Kasutajainfo

Scott W. Schumack

Teosed

· Glen Cook ·

The Black Company

(romaan aastast 1984)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
8
4
1
0
0
Keskmine hinne
4.538
Arvustused (13)
TVP

See peaks olema siis `The Black Company` sarja esimene raamat. Päris hea fantasy, umbes samal tasemel kui Terry Brooks, ainult maailma on väga vähe kirjeldatud. Vähemalt ühe raamtu põhjal ei saanud sellest küll suuremat ettekujutust. Kindlasti loen ka teisi tema raamatuid kui kusagilt leian.
Teksti loeti vene keeles

Saareriigis nimega Beryl leiavad aset verisemat sorti rahvarahutused. Kohaliku valitseja poolt palgatud kõrilõikajate rygement Must Kompanii on oma tööandja ennetähtaegse ekspireerumise tagajärjel sunnitud syndmuskohalt lahkuma. Arvestades seda, et kohalik mässajaskond on Kompanii suhtes võrdlemisi agressivselt meelestatud, on neil saarelt säärte tegemisega tõsiselt kiire.

Abistava käe ulatab Kompaniile läheduses hulpival suurel mustal laeval tegevust jälgiv must maag nimega Soulcatcher, kes pakub Kompaniile tööd meretaguses impeeriumis. Seal pidada nimelt toimuma järjekordne raund võitluses hea ja kurja vahel. Maag, loomulikult, on pimeduse jõudude poolel. Kompaniil ei jää muud yle kui pakkumine vastu võtta.

See hea & kurja vaheline sõjategevus on esmapilgul igati klassikalises vormistuses. Ammustel aegadel valitsenud maailma keegi iseäralikult kuri ja võimas maag Dominaator, koos oma abikaasa ja kymne kurjuse teele pööratud võluriga. Lõpuks tõusnud rõhutud lihtrahvas nende vastu yles, ning juhituna Valge Roosi nimelise kangelanna poolt, sulgenud pahardid selleks pystitatud maagilistesse kalmetesse.

Möödusid sajandid ja yks eriti uudishimulik võlur olla rumalast peast nondes kalmetes sonkides Dominaatori kalli kaasa sealt välja kaevanud. Too aidanud mullast välja ka oma kymme abilist ning kehtestanud operatiivselt järjekordse Kurjuse Impeeriumi. Dominaator aga jäetud igaks juhuks maa sisse. Ka kurjusega peab ju ometi piiri pidama..

Nii lähebki muistne ajalugu kordamisele. Kurjale kuningannale ning tema kymnele käsilasele astuvad vastu valguse jõud, kohalike "heade" võlurite ja muude progressiivsete tegelaste näol. Rahva seas liiguvad ringi legendid sellest, et kui asjad eriti karmiks kätte lähevad, siis reinkarneerub kunagine maailma päästja Valge Roos taas kord inimeste sekka ning viib mässajate väed võidule..

Seniks aga ei ole tollest Roosist kippu ega kõppu ning hoolimata mässuliste arvulisest ylekaalust, kipub sõjaõnn Musta Kompanii poolt läbi viidud edukate operatsioonide tagajärjel taas kord kurjuse poolt soosima.

Sedavõrd mõnusates tumedates toonides fantasy`t ei ole mulle anglo-ameerika ulmes seni veel ette sattunud. Põhimõtteliselt võiks paralleele tõmmata isegi Jelena Hajetskaja jututriloogiaga "Mrakobes" - mõlemas nii syngevõitu maailm kui tegelased-palgasõdurid. Tegelikult on Black Company siiski mõnevõrra kergemini tarbitav kraam. Ja sellisena kindlasti mitte halvem.

Eriti muhe oli kogu selle asja juures kerge kõrvalekalle tavalisest kerge mystilise varjundiga maagiast. Siin raamatus on igasugu "võlukunst" ja sortsimine yks kahest - kas meelelahutusliku või siis puhtalt utilitaar-militaarse iseloomuga. Ei midagi yleloomulikku. Lendav vaip? Vaip vaibaks, aga pommituslennukina toimib suurepäraselt ;)

Mis puutub maailma puudulikku (?) kirjeldusse, siis kaarti selle raamatu vahel tõesti ei olnud. Võimalik et mr. Cookini ei ole jõudnud pan Sapwowski uuemad teooriad fantaasiamaakaartide ja raamatute läbimyygi vahelisest seosest.. Minuarust oli siin raamatus maailma kirjeldatud kyll minimalistlikult (jättes suure osa pildist lugeja kujutlusvõimele lõpuni joonistada), samas täieti piisavalt.

