Kasutajainfo

Roman Podolnõi

10.11.1933-23.02.1990

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Aleksei Tolstoi ·

Giperboloid inzhenera Garina

(romaan aastast 1927)

ajakirjapublikatsioon: «Krasnaja nov» 1925; nr. 7, 1926; nr. 4 - nr. 9
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Insener Garini hüperboloid»; Aleksei Tolstoi «Insener Garini hüperboloid. Aeliita»

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
11
10
2
0
0
Keskmine hinne
4.391
Arvustused (23)

Jõhker raamat!

Kõnealune romaan meenutab jäämäge - 9/10 on veel all ja sa ei aimagi midagi enne, kui oled sinna otsa põrutanud. Enamus killukohti (aga romaan suisa kubiseb neist!) on alles nüüd mulle hoomatavaks saanud... Tjah, tööliste-talupoegade krahv võis olla erakordne kaabakas ja lurjus, ei hakka vaidlema, kuid täiesti kindel on, et ta polnud sugugi mitte loll mees...

Siin kohas meenuvad kohe lood autori paljuräägitud teaduslikust ettenägelikusest (laser!). Tuleb inimesi kurvastada - Al. Tolstoi ei leiutanud laserit! Igat masti "surmakiired" olid tollases ulmekirjanduses moeasjaks (sama hästi võib väita, et laseri mõtles välja Wells - marslaste "soojuskiir"!). Hüperboloid on AT-le lihtsalt vahend - relv, mille abil ta saab oma tegelased viia soovitud situatsiooni.

Tegelastest sööbib mällu eelkõige insener Garin ise. Kes mäletavad 1970.-l aastal tehtud (vist) 4 jaolist telefilmi, ilmselt nõustuvad, kui ütlen, et filmi-Garinil, poheemlasest-intelligendikesel psühhopaadil ja raamatu jõulisel, robustsel ja kurikavalal ning targal Garinil pole midagi ühist! Garin - see on homse päeva poliitik! Absoluutselt amoraalne kuju, kes püstitatud eesmärkide saavutamise nimel ei põrku tagasi ükskõik milliste vahendite kasutamisest, olgu need siis kas majanduslikud, poliitilised või (sõja)tehnilised. Lummavakõlalise nimetusega "hüperboloid" sümboliseerib siin KOGU kõrgtehnoloogiat. Kõige üldisemas ja kõrgemas tähenduses. (Sõna "homne" tuleb mõista "homsena" kirjutamise aja suhtes)

"Insener Garini hüperboloid" on geniaalne teos, on seda justnimelt ulmeromaanina, kuid, nagu ma juba rõhutasin - pole tegemist teaduslik-tehnilise ulmeromaaniga, vaid sotsiaalse ulme tähtteosega.

Autor on marksist-leninist... veel enam, autor on stalinist! Raamat pole lugu hüperboloidist, see on lugu Maailmarevolutsioonist! Maailmarevolutsioonist täies, 110% vastavuses Jossif Vissarionovitsh Stalini ideedega: las mingi fashistlik diktaator ( kui soovib, siis kõrgtehnoloogia abiga, kui ei soovi - ilma) purustab kodanlik-demokraatlikud lääneriigid, las püstitab koonduslaagrid ja külvab rahvuslikku vaenu. MEIE tuleme tema kannul, me tuleme ta kõrval, me tuleme ta lähimas kaaskonnas... Me tuleme ja võtame kõik! ("Seltsimehed, minu käes on võimas revolutsioonirelv, hüperboloid!" (Shelga))

Romaan kubiseb sümboolikast.. Kõik tegelased, alates bandiit Gaston "Pardinokast" ja lõpetades Garini endaga, on sümbolid, koondkujud. Mida maksab juba ainuüksi stseen, kus Euroopa kultuur (professor) mängib malet ja vestleb oma õpilastega (natsism ja kommunism)? ;-)

Lugesin jutu lapseeas ühehingetõmbega läbi, kuid mulje on siiani meeles! Vaatamata nappidele ja otsatult skemaatilistele joontele (nagu hooletult tahutud graniitrahn) on tegelased õnnestunud. Nad jäävad meelde!

Lugege!

