Kasutajainfo

Roman Podolnõi

10.11.1933-23.02.1990

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Vladimir Obrutšov ·

Plutonija: Neobõtšainoje putešestvije v nedra Zemli

(romaan aastast 1924)

eesti keeles: «Plutoonia»
Tallinn, ERK, 1954
Tallinn, Parashin, 1994

Hinne
Hindajaid
4
7
5
2
2
Keskmine hinne
3.45
Arvustused (20)

Nojah. Järjekordne polaarekspeditsioon, mille käigus avastatakse auk maakera sisemusse. Mis teadupärast on õõnes. Ja millise õõnsuse keskel on arusaamatu päritoluga miniatuurne päike. Maakera sisepinnal sebivad ringi hulk elukaid, alates väljasurnud imetajatest kuni sauruste ja intelligentsete sipelgateni välja. Jabur? Oli kyll. Natuke liiga jabur. "Sannikovi Maa" oli oluliselt etem.
Teksti loeti eesti keeles

Taas ekskursioon minevikku ja sedapuhku dinosauruste aega. Jutustuse "raami" jätan sinnapaika - autor oli geoloog ja geograaf ning tunneb end paleontoloogiliste huviväärsuste ning maagisoonte kirjeldamisel märksa enam kodus kui maasisese astronoomia edendamisel. Ega see teda eriti vaevanudki - peamine, nagu ma ütlesin, oli fossiilide elu-olu tutvustamine. Raamat plagieerib pisut Jules Verne'i "Reisi Maakera sisemusse". Tegelikult on see lõbus raamat. Dinosauruste ja muude imeelukate kirjeldused vastavad raamatu kirjutamise ajale ning on praeguseks ammu moraalselt vananenud. "Matriarhaadis" elava suguharu kirjeldus oleks aga nagu maha viksitud kaasaegsete "uue" ajaloo kirjutajate sulest. Noh eks ole neil mõlemail ju üks ja seesama "vaimne isa" - suurehabemeline klassik Fr. Engels oma surematu "Perekonna, riigi ja eraomanduse tekkimisega". Pole midagi uut Päikese all!
Teksti loeti eesti keeles

Mina küll antud raamatu suhtes pessimistlikult meelestatud ei ole. Täitsa meeldis, rohkem kui Verne'i "Reis maakera sisemusse". Oleks nad "Plutoonias" maakera seest kasvõi teise, välimisest suurema maakera leidnud - ulmeraamatuid ei saa lihtsalt taoliselt sõna-sõnalt võtta.
Teksti loeti eesti keeles

Kõigepealt tuleks mainida, et see romaan on kirjutatud 1915. aastal. Autor mainis ka eessõnas ausalt ära, et ta on lugenud Jules Verne`i «Reisi maakera sisemusse» ja Arthur Conan Doyle`i «Kadunud maailma» ning et pole nende tekstidega rahul ja kirjutab seetõttu oma. Tõsi, Obrutshov kritiseeris Jules Verne`i ja Arthur Conan Doyle`i romaanide «ebateaduslikkust» ning... pakkus välja sama ebateadusliku (selleks ajaks juba ligi sajandivanuse) õõnsa maakera idee.

Muidugi võib Obrutshovi nägemus igasugustest fossiilidest olla tänaseks üsna vananenud, aga sama vananenud on ka enamus Jules Verne`i tekstide teadusest. Obrutshovi põhivõlu on just aktion, sihuke pulpseiklus, tugeva populariseeriva kallakuga.

Omal ajal sai seda romaani korduvalt loetud ning halb ta nüüd küll polnud. Kõige rohkem häiris mind seesama stamplõpp... et tulime sealt kummalisest maailmast, aga kõik materiaalsed tõendid hävisid ning üsna raske on miskit tõestada jne. See oleks kui mingi vabandamine, et pole päris fantastika ning et kirjanik ei julenud oma mängus lõpuni minna. Aga mis siin viriseda, ka Arthur Conan Doyle`i «Kadunud maailm» lõppeb samamoodi!

PS: Kõik eestikeelsed väljaanded annavad autorinime valesti!

Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest oli "Plutoonia" suhteliselt loetav. Võib-olla kõik polnud päris usutav või nii, aga raamat oli ju päris põnev (eelajalooliste loomade rünnakud, poolteisemeetrised sipelgad jne). Nagu juba eespool mainitud jättis lõpp soovida, mis tundub olevat paljude tolleaegsete kirjanikkude viga (katastroofis hävivad tõendid, avastatud saared ja maad). Minule jättis "Plutoonia" üpris hea mulje. Seepärast ka 5.
Teksti loeti eesti keeles

Ütleks lihtsalt ja loogiliselt ajuvaba jutuke. Tekstis ei olnud võimalik leida grammivõrdki loogikat. Ja nende nn. looduseuurijate käitumine seal maasees oli lihtsalt banaalne. Autor oli selle raamatu õnneks õigeks ajaks lõpetanud, muidu oleks raamatu tegelased edasi seal maailmas liikunud olek mine sa tea mis ajastusse jõudnud. Seal tundus nii, et mida edasi minna seda vanemasse ajastusse jõuti. Oleks expedikad edasi astunud oleks võib-olla ka nähtud maailma esimesi organisme (ainurakseid).
Teksti loeti eesti keeles

Ega ta nüüd nii hull ka ole nagu Satyros väidab, aga suurt midagi ta väärt ka ei ole. Loodusteaduslikust seisukohast on tegu tervete vastuolude ahelaga, mis mõnikord iiveldamaajava selgusega suisa idiootsusteks pürgib. Huvitaval konbel tundub mulle, et seda ideed kasutas ka "kuulus" ulmekirjanik Burroughs. Nimelt just seda sisemist päikest. Aga teisest küljest, tema kirjutas oma loo ka hiljem ning sellel teemal on avaldatud ka palju teisi teoseid, nii et seda ei saa pahaks panna. Loomulikult tuleb arvestada asjaolu, et teos on oma ajastu laps, aga see ei tee teost minu silmis paremaks. Aga huvitav oleks siiski teada, kui kaugele oleksid need teadlsed siiski välja jõudnud? Millisesse ajastusse? Ning miks, põrgu päralt, ei nakatunud nad kohalikesse viirustesse, mis suure tõenäosusega oleks nad hauda viinud, sest inimese immunsüsteem on kohanenud ainult teatud organismide vastu, kuid seal olid kohe kindlasti selliseid pisitillukesi olendeid, kes oleksid inimesele lausa surmavalt ohtlikud.
Teksti loeti eesti keeles

