Mõnus musta huumori lugu. Lavoisier ikka oma katsete ja muu sellisega jälle päevakorral. Ja likvideeritakse jälle üks vereimeja nagu kombeks.
1.
13
4.615
2.
8
4.875
3.
8
3.875
4.
8
4.375
5.
7
4.429
6.
6
4.5
7.
7
4.286
8.
8
4.25
10.
1
4.0
17.
1
3.0
22.
7
4.571
23.
5
3.6
24.
6
4.0
26.
1
4.0
28.
1
1.0
30.
1
4.0
31.
1
5.0
32.
4
4.75
34.
1
5.0
41.
1
4.0
56.
1
5.0
(jutt aastast 1970)
eesti keeles: «Eesmärk ja abinõud»
antoloogia «Diogenese latern: Valimik nõukogude ulmejutte» 1976
Ulmet on, jah, niivõrd-kuivõrd – see ajarännuvärk. Aga käima läheb tegevus hooga, mis enne lõppu õnneks ka otsa ei saa. Millele aitab kõvasti kaasa muidugi see, et autor on tegevusaja ja –koha asjus välja uurinud enam-vähem kõik, mis uurida on. Seetõttu on lugejal lihtne tegevusse sisse elada.... ja sellega kaasa.
Eelarvustajad on raamatu tooni illustreerimiseks toonud doktor Nemgele näite. See nimi kergitas mul ühe suunurga muidugi üles, aga suhtekorraldaja Anti Lubrik juba mõlemad ja päris kõrgele. Samas on asi kaugel sellest, et raamat oleks läbinisti lõõp.
Mis puutub joonealuste ja sulusiseste kommentaaride paljususse, siis mind need ei häirinud (nagu ka saksa aadliku nimetamine kõiksugu nimedega). Vahel hakkasin mõtlema, et ehk autor kasutas veel viimast võimalust enne vihakõne seadustamist oma mõtteid avaldada.
Lugedes peategelase ajahüppe-eelsetest ettevalmistustest meenus mulle aga – ja väga eredalt – kellegi F. Nanseni teos „„Fram“ Polaarmeres“. Mida antud juhul tuleb võtta ülima kiitusena.
Relvaasjanduses on autor ilmselt vägagi kodus, nii et ma pean laskma ühel oma tuttaval jahimehel üht-teist endale kommenteerida, kui temagi selle teose läbi loetud saab.
Oh, mis ma ikka... Lugege ise. Ja kui eelarvustajad ütlesid „tugev neli“, siis ma lükkan komakoha pisut ülespoole ja panen „viie“. Ka sellepärast, et naudin kujutlust, kuidas need, kes on juba Lindgreni ja Christie teoseid pilastanud ning nüüd Dahli ja Flemingit kastreerivad, selle raamatu kallal vaeva nägema hakkavad.