Kasutajainfo

Scott W. Schumack

Teosed

· John Scalzi ·

The Human Division

(romaan aastast 2013)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.333
Arvustused (3)

Viies romaan "Old Man`s War" seeriast. Pärast Ats Milleri kommentaari "Zoe`s Tale" kohta ei tõusnud käsi kuidagi selle järgi (seega tasub olla ettevaatlik, mida raamatu kohta öelda), mistõttu annan endale aru, et mul võibolla puudub mõni tükike sellest kõigest. Samuti pole lugenud "Sagan Diary`t". Kuid mis oluline - "Human Division" võtab järje üles sealt, kus "Last Colony" lõpetas: John Perry tõi Konklaavi (400 tulnuka-rassist koosnev tähtedevaheline poliitiline liit, mis kehtestas rahu pidevalt sõjas olevate rasside vahel ja keelustas koloniseerimise kõigile, kes ei liitu) kaubalaevastiku Maale. Sellega lõppes paari sajandi pikkune olukord, kus Kolooniate Liit oli Maa muust universumist isoleerinud, pidades seda sotsiaalses ja teaduslikus stagnatsioonis ning kasutas seda kolonistide ja sõdurite kasvulavana.

Pealkiri - The Human Division

Kuidas seda maakeeli välja öelda? Inimkonna lõhenemine, jagunemine... Üks teine teos meil juba maakeeles on pealkirjaga lõhestusjoon, mis tegelikult on ju vägagi lööv. Ilmselt oleks see parem jätta elukutseliste tõlkijate hooleks kui ükskord peaks mõni Eesti kirjastus otsustama, et meil oleks põhjust Scalzit omas keeles nautida. Mis ei tähenda, et ma ei võiks soovitada termineid stiilis `jagunemine`, `killustumine` jne. Põhjus, miks ma sellele tähelepanu pööran, on see, et minu jaoks kuni ca. 2/3 mahu peale samastus `division` pigem divisjoni, osakonnaga. Kui mõelda, et tegemist on militaarulmega, siis miks mitte ka `division` = diviis. Kuid tegelikult on küsimus siiski jagamises, mitte üksustes.

Lugu ise - eesriide kergitamine

Kes mäletavad vanasid peerusid "Old Man`s War" lehekülgedel - John Perry ja tema kuus sõpra, kes üheskoos 75-aastastena mööda "oavart" kosmosesse sõitsid ja endile uue huvitava rohelise keha ning lühikese eluea prognoosi said - siis siin on raamat, kus John Perryt mainitakse kui fakti. Peategelastest olulisim on Perry sõber Harry Wilson, kes on veetnud pärast aktiivset teenistust aega Kolooniate Kaitsejõudude Teadus- ja Arendusüksuses ning seejärel suunatud tööle ühe diplomaatilise missiooni juurde tehniliseks konsultandiks. Tema kõrval on teised peategelased selle nn. B-team`i (loe: kolmanda kategooria diplomaatiline meeskond) juht suursaadik Ode Abumwe ja tema abi Hart Schmidt.

Üldine olukord, mis valitseb on siis selline: Kolooniate Liidu suhted maaga on rikutud. Ei mingeid koloniste ega sõdureid enam. Kolooniate Liidu ja Konklaavi vahel valitseb habras vaherahu, mida kumbki pool tegelikult ei taha rikkuda. Kolooniate Liit kardab ülekaalukat vastast ja Konklaav on ettevaatlik, sest inimesed suutsid nad juba korra peaaegu ajaloo prügikasti saata. Lisaks on veel terve hulk Konklaaviga liitumata rasse, millega inimkonnal on keerulised suhted kui mitte just avalik sõda. Sellises situatsioonis on Kolooniate Liidul kaks eesmärki: kindlustada rahu naabritega ja seeläbi iseenda julgeolek, kasutades diplomaatilisi meetodeid ning taastada suhted Maaga (igal juhul vältida Maa võimalikku liitumist Konklaaviga). Juhtub aga nii, et keegi kuskil saboteerib olukorda ilmselt sooviga algatada Kolooniate Liidu ja Konklaavi vahel sõda ning rikkuda lõplikult, lootusetult inimkonna omavahelised suhted.

