Kasutajainfo

Risto Isomäki

1961-

Teosed

· Arthur C. Clarke · Stephen Baxter ·

The Light of Other Days

(romaan aastast 2000)

Hinne
Hindajaid
4
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.667
Arvustused (6)

Autorite nimesid vaadates on see nüüd sepahaamri hoop kärbse pihta. Mis kärbsega juhtub, võib igaüks ise arvata, eks ole. Kahtlemata on õige see, mis tagakaanel kirjutatakse – sedaliiki ideed, millele sa leiad end mõtlemas ka nädalaid hiljem (hilisem lisandus – ka aastaid hiljem...) Kõige õigem oleks vist öelda nii, et ideed on meeste väärilised, kirjanduslikult aga on teos, ütleme, lähedasem kuldajastule, kui loeti raamatust just mõtteuperpalle, mitte sinna ümber keerutatud vahtu. Teisalt, kui idee on selline, mis keerab maailma ikka väga põhjalikult segi, nii et mitte ühestki suhtumisest, seisukohast, kombest ega perspektiivist jää kivi kivi peale...

Lühidalt algab lugu sellest, et generatsioon tulevikus (2035) tahab üks meediamagnaat saada kaamerat, millega ta saaks olla alati kohal, kui midagi juhtub, edastades nii konkurente. Ta on palganud grupi allakäivatest fundamentaaluuringutest vabastatud teadlasi ja suudabki lõpuks stabiliseerida ussiaugud. Esialgu saab ta sealtkaudu vaid infot saada, edasi aga juba kujutist. Ta ei anna endale õieti arugi, mis ta teinud on – kõik seinad muutuvad läbipaistvaks! Muidugi ei seisa leiutis tema käes, kõigepealt tuleb mängu FBI, kes hakkab Ameerikamaa vaenlasi ja kurjategijaid jälitama, siis aga võivad juba kõik kõiki jälgida. Varsti avastatakse, et sellega seadme kasutusfunktsioonid ei piirdu – vaadata saab ka minevikku! Kuigi see osa raamatust on aimatav, on tõeliselt tähelepanuväärne, et keegi on viitsinud korrektselt ja usutavalt kirja panna, mis siis juhtuma hakkab. Kujutlege – igaüks saab vaadelda iga hetke teie eelmises elus!!! Aitab hüüumärkidest, aga muutus on, nagu arvatagi võib, määratu ja drastiline. Ent seegi on vaid algus... Lisaks on Maa suunas tulemas hiidasteroid, mis peaks 500 aasta pärast elu väga põhjalikult ära hävitama ja muidugi on tegelaste vahel hästi keerukad ja teravad suhted; viimased siiski mitte üle selle piiri ebaloogilised, et talumatuks muutuksid.

Raamatu parim osa ongi minu arust kõikvõimalikud (tegelikult) populaarteaduslikud lõigud, kus pikalt ja nauditavalt usutavalt lahatakse ühiskonnas toimuvaid muutusi, uuritakse minevikku (vaadeldakse inimkonna ajalugu ja erinevaid geoloogilisi ajastuid) ja, kuna seadme tegevusraadiuski suureneb kogu aeg, ka kosmost. Üldiselt tundub, et Baxter on tõesti hüpanud Clarke`i paati – ideed on mastaapsed ja briljantsed, kirjeldused filigraansed ja maailm elegantselt loogiline. Pisuke etteheide vastu selles osas, et kõige selle suure vahele pressitud tegelased käituvad kohati, nagu käepärastest materjalidest kostüümides põhikooli näitering... Aga võib-olla on see kontrastist ideedega? (st mäesuuruste ideede kõrvale ootaks sama säravaid tegelasi... krt, kõike head korraga ei saa...)
Igal juhul „5”.