Kokkuvõtteks. Ilmsesti maitse asi aga minule päris meeldis. Piisavalt, et endale ka järgmised osad ära tellida.

Teksti loeti inglise keeles

"Musta kompanii" puhul on tegemist parasjagu morni ja küünilise jutustusega ühe rühma palgasõdurite elust. Kusjuures huvitav oli minu jaoks see, et oli suuremal määral hoidutud mingite morralsete põhjuste või vabanduste lisamisest. (Nt algus kus paartuhat vastast mõrvatakse voodis et jälitamist vältida). Kõik on kirja pandud salga arsti vaatenurgast, kes ise pahatihti satub salgaga seotud sündmuste keskpaika. Võitluses, kuhu neid kaasatakse ei tundu olevat kindlat piiri headuse ja kurjuse vahel, vaid kõik on sellistes halltoonides. Nn "heade" juhid intrigeeritsevad omavahel, samuti käib võimuvõitlus "pahade" poolel. Tugeva plussi annab minu meelest ka huvitavad tegelased nii kompaniis kui ka nende ülemuste, vastaste seas.
Teksti loeti vene keeles

Pika epopöa esimene raamat. Ja hea raamat, mis teiste arvustusi lugedes küll nagu ei tundugi tuttavana. Peaks ära märkima et "häid" tegelasi kitsamas mõttes selles sarjas nüüd küll olla ei tohiks. Väga hea ja voolav stiil, piisavalt verd ja nalja. Venelaste väljaanne on suurepäraselt illustreeritud... Tahaks ka originaalis lugeda....
Teksti loeti vene keeles

Cooki Musta Kaardiväe sari on vaieldamatult üks mu lemmikuid, Sapkowsky sortsi-sarja kõrval. Tuleb ausalt tunnistada, et mulle meeldivad mehised meeskangelased, kes stressisituatsioonides sentimentaalseks ei muuta. Alustades Kaptenist, Elmost (Ilmost?), Leitnandist, Varesest, Konditohtrist...

Cook on loonud suurepärase atmosfääri - realistlikumat laadi solk tänaval, vanalinnad, Kapten kõrgemas kindralite seltskonnas ringi liikumas, tigedate metsavaimude küüsi sattunud kõrtsiseltskond, vastasleeri nõia tapmine talveöisel all-linnatänaval. Kõik kirjeldused on antud mõnusa napi ja teravmeelse leksikaga, muiata saab praktiliselt igal leheküljel. Põhiliselt tuleb see minategelase valikust - kaardiväe arsti nimetavad isegi ta relvavennad irooniliseks, sarkastiliseks. Võmatuna tunduvalt hea on metafooride ja võrdluste valik, mis tõlkest hoolimata pärale jõuab. Alates siis nimemaagiast, kus kiilakat kutsutakse Kahupeaks ja kõige karmimat rühmaülemat Heatahtlikuks. Esimene meeldetulev näide Cooki tegelaskirjeldustest on Kapteni käitumine taktikalisel koosolekul: autor näitab (tugev visuaalne esitus), mis tujus ülemus on, mis tujus ta paistab olevat, kuidas ta end kehakeeles väljendab (silmi pööritab, kaartides tuhnib, ringi liigub) ning seda kõike ühe väikese, paari-kolme-lauselise lõiguga, mis tundlikuma lugeja vägisi naeratama sunnib ja kus`t, oh imet, puudub igasugune info tegelase välimuse kohta. Või siis näiteks pahade hulka kuuluva võluri Muutuja välimuse ja tausta kirjeldus (sau, mis on kunagi olnud reeturlik naine, kole välimus, kõnnak, pilk). Venelaste varasem tõlge (illustreeritud väljaanne) erineb uuemast (kogumik, kus on nii"The Black Company" kui "Shadows Linger") üsna tugevalt (vastavalt näiteks "gvardia"-"otrjad", "Nemoi"-"Moltðun"), kuid sisulisi erinevusi nagu poleks (?).