Abumwe, Wilson, Schmidt ja Kolooniate Liidu diplomaatilise korpuse kosmoselaeva Clarke meeskond sattub tegelema paari päris kummalise olukorraga ning leiavad eelnimetatud vandenõu kohta erinevaid tõendeid.

Asja väline külg

Kirjastus TOR ja autor ise ütlevad kommentaariks (loe nt. http://www.tor.com/blogs/2013/04/human-division-read-along-13-earth-below-sky-above), et viis, kuidas "Human Division" lugejateni toodi, oli eksperiment. Tegemist on seriaaliga, mis avaldati episoodide kaupa, enne kui kogu teos viimaks korraga välja tuli. Vormiliselt on tõepoolest tegu tervelt 13 lühijutuga. Nad ei ole siiski iseseisvalt terviklikud jutud, vaid sobituvad pusletükkidena ilusasti sellesse üldisesse konteksti. Aga kui võtta ette tänased seriaalid, mis USA-st meie teleekraanile jõuavad, siis oli "Human Division" selline ilusasti tuttav "asi" küll: ah-haa! ma tean küll, mis loom see on ja kuidas seda süüakse. "Piloot-osa" on tihti kahe episoodi pikkune ja sama kehtib sageli ka viimase kohta. Vahepeal on sündmuste käiku vaadeldud erinevate tegelaste pilgu läbi, on kõrvalliine jmt. seriaalidele omast tehnikat.

Vähemasti kirjastuse väitel oli nende eksperiment edukas nii lugeja-elamuste kui majandusliku poole pealt. Minu meelest ei anna see raamatule eriti midagi juurde. Hea küll - on tõesti natuke teistmoodi ja äratundmisrõõm (seriaalilaadsus) tekitas alguses natuke rõõmsat elevust; aga lõpuks tundub, et võibolla see vormistus röövib siiski natuke lugejaskonda.

Hinnang ka...

Tegemist on väga hea raamatuga. Mitte suurepärane. "Old Man`s War" tõstis lati kõrgele ja ilmselt enamik lugejaid on pidanud tõdema, et Scalzi pole järgedes püüdnudki teha sama, mis ta tegi avaromaaniga. Nii mõnigi BAASis arvustaja on väljendanud sellega seoses oma tõelist pettumust (nördimust?) ja hinnanud järgesid alla. Olen jätkuvalt seisukohal, et tegelikult on järjed ka väga head. Mitte suurepärased, sest nad tõesti ei suuda enam sedasi üllatada, nii vägevalt panna. Selle natuke hullumeelse, verejanulistest tulnukatest kihiseva universumi ja selles aset leidva inimkonna võitluse (koht päikeste vahel) loo kirjeldamine erinevate nurkade alt on siiski pigem areng edasi. Nii mõnestki kõrgelt hinnatud teosest erinevalt ei tekkinud siin kiusatust jätta lehekülgi vahele, sest midagi ei juhtu ja see, mida kirjeldatakse ei tundu kuidagi oluline. Samm on piisava pikkusega. Nii mõnegi episoodi juures oli selliseid vaimukaid detaile ja head nalja. Väärt meelelahutus.

Soovitan asuda selle kallale pigem tõesti mitte liigsete eelarvamustega. Olgu siis heas või halvas.

PS. Kusjuures seesama siin ja veel paar viimast loetud teost panid mõtlema sellele 5-palli skaalale, mis meil siin BAASis on. Umbes nii, et ei saa ju kõik raamatu ometi olla suurepärased? Tegin väikse revisjoni ja hindasin nii mõnedki asjad allapoole, mida varem olin hinnetega kostitanud. "Kõva kolm" on tegelikult ju pigem positiivne hinne. Kui asi on halb, siis olgu "2"; päris vastumeelne, siis "1". Neli on juba hea, isegi päris hea. Ja viis jäägu siis tõesti sellele, mis (minu meelest) on suurepärane.

