Kasutajainfo

Frank R. Stockton

5.04.1834-20.04.1902

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Tea Roosvald ·

Jänesehautis

(jutt aastast 2019)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
0
3
2
0
0
Keskmine hinne
3.6
Arvustused (5)

Minu isikliku maitse-eelistuse tarbeks on selles "hautises" veidi vähevõitu tegevust.
 
Jupiteri kuul Callistol on kaevandus, milles on uut tüüpi kaevurrobot otsustanud justkui streigi välja kuulutada. Seda probleemi peaks lahendama kaks inseneri - Powell ja Donovan - kes ometi jäävad hätta, sest roboti veenmiseks ei paista ükski nö ussirohi aitavat ja püssirohtu ka ei taha mängu panna. Enter dr Susan Calvin, pearobopsühholoog firmas US Robots and so forth... Kui sissejuhatuseks närvitsevad kolleegid Powell ja Donovan, et nende istumine tehakse tuliseks (mis muidugi pole ka kokkuvõttes välistatud, kuid ilmselgelt pole käesoleva loo teemaks), siis dr Calvinit näikse huvitavat hoopis probleemi tegelik olemus, mis nagu lehekülgede edenedes selgub, on sootuks uudne ja keerukam. Rohkem spoilima ei hakka.
 
Tõsiasi on, et ma pole piisavalt palju Asimovi robotilugusid lugenud, et kõiki peeneid vihjeid ja kogu seda kolme seaduse ümber arutlemist 100% tabada. Aga - minu jaoks oli lugu ikkagi täitsa nauditav. On hästi palju dialoogi ("rääkivad pead", eksole) ja natukene üldisema tausta kommentaare samuti. Leidub vihjeid sellele, et robotite teema pole suuremas plaanis sugugi nii roosiline - tehnoloogilise võidukäigu vastu ollakse kodusel Maal samuti poolt-vastu grupeeringuteks jagunenud jne.
 
Natuke võtaks kritiseerida jutu algust, kus ilmselt sihilikult on selline ebamäärane kahe tüübi dialoog. Minule mõjub selline asi veidi välja lülitavalt - kõõlun 50/50 piiril, et kas jõutakse "selle asjani" nüüd ka lõpuks või saab mul enne viitsimine otsa. Siinkohal õnneks viitsimist jagus ja kui juba veidi selgemaks hakkas saama, mis värk on, siis tuli ülejäänud jutt toredasti järgi.
Teksti loeti eesti keeles

Kuri kahtlus, et tegu on järjega mingile "Kadunud roboti" kogumikus ilmunud Asimovi loole, mille pealkirja ega sisu ma praegu täpselt meenutada ei suuda. 
Objektiivselt võttes võib Roosvaldi lugu olla päris hästi välja kukkunud, hinne (3+) tuleneb pigem isiklikust lugemiselamusest - pole nagu päris minu "tassike teed"...
Teksti loeti eesti keeles

Mulle Asimovi robotilood meeldivad. Ühelt poolt nostalgiast ja teiselt poolt just sellise armsa aegunud tehnoloogia ja vasturääkivuste osas. On lahe lugeda, kuidas erinevad kirjanikud (nüüd nii meil kui mujal) proovivad Asimovi klassikalist kolme (või nelja, kui Hea Doktori hilisem looming arvesse võtta) robootikaseadust edasi arendada või uusi vinte neile peale keerata. Mis sellest, et see kõik on pseudoteaduslik heietus. Ilukirjandus ikkagi.
 
Roosvaldi «Jänesehautis» sisaldab suures osas kuulsa doktor Susan Calvini sisepilti (mis on Asimovi loomingus suht haruldane, ei meenugi kohe) ja suures hulgas vestlust streikiva robotiga. Värvikad Donovan Ja Powell saavad küll veidi sõna, aga kahjuks neil palju pildil olla ei lasta. Calvin lahendas juhtumi suht lennult, kuigi rohkesõnaliselt.
Teksti loeti eesti keeles