Kõigepealt ütleks alguse ja lõpu kritiseerijatele ära, et need olid sellised nagu nad olid selleks, et luua keskkond, kus tegevus toimuks. Sama käib ka õõnsa maakera kohta. Kas kõik said aru? Samad süüdistused võib ju esitada ka mõne suvalise kaasaegse ulmeteose kohta - miks toimub tegevus kosmoses, miks kauges tulevikus ... rääkimata täiesti ebateaduslikest kosmosesõidukitest. Selle raamatu zanr ongi ju teaduslik fantastika. Ning selle eesmärk on teaduse populariseerimine. Ja antud teose puhul on kirjanik sellega väga hästi toime tulnud. Üks muljetavaldavamaid raamatuid üldse mida lugenud olen.

Neil, keda teaduslikkus häirib soovitan lugeda enam-vähem samal ajal kirjutatud Tarzani-lugusid, teised võiksid teosele siiski pilgu peale visata. Eriti sobiv nooremas murdeeas teadushuvi tekitamiseks.

24. aprill 2003: Lisaks veel ühe huvitava fakti raamatu headuse kohta - ma olen seda raamatut juba 3 korda ostnud ja kõik on ära "laenatud" ;)
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei arvusta seda nüüd mingil juhul selleks, et hinnet kuidagi balansseerida (nagu ka tihti tehakse). Lihtsalt lappan praegu läbi neid Vene esiulmekaid, et täpsemalt mõista seda positsiooni ja traditsiooni kust Strugatskid alustasid.

"Plutoonia", "Sannikov" ja "Ershoti kraater" kuuluvad minu lugemismaailmas ühte patta. Lugesin ja vaimustusin neist enam-vähem ühel ajal, lisaks on nad ju kõik nii sarnased kah. Mitte ainult sellepärast, et vene ulme...

"Plutoonia" meeldis kõige vähem. Tegu polnud halva raamatuga, küll aga häiris mind liigne teaduslikkus ja kahvatud tegelased. Hiigelsipelgad olid muidugi vahvad - ja üsnagi jubedad ja tõttöelda ka pea ainsad eredalt meeldejäänud tüübid sellest romaanist. Kas seal teaduse põhitõdede vastu eksiti või mitte, ma`i tea. Ja ei huvita kah, tegu on ilukirjanduse mitte bioloogiaõpikuga. Segasid aga, jah, just liigsed kirjeldused, kuidas mingi taim või elukas välja näeb ja milline on tema evolutsioon jne.

Seega on "Plutoonia" igati kolmevääriline, eelkõige just seepärast, et oli "Sannikovi" ja "Kraatriga" võrreldes kahvatum.
Teksti loeti eesti keeles

Hehemm... Nojah, oli selle teaduslikkusega n11d, kuidas oli, aga teistest samateemalistest raamatutest oli ta pea jagu 1le. Autor m2rgib l6pps6nas ju ilusasti 2ra, et millised ideed ja kohad on vastuolulised, ja 1le1ldse teeb k6ik dinosaurused puust ette ja v2rvib punaseks kah veel. Mis siis teose tugevaks muudavad? A: tugev teaduse populariseerimise tendents selles raamatus. Ehk oli just selel raamatu n2ol tegemist kangikesega, mis mind ise selle ligi kallutas? B: kirjelduste t2psus. Maa all olid j2rjestikku 8kos1steemid, k6ik kenasti kirjeldatud ja kujutatud, taustaks uljaste vene maadeavastajate praktikaga segunenud romantika. C: see, et teos on teaduslikum, kui autor arvatagi oskas. Mis hoidis seal 8kos1steeme teineteise suhtes paigas? temperatuur. Aga neile eri ajastutele oli ka omane erinev keskmine temperatuur meie planeedi pinnal. Nojah, evolutsiooni seal allpool unustas autor k1ll 2ra, aga nagu selgub, ei olegi see k6ige olulisem j6ud, mis me maailma palet kujundab. Eraldatud ja h2sti eksisteeriv bioloogiline s1steem j22b p1sima, kui keegi edukam teda v2lja ei t6rju(seal hoidis asju paigas temperatuur), uusi geene juurde ei tule (no ei tule juuu!!!!), ja looduslik valik, mis v2ldib uute muutuste teket, hoides s1steemi stabiilsena. Nu esimesed elusolendid olid bakterid ookeani p6hjas, kes elasid seal all ja j2rasid kive. Elavad siiamaani ja j2ravad kive, ei evolutsioneeru, ei muutu, ei l2he nad sealt kuhugi. Ja sinna nad ka j22vad. T2nu sellisele teadust eriti edukalt populariseerivale toimele on see j22nud mu jaoks siiamaani 1heks vene ulme tippsaavutuseks. Nujah, aga Obrutshev oli ju teadlane ka, teadis, millest kirjutab... Nii et suur t2nu talle raamatu eest!
Teksti loeti eesti keeles

Kordan üle juba eespool esinenud väite, et kui algust ja lõppu mitte lugeda, on tegu päris talutava raamatuga. Reisib üks seltskond never nowhere wonderland`i, kakleb elukatega, kes suuresti sarnanevad sajanditaguste ettekujutustega fossiilsest faunast ja tuleb elusalt tagasi. Meelde see seltskond ei jää, karakterid on igavad ja lamedad; seiklused sellised, nagu neid tuhandetes muudes juttudes esineb; maa ise jääb meelde küll, lihtsalt nagu üks omapärane alternatiivmaailm. Omaette probleem on see pseudoteaduslikkus, ent lõpuks räägitakse ju lastele ka muinasjutte lohedest ja printsessidest, kes on lisaks veel samaaegselt ilusad ja head - lapsed kasvavad sellest omal ajal välja.