Teksti loeti inglise keeles

Ja ma ei saagi esimene olla... aga pole midagi.
See on nüüd küll natuke üldisem mõtisklus, aga puudutab ka antud raamatut --
Scalzi üldiselt meeldib mulle ja selliste korda minevate autoritega tahaks ikka jälje maha jätta – esimesena arvustada. Noh, vanemate raamatute-autorite puhul tuleb seda filosoofiliselt võtta, niikuinii on keegi juba lugenud, uutega, nagu see... tjah. Ega siis too, kes esimesena arvustab, ju ometi süüdi ei ole, et enne mind jõudis ;-) , vahe on pigem selles, mida ta kirjutab. Kui kirjutab suhtelistelt asjalikult, nagu antud juhul, ei olegi muud, kui positiivselt mõelda, et hoidis vaeva kokku, mina ei pea sisukokkuvõtet kirjutama... On ju endalgi neid päevi küll, kus pole erilist tuju arvustada. Panna mingi märk maha, et esimene olla, võib teistes tekitada sarnaseid tundeid nendele, mis valdavad mind väga tihti – eriti viimasel ajal ja eriti just eestikeelsete asjade esimesi arvustusi lugedes – et oli seda okseloiku siia nüüd vaja. Ma ei taha kedagi solvata ja rõhuv enamik arvustusi – pole absoluutselt oluline, kas need minu arvamusega kokku lähevad! – on ju ikkagi positiivses mõttes arvustused, samas on baas ere näide sellest, et lugemisoskus võib eksisteerida ka ilma intellektita ja mõned arvustajad mitte ei piira end lihtsakoelise meelelahutuse otsimisega, vaid see ilmselt ongi nende taipamisvõime lagi.

Scalzis ja sellest raamatust --
Nagu öeldud, nõus eelarvustajaga -- hea raamat. Pisut kisub hinnangut alla see natuke kunstlik tükkideks jagamine, sest tõepoolest, silme ette tulevad seriaalid; väga lihtne on kujutleda, kuidas sellest saaks vormida sellised tavalised, üht seiklust mahutavad ca 40-minutilised episoodid, mis koos tiitrite ja reklaamiga tunni täidavad. Kas ma tõmban jälle piire? Ei, vaadake, eksperimenteerimine on hea asi, aga seni, kuni sisu ei hakka vormi all kannatama. Teatud mõttes ongi see raamat jutukogu. Jah, need moodustavad kokku tervikliku romaani, sest läbi kõigi juppide räägitakse tegelikult üht pikka lugu. Samas need mõjuvad natuke kunstlikuna ja minu jaoks läks midagi kaduma.
Muus osas on lugu hea. Muhe selline. Ma ei usu küll mitte midagi, mis raamatus sünnib, ent see... raske öelda: see kuidagi ei sega. Ma tõmbaksin isegi teatud paralleele Sheckleyga -- kohati on see verejanulisi tulnukaid täis universum totakas, täpsemalt totakalt lahe. Jah, ma ei ole selline lugeja, kes suudab teadus- ja loogikavigadest mööda vaadata ja seepärast see teos viite ei saa. Või teisiti öeldes -- see ei ole ka nii geniaalne kui "Old Man`s War", millele võis kõik andeks anda. Iriseks natuke maailma üle: terve konflikt ei veena mind. Väidetavalt oli Maa sajandeid isolatsioonis – no ei ole võimalik! Kes olid need Colonial Unioni ametnikud? Maalased (mitte kõik muidugi). Ma olen nõus alla neelama, et Maa isolatsioonis pidamisel olid väga head põhjused, kuid ma ei suuda uskuda, et kahe sajandi jooksul ei tekkinud olulist opositsiooni, mis teisiti oleks arvanud. Kui need head põhjused eksisteerisid – minagi suudaks mõned välja mõelda – siis miks autor neid ei kasuta? Või täpsemalt, siis ei töötaks jälle see lugu... Ma ei taha siin täpsemalt rääkida, sest see oleks spoiler ja kui autor järgmises osas mõnele mu küsimusele lahenduse pakub, kvalifitseerub mu jutt, ütleme, lihtsalt irisemiseks. Et minust õigesti aru saadaks – järgmine väga hea raamat sellelt mehelt kaalub kaugelt üles selle väheke piinliku momendi, et pean tunnistama, et eksisin.

