Kasutajainfo

China Mieville

6.09.1972-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· China Mieville ·

Perdido Street Station

(romaan aastast 2000)

eesti keeles: «Perdido tänava jaam. Esimene osa» Tallinn «Ersen» 2015
«Perdido tänava jaam. Teine osa» Tallinn «Ersen» 2015
«Perdido tänava jaam. Kolmas osa» Tallinn «Ersen» 2015

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
2
0
1
1
1
Keskmine hinne
3.2
Arvustused (5)

kui tekst ikka vastu hakkab ja lugeda ei lase, siis ei saa ju paremat hinnet panna.

kõigepealt on seda teksti ilgelt palju, miski 867 lk. mille võiks ju välja kannatada, kui autoril midagi öelda oleks. aga öelda on tal märksa vähem ja see vähenegi on mulle ideoloogiliselt vastuvõetamatu. vast oleksin pidanud sõpra uskuma, kes võttis teoses valitseva hoiaku kokku niiviisi: makse keegi ei maksa, politseid keegi ei salli, aga hambaravi olgu kõigile tasuta.

on suur linn. ikka seesama ankh-morpork. kirjutamisviis on rohkem "artsy" ja vähem naljakas kui pratcehttil. aga igatahes on linn täis karvaseid ja sulelisi jobusid. peategelane on inimkujuline teadmamees. tema kallim on inimsarnane aint osaliselt, pea on mardika oma ja tegevuseks tatiskulptuuride valmistamine. kuna teos ise meenutas sedasama, siis olin üsna tükk aega kindel, et autor on naissoost. aga ei, ajukahjustusega - see tähendab, marksistliku maailmavaatega - autor olevat siiski mees. (et kirjutada: "their society`s all based on maximizing choice for the individual, which is why the`re communistic. grants the most uninhibited choice to everyone" PEAB ju olema idioot...)

naisautorile oleks lihtsam andestada sogamist pseudoteaduste ümber. või, noh, üks kohti, mis lõpunilugemisest loobuma pani. peategelasel on klient, tiivuline mehike, kellel liigikaaslased tiivad ära rebinud, aga kes nagu ikka lennata tahaks. ok, toob teadmamehele kotitäie kulda, et aja see asi korda. siis tuleb vaatama, et kuidas teoreetiline ettevalmistus edeneb. mispeale peategelane esineb 12 lk pikkuse aruteluga reaalteaduste, sotsiaalteaduste ja okultsete teaduste omavahelistest vahekordadest. mitte et autoril - peale paari naljaka teadusenime - selles osas midagi öelda oleks. aga see polnudki ju autorilt lugejale mõeldud tekstiplokk, see oli ühelt tegelaselt teisele suunatud uduajamine, mis võimaldas autoril demonstreerida oma ilukõnelisust...

mis seal keerutada, eks need new corazon ja ankh morpork ju mudakoonusid täis london ole. ja pole minu asi mõelda, kuidas nad seal oma linna jälle puhtaks võiksid saada. mina pidin lugemise järel lihtsalt tükk aega screwdriverit kuulama, et usku inimsusse tagasi saada. kusjuures ma saan täitsa aru, et see nn lõimumine on probleem. ütleme, ma elan 12 korteriga majas. ühes korteris elab venelane. tal on veidi teistsugused mõtted, kombed, harjumused jne kui ülejäänutel. teatud piirides mõjub see rikastavalt. samas on tal raske aru saada sellest, et igal korteril on maja ees oma kindel parkimiskoht. siiski, ta õpib ja leiab oma õige koha järjest sagedamini üles. seega, lõimumine on võimalik, kui neid lõimitavaid ei ole liiga palju. aga kui on kokku surutud väga palju erinevaid liike oma väga erinevate kommetega, annab see sopa, milles urgitsemine pakub lõbu siiski vaid... nojah, kellelegi kindlasti. minul jääb üle vaid omalt poolt kõik teha, et seda jama eesti keelde ei tuleks.

Teksti loeti inglise keeles

Perdido Street Station on mingis mõttes huvitav. Kuidagi nii, et ei taha käest ära panna ning tekib justkui vihane tahtmine see lõpuni lugeda. Mul on Neal Stephensoni lugedes sageli sama tüütu ja pahane tunne (vabandage võrdlust). Aga miks vihane ja pahane? Sest see maailm, mile Miéville on loonud on monotoonne ning isegi ärritav nagu joodiku ennast pidevalt kordav lällamine. Ei ole vähimatki võimalust, et selline linn nagu New Corbuzon sellisel kujul saaks eksisteerida. Pilt, mis linnast maalitakse on tume ja troostitu, vaene ja kuritegelik, räpane ja mudane, saastatud ja kurb. Peale selle veel imeliselt muteerunud vähem või rohkem humanoidsed olendid (igasugused), korrumpeerunud valitsus, võimutsevad rikkad (töösturid ja maffia), millele lisanduvad veel peaaegu kõikvõimsad koletised ja aurupungi esteetika. Ehk siis selline - absoluutselt kõigest - kokku segatud kompott, mida ma lihtsalt ei suuda eriti vastu võtta.