Teksti loeti inglise keeles

Mida ma oskangi eelnevale lisada. Suurepärane raamat. Parim parimatest ehk mitte, aga ikkagi väikese miinusega viite väärt! Clarke`i detailitäpsus on hämmastav - tundub, et tema lugude taga on sageli aastatepikkune uurimistöö.
Teksti loeti inglise keeles

Clarke'i nimi kaanel meelitas ostma, Baxteri oma mitte eriti, kuigi "Ajalaevad" mulle ju omal ajal isegi üsna meeldis.
Igatahes tundub, et raamatus on rohkem Clarke'i kui Baxterit, aga ainult selles mõttes, et idee(d) on tõeliselt vägevad, ringi sebivad tegelased mitte nii väga. Samas on osad kirjeldused vägagi kaasahaaravad - lugedes ununes kes ma olen ja kus ma olen ning tagurpidi sündmustejada jooksis silme ees nagu parim film.
Lugedes kartsin kuni lõpuni, et katarsist ei saabugi, kuid viimased kümmekond lehekülge päästsid päeva. Sellegipoolest ei kergita see minu hinnet neljalt viieni, sest kuigi ideed on raamatus tõeliselt vägevad ja kindlasti viite väärt, venib raamat kohati ning on oma 300 leheküljega selgelt liiga paksuks kirjutatud. Tegelased jätsid mind kogu lugemise juures täiesti külmaks ja ausalt öeldes oleks poole õhem ja vaid idee(de) ümber koondunud tempokas vaatluskirjeldus mind palju enam köitnud.
Võib-olla olen veidi ebaõiglane ja parandan oma hinnet tulevikus, kuid seniks tugev neli.
Eestikeelse tõlke kohta veel nii palju, et Iris Jeletski tõlge on üsna hea, eriti raamatu alguse poole. Mida enam lõpu poole, seda rohkem apsakaid sisse lipsas, kuid õnneks mitte midagi nii märkimisväärset, et seda siia kirja panna. Samas soovitan kirjastus Fantaasiale siiski senisest enam rõhku panna toimetajatööle - enamuse nendest näpukatest ja väikestest tõlkevääratustest nokiks hea keelevaistuga ja tähelepanelik toimetaja eksimatult välja. Aga muidu aitäh ja edu!
Teksti loeti eesti keeles

Tegemist siis Clarke idee põhjal Baxteri poolt kirjapandud teos. Seega mitte kahe võrdväärse autori ühisteos, vaid pigem ikkagi puhtalt Baxteri kirjutatud asi. Baxterlikku stiili on tunda küll. Kuigi olen temalt lugenud varemalt vaid ühe raamatu („Ajalaevad”), on "Kaugete päevade valgus" samaoodi väga mastaapne ja suurejooneline. Baxter mängib väga suurte ideedega, ta sukeldub ajalukku, uurib Jeesuse elu, vaatleb esimeste elusolendite tekkmist läbi miljardite aastate ning analüüsib paralleelselt tehnoloogia mõju inimkonnale. Täpsemalt siis teeb üks firma avastuse, mis võimaldab neil luua väikesi ussiauke igasse aegruumi nurka ja läbi selle jälgida abosluutselt kõike, ajalugu, teisi planeete ja eriti muidugi teiste inimeste intiimelu.

Paljuski ongi see raamat tegelikult üks vägagi mahukas essee või mõtisklus. Baxter arutleb siin mõnuga ja kümnete lehekülgede viisi küll ussiurgete tehniliste detailide ja küll ajaloolise tõe üle. Raamatu tegelased jäävad selle kõrval üsna üheplaanilisteks ja ilmuvad pigem episoodiliselt. Ja kui nüüd päris aus olla, siis ega see ühe multibiljonäride melodramaatiline pere-elu nii põnev pole ka. Kisa ja pisaraid on ohtralt nagu mõnes Mehhiko seebis, aga ühtegi sellist karakterit nagu polnudki, kes oleks siiralt köitnud. Mind huvitas näiteks palju rohkem Baxteri nägemus Jeesusest kui peategelaste askeldamine.

Ilmselt kõlab senise kirjelduse alusel päris masendava teosena? Ehk palju autoripoolset monoloogi ja kõhnavõitu karakterid? Tegelikult mitte sinnapoolegi! ”Kaugete päevade valgus” on üks paremaid SF romaane, mida ma sel aastal lugenud olen. Ideed on tõesti haaravad ja huvitavad ja need annavad inspiratsiooni ning mõtisklusteks kütust veel päris pikalt peale lugemise lõpetamist. Vähemalt minule Baxteri visioonid ja mõtted istusid, oleksin tahtnud sel maailmas kauemgi olla ja rohkem asjadest teada saada. Seega lõpp oli mulle natuke liiga kiire, alles jõuti transhumanismi reele hüpata ja üks väga sellealane põnev idee välja käia, kui juba oligi läbi.