Hakatuseks: Kristjan Rätsep -- "Catch That Rabbit" oli just üks kahest "I, Roboti" jutust, mis "Kadunud robotist" välja jäid.
Susan Calvinit ma nii välitöödel hästi ette ei kujuta, kuid üldiselt oli jutt täitsa tasemel. Ütleme, "Lenny" tasemel.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks oli liialt lõputult kuhjuvat tehnilist möla, mis samas polnud vajadusega põhjendatud, põhiprobleem paistis üsna selge juba jutu üsna algusest peale ("lapsukesed").  Ning kogu põhiprobleem paistis üsna kunstlikult tekitatuna - kogu see laste-teema ei tohiks olla selline asi, mis masinaprogammeerijatele automaatselt pähe tuleb ja nagunii juhtub. Aga no okei jutt siiski, mölast hoolimata. Aint umbes poole lühem oleks võinud olla.
Teksti loeti eesti keeles
x
Triinu Meres
1980
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
9.2020

Alustame sellest, et see raamat on selgelt ja varjamatult variatsioon Hamleti loost. Prints (niivõrd-kuivõrd) naaseb võõrsilt, ta isa on aujärjelt tõugatud ja isa vend on tõukajaks. Ema (või samahästi-kui-ema) tundub tolle isa vennaga ühes mestis olevat ja prints ise tunneb peamiselt: "Mida krdit ma nüüd tegema pean, et kõik õige ja hea olema saaks?!"
 
See on üks kiht loost. 
 
Siis on maailm. Maailm, kus jumalad on sama tõelised ja loomulik osa igapäevaelust nagu kreeka müütides. Nad mõjutavad, teevad  imesid, surevad, väljendavad inimestele oma tahet, naudivad ohvriande ja palveid. (Elavad nendest, aga seda viimast pole vist kreeka müütides selgelt väljendatud.) Võitlevad omavahel, osalevad inimeste sõdades, mõned ühel poolel, mõned teisel poolel, kaitsevad ja hoiavad - aga kui konkreetset lepingut pole sõlmitud, siis oma meeldimiste põhjal, mis ei pruugi inimestele üldse loogilised tunduda. 
 
Lugu on ka nendest, eriti ühest konkreetsest.
 
Siis on see lugu riigiasjadest. Kuidas (üks või teine) riik elab, mis on oluline, mis mitte, mismoodi asjad paika saab ja kui kauaks - ning selle kõige taustsüsteemiks iidse jumala pilk, kes on näinud ja liialdamata miljoneid aastaid jälginud, kuidas tekib ja laieneb elu vees, kuidas elusolendid arenevad üheks ja teiseks, kuidas nende jäänused muutuvad ... 
 
Kuidas tunduvad meie lühiajalised mured kellelegi, kes mõtleb sellistes kategooriates?
 
Ja muidugi on see inimeste lugu. Kuidas teisiti saaks?  Hamlet ise on ju inimeste lugu ning kuigi "The Raven Tower" ei järgi sealset süžeed punkt-punktilt, siin on teistsugused tegelased, ka HOOPIS teistsugused tegelased, on olemuslikult ju ikka tegu inimeste, nende otsuste, tunnete, hoolimiste ja mittehoolimiste kirjeldusega. 
 
Oluline on veel mainida, et selle ajatustunde, mööduvate murede mitte muredeks pidamise ning suure plaani tajumise tõttu on see väga õnnelik raamat. Ei ole surumist, "maailm läheb hukka, kui ma kannatan!"-tunnet, üks otsus määrab ära saatused igaveseks ning nii hirmus - ei, kõik läheb mööda. Hetk pole eriti oluline.
Ja selline tunnetus on vähemalt minu kui lugeja jaoks äärmiselt õnnestav. 
Minu jaoks oli see väga õnnelik raamat ja kui raamat on korraga õnnelik ning tark (mitte "lilled ja liblikad ja keegi ei söö kedagi, rohi ja lehm ja hunt tantsivad kõik käsikäes"), on mu meelest tegu haruldase ja imetoreda asjaga.  
 
