Kasutajainfo

Arturo Perez-Reverte

24.11.1951-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Arturo Perez-Reverte ·

El club Dumas, о La sombra de Richelieu

(romaan aastast 1993)

eesti keeles: «Dumas` klubi»
Tallinn «Varrak» 2006

Hinne
Hindajaid
11
3
0
0
0
Keskmine hinne
4.786
Arvustused (14)

Niisiis raamat «Dumas’ kulbist». Tõenäoliselt rohkem tuntud Polanski filmi järgi «Üheksas värav». Eks minagi otsisin raamatu üles just selle tõttu. Ja ei pidanud sugugi pettuma.

Sisust. Olulised märksõnad on vanad raamatud, okultism (hermetism), salaühing, dþinn, sigaretid. Ning muidugi kuulub sinna juurde lahutamatult hea ja kuri, deemonlik naine ja ingellik naine ning lisaks sellele väga palju vihjeid kirjandusele (ilma põhjaliku mälestuseta «Kolmest musketärist» on seda vaata, et võimatu lugeda). Põhimõtteliselt on meelega raamatusse tiritud film-noir õhkkond ning kogu lugu keritakse lahti vastavalt kaanonitele.

Kes on näinud filmi, sellele on üldiselt tegevus ka ära jutustatud. Siinkohal ei tahaks hakata tegema filmi ja raamatu võrdlevat analüüsi ning ma loodan, et piisab vaid tavalisest tõdemusest, et olles loolt ja tegelastelt sarnased on nad siiski kaks eri asja. Filmis on üsna palju Polanski loomingut – mis muide ei tee seda halvemaks, pigem vastupidi. Oh jah, tagasi raamatu juurde.

Juba temaatika ja ülesehituse järgi võib aimata, et miskitpidi jätkab romaan Eco «Foucault’ pendli» traditsiooni. Võibolla laiemalt öeldes Borgese ja Eco traditsiooni. Seega siis semiootiline, erinevate kihtidega teos, mis püüab lugejaga mängida ning tekitada seoseid väljaspool raamatut ning sealset tegevustikku. Muide, Ecole on vähemalt kaks korda ka päris otse vihjatud.

Etteheidete poole pealt. Jääb mulje, et lõpp on natuke liiga rabe ning alguses plaanitud tegevusliinid ei jookse päris nii kokku, nagu oleks (võibolla) vaja olnud. Selles mõttes jääb ikka Eco ja Borgese tippteostele alla. Aga kõik see ei riku lugemiselamust sugugi.

Ulmekirjanduse hulka saab seda raamatut liigitada samadel alustel nagu ka «Meister ja Margaritat» – kui on ikka Saatan ise tegelaseks hakanud, siis käib þanri alla küll. Nagu Jürka ütles – Urban fantasy.

Teksti loeti inglise keeles

On muidugi kiusatus filmi ja romaani võrrelda, aga mõtekam on piirduda tõdemusega, et mõlemad on omas fenomenis märkimisväärsed meistriteosed. Polanski on võtnud raamatu mitmest liinist ühe, “Kolme musketäriga” seotud arengud välja jätnud, tegelasi ja sündmusi kokku seganud. Mõneti on film austusavaldus romaanile. Palju muud ka veel. Aga romaanist endast.

“Locus” nimetab Perez-Reverte teost literary fantasy’ks, mis ehk urban fantasy’st tõesti täpsem määratlus. Romaani üks mõõde olekski kirjutatud sõna iseolemise ulatuse tajumine inimese poolt. Umberto Ecole on koguni kolm viidet... rääkimata muudest poetatud viibetest kirjandusmaailma suunas. Ülesehituselt on tegu detektiivromaaniga (sellise karmi koolkonna omaga; kangelane joob pidevalt dzhinni, suitsetab, saab peksa, on paras küünik ja buldogihambumusega loo küljes kinni), ent mõrvad juhtuvad alles teose keskel.

