Kasutajainfo

Roman Podolnõi

10.11.1933-23.02.1990

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Daniel Keyes ·

Flowers for Algernon

(romaan aastast 1966)

Hinne
Hindajaid
6
1
2
0
0
Keskmine hinne
4.444
Arvustused (9)

Tõenäoliselt on iga kohalik ulmefänn lugenud juttu «Lilled Algernonile» (Flowers for Algernon)... jutt sai aasta parima tekstina ameerika ulmefännide auhinna Hugo ning andis ka nime ühele kohaliku ulmelugeja kultusraamatule.

Siinmail on aga vähem teada fakt, et autor kirjutas jutu samanimeliseks romaaniks ning sai romaaniga ameerika ulmekirjanike aastaauhinna Nebula. Väheviljaka, kuid suurepärase autori sünnipäev on just põhjus, miks ma seda romaani arvustama hakkan...

Tegelikult on põhjus ka selles, et romaan on lihtsalt suurepärane lugemisvara... kui võrrelda samanimelise jutuga, siis jutt saaks viie kõigi mõeldavate plussidega... aga romaani viis on selline tavaline viis, kuhu plusse/miinused sappa mõelda pole vaja.

Raamatu sisust pole põhjust rääkida, sest midagi eriliselt teistmoodi pole... autor on asja lihtsalt rohkem lahti kirjutanud. Hämmastav on hoopis see, et kuigi lõpp on ju teada, on lugemine siiski täielik nauding. Soovitan!!!

Väike kiitlev lisainfo kah. Esmakordselt lugesin ma raamatut inglise keeles ning see eksemplar oli autori pühenduse ja autogrammiga... kummaline on vaid see, et ma täpselt enam ei mäleta, kas see raamat oli Tartu Ülikooli raamatukogu fondist pärit, või oli see kellegi isiklik eksemplar – raamatu andis mulle lugemiseks üks ülikoolikaaslane. Vene keeles on romaan vaid ühes trükis ilmunud – tõlge on võrratu, kuid raamat ise näeb välja kui mingi uroloogia uusimaid trende tutvustav broshüür.

Teksti loeti inglise ja vene keeles

Samanimeline jutt on ehk perfektne, aga nagu selgub, on ka perfektset teost võimalik täiendada. Ja täiendada on õnnestunud nii, et tulemuseks on mitte sugugi halvem teos.

Romaan keskendub Charlie elu tahkudele, millest jutu lugejaile suurt aimu ei antud, nagu Charlie lapsepõlv ja hilisemad arvestatavad suhted vastassooga. Charlie taaskohtub romaani lehekülgedel vanematega, kes ta hülgasid ja õega, kes selle põhjuseks oli, kusjuures tema peamiseks motiiviks on näidata, kelleks ta saanud on, kuid on sunnitud sellest kavatsusest loobuma, sest muutunud on nii ta ise kui ka teised inimesed. Esimene moment, kus tulid sisse Charlie ajusse salvestunud mälestused ja tekst lahknes loo aluseks olnud jutust, mõjus pisut võõrastavalt, kuid seda aktsepteerides oli tegu suurepärase raamatuga.

Teksti loeti inglise keeles

Niisiis on Daniel Keyes oma suurepärase lühijutu pikemaks kirjutanud. Tavaliselt suhtun ma taolistesse katsetesse natuke ettevaatlikult, ei suuda ju kõik sellega korralikult hakkama saada, kuid Keyes on suutnud suurepäraselt lühijutu taset hoida.

See romaan kulgeb enam-vähem lühijutust tuntud rada mööda, juurde on toodud ja pikemalt on peatutud Charlie lapsepõlve mälestustel ning tema suhetel teiste inimestega, ka vastassooga. Ta külastab oma vanemaid ja õde, üritab suhteid sisse luua naistega, mis küll kulgevad väga vaevaliselt, kuna ema tekitatud kompleksid istuvad ikkagi tal sügaval sees. Ta üritab ka sotsiaalselt seltskonda sulanduda, kuid ei saa ka sellega korralikult hakkama.

