduses ning ka üldises mõttes oli see tegevus hästi huvitavalt kirjeldatud. Mage ja igav oli ta jällegi sellepoolest, et asjal puudus lõpplik lahendus nimelt ei saadud teada mitte midagi sellest mis pani inimese nii manjakaalselt käituma nagu seda kirjeldatud oli. Ühesõnaga, ma ootasin lõpust palju rohkemat. Kuid võib-olla ootasin ma ka liiga paljut. Teada tahate, eks ise loete ja otsustate. Kuid ja käsi ei tõuse viit panema, kuna ma olen parematele lugudelegi nelja andnud.
Teksti loeti eesti keeles

Mitte ei lähe mulle sellised lood peale. Noo tee mida tahad aga ei lähe. See lugu on nii jubedalt idülliline, et lausa igav hakkas seda lugeda, midagi sai selle ridate vahelt lugeda küll, kuid sellegi poolest ei tähenda see seda, et mulle meeldima peaks. Mitte midagi seal ju huvitavat ei toimunud. Ainult mingi probleem selle ümber, et Veenus on üle rahvustunud ja on vaja uut ruumi ning hakkatakse selle nimel siis gigantlikke õhupalle veenuse nahast tegema. Terve tohutu planeedi peale olevat veel vaid üks tarkpea nimelt mingi Knax (mis on saksa keelses slängis väga huvitava tähendusega), sellisel juhu peaks kogu Veenus olema üks lollide planeet. Igav oli, ärge lugege.
Teksti loeti eesti keeles

Tarzan oli on ja jääb minu silmis alati igavaks. Peale esimesi viit osa, mis ma läbi lugesin ei olnud minul ei tahtmist ega viitsimist teisi osasi otsida. Milleks, ega needki paremad ole kui eelmised. Taolised seiklused vihmametsades on küll minu jaoks huvitavad, kuid see konkreetne raamat ei olnud see mida ma ootasin.
Teksti loeti eesti keeles

Ka minuarust oli see fantastiline lugu, pinge, idee, teostus ja kirjeldused olid lihtsalt oivalised. Esimest korda seda lugedes sattusin lausa vasikavaimustusse. Kui ko~ik jutud sellised oleks siis ma muud vist ei teekski kui loeks. Kirjanik oli to~est ha"sti osanud reaalsuse piirid sassi ajada.
Teksti loeti eesti keeles