Kasutajainfo

Risto Isomäki

1961-

Teosed

· Arthur C. Clarke ·

2061: Odyssey Three

(romaan aastast 1988)

eesti keeles: «2061. Kolmas odüsseia»
Tallinn «Kupar» 2000

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
3
4
8
5
0
Keskmine hinne
3.25
Arvustused (20)

Praegu kiirgab Jupiter neli korda rohkem energiat, kui ta Päikeselt ise saab. Seega on ta taevakeha, millel tähestaatuse saavutamine läks aia taha. Clarke’ arendab mõtet edasi: 21. sajandi algul muutub Jupiter väikeseks täheks ja talle antakse uus nimi- Lucifer. Jupiter oma kuudega moodustab väikese planeedisüsteemi. Luciferi kaaslasele Ganymedesele rajavad inimesed oma koloonia. Ka Europa temperatuur ja muud tingimused võimaldaksid selle pinnal inimtegevust, aga.... Neli miljonit aastat tagasi viibisid Päikesesüsteemis tulnukad, kes andsid tõuke ahvide arenemiseks inimesteks ja jätsid Europa’le oma rajatise ning teate, et see Jupiteri kaaslane ei ole inimeste jaoks. Eelmisest kahest “Odyssey”-ast tuttav Heywood Floyd on ka siin peategelane. Lugesin huviga romaani teaduslik-tehnilised osad, aga kummitama jäi küsimus: milleks on Clarke teosesse toonud rohkesti inimtegelasi? Lehekülgi vahele jättes libistasin end nendest peatükkidest üle. Seepärast 3.
Teksti loeti soome keeles

Paljut selle sarja kohta olen öelnud "2001" ja "3001" juures. Siin vaid, et minu arust on tegemist saja nõrgima raamatuga, mille ingliskeelse versiooniga läksin kunagi diagonaallugemisele, et saada teada, millega see lõpeb. Ja tõlkija oleks võinud natuke rohkem vaeva näha, mõnest lausest sai ikka aru alles peale seda, kui ta mõttes tagasi inglise keelde viia.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Täielik pettumus eelmiste osadega võrreldes. Polnud seal midagi sellist, mida meenutadagi. Jääb vaid eelkirjutaja arvustusel põhinev lootus, et viimane osa parem on.
Teksti loeti eesti keeles

Appikene! Kas isand Clarke to~esti oskab nii halvasti kirjutada vo~i oli see ko~ik eellugu 3001`le? Sest raamatut ennast nagu ei olnudki leida...To~lkest nii palju, et oli ta mujal kuidas oli, aga olid paar kohta, mis lausa loksusid silma ees kui sinililled tuules. Juttu oli hiirte ja kosmosemeeste parimatest plaanidest, ja seal juures olevast märkusest, et tegemist olevat ilmse vihjega J. Steinbecki romaanile "About mice and men." Kui mu vana mälu mind ei peta, siis oli tegemist veel vanal heal Inglismaal elanud poeediga, kes läinud kord jalutama, lo"o"nud kogemata jalaga segi hiirepesa ja kirjutanud seepeale s22rase luuletuse: *The best laid plans of mice and men...* Ja märkus `der Bundi` juurde, et p2ritoluks saksa keel. Tegemist oli nagu afrikaansiga, kui midagi maailmakorralduses kiiresti muutunud ei ole.Ja mis veel silma hakkas... lipnik Kije fantoomisiku na"itena. Nojah. Meie idanaabri kultuuri teades meenub sealt kohe fantoomisik, kel nimeks Kizhe.... aga ehk oli see vaid arvuti suutmatus Zhelee tähte välja lugeda... Aga et nii palju vääratusi kohe esmapilgul silma hakkas, tegi meele kurvaks. Clarkest hakkas kahju. Ta oleks siiski nagu tsipa parema to~lke ära teeninud.
Teksti loeti eesti keeles