Lugu algab sellest, et Lucas Corso - bibliofiilisete haruldusete vahendaja - saab kaks pealtnäha mitte mingit seost omavat tellimustööd. Ta peab tuvastama, kas üks käsikiri on tõesti autentne Dumas’ “Kolme musketäri” peatüki käsikiri, ja kas üks teatav 1666.aastast pärit raamat, mis väidetavalt olevat manuaal ühenduse loomiseks Saatanga, pole mitte võltsing. Peletades oma minevikust pärit tonte, leiab Corso end peagi eluohtlike sündmuste keeristest, mis oleks nagu “Kolme musketäri” lavastused. Pealegi hakkavad kaks lõnga segunema - Corso täheldab hämmastavaid sarnasusi demonoloogilise teose “De umbrarum regni novem portis” ja Dumas’ elukäigu ning romaani vahel. Lisaks on kõik toimuv otsekui elustunud põnevusromaan (no ja mõnes mõttes ongi seda), kus kangelase amuursed seiklused segunevad vere ja mõrvadega. Corsole tekib salapärane abiline imekauni noore tütarlapse näol, kes väidab enda nimeks olevat Irene Adler.

Lähemalt ei tahakski sündmustikku avada. Ütleme, et tegu on kohustusliku lugemisvaraga inimestele, kes huvituvad a)müstilis-semiootilistest mõttemängudest; b)demonoloogiast ja medievaalsetest müsteeriumitest; c)Dumas’ vanema talendist ning arvavad (õigustatult), et enamus ekraniseeringutest ja tõlgendustest ei suuda kaugeltki hõlmata kogu suurteose skoopi ning et selle kangelasi on alandavalt idealiseeritud või lihtsutatud.

Romaan võib avaneda üllatavalt mitmes plaanis ja kuni viimase lõiguni on autoril salatrumbid varukas. Et igaüks meist saaks saatana, keda ta väärib. Kui siiski võrrelda Eco “Foucoult’ pendliga”, siis ütleksin, et Eco on rohem semiootik ja Perez-Reverte kirjanik. Lugemiselamust sobivad kirjeldama sõnad eufooria, joovastus, vaimustus.

Teksti loeti inglise keeles

Alguses nägin Polanski filmi "Üheksas Värav" ja raamat ilmselt olekski lugemata jäänud, kui üks eelarvustajatest poleks seda tungivalt soovitanud. Lugesin ja üllatusin meeldivalt. Hoopis teine tera. Muidugi andis kõvasti juurde see, et olen juba umbes kakskümmend aastat olnud paadunud Dumas` fänn, eelkõige just musketäride. Aga raamat oli hea. Alguses tekitati Necronomiconi noorema venna, "Varjude Kuningriigi Üheksa Värava" ümber piisavalt salapärane õhkkond ja asjale lisandus kogu raamatu meeldivalt keskaegne ja okultistlik õhkkond. Lõpp vajus küll natuke ära. Selles mõttes, et härra Varo Borja saatus jäi mõnevõrra lahtiseks, aga no olgu peale. Raamat kubiseb kirjanduslikest vihjetest. Eelkõige Musketärid ja muu Dumas` looming, aga ka Moby Dick ja Don Quijote käivad korduvalt läbi. Siiski, Andrei poolt täheldatud eufooriat ja joovastust nagu ei täheldanud, põnevust aga küllaga. Raamatu lugemiseks vastava meeleolu tekitamiseks aitas kõvasti kaasa ka lugemise ajal ohtralt kuulatud Cradle of Filth.
Teksti loeti inglise keeles

Nagu paljude eelpoolkirjutajategi jaoks, oleks mul see raamat jäänud lugemata, kui poleks olnud Polanski filmi, seega poleks hinnet andes vahest siiski aus filmist päris mööda vaadata. Personaalselt väidaks ma, et raamatule isegi annab teatavat vürtsi see, kui sa oled filmi näinud. Miks? Sest film jättis paljusi asju lahtiseks või vaataja enda otsustada, samas kui raamat vahest liigagi taktitundetult kõik vurinal ette luges JA filmi süžee ei läbinud põrmugi sama trajektoori, mis raamat. See oli palju fokuseeritum, salapärasem ja teravam.