Musta Kaardiväe taust-tegevustik on äärmiselt tihe. Nii mõnigi fantasy-autor näikse seda peategelaste üle domineerimise kartuses arendada pelgavat, kuid mitte Cook, kes oma lakoonilise stiili tõttu millelegi liiga palju aega-kirjamusta ei raiska ja ikkagi kõik ära öeldud saab. Nõnda saab õigel ajal ja loogiliselt võttes õiges kohas teada, et Kalliskivilinnadest suurimas, Berüllis on kaks poliitilist jõudu - sinised ja punased - ning et sinised on opositsioonis ja punased koalitsioonis. Üle mere edasi liikudes tuleb ilmsiks, et Valitsejanna vastu sõdivat mässajaskonda juhivad tema "äratajate" pettunud järeltulijad, kelle võlurkondlik Ring on palju monoliitsem ja pöörab omavahelistele arveteõiendustele hoopis vähem tähelepanu kui Valitsejanna alluvates kümme pahat võlurit. Lisaks pole tegemist ühe Conani vaid terve armeega (kümned erinevad karakterid), mille ajalugu ulatub läbi sajandite, läbi kohaliku maailma ajaloo.

Üle pika aja läbinisti positiivne arvustus. Oleks mul võimalik rohkem "viisi" laduda, laokski. Igatahes üks hea raamat, mida teist-kolmandatki korda kätte võtta ja talvise pööripäeva ümbruses küünlavalgel lugeda.

Teksti loeti vene keeles

Vahelduseks päris mõnus lugemine, mis tavafantasyst tugevasti erineb. Ei mingeid kaarte, väljamõeldud keelte sõnaraamatuid ja tegelaste sugupuid. Cooki kirjeldused on väga lakoonilised, enamus tööd tuleb lugejal ise enda peas ära teha. Enda fantaasia hooleks jäetakse nii geograafia, kus kogu tegevus toimub, kui ka suur osa tegevusest, sest autor eelistab väga nappide sõnadega lihtlauseid.

Teine positiivne omadus oli see, et vahelduseks ei tegeletudki maailmapäästmisega, vaid peategelane koos oma kamraadidega oli konkreetselt “pahade” poolel. Stiililt võiks “Musta Kompanii” liigitada military fantasy alla, mis tähendab, et hästi palju on sõjaväe elu-olu kirjeldusi, lahinguid ja laagris kükitamist. Lahingud on ühed mastaapsemad, mis mulle ette juhtund. Lõpupoole, kui “head” piirasid “pahade” losskindlust, löödi maha erinevate relvade, ka bioloogiliste abil vist umbes veerand miljonit meest. Body count oli selles raamatus üldse päris suur. Põhiline on siiski, et ilmselt tänu ülinapile väljendusviisile, ei tekkinud suuremat huvi, et mis tegelastest edasi saab, sest ilmselgelt jäi asi pooleli. Eks loen ka järgesid, aga mingit erilist teadatahtmishuvi ei tekkinud. Sellest ka hinne “neli”. Lugesin seda raamatut muide kaks korda: esimene kord umbes 3-4 aastat tagasi, ja ei meeldinud kohe üldse. Nüüd üle lugedes polnud väga vigagi.

Teksti loeti inglise keeles

Erilist vaimustust ei tekitanud, ehkki sellel raamatul puuduvad pea kõik omadused, mida ma fantasy juures tavaliselt ei salli. Selles raamatus ei ole erilise füüsilise jõu ja reaktsioonikiirusega selli, kellest peamiselt vaid nende omaduste tõttu lugu saab, pole otsitud pateetilist jama ja eksalteeritud hea-kurja võitlust. On punt palgasõdureid, kes müüvad oma teenuseid ja parasjagu pole neil palju valida, kellele müüa. On hea tekst, mis teinekordki mu inglise keele oskuse proovile pani, ja on meeldivalt neutraalselt kirja pandud ilustuste ja õnneliku lõputa laibarohke lugu. Miinuspoolele läheb paraku teatud hüplikus ja kordaminevate tegelaste puudumine. Teisalt... ma ei ole kindel, et seda lugu üldse oleks olnud võimalik kuidagi teisiti edasi anda, kaotamata teiselt poolt meeleolus ja sõnumis. Teatud hetkel hakkasid tüütama kaardimängude ja võlursõdurite omavaheliste mõõtuvõtmiste kirjeldused (mis muide ei olnud halvasti tehtud), samas kui sellest nende meeste elu ju põhiliselt koosneski. Kuigi viriseda võiks veel nii ühe kui teise üle, pean tunnistama, et neelasin seda pahade ja halbade võitlust siiski käest panemata ja lõpptulemusena raisatud aega ei kahetse.
Teksti loeti inglise keeles

