Kasutajainfo

Risto Isomäki

1961-

Teosed

· Arthur C. Clarke ·

2061: Odyssey Three

(romaan aastast 1988)

eesti keeles: «2061. Kolmas odüsseia»
Tallinn «Kupar» 2000

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
3
4
8
5
0
Keskmine hinne
3.25
Arvustused (20)

Praegu kiirgab Jupiter neli korda rohkem energiat, kui ta Päikeselt ise saab. Seega on ta taevakeha, millel tähestaatuse saavutamine läks aia taha. Clarke’ arendab mõtet edasi: 21. sajandi algul muutub Jupiter väikeseks täheks ja talle antakse uus nimi- Lucifer. Jupiter oma kuudega moodustab väikese planeedisüsteemi. Luciferi kaaslasele Ganymedesele rajavad inimesed oma koloonia. Ka Europa temperatuur ja muud tingimused võimaldaksid selle pinnal inimtegevust, aga.... Neli miljonit aastat tagasi viibisid Päikesesüsteemis tulnukad, kes andsid tõuke ahvide arenemiseks inimesteks ja jätsid Europa’le oma rajatise ning teate, et see Jupiteri kaaslane ei ole inimeste jaoks. Eelmisest kahest “Odyssey”-ast tuttav Heywood Floyd on ka siin peategelane. Lugesin huviga romaani teaduslik-tehnilised osad, aga kummitama jäi küsimus: milleks on Clarke teosesse toonud rohkesti inimtegelasi? Lehekülgi vahele jättes libistasin end nendest peatükkidest üle. Seepärast 3.
Teksti loeti soome keeles

Paljut selle sarja kohta olen öelnud "2001" ja "3001" juures. Siin vaid, et minu arust on tegemist saja nõrgima raamatuga, mille ingliskeelse versiooniga läksin kunagi diagonaallugemisele, et saada teada, millega see lõpeb. Ja tõlkija oleks võinud natuke rohkem vaeva näha, mõnest lausest sai ikka aru alles peale seda, kui ta mõttes tagasi inglise keelde viia.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Täielik pettumus eelmiste osadega võrreldes. Polnud seal midagi sellist, mida meenutadagi. Jääb vaid eelkirjutaja arvustusel põhinev lootus, et viimane osa parem on.
Teksti loeti eesti keeles

Appikene! Kas isand Clarke to~esti oskab nii halvasti kirjutada vo~i oli see ko~ik eellugu 3001`le? Sest raamatut ennast nagu ei olnudki leida...To~lkest nii palju, et oli ta mujal kuidas oli, aga olid paar kohta, mis lausa loksusid silma ees kui sinililled tuules. Juttu oli hiirte ja kosmosemeeste parimatest plaanidest, ja seal juures olevast märkusest, et tegemist olevat ilmse vihjega J. Steinbecki romaanile "About mice and men." Kui mu vana mälu mind ei peta, siis oli tegemist veel vanal heal Inglismaal elanud poeediga, kes läinud kord jalutama, lo"o"nud kogemata jalaga segi hiirepesa ja kirjutanud seepeale s22rase luuletuse: *The best laid plans of mice and men...* Ja märkus `der Bundi` juurde, et p2ritoluks saksa keel. Tegemist oli nagu afrikaansiga, kui midagi maailmakorralduses kiiresti muutunud ei ole.Ja mis veel silma hakkas... lipnik Kije fantoomisiku na"itena. Nojah. Meie idanaabri kultuuri teades meenub sealt kohe fantoomisik, kel nimeks Kizhe.... aga ehk oli see vaid arvuti suutmatus Zhelee tähte välja lugeda... Aga et nii palju vääratusi kohe esmapilgul silma hakkas, tegi meele kurvaks. Clarkest hakkas kahju. Ta oleks siiski nagu tsipa parema to~lke ära teeninud.
Teksti loeti eesti keeles