Ma ei tahaks siiski raamatu vastu ülekohtune olla, sest film ja raamat on üsna erinevad meediad ja nende võimalused on erinevad, seega ei saa neid otseselt võrrelda. Ütleme nii, et kui raamat tekitas kaks, omavahe põimuvad sündmusteahelat, siis filmis oli üks neist suuresti kõrvale jäetud ja keskendutud ainult ühele. Just seetõttu on soovituslik filmi enne näha, sest see annab ära ainult pool raamatu süžeest.

Kuid tulgem tagasi lõpuks raamatu enda juurde. Väga värskendav on näha kõikidele nende Bobide ja Joede vahel ehteurooplasliku (nii voorustes, kui pahedes) tegelast, kes vahelduseks kasutab ka neid muskleid, mis asuvad tal peas, mitte neid mis asuvad biitsepsites või kusagil mujal. Nagu siin juba märgiti on Lucas Corso omamoodi raamatudetektiiv, kes elab džinnist, sigarettidest ja inimestega manipuleerimisest. Samas on tegu inimestega, kes elab raamatutest, nii otses, kui kaudses tähenduses.

Härra suhteliselt rutiinset (niivõrd-kuivõrd) elu rikub aga kaks ootamatut seika -- talle uurida antud Dumasi "Kolme musketäri" originaal (?) käsikirja ühe peatüki (Anjou vein) omaniku salapäran surm ja ühe veelgi salapärasema ja mõjuvõimsa kodaniku tööpakkumine, uurida ühe kurikuulsa üriku kolme ainukest säilinud eksemplari, tuvastamaks, milline (kui üldse) neist on originaal ja katsuda see omastada. Raamatu tegi kurikuulsaks asjaolu, et väidetavasti oli selle autor kirjutanud selle valmis Lutsiferiga kahasse ning pidi kujutama endast võtit Valgustaja tagasipöördumiseks inimeste sekka.

Hinnet pannes teglikult ma objektiivsel vahest oleks pidanud panema sellele jutule 4, aga panen 5, sest mulle see meeldis. Isegi väga. Vaatamata sellele, et lõpp läks pisut käest ära (Polanski suutis seda viga paljuski vältida oma filmis). Asi selles on, et Baas on paljuski inimeste maitse mõõdupuu ja kui ma läheksin liiga objektiivseks, siis ei saaks enam keegi aru, mis raamatud mulle endale tegelikult meeldivad. Ja seda te ju ometigi ei taha?

Teksti loeti inglise keeles

Alustan samuti filmi ja romaani võrdlusest ning nendin, et film on omas laadis parem kui romaan omas. Tegelikult on selline võrdlemine kohatu, sest ilma romaanita poleks filmi ning mõlemad on siiski sedavõrd meisterlikud, et hinnates saab rääkida vaid kõigekõrgema hinde varjunditest.

Head romaanid jagunevad minu jaoks laias laastus kaheks: need, mida neelan ning need, mida naudin. Viimatinimetatuid püüan ma aeglaselt lugeda ning pean lugemise käigus kuni tunniajaseid pause, et siis mõelda loetu üle ning lihtsalt ka naudingu pikendamiseks. Käesolev romaan kuulub just nende nautlemistekstide hulka. Juunis läkski mul üks nädal suureltajolt antud filmi/romaani nahka: vaatasin alguses eiteamitmendatkorda seda filmi, siis lugesin romaani läbi ja siis vaatasin veelkord filmi. Ükski ei seganud teist.

