Kasutajainfo

Risto Isomäki

1961-

Teosed

· Arthur C. Clarke ·

2061: Odyssey Three

(romaan aastast 1988)

eesti keeles: «2061. Kolmas odüsseia»
Tallinn «Kupar» 2000

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
3
4
8
5
0
Keskmine hinne
3.25
Arvustused (20)

Praegu kiirgab Jupiter neli korda rohkem energiat, kui ta Päikeselt ise saab. Seega on ta taevakeha, millel tähestaatuse saavutamine läks aia taha. Clarke’ arendab mõtet edasi: 21. sajandi algul muutub Jupiter väikeseks täheks ja talle antakse uus nimi- Lucifer. Jupiter oma kuudega moodustab väikese planeedisüsteemi. Luciferi kaaslasele Ganymedesele rajavad inimesed oma koloonia. Ka Europa temperatuur ja muud tingimused võimaldaksid selle pinnal inimtegevust, aga.... Neli miljonit aastat tagasi viibisid Päikesesüsteemis tulnukad, kes andsid tõuke ahvide arenemiseks inimesteks ja jätsid Europa’le oma rajatise ning teate, et see Jupiteri kaaslane ei ole inimeste jaoks. Eelmisest kahest “Odyssey”-ast tuttav Heywood Floyd on ka siin peategelane. Lugesin huviga romaani teaduslik-tehnilised osad, aga kummitama jäi küsimus: milleks on Clarke teosesse toonud rohkesti inimtegelasi? Lehekülgi vahele jättes libistasin end nendest peatükkidest üle. Seepärast 3.
Teksti loeti soome keeles

Paljut selle sarja kohta olen öelnud "2001" ja "3001" juures. Siin vaid, et minu arust on tegemist saja nõrgima raamatuga, mille ingliskeelse versiooniga läksin kunagi diagonaallugemisele, et saada teada, millega see lõpeb. Ja tõlkija oleks võinud natuke rohkem vaeva näha, mõnest lausest sai ikka aru alles peale seda, kui ta mõttes tagasi inglise keelde viia.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Täielik pettumus eelmiste osadega võrreldes. Polnud seal midagi sellist, mida meenutadagi. Jääb vaid eelkirjutaja arvustusel põhinev lootus, et viimane osa parem on.
Teksti loeti eesti keeles

Appikene! Kas isand Clarke to~esti oskab nii halvasti kirjutada vo~i oli see ko~ik eellugu 3001`le? Sest raamatut ennast nagu ei olnudki leida...To~lkest nii palju, et oli ta mujal kuidas oli, aga olid paar kohta, mis lausa loksusid silma ees kui sinililled tuules. Juttu oli hiirte ja kosmosemeeste parimatest plaanidest, ja seal juures olevast märkusest, et tegemist olevat ilmse vihjega J. Steinbecki romaanile "About mice and men." Kui mu vana mälu mind ei peta, siis oli tegemist veel vanal heal Inglismaal elanud poeediga, kes läinud kord jalutama, lo"o"nud kogemata jalaga segi hiirepesa ja kirjutanud seepeale s22rase luuletuse: *The best laid plans of mice and men...* Ja märkus `der Bundi` juurde, et p2ritoluks saksa keel. Tegemist oli nagu afrikaansiga, kui midagi maailmakorralduses kiiresti muutunud ei ole.Ja mis veel silma hakkas... lipnik Kije fantoomisiku na"itena. Nojah. Meie idanaabri kultuuri teades meenub sealt kohe fantoomisik, kel nimeks Kizhe.... aga ehk oli see vaid arvuti suutmatus Zhelee tähte välja lugeda... Aga et nii palju vääratusi kohe esmapilgul silma hakkas, tegi meele kurvaks. Clarkest hakkas kahju. Ta oleks siiski nagu tsipa parema to~lke ära teeninud.
Teksti loeti eesti keeles

Sai see raamat olude sunnil lausa poolteist korda järjest läbi loetud, mõtlesin siis et kirjutaks ta kohta ka midagi, aga kui järele mõtlema hakkasin, tuli välja, et polegi nagu millestki kirjutada. Ekspeditsioon Halley komeedi tuumale, kus ei avastata midagi huvitavat, seejärel retk Europale, mille kirjelduse lugemisel ma samuti mõtlesin, et saaks see juba rutem läbi. Raamat algab ei millegagi, lõpeb eimillegagi ja see vahepealne osa on samuti täidetud eimillegagi. Hiiglama suur teemant? No ja mis siis?
Teksti loeti eesti keeles

Esiteks pisut sapine märkus: nüüd ma siis tean, miks Odüsseia-sari nii suures s^riftis ilmub -- vastasel juhul võtaks üks keskmine peatükk enda alla vaevalt üle ühe lehekülje. Okei, natuke liialdan, aga nagu näete, siis äramainimiseks häirisid need ülilühikesed peatükid piisavalt.

