Kasutajainfo

Scott W. Schumack

Teosed

· Jüri Kolk ·

100 aasta pärast septembris

(jutt aastast 2019)

ajakirjapublikatsioon: Pääste Elu nr 1 (2019)
Hinne
Hindajaid
0
0
1
0
0
Keskmine hinne
3.0
Arvustused (1)

Jutu sisuks on töövestlus - vastamisi on Markus ja Päästeameti personaliosakonna juhataja. On tulevik ja näib, et palju on muutunud. Planeet on elanud läbi põlengute kümnendid, igal pool valvavad "botid", kes hoiavad ära õnnetusi, intensiivne ennetus. Paralleelselt eksisterivad reaalsus ja virtuaalreaalsus - esimesi küsimusi kandidaadidle on, kas ta on enda teada hetkel reaalsuses või virtuaalis... Markus on läbinud ka mingid katsed, mille puhul pole selge, kas need olid virtuaalis või mitte. Töövestlus on huvitav, psühholoogilist laadi, vestlejad eriti ei salli teineteist, ent tunnevad üksteise vastu teatavat austust. Üldiselt nagu eeldaks, et jutuajamine viib kuhugi välja, aga ei vii. Tegelikult püüdsin paar korda veenduda, et tegu pole trükitehnilise apsakaga ja jutt lõpeb tõesti seal, kus see lõpeb. Piltlikult öeldes poole lause pealt. Eeldatav puänt (et uus töötaja saab ülesande hakata välja tooma seenelisi padrikutest nende endi peades) sobib huvitava ideena jutu sisse küll, aga sellega kogu lugu lõppenuks lugeda tundub veidi lahjavõitu. Kolm pluss.
 
Jutt on ilmunud Päästeameti ajakirjas Pääste Elu.
Teksti loeti eesti keeles
x
Silver Sära
30.11.1969
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Jutu sisuks on töövestlus - vastamisi on Markus ja Päästeameti personaliosakonna juhataja. On tulevik ja näib, et palju on muutunud. Planeet on elanud läbi põlengute kümnendid, igal pool valvavad "botid", kes hoiavad ära õnnetusi, intensiivne ennetus. Paralleelselt eksisterivad reaalsus ja virtuaalreaalsus - esimesi küsimusi kandidaadidle on, kas ta on enda teada hetkel reaalsuses või virtuaalis... Markus on läbinud ka mingid katsed, mille puhul pole selge, kas need olid virtuaalis või mitte. Töövestlus on huvitav, psühholoogilist laadi, vestlejad eriti ei salli teineteist, ent tunnevad üksteise vastu teatavat austust. Üldiselt nagu eeldaks, et jutuajamine viib kuhugi välja, aga ei vii. Tegelikult püüdsin paar korda veenduda, et tegu pole trükitehnilise apsakaga ja jutt lõpeb tõesti seal, kus see lõpeb. Piltlikult öeldes poole lause pealt. Eeldatav puänt (et uus töötaja saab ülesande hakata välja tooma seenelisi padrikutest nende endi peades) sobib huvitava ideena jutu sisse küll, aga sellega kogu lugu lõppenuks lugeda tundub veidi lahjavõitu. Kolm pluss.
 
Jutt on ilmunud Päästeameti ajakirjas Pääste Elu.
Teksti loeti eesti keeles

Autor pakub eesõnas "Hurda graali" žanrimääratluseks etnograafilist sürrealism. Sürrealism vist siiski täpne hinnang pole, sest ega ega iga jabur lugu pole veel sürrealism. Üldiselt ei ole seda lühikest romaani (või jutustust) lihtne liigitada. Üks võimalus oleks noorteromaan. Peategelane Sofia on 16-aastane Tartu tüdruk, kes kannatab koolikiusamise käes. Juba ainuüksi nende näitajate olemasolu annab teosele sellise young adult varjundi.
 
Sofia saab Tartu bussijaamas mustlannalt tänutäheks hea sõna eest erilise uuri. Naine räägib juurde loo, et kell olla kuulunud kunagi Jakob Hurdale ja sellega pääseb kuhugi teise maailma, kus inimesed elavad koos müütiliste olenditega. Selleks tuleb minna teatud kellaajal koos uuriga Raekoja platsile vanale kaevukohale ja... Sofia räägib selle loo edasi äsja kooli saabunud noorele boheemlikule ajalooõpetajale Andresele. Hakkaja mees teeb kohe ettepaneku minna ja proovida. Koos astutakse kaevukohale ja - aidaa!
 
Saabutakse samasse kohta Jakob Hurda aegses Tartus, kus laia profiiliga intellektuaal ja rahvaluulekoguja Hurt parajasti oma kadunud uuri otsib. Hurt on "ajasilmusest" hästi teadlik ja ta on ka varem tulevikuinimestega kokku puutunud. Ta selgitab ajaränduritele, et nüüd peavad nad 2 nädalat selles teises ajas elama, siis avaneb võimalus naasta. Üldiselt olevat see ajanihe kuidagi seotud Julianuse ja Gregoriuse kalendri vahetumisega.
 
Hurda-aegne Tartu pole siiski päris see, mis ta kunagi oli. Hurdal on tätoveeringud ja kõrvarõngas, etma kodus elab tilluke ahjualune, kes paja ühe hooga tühjaks sööb, ringi liiguvad kuritegelikud koerakoonlased ja kusagil järves varitseb ohtlik näkk. Sofia ja tema ajalooõpetaja võtavad kõike väga rahulikult, sisuliselt ei üllatu nad karvavõrdki. Õpetajal õnnestub kohe armuda ühte baltisaksa daami põhiliselt ta jääbki selle maja ümber tiirlema, tüdruk seikleb Hurdaga mujal ringi.
 
Küllalt palju on totrat koomikat, süžee on aga igavavõitu, ilma saba ja sarvedeta - see ei jõua õieti kuhugi välja. Teisisõnu - lõpp on kuidagi leigevõitu ja rändurite seiklus iseenesest põnevust ei tekitanud. Võib-olla lihtsalt maitseasi.
 