Võibolla ongi minu jaoks romaani suurim väärtus raamatukollektsionääride maailma palavikulise õhina edasi andmine. Ise ma end kollektsionnääriks pea, aga enamus tuttavaid peab mind küll. Igatahes mõistsin ma romaani tegelaste kirgi piisavalt...

Ah, sõna nõder! Panen oma viie siia ära ning loodan, et see romaan ikka kunagi eesti keeles ilmub – see on seda rohkem väärt, kui paljud teised.

Lugesin vene keeles, pealkirjaga «Клуб Дюма, или Тень Ришелье» ning pean naudinguga tõdema, et venekeelne väljaanne sisaldas rammusat kommentaariumi, kus pikalt laialt seletati taustasid ning teoses mainitud autoreid ja raamatuid. Inglisekeelne väljaanne oli selles mõttes vaesem.

Teksti loeti vene keeles
11.2006

Alustuseks pean tõdema, et teksti, mille ulmelisust või mitteulmelisust oleks nii raske defineerida, satub harva ette. Ilmselt on tegu siiski fantastilise romaaniga, ehkki see jääb pigem viidete kui otsese sündmustiku tasemele. See tähendab-võib ju mõista, et üks konkreetne tegelane on Kurat, samas ei ole tema juures aga ka midagi, mis välistaks täielikult ta kuulumise inimkonna hulka. Tegelikult oli "Dumas` klubi" sündmustik niivõrd kaasahaarav, et kohati võis unustada mõtted teemal "ulme-või-mitte" . Samuti on tegu esimese hispaania ulmetekstiga, mida olen lugenud-selle maa kirjanikega on mul varemgi kokkupuuteid olnud, ent seni on ainult realistlikud tekstid kätte sattunud.

Dumas "Kolme musketäri" pole ma kunagi otsast lõpuni läbinud ja seetõttu tekkis küsimus, et kas ma saan ikka kõigest aru... Sain! "Dumas klubi" lugemise eelduseks ei ole "Musketäride" tundmine. Esiteks on see kõigest romaani üks liin, teiseks asetub kaamera pidevalt Corso silmade kõrgusele ja tema hämmingut järjekordse Dumas`lt võetud stseeni lavastusse sattumise järel kirjeldatakse alati lugejale. Küll aga olen lugenud Cazotte`i "Armunud kuradit" , millele on Perez-Reverte romaanis palju viiteid ja mis ka maakeeles kättesaadav. Ilmselt annab "Dumas` klubi" teisi võtmeid ka Cazotte`i lühiromaani mõistmiseks, mida seni vaid primitiivseks moraalilooks pidasin.

Polanski filmi olen samuti näinud ja pean tunnistama, et ka mulle meeldis film rohkem. Õhustik oli kahel asjal vähemalt minu meelest hoopis teine. Film oli gootilikum ja süngem, romaanis lõi rohkem välja Vahemeremaadele omane päikeseline õhustik.

Tegelikult meeldis mulle "Üheksa värava" liin rohkem kui "Musketäride" oma. Viimane oli muidugi ka huvitav-oli d`Artagnan tõesti lollpea ja mileedi kangelane jne? Samas võib sarnaseid arutlusi hea ja kurja tegelikust olemusest teha pea iga klassikalise kirjandusteose teemal-kohe meenuvad tõlgendused Tolkieni "Sõrmuste isandast" ja Brian Aldissi katse Hamleti onu puhtaks pesta.

Romaani tegelaskujud on äärmiselt meeldejäävad ja ka mulle meeldib see raamatukogumise-temaatika-endal kah mõnevõrra see komme, ehkki kogun rohkem teoseid kui nende haruldasi eksemplare ning vaese Fargase elustiil tundub mulle puhta hullumeelsusena.