Teksti loeti vene ja eesti keeles

Teaduslikkusega pole sellel autoril mitte midagi pistmist. Kui inimene ei tea isegi mitte seda, et tema poolt kirjeldatud huvitavate optiliste omadustega kumerpinda ei nimetata mitte HÜPERBOLOIDIKS, vaid PARABOLOIDIKS, siis soovitaks tal ainult koolis teinekord tähelepanelikum olla. Kui seda apsakat poleks olnud, siis oleksin ramatule 'viie' pannud, ses muidu on tegemist hea ja huvitava jutuga, isegi see punane värv ei häiri nii väga. Mdx, laserist on raamatus kirjeldatud seadis sama kaugel kui vibunool 'Stinger' raketist - laseri põhimõtted on ikka hoopis midagi muud, mõningate detailide sarnasus on juhuslik ja pealiskaudne.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat on põhimõtteliselt loetav, eriti kui võrrelda Aeliitaga. Lugu ühe tahtekindla mehe katsest vormida maailma oma näo järgi. Kõige rohkem meeldis mulle kapitalistlike kahekümnendate kirjeldus. Romaani punasus on tegelikult vaevumärgatav - kah positiivne. Miinuseks on see, et tegelikult lool mingit sisu ei olegi - vähemalt nii mulle see tundus. Kerge pulp'i maik on ka man. Kerge ununema.
Teksti loeti eesti keeles

Omas ajas oli ilmselt teedrajav teos. Huvitav selle poolest, et ajas tema mõju ei muutu. Kahekümnendate, kolmekümnendate, neljakümnendate jne. kaheksakümnedate noored loevad seda ikka ühte moodi. Mis see siis on, mis köidab? Au ja ilu ja.. ? Või insener Garini särav kuju, teisi kujusid seal ju pole...? Või on asi lihtsalt selles, et kirjanik on andekas ja kui ta midagi kirjutab, siis on see hea? Eks kõik need asjad vist... ja muidugi veel teatav lihtsus: nagu ulmes ikka, venjitatakse siingi üht ühiskonna parameetrit välja. Aga mitte liiga palju, tegelased jäävad ikka inimesteks ja nende soovid inimlikeks (rikkaks saada ntx). Siin võiks paralleeli tõmmata "Maailmavalitsejaga". Sarnase ideega raamatud, sarnaselt kirjutatud. Lõppu ei tule aga kummalgi lugeda: need pole nende omad. Aga tol ajal ei saanud teisiti (kohustuslikud, moraalsed eessõnad ja..). Huvitav aga, kas neil oli iseenda jaoks teine lõpp olemas, või ehk kirja pandud kujulgi, või kirjutati autommatselt mingi jama, sest muidu ei oleks teost avaldada saanud...
Teksti loeti eesti keeles

Mis sel «Maailmavalitseja» lõpul viga? Tolstoi oli ju tööliste ja talupoegade krahv (loe: üsna suur poliitiline prostituut).

See Garini jura oli tal algselt kolmeköitelise epopöana plaanitud. Tolstoi avaldas isegi ajakirja «Krasnaja nov» 1927. aasta 2s numbris jutu (kahjuks pole seda ise küll kusagilt kätte saanud) «Garin-diktator», mis oli romaani lõpu teine versioon. «Insener Garini hüperboloid» on põhiliselt (plaanitud) esimene köide, kuhu on lisatud toormaterjali järgedest. Seda on ka lugedes tunda: algab sihukese mõnusa Wellsiliku realistliku rahuga ning siis mingil hetkel kukub klippadi-klappadi lõpu poole punuma.

Raamatule on ka omane paljude positiivsete tekstide häda: tee sinna hädaorgu on üsna veenvalt kirja pandud, helge lõpp aga sedavõrd veenev enam pole, suisa otsitud ja sulest välja imetud teine.

Romaani päästabki eelkõige Garini kuju ja Tolstoi üldiselt hea kirjanduslik tase. Sellest ka neli — lugeda on mõnus ja hea!

Sisult on ta aga siiski üsna tavaline pulpseiklus. Eriti hästi panevad romaani paika tõlked teistesse keeltesse: tõlgete pealkirjad on selles stiilis, et «Surmakast», «Surmakiired» jne. Mujal maailmas pole Aleksei Nikolajevitshil seda tunnustatud klassiku oreooli...

Ilmselt kuulun ma ka selle vähemuse hulka, kes «Aeliitat» Garinist paremaks peab.