Kuigi lühijuttu olen ma mitu korda lugenud, ning üldjoontes on romaani sisu sama, oli teda ikkagi kuni lõpuni nauditav ja põnev lugeda. Seega soovitan. Kindel viis!

Teksti loeti inglise keeles

Tundub, nagu oleksin ma mingit teist raamatut lugenud... Jutt on muidugi "5", kuid ilmselt olen ma kuidagi eriliselt juhm, sest mina ei leidnud siit midagi, mis selle jutust paremaks oleks teinud. Jah, naissuhted... noh, olgu, see tõesti lihtsalt ei mahtunud juttu, kuid mille kuradi pärast ja kellel on tarvis ta lapsepõlve ja seda kõike muud jura? Mis see juurde annab? Täpsemalt, mis eristab seda tuhandest ja veel teisest sajast tuhandest ameerikamaa eluolu-tilulilust? Kusjuures see on ju fiktsioon, eks ole... Ausalt öeldes jätsi ma raamatu pooleli. Juba aastaid tagasi tegelikult. Nüüd lehitsesin, et... kuidas seda öelda... et ühele pooleli asjale joon alla tõmmata. Et minust õigesti aru saadaks -- see ei ole halb raamat. Kindlasti mitte. Aga nauditavat ma sellest ei leidnud -- jutust oleks piisanud.
Teksti loeti inglise keeles

«Burt võtis kella välla avas ukkse ja üttles läkks Algernon iir nuuskis 2 või 3 korda ja pistis punuma.»

Ma ei tea, see on üks selliseid lauseid, mis tekitab minus mingeid kummalisi erutus- ja härdusvärinaid ja toob silma kummalise läike. Harduspisar silmast pühitud, asume asja juurde ja vaatleme «Algernon iirt» pisut lähemalt.

Õieti vajus mu alumine lõualuu multifilmi või koomiksi kombel raamatupoe uudiskirjanduse riiuli ees seistes pikalt rippu, kui seda punavalget kaant esmakordselt märkasin. Esimene mõte oli, et kas ma olen ajamasinaga 1970ndatesse aastatesse sattunud? Teine mõte oli, et miks mina sellise geniaalse müügihiti avaldamise peale pole tulnud?

Igatahes on kirjastus Ersen varemgi geniaalseid müügivalikuid teinud ja ma olen Salme Reek kui see raamat (Eesti oludes suhteliselt) hästi müüma ei hakka. Sel lihtsal põhjusel, et sõnapaaril «Lilled Algernonile» on Ain Raitviiru samanimelise legendaarse tippantoloogia ja seal ilmunud Daniel Keyesi jutustuse tõttu Eesti ulmelugejate seas minu hinnangul parajalt irratsionaalne tähendus.

Ma ei pea silmas, et romaan vaid kriitikavaba kiitust pälvima hakkaks, aga pigem seda, et see teos võib kujuneda üsna alateadlikuks ja spontaanseks raamatuostuks. Ersenit tuleb veel kiita ka ääretult stiilse ja maitseka kaanekujunduse pärast, mis konkureerib edukalt õnnestunuimate angloameerika kaantega.

Sarnaselt angloameerika suurkirjastustega on Ersengi ära õppinud pisikese sohitegemise, sest väidab punasel kaaneplärakal enesekindlalt, et _see raamat_ on võitnud Hugo ja Nebula ja selle põhjal tehtud film Oscari. Tegelikult võitis romaan siiski vaid Nebula auhinna, Hugo pälvis vaid samanimeline jutustus kuus aastat varem ning 1968. aasta film «Charly» sai Oscari kõigest parima meespeaosa (Cliff Robertson) rolli eest.