Sai see raamat olude sunnil lausa poolteist korda järjest läbi loetud, mõtlesin siis et kirjutaks ta kohta ka midagi, aga kui järele mõtlema hakkasin, tuli välja, et polegi nagu millestki kirjutada. Ekspeditsioon Halley komeedi tuumale, kus ei avastata midagi huvitavat, seejärel retk Europale, mille kirjelduse lugemisel ma samuti mõtlesin, et saaks see juba rutem läbi. Raamat algab ei millegagi, lõpeb eimillegagi ja see vahepealne osa on samuti täidetud eimillegagi. Hiiglama suur teemant? No ja mis siis?
Teksti loeti eesti keeles

Esiteks pisut sapine märkus: nüüd ma siis tean, miks Odüsseia-sari nii suures s^riftis ilmub -- vastasel juhul võtaks üks keskmine peatükk enda alla vaevalt üle ühe lehekülje. Okei, natuke liialdan, aga nagu näete, siis äramainimiseks häirisid need ülilühikesed peatükid piisavalt.

Niisiis, lugesin raamatu läbi, panin kõrvale ja jäin mõtlema -- mis see siis nüüd ikkagi oli. Kuhu on peidetud kogu põnevus? Üksikud paljulubavad teemaarendused on pooleli jäetud, dialoog on mittemidagiütlev ja mis kõige kurvem, raamat ei pannud üldse mõtlema :(

Siinkohal meenub ammuloetud Hawke`i "Patrian Transgression", kus pärast mingit konverentsi hakati ühe olulise kõneleja juttu "pulkadeks lammutama". Kavalate masinate töö tulemusena selgus kõigi pettumuseks, et kolm päeva kestnud ilus ja pealtnäha sisukas jutt sisaldas tegelikult nullinformatsiooni. Vaat selline tunne tekkis pärast "2061" lugemist ka mul endal.

Teksti loeti eesti keeles

Veider, ma polegi talle enne kommentaari kirjutanud. Lugesin ta teist korda nüüd läbi ja tegelt sellepärast, et arvasin - see osa on mul lugemata. Ja nii arvasin esimese veerandi raamatust. Siit vihje, esimesel lugemisel ei jätnud ta üldse mingit emotsiooni ega talletunud mälupanka. Teisel lugemisel jäi ka tunne, et point on jutul nagu puudu. Sündmused toimuvad aga millegi eriliseni ei jõua. Küll aga oli vahelduseks päris hea lugeda ulmeromaani kus on oldud võimalikult elutruu nagu mulle tundus :) Ses mõttes, et asi oli hariv. Muidu on ikka põhirõhk ulmel ja põnevusel ja harimismoment on null. Seepärast annan ka nelja. Et viit saada oleks võinud ta olla ka põnev lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Lõpus oli nagu "wtf?". Mu arust jäi lõpp kudagi poolikuks. Mis oli siis raamatu mõte? Et siis näidata vaid kuda siis neil edasi läks. Ja lõppu pooleli jätmine(Lucifer hakkas kustuma)nagu tuleks järg, kuigi seda kirjutada ei kavatsenudki, oli nati nõme. Aga ei usu, et neljas osa oleks tulnud neist parem. Tegelt oli vist isegi kolmas osa liiast. Vast kribas selle vaid selleks,et saaks triloogia valmis? Suva, lugemiseks kõlbab, kuid eelmised osad oli köitvamad. Imho oleks u 100 lehekylge rohkem tegevust selle vast huvitavamaks teinud, aga ei usu, et seegi oleks saand raamatu päästa. Tugev 3 või mis iganes. Põnevust selles oli vaist vaid nii palju, et kas nyyd pääsevad või ei? kuigi oli juba algul teada et pääsevad. Taga kaanel oli kirjas, et kohatakse uuesti HALi ja bouit, kuid nendega oldi vaid 2 peatykki, kus ta ka enda eelmiseid osi järgi tegi. Ja mingit suuremat jõudu Woody mu arust kah ei kohanud, nii et taga aetud lugu oli jama. Kõige naljakam koht oli vast lõpus kirjutatud tekst. :/
Teksti loeti eesti keeles