Teksti loeti eesti ja vene keeles

Hoolimata teaduslikest apsakatest, millele eespool viidati, päris mõnus lugu. Raamat ise sattus minu kätte siis, kui Vennaskonnal samanimeline lugu superhitt oli... See, et Trubetsky sellest laulu kirjutas, tähendab ka muidugi midagi - seda, et raamatust võib sobiv inimene leida tugeva annuse romantikat.
Teksti loeti eesti keeles

Omal ajal, kui ilmus sari ”Seiklusjutte maalt ja merelt”, kuulus Tolstoi köide sarja esitosinasse. Ulmekatest oli tolle raa-matuga võrdväärne vast Beljajevi köide. Strugatskid, Jefremov jt. jäid kõvasti alla. Nüüd olen muidugi rohkem lugenud ja ka paremaid leidnud. Jäägu hindeks siiski 5 (arvestades ka kirjutamisaastat).
Teksti loeti eesti keeles

Tahes-tahtmata hakkasin tõmbama sarnasusi "Garini" ning "Mr. Costello - Hero" vahele. Kumb nüüd parem on... ei oska ütelda; sõltub vist meeleolust. Jäägu esialgu siis 4.
Teksti loeti eesti keeles

Hüperbool, parabool - kes neid reaalaineid ikka kauemaks kui kontrolltööni õppida viitsis... AGA just tänu vähesele füüsikatundmisele tundub raamat väga teaduslik ja hästi põhjendatud. Nii et soovitatav on seda lugeda enne, kui koolis füüsikat õppima hakatakse. Ja tõusev tempo mõjub minu meelest ka pigem positiivselt - mida hullumeelsemaks südmused lähevad, seda närvilisemaks ja hakitumaks raamatu õhkkond muutub. Aga "Aeliita" on parem.
Teksti loeti eesti keeles

Minu silmis üks kultusraamatutest - kes ei oleks siis sellest teosest kuulnud! Minule ta igatahes meeldis, kuigi kohati üsnagi punane oli. Ja pealegi, mis viga lugeda maailmarevolutsioonist, kui sellest (seni) pole asja saanud!
Teksti loeti eesti keeles

Alustama pean sellest, et ma ei oska nimetet teosesse suhtuda. Ma olen kasvanud koos selle raamatuga. Ma olen teda lugenud esmakordselt vast allakümnesena, kui hakkasin end läbi närima "Seiklusjutte maalt ja merelt" sarjast. Ma olen seda vähemalt kümme korda lugenud, siit ja sealt, piki ja põigiti. Ma olen unes näinud plahvatavaid keemiatehaseid ja põletanud tapeedisse augu, üritades diaprojektori valgust kiireks koondada...

Öö on siin soe
Veidi rõske ja soe
Miski ei loe
Mitte miski ei loe
Minu ees laual on hüperboloid
[värsid siin ja edaspidi - Tõnu Trubetsky "Insener Garini hüperboloid"]

Kui seda Vennaskonna laulu kuulsin, oli palju äratundmisrõõmu, lapsepõlvenostalgiat ja meeldivat teadmist, et ka keegi teine on läbi aastate toimuvat hingeahistavalt mõjusa kangastusena silme ees kandnud. Udune Petrograad, varemed, kusagil keldris tasase vuhinaga töötav aparaat, mis muudab maailma saatust. Mees, geenius ja unistaja, kel polnud sellel maal midagi teha, maailm pulss lõi mujal, ja ta hülgas selle pisikese ja tühise paigakese, läks heitma kõiksusele väljakutset.

Pimestav kiir
Silmipimestav kiir
Tunnete piir
Meie tunnete piir
See on ju hukatus hüperboloid

Jah, hüperboloid on sümbol. Ma ei mäleta enam, millal tuli - isegi natuke kurb - mõistmine, et midagi sellist olla ei saa, see on absoluutselt, totaalselt võimatu. Alates sellest, et kirjeldatud pind on tõesti paraboloid, ning toodud joonis kehtiks teoreetiliselt, kui valgusel ei oleks lainepikkust ja oleks võimalik teha punktvalgusallikat. Niisamuti ei läbi selline kiir suitsu, ta murdub vihmas või lumetormis ja ilusa lõikejoone asemel oleks tegu pigem rebestava plahvatusega, kui energiat jätkub. Aga see pole üldse tähtis. Võib ju öelda, et tollal ei teatud eriti midagi "surmakiirte" tegelikust mõjust ja kaasnevatest efektidest, kuigi sellised alates Wellsi "maailmade sõjast" väga populaarsed olid. AT kasutas hüperboloidi "absoluutse relva" tähenduses. Selle vastu oli võimalik võidelda, aga mitte otseselt. See suutis kõik, see muutis kõik. Nii, nagu tänased poisikesed sooviksid kuidagi muutuda Terminaatoriks, ihalesime tollal hoida käes hüperboloidi.