Ma ei usu, et eksisteerib inimest, kes ei teaks Keyesi jutustuse «Lilled Algernonile» sisu, mistõttu sellest rääkima hakkamine oleks lugejate solvamine. Ütleme vaid, et romaan on jutustuse laiendatud versioon. On loomulik, et jutustuse-versioon on kõigile fännidele armsam jne ning enamiku hindajate positsioon ongi selline, et tipptasemel jutustusest on kirjanik teinud lihtsalt väga hea romaani.

Mina arvan teisiti. Loomulikult meeldis ka mulle jutu-versioon omal ajal väga, tõi pisara silma jne, aga ometi ei jäänud «Algernon iire» lugu Raitviiru antoloogiast kõige säravamana meelde, selleks oli ta liiga selline pehme ja vaikne ja tagasihoidlik. Sellised raskekaallased nagu Heinleini «Enese ees ja järel», Asimovi «Inetu poisike», Leinsteri «Uurimismeeskond», Andersoni «Kõige pikem merereis», Simaki «Suur eesõu», Sheckley «Tont nr 5» või Aldissi «Kes suudaks asendada inimest?» jätsid mõjusama ja fantastilisema, ulmelisema mulje.

Ilmselt seetõttu ei tabanud mind ka kunagi viimase kümnekonna aasta jooksul, mil ma kirjastamis-toimetamismaailmas tegev olen olnud, mõte Keyesi romaani väljaandmisest. Müügiedu olnuks muidugi garanteeritud. Aga siin pole koht mõttetuks kahetsemiseks, see raamat on väga kenas pakendis nüüd eesti keeles olemas. See loeb.

Olen vist üsna üksi oma arvamusega, et 300-leheküljeline romaan on parem kui 30-leheküljeline jutustus. Lugesin romaani soojenduseks üle ka lühema versiooni ning see tundub mulle nüüd liiga skemaatilise ja kohati poolikuks jäänud arendustega teos. Ses mõttes, et Keyes on juba lühiversiooni soovinud sisse panna mitmeid elemente, mis seal paratamatult mahu tõttu korralikult käsitlemata jäävad ning alles 7 aastat hiljem romaanis on mõistlikus mahus lahti kirjutatud. Mu meelest on just romaan väga täpselt doseeritud ja mingit «üleliigset seepi», mida osa arvustajaid on tauninud, mina siin ei täheldanud.

Metakirjandus ütleb meile, et see romaan pole neljakümne viie aasta jooksul kordagi trükist kadunud, temast on välja antud ainuüksi Ameerikas üle 30 trüki, seda on müüdud üle viie miljoni eksemplari, raamat on tõlgitud ligi 30 keelde ja avaldatud enam kui 30 riigis. Seda tarvitatakse koolides õppevahendina, aga võltsmoraali kindlaimas kaitsetornis – Ameerikas – on raamatut ka vahelduva eduga raamatukogudes ära keelata püütud ja keelatudki. Saatus, mida igatseks oma loomingule ilmselt iga kirjanik.

Kõik see algas aga hoopis aprillis 1959, mil kirjanduslikult kõrgtasemel ulmet väärtustavas ajakirjas «The Magazine of Fantasy and Science Fiction» ilmus aprillinumbri kaaneloona jutustus «Lilled Algernonile», mida kõik huvilised saavad Jaan Kaplinski suurepärases tõlkes nautida eelmainitud Ain Raitviiru koostatud antoloogiast. Naljaka vahemärkusena, et Keyesi jutule järgnes tolles ajakirjanumbris Anton Tšehhovi 1883. aasta novell «Lendavad saared» (tõlkisin praegu pealkirja inglise keelest, eesti- ega venekeelset Tšehhovi bibliograafiat pole hetkel käepärast).