Sai see raamat olude sunnil lausa poolteist korda järjest läbi loetud, mõtlesin siis et kirjutaks ta kohta ka midagi, aga kui järele mõtlema hakkasin, tuli välja, et polegi nagu millestki kirjutada. Ekspeditsioon Halley komeedi tuumale, kus ei avastata midagi huvitavat, seejärel retk Europale, mille kirjelduse lugemisel ma samuti mõtlesin, et saaks see juba rutem läbi. Raamat algab ei millegagi, lõpeb eimillegagi ja see vahepealne osa on samuti täidetud eimillegagi. Hiiglama suur teemant? No ja mis siis?
Teksti loeti eesti keeles

Esiteks pisut sapine märkus: nüüd ma siis tean, miks Odüsseia-sari nii suures s^riftis ilmub -- vastasel juhul võtaks üks keskmine peatükk enda alla vaevalt üle ühe lehekülje. Okei, natuke liialdan, aga nagu näete, siis äramainimiseks häirisid need ülilühikesed peatükid piisavalt.

Niisiis, lugesin raamatu läbi, panin kõrvale ja jäin mõtlema -- mis see siis nüüd ikkagi oli. Kuhu on peidetud kogu põnevus? Üksikud paljulubavad teemaarendused on pooleli jäetud, dialoog on mittemidagiütlev ja mis kõige kurvem, raamat ei pannud üldse mõtlema :(

Siinkohal meenub ammuloetud Hawke`i "Patrian Transgression", kus pärast mingit konverentsi hakati ühe olulise kõneleja juttu "pulkadeks lammutama". Kavalate masinate töö tulemusena selgus kõigi pettumuseks, et kolm päeva kestnud ilus ja pealtnäha sisukas jutt sisaldas tegelikult nullinformatsiooni. Vaat selline tunne tekkis pärast "2061" lugemist ka mul endal.

Teksti loeti eesti keeles

Veider, ma polegi talle enne kommentaari kirjutanud. Lugesin ta teist korda nüüd läbi ja tegelt sellepärast, et arvasin - see osa on mul lugemata. Ja nii arvasin esimese veerandi raamatust. Siit vihje, esimesel lugemisel ei jätnud ta üldse mingit emotsiooni ega talletunud mälupanka. Teisel lugemisel jäi ka tunne, et point on jutul nagu puudu. Sündmused toimuvad aga millegi eriliseni ei jõua. Küll aga oli vahelduseks päris hea lugeda ulmeromaani kus on oldud võimalikult elutruu nagu mulle tundus :) Ses mõttes, et asi oli hariv. Muidu on ikka põhirõhk ulmel ja põnevusel ja harimismoment on null. Seepärast annan ka nelja. Et viit saada oleks võinud ta olla ka põnev lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Lõpus oli nagu "wtf?". Mu arust jäi lõpp kudagi poolikuks. Mis oli siis raamatu mõte? Et siis näidata vaid kuda siis neil edasi läks. Ja lõppu pooleli jätmine(Lucifer hakkas kustuma)nagu tuleks järg, kuigi seda kirjutada ei kavatsenudki, oli nati nõme. Aga ei usu, et neljas osa oleks tulnud neist parem. Tegelt oli vist isegi kolmas osa liiast. Vast kribas selle vaid selleks,et saaks triloogia valmis? Suva, lugemiseks kõlbab, kuid eelmised osad oli köitvamad. Imho oleks u 100 lehekylge rohkem tegevust selle vast huvitavamaks teinud, aga ei usu, et seegi oleks saand raamatu päästa. Tugev 3 või mis iganes. Põnevust selles oli vaist vaid nii palju, et kas nyyd pääsevad või ei? kuigi oli juba algul teada et pääsevad. Taga kaanel oli kirjas, et kohatakse uuesti HALi ja bouit, kuid nendega oldi vaid 2 peatykki, kus ta ka enda eelmiseid osi järgi tegi. Ja mingit suuremat jõudu Woody mu arust kah ei kohanud, nii et taga aetud lugu oli jama. Kõige naljakam koht oli vast lõpus kirjutatud tekst. :/
Teksti loeti eesti keeles

Aga mulle jälle meeldis. Võib-olla oli asi selles, et lugesin järjest kolm "Kosmoseodüsseiat" läbi ja tean, et kolmas ei ole Clarke`il ka viimaseks jäänud. Naudin lugedes ka seda, mida paljud ilmselt ei naudiks - üksikasjalikke tehnilisi kirjeldusi. Clarke on selle ala meister.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

See oli vist Doyle`i raamatute all, kus valdav enamus kommenteerijaid vingus, et ei ole teaduslikult mõeldav ja nii edasi. Siin jälle pirisetakse, et on teaduslik. Ise ka teate, mida te tahate?