Unistav sarm
Sinu unistav sarm
Zoja mu arm
Minu Zoja mu arm
See on ju igatsus hüperboloid

Selles raamatus ei ole tegelikult naisi selles tähenduses, kui hilisemates - vaid kena mängukanni kangelasele. Zoja oli isiksus, kes tegutses omatahtsi, ja vist ajastu üldise suhtumise viga oli, et naisena ei ole ta mulle kunagi paistnud. Ometi ta elas ja armastas, soovis omal viisil võidelda oma koha eest maailmas, teades, et ka kõige halvemal juhul ei lähe ta eales tagasi oma rüvetatud ja skisofreenilisele kodumaale, vegeteerima vaesuses ja mustuses. Kui hästi ma teda mõistan!

Uinub Pariis
Taas kui uinub Pariis
Kohtume siis
Siin me kohtume siis
See on ju armastus hüperboloid

Ei Pariis, ega ükski muu koht jutustuses tekita äratundmisrõõmu. Karikatuurid on nad, ma kahtlen, kas autor oli neid kunagi näinud. Kui ma kunagi teismelisena, aastaid peale raamatu esimest lugemist seda uuesti üle lugesin, avastasin imestusega, et juttu oli ka Ameerikast, et Garin sai USA diktaatoriks ja seal puhkes revolutsioon. Naljakas, see ei ole mind kunagi häirinud, nii ürgtobe on see - raamatus kirjeldatud Ameerika ei ole mul kunagi assotsieerunud "päris"-Ameerikaga.
Küll aga on siiani silme ees Neva jahedad veed, hüljatud suvilad ta kallastel, purustatud ehitised, kus elavad endal röövimisega hinge sees hoidvad kaltsukubud. Anarhia ja korratus, kinninaelutatud aknad ja paljal raudvoodil lebav surnukspiinatud mees, nuga kõris.

Pealuuga lipp
Surnupealuuga lipp
Tundmuste tipp
Sinu tundmuste tipp
See on ju vabadus hüperboloid

"…Garin leppis Rollingiga kokku. Ajaloole anti kannuseid. Ajalugu pistis kappama, klabistades oma kuldsete kabjaraudadega lollide pealuudel…" Paljalt nende sõnade eest annaks tüübile preemia. Millal raamat kirjutati - ajal, kui õhus oli tulekahju lõhna! Ükski terve mõistusega inimene ei kahelnud, et IIWW tuleb. Kraane keerati kinni, Vene piiri valvati järjest tugevamalt, kontakte piirati, hakkas kaduma inimesi, helget tulevikku aga ei olnud kusagilt näha. Kuipalju poolikuid vihjeid, kui otsida…

Sinavad veed
Vaikse ookeani veed
Marmorpaleed
Roosad marmorpaleed
See on ju paradiis hüperboloid

Huvitav, kellele olid paleed? Vist lugejale ja tsensuurile. Garin ju õieti ei elanud seal, ta töötas mujal. Naljakas on lugeda seda osa tekstist - et autor teab, mida tuleb kirjutada, lugeja teab, et selliselt kirjutatu tuleb lasta hävida ja mõneti hoolimatult üle nurkade sõites juhitakse raamatut tema lõpu suunas. Mõttetu on esitada küsimust, milline oleks raamat olnud, kui autorit ei oleks kammitsenud teadmine ajastust ja oma loomingule esitatavatest nõuetest? Võitma pidi kasin maa, kus ühtlasesse halvastiistuvasse vormi topitud mehed ja naised päevast päeva "helge tuleviku" nimel rühmavad. Teistel lihtsalt ei saanud hästi minna. Nad ei saanud leida sõpru ja toetajaid, selle asemel juhtisid vaprad bolðevikud ka teiste maade rõhutud ülestõusule. Seda viimast usuti siis tegelikult ju tõemeeli…

Elu ja surm
Meie elu ja surm
Taevalik hurm
Nõnda taevalik hurm

Lumi on maas
Siis kui lumi on maas
Kohtume taas
Siis me kohtume taas

Aga need viimased salmid käivad muide ilmselt juba "Aeliita" kohta.