Musta Kompanii lugu on üsna sünge, täis sündmusi, konflikte ja lahinguid, mille puhul on päris keeruline otsustada, kes on "pahad" ja kes "head" ja kas üldse ongi "häid". Lahti rulluva sündmustiku keskmes on karastunud palgasõdurite üksus, mille üks vaenupooltest on oma ridadesse värvanud. Mõistagi pole need palgasõdurid just paipoisid, kuid nende saatus on märgatavalt paeluvam kui see, mis saab impeeriumist ja ülestõusnutest. Eks selle põhjuseks on osaliselt muidugi seegi, et ümbritsevat maailma ja selle ajalugu väga palju ei kirjeldata. Samas ei tehta kuigi palju juttu ka Musta Kompanii sajandite taha ulatuvast ajaloost, kuigi loo minategelaseks on selle üksuse kroonik.

Hoolimata sellest, et helgeid noote on selles loos vähe, on see väga kaasahaarav ja põnev. Tekst on hea ja lugemine edeneb lennates. Samas ei saa see lugu minult siiski maksimumpunkte, kuna minu jaoks oleks olnud huvitav Musta Kompanii maailmast rohkem teada saada. Maitse asi. Isu on aga tekitatud ja sestap kavatsen järjed kindlasti ette võtta.

Teksti loeti inglise keeles

Tegelikult on mõnevõrra kummaline, et see romaan mulle eriti ei meeldinud, sest üldiselt on selline tumedates toonides ja verine fantasy mulle meeltmööda. Venima "The Black Company" sündmustik samuti ei kippunud, suhteliselt õhukese romaani sündmused arenesid kiires ja hoogsas tempos. Miinuseid oli romaanil aga mitmeid ja alljärgnevalt räägingi neist.

Sellest, et romaani tegevusmaailm on põhjalikult lahti kirjutamata, on eelarvustajad juba rääkinud ja ega see iseenesest miinuseks polegi. Paraku pole romaanis ka praktiliselt mitte ühtki tegelast, kelle karakter või käekäik mõjuks kaasakiskuvalt. Kogu selle palgasõdurite kamba liikmed (ja ka muud tegelased) kipuvad olema täpselt ühesugused ning lugedes omavahel lootusetult segi minema. Lisaks on autor pannud neile valdavalt ingliskeelsete omadussõnadele vastavad nimed (Raker, Croaker, Limper, Whisper vms). Ma ei pea ennast just kõige halvema tähelepanuvõimega lugejaks ja näiteks Martini "Jää ja tule laulu" erinevate tegevusliinide jälgimine ei valmistanud mulle mingeid raskusi. Cooki suhteliselt õhukese romaani puhul aga läheb pidevalt segi, kes on palgasõdur ja kes maag ning erinevalt näiteks Martinist ei suuda ta ei maailma, tegelasi ega sündmustikku põhjalikult ega nauditavalt lahti kirjutada. Lõppkokkuvõttes on tulemuseks tekst, mis ei suutnud mind lugejana kuidagi kaasa kiskuda, samuti kippus iga paari järgmise lehekülje lugemise järel ununema, mis asja need tegelased parajasti ajasid, kes keda nottis või mis tervikuna toimus. Mingil hetkel kaotasin selle vastu ka igasuguse huvi. Berylis toimuv algusosa oli päris paljutõotav, ent sealt edasi hakkas romaan järjest igavam tunduma.

Hindeks kokku "3+".

Teksti loeti inglise keeles
x
Siim Espenberg
25.10.1983
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kuulsin hiljuti, et tegu on Hiina ühe kuulsama ulmekirjaniku teosega, mis juba iseenesest pani selle vastu huvi tundma, kuna Hiina ulmega pole ma kahjuks seni väga palju kokku puutunud. Õnneks oli raamat Tartu Linnaraamatukogus olemas ja sain selle lugemise ette võtta. Ja tõesti on väga hea lugu!

Minu jaoks muutsid teksti huvitavaks peaasjalikult kaks nüanssi: esiteks üsna emotsionaalne ja hariv sissevaade Hiina hiljutisse ajalukku, mis ei ole aga pelgalt taustaks, vaid millel on ka tugev mõju peategelaste tegevusele, ning teiseks loo ulmeline osa, milles on mitmeid põnevaid lahendusi. Samas olen ma eelmiste arvustajatega solidaarne ega hakka sisust pikemalt rääkima, et see arvustus kellegi lugemisrõõmu ära ei rikuks.