Aga mulle jälle meeldis. Võib-olla oli asi selles, et lugesin järjest kolm "Kosmoseodüsseiat" läbi ja tean, et kolmas ei ole Clarke`il ka viimaseks jäänud. Naudin lugedes ka seda, mida paljud ilmselt ei naudiks - üksikasjalikke tehnilisi kirjeldusi. Clarke on selle ala meister.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

See oli vist Doyle`i raamatute all, kus valdav enamus kommenteerijaid vingus, et ei ole teaduslikult mõeldav ja nii edasi. Siin jälle pirisetakse, et on teaduslik. Ise ka teate, mida te tahate?

Lugesin, meeldis, aga erilist vaimustust ei tekitanud. Neli.

Teksti loeti eesti keeles
x
Kalevipoeg
15.04.1977
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Pean nõustuma, et nõrgem, kui sarja esimene osa - aga lõbusam. Lõpp aga... Tegelikult see mulle isegi meeldis. Ehkki alguses oli see teatav pettumus, mõistsin raamatu üle järele mõeldes, et see oli tegelikult ainuvõimalik lõpplahendus. Mustandi mässajad on inimlikult mõistetavamad, neile on kergem kaasa tunda, nad on isegi sümpaatsemad, aga tüüpiline inimene, kes sellisesse olukorda satuks, astuks ilmselt esimesel võimalusel ikkagi rajalt maha. Funktsionaalid ajavad oma asju? Ja siis? Keda see morjendab? Suurkorporatsioonid ajavad ka oma asju, ehk isegi jõhkramalt - ja enamik inimesi ei hakka mässama. Ja sellise äärmiselt olulise tõe raamatusse raiumine on üks harukordselt julge tegu. Mingi muu lahendus oleks tegelasega (keda hr. Tänav äärmiselt täpselt iseloomustas) vastuollu läinud.
Teksti loeti eesti keeles

Hullemaks läks...Teine episood oli hea. Väga hea kohe, aga episoodid üks ja kolm? Panid õlgu kehitama. Laulud, mis kellelegi midagi öelda võivad, on minu jaoks tundmatud, lugude ülesehitus sarnaneb esimese raamatu omale (esimesel ja kolmandal). Ei midagi uut. (P.S. Ei tasu tõlkijat kividega loopida. Kui on Ollõkainen, siis milleks, härra Meelis Sepp, tõlkija selle siis väänutama peaks? Ollökainen? Ollykainen? Ei, see poleks hea tõlkimine. Ehk oleks ta pidanud selle teise autori vea, eesnime Raivo, kah ära muutma? Mitte, et ma kividega nõus ei ole, aga tõlkija pole milleski süüdi.)
Teksti loeti eesti keeles

Jordanil ja Jordanil on suur vahe. Eepiline tellis kannatab enamat, kui sadakond lehekülge. Jordanile nii omane ja hiljem levinud jututeemade vahetamine ei sega lugemist, kui lehekülgi on tuhat, pigem tõstab ehk pinget. Aga New Spring ei ole eepiline tellis ja süžeeliinid ei vaheldu, ent ometi on neid kaks - ja sealt tekkis küsimus, miks oli need kaks eri lugu ühte kokku susida? Mõlemad olid ju omaette loetavad lookesed, täiesti neljaväärilised. Aga koos nemad olid ja sestap ka kolm.
Teksti loeti inglise keeles