Ühesõnaga lugesin mõnust mühisedes. Nii hea filosoofiaga ulmekat pole SH ikka kaua avaldanud. Aga kesse paneb raamatu tagakaanele raamatu AINSA erootilise lõigu? Enamus aega räägitakse teadusest ja erootikat on seal samapalju kui sõiduauto Žiguli varuosade kataloogis, aga sellest hoolimata tutvustatakse teda väikeste rindade ja püksikutega? Miks küll? Ka kaanepilt on minuarust Meelis Krošetskini väärkasutamine – selleks, et joonistada sinine poolkera, pole küll vaja kunstnikku palgata, selle võib igaüks Paintis ära teha.

Kas tegemist on mingi kaval nükkega, et ainult pühendunud ulmefännid leiaksid tee selle tõesti suurepärase ulmeraamatuni? Palun igaljuhul kõiki seda postitust lugevaid ulmefänne, et ärge alluge kirjastus Fantaasia provokatsioonidele, ärge tagakaant lugege ja ostke see raamat endale ära. See on seda väärt :)
Arvustus ilmus esmakordselt 2017 märtsi Reaktoris http://ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-kaugete-paevade-valgus
Teksti loeti eesti keeles

Romaani ideed on tõesti head, ent "liha" jääb "kontide" peal nagu veidi puudu. Enamiku tegevusest moodustab üsnagi staatiline "tubateater" rikaste ja ilusate elust, mis tõepoolest mõnd seebikat meenutab. Romaani lõpuosas annab see "tubateater" aga rohkem maad kõiksugu võimsatele visioonidele ja lõpplahendus jättis mulle vägagi sümpaatse mulje.
Hindeks siis "4+"... ja see "+" tuleb hindele otsa just tänu romaani lõpuosale.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks oli see raamat üks õudsamaid, mida olen lugenud.

Ei, see oli nauditav essee, mõtisklus kuhu inimloom võib areneda.

Ei, see oli jutt inimkonna hällist.

Või räägitakse hoopis sellest, milliseid veidraid vorme võib võtta vanema armastust lapse suhtes?

Või siis populaarteadus, kus autorile tutvustatakse ühiskonna arengut, tagasipõigetega ajalukku vürtsitatuna ohtrate näidetega, mis võis TEGELIKULT toimuda oluliste sündmuste puhul?

Veel eriti lühidalt - tegu on hea ulmega, mis räägib ulmekuues inimese pärismaailma pärismuredest. Tahaks lausa ütelda, et kohustuslik lugemine kõigile, kes hoolivad sellest, kuidas elu siin maamunal areneb.

Raamat algab peale justkui tavalisest kapitalismist ja võimuahnusest aastal 2035 - meediaärimees Hiram Patterson tahab olla konkurentidest sammu ees, luua kaamera, millega jõuda tegevuspaigale võimalikult ruttu. Ideest jõuatakse ka praktikasse ning tulemuseks on ussiurkekaamera ("wormhole" on siis see, millel kõik baseerub), millega näebki igale poole üle maakera. Raamatu jooksul tehnoloogia täieneb ning hakatakse nägema ka minevikku, mida edasi seda kaugemale.

Samal ajal läheneb maale asteroid Koirohi ("Wormwood"), mis ähvardab hävitada elu maal ca 500 aasta pärast. Seega on raamatul ajalooliselt mitu mõõdet - mis toimub hetkel, milline tulevik terendab ees, mida me näeme mineviku kohta.

Ussiurkekaamera kaotab muuhulgas ära igasuguse privaatsuse maakeral, peale kasvab täiesti uus põlvkond inimesi, kellel on igalpool kaasas kergekraanid, kes saavad vaadta igale pooel maailmas, nii praegu kui siis mineviku suunas. Täiesti muutub ajalugu - kuna raamatutes kirjutatu ja koolis õpetatu... on tihtipeale erinev sellest, mis TEGELIKULT toimus. Muutuvad inimsuhted - iga minevikuvale tuleb välja. Politseiuuringud - enam pole probleemi sellega, et kas tunnistaja valetab või räägib tõttu - vaatame järgi!