Kokkuvõttes aga ikkagi tore lugemine, mida julgen soovitada, ja jään järge ootama.

Teksti loeti inglise keeles

Erinevalt tavapärasest, lugesin enne raamatu kallale asumist BAASi arvustused läbi ning seetõttu polnud ootused eriti kõrged. Või noh, see kõlab nüüd kehvasti, sest eelnevad hinded on ju head. Ootasingi sellist Scalzit oma tavalises headuses, kuid ei midagi erilist. Ja lisaks tegid ettevaatlikuks viited seriaalilikkusele. Ja et võib-olla pole tegemist kõige terviklikuma romaaniga, pigem jutukoguga.
 
Kuid ei midagi sellist! Tegemist on täiesti koherentse looga, vaid kaks viimast lisalugu ei sobi nö komplekti. Kuid ega needki kehvad polnud, täitsa toredad lugeda. Veel kiidan Scalzit oskuse eest kirjutada järgesid nii, et eelnevate osade taas üle lugemine pole vajalik - iga natukese aja tagant, samas liigsete kordusteta, tuletatakse olulised sündmused meelde ja seletatakse mõisted lahti. Õigupoolest võib selle raamatu lausa üldse ilma muid "Vanemehe sõja" romaane lugemata ette võtta.
 
Tükk aega mõtlesin, et mis hinne siis lugemiselamusele anda - "neli" nagu kõikidele muudele "Vanamehe sõja" järgedele? Tundus ebaõiglane, sest "Lõhenenud inimkond" on mõnest varasemast järjest selgelt parem. Seega, saagu siia kirja "viis". Ja jään põnevusega sarja järgmise, viimase osa, eestikeelset tõlget ootama, sest lugu jäi ju põneva koha peal pooleli.
Teksti loeti eesti keeles
x
Andreas Jõesaar
24.01.1973
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Sõna "naljajutt", tuli endalegi pähe, kui seda lugesin. Samas ei ole mitte iga nali naljakas. Aga lugu on vähemalt tempokas ja ühe soojaga loetav, olgugi, et sopakas. Selle eest ka pisut kõrgem hinne, kui kogumiku enamusele lugudele.
Teksti loeti eesti keeles

Suurepärane näide sellest, kuidas mõnel kirjanikul on jutustamisoskus... ja mõnel mitte. Lugu oli äärmiselt vaevaline lugeda, sest kirjeldused ja dialoogid on nii puised, kui vähegi olla saavad. Selleks, et film silme ees jooksma saada, tuleb meeletult pingutada. Millest on äärmiselt kahju, sest lavale seatud dekoratsioonid on iseenesest ju põnevad ja lugu - kui see nii aegluubis ei kulgeks, võiks ju vägagi põnev olla.
 
Tegelastest ma üldse ei räägigi - kõik need (kuus?) meest-naist on üksteisest nii eristamatud nagu munad korvis. Või kui, siis vaid kiivrite värvi poolest.. Lugege ise ja saate aru, millest ma räägin. Point? Olematu. Hindeks "kaks", mitte "üks", sest materjali võiks siin isegi olla, kui autor ainult jutustada oskaks.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle ka Sheckley meeldib, aga see käesolev on kõige halvem jutt vist üldse, mida talt lugenud olen. Nagu Stanislaw Lemi Ijon Tichy, ainult et ülihalb. Komejant ilma naljata. Piinavalt pikk veel pealekauba.
Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest täitsa temaatiline, kuigi võib-olla liiga pateetiline, jutuke ajaloolasest, kes otsib - ja leiab - Seldoni kadunud kuuenda kõne salvestise.
Teksti loeti eesti keeles

Tõepoolest, oluliselt parem lugu kui mitmed teised selles kogumikus. "Nelja" panen sellepärast, et veits venis ja lahendus oli kah natuke banaalne.
Teksti loeti eesti keeles