Lugesin, meeldis, aga erilist vaimustust ei tekitanud. Neli.

Teksti loeti eesti keeles
x
Urmas Muinasmaa
1973
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Raamat oli mastaapne ja fantaasirikas, kuid pisut liiga detailne, liiga lohisev ning LIIGA PAKS!. Gladstone`i alalised nõupidamised, palverändurite lõputud sekeldused ajasarkade ümber ning kõikvõimalikud detailsed kirjeldused olid koormavad. Seega pidin kahjuks pisut pettuma, ootasin enamat. Siiski müts maha autori ees, vaeva on nähtud tõsiselt. Raamat väärib tegelikult korduslugemist (koos esimese osaga), kuna nii mõndagi jäi minu lihtsakoelisele maamehe mõistusele segaseks. Võimalik, et uuestilugemine ei aitagi, vaid järgnevad Endymioni osad asjad klaariks teevad.

Tänu ka Mario Kivistikule töö ja vaeva nägemise eest tõlkimisel! Loodetavasti saame kunagi ka tetraloogia teist poolt maakeeles lugeda.

Teksti loeti eesti keeles

Ei jää vist ka muud üle kui "viis" panna, kuigi selle raamatu lugemine just esteetiline nauding polnud. Miks siis ikkagi 5? Sellepärast, et ajusoppi talletuv positiivne üldmulje raamatust on tugevalt mõjutatud raamatu puändi poolt. Alles lõpus avatakse lugeja silmad, et näha kõike loetut hoopis teise pilguga.

Samas ma ei saa mainimata jätta ka seda, et hoolimata kirjeldatud julmustest, oli peategelase Franki silme läbi nähtav maailm päris lummav. Kummaline küll, kuid minul seostus see kõige rohkem enda lapsepõlvemaailmaga, kus ma armastasin ka looduses hulkuda ning vahel pööningul istuda. Aga kätt südamele pannes vannun: ühtegi sõpra ma teise ilma ei aidanud ning loomi ka ei piinanud...

Teksti loeti eesti keeles

"Apendiks" ja "Eelkäiad" olid heal tasemel jutud ning igati viit väärt, ülejäänud kahjuks sellist pinget enam ei pakkunud. See 5 või 3 krooni mis ta aastal 2000 Tallinna suvalises antikvariaadis maksab, tasub ulmehuvilisel kindlasti raisata.
Teksti loeti eesti keeles

Kurat, see oli nüüd küll hea jutt, ikka väga hea kohe. Väärib saadud "Hugo`t" 100%. Lihtne idee iseenesest: võtta ajaloost kaks väljapaistvat isikut ja nad kokku viia eesmärgiga "vaatame mis juhtub?". Mõtlemisainet jätkub kauemaks, kui lugemiseks aega kulus.
Teksti loeti eesti keeles

Silverberg kirjutab hästi ning seepärast hindeks "neli" (mitte madalam), kuid muidu nõustun praktiliselt kõiges Andrei Golikovi arvustusega. Kuid samas polnud kõik ideed raamatus sugugi haiged: see kuidas ühiskond on sidusõdede ja -vendadega seotud, on päris huvitav ning tegelikkuses ilmselt ka realiseeritav. Tore ju, kui igal inimesel oleks garanteeritud kaks väga lähedast sõpra!
Teksti loeti eesti keeles

Mastaapne ja mahukas romaan - Xeelee sarja võtmeteos, mis paljud lahtised otsad kokku seob. Sisust:

40. sajand, päike ilmutab aga juba esimesi tundemärke elu lõppfaasi jõudmisest. Inimkond üritab asja uurida ning luua aegruumis tunnel 5 miljoni aasta kaugusele tulevikku. Sellise tunneli konstrueerimiseks peab aga kosmoselaev praktiliselt valguskiirusel liikudes sooritama reisi, mis kestab Maa aja järgi 5 miljonit, laeva aja järgi aga tuhat aastat (relatiivsus!). Tulevikus vaataksid nad mis päikesest saanud ning tuleks loodud ajatunneli kaudu tagasi oma aega (50. sajandisse tegelikult). Paraku ei suuda laeva ühiskond 1000 aastat oma normaalsust säilitada ja üks seltskond keerab 50 aastat enne reisi lõppu asja tuksi ning ajatunnel jääb rajamata. Mis siis toimub maailmas aastal 5000000 AD ? Päike on surmaagoonias paisunud juba Marsi orbiidini, teised tähed universumis on samasugused - punased ja suremas. inimestest pole aga kippu ega kõppu... Kuid siiski: signaalid tulevad otse päikesest ning neil õnnestub “daunlõudida” tehisinimene Lieserl, kes saadeti samuti 5 milj. aastat tagasi päikest uurima, kuid hilisemate sõdade käigus teiste tsivilisatsioonidega unustati. Koos Lieserliga hakatakse jälile jõudma, mis toimunud/toimumas. Nimelt kustutavad päikest ja tähti varjatud ainest (“dark matter”) eluvorm. Inimesed on aga sõjas (nende endi algatatud) Xeelee tsivilisatsioonilt peksa saanud ja ilmselt hävitatud. Xeelee ise (ja kogu barüoniline elu) on aga kaotamas sõda varjatud ainele, mistõttu on Xeelee rajanud üüratu artefakti: tuhandete galaktikate massi ja miljonite valgusaastate läbimõõduga pöörleva Ringi, mille läbi on võimalik universumist mõnda teise maailma lahkuda. Viimased inimesed leiavad õnneks Titaani jääst Xeele hüperdraiviga “Nightfighter’i”, millele tõstavad oma laeva elumooduli ümber ja “hüplevad” läbi 150 miljoni valgusaasta Ringi juurde ning lahkuvad koos Xeeleega läbi Ringi teise, noorde universumisse.

See pikk jutt oli nüüd lühidalt raamatu peamine sisu... Lisaks on aga seal piisavalt erinevaid tegelasi ja tegevust ning ohtralt teoreetilise füüsika seletusi, mis mulle kõik kohale kahjuks küll ei jõudnud. Mis mind selle teose juures aga kõige rohkem hämmastab, on asjaolu, et Ringi hard SF ületab oma fantastilisusega küll suurt osa teadusliku tõepära piirangud hüljanud ulmet. Kas siis teaduslik tõepära on üldse piirang? Baxter pidi ju isegi selline mees olema, kes kõigi oma serveeritavate “imede” võimalikkuse oma käega läbi arvutab. Mis kõik küll neist võrranditerägastikest välja ei kooru...

Teksti loeti inglise keeles

Baxter üritas saada 10 aastat tagasi kosmonaudiks, paraku see ei õnnestunud ning tal “tuli leppida” SF kirjaniku karjääriga. Võibolla kaotas tema läbi maailm suurepärase kosmonaudi, kuid SF-i võit on arvatavasti sellest kaotusest mitmeid kordi suurem.

Mõnede arvates on Baxteri loodud karakterid lamedad, tema kirjutatud tekst aga kuiv ja igav nagu teoreetilise füüsika õpik. Kuid tänapäeva teoretilise füüsika kõige pöörasemate ideede suurepärane tundmine ja nendega kõige suuremates mastaapides opereerimine pole ka just paljudele jõukohane! Ja mida tähendabki mingi karakter või kellegi tunded terve universumi ajaloo ja saatuse kõrval. Või kas oskab keegi üldse öelda, mida tunneb jahtunud ning surevas universumis elav viimane inimene 10^10 aasta pärst...