Sealjuures kirjutab inimene peaaegu ilma mingisuguse stiilita, tuimalt ning sageli tüütutesse kirjeldustesse laskuvalt. Tekst ei ole balansseeritud. Viimasele lisaks on kogu lõpuosa üles ehitatud võttele, et tegelaste peas on mingi plaan, aga lugejale sellest teada ei anta ning ta näeb vaid üsna sihitut jahmerdamist, mis peaks siis lõpuks näitama, kuidas plaan teostub. No see plaan, mida nii 100 lk esitatakse on lõppkokkuvõttes ikka täielik hookus-pookus ja ma ei saa kuidagi aru, kuidas nii mitmedki kõrge intelligentsiga olendid sellega nõustuda võisid. Erandiks välja arvatud Weaver, kes just sellise ehku peale mineku ja hooplaaga võis esteetilistel kaalutlustel kaasa minna. Mingil põhjusel kolm miinus, kuigi võiks idee poolest ka nt ühe panna.

Teksti loeti inglise keeles

Vahel on kummaline vaadata, kuidas raamatutest aru saadakse. Jah, Mieville on mauistlik kommunist, romaanis on tõesti ühe korra korra kommunismi kohta hästi öeldud, hea tahtmise korral võib tekstist välja lugeda vihjeid klassivõitlusele ja eks see New Crobuzon selline rõhutatult multikultuurne (täpsem oleks ilmselt öelda "mõistuslikest eluvormidest mitmekesine") on. Aga romaani põhiintriig ei seostu üldse poliitteemadega, kogu maailm oma veidruses ja sünguses on äärmiselt põnev ning omanäoline. Politseid mitteusaldavate ja tasuta hambaravi ihkavate vasakpoolsete hipide manifestiga pole selle romaani näol nüüd kindlasti tegu... jah, arusaadavalt pole Eesti lugejatel, eriti neljakümnestel ja vanematel erilist põhjust kommunismi armastada, ent kui suurest antisovjetlikust raevust viirastub "tasuta hambaravi" Mieville`i romaanis või maikasärkites tätoveeritud blatnoid ja viinapudelid Strugatskite "Väikemehes", siis on tegu pigem ideoloogilise soovmõtlemise kui teose enda olemusega. Mis "ebateadustesse" puutub, siis ega "Perdido tänava jaama" näol polegi tegu SFiga, vaid science-fantasy/aurupungiga maailmast, kus toimivad teistsugused füüsikaseadused.

"Perdido tänava jaama" tegevus toimub sellises kummalises maailmas... on kummaliselt toimivad loodusseadused, "teaduslik maagia", mehhaanilised robotid ja radioaktiivse mutatsiooniga sarnanevat efekti tekitavad relvad, samas on transpordi areng pigem 19. sajandi või 20. sajandi alguse tasemel (rongid, tsepeliinid) ja tulirelvadena kasutatakse ränilukuga musketeid. Lisaks inimestele leidub selles maailmas ka kõikvõimalikke teisi rohkem või vähem mõistuslikke olendeid.

New Crobuzoni kui linna olemusest ja romaani süžeest on eelarvustajad juba veidi rääkinud... Sündmustikku käivitavaks asjaoluks ongi peategelase, inimesest teadlase Isaac Dan der Grimnebulini juurde saabuv äralõigatud tiibadega garuda Yagharek (garudad on linnupeade- ja tiibadega humanoidsed mõistuslikud olendid), kes tahab endale uusi tiibu ja taas lendama õppida. Grimnebulin teeb Yaghareki aitamiseks katseid kõikvõimalike putukate ja muude tiivuliste olendite peal, söötes muuhulgas tundmatut, tegelikult valitsuse käest varastatud ja heauskselt ostetud, röövikut "unepasa" nime all tuntud narkootikumiga. Narkootikum avaldab röövikule kummalist mõju ja see moondub hiiglaslikuks putukaks, inimteadvustest toituvaks "kustutajakoiks", kes imeb Grimnebulini kolleegi teadvusest tühjaks, ja põgeneb mõistuseta "juurviljaks" muudetud meest maha jättes laboratooriumist. Selgub, et narkootikumi näol on tegu nendesamade röövikute poolt eritatava ainega, mille tootmise on monopoliseerinud maffiaboss Motley, kes omab veel nelja röövikut. Kui noodki röövikud kustutajakoideks muutuvad, satub kogu New Crobuzon üliohtlike hiidputukate terrori alla. Lisaks hakkab valitsus Isaaci ja tema sõprade peale klaperjahti pidama ning Motley vangistab Isaaci kheprist (mõistuslikust inimputukast) elukaaslase Lini, arvates, et teadlane on oma röövikukasvatamisega otsustanud tema unepasa-monopoli hävitada...