Soovitan lugeda. Ise hakkan uurima võimalusi, et selle triloogia järgmise osaga tutvust teha.

Teksti loeti inglise keeles

Raamat on võrdlemisi hästi kirjutatud ja sisu on huvitav, seda eeskätt seetõttu, et mitmed mõttekäigud olid minu jaoks üsna uued ja põnevad. Sellest hoolimata on mul raske anda hindeks rohkem kui "4-". Kuigi tegevust on, ei ole see nii köitev, et ei saaks raamatut käest panna. Ja teisalt, kui uuesti lugema hakata (isegi, kui vahele pole palju aega jäänud), siis läheb veidi aega, et teksti mõneti raskepärase stiiliga harjuda.
Teksti loeti eesti keeles

Triloogia viimane osa on juba tuntud headuses ja lisaks sõlmib kokku mitmed lahtised otsad. Raamatu ja ühtlasi triloogia lõppu jõudes on tegelikult kahju, et kirjanik selle sarjaga enam edasi ei lähe (nii on ta vähemalt oma kodulehel teatanud). Lõpplahendus annaks iseenesest võimalust ja põnevat ainest loo jätkamiseks.
Teksti loeti eesti keeles

Kui esmalt (näiteks raamatu sisututvustust lugedes) võib tunduda, et tegu on mõne väheütleva ja keskpärase hollywoodiliku põnevikuga, siis tegelikkuses on Crouchi triloogia väga kaasakiskuv lugemiselamus. Seetõttu olin ma õnnega koos, et ma sattusin esimest osa lugema siis, kui ka kaks järgmist osa olid välja antud ja juba eesti keeldegi tõlgitud.

Esimene osa hakkab kohe tempokalt pihta ja jätkub samas vaimus kuni lõpuni. Kuna kogu triloogia puhul on üsna suurt rõhku pandud sellele, et aru saada veidrast olukorrast, kuhu peategelane on sattunud, siis on mõistlik vältida jutu sisu põhjalikumat avamist, et mitte vähendada uute lugejate avastamisrõõmu ja lugemisnaudingut. Piisab, kui öelda, et loo keskmes on üks kummaline linn, kust peategelane ennast mingi õnnetuse järel leiab. Pärast üles ärkamist asub ta muidugi uurima, kus ja miks ta on ja seejärel hakkavad asjad küllaltki kiiresti imelikuks kiskuma.

Kuna ei tahtnud raamatut käest panna enne, kui tagakaas vastu tuli, siis järelikult on raamat hästi kirjutatud ja väärib head hinnet. Kui ulmelised põnevusjutud huvi pakuvad, siis julgeksin seda triloogiat soovitada.

Teksti loeti eesti keeles

"Dreams of Steel" meeldis mulle rohkem kui "Shadow Games". Kui eelmine osa lõppes minu arvates justkui poolelt sõnalt, siis siin on lõpp ikkagi selline, et ei jää tunnet nagu oleks kuskil raamatu keskel peatükk pooleli jäänud. Seejuures nõustun Maniakkide Tänavaga, et lõpus paari leheküljega kirjeldatud sündmused oleksid väärinud selgelt rohkem tähelepanu.

Kuna Cook on kirjutamises osav, seiklusi, põnevaid sündmusi ja tegelasi kamaluga ehk tekst üldiselt meeldis, siis annan sellele ka kõrgeima hinde. Samas, kuna olen nüüd põhimõtteliselt järjest läbi lugenud kuus Musta Kompanii raamatut, siis tundub, et mõistlik on teha väike paus ja vahelduseks ka muid autoreid ja jutte ette võtta.

Teksti loeti inglise keeles

Kuna loo käigus läbitakse ca 7000 miili põhjast lõunasse, siis kirjeldab suur osa jutust just seda teekonda. Et reisi eesmärgiks on jõuda Khatovari, kust Must Kompanii ca 500 aastat varem alguse sai, siis on kompanii pealikuks valitud kapten Croakeri huviks leida seejuures võimalikult palju informatsiooni Musta Kompanii ajaloo ja sünnipaiga kohta. Mida rohkem lõuna poole kompanii jõuab, seda intrigeerivamaid infokilde ilmneb.