Kusjuures ma ei spoilerdanud praegu suurt midagi ära sest raamatu väärtus asub hoopistükkis filosoofilises pooles, kuidas me suudame hakkama saada eluga ilma saladusteta. Paigutan ise teose ulme kuldajastusse, kus oluline oli idee, mitte selle ümber vahutamine ja iga peategelase lellepoja naabri käekäik. Kui vbolla natuke nurgast kritiseerida siis väärt ideede ja mõttemõlgutuste puhul kipuvad peategelased varju ning kahemõõmeliseks jääma. See kindlasti ei sega kuna pole (minu arvates) tegelikult ka oluline. Karakterid on muule osale toeks.

Kirjutatud see kõik aastal 2000 ning täitsa hämmastav, kuidas väga palju sellest kõigest on meil praegu juba olemas. Meil on taskus mobla, millega näeme reaalajas, kuidas Prantsusmaal kirik põleb või Tšiilis lennuk alla kukub. Juba praegu on meie lastel hoopis teine nägemus privaatsusest kui meil on - ja see nihe on toimunud loetud aastatega. Minevikkus me küll nii detailselt veel ei näe... tahaks ütelda, et õnneks.

Ise tahaks anda sellele raamatule viiepalliskaalal kuus punkti. Mõni kohe oskab hingekeeli õige nurga alt paitada.
Kaanel on kahe väärt autori nimed, Arthur C. Clarke ning Stephen Baxter. Täpsemalt siis on ideede autor Clarke, Baxter pani need kirja. Ma pole ise küll vist Baxterit lugenud aga Clarke kõrvad on raamatu tagant kaugele tunda, tema (ulme)raamatud on just täpselt niimoodi filisofeerivad, et ka hardcore science fictioni fänn noogutab kaasa.

Teksti loeti eesti keeles
x
Eilish
06.07.1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Kahjuks pole ma saanud seda lugu küll lugeda, kuid eesti keeles kuulasin lugu Vikerraadios nime all "Tragöödia Star Queenil". Panen siia ka audiolingi.

http://vikerraadio.err.ee/v/kuuldemang/loigud/d955c989-d097-43ca-aefb-3ba6ed4dd509/kuuldemangud-tragoodia-star-queenil

Audioversioon keskendub kahele mehele, kes jäävad "kosmosehätta". Nimelt kaovad ühel hetkel laeva hapnikuvarud ning kuna mõlema mehe jaoks tagasipöördumiseks hapnikku ei jätku, peavad nad otsustama, kes elusana tagasi pääseb. Tegemist on mõnes mõttes isegi rohkem psühholoogilise looga, mida võiks vabalt asetada mistahes konteksti (nt allveelaeva) ja mistahes ajastusse. Samas jätab loo jutustaja (ellujäänu) mõnevõrra liigselt kaine arutelu lahenduse nii mõneski osas lahtiseks...

Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt on raamatud ajas rändamise ja ajaga sehkendamise kohta mulle nagu kompvek - kuidagi ei saa vastu panna ning väga harva juhtub, et hammaste vahele satub midagi söödamatut.Igatahes köitis see raamat oma mastaapsusega - kuigi teos ei olnud ilmatuma paks, oli tekst tihe, põnev ja mitmetahuline. See on pannud mind sellest ajast peale raamatupoodides Sci-Fi riiuleid läbi kammima, lootes leida ka järgnevaid osi - Sunstorm ja Firstborn. Seni paraku tulutult.Raamatus "Time`s Eye" on ühendatud Baxteri ja Clarke`i suurepärane fantaasia, teadmised ning jutustamisoskus.
Teksti loeti inglise keeles