See lõpp, et kõik tõendid hävisid… Tollal lihtsalt kirjutati nii, püüti jätta muljet, et sündmused on päriselt aset leidnud. Conan Doyle`i "Kadunud maailm" ei ole hea näide, sest ärge unustage, et neil oli seal vaieldamatu tõend - elus pterodaktüülus, mida nägid sajad inimesed. Ja alati ongi loomulikult olemas suur hulk lihtsameelseid ja natuke vähearenenud hingi, kes kirjapandut tõsimeeli usuvad - on nende diagnoosiks ju täna "seltskond, kes Blairi nõiafilmi dokumentaalseks peab"…

Aga algus, ja eriti sissejuhatus on klass omaette, meenutades kohati surematuid teoseid nagu "Vene tehnika" jmt - see sodisulg Obrutshov väidab tõemeeli, et "Kadunud maailm" oli tema versioonist vähemusutav! Ei hakkagi üles lugema, milliseid jalustrabavaid teaduslikke - ka juba tolle aja tasemelt! - lollusi sisaldavad autori ja ta tegelaste suhu pandud väited… Zelazny "varjud" on umbes sama teaduslikud. Autor ise on üks paras professor Challenger, ainult selle vahega, et tal ei ole õigus ja ta ei ole naljakas.

Nii et ega sellest kahju ei sünni, kui kümneaastased seda loevad - loevad nad ju potteritki! - aga pärast, kallid lapsevanemad, istuge ilusti oma võsukese voodiservale ja alustage seda teost peos hoides: "Sa ju mäletad, kuidas oli jõuluvanaga…?"

Teksti loeti eesti keeles

Julgen väita, et Doyle`i "Kadunud maailm" on n6rgem lugu, kui "Plutoonia". Alates juba sellest, et territooriumid, kus toimusid tegevused, olid mastapides hoopis midagi muud. Minu isiklik arvamus k6lab, et Doyle`i maailm ei saanud eksisterida oma piiratuse t6ttu (liiga vähe ruumi, et sihuke ökosysteem nagu seal oli yles ehitatud, toimida saaks). Ei, "Plutooniale" viite ma ei pane, aga alla nelja kah mitte.
Teksti loeti eesti keeles

Oli küllaltki loetav jutt minu meelest, kuid kindlasti mitte võrreldav Doyle`i Kadunud Maailmaga . Suurem tegevuspind küll, kuid pisut absurdsem. Samas omab mõnusat mitmekülgsust. Peaks millalgi jälle raamatukogust võtma ja huvi pärast üle lugema. Meeldis igastahes tunduvalt rohkem kui Sannikovi maa.
Teksti loeti eesti keeles

Autor teadis väga hästi oma romaani ebaloogilisusi ja vastuolu füüsikaga, aga muudmoodi seda juttu lihtsalt ei saanud kirjutada! Autori eesmärk ei olnud kirjutada raju-SFi õõnsast maast, vaid näidata lugejale, millised loomad võisid elada juura ajastul, ning seeläbi populariseerida geoloogiat ja paleontoloogiat.

Hinne langeb 4+ peale sellepärast, et kõik tegelased on ühesugused, neid eristab ainult nimi. Kuigi neile on valitud meeldejäävad nimed ja igaühel on oma elukutse, läksid nad ikka kogu aeg segamini.

Romaan on kantud oma aja vaimust looduselt armuandide võtmise kohta. Ka tegelased ise täheldavad, et selline loomastik on säilinud ainult inimeste puudumise tõttu. Et loomi toiduks kütitakse, on arusaadav, aga suht tühisel põhjusel hävitatakse julmalt ka juura ajastu valitsejad, sipelgad. Ei mingit tsivilisatsioonidevahelist suhtlust: igaüks, kes inimestele vastu hakkab, peab surema!

Teksti loeti eesti keeles

Autor on järelsõnas kenasti põhjendanud, miks ta selle raamatu kirjutas. Ta ei püüdnud tõsi-teaduslikult lugejatele tõestada, et maakera on seest tühi, vaid ärgitada noori geoloogiaga tegelema. Mulle see raamat isegi natuke meeldis. Polnud nii punane, kui ma alguses kartsin. Rohkem keskendub autor seiklustele, geoloogiale ja muudele loodusteadustele ning igasugustele kirjeldustele. Stiil on kohati küll üsna abitu, kuid eriti häirivaks see ei muutunud. Nostalgia mõttes lugeda ju võib. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Teate, vanasti, kui inimesed veel teaduslikku maailmavaadet pooldasid,  käiski osa tolle tutvustamisest just nii. "Romaanid teadusest" või kuda see määratlus Verne'il oligi. Obrutšov tahtis lugejatele tutvustada paleontoloogiat ja valis sihukese esitusviisi. Punkt.
Pall läheb maha 1) "kõik-tõendid-kadunud"-lõpu ja 2) Doyle'i raamatu mahategemise eest saatesõnas.
Teksti loeti eesti keeles
x
Dragofor
08.04.1980
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Oralau kui kirjanik iseenesest on paljutõotav. Tal on annet ja ta suudaks kirjutada jutte, mis pakuksid paljunäinud ulmefännile tohutut rõõmu. Kuid... Nagu Jyrka ütles, hakkab ta kuuluma nende sekka, kes kirjutavad küll palju, kuid kelle tekstides ei peitu tegelikult midagi. Me kõik teame Belialsi ja tema tekste. Kahjuks tundub mulle, et Belials ja Orlau on sarnasemad kui kummalegi kasulik oleks. Nad kirjutavad ohtralt ja sisutult.

Oralu on Eestis üks väheseid tõsiseltvõetavaid õuduskirjanikke, kelle algne looming pakkus huvi ja oli huvitav. Mida aeg edasi, seda hullemaks asi läheb...

Teksti loeti eesti keeles

Maailm on väga suhteline asi, see on juba ammu tuntud tõde. Nii et Robert toob selle fakti lihtsalt suurepäraselt esile. Eestlaste maitsed on niivõrd erinevad, et mingit konkreetset suundmust esile tuua. Asjaolu, et Silverbergi tekst sedavõrd rõve tundub, on pigem meie ühiskonna postkommunistlikust elust kui sellest, et raamat ise halb oleks.