See minavormis kokkutuleku kirjeldus oli üüratult tüütu lugemine ning veel mõni lehekülg enne loo lõppu oleksin sellele jutuksesele kindlasti "ühe" pannud. Siis kui alternatiivajalugu sisse sõitis, tõusis huvi lugemise vastu samuti, kuid paraku see üldmuljet ei päästnud. Samas ma ei eita, et tõelistele fännidele, kellele iga loos peituv vihje midagi ütleb ning kes teavad une pealt, kes on C. M. Kornbluth ja Hannes Bok, on see lugu tõenäoliselt maiuspala. Minusugusele keskmisele ulmelugejale oleks pidanud jutustama Pasadena vs Manhattani projekt, Carrel vs Einstein tasemel.
Teksti loeti eesti keeles

Kummardus Asimovi loole "Tõendus". Väga hästi kirjutatud ja kaasahaarav, eriti meeldisid just need tagasivaated peategelase lapsepõlve. Aga miks siis hindeks vaid "rahuldav"? Lõpu (puudumise) pärast.
Teksti loeti eesti keeles

Kuna pole viidatavat algupärandit lugenud, siis ei kõnetanud kuidagi. Endale meenutas kergelt Baxteri-Clarke'i "Kaugete päevade valgust". Kohutavalt häiris hüplik ja hakitud stiil.
Teksti loeti eesti keeles

Plusspoolele see, et lugu on lühike ja hästi kirja pandud. Miinuseks see, et mina sealt mingit iva ei leidnud ning ulmena on see laast nõrk.
Teksti loeti eesti keeles

Taaskord painas mind lugedes de ja vu tunne. Lõpuni jõudes oli selge, et tegemist PEAB olema mingi paroodiaga. Aga millele? Mina sellist Asimovi lugu nagu ei mäleta... Aga nüüd enne selle arvustuse kirjutamist BAASi sirvides tuleb välja, et olen "Päeva lõppu" mõned aastad tagasi lugenud ning seda väga kõrgelt hinnanud. Tore on. Ja seda enam ei kõlvanud see paroodia kassi saba allagi. Võib-olla tõesti Maureen Birnbaumi lugude austajatele meeldib, aga hoidku kõrgemad jõud mind neist küll eemal.
Teksti loeti eesti keeles

Sisu kohta on Jüri eespool kõik juba ära öelnud. Mina võin täiendada vaid eestikeelse tõlke kohta, et siin on tõlkija kenasti tõlgitava materjaliga kursis olnud ega pole sohki teinud - kõik viited tundusid korrektsed.
 
Aga lugu ise on paras kräpp ja see deduktsioonipoint oli veel kuidagi eriti hale. Mida rohkem lõpule lähemale jõudsin, seda enam pidin unega võitlema. Ei istunud see naljalugu.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu mis ajajoonel paigutub sinna kuhugi "Teise Asumi" eelsesse aega ja valgustab natuke selle loo telgitaguseid (õieti küll esiseid :)). Ausalt öeldes mitte just kõige suurem asi, ei täienda Asimovi Asumi-seeriat kuidagi. Aga "fanfictioni" (ärme nüüd põlema mine, väike nali) kohta päris ok.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleb tunnistada, et selle loo point jäi mulle sügavalt arusaamatuks. Võimalik, et asi oli selles, et seda juttu ei saagi tõlkimatute sõnamängude tõttu tõlkida - joonealuseid selgitavad märkused on küll olemas, aga väga ei aita. Või siis on asi puhtalt minus, sest ma pole suurem asi Lewis Carrolli loomingu austaja - kõik need viited Alice'ile ja peeglitagusele maale läksid must kauge kaarega mööda. Ja kolmas variant ka: vint on lihtsalt nii üle keeratud, et keeldusin uskumast. Võib kõlada imelikult, aga ma tahan, et ulme oleks usutav. :)
Teksti loeti eesti keeles

Pildike tulevikumaailmast, kus osa inimkonnast on kängitsetud Maa teraskoobasteks muudetud linnadesse, samal ajal kui teine osa - välisilmlased - asustab ülejäänud ilmaruumi. Loo peategelaseks on teismeline tüdruk, kes tegeleb keelatud "spordiga" - jooksmisega New Yorgi lintteedel. Miks ta seda karistuste hirmust hoolimata teeb? Sest see tundub ainus viis ennast teostada, kuna tulevik on tume - nii isiklikus plaanis kui ka maalastele tervikuna. Kuniks ühe kohtumise järel koidab lootuskiir...
 
