Jah, symbolid jooksevad mõnel meist ikka mööda kylge maha. Vaene Rimbaud... Igatahes täitsa hea jutt. Morbiidsus, mamma tagant pätsatud pannkoogijahuga valgeks mätserdatud näod ja verevaesed vampiirilalinad on kasvavale põlvkonnale ikka iseloomulikud olnud, enamik teismeliste laibakirjandust ei hiilga siiski originaalsusega. Kui "Herilase laulul" seevastu aga ongi mingeid otseseid allikaid, siis mul kyll praegu ei koida. Pealegi on lugu selline... tegelikult meeldivalt rõõmsameelse, või siis vähemalt lepliku lõpuga. Nii tore on, kui kirjeldatakse, kuidas noored õnnelikuks saavad. Rohkem lustlikke kooljaid!