Raamat on vist omakirjastuslik, ent korralikult kujundatud (ja kõvakaaneline ja korralikult toimetatud. Sisekaanelt saame teada, et see on valminud Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna toel. Lühikeses eessõnas räägib autor mälusy, kujutlusest, reaalsusest ja fantaasiamaailmast ning ütleb muuhulgas, et "tegu on vanade müütode uustöötlusega tänapäevases võtmes". Olgu siis nii, aga kerge koomsuki maitse on sel ka juures.
 
 
Teksti loeti eesti keeles

Sünge ja sugestiivne lugu, üks parimaid, mida olen viimasel 10 aastal lugenud. Siin on ühendatud maalilised loodusvaated mahajäetuse ja nukrustundega, mida tavaliselt tekitavad hüljatud ja veidi lagunevad majad.
 
Abielupaar automatkal. Teeots, kuhu pööratakse, osutub ummikteeks, mis viib välja järsule merekaldale. Seal üleval asub mahajäetud maja moodi hoone. Mees ja naine otsustavad ka sisse vaadata, sest näha, et seal pole juba ammu peremeest. Muidu maja nagu maja ikka, aga kõik uksed ja mööbel oleks justkui määratud oluliselt väiksemat kasvu inimestele, näiteks lastele või... üldse mitte inimestele. Paarike peab maja terrassil pikniku, jalutavad ringi, ent siis otsustavad eraldi ringi vaadata. Rohkem nad teineteist ei näe. Mees märkab maja teiselt korruselt alla tulles, et leitud majavõti on laualt kadunud, uks lukku keeratud - kas omanik või keegi on kohale saabunud? Mees ei leia oma naist, ent pikapeale saab pankrannikust alla mere äärde, kus kaldale läheneb kummaline paat - selles on keegi... miski.
 
Vinge, vinge lugu, mis lauasa karjub eesti keelde tõlkimise järele.
Teksti loeti inglise keeles

Lühiromaani inimestest peategelaste kõrval võiks siin tegelaseks pidada ka jazz-muusikat, millel siin oluline koht on. Keskse tegelaskuju (Hat) prototüübiks üeaks olema saksofonimängija Lester Young, kes autorile sügava mulje jättis.
 
See on selline lugu-loo-sees tüüpi tekst. Noor mees näeb džässiklubis mängimas ühte muusikut, kelle esitus teda ääretult lummab. Kuna mehe kohta ei ole pealju biograafilist materjali, otsustab ta tüübiga pikema intervjuu teha, mis tal ka õnnestub. Lisaks hiljem avaldatud intervjuule/artiklile rääkis Hat talle ka ühe loo oma lapsepõlvest, millele on raske anda selgitust puhtalt materialistlikus võtmes. Juhtus see Halloweeni ajal, kui Hat, kes elas väikelinnas, otsustas koos sõbraga minna vaatama linnast veidi eemal asuvat halvamainelist kohta nimega The Backs - kümmekond hütti vaeseid ja kuritegelikke elemente. Minnakse sinna Halloweeni kostüümides ja kottpimedas. See pimedus annab jutule suuresti selle ebamugavus tekitava, kõheda varjundi - ka lugeja ei saa täpselt aru, mis siis ikkagi juhtus. Isegi kommertslik-lapsik halloweeni-temaatika ei suuda leevendada loetu mõjusust. Tol ööl juhtunu vajutas raske pitseri Hati edasisele elule ja lõpuks seotakse sisemine ja väline lugu teataval määral kokku.
 
Väga sugestiivne lugu, tõsine lugu. autori ilme džässmuusika huvi annab tekstile ka tunnet, et "teab, millest räägib".
Teksti loeti inglise keeles

Mary E. Penn oli suure tõenäosusega pseudonüüm, mille taha peitunud isikut ei ole täie kindlusega tuvastataud. Ajavahemikus 1879-1897 ilmus selle nime alt umbes 30 juttu, millest 8 sisaldasid üleloomulikku elementi. Valdavalt ilmusid Penni lood ajakirjas Argosy ja on suur tõenäosus, et nende autoriks oli kirjandusmaailmas tuntud Helen Wood (1814-1887), kelle kontol on samuti hulk üleloomuliku elemendiga teoseid. Wood oli Argosy toimetaja.
 
Penni lood on küllalt tavalised tolle aja kummituslood, kus enamasti nähakse surnud isikut ühel või teisel kujul oma surmapaigale ilmuvat. Küllalt tavapärased lood, mis tugevat muljet ei jäta. "Desmond's Modelis" ilmutab kuriteo ohvriks langenud (ent mitte veel surnud) inglasest kunstnik end kuidagi telepaatiliselt oma sõbrale, et too talle appi tuleks. Tegvuspaigaks on Itaalia, Toscana, kus kaks sõpra rändavad ühest linnast teise ja ühel hetkel, kui nende teed lahku lähevad, jõuab ilusat naismodelli otsiv tüüp valesse külasse. Öömaja omanikul on küll modelliks sobiv kaunitar, ent abikaasa on äärmiselt armukade, mis ei tõota pahaaimamatule inglasele midagi head.
 
Parema hinde kasuks kallutavad maalilised maastiku- ja külakirjeldused, samuti oodatavast normist kõrvale kalduv lõpp, kus ei saabu päris trafaretset idülli, vaid lisandub tugev annus nukrust. Neid vanu lugusi on on mõnus lugeda ka keelis-stilistilisest aspektis, ehkki ma ei oska seletada, miks peaks vanamoodne keel mulle meeldima rohkem kui see, mida tihtipeale kasutatakse moodsas psühholoogilises õudusjutus.
 