Sarja viimane raamat on oma kvaliteedilt keskmisel kohal. Suur labürint (Hrad Spein) meeldis mulle väga, oli ainult peategelane ise ja fantastiline keskkond. Meenutas esimese raamatu tsooni, ainult et enam ei olnud Strugatskite stiilis, vaid midagi uut, omapärast ja ainulaadset. See, mille suunas autor tegelast kogu aja lükkas, loo kandev idee. Ja kui lugu oleks sealkandis lõppenudki, oleks hinne tulnud kõrgeim ja Martiniga võrdlemist oleks pahaks pannud (mikroskoopilise putuka osas oleks olnud Martin). Aga... sellele järgnes suure lahingu pikk kirjeldus, mis ei olnud ju paha, aga oli hoopis teine ooper ja mille sarnast on läbi aegade korduvalt kirjandusse jõudnud. Ajas haigutama ja kaaluma teist kolme. Ent siiski - taas meenus Hrad Spein (Martinil pole sellele midagi samas kaalukategoorias vastu panna). Kokkuvõttes leppisin endaga nelja peale kokku.
Teksti loeti eesti keeles

Sarja kõige nõrgem raamat, tegevus ei liigu praktiliselt üldse edasi, naljad tundusid olevat naljade pärast ja midagi ilusat/vägevat/eepilist ka sisse ei mahtunud.
Teksti loeti eesti keeles

Pole suurem asi arvutimängude mängija, sestap ei mõista selleteemalist kriitikat. Raamat oli kirjutatud lääne turule ja mina kui läänlane võtsin selle lääne turul ebastandartse teosena rõõmuga vastu. Sarnaseim teos on ehk tõesti Ashinari kroonikad, aga Belials (siis veel) kirjutada ei osanud, jalutas loost kiiresti läbi. Pehhov aga suutis kirjeldada, nalja visata ja teha kummardusi teistele autoritele - elik teha just seda, mida heast loost ootan.
Teksti loeti eesti keeles

Sparhawk on oma kivikese kätte saanud - ja nüüd läheb asi tõsiseks. Kivi nimega Bhelliom enese kätte saamine on nimelt ka tema vastaste sihtmärgiks ja selle nimel ei kohku nad tagasi mitte millegi eest. Mis aga raamatu omataoliste seas tõeliselt eriliseks muudab, on raamatu keskel olev keeruka sisepoliitika ajamine ja arhiprelaadi valimine. Kui see tehtud, siis on raamat praktiliselt läbi ka ja pahluaste nahutamine tundub seal juba täiesti kõrvalisena.
Teksti loeti inglise keeles

Võrreldes esimese osaga on siin tuurid alla keeratud -sellest siis ka neli. Okei, Eddings kirjutab väga hästi, aga lugeda terve raamatu vältel sellest, kuidas mööda vihmaseid ja süngeid tasandikke ühteainsat kivi taga aetakse, läheb siiski veidike tüütuks. Selle osa pisiseiklused on vähemtähenduslikud ja teiste osadega nõrgemini seotud - ja vaid Eddingsi suurepärane jutustamisoskus muudab selle tegelikult tüütu sisu loetavaks.
Teksti loeti inglise keeles