Tartlasena olen tahtnud Frenchi ja Koulu lugusid ammu lugeda - kas või kui palju alternatiivajaloos tänapäeva inimesele tuttav tundub.Meeldiv üllatus oli see, et kõigest seniloetust on raamat ikkagi väga erinev, samas oli seal palju lõbusalt äratuntavat ning kuigi autor erinevate klišeede ja stereotüüpidega kohati isegi liiale läks, haakus see omamoodi raamatu stiiliga. Siin ei ajanud miski vihale, vaid pigem äratundmisrõõmus muigama - raamat pani naerma enese kui eestlase üle, samas kedagi valusalt puudutamata. Žanr on muidugi mugav - sellises alternatiivajaloos võib lasta fantaasial lennata ning keegi ei hakka küsima, MIKS on maailma ajalugu just nii näinud. Pigem naudid seda õhulist paroodiat ning elad kaasa peategelaste omamoodi muretule elule. Kas sellist Eestit me tahaksimegi? Ei tea, aga midagi ihaldavalt utoopilist selles ometi on...
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa põnev lugemine, aga lõppu oli selline pundar seotud, et hing karjus selguse ja lahenduse järele. Miks keegi ei söandanud lennata sinna, kust Masinad tulid või läksid? Nii oleks tahtnud teada. Strugatskid oli loole loonud ikka nii mitu kihti, et pärast lugemist jäi tunne, nagu oleks lugenud mitut lugu korraga. Seda enam oleks tahtnud rohkem lahendusi, et pärast ei jääks pea nii paks.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu iseenesest oli kohati isegi põnev. Aga lõpplahendus (kuigi romantiline) oli igav ja pani sellele punaselt nõretavale loole veelgi nõretavama punkti. Siit tuleb liiga selgesti esile kommunistlik idee inimesest kui jumalast, kes "korrigeerib" looduse tööd - alates jõgede ümber pööramisest lõpetades kellegi ajus sorkimisega, et toota imeinimesi. Muidugi tagajärgedele mõtlemata. Suure hurraaga minnakse peale ja kirjanduslikult võib ka suure hurraaga lõpetada, aga nagu näitab ajalugu, saabki seda teha vaid kirjanduses.Natuke tigedaks tegi...
Teksti loeti eesti keeles

Kui jätta välja kõik see nõukogude kommunistlik propaganda, oli lugu iseenesest päris vaimukas, aga jällegi, nagu teisteski kogumiku lugudes, oli puänt justkui puudu. Ma peaaegu et ootasin seda, et lugu lõpeb sellega, kuidas inimene saabubki Marsile ja kuna tšungrilastel suurusjärkudest aimugi polnud, ei kujutanud nad ettegi, et ongi sipelga suurused ja inimene astub nad lihtsalt neid märkamatagi laiaks, otsides Marsilt tsivilisatsiooni. Minu jaoks oleks selline pööre loole pannud koomilise punkti ning oleks andeks andnud ka selle kommunistliku soigumise. Panen 4, sest loos oli siiski päris palju päris head kriitikat inimmõistuse pihta. Miks ka mitte.
Teksti loeti eesti keeles

Appikene, miks ta ometi selle loo sedasi pooleli jättis??? Iseenesest polnud süžee üldse paha, isegi põnev oli lugeda, aga lahendus jäi täiesti olematuks. Ei tundnud keegi huvi ei teiste linnade vastu planeedil, ei otsitud (ei leitud) glegidele mingit lahendust ei planeedi peal ega maal. Paraku pole see kogumikus "Põgenemiskatse" ainus pooliku lahendusega lugu. Jah, võib-olla tahtis autor jätta loo lahtiseks, et lugeja saaks oma fantaasiat kasutada, aga no ma siis juba kirjutan pigem oma loo, kui tahan oma fantaasiat kasutada. Enamasti ma naudingi lugudes ju seda, et kirjanik loob probleemi, probleem kulmineerub ja siis sõltub kõik sellest, kui peenelt ja nauditavalt oskab kirjanik sellele lahenduse leida. Aga kui lahendus puudub, jätab see veidi laisa mulje küll. :D
Teksti loeti eesti keeles