Kogu lugemise aja valdas mind tugev de ja vu tunne - et ma olen seda lugu varem lugenud. Aga siiski mitte. Lihtsalt autor on niivõrd hästi Asimovit järgi aimanud. Kõik need viiteid juba loetule - teraskoopad, hirm linnast väljumise ja avatud paikade ees, tuntud detektiiv jne. Hea lugu ja sobib väga hästi Asimovile kummarduseks koostatud kogumiku avajutuks.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin "Mängurit" esmakordselt ca 20 aastat tagasi. Vahepealse aja jooksul olen isegi päris palju oma elust mängudele pühendanud ning erinevad inimesed on seetõttu küsinud, kas ma olen seda romaani lugenud ning soovitanud taas üle lugeda. Lõpuks võtsingi raamatu ette, et vaadata, kas siis kõnetab või mitte. Kunagi esmalugemisel ilmselt kõnetas, sest mul on hämaralt meeles, et mõnedes keskkondades sai lausa aliaseks Morat pandud... aga sisust küll miskit meeles polnud.
 
Lugemine ei kulgenud eriti ladusalt, sest kuigi kirjutatud on hästi, on loos samas palju korduseid ning lehekülgede kaupa tühja teksti. Ei, mitte igavat ja mõttetut, aga loo arenduse seisukohalt ebavajalikku. Ka mängu kirjeldus on väga ähmane ja abstraktne, seega ei ole mängurile seal raamatus tegelikult suurt midagi kasutatavat või isegi äratundmisrõõmu pakkuvat. Sun Tzu "Sõjakunst" on selles mõttes palju asjalikum ja praktilisem "käsiraamat".
 
Siiski meeldis lugeda Kultuuri ühiskonna kohta - jah, sellises vabas maailmas sooviksin ma tõepoolest elada. Ning otse loomulikult on Azadi impeerium oma tavade ja korraldusega jälk moodustis ning mille paralleele leidub ka meie igapäevaelus. Kuid kui see ongi kogu raamatu sõnum, siis tjah... Kui see kõik tundus minu 20-ndate lõpuaastates minale veel huvitav ja mõtisklemist vääriv, siis praegusele, 47-aastasele minale jääb see selgelt lahjaks, tahaks kangemat kraami. Raamat saab mult küll hindeks "nelja", kuid seda väga suurte mööndustega ning päris kindel on, et enam rohkem see ülelugemisele ei tule.
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi olen kogumikku tervikuna juba varem arvustanud, siis nüüd eraldi arvustus nimiloole, sest... Sest vaatasin Netflixsist lõpuni Philip K. Dicki lühilugude põhjal loodud sarja "Electric Dreams" ning selle viimane osa baseerus väidetavalt "Poodud võõral". Kuna midagi väga tuttavat ette ei tulnud, otsisin välja raamatu ning lugesin selle jutukese ühe hingetõmbega läbi. Tjah. Lööv. Sisukas. Puändiga. Saba ja sarvedega. Erinevalt sarja lõpuloost, mis oli kahtlemata hea, kuid baseerus sel lool väga-väga lõdvalt.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat sai ostetud arvatavasti kümmekond või rohkem aastat tagasi kui klassika, mida tuleb kindlasti lugeda. Elukaaslane lugeski ja arvas, et mulle võiks meeldida. Aga mina miskipärast siis selle raamatuni ei jõudnud. Ju oli muud sel hetkel paremana tunduvat lugemist ees.
 