Niisiis, lugesin raamatu läbi, panin kõrvale ja jäin mõtlema -- mis see siis nüüd ikkagi oli. Kuhu on peidetud kogu põnevus? Üksikud paljulubavad teemaarendused on pooleli jäetud, dialoog on mittemidagiütlev ja mis kõige kurvem, raamat ei pannud üldse mõtlema :(

Siinkohal meenub ammuloetud Hawke`i "Patrian Transgression", kus pärast mingit konverentsi hakati ühe olulise kõneleja juttu "pulkadeks lammutama". Kavalate masinate töö tulemusena selgus kõigi pettumuseks, et kolm päeva kestnud ilus ja pealtnäha sisukas jutt sisaldas tegelikult nullinformatsiooni. Vaat selline tunne tekkis pärast "2061" lugemist ka mul endal.

Teksti loeti eesti keeles

Veider, ma polegi talle enne kommentaari kirjutanud. Lugesin ta teist korda nüüd läbi ja tegelt sellepärast, et arvasin - see osa on mul lugemata. Ja nii arvasin esimese veerandi raamatust. Siit vihje, esimesel lugemisel ei jätnud ta üldse mingit emotsiooni ega talletunud mälupanka. Teisel lugemisel jäi ka tunne, et point on jutul nagu puudu. Sündmused toimuvad aga millegi eriliseni ei jõua. Küll aga oli vahelduseks päris hea lugeda ulmeromaani kus on oldud võimalikult elutruu nagu mulle tundus :) Ses mõttes, et asi oli hariv. Muidu on ikka põhirõhk ulmel ja põnevusel ja harimismoment on null. Seepärast annan ka nelja. Et viit saada oleks võinud ta olla ka põnev lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Lõpus oli nagu "wtf?". Mu arust jäi lõpp kudagi poolikuks. Mis oli siis raamatu mõte? Et siis näidata vaid kuda siis neil edasi läks. Ja lõppu pooleli jätmine(Lucifer hakkas kustuma)nagu tuleks järg, kuigi seda kirjutada ei kavatsenudki, oli nati nõme. Aga ei usu, et neljas osa oleks tulnud neist parem. Tegelt oli vist isegi kolmas osa liiast. Vast kribas selle vaid selleks,et saaks triloogia valmis? Suva, lugemiseks kõlbab, kuid eelmised osad oli köitvamad. Imho oleks u 100 lehekylge rohkem tegevust selle vast huvitavamaks teinud, aga ei usu, et seegi oleks saand raamatu päästa. Tugev 3 või mis iganes. Põnevust selles oli vaist vaid nii palju, et kas nyyd pääsevad või ei? kuigi oli juba algul teada et pääsevad. Taga kaanel oli kirjas, et kohatakse uuesti HALi ja bouit, kuid nendega oldi vaid 2 peatykki, kus ta ka enda eelmiseid osi järgi tegi. Ja mingit suuremat jõudu Woody mu arust kah ei kohanud, nii et taga aetud lugu oli jama. Kõige naljakam koht oli vast lõpus kirjutatud tekst. :/
Teksti loeti eesti keeles

Aga mulle jälle meeldis. Võib-olla oli asi selles, et lugesin järjest kolm "Kosmoseodüsseiat" läbi ja tean, et kolmas ei ole Clarke`il ka viimaseks jäänud. Naudin lugedes ka seda, mida paljud ilmselt ei naudiks - üksikasjalikke tehnilisi kirjeldusi. Clarke on selle ala meister.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

See oli vist Doyle`i raamatute all, kus valdav enamus kommenteerijaid vingus, et ei ole teaduslikult mõeldav ja nii edasi. Siin jälle pirisetakse, et on teaduslik. Ise ka teate, mida te tahate?