Romaani eestikeelne väljaanne(kui ehk välja arvata see õnnetu märkus tõlke kohta prantsuse keelest tiitellehel) on igati korralik ja äärmiselt hea kujundusega. "Üheksa värava" väljamõeldud gravüürid olid raamatus samuti ära toodud, need olid väga ilusad ja huvitavad vaadata ning erinevusi otsida.

Teksti loeti eesti keeles

Sisust pole vist vaja rääkida, sellest ülalpool juba piisavalt.Tegelikult olin ka mina enne näinud filmi ja alles nüüd lugesin raamatut. Tõepoolest, raamat ja film on mõlemad pisut kiivas (kumbki omale poole), aga niimoodi segatuna annavad päris omapärase fiilingu. See viimase gravüüri asi oli filmis paremini ära kasutatud, samas Rochefort`i ja rohesilmse tüdruku roll oli jälle raamatus palju sisukam.Aga lõpp vajus raamatul tõesti vedelaks. Näis nagu oleks lõpupoole ideemajanduse finantsdirektor käe vahele pannud - limiit on täis, nüüd tõmba jutt kiiresti kokku! Selle eest ka neli, mitte viis.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat ja film.

Filmiga on nii, et isegi mitmekordsel vaatamisel ei tüüta ta põhjalikult ära. Võibolla see uduse siilipilguga J.Depp on põhjuseks ja nii mõnedki kõrvaltegelased. Film on terav. Pinge on ülal kuni lõpplahenduseni.
Raamat ei ole nii terav. Raske on hinnata nii seda Dumas` vaimustust kui ka bibliofiilseid veidrusi, kuna ei jaga kumbagi. Aga mis on paeluv: armunud kurat, Corso ja Boris Balkani väike (suur?) mäng. Mäng kui ainus asi siin elus, mida tuleb tõsiselt võtta. Mäng on tõsisemaltvõetavam kui elu. Nõus. Nii mitmelgi põhjusel, mis pole olulised.

Siiski meeldis mulle raamatu lõpp kordi rohkem kui filmi oma. Mis müstika, mis maagia, kui kõigil on oma kurat, vägagi reaalne, ainult tuleb üles leida ja tunnustada. Varo borjad mingu ja posigu, corsod ja irene adlerid aga tehku rahu oma kuradiga ja balkanid ning dumalased mängigu. Igaühele oma.

Teksti loeti eesti keeles

Iseenesest on Hr. Reverte väga hea kirjanik. Isegi nii hea, et pärast “Dumas klubi” lugemist tellisin endale tema kuulsa Captain Alatriste sarja esimese osa. Kohe tekib siinkohal küsimus, mis oli “Dumas klubis” siis nii paeluvat? Vastuseks on Müstika suure algus tähega. Huvitav oli ju tegelikult just see, milleks koostas Torchia “Üheksa värva” raamatu ja kuidas on kolme musketäri kirjanik sellega seotud. Teose tegelaskujud on väga huvitavad ja teatud karakterid jätab autor meelega avamata, et säiliks nende salapära.

Minu puhul on halb aga see, et ma nägin filmi enne kui lugesin raamatut. Seega pean kurvastusega tõdema, et film on paraku minu jaoks mõneti parem kui raamat. Samuti on filmi vaadates arusaadav, miks jättis Polanski mõned raamatus olevad tegelaskujud ja süzee liinid kõrvale. Samas ei saa väita, et raamatu lugemine oleks pärast filmi nägemist halb või ebahuvitav.

Teose lõpp valmistas minu jaoks tegelikult väikese pettumuse kuivõrd selgus, kuidas on Dumas klubi seotud saatana kummardajate piibliga (pean silmas seda kuidas autor lahendas nii nimetatud seose küsimuse). Raamatu mõtte saab minu arvates sisuliselt kokku võtta isand Balzac’i tsitaadiga: ”Nii palju kui on inimesi on ka interpretatsioone”. Seega võib iga inimene näha igas nurgas varju või kummitust kui inimesel on selleks piisavalt ettekujutusvõimet.