Nüüd aga taaskord ühe kolimise järel oma raamatukogu riiulitele lahti pakkides jäi "Hea uus ilm" ühe esimese asjana silma ning tõstsin kõrvale ja hakkasin lugema. Haaras koheselt kaasa ja sain ilma suuremate pausideta üsna ühe soojaga läbi. Esimene emotsioon Kesk-Londoni Haudejaama ja Refleksikujunduskeskuse kirjelduse lugemise järel oli, et üsna jäle raamat. Järgmisena tuli ilmselge mõistmine, et tegemist on hoiatusromaaniga. Ja lõpuni jõudes jagus arutelu- ja filosofeerimisainest küllaga.
 
Mingil määral rajaneb kirjeldatud ühiskond ju mõistlikel printsiipidel. Maailmariigi deviis on: kollektiivsus, identsus, stabiilsus. See keskmine on küll selline küsitav, aga samas - stabiilsusel on hind. Nagu ka õnnel. Käsi püsti, kes meist ei tahaks stabiilset ja õnnelikku ühiskonda? Kuid jah, kas sellise hinnaga...? Kuid jälle, järgmine komm kommionult - seksuaalselt väga vaba ühiskond, kus igaüks kuulub igaühele ning "saamisega" pole mingeid probleeme. Mhh? Äkki läheb siiski kaubaks? Jah, mõtlemisainet kui palju...
 
Hinnet kallutas viie poole positiivsete tegelaste ning õnneliku lõpu puudumine, kuigi alguses jäi mulje, et mingi revolutsioon on susisemas. Tagasi nelja poole aga pidev Shakespeare tsiteerimine, eriti härra Metslase suu läbi. See ei kõnetanud üldse ja seeläbi andis lisamõtlemisainet Maailmakontrolöri põhjendus, miks nad enam "Othellot" ei etenda - see on vana ja inimesed ei saaks sellest lihtsalt aru. Tõepoolest.
 
Kokkuvõttes igati lugemist vääriv teos mitte ainult ulmefännile vaid igaühele. Kirjutamisaastat vaadates - aegumatu meistriteos!
Teksti loeti eesti keeles

"Tähed kui tolmukübemed" on viimane Galaktikaimpeeriumi maailma kuuluv romaan, mis eesti keelde tõlgitud. Nüüd on siis kogu saaga olemas. Ja see on ka ainuke positiivne asi selle romaani juures.
 
Kui kirjutasin eelviimase tõlke, "Kivike taevas", arvustuses, et tegemist on ühega kehvematest Asimovi romaanidest, mida lugenud olen, siis paraku pean siin ennast kordama. Õigemini tegelikult on asi nõksu hullem - tegemist on konkurentsitult kõige kehvema romaaniga, mida ma armastatud autorilt lugenud olen!
 
Esimene peatükk oli isegi okei ja lausa ületas mõnevõrra ootuseid - sest ma teadsin ette, et midagi head oodata pole! - aga edasi keeras täiesti ära. Pikad puised dialoogid; tegelased, kes mind absoluutselt ei huvitanud; sihitu jahmerdamine, püüdlikult selgitavad insenertehnilised kirjeldused... Vahepeal nagu midagi lubas, aga ei midagi, mis lõpphinnet päästnud oleks. Lõpuni lugemine oli selline piin, et see õnnetu USA konstitutsioon, mida siin eespool ja eestikeelse tõlke saatesõnas püüdlikult tümitati, ei suutnud midagi ära rikkuda - võrreldes eelnevaga kannatas selle kaheleheküljelise "puändi" kenasti ära.
 
Lühidalt: ärge lugege.
Teksti loeti eesti keeles

Erinevalt tavapärasest, lugesin enne raamatu kallale asumist BAASi arvustused läbi ning seetõttu polnud ootused eriti kõrged. Või noh, see kõlab nüüd kehvasti, sest eelnevad hinded on ju head. Ootasingi sellist Scalzit oma tavalises headuses, kuid ei midagi erilist. Ja lisaks tegid ettevaatlikuks viited seriaalilikkusele. Ja et võib-olla pole tegemist kõige terviklikuma romaaniga, pigem jutukoguga.
 