Teksti loeti inglise keeles

„Teine tuul” on leebem raamat kui "Tehanu",  ta tegeleb pigem leppimise, edasielamise ja vaikse rõõmuga kui põleva liha ja hullusega. Aga.
Ma ei ütleks, et PAREM raamat. Seal oli kaks kohta, mis mind häirisid kirjanikluse osas.
Võibolla ma nüüd näen selliseid asju rohkem, kui nooruses.
Aga võibolla ikkagi Le Guin ei teinud ka selliseid vigu varem.
Üks koht on noore kuninga ehe ja siiras raevuhoog teemal „mis ma selle printsessiga peale hakkan?!” Nagu – lohed ähvardavad kogu maad, oht on reaalne ja käegakatsutav, väga võimalik, et surnud on ka aktiveerunud ja ohtlikud, ja sina, tark ja arvestav kuningas, kes kõige eest vastutab, jaksad raevutseda ja südamesse võtta mingeid abieluasju?!
Imelik kirjutamine. Ei järgi karakteriloogikat, see viha on minu meelest teoses ainult plot device’i funktsiooni täitev.
Teine veider koht oli raamatu lõpp. Sinna oli kulutatud nii vähe sõnu kui võimalik, ja tegelikult ikka veel vähem.
Jälle – ma saan aru, miks autor tahtis seda niimoodi lahendada.
Sedasi valdab lugejat suur vabanemise tunne, kõik, mis enne oli keeruline ja raske, on sile ja selge. Selliseks lõpuks ent tuleb inimloomused teha natuke paremaks ja targemaks kui loogiline oleks. Kõik mõistavad korraga suuri asju, üleüldine tarkus haarab tegelased endasse ning keegi ei kõhkle ega kahtle. Ja kuna SISULISELT asju ei muudetud, peaaegu kõik lõpuks taipaksid ikka, sest ega nad LOLLID ju ole, neelan ka mina selle lõpuprobleemi alla.
Ent natuke võtab ikkagi ohkama.
Sest tegelikult on „Teine tuul” ju hea raamat, põnev ja hea filosoofilise tagapõhjaga. Surm selles maailmas vajas tõesti lahtikirjutamist.
Selliste väikeste asjade pärast jääb temast alles aga vaid hea raamat, mitte väga hea raamat.
 
Teksti loeti eesti keeles
6.2020

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et ma ei oodanud sellest raamatust palju.
"Howli liikuv kindlus" on saanud enamiku eestlaste jaoks Diana Wynne Jonesi margiteoseks ja kuna see oli minu meelest kõlbulik, isegi hea, aga mitte midagi erilist, oli mul sama autori mitteniimärgilise teoses osas vähe ootusi.
 
Nüüd mõtlen, et võibolla peaksin "Howli" uuesti üle lugema. Sest seesinane oli selline rõõmus ja helge raamat, nagu hea noortefantaasia olema peab. Et nagu siingi, ka "Howlis" olid naised sama palju tegelased kui mehed, on meeles.
 
"Pimeduse isanda Derkholmist" sündmustik saab aluse tõsiasjast (keegi ei seletanud, kuidas, nii lihtsalt oli), et fantaasiamaailma, Päris Maagiat täis maailma korraldab seiklusrännakuid tegelane teisest, meile tuttavamast maailmast. Ta on ebameeldiv, väga kasumiahne ning saanud enda kätte suure võimu. Ehk teisisõnu kogu maagilise maailma jutu all oleva piirkonna elukorraldus on allutatud tema korraldatavatele retkedele, mida nimetatakse "palverännakuteks", kuid mis sisuliselt on mõõga ja maagiaga päris elus rollimängud Pimeduse Isanda (kes valiti igal aastal uuesti ja kelle kehastamine oli raske töö) kukutamiseks.
Päris surmasaamistega mängud.
 
Raamat keskendub tol aastal valitud Pimeduse Isandale (kes tohtis olla ainult meessoost, sest too Meie Maailma Võimukas Korraldaja lubas ainult meessoost võlureid ja noil pidi pealegi olema habe, naised tegid niisiis muid asju, näiteks mängisid Võrgutavat Sireeni) ja tema perekonnale, mis sisaldab greife ja hulganisti erineval määral mõistuslikke ja maagilisi loomi, sest pereisa on fanaatik, kes tahtis üha aretada, tekitada ja kasvatada.
Peres on kaks inimlast oma erinevate annete ja kirgedega ning neli greifidest last, igaühel omad oskused ja kired. Kuidas nad hakkama saavad Pimeduse Isanda abiliste, asendajate ja teenritena, võtab enda alla enamiku teosest.
 