Penni üleloomulikud lood on koondatud 1999. aastal ilmunud väiksetiraažilisse (250) kogumikku "In the Dark and Other Ghost Stories", mille teksti leiab mõningase otsimise järel ka võrgust.
Teksti loeti inglise keeles

Instituut on üks salajane asutus Maine'i osariigi metsades. Arstid, järelevaatajad ja muu personal tegeleb seal eriliste psüühiliste võimetega lastega - telepaatide ja telekineetikutega. Lapsed röövitakse kodudest, nende vanemad üldjuhul tapetakse. Instituudis allutatakse nad katsetele ja süstidele, mille eesmärk on suurendada nende erivõimeid ja panna lapsed tekitama ühisenergiat, mille abil surmatakse n-ö kaugjuhtimise teel erinevaid poliitikuid ja muid isikuid maailma eri otstes. Tapmiste eesmärk on kõrvaldada inimesed, kellel on prognooside kohaselt tulevikus roll tuumasõja vallapäästmisel - põhimõtteliselt teegeletakse maailma päästmisega, vähemalt arvab salajase asutuse juhtkond niimoodi. Lapsed sunnitakse veidral moel oma võimet kuritarvitama, mille tulemusena nende mõistus pikkamisi kuhtub ja järele jääb vaid inimvare. Tühjaks tõmmatud lapsi ootab krematoorium.
 
Peategelane on üliandekas poiss Luke, kellel õnnestub rangelt turvatud Instituudist põgeneda ja algab ajujaht. Poisi päästmisel on keskne roll endisel politseinikul Tim Jamiesonil, kes on mahuka romaan (560 lk) teine peategelane. Põnevust ja ängistust jätkub kuhjaga, paralleele saab tõmmata vist mõne Kingi varasema romaaniga - "Tulesüütaja" ja "Carriega". Kes Kingi varem lugenud, leiab eest kõik vanad tuttavad nipid ja lähenemisviisid. Umbes aprillis peaks see raamat ka eesti keeles ilmuma.
Teksti loeti inglise keeles

Lugu on sisuliselt ühe noore mehe ängistus- ja hirmuagoonias tehtud ülestunnistus. Ebamäärasele adressaadile (ilmselt siis lugejale) tunnistab ta üles oma sõbra mõrva. Tapmise põhjus - kadedus andekama poeedi loominguliste saavutuste üle. Surnukeha peidetud ja paistab, et riigivõimu sai ka ära petta, aga. Tüüpi hoiab mingi jõud kinni kuriteopaiga läheduses - lahkuda ei saa. Ja öösiti tajub ta, et teda ründavad samad tõugud, kes närivad ta tapetud sõbra laipa. Et nood on kuidagi sisse söönud tema sõbra ajust mingeid "mälukemikaalide" ja RNAd ja nüüd edastavad seda temasse. See kõik võib muidugi olla südametunnistusepiina ja vaimuhaiguse kombinatsioon, mitte üleloomulik tõelisus.
 
Lühike (2 ja pool lk) väheütlev jutt, täis liigset paatost ja vajaka originaalsusest. Loo leiame ajakirjast The Dark Brotherhood Journal, mille kohast ulmemaailmas pole vaja tõelisele õudusesõbrale selgitusi jagama hakata.
Teksti loeti inglise keeles

Algajale ulmesõbrale võiks esitada mälumänguküsimuse: millise loo põhjal valmis kaanepilt vanima ja olulisima ulmeajakirja "Weird Tales" kõige esimesele numbrile (märts 1923). Meie, vanad ulmekalad, teame vastust loomulikult unepealt - Anthony M. Rudi jutu "Ooze" põhjal. Kaanel on kombitsate haardes kaunis naine koos sõnadega "An exrtaordinary novellette. A tale of thousand thrills". Kuna ma ei raatsinud välja käia 14 000 eurot, mida müügil oleva ainueksemplari eest küsitakse, siis lugesin seda võrgust, kuhu üks tüüp on selle loo tasuta üles pannud. Ühtlasi toob nimetatud tüüp võimalikke paralleele Lovecrafti juttudega (ta peab tõenäoliseks, et Lovecraft oli juttu lugenud ja mõningane sarnasus "The Dunwich Horroriga" tõesti olemas).

Lugu ise ei ole siiski suurem asi. Jutustaja uurib oma sõbra, tolle naise ja isa surma/kadumise asjaolusid. Sõber oli naisega teadlasest isa juures maamajas külas olnud ja mingi hetk teatas teadlasest isa, et ta on oma poja ja minia tapnud. Arvati, et mees läks peast segi, ja ta pandi hullarisse. Kohapeal oli puudest palkmaja ümber ehitatud tellistest varjend, justkui oleks tahetud kedagi/midagi takistada sealt väljumast. Palgid ja ümritsev kividest osa olid prunenud, justkui keegi/miski oleks sealt välja tunginud. Lõpuks on kogu mõistatus lihtsalt ja selgelt, ilma erilise põnevuseta ära seletet. Teadlane oli aretanud amööbist mingi hiigelsuure eluka, kes pidi teoreetiliselt lahendama inimkonna toiduprobleemid, ent olevus hakkas ise üha uusi ja suuremaid toidukoguseid nõudma, nii et väljus kontrolli alt ja pistis ka inimesed nahka. Žanriliselt siis pigem SF, õuduse varjundiga.
 

Teksti loeti inglise keeles

Mina-vormis lühike, žanriulmeks pigem ei kvalifitseeru. Noor naine ostab Kadriorgu korteri, saab kuidagi väga odavalt ja eelmine omanik - noorpaar - kibeleb minema. Puumajas korteris kääksub ju nii või teisiti, aga selles konkreetses on päris kummitus ka, kes hakkab nägemusena naisel külas käima, eriti pärast seda, kui too mehest lahku läheb. Kummitaja on kommunistist sõjaeelne põrandaalune Jaan, kes liigub hüpete kaupa tulevikku, et jõuda lõpuks kommunismiajastusse. Jaan oli juba EW ajal naistelemmik ja on modelli välimusega. Kas siin on kedagi konkreetset silmas peetud, ei tea. Olla "mitmendajärguline" revolutsionäär, nii et Anvelt ehk mitte. Kutsub naist ka tulevikku kaasa.
Humoorikas jutuke, kahjuks ilma korraliku puändita. Neli miinus.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin selle brošüüri läbi eelkõige viisakusest - üks tuttav tõi mulle selle omal algatusel, sest "ma tean, et sulle meeldivad igasugused keeleküsimused ja huvitavad sõnad ja siin on iga teine sõna mingi arhaism või neologism jne". Kuidas sa ei loe, kui teine heast südamest toob... Minule see Ervin Roosi tehtud tõlge nii veider ei tundunud, kui tuttav väitis, ja ei oska siia isegi sellist näidislõiku ümber kirjutada, kus veidrate keelendite kontsentratsioon väga kõrge oleks.