Kuivõrd peategelasteks on palgasõdurid, siis peab olema ka madinat ja see hakkab tõsisemalt pihta raamatu teises pooles, kui jõutakse Tagliose linna ja edasiminekut takistab sõjakas Shadowlandsi impeerium. Kuna Shadowlandsi eesmärgiks on Tagliose vallutamine, siis on kohalikud mõistagi võrdlemisi murelikud ning paluvad Musta Kompanii abi. Algavad ettevalmistused vaenlaste rünnaku tagasilöömiseks.

Kokkuvõttes saab öelda, et tekst on sarnaselt eelmiste osadega põnev ja väga kiiresti loetav. Samas jäi loo lõpplahendus minu jaoks arusaamatult lahtiseks. Loomulikult on oluline meelitada inimesi järgmist osa lugema, kuid sellegipoolest peaks vähemalt mingi süžeeliin ühe raamatuga ühele poole saama. Praegu jäi küll selline mulje, et sisu mõttes oleks võinud Musta Kompanii Lõuna diloogia ühe teosena välja anda. Selle ebaselge lõpplahenduse tõttu on sedapuhku hindeks "neli".

Teksti loeti inglise keeles

Prints Jorgi lugu jätkub, aga nüüd ei ole ta enam prints, vaid väikse mägiriigi kuningas. Raamat katab neli aastat Jorgi elust Renari kuningana ja selle aja jooksul jõuab ta mõistagi päris paljudest seiklustest osa võtta.

Tähtsaimaks süžeeliiniks on Jorgi paratamatu kokkupõrge Arrow printsi Orriniga, keda nähakse peamise pretendendina keisri troonile, kes võiks ühendada kõik need kümned ja kümned vaenutsevad väikeriigid, mis killustunud ja lagunenud impeeriumi aladel paiknevad. Jorgil on muidugi teised plaanid, mis suunavad teda potentsiaalseid liitlasi otsima, et Arrow survele vastu panna. Seejuures tuleb tal märkimisväärses koguses teha tegemist maagia, nõidade ja võluritega, eriti pinevaks kujuneb heitlus maag Sageous`iga, kes püüab pidevalt Jorgi ja teisi oma tahtele allutada, et neid maailma mängulaual etturitena liigutada.

Lugu on väga tempokalt ja hästi kirjutatud. Ainsad olukorrad, mis olid minu jaoks stiililt mõneti kentsakad, olid need, kus Jorg nõiakunsti abiga napilt surmasuust pääses. Seetõttu näisid mõned lahendused osaliselt deus ex machina`likud, kuid teisalt lugemisrõõmu need ei vähendanud. Kuigi ta on paras tükk lugemist, ei taha raamatut käest panna enne, kui viimane lehekülg vastu vaatab. Puhas nauding! Sestap saab ka triloogia teine raamat kõrgeima hinde.

Teksti loeti inglise keeles

"Silver Spike" on Musta Kompanii sarja spin-offiks ehk et kuigi tegevus jätkub praktiliselt sealt, kus "White Rose" lõppes, ei tiirle põhisündmused ümber Musta Kompanii ja selle sõdurite. Küll aga on siin mitmeid muid varasemast tuttavaid tegelasi, kellele lisaks toimetavad loos aktiivselt mitu uut ja võrdlemisi värvikat tüüpi. Lisaks igasugustele lihtsatele ahnuritele ja endale suuremat võimu ihkavatele maagidele, kes tahavad hirmsasti omandada Dominaatori vangistamiseks kasutatud hõbedast ora, on nende seas ka näiteks terve kamp Hirmude Tasandikul resideeruva jumal-puu käsilasi.

Hoolimata sellest, et Must Kompanii selles loos erilist rolli ei mängi, on seiklusi, mürglit ja madinat vähemalt sama palju nagu eelmistes osades. Ja kuna tekst on ka sama ladusalt kirja pandud ja raamat läks lennates, siis on hindeks tubli "viis".

Teksti loeti inglise keeles

Seiklused maailmamuutvate sündmuste taustal jätkuvad Musta Kompanii sarja kolmandas osas sama tormiliselt nagu varem. Selles loos toimub tegevus ca kuus aastat pärast eelmises raamatus aset leidnud sündmusi. Peategelaste turjale on seega juba päris palju aastaid kogunenud, kuid mõõgad välguvad ja nooled lendavad endiselt nii nagu vaja.

