Kiira Sošinskaja

Jutt sellest, kuidas miski Siberi taigaküla järves oma «meremadu» elab... igasugu «uurijaid» tormab muidugist murdu kohale jne.

Iseäranis lummav on järgnev koht jutust: «Kui hämaraks läheb, hakkavad nägema. Kord üks, kord teine. Ja kui päris pimedaks läheb, siis näeb peaaegu igaüks.» Ehe kirjeldus «tõestisündinud sündmuste» nn. nägemisest ja nägijatest.

Enam kui kolmkümmend aastat on elu edasi läinud, aga inimesed ikka niisama juhmid. Ja ilmselt jäävadki sellisteks...

Hilisema lisandusena märgiks, et tänapäeval on nii mõneski venekeelses wõrguraamatukogus see jutt rubriigis «Паранормальное, мистика, эзотерика, магия». Piinlik, aga ilmselt ajastu märk!

Tundub küll, et reaalsuses läheks asi just nii, nagu Soshinskaja kirjeldab. Iseküsimus on see, kas lõpp just niimoodi läheks. Oleks muidugi kena, kui see nn. "mõistlik inimene" (nagu Satyros teda nimetab...) tõepoolest niimoodi käituks, kuid kas saab sellele lootma jääda? Eeldusel, et see ka võimalik oleks.

Küüniline oli ta küll... Ehk mõnevõrra õelgi, kuid selline on see meie maailm, mis on ennast pühendanud masskultuurile, kultustele ja tänapäeva mütoloogiale (mille alla tahes-tahtmata kuuluvad igasugu koletised). See on traagiline ja kurb, et inimestel on kadunud ilu- ja elutunnetus, et nad ei hooli enam asjadest, mis on tõeliselt tähtsad, vaid otsivad lihtsalt skandaale. Lugu, mis iialgi ei aegu, seni, kuni inimkond on selline nagu ta on...