Iseenesest oli tegu üsna põneva looga, ent oleks ehk oodanud põnevamat lahenduskäiku. Näiteks mis sai kivist, mis tollal preestri jalge ette kukkus? See lihtsalt kadus? Aga lahendus oli teravmeelne ja kuigi olen ise kristlane, ei pea ma inimeste pühakuks vorpimist eriti õigeks - tänapäeval ei ole pühakuid mitte ka 995, vaid katoliku kirikus midagi oma 10 000. Aga see selleks, väike torge ajaloos levinud nõmeduste pihta (indulgentsid jms) ja tänapäeval levinud ignorantsuse pihta annab loole kahtlemata teravust. Ja noh, kirikutegelase ja kristlase vahe on paraku vahest kilomeetrite laiune. Selles loos mängivad traditsioonid, neile mõtlematu allumine ja muu, mida kahjuks ka tänapäeval liiga sageli kohtab. See teeb selle 1960ndatel kirjutatud loo ka tänasel päeval küllalt aktuaalseks.Euroopium annab sellele loole vaid sära juurde, aga sellelt loolt oleks justkui Part II puudu, miski jääb nagu närima, midagi oleks võinud veel juurde lisanduda...
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin teost kogumikus "Põgenemiskatse". Terve see kogumik on täis nõretavat kommunismiülistust ja tolleaegse inimese igatsus idealistliku Utoopia suunas. Midagi on selles loos justkui nostalgilist - võib-olla see igatsus, et ehk ongi 300 aasta pärast maailmas rahu, õnn ja üksmeel, kuigi see on äärmiselt naiivne lootus. See naiivsus läbib minu meelest ka tervet jutustust - õnn taandatakse kommunismi ja robootika võidule, kus konfliktid on minimaalsed või puuduvad täiesti. Nagu keegi siin eespool ka mainis, ei ole loos midagi sellist, mis seda teravustaks. Ei saa öelda, et seda just otse igav lugeda oli, aga see oli uinutav, veniv ja etteaimatav. Ka inimeste ja isegi mitteinimeste (pean silmas tioomlast) karakterid on küllalt üksluised ja isegi tuleviku-Pogodini ema tõrksus kõige uue vastu mõjub pastakast väljaimetuna.Jah, inimloomus küll ei muutu, aga siin näib, nagu oleks 1960ndate idealistlike vaadetega inimesed lihtsalt pandud äkitselt tuleviku keskkonda ning nad on jätkanud elamist seal silmagi pilgutamata. Jah, nüüd tean, mis puudu on - see imestus, vaimustus, emotsioonid, mida ootaks nii peategelastelt kui ta teistelt. 300-aastase inimese ärkamine tulevikus on raamatus justkui sama tavaline sündmus kui uue automudeli turuleilmumine - see ei tekita mingeid erilisi emotsioone. Aga eks see emotsioonitus natuke vist kuulus kommunistliku Utoopia juurde...
Teksti loeti eesti keeles

Mulle ikka ja jälle meeldis, aga eks ma olen selles vanuses ka (28 :D). Ja hoolimata kõigest jään ma Snape´ile truuks - mõnus värvikas karakter, keda ma olin nõus 3.osas hammustama, aga olen õppinud sellest sellist lugu pidama. :D
Teksti loeti eesti keeles

Aga mulle jälle meeldis. Võib-olla oli asi selles, et lugesin järjest kolm "Kosmoseodüsseiat" läbi ja tean, et kolmas ei ole Clarke`il ka viimaseks jäänud. Naudin lugedes ka seda, mida paljud ilmselt ei naudiks - üksikasjalikke tehnilisi kirjeldusi. Clarke on selle ala meister.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Tutvusin selle raamatuga just tema sünnimaal, Hollandis, kuid otsustasin, et ei hakka ennast Mulischi süvafilosoofiast hollandi keeles läbi närima ja valisin inglise keele. Sellest hoolimata osutus raamatust läbinärimine kõike muud kui lihtsaks, aga sedavõrd sügavam on jälg, mis see minusse jättis.

Raamat viib meid esmalt aja ja mateeria piiri taha, "igavikulise võimu" esindajad plaanivad väljavalitud lapse ilmaletulekut - lapse, kes peaks täitma teatud ülesande ning päästma sellega taevase riigi. Sellise lapse ilmaletuleku ettevalmistamine vajab aga vähemalt 3 generatsiooni, et soovitud geenikombinatsioonid kokku juhtuksid. Nii algabki lugu 2.maailmasõja ajast lapse vanavanemate kokkuviimisega ning liigub läbi aastakümnete sajandi lõpu poole.
Loo peategelasteks on aga eelkõige lapse isa ja tema sõber - boheemlasest keeleteadlane Onno ning naistemehest astronoom Max (jätan aga siinkohalt mainimata, kes neist on lapse isa). Nende kummaline sõprus viib lugeja läbi kõige sügavamate filosoofiliste arutelude ning pöörab nii mõnedki stereotüüpsed kujutelmad pea peale.

Väljavalitud laps sünnib aga kõige võimalikumas mõeldavamas komplitseeritud olukorras, kus tal ühekorraga on ja ei ole nii isa ja ema. Onno ja Maxi süvafiloofia kõrval üles kasvades liigub ta iga päevaga üha lähemale oma määratud ülesande poole.