Imemehe-lugu on veidi parem kui Plattner-lugu, aga ega need rohkem kui sajandi tagused humoorikad, ent (võib-olla tahtlikult?) naivistlikud jutud väga ei liiguta ega üllata. Päris nelja ei täi hindeks panna.
 

Teksti loeti eesti keeles

See on üks dramaatiline, traagiline ja pateetiline lugu, mis kannab vältimatult kirjutamise aja pitserit.
 
Loo algus on mõnevõrra koomiline. Tseilonil elanud noor mees saabub tagasi Inglismaale ja kogukond kahtlustab tema suures jõukuses midagi tumedat. Tseilonilt kaasa tulnud viletsas inglise keeles rääkivalt teenierpoisilt saadakse justkui teada, et Everard on tapnud väljamaal kellegi Anna O'Connori ja tolle mehe või isa ning saanud suure päranduse sel moel. Hiljem selgub küll, et see Ann O'Connor on anakonda.
 
Nafu Vikipeedia ütleb, kasutati sõna "anakonda" ammustel aegadel ka igasuguste muude suurte madude kohta, kes ohvri kägistasid. Seega võib anda andeks autori väite, et anakondad elavad ses loos Tseilonil. Aga üks neist madudest oli end sisse seadnud ühe valge farmeri kodu juures, õigemini künka otsas asuva väikese paviljoni juures. Elukas passis seal puu otsas, olles kogu aeg liikumises, sööstes ühe puu otsast teise otsa, viskudes kiirelt jooksva koera kallale ja käitudes üldse nii, nagu minu teada hiigelmaod ei käitu. Tema suuruse kohta annab märku asjaolu, et talle ette aetud veisekarjast võttis ta kinni juhtpulli, sättis selle pikuti vastu puutüve, pressis tolle siis puud toena kasutades kondipuruks ja neelas tervelt alla... Peale selle oli sel loomal veel selline räige hingeõhk, mis tappis ära suhteliselt hermeetilisse paviljoni varjunud täisjõus mehe. Ma ei oska arvata, kas autori teadmised zooloogiast olid nõrgad või kirjutas ta teadlikult sellise loodusseadustega vastuolus oleva loo. Igal juhul kohaliku tüübid ei avaldanud mao omaduste kohta mingisugust imestust. Loo sisu keerleb selle ümber, kuidas peremeest paviljonist ära päästa, kui madu seal kõrval passib.
 
Lugu on ilmunud gooti kirjanduse klassiku Matthew Gregory Lewise 4-köitelises kogumikus "Romantic Tales" (1808), aga siinkõneleja luges seda romantilist lühiromaani Peter Hainingu koostatud antoloogiast "Great British Tales of Terror" alapealkirjaga "Gothic Stories of Horror and Romance 1765-1840".
Teksti loeti inglise keeles

Žanri mõttes õuduslugu, samas võiks seda sildistada mingisuguse hashtag'iga, metoo või ma-ei-tea-mis need-seal-ongi. Sellisega, mis tähistab perevägivalda või naistevastast vägivalda - loo alguses ehk ei saa kohe aru, aga sündmuste käivitajaks on just nimelt räige vägivald abikaasa suhtes. See vägivallatseja on pool-pealilma ja pool-allilma tüüp. südametu ärimees, kelle isikuomadused on nii reljeefselt must-valged (st mustad), et tekib lausa küsimus, kas päris elus ka selliseid on. No kindlasti on, aga et see äärmus juhtus just selle jutu sisse sattuma...

 

Igal juhul on naine sattunud kokku mingisuguste... olevustega, inimese kujuga, aga kes nad tegelikult olid, jäi mul mõistmata. Igal juhul toimus tal nendega tehing, mis sarnanes mõnevõrra hinge kuradile müümisega. Naine saab abi võikaks kättemaksuks, mis lihtsalt peab õnnestuma, sest abikaasa on ju nii räige tüüp ning raske on uskuda, et ta pääseda võiks.

 

Lugu võib jääda ilmselt meelde mõne filmiliku stseeni tõttu, kus on kirjeldatud ebamaiste jõletiste toimetamist: "Ahastusega tõmbas Georg noa välja ja virutas teise käega vastu olendi pead. Selle lõust paiskus tugevast löögist küll kõrvale, kuid siis keeras elukas end aeglaselt tema poole tagasi, justkui oleks võitlus alles algamas. Koletult moondunud näo luistest silmakoobastest vahtis kaks raevunult hõõguvrohelist silma. Jõletise nägu kattis rebenenud ja krimpsukiskunud hallikasroheline nahk ning huulteta teravahambulised lõuad tõmbusid vaevumärgatavale irvele." 

 

Või teises kohas: "Seinast seinani moodustus pingul nahka meenutav ollus, mille sees toimus pidev liikumine, justkui püüaks trobikond usse väljapääsu leida. Keskel pinguldus naisterahva vähkrev kogu, meenutades lootevedelikus rabelevat last. Kõige kohal punnitas hiiglaslik nägu, mille nina, suud ja silmi võis vaid aimata. See väänles ja viskles, tardus siis ja jäi Georgi jõllitama. Näos lõid hõõguma rohelised silmad, mis puurisid end mehe omadesse ning hiigelsuu liikus."