"Perdido tänava jaam" on hoogsa süžeega ning üsna verine ja sünge raamat, kogu maailm oma veidrate olendite, kummalise maagia/teaduse/tehnika ning muuga mõjub äärmiselt omanäoliselt. Erseni otsus romaani eestikeelne tõlge kolmes köites välja anda polnud just kõige lugejasõbralikum lahendus, sündmustik käivitub suuresti alles teises köites ja lisaks kipuvad ka äärmiselt värvikireva maailma erinevad detailid ununema, kui romaani päris järjest ei loe. Samas on kahtlemata tegu hea valikuga ja hinde osas pole kahtlustki.

Teksti loeti eesti keeles
4.2016

Alustan seda arvustust ebatraditsiooniliselt ehk mitte sündmustiku, vaid maailma kirjeldusest. See on ülimalt lopsakas ja paljusid žanreid omavahel siduv, meenutades industriaalajastusse jõudnud fantasymaailma. Maagiat kasutatakse tööstuslikult, sulandades inimestest ja rauast kõikmõeldavaid võikaid biomehhanisme, ning kesk tossavaid auruvedureid ja streikivaid tehaseid sibavad, ujuvad, lendavad ringi igat laadi putukad-mutukad ning muud fantastilised elukad. Täpsemalt elab tegevuskohaks olevas New Crobuzoni linnas mitukümmend eri rassi, millest põhilisemad on inimesed, lindinimesed, vees elavad reptioloidid, kaktusinimesed ja putuknaised. Lisaks on veel Alienist pärinevat tulnukat meenutavad unenäosööjad, paralleeluniversumites elutsevad pooljumalikud ämblikud ja mõistuslikud aururobotid.

Raamatu üldine õhustik, mis silme ette tekib, on pärit justkui filmist „The City of Lost Children”, kuhu on lisatud veel täiendavalt verd ja rupskeid, moodsatest õudusfilmidest pärinevaid olendeid ja kummalisi ümbertehtud ebardeid. Värvikust lisab autori reljeefne kõnepruuk, kus ta leiutab üha uusi viise, kuidas linna sitahunnikuga võrrelda. Põhimõtteliselt võiks tõmmata paralleeli suisa Lovecraftiga, ainult selle erinevusega, et kui Lovecraft kirjeldas kui õudne kõik on, siis Miéville kirjeldab pidevalt, kui sitt ja haisev kõik on. Samuti laenab autor palju 19. sajandist ja pöörab omalaadsesse nihkesse, näiteks Rappija Jacki asemel on linnas müstiline tüüp nimega Jack Poolpalvetaja, kelle ühe käe asemel on tohutu suur palvetajaritsika jalg.

Tulles sündmustiku juurde, on raamatu üheks olulisemaks keskseks tegelaseks nö „põrandaalune teadlane” Isaac Dan der Grimnebulin, kelle laborisse astub ühel päeval sisse Yaghareki nimeline lindmees, kes on mingi klannisisese kuriteo tõttu oma tiibadest ilma jäänud ja soovib, et Isaac talle uued tiivad ehitaks. Isaac hakkab hoolega tööle (motivatsiooni lisab suur kotitäis kulda) ning alustab erinevate lennuvõimeliste olendite ja nende tiibade arengu uurimisest. Selleks laseb ta endale üle linna kokku kanda igat laadi linde ja putukaid ning ootamatult avastab ta, et talle on lisaks kõigile muudele sulelistele ja kitiinilistele olenditele toodud üliharuldane unenägusid õgiv ja unepasa nimelist narkootikumi tootev putukas. Viimane paneb muidugi laborist plehku ja hakkab viimaks ohustama kogu linna eksistentsi.

Valdav enamus raamatu tegevust ongi seotud sellega, kuidas õnnetu teadlane üritab kaht pealtnäha võimatuna tunduvat ülesannet lahendada ja peab seejuures lisama, et Isaac oli vähemalt minujaoks tegelane, kellega oli väga kerge samastuda. Tõsi küll, tema seksuaalne huvi putuknaiste vastu jäi pisut arusaamatuks, aga muus osas hästi loodud ja mulle väga meeldinud karakter. Eks ma olen ise ka pisut vastaline ja kergelt ülekaaluline tehnikahuviline.