Tegemist on tõeliselt hea raamatuga, kus ulme on teisejärguline - maagia on vaid veidike vürtsi loole, kus sündmused hoopis muude põhimõtete järgi toimuvad. Hargla on selle looga saanud lahti oma vahepealsest kammitsetud olekust ja jõudnud uuele headuse tasemele. Loos on palju erinevaid ja häid ideesid, mis kokku segatud seni IMHO autori parimaks looks. Kui võrrelda seda romaani teiste teostega, mida pean Indreku tippsaavutusteks, ehk siis "Pan Grpowski jõulude" ja "Uskmatuse hinnaga", siis on see tekst palju lihvitum. Teises osas on küll paar konarust, osad vahelduvad minu maitse jaoks liialt kiiresti ja tekst jätab liialt hüpleva mulje, ent algus ja lõpp on sellestki puudusest vabad. Sisu kohta nii palju, et maailm on siin võõras, aga samas on romaanis palju lõbusaid momente, mille tähendust võiks mõista ainult meie maailmale mõeldes. Nii näiteks on teise osa õiglaste liikumine peaaegu äravahetamiseni sarnane maffia tekkelooga. Nimedki jutustavad päris palju: põhjas skandinaaviapärased, lõuna pool tundusid romaani elementidega olevat, esimese osa peategelane oli Blagomir... Kõik see andis loole hoogu juurde enam, kui katsetused Sindbadi retkede vallas muinasjuttu, maailma legende, hilisaegade kirjandust, araabia õhustikku ja ajalugu kokku sulatada. Kes raamatu kaanelt sisututvustust loeb, arvestagu sellega, et see on alles algus. Tegelik raamat algab alles seal, kus raamatu kirjeldus lõpeb. Kiidusõnad Harglale - tema uus romaan tõukas "Matagoonia" minu isikliku lemmiku kohalt eestlaste kirjutatud ulmeraamatute seas. Mortis on surnud, elagu Hargla.
Teksti loeti eesti keeles

Selle jutu võis juba ilma igasuguse kõhkluseta "Algernonile" saata. Kallis Kristin - sa oskad päris hästi kirjutada - ehk ei olegi selle lõpuga nii palju vaeva näha vaja. See kirjeldamise pool on Sul ju fantastiline. Praegusel kujul on aga see lõpp väga higine ja pingutatud.
Teksti loeti eesti keeles

Lõpust ei saanud mitte vähimalgi määral aru. Algus oli aga piisavalt lustakas, et seda teksti isegi nautida võiks. Kokku siis kaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üleüldiselt tundus see raamat olevat palju ladusam ja mõnusam, kui oli seda Stone of Tears. Paraku kippus selle ladususe juures puudu jääma sellisest "ideelisest poolest". Naljategemine naljategemise pärast ja seiklemine seikluste pärast võivad mõlemad ju olla head lugeda, kuid mind ennast nad ei kütkesta kahjuks kuigivõrd. No hüva, see "ideeline pool" ideeliseks pooleks, aga teine asi, mid häirima kippus, oli lõpp. Erinevad tegevusliinid läksid minu jaoks liialt umbe ja omandasid sellise keskmise hollivuudiliku märuli kirjanduslikud mõõtmed. Kakeldakse, tormatakse, äsatakse mõõga ja maagiaga ja raske on aru saada, kes või miks või mismoodi nüüd see kõik TÄPSELT oli. elukad nimega miswrithid ja nende relvad yabreed ja hõbesülfid segunesid kõik üheks pudruks, kus kaotasid oma näo. Idee on muidu selline, et maailmas, kus Richard elab, käib ringi üks paha, kel on Freddy Krügeriga sarnased omadused. Erinevalt vanast heast Freddyst ei ole ta aga mitte tapahimuline maniakk, vaid hoopis sihikindel ja salakaval maailmavallutaja. Richard peab siis talle algul oma kodumaal ja pärast Vanas Maailmas, kust see freddylik imperaator pärit on, vastu astuma. Asja käigus jääb talle ette üks imperaatori kasutuses olev liik, mis pärastpoole on täielikult välja surnud liik. Elagu keskkonna ja looduse kaitse fantasyraamatutes!
Teksti loeti inglise keeles

Kaunis igav ja mõttetu lugu, aga ühte ka panema ei hakka. Selle teose lugemine on aja raiskamine, aga mitte kuritarvitamine.
Teksti loeti eesti keeles

Jyrka!!! Kui sa tõesti mõtlesid seda, mida sa eesti keeles ilmumise kohta ütlesid, siis avaldan sulle austust. Tegemist on tõeliselt laheda lugemisvaraga, mis sundis suvi otsa ringi käima, kõht naerust kõveras. Pole kohanud veel teist sellist Strugatskite raamatut, kus tegelaskujud oleks nõnda värvikad ja samas elavad. Lugedes kippusin mitmes kohas kõhklema, mõeldes tõlgetele. See on tõepoolest täis pärleid, mis eriti hästi tunduvad kõlavat just vene keeles. Kes iganes soovib Strugatskite loomingut lähemalt tundma õppida, peab lugema ka seda raamatut.
Teksti loeti vene keeles