Aga lugu võib ka üldse mitte meelde jääda, sest eks neid kolle on kirjanduses või filmis ennegi nähtud ja kreepsu või orgasmi ma neid kirjeldusi lugedes ei saanud. Midagi häiris mind looduskirjeldustes, ei oska seda täpselt sõnastada, aga mõned näited: "Oli soe varasuvine õhtupoolik, millest hämarus püüdis iga hetkega võitu saada. Tüütud sääsed särisesid kallis elektrilises putukapüünises, mis näljasena aina uusi enda surmavasse lõksu püüdis. Siit vaid mõni kilomeeter läbi metsa laiutas hiiglaslik turbasoo, justkui võimas tehas, kus loodus pinisejaid aina juurde vorpis. /---/Mets sosistas, kõu kumises ja loodus kustutas janu, et suveks jõudu koguda./---/Lindude unine siristamine andis märku, et koidik on algamas. Kuigi siin soos võimutses veel pimedus, oli üle hämuste puulatvade näha tinakarva kumavat taevalaotust. Päike polnud enam kaugel. Natuke maad edasi lõikas maastikku vesine, rohtunud mätastega laugastik. Üksikute kidurate mändide all hüppasid talveune unustanud rabakonnad ja õgisid keelte välkudes uimaseid kärbseid. Näljane pistrik kriiskas korra ja liugles täpina tintsinises taevas, kuni sellega ühte sulas. Pilvemassid ujusid laisalt eemale ja vihm lakkas./---/Väljas oli õhtueelset kahvatust, õhus keerles soe tuuleke ning päike oli iga hetk loojumas."

Minu kõrvale kõlab kuidagi kunstlikult. Ja pead pani kratsima ka see koht, kus ühel zombi-taolisel kooljal nahk "pinguldus kontide ümber" ja mõni lõik edasi on sama olevuse iseloomustuseks "priske naine". Priske - see on ju trulla, mitte kondibukett.

 

Mainin veel, et mulle avaldas hoopis rohkem muljet napp neljast lausest koosnev lõik, mis algab sõnadega "Korraga silmas ta eemal põllul". Vot see tabas märki.

 

Nii et siis lugu õiglast ja sadistlikku kättemaksu nautivale lugejale. Peaks olema autori esimene jutt žanriväljaandes. Pika miinusega 4.  

Teksti loeti eesti keeles
10.2019

Selle 300 lk paksuse romaani pealkirjas nimetatud imestusest on tulvil üks tulnukas - Kra -, kes on lugematute parsekite kauguselt saadetud meie planeeti ja siinseid elanikke jälgima. Galaktika Nõukogus on jõutud seisukohale, et maalased on viinud oma kodu hävingu äärele ja midagi tuleb ette võtta. Üliarenenud tsivilisatsioonis teadlasena töötav Kra tuunitakse inimesekujuliseks, tema teadvustki lihvitakse veidi maalase teadvuse sarnaseks. Tema ülesanne on jälgida inimesi ja edastada saadud informatsioon "üles". Sekkuda ega oma identiteeti avaldada üldiselt ei tohi.

 

Kra - võtnud nime Marek - saabub Eestisse, Tallinna ja asub tööle mingis firmas. Talle on loodud ka dokumentidega valetaust. Kral on lisaks muudele meeltele ja üleloomulikele oskustele (muutuda nähtamatuks, näha minevikku, hõljuda vaimkujul) võime lugeda inimeste mõtteid, kui ta neile küllalt lähedal on. Need mõtted on tekstis kursiivkirjas. Justkui tellimise peale mõtlevad kõik inimesed tema juuresolekul alati väga kompektselt ja sidusalt oma elu tõsistele probleemidele, mis lubab tulnukal teha kaugeleulatuvaid ja sisukaid järeldusi. Miskipärast mõtlevad kõik tema uuritud inimesed kuidagi vanainimeselikus kõnepruugis. Ka Kra ise - kui ei teaks, kes ta on - meenutab pigem vanainimest, kes vaatab elu kõrvalt ja mõtiskleb selle üle, kui hukas või nukker see elukorraldus on. Ühes kohas (lk 144) mõtiskleb Kra araablanna välimuse üle järgmiste sõnadgea: "Kuigi inimesed hakkavad juba harjuma selle idamaise look'iga, jah, nagu viimasel ajal on tavaks öelda." Kuna tulnukas on üsna hiljuti siia saabunud, siis "hiljutisust" saab tuvastada ikkagi autor, kelle kõrva kriibib noortepärane trendikas segakeel. Peategelast peaks olema nii sisu kui raamatu kaanepildi järgi aga küllalt noor mees.

 

Kui romaan algab tsitaatidega kliimamuutude katastroofilistest tagajärgedest, siis tagapool ei tundu sugugi mitte keskkonnaküsimused meie planeedi põhiprobleemid olevat. Ühist nimetust muredele on aga raske leida: hoolimatus, silmakirjalikkus, tervisehädad, materiaalsete väärtuste iha. Etteheited ei ole lahmivad, pigem leebed. Suurem osa etteheidetest näib liigituvat pigem eraelu valdkonda ja konkreetsest inimliigile omasest puudusest hoolimata näib olevat üks lahendus: isiku individuaalne muutumine, areng, vaimsete väärtuste ja Tõe leidmise tee, armastus ja hoolivus teiste inimeste vastu. Raamatu läbilugenu peab kindlasti aru saama ka seda, et maaelu (eriti kooskõlas looduse ja esivanemate tarkusega) on eelistatav linnaelule.

 

Lk 155: "Kui inimesed ometi mõistaksid, et nende tajudele avatud maailm, selle nähtav osa, on tegelikult nii piiratud ja moodustab kaduvväikese osa tegelikkusest, mis inimest ümbritseb! Milles ta ometi iga päev elab ja toimetab. Kui inimene hakkaks ükskord praktiliselt kasutama ajust nii vasakut kui ka paremat poolt! Et mõista, et aru saada, et tunnetada tõelist tervikpilti - tõde."

 

Need mõtted on pandud tulnuka pähe ja loomulikult ei tohi tolle mõtteid samastada autori omaga. Küllap on viga minus - ühe ajupoolega mõtlevas subjektis -, et ma kahtlustan just autorit pehmelt öeldes kõrges enesehinnangus, veendumuses, et tema on tõe leidnud, näeb tervikpilti ja mõtleb kahe ajupoolega. Üliarenenud, ideaalsest ja utopistlikust tsivilisatsioonist tulnud Kra pikk heietus on mulle ehk lihtsalt üle jõu.