Kuna autor on hea jutustaja, on ta suutnud sujuvalt lisaks naeruväärsustele ja õudustele, mis vajalikud Pimeduse Isanda kehastamiseks, lisada kõrvalliine pereema käitumise, noorte erinevate armumiste ning pere loomade (MITTE greifide, nemad on lapsed!) trikitamistega, ning kuigi kokku tundus lugedes ikkagi kõik suunduvat sinnapoole, et Kuidagi Alistatakse Vastik Korraldaja, ei mõjunud raamat mitte tuima teekonnana sinna suunas, vaid laia värvilise pannoona, mis peaks, no peaks ju kuidagi tooma vastiku paha alistamise juurde.
No PEAKS ju?!
Mingil ajal enne lõppu hakkasin nutma, sest nii-nii kurb. Kõige selle helge värvilise teismelise maailma sees oli must samuti värv ja kuigi ta lõpptulemusele ainult kirevust juurde annab, oli kurb osa ikka tõeliselt kurb - mitte "oh, kõik saab kohe korda, see on ju tunda!"-kurb.
 
Päris lõpp oli võibolla veidi liiga tihe, paljastusi liiga palju, aga kokku jättis ikkagi hea helge tunde ja niisiis minu hinnangul tore raamat üleni.
Teksti loeti eesti keeles

Lugeda võib, see oli ok.
Aga peategelene on nagu kehvake Philip Marlow (kehvake, sest Marlowl on filosoofia, lihalikkuse ja ehetundumisega palju paremini), kõik naised ligitõmbavad, ainult erineval moel, ning hulk erinevaid maagilisi olendeid, loitse jms ei päästa, kui inimesed on nagu karikatuurid - neil on 1-2 omadust ja mitte midagi muud.
Ja madin on minu jaoks igav, kui nagunii tean, et lõpp peab õnnelik olema, ning võitlemise jooksul ei vaheta osalised hingekriipivaid tõdesid, vaid igavaid solvanguid.
Teksti loeti eesti keeles

 




Sama hea, kui teine osa.
Seekord tegeles Leckie raamatus tehisintellektide isikuõiguste, Anaander Minaai (phmt antagonist, kuigi selles sarjas pole miski ühene, mis ongi minu arust heade raamatute üks tunnuseid) ebameeldivamate ilmingute vastu suunatud võitlemise ja võitlusviiside ning viimaks ka konkreetselt koomiliste kergendustena mõjuvate võõrrassi "tõlgi" ja väga väga kaua inimesteta elanud tehisintellektiga suhtlemisega.
Filosoofiline pool oli raamatul tagasihoidlikum kui teises osas (esimese osa ühiskondlikud võitlused on minu jaoks võideldud ja enamasti mõttetud, aga rahvustevahelised raskused ja päritolu põhjal "need pagulased ongi laisad ja lohakad"-otsustamine on vägagi teema)
, ent konkreetset nalja on rohkem ning see on kergendav, sest see ei ole mingi kergemeelne ja pealiskaudne raamatusari, kus tõsistes olukordades veidike naeru ülearu oleks!



Teksti loeti eesti keeles

 



Väga hea raamat. Lõpus nii pinev ja põnev, et ma pidin ta kinni panema ja viis minutit muude asjadega tegelema, et end enne edasilugemist rahustada.
Aga muidu ... muidu jutustab see raamat õiglusest, sellest, kuidas kehad on palju enamat kui mõistuse anumad, kuidas saab püüda head ja ikkagi saada lõuga, aga kui oled südametunnistusega (hakkasin kirjutama, et "inimene" ja siis sain aru, et peategelane oli 3000 aastat tehisintellekt, enne kui taas üksisiku keha sai), proovid uuesti. Ja uuesti. Ja uuesti.
Alati.
Aaa, et kas midagi saaks veel paremini teha?
Naerda lugedes ei saanud, ainult ajuti muheleda.