Pärast Juniperist põgenemist on Must Kompanii (õigemini need vähesed, kes ellu jäid) asunud mässajate poolele ehk oma endise leivaisa vastu. Sellegipoolest on kompanii krooniku Croakeri ja impeeriumi valitsejanna Leedi vahel endiselt teatav sümpaatia, mis tuleb kasuks, kui on vaja impeeriumi ja mässajate jõud ühendada, et takistada eelmise kurja valitseja Dominaatori aktiviseerunud tegevust enda vangistusest vabastamiseks. Vaenlaste omavahelise liidu peamiseks põhjuseks on see, et kui too Dominaator uuesti valla pääseb, siis pole hõlpu oodata ei impeeriumil ega mässajatel - nagu ikka, vaenlase vaenlane on sõber. Nii et kui loo esimeses pooles on peamiselt juttu sellest, kuidas mässajad eesotsas Valge Roosiga püüavad jõudu koguda, et impeeriumi võimu nõrgestada, siis teises osas tehakse koos jõupingutusi, et ühist vaenlast kontrolli all hoida.

Musta Kompanii lood on mulle väga meeldima hakanud ja arvatavasti võtan ette ka järgmised osad.

Teksti loeti inglise keeles

Musta Kompanii sarja teine osa on vähemalt sama põnev ja köitev nagu esimene osa. Positiivseks momendiks on ka see, et kuna Must Kompanii tegutseb ja võitleb aastate jooksul praktiliselt kõikjal üle terve impeeriumi, mille teenistusse nad eelmises loos värvati, siis saab järjest parema pildi ette selle maailma asukatest ja geograafiast.

Loo peategelaseks on jätkuvalt kompanii kroonik Croaker, kes sedapuhku jutustab impeeriumi ja ehk ka maailma eksistentsi ohustavate sündmuste arengust Juniperi nime kandvas linnas. Jutus toimuvad väga huvitavad pöörded ning neis mängivad lisaks Croakerile ja ülejäänud Mustale Kompaniile märkimisväärset rolli ka Juniperi kohalik kõrtsmik Shed, impeeriumi valitsejanna Leedi ja tema võlurid ning endine palgasõdur Raven.

Kokkuvõtlikult - kellele seiklused ja vilgas sündmustik meeldivad, siis neil soovitan Musta Kompanii sarja kindlasti ette võtta.

Teksti loeti inglise keeles

Musta Kompanii lugu on üsna sünge, täis sündmusi, konflikte ja lahinguid, mille puhul on päris keeruline otsustada, kes on "pahad" ja kes "head" ja kas üldse ongi "häid". Lahti rulluva sündmustiku keskmes on karastunud palgasõdurite üksus, mille üks vaenupooltest on oma ridadesse värvanud. Mõistagi pole need palgasõdurid just paipoisid, kuid nende saatus on märgatavalt paeluvam kui see, mis saab impeeriumist ja ülestõusnutest. Eks selle põhjuseks on osaliselt muidugi seegi, et ümbritsevat maailma ja selle ajalugu väga palju ei kirjeldata. Samas ei tehta kuigi palju juttu ka Musta Kompanii sajandite taha ulatuvast ajaloost, kuigi loo minategelaseks on selle üksuse kroonik.

Hoolimata sellest, et helgeid noote on selles loos vähe, on see väga kaasahaarav ja põnev. Tekst on hea ja lugemine edeneb lennates. Samas ei saa see lugu minult siiski maksimumpunkte, kuna minu jaoks oleks olnud huvitav Musta Kompanii maailmast rohkem teada saada. Maitse asi. Isu on aga tekitatud ja sestap kavatsen järjed kindlasti ette võtta.

Teksti loeti inglise keeles

Tõtt-öelda ei teadnud ma ei sellest raamatust ega ka autorist midagi enne, kui üks mu väga hea sõber soovitas mul "Prince of Thornsi" kätte võtta. Ja ma olen selle eest väga tänulik, sest see lugu on väga hea. Julm ja karm, aga hästi kirjutatud ja tempokas.

Et mitte sisu väga palju avada, siis mainin lühidalt, et raamat kajastab prints Jorgi seiklusi keskajale sarnanevas maailmas. Samas pole tegemist keskajaga, vaid kauge tulevikuga - vahepeal aset leidnud Tuhande Päikese Päev on inimkonna arengutaset veidi muutnud ning kosmoselaevad, tahvelarvutid jms selles loos väga kandvat rolli ei mängi. Ka prints Jorg pole päris tavaline prints. Ta on nimelt 14-aastane röövlibande pealik ja üldse võrdlemisi ebasümpaatne tegelane. Antikangelane, kes otsib kättemaksu.