Natuke imelik oli see tekst küll, natuke veniv ja ehk ka ebausutav (viimast tegelikult üsnagi suurel hulgal). Teadlaste tase on küllap lapsikki (ehk kasutasid nad võimalust end lõpuks ometi vabalt tunda? Kui nii, siis leiti küll väga vale aeg ja koht...) ja nende omavaheliste suhete dramaatilisus ülepingutatud. Samamoodi hindan ma rahvamasside käitumist. Kuid... Ideed! Biseksuaalne tulevikumees, kes k***b nii mehi, naisi kui lapsi (miskipärast usun, et ta tegeles ka sellega) ning suhtub meie aega, nagu meie vaataks metslasi, see on teravmeelne ja ta seda ka andekalt kasutanud. Ehkki tema eesmärk(gitus?) jääb arusaamatuks, on raamat huvitav ja väärib tähelepanu.

Teksti loeti eesti keeles

Pean nentima, et mullegi tundus tekst sümpaatne, kuid ma ei oska tuua mingit võrdlust Smithi tavapärase taseme ja selle konkreetse laastu vahel, sest kahjuks pole ma seda kirjanikku eriti lugema sattunud. Kuid... Ilmselt tuleb mul seda viga parandama hakata, sest Mardus on tekitanud vähemasti uudishimu ja uudishimu on teatavasti Homo sapiens sapiensi edasiviiv jõud.

Tekst ise oli mõnus, lihtne, konkreetne ja nagu juba teada, lühike. Lugemist ja kulutatud aega (mida arusaadavatel põhjustel palju ei olnud) oli ta igal juhul väärt.

Teksti loeti eesti keeles

Tekkis selline mitte eriti filosoofiline küsimus: mis kuradi asi see on?!? Andke andeks, kuid mulle jättis tekst mulje kui mannetu katse siduda endas mingeid müüte (mingid Vana-India mõjud?) ja tänapäeva ühiskonda. Läbi kukkus. Mitte mõhkugi ei saanud aru. Omapärane ta on, kuid mitte heas mõttes. Pigem selles mõttes, et KA NIIMOODI SAAB KIRJUTADA (kuigi ma seda ei soovita ja kui viga juba tehtud, siis tekst kuhugi sahtlipõhja ära peita, et see taeva pärast, kellegile silma ei hakka, veel vähem mõnele toimetajale, kellele see isegi meeldida võib!). Esinen veelkord vana üleskutsega (mida ma ise ei täida, sest pole piisavalt andekas...): saatke Mardusele ikkagi lugemisväärseid tekste, säästate vaeseid paljunäinud lugejaid...
Teksti loeti eesti keeles

Nii palju kui ma inimesi tunnen, on Pratchett just seda tüüpi autor, kes siis meeldib või mitte, minu kuulun kahjuks nende kilda, kes tema "mõtetutesse plätserdustesse" (ühe mu hea tuttava arvamusavaldus...) siiski positiivselt suhtub.

Muidugi tuleb nentida, et asi kippus venima, Pratchett hakkas teatud kohti liig pikalt arendama, tema mõttekäigud ja naljad sarnanesid ikka ja jälle eelmiste raamatute omale, mis tingis ka väikesi tüdimuse haigutusi... Tal oli idee, seda arendati ja temas oli terve hulk uusi nalju, uudsemaid suhtumisi ning mis peamine, Surma sai märksa lähemalt tundma õppida. Mis võib siis olla veel tähtsam, kui teadmine, et tüüp, kes kunagi su hinge füüsisest eemaldab, armastab vabal ajal kasse paitada ja süüa keeta? Tekitab turvalisusetunde küll.

Noo jah, Pratchett ei ole just suurem asi kirjamees, armastab ennast korrata, kuid fantaasiat tal siiski on. Huumorisoont ka, sest igas raamatus leiab vaatamata vanadele naljadele ka uusi. Iseküsimus on see, kas ikka viitsib Pratchettit nii palju lugeda, et vanade naljade hulgast pärleid üles leida?

Teksti loeti eesti keeles

Põnev oli. Veider raamat veel veidramate tegelastega ja mis siin salata, ta erines traditsioonilisest fantaasiast kasvõi selle poolest, et Elric ei ole positiivne kangelane. Või siiski on? Pagan seda teab, Elricu iseloom on suhteliselt keeruline.

Elric, tegelane, keda piinavad südametunnistuspiinad ja kes üritab neist vabaneda, mõeldes isegi enesetapule. Kui palju on fantaasias selliseid kangelasi, kes tahaks ennast ära tappa? Mitte eriti palju. Psühholoogiliselt ei ole asi ehk eriti tõepärane, kuid ta on värskendav. Tegelikult peaks maailma üleüldse kui tervikut kujutama,asjaolu, mille fantaasia sageli kahe silma vahele jätab. Olgu, olgu, maailma kurjuse poole pealt vaatamiseks on dark fantasy, mida Elricu-sari siis vist on (?).

Kemplemine kahe maagi vahel on, andke andeks, siiski koomiline. Elricu pidev viimasel hetkel pagemine erinevatest lõksudest omandab siiski naljaka varjundi. Loitsud, mida ta kasutab, mõtted, mida ta mõtleb. Ajavad suu muigvele küll. :) Tundub, et vähemalt teoreetiliselt on Elricust nüüd kõik, aga ei! Parimates fantaasia traditsioonides sünnib midagi, mis meie (anti)kangelase päästab. Vahva! Ja edasi aina hullematesse seiklustesse, kus aina võimatumatest olukordadest välja rabeleda ning oma Kaose jumalalt abi paluda.

Elric ei ole tegelikult ei Kaose ega Korra poolt, vaid neutraalne. Nii et elagu neutraalsus, milleks vaeva näha enese liigitamisega või muu sarnasega? Kaevad endale auku. Elric oli end küll avalikult Kaose teenijaks kuulutanud, kuid see ei seganud teda ka Korda abistamast. Silmakirjateener äkki?