Teksti loeti eesti keeles

Raamat on natuke halvem, kui järgmine osa. (Lugesin vales järjekorras).
Mitte et ta ikkagi väga hea ei oleks - on küll. Ent temas on (üheks) põhiküsimuseks, millega tegeleda, inimeste isiklike väärtuste ja võimete versus sünnipäraga määratud "tõenäoliste valikute ja sobivuse" vahekord. Arutelu, kas sünnipära järgi tehtud elukutsevalik või hoopis isiklike omaduste põhjal tehtu on parem indiviidile, ühiskonnale või lausa mõlemale. Kuna see on minu jaoks ammu ära võideldud lahing, orjus ja aadlipäritolu ühteviisi jaburad, polnud mul väga huvitav seda teemaarengut jälgida. Rohkem kui pool raamatut haaras mind huvi, kui tegevus nihkus 19 aastat tulevikku, ja tekkis peatüki vahetudes taas kerge "oeh", kui tegevus nihkus taas tagasi minevikku. 19 aastat.
OLI huvitav jälgida inimeste mõtlemist. Kuidas "sünnipära määrab" uskuvast isikust võib kasvada "tegelt on inimene ise tähtsam kui ta vanemad, vanavanemad jne" isik. Kuidas karakterid arenevad, mis neid arengule tõukab.
Ja peategelane on super. Oivaline. 3000 aastat tehisintellekt olnu nüüd ühes väikeses piiravas inimkehas! Üldse vahe minu ja minu vahel, selle tajumine ja variandid - oivaline töö, kodanik Lekcie!
Muide, et peategelase inimkeha on emane, sain alles selles raamatus aru. Sarja teises ei antud keha soole mingit viidet ja kuigi ma MÕTLESIN, kumb ta on, otsustasin "mehe" kasuks - võibolla seepärast, et mulle meeldis mõte mehe õla najal nutvast noorukesest rohkem.
Aga hea raamat. Eriti need 19 aastat tulevikus osad.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult on "väga hea" loo kvaliteete palju. Mäng alternatiivajalugudega, sümpaatsed tegelaskujud, karikatuur ja armsus ühekorraga (kes ei oleks võlutud sellisest Einsteinist ja Hawkingust? Ja mingil moel on nad samas ka tuntud pärisisikutega klappivate omadustega ju!), pehme, ent pehmelt veenev (selles maailmas, Einstein ka uskus!) arutelu ateisimi ja jumala olemasolu üle, paralleeluniversumid, ülearuse tehnikamölata, ent usutav kvantideteadus ...
aga see lõpuosa varjamatu ja (mulle isiklikult) üsna jäle poliitilisus, kuidas naiste osa kogu loos oli hapukapsast keeta ja lühikesele kasvule sobivat varustust demonstreerida ja eriti veel enne ainult väga häid hindeid andnud eelarvustajad kallutasid lõik kokku mu hinde "heaks". 
Teksti loeti eesti keeles

Peaaegu hea, aga siiski mitte päris. Ütleme, rahuldab tugevalt. Aga et tegelastel eredust ja tugevust pole, on oluline miinus ses headele ideedele toetuvas ja armsalt inimeste loomuse üle arutlevas loos. 
Teksti loeti eesti keeles