See on äärmiselt haarav lugu, mis viib lugeja läbi kõikvõimalike eluliste teemade ja kriimustab nii mõnigi kord valusalt meie teadlikkust meid ümbritsevast elust. Igatahes 5. Plussiga.
Teksti loeti inglise keeles

Mida ma oskangi eelnevale lisada. Suurepärane raamat. Parim parimatest ehk mitte, aga ikkagi väikese miinusega viite väärt! Clarke`i detailitäpsus on hämmastav - tundub, et tema lugude taga on sageli aastatepikkune uurimistöö.
Teksti loeti inglise keeles

Super! 1000 lehekülge puhast Clarke`i! Tõeline Clarke`i piibel! Võtab üksjagu aega, et end läbi närida kõikidest nendest lühemateks ja pikematest headest ja parimatest ulmelugudest, kus pole fantaasiaga vähimatki kokku hoitud. Igatahes minu niigi suurepärane arvamus Clarke`ist liikus pärast selle kogumiku läbitöötamist veel kraadivõrra ülespoole.
Teksti loeti inglise keeles

Liiga palju kuuleme iga päev, millistele erinevatele haigustele ja hädadele inimeste kehad alla annavad. Juba praegu asendatakse kulunud juppe sünteetilistega, mis võiksid kauem vastu pidada. Käesolev lugu on Clarke`i visioon sellest, millist teed võivad inimesed tulevikus valida.
Teksti loeti inglise keeles

Koos Stephen Baxteriga on Clarke teinud mõnusa tagasivaate ühele oma esimestest lugudest "Travel by wire". Ideed "traadi kaudu reisida" (ehk teleporteeruda) on kasutanud ilmselt mitmed teisedki ulmekirjutajad, aga Clarke teeb seda ikka ja jälle oma pisut iroonilisel ja nauditaval moel.
Teksti loeti eesti keeles

Tegevus toimub tulevikus, mil islam ja kristlus on sulanud üheks sõbralikuks "krislamiks". Kui aga maad ähvardab purustada Jumala enese haamer, pühendavad kõik oma jõud selle takistamisele, mõned äärmuslikud rühmitused aga pühendavad kõik oma jõud sellele kaasa aitamisele, sest Jumala tahe peab täidetud saama. Kelle jõud lõpuks peale jäävad?
Teksti loeti inglise keeles

Idee merest kulda otsida pole teab mis uus. Kui see peaks aga tõesti leitama ja nii suurtes kogustes, nagu Clarke seda kirjeldab, siis tekib ju loomulikult küsimus - kellele kuulub meri?
Teksti loeti inglise keeles

Jäin pisut mõtlema, kas seda liigitadagi ulme hulka. Lugu tundub olevat küllaltki tõepärane paari sajandi tagune katsetus luua kaasaegsete vahenditega midagi sellist, mida me tänapäevalgi "word processoriks" nimetame. Paraku, nagu paljudki tolle aja geniaalsed leiutised, ei leidnud seegi suuremat tunnustust. Hea lugu, aga mitte Clarke`i parimate seast.
Teksti loeti inglise keeles

Väga hea lugu vägagi ootamatu lahendusega. Põhjusi maailma hävitamiseks võib leida mitmeid, aga SELLE peale ilmselt ei suudaks keegi peale Clarke`i tulla!
Teksti loeti inglise keeles

Avastusretk Saturnile. Taas üks Clarke`i romantilisevõitu end küllaltki "actionivaene" kirjeldus inimese esimesest kohtumisest Saturni ja selle elanikega. Mina panen aga ikka viie, sest mulle meeldis Clarke`i fantaasiarikas kirjeldus ning kõikide "roheliste mehikeste" kõrval pisut tõsiseltvõetavam kontseptsioon.
Teksti loeti inglise keeles

See on kindlasti Clarke`i kõige lühem lugu ja ilmselt seetõttu ka kõige löövam. Mitmes mõttes. Ja seda ainult 5 lausega!
Teksti loeti inglise keeles

Hea psühholoogiline kirjeldus, nukravõitu lugu, ent täis omamoodi sisemist väärikust.
Teksti loeti inglise keeles

Ja mulle jällegi väga meeldis, sest kuigi siin annab Clarke tsivilisatsioonile ja rassismile jalaga, teeb ta seda ometi rabaval moel. Tõeliselt kange iroonia.
Teksti loeti inglise keeles