Viimane lõik on õigustav, kuid tegelikult ei ole õigustusi tarvis - Baxteri looming on erakordne tase, raju hard science fiction kõige paremas tähenduses! Ja kellele see peale ei lähe, ei aita ka õigustused. Võite lugeda autori paremaks tundmaõppimiseks intervjuud temaga: http://www.sam.math.ethz.ch/~pkeller/BAXTER/Interview.html

Raamatust endast. See on Baxteri kolmas romaan (ilmumisjärjekorras küll teine) ning kuulub Xeelee sarja. Kuna ma pole rohkem selle sarja raamatuid lugenud, ei oska kommenteerida, kuivõrd ta teistega seotud on. Sisust. Inimesed on jõudnud arengus tublisti edasi: koloniseerivad päikesesüsteemi, leiatanud vananemisvastase tehnoloogia (sisuliselt surematuse), rajavad aegruumis tunnelit jne. Paraku allutab inimkonna aga julmalt tugevam tsivilisatsioon, Quax, kes nullib kogu inimkonna saavutused, lõpetab tehnoloogilise arengu ja muudab Maa suureks toiduvabrikuks. Salaja õnnestub ühel grupil siiski ehitada kosmoselaev, Maalt lahkuda ja läbi aegruumi tunneli 1500 aastat tagasi Quaxi eelsesse minevikku põgeneda. Seal saavad aga “kohalikud” külalistega tulevikust peavalu tunda, kuna viimaste eesmärgiks pole mitte lihtsalt Quaxi hävitamine, vaid füüsikalisele hüpoteesile rajatud pime usk universumi ajaloo muutmiseks, milline eesmärk pühendab kõik abinõud. Quax saabub muidugi oma laevadega ka minevikku inimkonda hävitama ja järgneb space-battle...

Huvitavat atribuutikat raamatusse juba jagub: põgenike kosmoselaev on nagu lendav kividega mätas, täpsustatult on selle üheks osaks Stonehenge (maskeering, laev ehitati ju salaja!); Quaxi laevad on kosmoselendudeks kohastunud hiiglaslikud mõistuslikud elusolendid (hüperdraiviga!); Quax ise on kõigest mõnesajast indiviidist koosnev äärmiselt veider eluvorm - turbulentse vedeliku kerad; üheks peategelastest oli ühe teise tüübi isa virtuaalne koopia (isa ise oli surnud); jne. Ja muidugi Wigneri paradoks, Schrödingeri kass, Einsten-Kerr’i sild, Schwarzild ja mustad augud, “ussiaugud” aegruumis - eelpool mainitud kohati kaelamurdev füüsikaline background.

Mis mul veel öelda: minu jaoks oli see raamat maiuspala ning hinge soojendab teadmine, et lugemist ootavad veel suur enamus Baxteri maiuspalu...

Teksti loeti inglise keeles

Nii igivanu SF jutte nagu see, on ütlemata raske hinnata. Ei suuda lihtsalt ennast ajas 150 aastat tagasi asetada ning peast pühkida kogu selle perioodi teaduse saavutused. Ja paratamatult tundub seetõttu nii vana SF ülimalt naiivne. Kuid A.D. 2150 on tänapäeva hard SF ehk sama lapsik... Mingid kandvad ideed muidugi jäävad kestma. Antud loos on selleks ehk tänapäevaks juba tülgastuseni ekspluateeritud "hull teadlane". See konkreetne "määd saientist", Rappacini, on kõva mürgisegaja ning kasvatanud oma imeilusa tütre sellliseks hirmuäratavaks olevuseks, kelle puudutus ning hingeõhk kõigile elavale surmav on. Hinne 3.5, loo vanust arvestades olen leebe ja panen nelja.
Teksti loeti inglise keeles

Jutt rajaneb ühele vingele ideele ning kõik muu on üsna tähtsusetu ja kõrvaline. Selleks ideeks on nn. "aeglane klaas", klaas, mida valgus ei läbi ühe hetkega (kui suur on valguse kiirus klaasis? ca 200000 km/s?), vaid viivitusega. Ning see viivitus võib kesta sõltuvalt klaasist kuni kümnete aastateni. Ühesõnaga on inimesed õppinud seda klaasi valmistama ning jutus antakse edasi esmased huvitavad rakendused, mida selline klaas võimaldab. Autor on seda ideed edaspidistes teostes põhjalikumalt lüpsnud, konkreetses jutus jääb aga asi pisut kuivaks, seepärast 4 mitte 5.
Teksti loeti inglise keeles