Ma pole peale "Teist asumit" asumi sarjast midagi lugenud, aga mulle tegelikult ebamäärasest aimdusest, millest jutt, täitsa piisas.
Aga lihtsalt - findi findi findi fint? Rahul olen (rahuldav), aga midagi üllatavat polnud. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu oli algul nii kenasti tasakaalus ja huviga loetav, et kaalusin lausa "Väga head" hindeks, aga siis tuli lõpp ja no - ei saa üle hea. 
Et asekuninga tapmine toimus kaadri taga, veel polnudki nii halb, aga järgnev möll ilma pausideta oli selgelt kirjaniku "ah, mis ma siin ikka, teeme lõpu".Mõnes mõttes OLI see salajane luureagentlus Asimovlik, kuid mind jäi loo muutunud tempo häirima.
Kutsikas kaotati ka juba teel olles ära.
Aga otse halb ei olnud isegi see osa, päris lõpp-lõpp äratas põnevust teemal "mis lugu veel võiks olla" ja enne olid tegelased isiksustega, kaasaelatavus ja areng. Kokku ikkagi hea lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Olgu, ilmselt on kuidagi asimovlik (ma lugesin Suuri Teoseid piisavalt ammu, et mäletada vaid häguselt, aga mingi armulugu on meeles küll), et suurte teemade vahel aetakse mingeid paaritumisasju. Aga mitte kuidagi ei suuda ma kujutleda, et vasttutvunud vist-paarumise-eel olevad kodanikud ronivad koos planeedile, mis on ilmselt täis hiljuti ühe planeedi hävitanud tundmatuid ja hirmsaid ... asju. 200 miljonit! No kammaaan?!?!?! Nii muretud! Nii "oh, me siin uurime, aga tegelt mitte väga tõsiselt, armuasjasd"! "Oh, peaaegu uppusid/uppusin, aga mis see korda läheb?" Ma ei mäleta nii hästi, aga ma kuidagi ei suuda uskuda, et Asimov nii halvasti oleks kirjutanud - samas sel ON sihilikkuse pitser, sest autorid kumbki ei ole lollid. Kas see lugu on Asimovi paroodia? Aga mul ei ole naljakas. Mul ei ole ka tunnet, et tegu on stiliseeritud, omas võtmes tõsise, kuigi pealispinnalt tobeda looga. Mul on tunne, et see lugu on LIHTSALT tobe, mingi hea põhjuseta. 
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu. Nii meeldiv, et mu mõistust ei alahinnata - kuigi kerge ülehindamine toimus küll.  Ehk siis ma ei saanud lõpus aru, kas Melek oli samuti inimene-robot (osad asjad, mida ta varem küsis, räägiksid väga selle vastu, aga mis krdi läbimurre nanotehnoloogias lõpulausena?) või oli ta ka - noh - asendatud ja keha, mis kosmosesse saadeti, oligi inimkeha? Algse peategelase oma? Ja kui oli, kuidas asendaja laeva ära pettis?  Või kelle kirju lehm?
Mida tähendab Melek, vaatasin ka wikipeediast järele ja paistab, et asendamine toimus  jah =)
Piibellik lisandus oli lausa VÄGA tore.
Põhimõtteliselt huviga jälgitav ja meeldivalt mõistustkõditav jutt, aga jah - lõpp jäi natu häguseks ikkagi. 
Teksti loeti eesti keeles

Ei lugenud läbi. Üritasin umbes nädala, ent katkestasin kuskil esimeses kolmandikus vist.  Esiteks ei teinud ma tegelastel vahet. kõik rääkisid ühtemoodi (v.a. naine, Malla, kes ei rääkinud üldse millestki peale armutunnete). Teiseks tuli nende jutust välja, et nad peavad täiesti loomulikuks, et keegi "mina" (pole oluline, kelle oma, lihtsalt et üks inimene) kujundab maailma(de) saatusi ja kui tema seda ei teeks, läheks maailm hukka. Ma saan aru, et rahvahulkade poolehoiu võimiseks võib seda "make america great again"-värki kasutada, aga siiralt ise uskudagi, et "ainult mina"? Või panna teist, mitte purulolli vestluskaaslast üsna siiralt kaasa noogutama? KUI loll peaks olema?! Kolmandaks, kuna ükski tegelane absoluutselt kaasa ei haaranud ega huvi ei äratanud, oli jumalast ükskõik, mis saab Maast, isalotsionstistidest, erinevatest "teistest planeetidest", transhumaanidest, võimalikest lastest jne.  Miski ei tundu reaalne. Kui transhumaani hirmsasti kardetakse ja kontrollitakse ja laste tegemine on keelatud, äkki olnuks mõttekas ta ära steriliseerida varakult?  Natuke vaatasin lõpuosa ka. Jätkuvalt on segamini raskustega eristatavad tegelased ja kohal nende uskumatu lollus. Ja saamatus suhtlemisel. Ja minaminamina. Brr. 
Teksti loeti eesti keeles

Kogu loo aluspõhi on minu jaoks vale, vale, vale. Idee robotipsühholoogiast ehk kolme põhiseaduse mängimisest on täiesti lahe, Asimov, tegi seda hästi, aga kui mina oleksin arvanud, et modifikatsioon "oma õnne nimel tegutsemisest" ei too kaasa mitte midagi, sest robotid ei tea, mis on õnn, kui see pole inimeste hästi teenimine. Sest tunded on hormoonid ja kuigi kolm seadust mängivad huvitavalt, ei sisalda nad võimet õnne tunda - ei ole ju mõtet tundeid tuhmistada, kui neid meie mõistes polegi? Igasugune purjusolek ehk organisimi mõningane mürgitamine, et ta teistsuguseid hormoone toodaks, on üpris ... oih, ja siis veel see kuningas Goldemar ... ja robotite kobolditena eneseidentifitseerimine ja ... Ok, see kõik on nali, mhmh. Aga see ei ole üldse naljakas ju! Lihtsalt tüütu.
Mul on vana vaen lugude vastu, kus toimuv ei ole loogiliselt põhjendatav, vaid asjad juhtuvad, sest autoril tulid sellised mõtted.
Teksti loeti eesti keeles

Hakkasin lugu lugema, sain algandmed ja rõõmustasin hirmsasti, et seekord käsitletakse loos ilmset probleemi, nimelt et kui inimese elu põhiväärtuseks pidav robot sattub tegutsema alal, kus luuakse midagi ohtlikku, kuidas ta käitub? Nii lahe! Aga selle asemel, et ilmsega tegeleda, toimus enamikus jutus mingi pisiasjade lahtiseletamine, häälprogrammeerimise seletamine, kuidas sai jube kaua võtvate operatsioonidega tegeleda, mismoodi lintarvuti ja kaardid ikka töötavad, mis värk oli ajaloo- ja tulevikusimulatsioonidega - ja kui lõpuks jõuti poindini (mis mu rõõmuks OLI see, mida ootasin!), olin ikka üsna kurnatud.
Aga point oli siiski tore. Selline emotsiooniga. 
Teksti loeti eesti keeles

Minu arust täiega nauditav lugu ja kuigi mina arvasin puändi juba ette ära ("no kas tuleb ... tuli!"), oli lugedes tunne, et oi, vau, nagu päris! Kas terve antoloogia on selline?! 
Täpselt tasakaalus jabur viiekümnendate emme ("viimseni paigas" soengu, poisipea ja bakterimaaniaga äärmiselt hirmus), vandenõuteooriate ja väikese heinleinikummardusega. Ja samas üleni huvitav, kuskil ei veninud. 
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks oli liialt lõputult kuhjuvat tehnilist möla, mis samas polnud vajadusega põhjendatud, põhiprobleem paistis üsna selge juba jutu üsna algusest peale ("lapsukesed").  Ning kogu põhiprobleem paistis üsna kunstlikult tekitatuna - kogu see laste-teema ei tohiks olla selline asi, mis masinaprogammeerijatele automaatselt pähe tuleb ja nagunii juhtub. Aga no okei jutt siiski, mölast hoolimata. Aint umbes poole lühem oleks võinud olla.
Teksti loeti eesti keeles

Mitte ühtegi miinust.
Jah, muidugi on veel paremaid raamatuid, aga no -isegi magusa lõpu neelasin alla ja mul on nüüd niiiiiiiiiiiiiiiii hea olla =)
Teksti loeti eesti keeles

Lugu oli huvitav ses osas, et LUGU oli huvitav - inimkaubandus, orjaks või sõduriks toodetud röövitud lapsed, mis saab, tüüpilised korrumpeerunud juhid, kas nende vastu on rohtu jms.
Aga tegelased olid mul pohh, läksid omavahel segamini ja lõpuks ma loobusin endale lehekülgi ettepoole lapates meenutamast, kes on kes, kes on naine, kes on mees, kes millega tegeles, kes see noor oli, kes alles tuli ... pohh ju!
Teksti loeti eesti keeles

Aww, minu kuningad on ka sees =)
Selline uljas "miksin kümmet loetud teksti ja näe, see tuli kokku" lugu, sügavama mõtteta, aga üpris hoogne ja huvitav lugeda. 
Teksti loeti eesti keeles

SENTIMENTAALNE? 
Ma ei saa aru, kuidas teie aru töötab, kodanikud, aga Saaraga aastast 2000 üleni nõus - ei ole sentimentaalne, on lihtsalt inimlikkust rõhutav ja eluline. 
Teksti loeti eesti keeles