Teksti loeti eesti keeles

Hämmastav on lugeda nii palju rõõmsaid arvustusi, millest vaid mõni möödaminnes pobiseb, et pole nagu päris ulmekas... (Ja mitte ühtegi põhimõttelist mittearvustajat!) Hämmastav sellepärast, et kas või näiteks BAASist puuduva ent sellest hoolimata kultusliku mainega Eno Raua “Naksitrallide” tetraloogia on minu meelest märkimisväärselt ulmem kui nii mõnestki lasteraamatust põhjalikult illustreeritum “El Club Dumas”.

Asjalikum arvustaja küllap võtaks nüüd ette Kingpoole, Sammalhabeme ja Muhvi ning pööraks nende rööptegeliku odüsseia samasuguseks peidetud mõistatuste, varjatud vandenõude ja demonoloogiliste vihjete pööriseks, mida kujutab endast Pérez-Reverte kahtlemata oivaline teos — ning küllap osutaks hämmastavaile seostele autorite motiivides, teoste süžeeliinides, karakterite kujutamises... aga te ilmselt juba mõistate, kuhu ma sihin.

Mõnes mõttes on “Dumas’ klubi” ehk meeldetuletus, et lugusid kui selliseid ei ole eriti palju. On vaid paremad ja mitte nii head plagiaadid; me oleme mõistetud pendeldama kümnekonna tüüpstoori vahel, millele tegeliku väärtuse annab autori oskus lugeja valvsust uinutada, teda veenda ja kaasa kiskuda (samamoodi nagu “Kolme musketäri” väärtus ei peitu mitte variautori poolt kokku traageldatud tüüpsüžees, vaid Dumas’ geniaalses oskuses sellesse n-ö elu sisse puhuda). Suurema osa “Dumas’ klubi” hämaramast, vihjelisemast poolest “kirjutab” ju oma kõrvade vahel valmis Corso ise — ning meil pole peale tollesama Corso, keda esitletakse küünilise manipulaatori ja tarbemürkidest läbi imbunud palgasõdurina, mitte ühtegi tunnistajat sellele, et üldse midagi ebamaist toimus. Ent niisama kindlalt nagu Corso klammerdub ideesse, et Dumas’ liin ja Üheksa Värava liin tingimata seotud peavad olema, klammerdub ju ulmelugeja küünte ja hammastega vaatenurka, mis lubab “Dumas’ klubi” käsitleda fantastikana. Olgu, klammerdugem — ma ei nõua, et Pérez-Reverte BAASist kõrvaldataks ja Eno Raud asemele pandaks, eks ole —, aga märgata peaks suutma ka muid võimalusi. Muidu kinnistume märgiliseks, nii nagu tünnikaupa džinni larpiv ja kasvandusekaupa tubakat pahviv Corso kinnistab tüpaažidena Mileedi ja Rocheforti (ning Irene Adleri kui “langenud ingli”), või nagu autor ise tembeldab (mine tea, kas muigamisi või laiskusest) mõningaid kõrvaltegelasi (esimesena meenub Corso endine tüdruksõber, fotograaf jabura nimega Nikon...).

“Dumas’ klubi” on vahvalt metatasandiline, paranoiline ja semantiline seiklusjutt-vandenõuromaan mõnede noiri ja okultistliku fantastika elementidega, sujuv ja lõbus lugeda ning kindlasti kohustuslik kõigile, kes ise kirjutamiseks julgust ja nõu koguvad. Kui lõik, milles Corso vaeb, kas ta mitte pole tegelane romaanis, mida kirjutab põrunud erudiit, ja jõuab sealtkaudu kahtluseni, et ka see põrunud erudiit, kes teda jutustab, võib olla tegelane seiklusromaanis (ja siis käega rehmab, leides, et see oleks liig) ei ole ülihea näide vaimukast literatuursest nipist, siis ma ei tea, mis on.
Teksti loeti inglise keeles