Kui ma õieti aru sain (ma ei ole selles aga kindel), on lugu viimase kosmonaudi vanaduspõlvest tuleviku vanadekodus. Eriti positiivset hinnangut see jutt aga minus esile ei kutsunud.
Teksti loeti inglise keeles

Lugu superkaugest tulevikust Maal, kust on kadunud inimesed. Kurat teab kuhu zooloogiliselt klassifitseeruvad mudase merepõhja katoliiklastest elanikud (!!!)jõuavad oma palverännakul legendaarse paavsti juurde, kelleks on ... AI

Päris naljakas oli mudaelenike arutlus sellest, millised inimesed välja võisid näha - jõuti järeldusele, et tõenäoliselt kerakujulised...

Teksti loeti inglise keeles

Fantaasilend, mis oma absurdsuses võtab nõutuks, kuid samas paneb muigama. Kaks Inglise härrat aastast 1985 ärkavad unest ning leiavad ennast ahvidena puu otsas. Ning kogu maailm, kus nad elavad, on pisi-pisike ning mõnest puust ainult koosnebki. Taevas hõõgub aga hiiglaslik punane päike, mille välimuse järgi võib arvata, et Jeesuse sünnist on möödas ca 5 miljardit aastat. Mõtle ise, mis juhtus... Peagi selgub, et üks dþentelmenidest on emane, teine aga isane pärdik... :-)
Teksti loeti inglise keeles

See lugu ajas pea päris segi ning algul ei tahtnud nagu kohale jõuda, mis toimub. Toimus aga selline asi, et enam-vähem sama-aegselt satuvad paralleelmaailmate lõikumise tulemusena Kuul kokku kõik esimesed ekspeditsioonid Maalt, ka need, mis meie maailmas tegelikult plaanidest kaugemale ei jõudnud. Ei viitsinud selle loo backgroundi uurida, kindlasti on toimumata jäänud ürituste ajaloolised faktid kuskil kirjas.
Teksti loeti inglise keeles

Seekord fantaseerib Baxter tõesti venelaste kosmoselendude ümber. Juri Gagarin ise läheb Veenusele. Taustaks spekulatsioon elektromagnetilisest intelligentsist Veenusel. Ei ole nii paha, kui Adrifted arvab...
Teksti loeti inglise keeles

Baxter on kokku ajanud kaks ajaloolist sündmust oktoobrist 1962: USA kosmonaudi Walter Schirra kosmoselend (6 tiiru ümber Maa) ning Kuuba kriis, mille käigus oleks võinud puhkeda tuumasõda NSVL-USA vahel. Baxteri jutu peategelaseks ongi Schirra, teglikust ajaloost erinevalt aga Maal puhkebki tuumasõda... See pole aga Maa ega Schirra jaoks lõpp. Pärast poolteist orbiiti kestnud vaikust eetris ja tulemöllu jälgimist Maal side taastub ning ragisev hääl küsib Maalt "Mis juhtus?"... Ääretult vinge jutt minu meelest, kogumiku üks parimaid!
Teksti loeti inglise keeles

Ja-jah, kari pisikesi rasedaid plikasi ja mitte ühtegi poisipõnni!!! Ja jooksevad sindrid nii kiiresti, et kuidagi kätte ei saa!
Teksti loeti inglise keeles

Olevat Baxteri teine müügiks läinud lugu, "Traces" kogumiku vanim, aastast 1988. Jutu ideeks on selline tore ja mõistatuslik masin, mis teeb "mittemillestki midagi".
Teksti loeti inglise keeles