 

Lk 194: "Ja peaksime kõik ühe eesmärgi poole püüdlema. Valguse, empaatia ja armastuse täiuse poole." Selliselt sõnastatud eesmärk ja eriti vahendid jäävad ikkagi ebamääraseks. Aga näib,et võtmesõnaks sellel teel näib olevat "energia" ja sellega seotud "vibratsioon". Need mõisted läbivad kogu romaani erinevates versioonides - energiapark, energiahelk, energiasülem, energialaam, energiatasand. Kombineeritult tõe, täiuse ja armastuse poole püüdlemisega on sellel romaanil juures väga tugev uusvaimsuse ehk New Age'i maik. Misjonärlik silmade avamise sõnum jumalatu religiooni raames.

 

Tuleb lisada, et "heietuse" kasutamine ei ole selle romaani puhul ülekohtune. Puudub selge lugu, loogiliselt seotud sündmuste jada (või kas või harud). Sündmusi on üldse väga vähe ja need vähesed ei ole kuidagi jõuliselt esil: eestlaste negatiivsetest emotsioonidest kogunenud energiapilve hävitamine soomaal, tulnuka kohtumine esoteerikasekti juhiga (kes Kra ebamaise päritolu ära tajub), peategelase kerge armumine maalannasse, teise tulnuka saabumine Maale. Kõik need sündmused lähevad kuidagi raugelt, leebelt, ebaoluliselt, ilma suurema kärata. Kõik tegelased jäävad pealiskaudseks ja episoodiliseks ning erilist hõrku miljööd, mis võiks rõmmu pakkuda, ei ole samuti tunda. Lõpus toob autor sisse ka enda isiku, kui tulnukal tekib soov Maal saadud kogemusi ja mõtteid inimkonnale edasi anda ja keegi inimene tuli selleks kirjapanejaks ju leida. Leidis Reinu...

 

Žannriulme sõpradele ei ole siin midagi pakkuda. Ilmselt oleks praktilisem, kui raamatupoodides paikneks see omakirjastuslik raamat nendel riiulitel, kust leiame materjali Ülimate Tõdede ja Universumi Põhiolemuse kohta - nii jõuab lihtsalt kiiremini sihtrühmani. Huvilisi kindlasti on - alles juunikuus ilmunud raamatukogueksemplaris on juba tehtud pliiatsiga mõningaid kriipsutusi või küsimärke olulistes sõnumitiinetes kohtades.  

Teksti loeti eesti keeles

California. Kaks noormeest üritavad mägiteel alla aetud hirve autokasti upitada, kui mäe seest murrab välja... Cthulhu. Üldiselt peaks too küll ookeani põhjas unelema, aga seekord siis niiviisi. Cthulhu möllab ja lõhub, mäetipud purunevad ja blokeerivad nõlva all asuva väikelinna muust maailmast. Lisaks Cthulhule ilmub mäe seest veel mingi väiksem põdrasarvedega olevus, kellel (nagu hiljem selgub) on komme mustanahalisi kimbutada. Mõne aja pärast istub Cthulhu linnakeses mäest varisenud postamendi otsas, linnakese rahvas toob talle andameid, aeg-ajalt pistab Muistne mõne pintslisse. Kohalik politseiülem on koos jüngritega uue valitseja poolel. Linnas on kohalikud valimised - kandideerivad Cthulhu ja see teine elukas...
 
Lugu võiks olla esimene peatükk mingist pikemast tekstist - katkeb justkui poole pealt, lõpp on olemata. autor on ilmselt püüdnud vaimukas olla, aga on ikka üsna mööda pannud. (Mina tean, mis on vaimukas ja mis ei ole.) Jutt on ilmunud antoloogias "Shadows Over Main Street" (Hazardous Press 2015), kus pekas sisalduma lood, mida ühendab Cthulhu Mythos ja väikelinna atmosfäär.
Teksti loeti inglise keeles

Naivistlik-lapsik lugu, küllaltki nukker lugemine. Kuigi kõik tegelased on 35 aastat või vanemad ja aetakse justkui täiskasvanute asju, tahaks seda raamatut poes või raamatukogus pigem lasteosakonnas näha. Tagakaanel nimetatakse autorit "nooreks", mis ilmselt seletab osaliselt selle rohkete illustratsioonidega lühiromaani abitust.
 
Sündmused kulgevad eelkõige nooremas keskeas Claire'i ümber. Too naine elab ikka veel vanematega koos ja saab auto tankimiseks isa käest bensuraha. Claire kaob aastaks jäljetult ja siis vanemate juurde naasev Claire käitub veidralt ja on justkui inimrobot. Siis saame teada, mis temaga selle aasta jooksul juhtus, kuidas üks hull teadlane ta ära meelitas (sest Claire sarnaneb tema õhnnetult hukkunud õega) ja kuidas see hull teadlane valmistab suures pilvelõhkujas inimesesarnaseid roboteid ja siis on veel hullu teadlase hea südamega nõbu ja tekib armastus ka veel jne.
 
Äärmiselt ebausutav lugu nii inimeste käitumise kui ühiskondlike suhete ja üldse kõige poolest. Noor autor oleks võinud end avaldamisega veel tagasi hoida. Kahtlen, kas võimalikud nooremad lugejad nii ebaküpset põnevik-naistekat heaks kiidavad.
Teksti loeti eesti keeles

Märksõnad: (para)psühholoogia, psühhiaatria, teadvuse seisundid, teadvuse ülevõtmine, selgeltnägemine, vaenulik (ebamaine?) jõud.
 
Sissejuhatavad peatükid on neljast peategelasest. Kolm neist on kas mingite parapsühholoogiliste võimete või lihtsalt veidra ajuehitusega. Üleloomulikku mitteuskuv inimene võiks pidada neid lihtsalt vaimuhaigla materjaliks ja üks neist on ka pikemat aega kinnises osakonnas aega veetnud. Tüübid ei ole omavahel tuttavad. Neljas tegelane on nõukogude ajal julgeolekuga koostöös paranähtusi uurinud teadlane. Mingi seletamatu jõud viib kolm esimest ühel päeval ja kellaajal ühte kindlasse kohta, kus teadlane neid juba 23 kuud järjest ootamas on käinud, sest ta on seletamata põhjustel veendunud, et just siis ja sinna saabub keegi, kes aitab asja edasi viia. Teadlane ise ei ole ka erakordsete võimete osas päris "süütu" inimene. Asi, mille vastu teadlane huvi tunneb on Pelgulinnas toimunud episood, kus bussipeatuses on mõned teineteisele võõrad inimesed pannud toime verise ja näiliselt arusaamatu rünnaku kaaskodanike vastu. Kahtlustada võib teadvuse ülevõtmist mingi vaenuliku "jõu" poolt. Ulmelisi märke ja sõnumeid järgides jõuab seltskond ühe Mustamäe maja juurde, kus aastakümneid tagasi oli toimunud mingi sarnane episood, tõmmates endale julgeoleku ja sellega seotud spetsialistide tähelepanu.
 