Sujuvalt tõlke juurde jõudnuna pean tõdema, et ega Kaplinskile on raske vastu saada. Sestap tundubki Marja Liidja eestindus alguses väga võõrik ja harjumatu. Ta on valinud arengupeetusega Charlie Gordoni vigase jutu edasiandmiseks lihtsalt teistsuguse versiooni. «Aru anne» on nüüd «Etu rapport», «mõdlen» on «mõttlen» jne. Põhimõtteliselt on see maitse asi ja valikute küsimus ning tuleb tunnistada, et Liidja tõlkega harjusin ma kümnekonna lehekülje järel kenasti ära ja edasi enam probleemi polnud.

Eks ta vähe tobe on, et sellist asja tänapäeval eraldi mainima peab, aga raamat on väga hästi toimetatud ja korrektuuritud, sest vigu praktiliselt ei hakanudki silma. Kokkuvõttes – üks viimaste aegade meeldivamaid raamatuoste ja nauditavamaid lugemiselamusi.

Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat. Võibolla mitte nii pakatav globaalsetest probleemidest, kuid see-eest tõstatab raskekaaluliselt küsimusi inimlikkusest, meie suhtumistest teistesse, õigusest mängida Jumalat, probleemidest, mis võivad tekkida, kui lastakse endaga manipuleerida.

Kirjanduslikust aspektist teeb teose minu jaoks väärtuslikuks vaatepunkti valik: kirjutajaks on kodanik, kelle peal katse läbi viidi. Vormiks on nn. eduraportid, aruanded. Tegelikult meenutavad mõneti tänapäevast blogi (mille eelkäijaks oligi vihikusse kribatud päevik). Omaette väärtuseks teose juures on keelekasutus. Kummardus tõlkija ees.

Lõppematult kurb lugu.

PS. Ei ole lugenud seda juttu Arlgernon iirest.
Teksti loeti eesti keeles

Daniel Keyes kirjutas algul samanimelise lühijutu, mis 1976 aastal ka eesti keeles ilmus anglo-ameerika kirjanike ulmelugude kogumikus nimega - üllatus-üllatus - "Lilled Algernonile". Kaheksa aastat peale lühijuttu kirjutas Keyes lühijutu romaaniks ümber.

Kes on omal ajal lühijuttu lugenud selle jaoks ei ole romaan vast midagi üllatavat - Charlie Gordoni lugu on pikemaks ja sügavamaks lahti kirjutatud ning saab rohkem aimu, mis toimub piinatud geeniuse peas. Kes ei ole lugenud siis: vaimselt alaarenenud lihttööline Charlie Gordon läbib eksperimentaalse ajuoperatsiooni ning IQ 68 kolmekordistub. Mis toob kaasa nii võlusid kui valusid - kas geeniused on õnnelikud? Kas su vanad sõbrad suhtlevad sinuga ka siis kui sa oled täiesti teine inimene? Kuidas elada enda ja teiste elu siis kui kukud tipust alla (peale õnnetust ratastooli jäänud inimeste lugusid oleme me kõik kohanud)? Hoolimata kergest ulmemaigust on tegu pigem inimsuhetele keskenduva teosega, tähtsalt kohal on võimumängud, kus katsealune võimu enda kätte haarab. Samuti nõuab libiido oma osa.

Raamat on üles ehitatud päeviku vormis ning kulgeb ladusalt. Lühijutt meeldis mulle mõnes mõttes enda kontsentreerituses isegi rohkem, samas romaan aitab mõnda tahku Charlie elus paremini mõista. Väärt lugemine igaljuhul ning pigistab endiselt silmast pisara välja.
Teksti loeti eesti keeles

No ei olnud parem kui lühijutt. Ei olnud. See, mis oli lisatud (seksijutud, psüühilised traumad, emotsionaalne vägivald, psühholoogiline urgitsemine) tegi loo minu jaoks viletsamaks. See ei ole see, mida ma kirjandusest otsin.Lisaks oli tõlge nõrgem kui Kaplinskil lühijutu puhul.Aga idee ja algne kondikava oli nii tugev, et loetav oli siiski ka romaan.
Teksti loeti eesti keeles