Lugesin, meeldis, aga erilist vaimustust ei tekitanud. Neli.

Teksti loeti eesti keeles
x
Alo Jõekalda
24.07.1986
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
7.2010

Nagu Sven Vabar siinsamas hiljaaegu kirjutas, võib Ballard olla rohkem kummaline kui ulmeline. Ka käesoleva romaani keskmes olev tehnoloogia on eranditult kaasaegset laadi ning üleloomulikku kohtab vaid aeg-ajalt kangastuvates kujutelmades "autogeddonist", motoriseeritud maailmalõpust, kus inimsugu hävib kogu maailma endasse haaravas üüratus autoõnnetuses. Samas kui kummastav siinmaal alles algab.

Olemas on ka narratiiv. James Ballardi nimeline filmistuudios töötav edukas minategelane satub Londoni-lähedasel maanteel liiklusõnnetusse. Haiglas toibudes ja toimunu najal oma füsioloogiat taasavastades tekib tal autoavariide vastu kasvavalt ebaterve huvi. Järgneb kasuaalne armuafäär samas õnnetuses elu kaotanud mehe lesega, mis koosneb valdavalt suguaktidest uue, avariis rusustunuga identse auto istmetel. Samuti kohtumine Vaughani, liiklusõnnetustele spetsialiseerunud isehakanud fotograafiga, kes Ballardile aina homoerootilisemat huvi pakub. Omal ajal televisiooni vahendusel tehnoloogia hüvesid kuulutanud Vaughan unistab fataalsest kokkupõrkest Elizabeth Tayloriga, ning sellega romaan algabki.

Teos nõretab religioossele hardumusele läheneva entusiasmiga kirjeldatud kohutavatest kokkupõrgetest ja sõidukites toimuvatest koletutest suguaktidest, armatuurlaua vastu purunevatest põlveliigestest ja sellele paiskuvast seemnevedelikust, lõputust tehnoloogia ja inimkeha ühteheitmisest. Kui ülalnimetatud apokalüptilised ja transtsendentaalsed noodid osutavad autokultuuri religioossele dimensioonile, on Vaughani näol tegu selle usu prohvetiga. Sellest kõneleb nii ta kuulutajatöö teleteadlasena kui ta ümber kogunenud autoõnnetustest räsitud järgijaskond. Ballardi (sedapuhku teose autori) jaoks oli sõiduauto oma aja ühe reklaamituma ja idealiseerituma produktina 20. sajandi keskseid sümboleid. "Crashis" viib ta selle tehisliku kollektiivse rõõmujoovastuse kaugeimasse võimalikku äärmusse, kus sõiduvahendi destruktiivne potentsiaal muutub produktiivsuseks, piiramatuteks seksuaalseteks võimalusteks. Ehk koguni igavese elu lubaduseks autoõnnetuste ohvritele.

Romaani tuntusele on paljuski kaasa aidanud David Cronenbergi 1996. aasta film. Tugevaid ja vastukäivaid tundeid on üksjagu vokaliseeritud nii filmi kui filmi kui ka filmi kui ekraniseeringu teemadel. Minu hinnangul töötab see mõlemana harukordselt hästi, olgugi et Cronenbergi parima filmi tiitel kuulub paratamatult "Videodrome`ile".

"Crash" ei ole kergesti tarbitav ei raamatu ega filmi kujul. Tegelaskujudega samastumise rõõm ja igasugused muud sümpaatiahetked, mida meelelahutuse head tavad ette näevad, on antud juhul praktiliselt välistatud. Ent romaani vaieldamatu originaalsus, keeleline virtuoossus ja ühiskonnakriitiline nüansikus lasevad teda südamlikult teistelegi soovitada. Ning rõõmu tunda, et teose kirjastaja jättis omal ajal kuulda võtmata ühe proovilugeja tungiva palve: "This author is beyond psychiatric help. Do Not Publish!"