Olgu veel lisatud, et Moorcocki poolt loodud maailmas toimuvad ka üsna paljud AD&D seiklused (mille peale Jyrka arvatavasti ainult tigedalt kulmu kortsutab... :P)

Teksti loeti eesti keeles

Tekst, mis minu mälu järgi ilmus ühes "Loomingu" numbris ja on juba ainuüksi seetõttu tähelepanu väärt. Kuigi minu jaoks oli ta segane ja arusaamatu. Sisust seda, et töötab üks meeskodanik (minategelane) mingil planeedil kaevurina, miskil hetkel avastab, et tal on kindlustuspoliis kaetamise ja muu sellise vastu ning asi hakkab liikuma. Muuhulgas lipsab läbi selline nimi nagu Fabulus, aga seda ainult hetkeks. Igal juhul on tekst keeruline ja üsnagi korralikult paberile pandud. Samuti ei ole tegemist sisutu tilu-liluga, mida aeg-ajalt leida võib. Lõppkokkuvõttes: soovitan lugeda, kasvõi selle pärast, et Habichtil ei ole neid oma kirjutatud asju ilmunud teab kui palju.
Teksti loeti eesti keeles

"Atuani hauad" kui niisugune midagi olulist Meremaale muidugi ei lisa. Samas, ei saa ka eitada, et tegemist oli huvitava tekstiga, ehkki mõnevõrra stereotüüpne.

Sukeldumine Atuani haudadesse, kus pesitseb jõud, millega Gedil oli juba varemgi tegemist olnud ja millega ta tahes-tahtmata taas vastamisi peab seisma, oli üsnagi huvitav. Samuti Tenari saamine Arhaks (sööduks). Kogu see religioonne atribuutika, mida Le Guin meisterlikult valdab, oli omal kohal. Suurema osa tekstist võttiski enda alla Tenar ja tema lugu. Ged saabus alles teises pooles ja siis hakkasid sündmused arenema kohutava kiirusega. Vanad Väed, millest pidevalt räägitakse (kuid mille täpne olemus ei selgu minu jaoks terve selle sarja jooksul), näitavad nüüd seda jõudu, mis neil on. Mõnevõrra ebausutav, et olendid, kes on vanimad maailmas ja kellel on olnud väga palju aega ning kannatlikust, inimesele kaotavad, aga olgu. Tegu on siiski suurelt osalt lasteraamatuga.

Minu hinnangul ei ole ta enam sedavõrd sissepoole vaatav, kui näiteks ülejäänud sarja osad. Polnud seda omapärast filosoofilist aurat, mis ülejäänutel. Ka kohad, mis rääkisid nimedest, olid suuremal või vähemal määral "Meremaa võluris" olnu kordamine. Aga lõppkokkuvõttes oli tegu üsnagi tugeva tekstiga, mille pisipuudused ei suuda rikkuda lugemiselamust.

Teksti loeti eesti keeles

Lõpetasin siis just seesinatse teksti läbitöötlemise ja peaks siis vast ka mõne sõna sekka ütlema.

Iseenest polnudki ta ju kõige hullem. Olgugi, et see Gaia (võtku teda kõik Sinised Lendavad Vihmaussid...) oli üsnagi tõsine puussepanek. Tundus tõesti kuidagi külgepoogitud olevat, et kuidagimoodi seletada seda, kuidas ja miks siis need mitmekesised tegelased seal Asumi ilmas ringi kondavad. Kogu see süsteem tundub olevat kuidagi puine ja vägisi kokku surutud.

Märkimisväärne on Gendibali ja Trevize olukorra sarnasus ja see, kuidas nad sinna sattusid. Gaia? Sellisel juhul pole sellel olevusel mitte mingisugust fantaasiat. Mis neid kahte omas ühiskonnas tähelepanuväärset meest eristab, on see, et Grendibali toetas Esimene Rääkija (milline kummaline tiitel...) ja Treviz`t Linnapea mitte. Kuid see tee, kuidas nad sinna kosmosse eksisid, oli siiski suhteliselt sarnane. Igav oli lugeda kaks korda ideestikku poolest üsnagi ühilduvat teksti. Esimese ja Teisi Asumi intriigid olid siiski sarnased ning lubage mainida, tobedad. Gaia lisamine asjasse viis asjad tõeliselt rööpast välja ja Igaviklaste asjasse segamine muutis teksti lõpuks selliseks, et see meenutas Kört-Pärtli särki pühapäeva hommikul.

Niisiis, pean nentima, et mind jättis suhteliselt külmaks. Kuid ma kavatsen sarja edasi lugeda, kui mul see võimalus vaid avaneb...

Teksti loeti eesti keeles

Suht mõtetu tekst. Sama temaatikat kasutavad üsna paljud kirjanikud ning selle koha pealt ei suuda Sulbi mitte millegiga üllatada. Lugusid tulnukatest, kes Maale saabudes kohalike elanikega mitte eriti hästi läbi ei saa, on tohutu hulk.

Omaette ooper on sellega, miks see uuesti avaldati. Küllap oli sellel ka oma põhjus, nii et seda ei ole siinkohal mõtet lahata. Ehk on asi lihtsalt ajaloolises väärtuses või siis soovis näidata, et ka Sulbi on kunagi kirjutanud ja mitte eriti suurepäraselt, olles nõnda siis noortele kirjanikele eeskujuks, näidates, et kõik me peame kusagilt alustama.

Teksti loeti eesti keeles

Tekst oli huvitav ja intrigeeriv ning Belialsi kohta isegi hea.

Jumala ja Saatana probleem on huvitanud paljusid ja suhteliselt palju on seda teemat puudutatud, kusjuures mitte kõik käsitlused, mida ma kohanud olen, pole sedavõrd huvitavad ning põnevad. Ideestik, millele tekst on ehitatud, on täiesti olemas (erinevalt mõnedest teistest Belialsi juttudest) ning üsna korralikult on asi välja peetud. Saatana isiksus oli põnev, tema pettumus või viha siiski mitte eriti usutav. Jumala plaan aga naljakas, kogu tekst kubises tegelikult sellisest religiooni pihtsa suunatud huumorist. Mulle meeldis ja kindlasti paljudele teistele ka.