Teksti loeti eesti keeles
tvr

Hm. Nad on endale oma pisuhänna teinud ja kiidavad nüüd seda.

Kui Trubetsky hüperboloidilugu hakkas jõudsalt edetabeleid vallutama, taipasin tõsiasja, et igavene lapsepõli müüb igale järgmisele põlvkonnale. TT häda peitus ilmselt selles, et talle ei meeldinud omal ajal olemasolev võim - sobinuks ka mõned muud, aga hirmkõvasti karjutav aaaa-narhiaaaa paistis haakuvat rohkemate inimestega, kui näiteks utoopiline diktatuur vormis "nimetame nad tööerakondlasteks" - mis sobiks trubetskytele paremini, kui rübata külma õlut, kõige suurema toru päästik näpu all, valitud seltskonnaga - ja tööd teevad teised ? Idüll missugune.

Ma pole kategooriliselt nõus nõukogudevastase allteksti otsimisega AT raamatutes. Loetagu kasvõi "Kannatuste rada". AT võib oma raamatutes kaevelda vähem või rohkem elu julmuse üle, mille toob endaga kaasa paratamatu, vajalik, maailma muutev revolutsioon - see ei muuda asja. Andekas kirjanik saab hästi kirjutada asjadest, millesse ta usub. Arvestades kasvõi siinseid arvustusi - raamat on hea, pakub tõlgendusvõimalusi nii veendunud stalinistidele kui rahvusromantilistele unistajatele. Võrdlusmaterjali tellimuskirjandusega on terve NSVL-i omaaegne kirjanduslugu täis.

Mitmeplaanilisus ? Siin tekib üks huvitav nüanss. Raamat on küllaltki päevapoliitiline - sama lõik, kus professor natsi ja kommunistiga kohvi joob, muutub mida aeg edasi, seda arusaamatumaks, kuna intelligentsi kui klassi hävitamisega sai NSVL kokkuvõttes ikkagi hästi hakkama. Seega muutub raamat lugeja jaoks lihtsamaks; puhtalt selletõttu, et keskmine trubetskymuusikasõber ei jaga ajastust ja selle sümbolitest tuhkagi.

Kahtlemata saab Garini endale sümpaatsemaks muuta. Lõpuks väidavad Garini ideevargaks ja teiste halastamatuks ärakasutajaks ikkagi Garini käest vastu näppe saanud tüübid. Ja - kui mulle meeldib näiteks miski kasakatest rääkiv teos, kus peategelane natuke vägistas ja natuke purjutas - arvestades seda, et kasakad olid nõukogudevastased ja muidu kanged, ehk tütarlaps nagu ise tahtis ka, ja nõukogude ajal joodi hoopis rohkem ?

Jack London olla kuuldavasti imestanud, et Martin Eden lugeja silmis positiivseks kangelaseks kujunes. Garini saatus eesti lugeja silmis oleks teda arvata kõvasti lohutanud...
Teksti loeti eesti keeles

Tolstoid hindama kutsus mind kaks asjaolu: 1. Täbna saabtema surmast ymber 58 astat (mitte et see mingi eriti tähenduslik nummer oleks) 2. Öösel tuli ETV`st film "Briljandid proletariaadi diktatuurile". Tegelikult just see viimane oli p6hiajendiks. Olen lähemad 15 aastat juurelnud, et mis see on, mis mind Tolstoi juures v6lub. Ja leidsin vastuse: nagu Julian Semjonovgi (ehk siis sama, kes kirjutas "Seitseteist kevadist hetke" ja kelle sulest on pärit ka "Briljandid..") olles sygavalt punane ei ole kaoptanud oma juttudest inimlikku m66det. Nende teostes tegutsevad INIMESED, kellel on omad sympaatiad ja antipaatiad, omad k6hklused ja meeletused, omad tugevused ja n6rkused. Laskumata objektiivsesse analyysi kahe (v6i enama) ilmakorra oaremustest-halvemustest on nad lahendanud kysimuse puht emotsionaalsel tasandil ja saavutanud selle, et subjektiivselt ja puhtemotsionaalselt ON kommunism meeldivaim olelusvorm.
Rääkides justnimelt "Giperboloid.."`st, siis sisalduvad selles raamatus nii suured teaduslikud idiootsused kui suured ja puhtad tunded. Ja ega ei saagi ju täiesti tunnetuslikult kirjutatud asjalt mingit suurt teadust n6uda, kahtlemata on tegu raamatuga, millest palöjud hilisemad kirjutajad on eeskuju v6tnud. Lähen isegi nii kaugele, et väidan, et ka Strugatskid on siit nii m6ndagi yle v6tnud. Ning need eeskujuv6tmised on head. S6naga, tegemist on hea kirjandusega
Teksti loeti eesti keeles