Arvasin raamatut kätte võttes, et tuleb midagi avangardset ja loetamatut, aga see ei olnud nii. Eriti romaani esimene pool (peategelaste "haigusloo" kirjeldused) oli kuidagi intensiivse, täpse ja usutava moega kirja pandud. Välditud oli liigset sõnavahtu. Teises pooles läks veidi raskemaks, võib-olla seetõttu, et raskusi oli jälgimisega, millise tegelase vaatepunktist see või teine lõik kulgeb. Pikapeale jäi mulje, et see vist polnudki tähtis. Epiloogi tähendus jäi mulle hämaraks. Kui peaks esile tooma selle lühemapoolse romaani tugevama külje, siis ütleksin, et selleks on tugev keelekasutus ja stiilitunnetus.
 
Kui siin saaks hinnet suurema täpsusastmega panna, siis tuleks 3,8.    
Teksti loeti eesti keeles

See on mingis mõttes küllalt tavaline "maja-kus-kummitab" lugu, kuigi selgub, et ei hauatagused kättemaksjad ei ole seotud mitte majaga, vaid majja elama asunud mehega. Maja ise asub New Yorgi piiri lähedal. Sinna on ehitatud uus elurajoon ja sellest veel mõne miili kaugusele jääb see "sinister house", mis on vanem ja ajalooga. Uusrajooni kolinud abielupaar tutvub vana maja abielupaariga ja tekib n-ö peretutvus. Tasapisi märgatakse, et vanas maja paari naispool kipub kuhtuma ja närbuma, ent ajal, mil ta mees on tööreisidel, tuleb tervis tagasi. Hakatakse mõistatama ja kummitus(ed) on muidugi üks tööversioone.
 
Minu meelest ei ole selle loo kirjanduslik tase kuigi kõrge. Puudu on originaalsusest, loogikast, üleliia on (melo)dramaatilisi õhkamisi. Kõik 5 peategelast kannatavad minu meelest mingisuguse suhtlemiskompleksi all, mis seisneb eelkõige elementaarse avameelsuse puudumises. Hauatagused olevused ei tundugi nii ebameeldivad, kui püüda paigutada iseennast selle seltskonna hulka, kus rääkimata jätmine näib olevat keskne elupõhimõte, ja mõelda, mismoodi oleks nende inimeste keskel - kes kõik on muus mõttes justkui kenad ja viisakad inimesed - elada ja olla.
 
Romaani esmatrükis on küll üle 220 lk, aga tegelikult on kõigub teose maht  romaani ja lühiromaani piiril (ca 40 000 sõna). Loo autor Leland Boylster Hall oli eluaegne muusikaprofessor erinevates USA ülikoolides ja ilukirjanduse vallast on tema kontol lisaks veel kaks belletriseeritud reisikirja Põhj-Aafrikast ja üks realistlik romaan. Kust selline põige üleloomulikku, jumal teab.
Teksti loeti inglise keeles

"Endise Pühalepa valla kauaaegne elektrik Anton Sarapuu jõudis just Suuremõisa lossi keldrisse, et vaadata üle väidetavalt juba paar päeva jukedanud eletrikilp, kui ta kuulis korraga kummalist heli."
 
Sellise paljutõotava lausega algab Reeli Reinausi värske ulmepõnevik. Tegevust toimub Hiiumaal ja asjaosalised on põhiliselt 17-18 aastased noored. Neid tegelasi on vist 7 ja tiheda sündmustiku tõttu kipuvad nad lugedes segi minema - et kes on kelle mis ja mis infot keegi täpselt valdab. Kuue kuu eest on teadmata kadunuks jäänud Hiiumaa noormees Johan. Tema pruut Ingel vegeteerib kodus raskes depressioonis. Lootust ei ole. Samal ajal hakkab Tallinna noormees Miikael nägema mingeid kummalisi sundunenägusid, millest vabanemiseks pakub abi tema pruut, ekstrasensist Vika. Vika pole aga altruistlik abiline, vaid tal on omad plaanid, kuigi tema eesmärk jään meile pikalt saladuseks. Vika ja Miikael sõidavad Hiiumaale, kus peaks väidetavalt asuma poisi unenägudes nähtud sündmuspaik
 
Saarel hakkab Ingel koos klassiõega oma kuti kadumist uurima ja õige pea tutvuvad noored kohalike "uurijatega". Lisandub uusi tegelasi, nende hulgas hüpnoosi ja muid tumedaid kunste valdav kirikuõpetaja ja armilise näoga salapärane sensitiiv. Segastest, ent tähendusrikastest episoodidest kubisev lugu hakkab suunda võtma minevikule, kus olulist rolli mängivad parun Umgern-Sternbergi ajal tekkinud kolmeliikmeline salaselts ja nende roosi märgiga hõbesõrmused, millel on üleloomulikku mõju nende kandjate suhtes. Kas otsitav objekt, mis kunagi Hiiumaale maandus ja mille nimel kogu trall alguse sai, oli tulnukate laev või mingi taevakeha, jääbki lõpus teadmata (aga see polnud ka väga oluline). Pingelist süžeed täiendavad noorte omavahelised (armu)suhted, vanuseklassile omased emotsionaalsed sisekaemused ja kahtlustamised.
 