Teksti loeti inglise keeles

Mina ei ütleks, et Hearni lugu oluliselt kehvem on. Erinevad olid taotlused. Hearn pakendas jaapani folkloori, mistõttu tekst pidigi mõnevõrra puise ja müüdipärasena mõjuma. Samas kui Tuglas kirjutas sügavalt ühiskonnakriitilise loo, milles väljendada "ajastu sotsiaalset viha ja kättemaksu-kirge".
Tuglas loob vastanduse realistliku ja unenäolise ruumi vahel, ent nimi Mirandola seob need siiski. Peolised on silmakirjalikud kui majaelanikud nukekubid, kes pimeduse saabudes heidavad endalt tavainimese maski ning muutuvad verd ja kättemaksu otsivaiks deemoneiks, sotsiaalse viha kehastuseks.

Ja lõpu suurepärasus peitub minu jaoks hoopis peategelase sisemonoloogis. Varemalt üdini nitšeaanlik Lorens tõdeb, et ka teel peole võib subjekt ja objekt vahetuda, kannatuste põhjustajast saada kannataja. "Kas magasin ma enne elu ees, või magan praegu?"

Stilistiline meisterlikkus on vaieldamatu. Kui Tuglasel ei oleks üksikuid paremaid novelle, saaks käesolev kahtlemata kõrgeima hinde.
Teksti loeti eesti keeles

2004. aasta, Ida ja Lääs on jätkanud võidurelvastumist ning jõudnud seisu, kus kummalgi poolel on oma mutandist relvakavandaja, kes transsidest aina veidrama tööpõhimõttega toodetega välja tulevad.

Siis tulevad orjastajad Siriuselt, kes hakkavad Maa linnu tühjendama. Lääne relvakavandaja Lars Powderdry ühendab jõud Ida Lilo Topcheviga (noor, kena ja brünett, nagu ikka), et leida relv, millega siriuslaste laevad alla lasta. Mingil hetkel selgub, et transside ajal loovad nad telepaatilise sideme hoopis kellegi Ghana skisofreenikuga, kes mõtleb välja fiktiivseid relvi oma koomiksi `The Blue Cephalopod Man from Titan` jaoks. Ja siis tuleb veel mängu üks sõjaveteranist mänguasjategija, kes, nagu selgub, ei osalenud mitte 60 aasta eest toimunud II maailmasõjas vaid arvab, et on aasta 2068 ja peab silmas just alanud sõda Siriusega. Nojah, ja samas vaimus paneb Dick edasi..

Ideede poolest praktiliselt küberpunk, mis sest, et küberit ei ole ja punki ka mitte. Ükski selline autor Dickile ju tegelikult ei sarnane, kui üldse keegi, siis minu arust on see Vonnegut.

Loetust meenutab kergelt `The Game-Players of Titan`it ja `Our Friends From Frolix 8`-t. Dicki loomingu seas peetakse vist kõiki kolme kaheldava väärtusega tekstideks, aga vaevalt et on üldse keegi, keda võib ta teoste käsitlemises vähegi kompetentseks pidada.
Teksti loeti inglise keeles

Küllaltki mõistlik teos. Idee iseenesest on ju igati huvitav ja ka parasjagu originaalne, mõttearendus seevastu mitte niiväga.
Stiil tundus kuidagi steriilne, tundub, et Banks on oma loometee käigus teatava puhastumise läbi teinud. Kuigi võib ka nii olla, et ma ei ole teda lihtsalt liiga kaua lugenud. Pärast tekkis igatahes tahtmine veidi inglisekeelset Kultuuri otsida, küllap meenus kui hea kirjanik Banks on..

Mitte et ta seda varem teinud ei oleks, aga lõpplahenduse on Banks justkui kiusu pärast sellise kirjutanud, et keegi ei saaks selle kirjeldamisel kasutada sõna etteaimatav. Halb see ei ole, aga jääb siiski mulje, et nii ei tohi käituda — selleks tarbeks on novellid.
Autor oleks nagu valinud naissoost peategelase vaid selleks, et korralik puänt garanteerida ja siis selle ebatõenäolisust naisterahva hingeelu kummalisusega õigustada. Iseasi, mida mainitud soo esindajad ise teosest arvavad.
Teksti loeti eesti keeles

Häh, "ühtegi arvustust registreeritud ei ole". Ometi peaks ju olema tegu ühega 90ndate Suurtest Ulmeteostest?

Alanud sajandi keskele paigutuv lugu mõistuse kõvakettale kolimisest. Ning võrdlemisi suurepärane teos.
Teksti loeti inglise keeles