Mõned raamatud on põhjendamatult kauaks arvustamata jäänud... nii ka see. A' võib-olla on asi selles, et eelarvustajad on kõik ära öelnud; minu kirjutamatajääv arvustus läheks vist kuhugi Wõroka alias Tundmatu Arvustaja ja Ats Milleri kirjutiste vahele.
Igatahes on raamat märkimisväärne juba järgmise pisiasja pärast. Punkmuusika ja mina oleme ortogonaalsed, aga see hüperboloidi-lugu jäi mulle kõrva ja kuulan teda suure mõnuga siiani. Ju siis tekitab romaan igasuguseid vägevaid tundeid.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Olev Toom
14.06.1955
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Oh, issand olgu kiidetud, ikka fantastikat ka veel kirjutatakse :P Täitsa loetav, kuigi natuke jääks "viiest" justkui puudu. Kuid selle puuduva palli annab osa, mis mu e-raamatus algab 345. leheküljelt.
Teksti loeti inglise keeles

Keskkauge tulevik. Isa ja poeg reisivad ühelt koloniaalplaneedilt Maale parandamaks kunagi ühe roboti tehtud hirmsat viga. Kohtuvad üpris harjumatu sotsiaalse süsteemiga, millel siiski ei puudu teatud võlu.
 Vea parandamine aga polegi nii lihtne... ja lõpptulemus üllatab.
Muidu oleks "neli", kuid mäletan, et kunagi venekeelses tõlkes loetuna oli see jutt veel naljakam. Peab üles otsima...
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Ajamasinaseiklus, näpuotsaga kosmost kah -- bojevik?  Ei ole niisama lihtne; meenutage, millised on Youngi paremad jutud (ja need minu arvates ei ole satiirilised). Tegelik hinne on 4,5... kuid seekord ümardame üles.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

 „Пасынки Вселенной” ehk maakeeli „Taeva orvud” on pisut veider kogumik. Ilmus see 1989. aastal ja koguni Kišinjovis. Tundub, et tegu on ühe sellise ettevõtmisega, mida vedru väljaviskava kommunismi viljastavates tingimustes esines – pisut piraatlik, pisut entusiastlik... ja ma kõvasti kahtlen, kas keegi kopiraidist ka midagi hoolis. Noh, vähemasti on juttude juures märgitud, kuskohast on tõlge võetud.  

Võrgus on kogumik olemas, kuid kui sisukord õige on, siis poolik. Jutud on jagatud nelja ossa:  

„Кто ты?”,  

„Абсолютное оружие”,  

„Пасынки Вселенной”,  

„На страже времен”  

ja kolmandas osas peale Heinleini sellele osale nime andnud teose suurt muud pole. Sisukorra järgi pidanuksid seal leiduma veel  

Robert Sheckley „Shape” (1953),  

Christopher Anvili „Behind the Sandrat Hoax” (1968),  

Randall Garretti „The Best Policy” (1957),  

Murray Leinsteri „The First Contact” (1945),  

Ray Bradbury „Frost and Fire”(1946) ja  

F. L. Wallace’i „Mezzerow Loves Company” (1956).  

Selline segane kogumik niisiis. Kui kätte satub, võite lugeda, venelased üldiselt tõlkisid hästi. Kuid taga otsida pole tarvis.  

P.S. Hinne on kogumikule, mitte selles sisalduvatele juttudele.