Ats Miller on kõik vajaliku juba öelnud. Mul tekkis romaani käestviskamise soov 48. leheküljel 179-st. Kuid (lühi)jutt on endiselt vapustav.
Teksti loeti inglise keeles
x
Olev Toom
14.06.1955
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Ulme tõesti ei ole, kuid lugeda ikka kannatab. Muide, Raudmees ei soovinud mitte vanarauda, vaid uraani või tooriumi.
Mulle meeldis see koht, kus Raudmehe juurde toodi kaks tanguudi keele spetsi ja too ütles professoritele, et need on "kha-khangid", mispeale professorid jäigastusid ja äärmise viisakusega palusid luba baasi territooriumilt lahkuda.
Teksti loeti eesti keeles

 Mulle tundub see jutuke olema romaaniga "Raske on olla jumal" samas suhtes kui Clarke'i "The Sentinel" tema 2001. aasta kosmoseodüsseiaga.
Teksti loeti vene keeles

Ju mul on vale peakuju, kuid olles omal ajal end Mirabilias ilmunud romaanist suure vaevsga läbi närinud, unustasin selle põhjalikult. Nüüd vaatasin üle -- ei olnud paremaks läinud. Ega pole ma julgenud ühtki teist Ursula K. Le Guini teost enam lugeda. 
Teksti loeti eesti keeles

Mõnest eelnevast arvustusest võib jääda mulje, nagu oleks Kubrick kõigepealt filmi valmis teinud ja siis Clarke selle põhjal romaani kirjutanud. Päris nii see ei ole. Film ja raamat valmisid koos, iteratsioonimeetodil. S.t., režissöör ja kirjanik alustasid kumbki oma lähtepunktist ning kohandasid oma tegevusi teise poole omadega. Lähemalt saab sellest lugeda Clarke'i raamatust "The Lost Worlds of 2001", mis ei olegi väga igav ;).
Seetõttu romaan ja film täiendavad teineteist. Mina sain raamatu kätte enne filmi ja see ongi vist hea järjekord -- mõned eelarvustajad on öelnud, et raamatuta on filmist kohati raske aru saada.
 
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Jutt Susan Calvinist (jah, lugesite õigesti). Ja siis muidugi robotitest ja kellestki veel. Kuid ega peale nimede muud pole. Oleksin pannud "kolme", kuid tekstis leiduva aritmeetikaülesande esitus võttis palli maha.
Teksti loeti vene keeles

Piloot Pirx -- nüüd küll juba üksjagu aega kapten Pirx -- on just jõudnud oma laevaga Marsile, sealsesse uurimisjaama varustust vedama. Ta arvab küll, et kauaks seda tööd enam ei ole, kuivõrd parajasti lendab Maalt Marsile kolm "sajatuhandelist" -- 100 000-tonnise massiga uut laeva, mis usutavasti tõrjuvad Pirxi Cuvier' sarnased 10- kuni 20-tuhande tonnised mingeid kõrvalülesandeid tegema.
 
Esimene, Ariel, saabub ja ... kukub segastel asjaoludel puruks. Moodustatakse uurimiskomisjon, kuhu ka Pirx satub. Edasist ma ümber ei jutusta.
 
Suure osa tekstist võtab enda alla Pirxi mõtisklus teemal "Marss tõmbas meid kõiki lohku", mis usutavasti on ajendatud 60. aastatel Marineride tehtud piltidest. See pani mind mõtlema "kolmele", kuid las' olla ka Pirxil ... või Lemil... õigus oma arvamusele, nii et lugu saab "nelja".
Teksti loeti vene keeles

Ats Miller on kõik vajaliku juba öelnud. Mul tekkis romaani käestviskamise soov 48. leheküljel 179-st. Kuid (lühi)jutt on endiselt vapustav.
Teksti loeti inglise keeles