Teksti loeti eesti keeles

Mnjah... Nagu paljud teisedki, nii leian ka mina sellel üsna palju sarnast C. D. Simak "Linnaga" ja kahjuks ei leia ma, et see positiivne oleks. Muidugi on osa selle ideestikust üsna üheselt võetav Asimovi "Linna ja tähetedega", mis veel kord peaks tõestama antud teksti mitte eriti suurt originaalsust.

Teema on igavene. Inimene ja suur kosmos ning miski, mis takistab sinna minekut, miski, mis keeras luhta kostmose vallutamise plaanid ja viis inimkonna tagasikäiku. Kuni üks neist ei suutnud sellega leppida... (tõepoolest, üsna Asimovi teksti moodi) ja ta leiab vana laeva ning roboti, kes on juba ammu inimesi tagasi oodanud (selge vihje Simak`le)... Nii et tubli 2, mitte originaalsuse eest ja selle eest, et asi siiski suht loetav oli.

Teksti loeti eesti keeles

Huvitav lähenemine meremadudele ja muudele selletaolistele elukatele. Lihtne, kuid südamlik ja heatahtlik teos.

Tundub küll, et reaalsuses läheks asi just nii, nagu Soshinskaja kirjeldab. Iseküsimus on see, kas lõpp just niimoodi läheks. Oleks muidugi kena, kui see nn. "mõistlik inimene" (nagu Satyros teda nimetab...) tõepoolest niimoodi käituks, kuid kas saab sellele lootma jääda? Eeldusel, et see ka võimalik oleks.

Küüniline oli ta küll... Ehk mõnevõrra õelgi, kuid selline on see meie maailm, mis on ennast pühendanud masskultuurile, kultustele ja tänapäeva mütoloogiale (mille alla tahes-tahtmata kuuluvad igasugu koletised). See on traagiline ja kurb, et inimestel on kadunud ilu- ja elutunnetus, et nad ei hooli enam asjadest, mis on tõeliselt tähtsad, vaid otsivad lihtsalt skandaale. Lugu, mis iialgi ei aegu, seni, kuni inimkond on selline nagu ta on...

Teksti loeti eesti keeles

Heas meeleolus nagu ma olen, astun ka siis klubisse :-)))

Eesti ulmekirjanduse üks suurkujusid (kellest loodetavasti meie noored autorid eeskuju ei võta...), on hakkama saanud järjekordse asjaga, mille kohta ei oska muud öelda, kui s**t, mis pealegi ilgelt haiseb. Asi on lihtsalt selline, et selle tekstiga näitab Veiko ainult seda, et oskab sõnu ritta seada, aga mitte kirjutada. Selline viga oleks ehk andeksantav mõnele algajale, aga tema ju peaks praeguseks ometi teadma, mis on hea kirjandus ja mida kohe mitte kirjanduseks nimetada ei oska. See siin seda kindlasti ei olnud. Absoluutselt mõtetu tekst, milles pole midagi huvitavat, mitte midagi head ega intrigeerivat. Tal pole isegi korraliku ideestikku, telge, mille külge liha kasvatada. Lihtsalt järjekordne tekst, mida lugedes mõtled, et kas see ongi siis see Eesti ulme (millel kuuldavasti kuldajastu käes olevat...)? Loodan, et mitte, sest vastasel juhul olen sunnitud loobuma Eesti ulme lugemisest, alates Belialsi endaga...

Teksti loeti eesti keeles

Täna, mil ma seda teksti kirjutan, on Le Guinil sünnipäev. Nii et igati asjakohane temast paar sõna rääkida.

"Kaugeim kallas" on filosoofia ja seiklus, esimene pool mõnevõrra tobe, teine pool aga tüütuks kiskuv. Meremaa kui maailm on enam-vähem lõplikult selgeks saanud, kuigi nende saarte nimede loetelud (mis siin-seal ette sattusid) olid igavad, tõesti igavad. Ma ei ole isegi kindel, kas tekst midagi kaotanud oleks, kui neid seal poleks olnud. Ehk isegi oleks, vähemasti maailmapilt poleks nii täpne olnud (tõsi küll, selle vastu aitas vabalt ka kaart, mis raamatutega kaasas käis...). Edasi on arendatud Sõnade ja Nimede toimet (meelega suured tähed) või pigem on seda rohkem lahti seletatud. Pean nõustuma, et Le Guin on oma maagia üsna üksikasjalikult lahti mõtestanud (huvitav, kas AD&D mängijad ei tahaks siit midagi üle võtta? Kas see autorikaitsesse puutuks?), mis teeb asja palju mõistetavamaks ning mis seal salata, põnevamaks. Gedi võitlus vastasega, kes on peaaegu sama võimas kui ta ise (ehk tegelikult võimsamgi?) oli talutavalt esitatud. Vastase nõrkushoog (muuks ei oska ma seda nimetada) mängis kuulsale arhimaagile kätte trumbid, mida too hädasti vajas ja oligi kõik.

Arreni tegelaskuju oli aga mõtetu. Ainus tõeline eesmärk, mida ta täitis, oli just olla rumal aadlik, kes maagiga kaasas jõlkudes omale kasulikke teadmisi omandab. Mitte vähemtähtis ei ole see nn. ülla kuninga sündroom. Arren ei tea, et ta on uus kuningas, Raudkull aga küll. Ja nii ta veab seda rumalat poisikest mööda Meremaad ringi (arusaamatuks jääb selle tõeline eesmärk, kas tutvustab talle tema tulevast kuningriiki kui tervikut?).

Ursula on mõnes kohas tõesti üle pingutanud. Asi kipub kohati venima ja see häirib. Meri on muidugi ilus asi, aga sellel loksumine, eriti kui see liiga kaua kestab, pole sugugi huvitav. Parverahvas oli huvitav, kuigi ebatõenäoline. Retk surmavalda oli väga hea, ehkki lõpp oli klisheelik (tegelane teeb meeleheitlikke ponnistusi, et pääseda... kui ta enam ei jõua, näeb valgust. Kui palju kordi me midagi sellist kohanud oleme?).

Ometigi on Le Guin hakkama saanud tekstiga, mis mulle meeldib, ehkki ma seda harva loen. Aga kui, siis naudinguga.

Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Niih. Siin ta siis on, see Meremaa ja tema võlur. Maailm täis maagiat ja võlukunsti, Väge, millest meie ei oska undki näha või ehk oleme lihtsalt unustanud.

Alguses oli saar. Ja saarel elas poiss, kes avastas endas Väe. Ning ta õppis seda jõudu kasutama, kuid ei saanud sellele Isandaks enne, kui ta oli ületanud endas surmahirmu...

Pange tähele, oluline on siis just detail, et alguses oli poiss. Tundus tavalise poisina, kitsekarjus. Kuid temast sai maag. Nii sisendab ta teistesse temasugustesse meie maailmas (kes ei pruugi olla kitsekarjused, vaid muidu õnnetud) uut lootust paremale tulevikule.

Nimed... Maailm sõltub nimedest, kuidas neid kasutada, kuidas öelda ning kui palju sa neid tead. Ja isegi vanad targad lohed on võimetud, kui sa tead nende nime. Mulle meeldib see idee. Nime olulisusest. Saad näiteks teada Jyrka nime ja oplaa... Aga kahjuks on ja jääb see fantasy temaatikaks ja reaalsuses pole sellega midagi teha.

Vari. Vari, mis on pärit teadmatusest või kohast, kus ei ole midagi. Mis ei ole surnud, kuid ei ole ka elus. Ning millel ei ole kuuldavasti isegi nime. Kuidas sa võitled sellisega, kui tema su nime teab ning kogu su võlujõust pole kasu? Kui sind haarab tüdimus ja meeleheide? Ainult ennastületades. Raudkulli piinad polnud ehk eriti usutavad, kuid nad olid ilmselt hädavajalikud, et asjast õiget pilti saada. Et taibata, millega (või kellega?) oli tegemist...

Ja lõpp... Laul Varjust, mida keegi ei mäleta. Peale Ursula, kes selle meieni tõi. Ootust ja lootust neile, kes püüavad Väe poole. Loodan, et te leiate selle...

Teksti loeti eesti keeles

Huvitav lugu. Ebatõenäoline, kuid siiski huvitav. Ja ei kavatse ma siinkohal alustada loengut teemal, kas SF tohib olla ikka üdini ebausutav (sest üdini ta seda ju ei olnudki) või peaks ta siiski põhinema teadusel. Viimase jaoks on olemas ju hardSF.

Selles osas tuleb eelnevate arvustajatega küll nõustuda, et ta oli kohati mitteproportsionaalne, kuid tegelikult see eriti lugemist ei häirinud. Asi siiski sujus ja oli hästi jälgitav. Kohatised jõnksud (muud nime ei oska ma nendele teatud stiilimuudatustele panna, mis siin-seal silma hakkasid) aga ei muutnud teost kokkuvõttes halvemaks, pigem vastupidi.

Nüüd ka asjast endast. Nagu juba öeldud, oli huvitav. Natuke naeruväärne, kuid huvitav. Mitmed asjad on mitte eriti usutavad, kuid ilmselt loo toimimise jaoks vajalikud. Üks mu hea tuttav väitis kord, et Hargla selle loo näol pole tegemist mitte millegi muuga, kui SF vormi asetatud õuduskirjandusega. Kannibalistlik element teoses laseb seda igal juhul arvata. Samas on see väide lihtlabane ning suure tõenäosusega ei vasta sugugi reaalsusele, sest õudust see nüüd küll ei tekitanud. Ning ma ei usu, et see oli ka eesmärk. Eesmärk võis olla midagi muud. Näidata inimeste muutumist rasketes olukordades? Seda me teame niigi. Mandumiseks seda nimetada ei saa, mis toimus Gondvana järeltulijatega, pigem asjadega leppimiseks. Kui ei ole muud võimalust, kui sa tead, et sa võid surra, siis... Pagana pihta, ma võin inimsööjaks hakata küll, kui ma elust hooliks.

Vot see ongi, millega ma oma pead vaevan. Et mis selle lühiromaani mõte siis õigupoolest on? Tekitada lihtsalt pinget või on tegemist siiski mingit sügavamat sisu omava teosega? Mitte analüüsida Gondvana laste teguviisi õigsust, vaid selle õigsust inimeste, Maale jäänute vaatevinklist? Või ehk veel midagi kolmandat,neljandat, viiendat? Ma ei tea. Seda tuleks Harglalt küsida. Ent mina mõtisklen tähtedest ja sellest, mida sealt leida võib... Nüüd siis ehk ka kannibale.

Teksti loeti eesti keeles

Niih, eks ka mina võtan asja käsile.

Igav oli ta, maailma südame probleeme käsitlevad kummalisel kombel ka teised mehed, kui Verne. Esimese hooga meenuvad Bradsharm (kirjutas "The Godess of Atvatabar") ja muidugi Burroughs ("Tarzan at the Earth`s Core"). Mõlemad olid suht ebahuvitavad (esimese kohta ei oska tegelikult päris kindlalt öelda, sest ei ole seda lugenud...).

Tegevus ise oli suht venitatud, selles mõttes, et see ei olnud sugugi pinget tõstev. Ma ei taha sugugi öelda, et see peaks olema ulmeromaani põhiline eesmärk, kaugeltki mitte, kuid niimoodi ka päris ei maksaks, et lugejal sõna otses mõttes igav on. Küllap on asi ka selles, et Verne hakkas kirjutama tellimuse peale ja see juba iseenesest muudab korraliku töö keerulisemaks. Mis taas iseenest ei tähenda, et tellimuse peale ei kirjutata häid asju. Juhtub sedagi...

Verne ei suuda ülal hoida pinget. Selles on tema suurim probleem. Mõnikord tekib tunne, et ta tõesti ei tahagi, et lugejal huvitav oleks. Miks siis selline tekst? Kui Verne`le maksti tellimustöö eest(ja seda tehti), siis oli tal muidugi üsna ükspuha, mis ta valmis tegi. Aga asju see paremaks ei tee. Minu hinnang sellest raamtust on selline: igav, tüütu ja suht rumal. Andeksantav? Võib-olla... Aga seda teost ma siiski ei soovita, hoidke eemale...