Superman (täpselt selline, nagu koomiksites ja filmides) arreteeritakse, tema üle mõistetakse kohut ning langetatakse surmamõistev otsus. Kuna superman on üdini inimeste heaolule pühendunud, laseb ta endaga seda juhtuda - inimkonna nimel. Hukkamise peab ta ise läbi viima. Selleks peab ta taevast all kihutama ning läbi Havai vulkaani tungima Maa sisemusse. Arvestuste kohaselt tungiks ta ca 15 miili sügavusele ning hiljemalt mõne nädala jooksul ka selle kõige tagajärjel sureks... Kust superman pärit ja mida autor veel sellega öelda tahab, lugege ise, kui huvi on!
Teksti loeti inglise keeles

Jällegi konkreetsel isikul ja sündmusel baseeruv jutt. Selleks isikuks on 30-40-ndate aastate tuntud muusik Glenn Miller, kes olevat Baxteri isa suur lemmik olnud. Miller jäi kadunuks 15. detsember 1944, kui temaga Inglismaalt Pariisi startinud lennuk kadunuks jäi. Jutu tegevus leiabki aset vahetult enne selle saatusliku lennu starti. Milleri kõrvale ilmub lennukis äkki tema vend, tegelikult hoopis venna kujuline projektsioon kaugest tulevikust. See nn. vend veenab Glenni lennukist väljuma nimg mitte sõitma, kuna lend surmaga lõpeb. Tema ellujäämine tähendaks aga kardinaalselt teistsugust pop-muusika arengut sõjajärgses Ameerikas. Kummalisel kombel päästaks see Ameerika kauges tulevikus "külaliste" käest kosmosest. Nii et Glenn peab valima...
Teksti loeti inglise keeles

Alternatiivajalooline lugu esimesest lennukist ja sellele võetud patendist 19. sajandi lõpus, millega sai hakkama vaene Wales`i puusepp söekaevurite kolkakülast. Kuna inglased asjast midagi ei arvanud, ehitasid puusepp ja co kokku 4 lennukit ning tegid Londoni kohal demonstratsioonlennu. Muuhulgas pildusid ülevalt peaministri tõlda söekamakatega. Lihtne ja ilus jutt inimeste unistusest lennata ja selle unistuse täitumisest. Jutu kirjutamise aineks olevat Baxteril olnud muide ka tegelikult Wales`i puusepa võetud patent lendava masina kohta.
Teksti loeti inglise keeles

Jällegi dateerib Baxter kosmoseajastu alguseks 19. sajandi teise poole. Jutt koosneb vaheldumisi erinevatest lõikudest: esimese Marsi ekspeditsiooni päevikust ning kellegi Mr. Wells`i jutustusest. Hea jutt, millel on analoogia ka tegelikult aset leidnud kosmoseajastu saavutuste ja pettumustega.
Teksti loeti inglise keeles

Kunagi on tabanud Maad komeet, mis lõi Maa orbiidi piklikuks. Seetõttu muutus kliima külmaks ning ainsaks elupaigaks sai ookean. Sealgi toimus elu vaid üürikese suve kestel ühe kuu jooksul, ülejäänud aeg möödus külmunult talveunes. Visioon võimalikust ja mitte just meeliülendavast kõrgeltarenenud inimkonna hääbumisest (või hoopiski ellujäämisest?) kosmilise katastroofi tagajärjel.
Teksti loeti inglise keeles

Kunagi tegi mingile planeedile hädamaandumise laev, mis tuli kuskilt... Inimestel tuli kohaneda veidra maailmaga, kus pidi klammerduma kaljunukkide külge või kulgema allavoolu. Veider jutt, ei oska midagi erilist selle kohta arvata.
Teksti loeti inglise keeles

Päris konkreetne ja verine muinasjutt. Ja ei mingit hea-kurja võitlust, vaid pigem kurja ja kurja vaheline võitlus. Oleks ma seda lugenud nii umbes 15 aasta vanuselt, oleksin nähtavasti vaimustusest silda visanud. Ei tunne end just vanakesena, kuid ma ei suuda enam sellist kirjandust 100% nautida, midagi jääb nagu puudu. Mul assotsieerus see raamat ühe karmi bändi karmi looga aastast 97 - Unleashed "Ragnarök". Ma ei imestaks, kui see raamat seda ja teisigi metal bände inspireerinud on, eksisteerib ju isegi selline stiil nagu "viking metal".
Teksti loeti eesti keeles