Raamat on kirjutatud väga hästi ja minul läks selle lugemine väga sujuvalt. Kuna tegemist on triloogia esimese raamatuga, siis esmatutvuse alusel plaanin kindlasti ka järgmise osa ette võtta. Usutavasti pakub see lugemisrõõmu ka teistele fantaasiakirjanduse sõpradele, mistõttu julgen seda teost ka teistele soovitada. Minu poolt kindel "viis".

Teksti loeti inglise keeles

Hästi kirjutatud jutt ja lugemist pooleli ei tahtnud jätta. Teisalt jääb sellest loost lõpuks üsnagi mittemidagiütlev mulje. Sisukust on siiski rohkem kui mitmetes teistes "Täheaja" juubeliväljaandes ilmunud juttudes ja sestap hindeks "neli".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu sellest, kuidas inimesed ja melconialased pärast paarisaja aasta pikkust ränka sõda rahuni jõuavad. Sõja tagajärjel on mõlemad suurvõimud teineteist täielikult hävitanud, praktiliselt kõik on hukkunud ning inimestele ja melconialastele kuulunud planeedid on suures enamuses muudetud elamiskõlbmatuks. Siiski on mõned ellujääjad. Rahu sõlmimises mängib aga suurimat rolli üks Mark XXXIII Bolo tank.
Teksti loeti eesti keeles

Järjekordne detailseid lahingukirjeldusi sisaldav lugu Weberilt. Seekord saadetakse vananenud, kuid see-eest aastakümnete pikkusega kogemusega Bolo tankide üksus tagasi lööma Melconia Impeeriumi üllatusrünnakut ühele inimeste valduses olevale planeedile. Jutt on kergelt loetav ja action`it täis. Vahelduseks väga hea.
Teksti loeti eesti keeles

Camlani planeeti on rünnanud tulnukad ja inimesi kaitsev Bolo tankide üksus on nendega just pidanud ülimalt verise lahingu. Kuigi peaaegu kõik tankid on hukkunud, on lõpuks õnnestunud vaenlased tagasi lüüa. Sellegipoolest operatsioon jätkub, sest linna kaitsmisel on juhtunud mõeldamatu ehk üks Bolo tank on lahinguväljalt põgenenud. Reeturist tank tuleb muidugi kinni püüda, aga see pole kaugeltki lihtne.
Teksti loeti inglise keeles

Mõnusalt loetav ja värskendav lühiromaan military sf-i vallast. Lugu kuulub Weberi kogumikku, milles peategelasteks on Keith Laumeri loodud intelligentsed Bolo tankid. Antud loos soovib üks suurkorporatsioon soetada endale maad planeedil, mis jääb tulenevalt hiljutistest avastustest uute kosmoseradade teele. Seega saaks seal kenasti äri ajada ja oma mõjuvõimu veelgi kasvatada. Kohalikud ehk klassikalised piirialade elanikud pole aga oma maa müümisest huvitatud, mistõttu on korporatsiooni järgmiseks sammuks leida kamp palgasõdureid, kes kohalikke veidi jõulisemate meetoditega veenma hakkaksid. Paraku ei arvesta nad piisavalt planeedil paikneva ainsa Bolo arvamuse ja lahinguvõimekusega.
Teksti loeti inglise keeles

Igati hoogne lugu. Vahepeal läks tekst küll pisut tüütuks pideva veristamise tõttu, aga kokkuvõttes oli "Surmakarva" päris mõnus lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu, kuid seda eeskätt põneva tausta ja keskkonna tõttu. Loo sisu väga võimsat muljet ei jätnud, kuigi tekst on iseenesest tasemel.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea lugu. Võib-olla mõned tehnoloogiat ja selle kasutamist puudutavad nüansid olid küsitava väärtusega, kuid jutu idee ja tekstiga loodud atmosfäär olid suurepärased. Kindel "viis".
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvates väga lobe lugemine. Autor oskab hästi ja põnevalt kirjutada ning konstrueeritud maailm ja selle eripärad on ka päris huvitavad. Minule meeldis ja julgen ka soovitada inimestele, kes hindavad mõnusat ja mitte üleliia pretensioonikat fantaasiakirjandust.
Teksti loeti eesti keeles

Põnev ja hästi kirja pandud lugu, lisaks palju fantaasiat ja lõbusaid vahepalasid. Mulle meeldis ja hindeks tubli "viis".
Teksti loeti eesti keeles