Kuid ei midagi sellist! Tegemist on täiesti koherentse looga, vaid kaks viimast lisalugu ei sobi nö komplekti. Kuid ega needki kehvad polnud, täitsa toredad lugeda. Veel kiidan Scalzit oskuse eest kirjutada järgesid nii, et eelnevate osade taas üle lugemine pole vajalik - iga natukese aja tagant, samas liigsete kordusteta, tuletatakse olulised sündmused meelde ja seletatakse mõisted lahti. Õigupoolest võib selle raamatu lausa üldse ilma muid "Vanemehe sõja" romaane lugemata ette võtta.
 
Tükk aega mõtlesin, et mis hinne siis lugemiselamusele anda - "neli" nagu kõikidele muudele "Vanamehe sõja" järgedele? Tundus ebaõiglane, sest "Lõhenenud inimkond" on mõnest varasemast järjest selgelt parem. Seega, saagu siia kirja "viis". Ja jään põnevusega sarja järgmise, viimase osa, eestikeelset tõlget ootama, sest lugu jäi ju põneva koha peal pooleli.
Teksti loeti eesti keeles

Omal ajal jäi selle loo lugemine pooleli, vist seepärast, et 1988 aastal mul "Pioneer" veel käis, 1989 aastal aga enam mitte. Nüüd aga on kogu jutt digitaliseeritult ETERA baasist kättesaadav ning lugesin üsna ühe hingetõmbega läbi. Imestan, et BAASis olen esimene arvustaja - seega väike ülevaade ka loo sisust.
 
Tegevus toimub Ameerikas, üsna jutu kirjutamisaastatel, 60-70-ndatel. Loo peategelaseks on maovähki põdev, viimaseid elukuid hinges vaakuv miljonär, kellele pakutakse - loomulikult kopsaka summa eest - võimalust saada endale uus keha. Parakui ei lähe kõik aga nii nagu plaanitud ning nagu romaani pealkirjast võib aimata, satub kapitalisti teadvus plaanitud noore uue inimkeha asemel hoopis ühe buldogi sisse.
 
Suhtusin sellesse loosse kerge skepsisega - et noh, ilmselt roosad lapsepõlvemälestused ja teisalt tõenäoliselt korralik kapitalismi kriitika - aga ei, ei pidanud pettuma. Tegu on täiesti korraliku romaaniga teadvuse siirdamisest, surematusest ja selle varjukülgedest. Teema on mulle väga südamelähedane ja eks oma rolli mängib siin see, et üks esimesi ulmekaid, mida tõeliselt nautisin, oli "Kus on rändurite kodu". Fantaasiat vabalt lendama lastes võibki "Neljajalgset miljonäri" võtta kui "Rändurite kodu" eellugu - kuidas teadvuse siirdamine leiutati, mis plaanid sellega olid ja mis sellest kõigest välja tuli.
 
Korralik hoiatusromaan seiklusliku gängsteridraama vormis. Võib-olla tiba noortekas, millest ka pall madalam hinne kui maksimaalne võimalik.
Teksti loeti eesti keeles

Tänu ETERA baasile avanes võimalus seda lapsepõlves võlunud lugu nüüd uuesti lugeda. Erinevalt teistest umbes samal ajal esmakordselt loetud ulmekatest panen sellele aga siiski üsna kehva hinde, sest lugu on ikka väga triviaalne ning kui muud kosmoselaevaga juhtunud õnnetustejada saab veel kuidagi tõsiselt võtta, siis tundmatusse viirusesse haigestumine keeras vindi liiga üle.
Samas, hea poistekas ja omas ajas kindlasti omal kohal. Praeguseks aga ajale jalgu jäänud ja tänapäeva laste arengutaset arvestades soovitaksin - kui üldse - seda pigem nooremale koolieale kui teismelistele.
Teksti loeti eesti keeles

Erinevad tasandid - ja sellega seotud puänt - jäid pisut segaseks, sellest ka madalam hinne. Aga muidu lobedalt kirja pandud ja täitsa loetav (õudus?)lugu.
Teksti loeti eesti keeles