Rõhuvalt ilmetu ja igav, mõttetult allegooritsev... Enamust selle raamatu sisust näeb naasama all tänaval ka. Destruktiivne kriitika kriitika enese pärast. Hulk lakkumist(mida ei tee ise ega mõista ka teiste juures)ja null tegevust. Üks ebameeldivamaid raamatuid, mida lugenud olen.
Teksti loeti eesti keeles

Olin arvanud, et peale Gulagi Arhipelaagi lugemist ei suuda mind üllatada mitte üheski maailma raamatus leiduv sadism, vägivald ja jõhkrus. Eksisin rängasti. Goodkindi lugedes poetasin raamatu poole lehekülje pealt käest ja suutsin end vaid suure sundimisega jätkama panna. Selle eest kindel viis! Pole lihtsalt teisi selliseid raamatuid, mis suudaks nii veenvalt teha selgeks, et pahad on ikka tõesti pahad ja et neid on vaja mättasse lüüa. Terry Goodkind on suutnud seda vägagi edukalt ära põhjendada. Raamat on palju hajusam, kui esimene tellis. Kahlan ja Richard seiklevad maailma täiesti erinevates otstes. Alguses ei liigu tegevus eriti, ta kipub venima. Sealt oleks andnud oma sada head lehekülge koomale tõmmata küll. Aga pärastpoole tuleb Goodkindi spetsiaalteema ehk siis sadomasostssenid, teos muutub mõnes mõttes (küll kahtlases mõttes) klassikaks, ja see päästab hinde. Raamatu tekitatud tunne oli lihtsalt liiga võimas, et saaksin alla viie panna. Lõpp on aga taas esimese raamatu kerge ja humoorikas partner. Paar tuttavat muuseas lugesid Goodkindi minuga samal ajal ja leidsid, et tema maagia kirjeldused ja omadused on seni kohatud teoste kohta parimad. Ei ole selles ise küll nii kindel, aga kuna nemad ei ole BAASi arvustajad, siis leidsin, et peaksin selle ära märkima.
Teksti loeti inglise keeles

Tundus olevat hale Tolkieni kloon - Sõrmuste isandale mõeldes oskasin kuni raamatu viimase kolmandikuni täpselt ennustada, mida tegelased teevad või ütlevad. See mulle aga ei meeldinud. Mis huvi on asja lugeda, kui midagi uut pole raamatust leida? Lõpp muutus aga tugevamaks, eriti lahingustseenid ja linna piiramine. Taplusest oskab see autor tõepoolest hästi kirjutada, igasugused võitluste kohad raamatu esimeses kahes kolmandikuski teevad teose päris loetavaks - aga kahjuks on seal raamatus palju muud ka.
Teksti loeti inglise keeles

Peab tunnistama, et autor on palju lugenud. Eriti palju veel igasuguseid teoseid, kus kirjeldatakse sadismi ja piinamisi. Need stseenid olid tal tõepoolest IMHO parimad, mis ükskõik millises ulme alaliigis ükskõik mis ajal ükskõik kelle poolt kirja on pandud. Aeg-ajalt on Goodkindi lugedes lausa selline tunne, et nii haiglase fantaasiaga tüüp ei saa olla terve mõistusega. See, mis sadismi kõrval on, enam nii ainulaadne ei ole. Kohati on väga head huumorit, põnevust jagub samuti. Igati loetav. Sisust: Maailm on maagia abil jagatud kolmeks. Ühes osas elab nooruke Richard. Ühel päeval kohtab ta kurja võluri Darken Rahli eest kaitset otsivat neidu - kes pole aga mitte tavaline neiu. Richard, neiu kahlan ja kaks Richardi sõpra, Zedd ning Chase, asuvad päästma maailma.
Teksti loeti inglise keeles