 

Teksti loeti vene keeles

Väga õpetlik jutt. Selgitab meesterahvastele, et kui naine on mehele kord käpa peale pannud, siis pääsu pole. Ja et iga naine on nõid (olgu, Kroonika kaanepiltide kohta ma seda ütlema ei hakka, need vaevalt et selliste asjadega toime saavad) ja et ainus, mida mees teha saab, on valida, kas äratab ingel-nõia või saatan-nõia. Et me kõik ikka need inglid üles leiaksime.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Fantastikakogumikku on valitud jutud, mis viivad meid läbi kogu Päikesesüsteemi. Tõsi, Neptuun on miskipärast vaatluse alt välja jäänud. Ju siis on nii nõme planeet.
Head lood on. Kui välja arvata Zegalski ja Raschi omad, mille puhul ma saan ainult arvata, et ju oli paras protsent vennalikke sotsmaid raamatu avaldamiseks vajalik või vähemalt kergendas seda. A' nüüd neid lugema ei pea. Ülejäänusid tasub.
Teksti loeti vene keeles

Taas sihuke teadusliku fantastika jutt ... või "hard sf", nagu tänapäeva inglisekeelses maailmas vist tuleks öelda.
Teksti loeti eesti keeles

Sihuke bürokraate ja positsiooni-pärast-teadlasi pilav jutt, üsna kenasti vormistatud. "Viiest" jääb siiski midagi vajaka, kuigi ei teagi, mis just.
Võrgus olemas.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kõigepealt mulle meenus "Kon-Tiki". Ja siis "Scotti viimne ekspeditsioon". Ja siis veel palju Maal toimunud ekspeditsioonide raamatuid. "Miks peaks Everesti otsa ronima?" "Sest see on seal." Ja veel see tähelepanek, et kui Kolumbus oleks oodanud rauast aurulaeva või Boeing 747-ga reisimise võimalust, poleks ta eriti kaugele jõudnud.
Jah, on sihuke lihtsake jutt. Jah, Merkuur EI ole pidevalt ühe küljega Päikese poole. A' mis sellest.
Gutenbergis olemas.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

20200202 ja kolm on kohtu seadus -- väikese "Horisondi" varamust üks üsna kurb jutt. Kas kuidagi nii saaks teha, et kõik ajakirjanikuhakatised selle läbi loeksid?
Teksti loeti eesti keeles

20200202 ja veel üks kummardus väikese "Horisondi" fantastikavaramule. Lugu ajab ikka ja jälle itsitama.
Elulähedusest: Heinlein defineeris ühes oma jutus juba kas 40. või 41. aastal jalakäija kui inimese, kellel on õnnestunud oma auto ära parkida.
Teksti loeti eesti keeles

Sihukesel ilusa näoga kuupäeval (20200202) lausa peab mõne mõnusa jutu kohta hinnangu andma. Olgu siis see üks neist väikese "Horisondi" pärlitest. 
Teksti loeti eesti keeles

Mõned raamatud on põhjendamatult kauaks arvustamata jäänud... nii ka see. A' võib-olla on asi selles, et eelarvustajad on kõik ära öelnud; minu kirjutamatajääv arvustus läheks vist kuhugi Wõroka alias Tundmatu Arvustaja ja Ats Milleri kirjutiste vahele.
Igatahes on raamat märkimisväärne juba järgmise pisiasja pärast. Punkmuusika ja mina oleme ortogonaalsed, aga see hüperboloidi-lugu jäi mulle kõrva ja kuulan teda suure mõnuga siiani. Ju siis tekitab romaan igasuguseid vägevaid tundeid.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

 Üldiselt oleksin "nelja" pannud, kuid et kaasarvustaja Ats Miller hindas teost "täiesti ilge suhtumise eest teistesse rahvastesse" "ühega", pannes samas täpselt samasuguse suhtumisega "Kadunud maailmale" "viie", püüan pisut õiglust jalule seada.
Teksti loeti eesti keeles

Teate, vanasti, kui inimesed veel teaduslikku maailmavaadet pooldasid,  käiski osa tolle tutvustamisest just nii. "Romaanid teadusest" või kuda see määratlus Verne'il oligi. Obrutšov tahtis lugejatele tutvustada paleontoloogiat ja valis sihukese esitusviisi. Punkt.
Pall läheb maha 1) "kõik-tõendid-kadunud"-lõpu ja 2) Doyle'i raamatu mahategemise eest saatesõnas.
Teksti loeti eesti keeles