Tunnustan autori fantaasialendu ja võimet hulka niidiotsi lõpuks kokku siduda. Kuigi - lugemise ajal tuleb pingutada, et end järje peal hoida. Võib-olla oleks mõningane lihtsustamine ja seeläbi romaani lühendamine loole kasuks tulnud. Aga võib-olla on hoopis minu taip liiga aeglane ja lihtsakoeline, mis nõuab midagi kergemat. Väga raske seda romaani tarbida siiski ei olnud, sest päris kindlasti ei ole ma oma elus ühe päeva jooksul (tegelikult poole päeva jooksul) läbi lugenud 370 lehekülge ükspuha millist teksti.
 
Teksti loeti eesti keeles

Ulme traditsioonilise nelikjaotuse järgi (diiplev soga, fantaasia, õudus, TTU) liigitub see pikem lugu esimesse alamžanri, kuigi autor võib ise vabalt uskuda, et see on psühholoogiline õudus. Loo sisu ei ole mingit mõtet edasi anda, sest sogased värgid on kõik kuidagi ühesugused.
Teksti loeti inglise keeles

Eks ma ise olin süüdi, et eeltööd enne raamatu lugemist üldse ei teinud. Mõtlesin miskipärast, et õudus. Aga ma oleksin pidanud aru saama - raamatu kaanepildil on mõek. Ja kus on mõek, seal on maagia ja kõik sellest tulenev. Sile, nunnu ja "nii nagu peab" tehtud fantasy neile, kellel on seda soolikat. Kolm pluss.
Teksti loeti eesti keeles

Sümpaatne lugu ulme vanimas ja prestiižseimas alamžanris.
 
Halloweeni eelõhtu. Saja-aastane vaarema on suremas, pere on surivoodi juures. Surija küsib veel selgel hetkel kuupäeva ja näib häiritud olevat, et ta lahkub just "sellisel" päeval. Öösel, vahetult enne taevastele teedele minekut, peab rauk voodis maha pika tiraadi, mida kuuleb ja salaja lindistab 12-aastane perepoeg. Segasevõitu sõnumis räägib vaarema Halloweeni päeval surevate inimeste kaitsmisest mingisuguse Musta Emise eest - kuidas tuleb teha rituaalne kividega lõke samhnagan ja mis reegelid tuleb järgida. Poiss on veendunud, et ta peab sõnumi ellu viima, aga kõiki reegleid tal järgida ei õnnestu, sest hooletu õetirts ei mõista rituaali tähtsust ning ajab nimedega tähistatud kivid lõkkes segi. Õhtul hakkab rahutule poisile tunduma, et akna taga kostab raskeid samme ja sigadele iseloomulikke helisid. Miks teised ei kuule?
 
See on viimases lauses sisalduvale puändile orienteeritud lugu, kusjuures puändi võib hea õnne korral ära arvata ehk eelmise lause ajal, aga kindlasti mitte varem. See sünge lõpuga lugu oleks minu meelest võinud ka poole pikem või 3 korda pikem olla, sest sisaldab embrüonaalses staadiumis kirjutamismaterjali rohkem kui need 13 lehekülge.
Teksti loeti inglise keeles

Autori (Leopold Leonard Eady) kohta ei ole palju teada. Avaldama hakkas 1927  41-aastaselt ja talt ilmus üle 10 romaani (neist ulmelised 2) ja paarkümmend juttu. Ta elas kogu elu Lancingi linnas ja oli üks vähestest Inglismaa kirjanikest, kellelt ilmus regulaarselt jutte USA ajakirjas Weird Tales. "The Trail of the Cloven Hoof" ilmus järjeloona samas väljaandes (viimane osa jaauaris 1935). Ühele numbrile andis lugu ka kaanepildi. Raamatuna on lugu ilmunud 1935 ja 2010, ajakirjas ilmunud versioon oli oluliselt kärbitud.
 
"Cloven Hoof" on krimielementidega põnevik, kus detektiivi rolli esindab noor arst Hugh Trenchard. Hugh matkab väheasustatud Inglismaa nõmme- ja sooalal, kus kuuleb appikarjeid ja laske. Tal õnnestub tolle maja läheduses päästa üks kohalik mees, ent jääb, kes teda ründas. Ründajal on justkui hirve jalad (cloven hoof - sõrg), kuid räägib inimkeeli. Kogu nõmmepiirkonda varjutab mingisugune saladus ja inimesed räägivad mingist veidrast olevusest, kes maa-alal ringi uitavat. Hugh jääb rünnatud mehe majja ja asub asja uurima. Liituvad uued tegelased: mõne miili kaugusel asuva kinnise psühhiaatriahaigla kurjusest pakatav arst Felger, Hugh' sõber Ronnie (kes esitab n-ö Watsoni rolli), salapärane kaunis naine, kes paistab asjadega vägagi kursis olevat, kohalik politseiinspektor ja FBI agendid. Lugu hakkab selgemaks saama romaani teises pooles, kui alguses rünnatud ja lõpuks tapetud ohver jätab Hugh'le oma testamendi ja tunnistuse. Asjad on saanud alguse esimese maailmasõja ajast, kui teda kui keemikut võeti sõjatööstuse teenistusse, kus ta püüdis valmistada eilist lõhkeainet. Nimelt olevat kõik lõhkeaineks vajaliku komponendid inimese kehas olemas, küsimus on vaid selles, kuidas need ühendada, nii et iga inimene oleks potentsiaalne pomm.
 
See inimpommi-teema ei ole siiski romaani ainud ulmeline osa. Teist poolt võiks nimetada Frankensteini-valdkonnaks. Sõjakeemiku vastaseks on Saksamaa agent, hull teadlane, kes suudab jällegi ühendada surnud inimese pooliku ülakeha hirve alakehaga. Sellest kentaurist saame aimu juba enne raamatu lugemist, seda on kujutatud raamatu (2010) esikaanel.
 
Lugu kubiseb seletamatutest juhtumitest, salapärastest kirjadest, topeltidentiteetidest, käsitsivõitlusest ja nagu tavaliselt, ka armastusest. Detektiivi rolli mängiv noor arst on kahjuks liiga totakas ja naiivne, nii et kahju temast lausa. Lugejale, kes analüüsib kainelt iga episoodi usutavust ja tegelaste käitumistõenäosust, see romaan arvatavasti ei sobi - vajalik on selline muhedam eelhäälestus.
Teksti loeti inglise keeles