Kindlasti väga professionaalselt kirjutatud teos inimeselt, kes ajalugu tunneb. Seetõttu on ka ta vahva ajarännuraamat igati hariv lugemismaterjal, mis teeb kaunis täpselt selgeks, kuidas, miks ja millises õhustikus tekkis U.S.A, mis oleks selle riigi tekkimise ära hoidnud, mis tagajärjed oleks olnud sellistel ja teistsugustel sündmustel...

Ajarännu osa tavapärasus ja vähene uudsus mattub siin populaarteadusliku käsitlemisele sarnaneva ajaloo alla, selgelt on tunda, kumb osa teosest autorile endale hingelähedasem on.

Teksti loeti inglise keeles

Algus ei tundunudki kõige hullem, oli võetud hulk klisheesid ja need tempokaks teoseks kokku miksitud. Lugedes oli iga hetk tuttavlik tunne, et näed, nüüd võtab siit ja nüüd sealt. Paraku - mida edasi raamat läks, seda hullemaks läks. Laenatud teemad kippusid venima, teos kaotas oma hoogsuse, ja ajas lõpuks lausa ahastuse äärele. Ei suutnud minu vaene pea mõista, milleks seda mitut maailma vaja oli. Erinevatest maailmadest, maailmade vahel rändamisest - köigest sellest on ka enne Belialsi kirjutatud, seda on tehtud ÄÄRMISELT palju, ja äärmiselt palju paremini. Kui algus veel tänu kiirele laenude vaheldumisele mingi oma näo sai, siis lõpp oli vaid võõraste eeskujude matkimine - vähemalt selline mulje asjast jäi.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on suhteliselt talutava raamatuga, kus seekord ei olnud küll nii palju huumorit, kui eelnevates osades, aga see-eest veidi rohkem inimlikku lähenemist. Seekord ei tundunudki raamat nii vastikult - või naljakalt - üheülbaline. Ja veel üks asi, mis meeldis, oli lõpp. Siin ei olnudki suurt ja au ning kuulsust toovat kangelastegu. Hea vägitegu ning pinev probleemile lahenduse leidmine küll olid, aga seda, et Harry asja taga, võisid teada vaid neli isikut. Otse loomulikult ei ole viis puhas, vaid miinusega, aga siiski - piisavalt hea raamat, et aega maha võtta ja end lugema unustada.
Teksti loeti eesti keeles

Lastekirjandus või mitte, aga see konkreetne ood Harry Potteri vahvusele ja muudele õilsatele omadustele ei meeldinud. Ja olen täiesti kindel ka selles, et see ei oleks meeldinud isegi mitte siis, kui ma oleks olnud noorem. Tegelased olid loo nautimise jaoks liiga üheplaanilised ja lamedad - nende käitumist prognoosida oli enamasti lihtsam, kui homset ilma ennustada. Otse loomulikult ei ole ta mitte kõige hullem kraam, mida lugeda, paaril korral suutis Rowling siiski üllatada, ja selle eest tuleb olla vaid tänulik. Lisaks pean tunnistama, et olles lugenud teksti nii inglise kui ka eesti keeles, leidsin, et need, kes vaid eestikeelsega lepivad, kannatavad rängalt. Ingliskeelne Rowling on kohe märkimisväärselt parem!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kohe alguse tasuks &aumlra m&aumlrkida, et John Varley sari "Eight Worlds" ei ole v&aumlhemasti autori enda poolt sarjaks kavandatud. Autor lihtsalt kasutas juba valmis tausta eri romaanide s&uumlndmuste jaoks, muutes isegi seda raamatust raamatusse. Nii et neile, kes "Eight Worldsi" raamatuid kui sarja lugeda tahavad, v&aumlike hoiatus

Tegemist on &uumlhe minu lemmikuga ulmevallas. Teosel puudub kindel tegevusliin, tegelane lihtsalt elab oma elu, satub omavahel kaudselt seotud seiklustesse, ja kuna ta ametiks on ajakirjanik, siis on ta ka pidevalt seal, kus toimuvad OLULISIMAD s&uumlndmused.