Teksti loeti eesti keeles

Tuntud Eesti realistlik kirjanik lõpetab oma loometöö ulmega. Minu meelest üsna sümboolne, mis? Võiks teha järelduse, et ulmes annab ja tasub kirjutada ka niinimetatud tavakirjanikel.

Asjast endast. Tekstid, mida raamat sisaldab, ei ole midagi erilist. Pigem on nad üsna ühetoonilised ja suisa tüütud lugeda. Ilmselt mulle lihtsalt ei sobi Mälgu stiil, mis on kuidagi lohisev ja igav. Just igav. Lood isegi olid iganenud ilmselt juba ajal, mil nad ilmusid.

Taevas halasta! "Kaotatud aasta" on näiteks sedavõrd tüüpiline tekst, et selliseid on ilmselt sadu kirjutatud, nende seas kindlasti paremaid kui see. Enam-vähem sama kehtib ka teiste tekstide kohta. Ta jutustab ümber vanu ulmekate ideesid. Ehk avastas ta vanas peas enda jaoks ulme ja nagu paljud fännid, hakkas ka ise kirjutama? Tavaliselt sellised käigud ei õnnestu. Siit oleks aga midagi enamat oodanud, sest tegu on siiski tunnustatud kirjanikuga, kellel vähemalt teoreetiliselt peaks kirjutamisoskust olema.

Teksti loeti eesti keeles

Suhteliselt monotoonne lugemine. Ideestikku kui sellist ei olnud, põhiline oli pidev ringimadistamine, millele lisandus suur hulk maagiat. Millegipärast tuli meelde Edgar Rice Burroughs ja Rober E. Howard, kuigi viimane kirjutas märksa paremini kui seesinatne vaimusünnitis.

Mida selle kohta siis öelda? Stiililiselt väga ebaühtlane, kuid enamikus ei olnud ta hästi kirjutatud. Muidugi, oli ka häid kohti, nii mõnedki paigad olid suisa hästi kujutatud, kuid teksti üldist taset see ei tõstnud.Sisuga olid lood sama halvad. Seda nimelt ei olnud. Tundus kohati, et hr. Mortisel said kirjutamise ajal ideed otsa ja ta pidi neid suisa pastakaotsast välja imema (kui ta muidugi kirjutas pastakaga...).

Mõne hinnangul võis asi põnev olla (tunnen isegi mõnda, kellele see meeldis), kuid minu jaoks mitte. Ta ei üllatanud. Kuigi peategelase Baceoluse pidev uude kohta sattumine pidi ilmselt sisaldama teatavat üllatusmomenti. Ometigi ei teinud see seda.

Ühest küljest oli see raamat siiski tänuväärne: eestlased ei ole selles stiilis eriti kirjutanud, vähemalt mina ei ole rohkem raamatuid kohanud. Äkki oleks aeg? Noortel poistel hea lugeda...

Teksti loeti eesti keeles

Need sajandivanused õudukid, mid tunduvad hr. Kivistikule väga mokkamööda olevat... Mitte et nad head oleksid. Seda ei saa küll väita. Kõik see asi on sõna otses mõttes igav. Polnud ta ei õudne ja pinget ka ei pakkunud. Üldse selline vanamoodne õhustik kumas läbi, mis ei ole teab mis eriline väärtus tegelikult. Nii et üle kolme ei küündi. Mis pole ka paha, eriti kui arvestada teksti suhteliselt nõrka taset...
Teksti loeti eesti keeles

Omal moel oli asi isegi sümpaatne, kuid loomulikult polnud tegu miski suuremat sorti teosega. Millegipärast on mul kuidagi imelik tunne, et üsna sarnase struktuuriga tekste olen ma veel lugenud ja mitte ainult ühte. Kusjuures kui mu mälu mind ei peta, siis ka paremaid kui see. Muidugi, kui võtta asja ainult selle koha pealt, kuidas ta kirjutatud on, siis polegi tal suurt viga midagi. Samas, ega heaks jutuks ole vaja ainult oskust sõn ritta seada, vaid ka fantaasiat. Eriti ulmes. OK, mingitmoodi seda siin ju oli, kuid samas jättis ta kummalisel kombel surnud mulje. Teisisõnu, kuidagi punnitatud oli see. Mis mulle muuseas eriti ei meeldi.
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi mulle King eriti ei meeldi, oli see siin isegi loetav. Üsna korraliku ülesehitusega suhteliselt ladusalt kulgev lugu. Mõnus, kuigi oli asju, mis mind segama jäi. Näiteks lõpp ei olnud minu arust kõige paremini välja kukkunud. Samas polnud see ka nii suur ämbrisseastumine, et see hinnet eriti palju alla viiks. Nii et jääb tugev neli. Tubli saavutus.
Teksti loeti eesti keeles

Pean tunnistama, et mulle see asi ei meeldinud. Kohe algusest peale mitte. Jutt on niisiis ekspeditsioonist, kes tõmbab enda kaela iidse needuse, mis väljendus ämblike massilises ilmumises. Levitatakse siin arahnofoobiat, üsna ebaõnnestunult minu arust pealegi. Üldiselt IMHO ei ole Seppo õuduskirjanikuna eriti õnnestunud, sest enamik ta tekste meenutavad mingitpidi sajandialguse kummitusjutte, kuid nende ilmumisest juba hulk aega möödas ning ka Eestis oleks aeg hakata kirjutama veidi moodsamaid õudukeid.
Teksti loeti eesti keeles

Mnjah... Ütleks niimoodi,et vähemasti kirjeldada ja märulit kujutada Vahter oskab, kuid samas ei evi see just suuremat väärtust, kui tekst ise kuidagi kahvatu on. Ja seda ta oli. Muidugi saan ma aru, et tegu oli n.ö. debüüdiga, aga siiski... Nagu paljudele, hakkas ka minule vastu just see lõpuosa, mis oli kuidagi mannetu või nii. Ehk siis ei vastanud päris sellele tasemele, mida ülejäänud osa tekitas. Mis muidugi viis hinde kui terviku alla... Samas laseb see tekst arvata, et mehelt ehk kunagi tulevikus midagi paremat ilmub.
Teksti loeti eesti keeles