Kõigist teistest värvikatest tegelastest oligi järgmine kõige põhjalikumalt välja joonistatud tegelaskujuks Isaaci armastatu Lin. Ülejäänud paljud ujuvad-hüppavad-lendavad tegelased jäid minu arvates liiga sündmuste käivitamiseks vajalikeks atribuutideks. Mõnede puhul (nagu näiteks linnapea ja värdjalikult deformeerunud narkoboss) oleks isegi soovinud rohkem tausta teada saada, kuid nende liinid jäid lõpuni häirivalt lahtisteks.

Kokkuvõtteks on mul raamatu kohta halba öelda vaid seoses kujunduse, tõlke ja formaadiga. Kui end China Miéville`ilikult väljendada, siis Erseni kaanele oleks justkui soolehaigusega Fotoshop lasknud, vedelama osa pärast saapaga laiali hõõrunud ja sinna veel otsa sülitanud. Tõlkeosas tundusid mõned laused kohmakad ja boiler ei tõlgita boileriks! See on katel. Ja kõik kes sellele vastu vaidlevad, püüdku korraks ette kujutada raamatut „Tants ümber auruboileri”. Naljakas, eks-ole?

Ja miks on teos löödud kolmeks, aga mitte kaheks? Praegu on saadud üks paks ja kaks õhemat teost, tegelikult oleks võidud teha täiesti julgelt kaks ühepaksust osa. Arvestada tuleb ka seda, et tänu kolmekslöömisele on tegemist kõige kallima teosega, mida ma kunagi ostnud olen - vanas rahas tuleks selle hinnaks mingi tuhat krooni. Mitte, et ma ostu kahetseks, aga ikkagi.

Arvustus ilmus esmakordselt Reaktoris: http://ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-perdido-tanava-jaam

Teksti loeti eesti keeles

Hiidpikk oopus jaburas Uus-Crobuzoni nimelises linnas toimuvast jõukatsumisest sisuliselt võitmatute hiidputukate ja linna elanikkonna vahel, kus n-ö heade rollis on põrandaalune teadlane Isaac Dan der Grimnebulin, kes õigupoolest kogu pahanduse ellu kutsuski, tema putuka peaga tüdruksõber Lin, kes peab end kunstnikuks ja veel paar Isaaci kaasosalist.
 
Üks teose märksõna on kahtlemata arbitraarsus. Aurupungilik räämas ja reostatud linn, kus mitte keegi mitte millestki ega kellestki ei hooli, on karikatuurne ja olemuslikult jätkusuutmatu absurdsus, samavõrd suvalised on seda teoses kirjeldatud kõige erinevamad kombinatoorsed inimene-pluss-mõni-muu-taime-või-loomaliik eluvormid. Meil siin on probleeme kõige lihtsama elundisiirdamisega, Uus-Crobuzoni nimelises sitamajas võid endale vabalt jalgade või mõne muu kehaosa asemele lasta siirdada rattad või suusad ja oma allakäiguteed jätkata. Head teed. 
 
Teine teose märksõna on võimuvastasus. Võimu esindavaid miilitsaid langeb nagu loogu ja kellelgi neist kahju pole. Et see vähegi loogiline oleks, on võimu kujutatud julma ning teosele omaselt arbitraarsena, mis miilitsaid kasutab peamiselt teisitimõtlejate jälitamiseks ja represseerimiseks, mitte elementaarse korra tagamiseks. Autor on solidaarne kõigiga, kes võimule oponeerivad. Eriti solidaarne on ta sealjuures ühiskonna põhjakihiga, kelleks on igat liiki kurjategijad, narkomaanid, prostituudid, kerjused ja muu selline rahvas.    
 
Arbitraarsus laksab ka siis, kui süžee omadega puntrasse keerab, mispuhul tuuakse deus-ex-machinana mängu mingi uus jõud, olgu selleks suvalistes dimensioonides kahlav kangurämblik, prügimäel tärganud tehisintellekt või keegi Jack Poolpalvetaja (kelle võimalikud motiivid jäävad üldse läbinisti arusaamatuks), kes siis Isaaci (ajutiselt) järjekordsest täbarast olukorrast päästab.
 
On näha, et autoril on raskusi inimeste ja nendevaheliste olukordade kujutamisega. Justkui selle kompenseerimiseks on kõikvõimalike võõreluvormide ja eluta looduse kirjeldused jälle totaalselt ülepaisutatud. Nõustun ülalpool toodud mõttega, et loed romaani justkui palavikulise vihaga, et teada saada, millise jama autor kogu senise jama kulminatsiooniks välja on mõelnud. Millekski enamaks kui grafomaanluseks aga ei oska ma seda teost küll pidada. Ärge järele tehke.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: aprill 2019
märts 2019
veebruar 2019
jaanuar 2019
detsember 2018
november 2018

Autorite sildid: