Kasutajainfo

Risto Isomäki

1961-

Teosed

· Risto Isomäki ·

Sarasvatin hiekka

(romaan aastast 2005)

eesti keeles: «Sarasvati liiv»
Tallinn «Kunst» 2007

Hinne
Hindajaid
0
3
1
1
0
Keskmine hinne
3.4
Arvustused (5)

Tegelikult peaks hinne olema 2+, see 3 on selge haletsuskolm. Varasemate arvustuste põhjal ootasin (soome) tippulmekirjandust, aga sain haleda ökothrilleri, mis rohkem algore`i kui ulme järele lõhnab. Väga vaese mehe michaelcrichton, võiks veel öelda ja palju muudki sarnast. Lisaks ei ole kirjastus julgenud teost ulmekirjanduse sildi all müüa, mis muidugi ulmele Eestis vaid kasuks tuleb.

Pikem arvustus värskes "Eesti Looduse" aprillinumbris.

Teksti loeti eesti keeles

Raamat üllatas mind meeldivalt, kuigi eelarvamus oli tohutult negatiivne - et jälle üks ökotriller, mingi Mälgu "Projekt Viktoria" põhjapoolne variant. Paraku aga on niipidi, et Crichton on vaese mehe Isomäki, ja seda eelkõige silmaringi poolest. Ei saa salata, neil on midagi ühist, nii nagu on romaani ülesehituses palju ühist angloameerika ulmeks pürgivate suhtedraamadega. Algab ju asi peale sellest, et tutvustatakse tegelasi, loomulikult on tegemist suhteliselt väljapaistvate inimestega ja loomulikult saavad vähemasti kahes kohas kokku suhteliselt sobivas elueas ja elujärgus mees ja naine. Aga kui mainit hm, `aa` ulmes on kõik inimesed ameeriklased ja ühesugused nagu padrunid karbis - vaheldub vaid lapsepõlvetrauma -, siis Isomäki teab midagi maailmast ja tema tegelased on kadestamisväärselt elusad ning maailm, kus nad toimivad, määratult, tõesti ikka tohutult laiem, kui ühe ennasttäis maa ignorantidest kiviajude ettekujutus. Teine äärmiselt meeldivalt üllatav tahk oli autori taustatöö - situatsioon oli usutav. Ei olnud ei eksalteeritud õhkamist ega elementaarsete teaduslike tõdede vastu eksimist, milles kasvõi eelnimetet Chrichtoni teos kubiseb. Ka tegelased käitusid muide vaoshoitult, hulga sümpaatsemalt ja usutavamalt, kui tähetriibulise laubaga superkangelased. Põhjamaade temperament või, ei mina tea...

Loomulikult on teosel miinused, ja esimene kõige suurem neist on aineses endas -- neid raamatuid, kus "loodus maksab kätte", on ikka omajagu ja midagi põhjapanevat või uut autor öelda ei suuda. Niisamuti ei jätku tal sulge ja oskusi asja dramatiseerida hetkel, kui meie tuntud maailm kuradile lendab. Kõik lihtsalt juhtub. Kokkuvõttes aga pean mainima, et minus tekitas teos autori vastu huvi, nii et kuna järgmise eestikeelse leidmise lootus on väike, tuleb ilmselt hakata soome keeles lugema.

Teksti loeti eesti keeles

Autor oskab asjad (aga mitte inimesed) usutavaks teha. Ja mulle on alati meeldinud autorid, kelle jutul on fakte ka taga.
Teksti loeti eesti keeles

Ai-ai, maksis kätte küll, aga seekord selle raamatu kätte võtmine. Ma pole kunagi varem lugenud nii vastumeelset raamatut. (Et miks ma ta siis läbi lugesin? Ilmselt sportlikust huvist:)

Et asi oleks öeldud, siis mul pole üldiselt midagi katastroofikate vastu, eriti kui asjal mingi teaduslik stoori taga on, aga palun! tehtagu nii, et esitluse vorm oleks vähegi arvestatav. Miks ei võinud auväärt kirjanik kirjutada sellest materjalist kokku ühte populaarteaduslikku esseed?! Korralike viidete ja läbimõeldud struktuuriga. Kõigil oleks kergem.
Nüüd aga peab jälgima saepurulamedate tegelaste lõputut targutamist (püha müristus, kui tegu on kõrgelt haritud tippteadlastega, siis miks küll peab lakkamatult üksteisele copy-paste meetodil elementaarseid teaduslikke põhitõdesid seletama?!), kaasa elama lapsikutele ja põhjendamatutele seiklustele (oma ala ekspert peaks ju teadma, et ohumärkide korral igale poole ei ronita) ning naiivselt sirgjoonelisele ja ebausutavale tegevusliinile (pole võimalik, et Venemaa valitsus läheb paari tunniga liimile ja hakkab teistele riikidele survet avaldama rannikuäärsete tuumaelektrijaamade sulgemise osas ainuüksi kellegi inseneri telefonikõne peale).

Kuid kõige piinavam oli siiski tõlke kvaliteet, õigemini selle puudumine. Millal ometi tuleb aeg ning sõnasõnaline tõlge ei pääse enam raamatusse ega subtiitritesse? Ma keeldun uskumas, et autor kirjutas niivõrd eluvõõra sõnastusega dialooge, nagu antud tõlge sisaldas.

Üks punkt tuleb sellest, et võib-olla on nii halvas raamatus ikkagi miskit iva peidus, ja teine punkt imestusest, et teos oli Soome mainekaima kirjandusauhinna Finlandia nominent ning võitis ulmekirjanduse Tähtivaeltaja auhinna.

Teksti loeti eesti keeles

 
Lühidalt üteldes - kerges ulmekuues peidab end teaduskirjandus. Teisalt on raamatut nimetatud ökoloogiliseks põnevusromaaniks. Või hoopis "cozy catastrophe"? Eks leiab tõde kõigist vaatenurkadest.
 
Raamatus on mitu liini, mis lõpus kenasti kokku seotakse. India ookeani rannikul Sarasvati jõest leitakse varemed, mis viitavad justkui Atlantisele. Gröönimaal tekivad üleöö sulamisveejärved. Bahama saartel on veidrad rändrahnud. Vaikselt hakatakse siin ja seal teadlaste toimetamisi kokku viima ning tulemuseks... aga lugege parem ise. Raamatu kaanepilt ise on juba piisavaks vihjeks sisu kohta.
 
Plusspool - teadus. Autor seletab palju läbi dialoogi, läbi vabateksti seda, mis toimub vee all ja vee peal, mida on ajaloos inimene teinud, mida meil oleks muistsetelt tsivilisatsioonidelt õppida. Kuna ma hetkel pole teaduskirjanduse lainel siis minu jaoks mõjus selline sutsakas läbi ilukirjandusliku vormi väga hästi. Eriti soovitan lugeda autori järelmärkuseid, saab teada, mis on tõde ja mis... mitte tingimata (spoiler: enamus raamatust on tõde, isegi mõned tegelased eksisteerivad päriselus).
 
Neutraalne - tegelased. Nad on piisavalt usutavad ning suuresti põhjamaiselt temperamentsed. Eriti kui jällegi mõtelda, et suurem osa katastroofikirjandusest on tähetriibulipuline. Samas on raamat piisavalt lühike ning karakterid kaovad tegevuse ja teaduse taha ära. See polegi tingimata halb, asjade loogiline jätk.
 
Kehvem pool - tõlge on kohati natuke veider ning on silmatorkavalt palju lihtsaid trüki- ja ortograafiavigu. Mõned asjad "lihtsalt juhtuvad" jube lihtsalt. Lõpp tuleb kuidagi väga rabinal ning kiirelt, jällegi on autori rõhk on selgelt mujal. Riigipeaga suhtlemine ning riikide toimetamine riskiolukorras mõjub siiralt koomiliselt ning meenutab Hollywoodi filme, kus president on oma jope ja kõik käib nagu nipsust ja võluväel.
 
Kokkuvõtvalt eestlaslikult üteldes "pole üldsegi halb raamat". Ladusalt loetav, saab kõvasti teada meie planeedi kohta ning paneb natuke mingist nurgast isegi mõtlema, et äkki ongi kuri tulekul?
 
Ei saa üle ega ümber sellest, et lugemise ajal tiksus kogu aeg taustal Frank Schätzingu "Parv" ning mis seal salata - Isomäki raamat jääb mu silmis sellele selgelt alla. Nad pole küll selles mõttes võrreldavad, et liiva-raamatu puhul on tunda, kuidas autor on teinud kõvasti taustatööd ja tugev rõhk on populaarteadusel. Samas teistpidi kukub see kohati välja nii, et teadlased seletavad teineteisele aabitsatõdesid, mis ei mõju usutavusele just eriti hästi. Lisaks on parve-raamat neli korda pikem ning saabki rohkem süvitsi minna.
 
Lõpetuseks - kuigi ma virisesin raamatu kallal päris palju siis need on tegelikult väiksem osa kupatusest. Pigem soovitan lugeda, eriti kui mõttemaailm on natukegi roheline ja planeedil toimuv huvi pakub.
Teksti loeti eesti keeles
x
Marko Kivimäe
1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Minu jaoks oli see raamat üks õudsamaid, mida olen lugenud.

Ei, see oli nauditav essee, mõtisklus kuhu inimloom võib areneda.

Ei, see oli jutt inimkonna hällist.

Või räägitakse hoopis sellest, milliseid veidraid vorme võib võtta vanema armastust lapse suhtes?

Või siis populaarteadus, kus autorile tutvustatakse ühiskonna arengut, tagasipõigetega ajalukku vürtsitatuna ohtrate näidetega, mis võis TEGELIKULT toimuda oluliste sündmuste puhul?

Veel eriti lühidalt - tegu on hea ulmega, mis räägib ulmekuues inimese pärismaailma pärismuredest. Tahaks lausa ütelda, et kohustuslik lugemine kõigile, kes hoolivad sellest, kuidas elu siin maamunal areneb.

Raamat algab peale justkui tavalisest kapitalismist ja võimuahnusest aastal 2035 - meediaärimees Hiram Patterson tahab olla konkurentidest sammu ees, luua kaamera, millega jõuda tegevuspaigale võimalikult ruttu. Ideest jõuatakse ka praktikasse ning tulemuseks on ussiurkekaamera ("wormhole" on siis see, millel kõik baseerub), millega näebki igale poole üle maakera. Raamatu jooksul tehnoloogia täieneb ning hakatakse nägema ka minevikku, mida edasi seda kaugemale.

Samal ajal läheneb maale asteroid Koirohi ("Wormwood"), mis ähvardab hävitada elu maal ca 500 aasta pärast. Seega on raamatul ajalooliselt mitu mõõdet - mis toimub hetkel, milline tulevik terendab ees, mida me näeme mineviku kohta.

Ussiurkekaamera kaotab muuhulgas ära igasuguse privaatsuse maakeral, peale kasvab täiesti uus põlvkond inimesi, kellel on igalpool kaasas kergekraanid, kes saavad vaadta igale pooel maailmas, nii praegu kui siis mineviku suunas. Täiesti muutub ajalugu - kuna raamatutes kirjutatu ja koolis õpetatu... on tihtipeale erinev sellest, mis TEGELIKULT toimus. Muutuvad inimsuhted - iga minevikuvale tuleb välja. Politseiuuringud - enam pole probleemi sellega, et kas tunnistaja valetab või räägib tõttu - vaatame järgi!

Kusjuures ma ei spoilerdanud praegu suurt midagi ära sest raamatu väärtus asub hoopistükkis filosoofilises pooles, kuidas me suudame hakkama saada eluga ilma saladusteta. Paigutan ise teose ulme kuldajastusse, kus oluline oli idee, mitte selle ümber vahutamine ja iga peategelase lellepoja naabri käekäik. Kui vbolla natuke nurgast kritiseerida siis väärt ideede ja mõttemõlgutuste puhul kipuvad peategelased varju ning kahemõõmeliseks jääma. See kindlasti ei sega kuna pole (minu arvates) tegelikult ka oluline. Karakterid on muule osale toeks.

Kirjutatud see kõik aastal 2000 ning täitsa hämmastav, kuidas väga palju sellest kõigest on meil praegu juba olemas. Meil on taskus mobla, millega näeme reaalajas, kuidas Prantsusmaal kirik põleb või Tšiilis lennuk alla kukub. Juba praegu on meie lastel hoopis teine nägemus privaatsusest kui meil on - ja see nihe on toimunud loetud aastatega. Minevikkus me küll nii detailselt veel ei näe... tahaks ütelda, et õnneks.

Ise tahaks anda sellele raamatule viiepalliskaalal kuus punkti. Mõni kohe oskab hingekeeli õige nurga alt paitada.
Kaanel on kahe väärt autori nimed, Arthur C. Clarke ning Stephen Baxter. Täpsemalt siis on ideede autor Clarke, Baxter pani need kirja. Ma pole ise küll vist Baxterit lugenud aga Clarke kõrvad on raamatu tagant kaugele tunda, tema (ulme)raamatud on just täpselt niimoodi filisofeerivad, et ka hardcore science fictioni fänn noogutab kaasa.

Teksti loeti eesti keeles

 
Lühidalt üteldes - kerges ulmekuues peidab end teaduskirjandus. Teisalt on raamatut nimetatud ökoloogiliseks põnevusromaaniks. Või hoopis "cozy catastrophe"? Eks leiab tõde kõigist vaatenurkadest.
 
Raamatus on mitu liini, mis lõpus kenasti kokku seotakse. India ookeani rannikul Sarasvati jõest leitakse varemed, mis viitavad justkui Atlantisele. Gröönimaal tekivad üleöö sulamisveejärved. Bahama saartel on veidrad rändrahnud. Vaikselt hakatakse siin ja seal teadlaste toimetamisi kokku viima ning tulemuseks... aga lugege parem ise. Raamatu kaanepilt ise on juba piisavaks vihjeks sisu kohta.
 
Plusspool - teadus. Autor seletab palju läbi dialoogi, läbi vabateksti seda, mis toimub vee all ja vee peal, mida on ajaloos inimene teinud, mida meil oleks muistsetelt tsivilisatsioonidelt õppida. Kuna ma hetkel pole teaduskirjanduse lainel siis minu jaoks mõjus selline sutsakas läbi ilukirjandusliku vormi väga hästi. Eriti soovitan lugeda autori järelmärkuseid, saab teada, mis on tõde ja mis... mitte tingimata (spoiler: enamus raamatust on tõde, isegi mõned tegelased eksisteerivad päriselus).
 
Neutraalne - tegelased. Nad on piisavalt usutavad ning suuresti põhjamaiselt temperamentsed. Eriti kui jällegi mõtelda, et suurem osa katastroofikirjandusest on tähetriibulipuline. Samas on raamat piisavalt lühike ning karakterid kaovad tegevuse ja teaduse taha ära. See polegi tingimata halb, asjade loogiline jätk.
 
Kehvem pool - tõlge on kohati natuke veider ning on silmatorkavalt palju lihtsaid trüki- ja ortograafiavigu. Mõned asjad "lihtsalt juhtuvad" jube lihtsalt. Lõpp tuleb kuidagi väga rabinal ning kiirelt, jällegi on autori rõhk on selgelt mujal. Riigipeaga suhtlemine ning riikide toimetamine riskiolukorras mõjub siiralt koomiliselt ning meenutab Hollywoodi filme, kus president on oma jope ja kõik käib nagu nipsust ja võluväel.
 
Kokkuvõtvalt eestlaslikult üteldes "pole üldsegi halb raamat". Ladusalt loetav, saab kõvasti teada meie planeedi kohta ning paneb natuke mingist nurgast isegi mõtlema, et äkki ongi kuri tulekul?
 
Ei saa üle ega ümber sellest, et lugemise ajal tiksus kogu aeg taustal Frank Schätzingu "Parv" ning mis seal salata - Isomäki raamat jääb mu silmis sellele selgelt alla. Nad pole küll selles mõttes võrreldavad, et liiva-raamatu puhul on tunda, kuidas autor on teinud kõvasti taustatööd ja tugev rõhk on populaarteadusel. Samas teistpidi kukub see kohati välja nii, et teadlased seletavad teineteisele aabitsatõdesid, mis ei mõju usutavusele just eriti hästi. Lisaks on parve-raamat neli korda pikem ning saabki rohkem süvitsi minna.
 
Lõpetuseks - kuigi ma virisesin raamatu kallal päris palju siis need on tegelikult väiksem osa kupatusest. Pigem soovitan lugeda, eriti kui mõttemaailm on natukegi roheline ja planeedil toimuv huvi pakub.
Teksti loeti eesti keeles

Ütlen kohe ära, et raamatule on on kirjutatud ka järg "Живые люди" aga seda pole kahjuks eesti keelde tõlgitud. Samuti pole seda autorit rohkem eesti keelde tõlgitud. Õnneks on raamat kenasti loetav ka üksikuna, lool on igati korralik lõpp.

Sisust, kasutan väljalõiget raamatututvustusest: "...apokalüptiline põnevik „Vongozero” räägib maailmast, kus inimesed on silmitsi surmava gripiviirusega. Selles kaoses, kus tavapärane elurutiin on katkenud ja maailma suurlinnad karantiinis, püüab noor perekond meeleheitlikult laastava haiguse eest põgeneda."

Raamatul on huvitav loomislugu. Jana Vagner kribas algul blogisse järjejuttu, see meeldis lugejatele, kokkuvõttes kirjutas autor selle romaaniks kokku. Tegu on ta esikromaaniga, mille kohta käiv tagasiside on kohati... huvitav. Näiteks kritiseeritakse lauseehitust - nimelt on tihti laused justkui liiga pikad. On tõesti pikad, seitsmeteistkümnerealine lause on täiesti tavaline - ning teate milline nauding on neid lugeda! Algab ühest kohast, liugleb kõrvalteemasse, hüpleb tagasi, põikab kolmandas suunas - puhas rõõm!

Või siis peategelane, noor naine Anja, on mõne lugeja jaoks liialt neurootiline. Kardan, et selle kriitika taga on taaskord autori stiil, kus suur osa tegevusest toimub Anja peas. Ning kui mõtleme, et raamatu taustaks on ülemaailma apokalüptiline kaos, kus miljonid inimesed surevad gripi erilisse ja kiirestikulgevasse kurva lõpuga vormi - pole ju ime, et peas on teinekord virr-varr ning meel on tume. Minu jaoks ongi üks selle raamatu põhiväärtuseks inimese sisemaailm, kus üheltpoolt rebitakse ema süda pooleks keeruliste inimsuhetega, kus mehe "ex" ja poeg mehe eelmisest suhtest satuvad ootamatult lähedasse seltskonda.

Kus teiselt poolt on külm, väga külm - tegevus toimub karmis vene talves, kus autodega rühitakse suurlinnadest ning tõvest kaugemale põhja, eesmärgiks Vongozero järv, kus perekonnal asub vana jahimaja. See roadmovie tüüpi raamat meenutab endale mitmeid talviseid autosõite Lapimaale läbi külma Soome - tõsi, meil oli taustaks turvaline elu, ei mingeid ähvardavaid teelisi, kes on valmis kütuse eest kõhklemata tulistama ning tapma. Kuid siiski, see üdini tungiv pakane on tuttav. Raamatu üheks äärmiseks kõvaks plussiks (heh-heh) ongi see karm miinus, mis tegelased korralikult proovile paneb.

Kui vaadata raamatu miinuseid (ei, mitte temperatuuri) siis kohati asjad "juhtuvad" kuidagi väga lihtsalt. Tegelased satuvad plindrisse ning siis ühtäkki rebitakse kusagilt torukübarast jänes välja. Noh, nagu näiteks Jules Verne "Saladuslik saar", kus igasugused maavarad asuvad kenasti kohe maapinnal. Muide - see ei vähenda kummagi raamatu väärtust, lihtsalt selle kallal saaks natu-natuke norida.

Nojah, бот так. Üks tõeliselt hea leid, mis on täiesti arusaamatul põhjusel raamatupoes kõvasti alla hinnatud. Ütleksin lausa, et on alahinnatud raamat. Tõesti loodan, et Vagnerilt tõlgitakse ka muid raamatuid eesti keelde.

Stiilinäide leheküljelt 301:

"Viis pikka tundi pöördekohani hoidsin mõlema käega rooli ja vaatasin ette, hüplevat kõikuvat haagist, kõrvale, mööda ujuvat osavõtmatut puudemüüri, ja taha, tujukalt siuglevat tühja teed, mille meie rattad üles kündsid; ma ei suutnud rääkida ega kuulnud enam midagi, sest igaüks neist kolmesajast minutist oli pilgeni täis ootust — midagi peab juhtuma, kindlasti, aga mis ja millal ja kas ma jõuan ära arvata — ning õige varsti Marina, kes lõpuks minu pilgu selles neetud peeglis kinni püüdis, kuigi ma üritasin teda oma pilguga mitte riivata, vakatas poolelt sõnalt ja neelas alla kõik, mis kavatsenud öelda, tõmbas häälekalt ninaga õhku ia istus edasi vaikides, peites näo tüdruku karvasesse kapuutsi."
Raamatu järgi on Venemaal tehtud seriaal "Эпидемия (Вонгозеро)", esimene osa tuli 2019 aasta 10. aprillil.

Ahjaa, enda lemmiktegelane selles raamatus oli Koer.

Teksti loeti eesti keeles

Inglismaal on suure tähega Probleem - maa on vallutanud erinevad kummitused, enamus neist inimvaenulikud. Samal ajal on lastel erinevad erivõimed, mis aitavad kummitusi tajuda - kes näeb, kes kuuleb neid. Kusjuures erivõimed nõrgenevad ja lõpuks kaovad täiskasvanuks saades. Seega ongi loodud kummitusi uurivate/kõrvaldavate noorte agentuurid, raamat räägib ühest nimega Lockwood & Co., peamiselt läbi ühe liikme, Lucy, silmade. Lisaks on tiimis skeptilisest pakatav George ning karismaatiline tiimiliider Anthony. Anthony etendab muuhulgas ka detektiivi-rolli, raamatut saabki vaadata mitme nurga alt - noortekas, õudukas, detektiivikas, alternatiivajalugu. Kõike seda väga mõistliku kokteilina.



Konkreetne raamat keerleb algul ammuhukkunud Annie Wardi kummituse ümber, siis aga astub lavale tööstur Fairfax, kelle käsu minnakse uurima ühte kõige kummitavamat maja Inglismaal, Combe Carey mõisat, kus siis tuleb pista rinda Punase Toa ja Kisendava Trepiga. Tegevus kisub vahepeal üsna intensiivseks, õhustik on ühtepidi kohati üsna õudne aga seda kuidagi... turvaliselt, "keskmisele koolieale" sobivalt.


Samas seerias on olemas veel neli raamatut, kokku saab lõpetatud pentaloogia. Neist on "Sosistav Kolp" ka eesti keeles ilmunud.


Teksti loeti eesti keeles
3.2019

Omamoodi raamat.

Kuna ülesehitus on mõnevõrra tavapärasest erinev siis ei ole niisama lihtne ütelda, et millest siis jutt. Aga ühe lähenemisviisina saab ütelda, et peategelaseks on Õismäe. Suur osa tegevusest toimub 21. sajandi lõpupoole, noormees Leon teeb ohtralt narkot ning on keeruline ütelda, kas uimas nähtu ja kogetu ongi siis düstoopiline tulevik või hoopis unenägu. Riigikord on muutunud ning maailma valitseb islam, lisaks liigub inimeste seas ringi tulnukaid

Raamatut saab võtta ka kui lühijutukogumikku, millest osad on teineteisega mõnevõrra seotud. Üks geniaalsemaid oli prussaka kirjutatud, samuti meeldis väga "ufo ja mina: kultuurifilosoofiline essee".

Päris mitmed veatükid võiksid olla hoopistükkis mingitsorti vabavärsiline proosatekst, kus autor ei hoia kujunditega kokku ning tekstile mõtte andmine jääb lugeja fantaasia kanda.

Ehk siis vabandage väljendit aga mõnes mõttes saab seda raamatut pidada ka purkisittumiseks. Samas ise käin aeg-ajalt hea meelega kaasaegseid tantsuetendusi ja perfokaid, kus tingimata pole kõik selgelt ja sirgelt arusaadav, kus ongi oluline läheneda avatud peaga.

Ahjaa, raamatu tagant paistavad ka ZA/UM'i ja Nihika (nihilist.fm) kõrvad, seega aitab kindlasti tausta mõista mõningane tänavaslängitundlikkus, eriti just narkomaania vallas. Muidu jäävad geed ja küürud segaseks tähenduseta sõnapudruks.
-------

Raamatu tagakaanel on kirjas nii:

"Steve Vihalemma kraterotoopiline ulmeromaan on meelierutav kokteil tehnoloogilise kataklüsmi järgsest realismist, taqwacore-esteetikast, magalarajoonide hõllanduslikust romantikast ja araabia mütoloogiast teravalt päevakajalise süsteemikriitika võtmes.

„6ism2e_dpi_error:_unsupported_personality“ annab vendi Strugatskeid ja Philip K. Dicki meenutavas filosoofilises stiilis mõista, mis juhtub, kui Henno Käo tondijuttude peal suureks kasvanud põlvkond hakkab hapet võtma."

------

Kuna Mihkel Samarüütel on ühe hea väljavõtte prussaka-osast netti üles riputanud siis kasutan võimalust ja copy-pasten seda:

"“Ma olen siin kapi otsas kükitanud tunde ja jälginud teid. Seda, kuidas te süües vaidlete olematute probleemide üle. Kuidas te süües räägite oma unistustest ja pettumustest. Kuidas te sööte, andmata endale aru, kui palju te väärite seda toitu, kui palju te sõltute selle toidu olemasolust. Et ainult see toit on oluline - et ilma selleta te päriselt surete ära. Te ei sure ära kurbusesse, ega sellesse, et te ei saa maailmast aru. Ma ei mõista teid; ma ei mõista, miks te eeldate, et te olete evolutsiooni tippsaavutus. Ma ei mõista, kuidas te saate seda teha, kui kogu teie eksistents on ennasthävitav. Teie eesmärk ei ole iial olnud edasipürgimine, vaid alati ja jäädavalt vastutöötamine kas iseendale või oma liigikaaslastele. Te püüate vastu astuda antropotsentrilisele maailmale, olla enesekriitilised, päästa loodust ja aidata ligimest. Aga kas sa oled võimeline võtma vastu kõiki enda liigikaaslaseid? Igas vormis, igal kujul, poriste ja räpastena? Ma tean, et te olete võimelised vihkama kõiki täpselt sama palju kui te vihkate iseennast. Ma ei näe teis tulevikku, eesmärki. Ma näen teis vaheetappi, verstaposti meie arengus. Ja ma tean, et enne sööme meie teid välja kui teie meid.” (lk 33)"

Teksti loeti eesti keeles

Tellisin healt Eva Lutsult ca kuu aega tagasi hunniku Fantaasia raamatuid, olen neid järjest vaikselt lugenud. Nagu ikka selliste kuhjade puhul siis mõnda raamatut tahad kiiremini lugeda, teised tulevad riburada mööda sabas - ja siis osad jäävad erinevatel põhjustel lõppu ootama.

Jube naljakas mõtelda, et Howardi raamatud jätsin üsna viimasteks, eks põhjuseks oli see, et ma ei teadnud tast ju veel hiljuti sisuliselt mitte midagi. Praeguseks on seis teine - tema töö kaasaegse fantasy loomisel, panus Cthulhu maailma (antud kogumikus jutt "Asshurbanipali tuli") - see kõik on võrratu. Pole veel barbar Conani juttudeni jõudnudki.

Antud kogumik sisaldab nii varast kui hilist Howardit, samuti näeb erinevaid väljalõikeid ta loomingust. Seega kui on soovi järgi proovida, mida "sword & sorcery" looja eelmise sajandi alguse kirja pani siis see lühijutukogumik võiks nähtavasti algus olla. On üllaid ja jõulisi kangelasi, kes kirves või mõõk peos veristavad õudseid koletisi ning päästavad kauneid neidusid. Stiil on seikluslik ja hoogne, ei mingit miljoni kõrvaltegelase elulugude jutustamist. Mille tõttu Howardit armastatakse ja vihatakse samaaegselt. Aga eks on siin päikese all kohta nii Howardi lühijutumaailmale kui telliseformaadis romaanisarjadele.

EDIT: jäin mõtlema, et just filmikujul on paljud odavad filmid tekitanud naistegelastest lihtsa ja labase mulje. Howardil on küll suurem osa tegelasi mehed aga see ei tähenda, et naised oleks ajulagedad ja nõrgad, päästmistootavad kergemeelsed, suurerinnalised ning napis riides... ehk siis stereotüüpsed. Oh ei, tegu on tugevate ja julgete naistega... kes tõsi küll, satuvad vahel hätta ja siis vajavad mehise põhjamaise tüübi abi. 
 

Kogu mu jutule räägib osaliselt vastu kasvõi konkreetne kaanepilt... aga õnneks tekstiline pool on teise tonaalsusega.

Teksti loeti eesti keeles

Kaks lugu professor Challengerist. Eesti keeles kohtuti esimest korda aastal 1958 mil "Seiklusjutte maalt ja merelt" sarjas ilmusid koos "Kadunud maailm. Maracoti sügavik". "Kadunud maailmas" sukelduti ekstsentrilise Challengeri juhtimisel Amazoonasesse... kadunud maailma otsima. Selles raamatus on ära toodud kaks lühijuttu, kus "Kui maailm karjus" on päris huvitava ideega maakerast kui elusorganismist. "Lõhustamismasin" on mõnevõrra lihtsam ja sirgjoonelisem, kajastades professori toimetamisi siis hoopistükkis eetilisema nurga alt - mis sammud on õigustatud kui kaalul on muuhulgas äärmiselt suure hävitusvõimsusega leiutise juurutamine? Kirjutatud aastal 1929, aatompommi leiutamiseni oli üle 10 aasta veel aega.
Teksti loeti eesti keeles

Kellele Robert E. Howard nimi ei ütle midagi - temast sai alguse esiteks moodne fantasy ja teiseks selle verest tilkuva mõõgaga allhoovus "sword & sorcery" - ehk siis mõõga ja maagia kirjandus. Näiteks barbar Conani tegelaskuju on tema loodud (keda kinolinal Arnold Schwarzenegger kehastas).
 
Antud raamat koondab seitset lühilugu, kõik siis sellessamas vanakooli fantaasiarikkas kastmes. Selline kergestiloetav kraam, kus on parasjagu sisu, kus on nii õilsad kui pahelised kangelased, igasuguseid veidraid elukaid, libahunte, -hüääne ja muid jõurameid. Ning lugude keerkäikude lahtisõlmimiseks tuleb nii mõnigi kord käed küünarnukkideni veriseks teha.
 
Enda jaoks oli kohati sarnasust Lovecraftiga, kus õhkkonna loomisel on jutus kohati oluline osa (kuigi ma neid kirjanikke omavahel ei võrdleks, enda peaks tekkis lihtsalt natuke seoseid). Või teise nurga alt kodumaine Lew R. Berg, kelle looming on üsna lihtsakoeline testosterooni täispumbatud action. Ning taas - liiga palju neid ei võrdleks, mingi nurga alt aga kipub ühiseid jooni olema. Howardi looming on (praeguseks) üsnagi stiilipuhas žanrikirjandus, kasutatakse ka väljendeid "pulp" ja "ajaviitekirjandus". Ning täpselt nii ka on. Ma ei saa jätta ikka ja jälle mainimata, et igasugust kirjandus on vägagi vaja ning omas kategoorias on Howard äärmiselt mõnus lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Mõtlesin tükk aega, kuidas seda raamatut "sildistada". Nimelt on tegu.... keerulise? mitmetahulise? vastandliku? jabura? teosega, mida ühe nurga alt liigitatakse hoopistükkis pseudofeministlikuks. Ise võtsin raamatu endale lugemisse kuna "Kaklusklubi" meeldis väga. See on tiba teine teema kuid "Fight Club" on üks väheseid erandeid, kus väga hea raamatu järgi on tehtud veel parem, suurepärane film. "Kaunist sina" pole küll filmistatud.



Raske ütelda, kas tegu on nö. tavalise ilukirjandusega, kus väljamõeldud tegelased tegutsevad tavalises, argises keskkonnas. Või on tegu ulmega sest raamatu tehnoloogiline pool + veel mitmed nüansid ei ole just väga tavapärased? Võinoh, on vägagi kindel, et raamatul on mitmeid fantastilisi elemente, selles pole kahtlust ka. Minu jaoks mõjus raamat blackmirrorlikuna. Nii enda vindi peale keeramisega kui üldse sellega, et milliseks tehnoloogia areng võib inimest muuta.


Raamat räägib noorest Penny Harriganist, tavaline inimene, kes sisimas vaatab rikaste ja ilusate elu ning õhkab. Ühel hetkel tutvub neiu miljardär C. Linus Maxwelliga, elu saab täis kulda ja karda ja ennenägematuid seksuaalnaudinguid. Nimelt uurib Maxwell naise keha ning aistinguid loomaks tooteliini "Kaunis sina" slooganiga "Miljard abikaasat asendatakse üsna pea". Jah, me räägime üldnimetajast seksmänguasjad (kuigi mängust on antud juhul asi kaugel).


Kes on Palahniuki varem lugenud või kasvõi "Fight Club" filmi näinud - jah, ka siin raamatus võetakse asju suurelt ette. Õnneks ma lugesin enne ühte sisukokkuvõtet, muidu oli esimese veerandi puhul juba tunne, et kuradile! See, mis algul tundus erootiline, läks üsna kiirelt hoopis teise seina, raamatu läbi noot ongi juhtida tähelepanu inimeste kerglastele kiirnaudingutele. Kui muidu räägitakse peamiselt (noorte) meeste lembusest arvutimängude ning netiporno vastu siis see raamat keskendub algul õrnema soo kiirmeelelahutusele. Ning mida edasi seda rohkem läheb pilt üldisemaks - kuidas me, inimesed oleme kõik ikka üsna ajudeta lambad ja kergesti mõjutatavad.


Põhimõtteliselt saab ütelda, et tegu on eriti musta huumoriga - ise pakun, et mingi nurga alt on raamatus tõesti märkimisväärselt satiiri. Aga muigama ei pannud kordagi, pigem nimetaks hoiatusromaaniks. Sest tõesti, kui vaadata ümberringi siis raamatus kirjeldatu ei pruugi olla (kauge) tulevik, juba praegu asendatakse iga päev inimsuhteid masinate, erinevate ekraanide ning virtuaalmaailmaga. Palahniuk keerab selle kõik üle võlli, kus elu käib "kärtsroosa plastikrahulduse jahis". Või kas keerab? Äkki ongi tegu dokumentaaliga?


Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks on see olnud kahtlemata üks raskemaid raamatuid viimase mitme-mitme aasta jooksul. Nimelt on ta surmigav ja puine. Lugesin ta lõpuks läbi päris pika perioodi jooksul, muude asjade vahele, peatükkhaaval. 
Dicki stiil on antud juhul "kaamera lahti, kaamera kinni" - suvalises kohas toimub ühel hetkel midagi, kaamera käib. Siis äkki toimub mujal midagi huvitavat - plaks esimene kaamera kinni ja teine tööle. Ühel hetkel on käes lehekülg 198 ja kaamera läheb mingis stseenis kinni, igasugused niidid ripakil. Lahtine lõpp pole kindlasti mitte halb tehnika, samuti on hea kui jääb lugeja fantaasiale mõistatada, et mis nüüd edasi sai. Antud juhul saab raamat lihtsalt ühel suvalisel hetkel otsa ja kõik.

 

Idee oli tõesti huvitav aga ei haaranud tegevus kaasa, karakterid pehmelt üteldes igavad ning vorm suurest dialoogipõhine. 

Peamiselt lugesin raamatu praegu lõpuni, et Peeter Helme "Haakrist ja Ajarelv" saaks tausta. Nimelt on mõlemis ühine joon alternatiivajalugu ning natside võit. Muus osas ei oska veel midagi kosta kuna üks neist kahest on lugemata.

Teksti loeti eesti keeles

Mulle meenutas see raamat Pratchett'it aga selle vahega, et oli huvitav. Selline lahe lugemine väikeste vimkadega, kus ilmselgelt keel-põses trajektooril ei pea midagi tõsiselt võtma.
Teksti loeti eesti keeles

2017 aasta Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse teine koht. Kusjuures kui nüüd meenutada siis Juhan Paju "Hiromandi kokteil" sai samal võistluse samuti teise koha (aastal 1990) ning tolle raamatu puhul on tegu ühe mu suure lemmikuga, mille lugemiskordi saab juba kahe käe sõrmedel kokku lugeda.
 
Sulg jookseb nobedalt ja raamat ise on lobe lugemine. Tegu on krimkaga või põnevikuga, kus tegevus on sätitud kuhugi "in a galaxy far, far away...." ehk siis teisel planeedil, kusagil mujal, ilmselt vähe kaugemas tulevikus. Autor on kõvasti näinud vaeva maailma loomisega ning selgitab vähe. Ehk siis kas võtad selle kõik omaks või upud detailidesse, ise valid. Ka keelekasutus ning stiilis on otsesed ning konkreetsed, rahulikumale mõtisklusele või arutelule kohta pole, vähegi pikemad lõigud on pigem kellegi monoloogid mitte sisekaemus või tegevuse kirjeldamine.  
 
Tunnistan ausalt, et mul oli raske sellise stiiliga hakkama saada ning ega kokkuvõttes raamatuga hästi sõbraks ei saanud. Selline natuke närvilisevõitu, hüplik ja hakitud stiil (mida tänapäeval ikka siin ja seal kohtab) pole täitsa mu tassike teed. Pole just väga halb raamat aga minu jaoks puudus see mõnus haare, mis Eriti Heades Raamatutes (tm) on. Lisaks jäid tegelased väga üheplaaniliseks, rõhk oli tegevusel.
Teksti loeti eesti keeles
1.2016

Käisin 2013 aastal kinos "Cloud Atlas"-t vaatamas ning täitsa meeldis. Uurisin hiljem natuke filmi tausta kohta ja selgus, et põhineb David Mitchell`i samanimelisel raamatul. Aga sinna see jäi sest ega kõiki maailma raamatuid raamatuid ei jõua ka läbi lugeda.

Paar nädalat hiljem jäi Goodreads`is silma, et Metsa Vana loeb "Pilveatlast", mis tekitas juba sutsu suurema huvi. Millalgi raamatukogus riiulite vahel lonkides tõmbasin riiulist kogemata hoopis "Varikirjas" välja. Natuke pani kõhklema raamatu staatus - autori esikromaan. Samas sirvides tundus sümpaatne, lisaks tundub Varraku sari "Moodne aeg" kandvat mõningast kvaliteedimärki. Kuid olegem ausad - vaid Viktor Pelevin ("Tšapajev ja Pustota") ja Anthony Burgess ("Kellavärgiga apelsin") on sarjas tuttavad nimed, teiste peale ei oska isegi õlgu kehitada.

David Mitchell on suhteliselt noor inglise autor (1969 aastal sündinud), kahekordne Bookeri nominent, John Llewellyn Rhysi preemia laureaat. Viis romaani kirjutanud (kaks on eesti keeles ilmunud), eelmisel aastal külastas ka kirjandusfestivali "Head Read". Elanud pikamalt Jaapanis, praegu Iirimaal Clonakiltys väikelinnas. Raamatus on ka tunda, et nii mõndagi on autor enda elust ja reisidest ammutatud (üllatus-üllatus).

"Varikirjas" koosneb sisuliselt üheksast novellist, kus erinevad tegelased ja tegevuspaigad siin ja seal lõimuvad, ka on teemakäsitlus sutsu sarnane. Mängumaa on Euroopast Aasia servani, sisu poolest on nii krimihõngulisust kui mälukirjandust, isegi ulmet. Autor tutvustab Hiina kultuurrevolutsiooni, näitab mis toimub kõrgtehnoloogia kullissidetaguses, kujutab ööd raadiosaates, valgustab varikirjanike maailma. Minu jaoks on raamatu läbiv joon häda&viletsus ehk siis elu ilusate pisiasjade asemel kujutab autor pigem tumedamat poolt. Samas see pole läbinisti lohutu ja nukker, eks nalja saab ka ja pulli peab ise tegema kui ka elu täiest nõust nöögib. Tihtipeale tähendab see seda, et tuleb olemasoleva eluga teha lõpparve ja pea ees tundmatusse söösta (või siis pöörduda juurte manu tagasi).

Mõni tegelane ja novell kulus ludinal ja neelasin mõnuga, kahjuks oli meepotis ka tõrvatilku. Eks kindlasti on see maitse asi, ei vaidle üldse vastu. Üldine lobe ja lõtv dialoogikeskne stiil läks ühes novellis mu jaoks selgelt liiale, lisaks hakkas tegevus vägisi narkotrippi meenutama. Samuti üks peategelane oli lihtsalt eemaletõukav (mis oligi ilmselt eesmärgiks) ning see tõmbas ka natuke hoogu maha. Aga üldiselt läksid need 500 lehekülge kiirelt ning lugemist ei kahetse.

Seega kuna raamat koosnes sisuliselt kümnest osast (üheksa pikemat ja üks laastuke) siis poolteist punkti sikutan maksimumist alla. Üks siis ülalmainitu pärast ja poole seetõttu, et mingi asi kergelt häiris kogu aeg lugemise ajal. Alles lõpupoole sain aru - siit ja sealt kumab läbi "ma olen nii hea", "vaata-vaata mind" suhtumine. Nagu üks teine inimene ütles kuulsa telekoka kohta: "Hõh, ma tunnen sarnast ärritust Jamie Oliveri kokaraamatuid lugedes: retseptid on tegelikult head ja inspireerivad, aga millegipärast on iga rea vahele kirjutatud “vaadake, ma olen nii lahe! ma olen popp ja noortepärane! Jee!”"

Aga sellest hoolimata väga korralik tükk lugemist. Iseasi kas mõnda teist teost samalt autorilt tahan veel lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
1.2015

Jätkuvalt olgu tänatud see hetk kui Indrek Hargla lugemissoovitustest Zafon mulle esimest korda näppu jäi. "Marina" on hispaania härrasmehe (sai hiljuti 50-aastaseks, muide) neljas eesti keelde tõlgitud raamat (iga kord on tõlkijaks olnud Kai Aareleid).

"Marina" leiab aset taas Barcelona viirastuslikel tänavatel, seekord on raamatu keskmes 15-aastane internaatkoolis õppiv Óscar. Kuna elu koolis pole just kõige põnevam siis armastab Óscar linna avastada, ühel hetkel kohtub endavanuse Marina ning ta isa Germàniga. Zafonile omaselt kannavad kõik endaga kaasas saladusi, lisaks ühel jalutuskäigul satuvad noored järjest sügavamale ajaloo keeristesse. Täpsemalt mõnikümmend aastat tagasi Barcelonasse tulnud võõramaalase Michal Kolveniku ja ta naise ooperisolisti Eva Irinova kurva saatuseni. Michaeli vend Ondrej suri noorelt luude ja lihaste ravimatu väärarenguga mis ta ka 8-aastaselt hauda viis. Kurb mälestus jäi igaveseks Michali mälestusse ning ta uskus, et kui tehnoloogia oleks rohkem arenenud siis suudaksime selliseid inimesi aidata kunstkäte, -jalgade, -kõride ja muude tehislike elundite ja kehaosadega. Kuid milleks jääda peatuma selles punktis? Võib ju... aga parem lugege ise, raamatus huvitavat materjali jagub küllaga. Mu jaoks tuli ulmeline nüanss ja suund suure üllatusega - mis oli väga vahva kuna lugemiselamus muutus veel võimsamaks.

Kui karmilt liigitada siis on tegu meisterliku "young adult" žanri esindajaga. Kusjuures Zafonilt on eesti keelde tõlgitud kõik ta täiskasvanutele mõeldud raamatud ("Taeva vang", "Ingli mäng" ning "Tuule vari") - paistab, et nüüd on ta noorsookirjandus ette võetud. Natuke kahju kui mõnelt kirjanikult on juba üle poole raamatutest läbi loetud (kolm noorteraamatut on tal veel). Aga noh, äkki pole Zafon sulge põõsasse visanud.

Nii remargi korras - kirjanikuhärra on sündinud Barcelonas kuid elab püsivalt USAs, kirjutab hispaania keeles.

Raamatut saab lugeda väga mitmel viisil:
* Nö. tavaline ulmgarneeringuga "young adult", tähtis osa on esimesel õrnal armumisel ja noorte sirgumisel, elu meeldivama ja kurvema poole nägemisel. Kohati mõjus "Marina" remargilikult (või remarquelikult, kuidas õigem kirjutada ka pole).
* Kummitusliku Barcelona olustikukirjeldus ja maaliline õhkkond, sekka (liba)ajalugu ning tagasivaatavat nüanssi.
* Valus armastuslugu koos tõusude ja mõõnadega, kuidas armastus teeb pimedaks ning tee põrgusse on heade plaanidega sillutatud.
* Kriminull või täpsemalt siis minevikus tuhnimine ning kunagise hirmuloo haavade lahtirebimine.
* Õudukas. Esimene pool juhatas kenasti otsa kätte, teine pool läks kohati päris õõvastavaks kätte ära kuni kulminatsioonini välja.

Varraku kodulehel on ka kolm peatükki tasuta lugemiseks välja pandud.

Lugesin raamatut tükk aega ning peatükk haaval, hoidsin hoogu tagasi, et need napilt 200 lehekülge liiga ruttu otsa ei saaks. Vahepeal ikka libastusin ja kütsin 50 lehekülge järjest ära...

Hindeks mu poolt puhas 5. 2014 aastal loetud raamatutest kas esikohal või siis esimese kolme seas (ei mäleta enam peast mida eelmine aasta loetud sai ja mis jäi varasemasse aega). Nädal peale lugemist tundub seni, et veatu raamat. Mis näitab vast rohkem lugeja kui raamatu kohta.
Teksti loeti eesti keeles

Raske on sellest raamatust kirjutada. Ei olnud halb raamat, oh ei. Kuid...

...lugemine läks ka pehmelt üteldes aeglaselt. Kolm kuud tagasi laenasin raamatukogust, algul lugesin natuke ära ja jäi seisma. Siis lugesin lehekülg-paar haaval mõnda aega - sobib ideaalselt enne magamaminekut kättevõtmiseks ja varsti käest ärapanemiseks. Põder veeretas vaikselt enda mõtet (nagu ikka!) ning tegevust oli ka raamatus algul vähevõitu - peategelane seilas üksi merel ringi. Aeg aga läks, ühel hetkel võtsin tõsisemalt kätte ja sain nende paarisaja lehega ühele poole.

Globaalse soojenemise tagajärjel tõuseb maailmameri vaikselt ning Taani väinadesse ehitatakse algul tammid ette. Need aga ei pea lõputult vastu ning eestlastel (ja teistel mõjutatutel) antakse võimalus emigreeruda, uus eluase on Kanadas. Paljud aga ei taha kodumaalt lahkuda ning kuid ühel hetkel maailmameri kaitsetammidest läbi murrab (ja Eestimaa vee alla jääb) siis leiavad paljud mahajäänud endale kurva lõpu.

Raamatu peategelane on keskealine mees, kes ka ei taha kodumaalt lahkuda. Küll aga on ta olukorraks paremini valmistunud - nimelt ehitab koos sõbraga Arki-nimelise laeva ning seilab üksi mööda merd mis kunagi oli Eesti. Raamat ongi üldjoontes tema igapäevaelust merel, kohtumistest teistega (mõned kõrgemad alad on jäänud puutumata ja seal leiab teisi inimhingi) ja tagasivaadetest minevikku. Kohati on väga vahvaid lõike - näiteks kohtumine ühel "saarel" vanapaariga, kes on elanud iidamast-aadamast üksi mäe otsas. Nokitsevad enda maja ümber, kasvatavad natuke köögivilju ja kusagil enam ei käi - pole enam kehas seda jõudu. Kui peategelane nende juurde jõuab siis uurivad vanakesed, et tea kuidas ka all külas elu on? Pole teistest enam midagi kuulda olnud, varem ikka käis vahel harva keegi külas. Tea kas on ka viimased inimesed ära kolinud või... Minategelasel pole südant vanapaarile rääkida, mis tegelikult Eestimaaga juhtunud on - ja nii see jääb.

Natuke kergelt ulmelise taustaga, samal ajal nö. "tavaline Eesti realism" või siis psühholoogiline romaan nagu Põderile kombeks. Kui tulla algusesse tagasi siis aeglase edenemise põhjuseks on ilmselt kirjanikuhärra üledoos (minu jaoks). Vahepeal lugesin üsna palju ta raamatuid järjest - ka parim kirjanik võib ühel hetkel mürgitust põhjustada.

Kuidas raamat mulle meeldis? Tegelikult mõnus lugemine oli - selline pisikeste suutäite kaupa närimine jättis pidevalt hea maitse suhu ja ei olnud tahtmist pooleli jätta. Muude Põderi raamatute foonile selline tubli ja korralik tükk, mis ei üllata otseselt millegagi kuid tegelikult on siiski tegu täitsa viisaka tulevikuvisiooniga. Kohati võiks lausa ütelda, et düstoopiaga. Kuigi autor sellest väga ei räägi siis on kogu pilt üsna lohutu. Eriti kui teiste ellujäänutega kohtuda - kui läheb hästi siis on see lihtsalt nukker kokkusaamine, halvimal juhul tahetakse maha lasta või kusetakse joogiveetünni ning süüdatakse laev.
Teksti loeti eesti keeles

Käisime mõnda aega tagasi sõber Taaviga kinos "Labürindijooksja" filmi vaatamas. Kuna mulle ikka meeldib ulmet kinolinal vaadata siis mõnikord annan enda nõudmistes järgi - seda enam, et Hollywoodi toodangu puhul tasub kriitikameel koju jätta ja lihtsalt vaatemängu nautida. Peale filmi nägemist selgus, et selle aluseks olev romaan (esimene triloogiast) on ka eesti keelde tõlgitud. Internet teadis rääkida, et kui algul lugeda raamatut siis ei ole mõtet filmi vaadata. Kui aga algul filmi vaadata siis tasub raamatut juurde lugeda küll. Win-Win.

Jüri Kallas ütles hiljuti, et (tema arvates) pole vaja enda elu raisatada "young adult" raamatute peale. Ma olen sellega noh nii üldjoontes päri - eks on tõesti olemas märksa asjalikumaid kunstiteoseid, vahet pole kas rääkida nüüd fimist või raamatust (antud juhul on mõlemad üsna sarnased). Küll aga on antud juhul tegu sellise kvaliteetse tükiga omas vallas. Noorukid satuvad järjest ühele välule, mida ümbritsevad kõrged seinad ja seinte taga on labürint täis ohtlikke elukaid. Ning mitte keegi ei mäleta varasemast elust mitte midagi. Korra kuus tuuakse neile igasugust eluks vajalikku manti, vahepeal tuleb ise hakkama saada. Tekib omaette kommuun, hierarhia, inimsuhted on keerulised nagu ikka. Ärksamad ja rahutumad otsivad väljapääsu, üritavad labürindist välja murda. Peategelane on vähe keerulisema minevikuga kui teised, raamatus tuleb karakteri ehitamine ning pisidetailide paljastamine päris hästi välja. See, et algul on kõik "tabula rasa"-d ei tähenda, et nad jääksidki anonüümseteks. Aga lugege/vaadake ise.

Selline omamoodi segu romaanist "Kärbeste isandast" ning teleseriaalist "Lost". Raamatuna üles ehitatud äärmiselt filmilikuna, ameeriklastel on kombeks tempot kruvida jättes iga peatüki lõppu "cliffhangeri". Film oli kohati aeglasem, samas lõpp-lahendus (mis pole lõpp, see on alles esimene kolmest filmist/raamatust) oli kohati nõks erinev ja visuaalselt mõjusam.

Sihtgrupile nauditav, mulle ka . Aga üldiselt keskmine burx, ilma milleta saab ju ka elatud. Aga teinekord tahaks ikka...
Teksti loeti eesti keeles

Peale Arto Paasilinna "Maailma parim küla" raamatu lugemist kondasin ükspäe raamatukogus ringi ja nutt tuli peale. Teate küll seda tunnet, et ei tea mida lugeda - aga tahaks! Ja siis vahid ühte ja teist raamatut, kolmandat korda kisud mingi teose välja ja topid tagasi - no ei ole ikka see õige! Unustasin juba selle jauramise peale ära, et aga äkki vaataks kas soome kirjanikuhärra on midagi muud kirjutanud veel.

Nojah. Igaljuhul lõpuks üeale tunniajast jalutuskäiku riiulite vahel korjasin täiesti juhuslikult välja "Tule taevas appi" raamatu. Lugesin lühikokkuvõtet, sirvisin siit ja sealt - täpselt see mida vaja.

Üks "mõttetu mees", täpsemalt ajakirjanik, jääb auto alla. Vahib tänava peal võõraid naisi ja kõmaki, pikali maas ja toss väljas. Värske surnuna avastab mees, et tegelikult on surnutel täitsa omette maailm. Kohati kummaline, üldiselt päris põnev. Vaimuna ringi seigeldes kohtab peatgelane mitmeid kuulsusi või siis niisama huvitavaid tüüpe - näiteks paavst Pius IX või kiviajast pärit Hurettat, kes on nüüdisaja inimeste keele ära õppinud ja armastab räpasest kinos pornot vaadata. Omaette klass on surmavalt haige neiu Elsa. Paetegelane armub temasse esimsest silmapilgust, istub kogu aeg ta sängiserval ja ootab, et millal neiu lõpuks ometi sureb. Sest elavate ja surnute maailma on ju eraldatud, surnud näevad elavaid aga vastupidi mitte.

Võinoh, teatud viisil saavad ka elavad surnutega suhelda. Raamatu arenedes leiab endine ajakirjanik, et läbi unenägude on kokkupuude võimalik. Siia sobib hästi tsitaat raamatust:

“Loomulikult nägid selle kõrvalise kolkaküla inimesed ka omi unenägusid. Panin tähele, et nende unenäod olid sageli üsna kaootilised, süžee oli kobav ja mõnikord puudus selles igasugune loogika ning sageli muutusid sellised unenäod painajaiks. Sõjast on küll möödunud üle neljakümne aasta, aga paljud nägid seda endiselt unes, eriti mehed, kes olid elanud aastaid rindel surmahirmu tundes. Sellistel juhtudel pidin ma unenäkku sekkuma, võtma lahingukäigu juhtimise oma kätesse ja laskma sel kas lõppeda või vaenlasel verisena taganeda. Ükskord õnnestus mul olukorrast nii välja tulla, et süütasin ähvardavalt ründava soomusauto põlema, jõudsin seda teha veel viimasel hetkel, ja natukese aja pärast korraldasin asjad nii, et unenägija tõsteti seersandi auastmesse. Järgmisel päeval vehkis mees siis õues õige vahvalt tööd teha! Mitu päeva elas ta oma talus kolmandat maailmasõda kartmata.”

Kõlab vist üsna morbiidselt seni? Eks ta ole jah, kohati võiks ütelda, et hoiatusraamat enesetapjatele. Kuid tegelikult on see ikka sama vana hea Paasilinna, lihtsalt mõnevõrra tumedamates toonides seekord. Kuid kõik huumor on ikka alles, pealegi selline korralik ugridoom võiks eestlastele peale minna. Kahjuks lõpupoole läheb käest ära - tundub, et kirjanikuhärra ei osanud hästi niite kokku sõlmida ja tuli rapsaki-rapsaki välja.

Väärt lugemine igaljuhul. Tegelikult kirjutab Ato Paasilinna kriitilise pilguga meie igapäevaelust, lihtsalt vaatenurk on läbi kõrvalseisja silmade. Ei ole ka surnute elu meelakkumine. Elusana õpitu ja kogetu võib teinekord vägagi abiks olla:

“Raamaturiiuli peal oli tolmunud teleskoop nagu vanastigi. Olin sellega taevatähti vaadanud, mõne planeedigi olin leidnud läbi selle läätsede. Vanad mälestused elusolemise aegsest tähtede uurimisest tulvasid meelde. Nüüd oli sellest harrastusest kasu, võisin minna Linnuteed nii ühe kui teise kandi pealt vaatama, ilma et peaksin kartma eksimist, sest mäletasin hästi mitmeid tähtkujusid. Astronoomiaharrastus on siinpoolsuse olusid arvestades kasulikum kui usk. Isegi maailmaruumi pealiskaudne tundmine aitab surnul kosmoses laialt ringi reisida, samas kui teoloogilistest teadmistest ei ole pärast surma mingit reaalset kasu.” (lk 60)
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu algus on väga paljulubav, ma üldiselt ei pane pahaks kui keegi kedagi "järgi aimab", eriti kui see hästi õnnestub. Pealegi ei ole ammu juba sisuliselt võimalik midagi originaalset kirjutada kuna kõik on juba ära üteldud. Võinoh, nii vähemalt väidetakse. Igaljuhul vendade Strugatskite kuju on vähemalt mu arvates selgelt tunda Kristjan Sanderi teksti tagant.

Aga edasi nagu ei läinud mitte. Idee, point nagu oleks olemas aga see kadus ära. Oli natuke olustikukirjeldust (mis meeldis, väga), lõpupoole hakkas justkui "midagi" tulema - aga mis? Ja milleks? Võib-olla on viga minus aga raamatu lõpp jäi siiralt arusaamatuks ja poolikuks. Ükski tegelane ei saanud "omaks" samuti.

Kokkuvõttes jäi plusspoolele natuke olustikku ja see, et sain raamatu üsna odavalt.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat on kirjutatud läbi Smilla Qaaviqaaq Jasperseni silmade - 37-aastane naine, sündinud Gröönimaal (ema inuit ning isa taanlane) ning lapsepõlves kolinud (korduvalt) Taani. Korduvalt siis seetõttu, et Taani ei meeldi talle üldse ning Smilla üritas mitu korda kodumaale tagasi põgenda. Üks raamatu tugevaid hoovuseid ongi sotsiaalne, Gröönimaa ja põliselanike allutamisest Taani võimule ning inimeste hakkamasaamine ebamugavates oludes. Mulle endale meeldiski vast sotsiaalkriitiline osa raamatust kõige rohkem - ühtepidi äärmiselt hariv kuna ega ma Gröönimaast ei teadnud suurt midagi. Lisaks ei räägi paljud õpikud ja allikad sellest mdia tunnevad needsamad iniemsed, keda äärmiselt viisakalt ning tungivalt surutakse teistesse vormidesse. Kasvõi kui rääkida sellest, et Gröönimaal on nõks üle kahe miljoni ruutkilomeetri kohta viiskümmend kuus tuhat inimest. Ehk siis 50 korda rohkem maa-ala kui Eestis ja 23 korda vähem inimesi kui meil. Taani on aga tihedalt rahvastatud ning Gröönimaalt Taani ümberasujatel on jube kitsas ja harjumatu olla.

Põhiliin on põnevik või krimka, vaata mis otsast tahad. Üldse on raske seda raamatut kuhugi liigitada, mis on ka üheks populaarsuse põhjuseks kuna erinevad inimesed leiavad kõik endale sobiva vaatenurga. Smilla saab hästi läbi ühe väikese grööni poisi Esajasega ning kui ühel päeval Esajas surnult leitakse ning surmapõhjused on segased, asub Smilla olukorda uurima. Sellesliinis saab raamatule läheneda kui üsna stiilipuhtale krimkale - üksik hunt, mõne harva liitlasega, korduvad tagasilöögid ning lõpus suurema sasipuntra lahtiharutamine. Hästi kirjutatud kuid õnneks on raamatus veel palju põnevat.

Sotsiaalkriitika, krimka, põnevik - lisaks veel on oluline osa lumel ja jääl. Smilla grööni-taust on andnud talle mitmed lisameeled lume, jää ja vee erinevate olekute tajumisel. Seda osa raamatust on raske kirjeldada, nagu ka Smilla ise nendib siis kui näiteks muusikateost kuulata ning üritada kirjeldada kellelegi kolmandale siis ei ole tegu enam muusika vaid kirjapandud mõtetega. Nagu on väidetavalt eskimotel üle viiekümne erineva sõna lume kirjeldamiseks siis midagi sarnast toimub ka Smilla peas. Seda peab ise lugema, sammoodi nagu Lovecraft on meister õudse õhkkonna maalimises.

Siinkohas sügav kummardus tõlkija Arvo Alase ning toimetaja Anu Saluäär suunas. Tõlkija sõnavara on äärmiselt nauditav, pidin kohati eesti keele sõnaraamatu appi võtma. Väike illustratsioon: "Teatud hetkel saavutab merepind miinus 1,8-kraadise külmusastme Celsiuse järgi ja tekivad esimesed kristallid, lühiajaline kirmetis, mille tuul ja lained frasiilseks jäämassiks puruks peksavad; see kohub kokku seepjaks sulbiks, mida nimetatakse rõhveks, greace ice`iks, mis ajapikku moodustab ajusa kookjää, pancake ice`i, ja ühel pakaselisel pühapäeva lõuna paiku külmub see ühtseks laamaks." Kontrollisin mitu korda üle, et ei oleks ühtegi viga sees.

Mis veel puudu on jäänud? Smilla ise - eks sotsiaalkriitiline pool on üks osa ta elust aga teine osa on naise sisemaailm, hirm siduvate inimsuhete ja kaotuste ees. Või siis ta mässumeelne pool, mis on viinud korduvalt konflikti võimuesindajatega. Smilla erudeeritus ja armastus arvude suhtes. Taas - seda peab ise lugema kuidas Smilla peas seostuvad omavahel matemaatika ning jää.

Kuna see raamat jäi mulle ka silma BAASis siis peaks kusagil sees olema ka ulmeline komponent. Mina seda ei suutnud leida. St lõpupoole lahenduses ja "point"-is on jah sees mõnevõrra segane allhoovus, mida võiks ju ka ulmena võtta. Minu jaoks oli see lihtsalt midagi, mida teaduslik lähenemisviis ei suuda (veel) seletada aga midagi üleloomulikku küll ei jäänud meelde. Täitsa võimalik, et mul jäi midagi kahe silma vahele.

Høegi kirjakeel on kohati väga napp ja kiretu, mitmed tegevused on kirjutatud üles tagurpidi - loed mõned lõigud läbi, ei saa algul nagu suurt midagi aru ja siis lõppu poetab kirjanikuhärra nagu muuseas siis selgitava lausejupi. Üldiselt on see stiil nauditav kuid kohati nõuab üsna palju tähelepanu ning mõnes kohas ma kardan, et ma lasingi natuke lobedalt üle jala.

Tegevustik jääb kohati sutsu nõrgaks. St ütleme nii, et mu huvi krimkade suhtes on mõõdukas ning see raamat on selline "tugev okei", märul on nii napisõnaline, et ei saagi aru kui keegi surma saab või nina peas viltu on. See on sügavalt maitse asi ning verepulma ka ei tahaks. Ning kas ei võikski olla raamat gröönimaiselt külm? Laseme kirjanikul kõneleda: "Ma nööbin meie riided lahti, istun talle kaksiratsa sülle ja lasen tal endasse tungida. Niiviisi istume me kaua."

Samas on kohati raamat vägagi kirest tiine või siis jäiselt külm ning emotsiooni purskab igast sõnast... või siis külm tunne voolab üle lugeja.

Vägev raamat, soovitan soojalt. Ptüi, külmalt.
Teksti loeti eesti keeles