S&uumlndmused toimuvad inimkonna poolt olude sunnil (planeedil Maa looduskaitsega aktiivselt tegelema hakanud tulnukad, kelle lahendus k&oigile keskkonnakaitselistele probleemidele oli lihtne, geniaalne ja veidi ka traagiline) Kuul, kus inimeste elu korraldab superkompuuter. Paraku ei suuda keegi enam ette kujutada, KUIDAS see masin t&ouml&oumltab, ja mida konkreetselt teha rikete v&aumlltimiseks.

Teos k&oumlidab esiteks juba oma peategelasega. Hildy, nii on selle ajakirjaniku nimi (tema algset sugu m&aumlletab vist vaid veel tema ema, kui temagi) on fantastiline suuvooder, killuviskaja, iroonitseja, s&uumlmpaatselt hoolimatu ja literaat. Mitmes sarnase arendusega ja samuti minavormis raamatus esinevad peategelased on paraku vaid Hildy kahvatud varjud. Autor pilkab Hildy suu l&aumlbi k&otildeike ja k&otildeiki. Ja isegi raamatus "positiivse hinnangu saanud tulevikukontseptsioonid ei p&auml&aumlse kriitikast...

Teine raamatu suurematest voorustest oleks ideede &uumllik&uumlllus. Tegemist on "The Tortureri" sarja k&otilderval k&otildeige tugevama maailmaehitamisega, kus l&aumlbisegi koos fantastiline nanotehnoloogia, arvutite arengu, geneetika ja kogu &uumlej&auml&aumlnud teaduse arengu prognoos ja suht detailne kujutamine. Tegemist on ilmselt k&otildeige tugevama teaduslik-tehnilise ulme esindajaga, mis mu lugemislauale on sattunud. Ja kogu sellest "rauapeost" hoolimata on tugev ka sotsiaalne plaan, teatri, kunsti ja muu kultuuri arengu kujutamine.

Kolmas teose tugev k&uumllg on huumor. Teos on t&aumlis nalju, millest iga&uumlks kui lihvitud briljant, meeldej&auml&aumlv, vapustav ja vahel ka m&otildetlemapanev. Parem on mitte kokku lugeda neid naerukrampide hoogusid, mis mind seda raamatut lugedes tabasid...

Neljandaks - &uumlllatused. Lugesin seda raamatut neli aastat j&aumlrjest - ja siis veel kord sama kaua. P&otildehjuseks olid pikad pausid, mida ma lugemisse tegin. &Uumlllatus &uumlllatuse otsa - sellest tekkis selline tappev segu, mis mul lugemist j&aumltkata ei v&otildeimaldanud. Pidin lihtsalt vahepeal pausi tegema ja raamatust hinge t&otildembama.

Muide, raamat ise on selline, mis ulmekauget inimest ka ulmest eemaldada v&otildeib. Seda lugedes ei suutnud ma enda elamusi ainult enesele hoida ja jagasin muljeid ka &uumlhe s&otildebrannaga. Kahjuks ei saanud ta osa raamatust kui tervikust, ainult kohtadest, mis mulle eriti meeldisid. Huumor teda k&oumlitis, aga ideed j&aumlid talle h&aumlguseks. Sealt p&aumlrineb ka k&otildeige kriitilisem ulme m&auml&aumlratlus, mida ma kuulnud olen - "Dinosaurused Kuu peal ringi trallitamas, no kas pole see jama, mida sa loed."

Teksti loeti inglise keeles