Ka mina pean oma arvustus alustama tõsiasja nentimisega, et ilma Roman Polanski filmi "The Ninth Gate`ita" Johnny Deppiga peaosas poleks see raamat minuni jõudnud, kuigi üldjuhul ma pean lugu heast kirjandusest, žanrist hoolimata. Ja "Dumas` klubi" kindlasti on hea kirjandus, igasuguste mõõdupuude järgi. Raamatu keskmes on haruldaste raamatute kütt Lucas Corso, kes oma olemuselt on karmi koolkonna detektiivide hingesugulane. Talle võtab vastu kaks tööotsa, mis esmapilgul kohe kuidagi ei saa seotud olla. Sündmustiku arenedes aga hakkab peategelane vastupidist arvama. "Dumas` klubi" on mitmekihiline teos. Võrdlemisi lihtsa põnevusloo alla on peidetud mõtisklused religioonist, heast ja kurjast, ning jumal teab millest veel. Nii palju kui on lugejaid, nii palju võib-olla ka tõlgendusi. Raamatut on nimetatud ka bibliofiilide unistuseks, sest see sisaldab lugematuid viiteid ja vihjeid kirjandusklassikaks kuulutatud teostele. Kuigi kõige selle põhjal võib jääda mulje, et tegemist on üsna raske tekstiga, ei pea see paika. Raamatut on väga lihtne lugeda ning ei pea olema eriline teadlane, et sellest naudingut saada. Kuna lugu toimib erinevatel tasapindadel, võib seda erinevalt ka erinevalt tarbida. Minule isiklikult just see "Dumas` klubi" juures kõige rohkem meeldiski. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Algul oli film. 2006. aastal lisandus maakeelne Dumas` klubi, mis jäi riiulile oma lugemisjärge ootama. Jõudiski ära oodata.

Üldiselt venib raamatu lugemine siis, kui see ei haara, kui ei paku erilist huvi. Seekord raamat haaras endaga, kuid siiski venis. Nimelt oli tahtmine lugemismõnu pikema aja peale laotada ja nii kuluski selleks nädal.

Peale köitva sündmuse paelusid tsitaadid seikluskirjandusest ja ka kirjaniku enda loome oli nauditav. Näiteks:
Baarid ja surnuaiad on täis lahutamatuid sõpru.(lk. 33)
...ainus, mida ma tean, on see, et ma ei tea mitte midagi. Ja kui ma midagi teada tahan,siis vaatan raamatutest järele... (lk. 101)

Hindes pole kahtlust -- viis.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustust:

Muhe lugu. Võiks kusagil ajalehes avaldada :)
Loo ainuke viga võib aga olla see, et ma ei suutnud seda teist korda üle lugeda, kuigi väga tahtsin.
 
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus lugemine, kuid palju vigu. Eelarvustajad on enamikke vigu juba kirjeldanud, kuid lisaks veel ühe: Üks peategelastest suudab liiga kergesti kokku ajada mitu tuhat mässajat, kuigi kõigile osalejatele on selge, et eesmärgiks on kollektiivne enesetapu-missioon. 
 
Teksti loeti eesti keeles

Esimene osa ei anna ilmselgelt tervest triloogiast täit pilti ja seetõttu loen arvatavasti vähemalt ka teise osa ära. Lugu ise oli hästi kirjutatud.
Minu silmis ainuke kehv asjaolu oli see, et kogu raamat oli moderne koopia vanast heast "Armastuse Käsitöö"-nduslikust stiilist, millele on mul välja kujunenud sügav vastumeelsus.
Teksti loeti eesti keeles

Arvasin, et tegu on kõige kehvema Simakiga, mida eales lugenud. Kuid siis avastasin vasakust veerust (teoste nimekirjast) ka "Talismani vennaskonna" ...
Teksti loeti eesti keeles