Kasutajainfo

Scott W. Schumack

Teosed

· Leo Sinilaid ·

Põrguorhideed

(kogumik aastast 1991)

eesti keeles: Tallinn «Eesti Raamat» 1991

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
0
4
4
3
1
Keskmine hinne
2.917
Arvustused (12)

Paras selline keskmine kogumik. Mõned nõrgemad ja paar tugevamat lugu, aga mitte midagi erilist. Selline nomraalne keskmine. Kasutatud tüüpilisi õudusjutu nõkse, kohati ajast-arust, aga kohati päris huvitavad. Kasuks tuleks ilmselt ka lugude toimetamine, igal juhul momendil sellised hüplikud tundusid. Praegu kolmeväärt kogumik.
Teksti loeti eesti keeles

ma ei tea, mida tähendab eelmise hindaja "nomraalne", aga ise küll ühtegi head sõna ei leia. kui ikka kirjutada ei oska, siis jääb fantaasialennust väheks ja see fantaasiagi tundub sekundaarne olevat.
Teksti loeti eesti keeles

Paras trash, võibolla sellepärast saabki yhe asemel kaks punkti, et on tegemist NII stiilipuhta prygiga, stiilipuhtus kah omaette väärtus. Peamiselt on tegemist vanade klisheede korrutamisega, mille selline järjekindel ylekasutamine oleks korvatav ainult ytlemata hää atmosfääri loomisega ning meisterlike kirjeldustega. Mida Põrguorhideedes muidugi ei ole. Kahju, et yhtegigi uut ideed ei ole. Hästi on siiski välja tulnud mõned ajaloohõngulised hetked a la .... sajanditagused mõisad. Tänapäeva toodud lood on aga erilised õnnetused see-eest. Irrrrrrrrrrrmus. Yks asi on raamatus nimelt ka väga hea: pealkiri on stiilne.
Teksti loeti eesti keeles

Aga tegelikult pole üldse paha. Eks uudseid moment oli vähe küll aga minule isegi meeldis. Oleks rohkem teada tahntnud autorist.
Teksti loeti eesti keeles

Mnjah... Autor kannatas ilmselt ideede puuduse all, sest ühtegi eriti originaalset lugu vist ei olnudki. Kõik lood on suuremal või vähemal määral mõjutatud vanemate õudusjuttude ülesehitusest. Samuti puuduvad raamatus uued ja õudsed tegelased. Kõik on vana (nagu juba esmakirjutaja mainis). Jutukeste lõpplahendused ei ole eriti ootamatud, vaid eelnevate lugude jooksul juba etteaimatavad. Need on siis enamus negatiivseid pooli. Vaatame nüüd asja ka natuke helgemast poolest. Eesti õuduskirjandusse on vaja ka selliseid teoseid, mis oleks nagu eelroaks tulevikus järgnevatele suurteostele. Pealegi suudab Sinilaid suhteliselt eripäraselt kirjutada. Seega, kui kõik eelnev kokku võtta, saab raamat keskmise "3".
Teksti loeti eesti keeles

Ei olnudki nii hull mu meelest. Mäletasin, et kui esimene kord lugesin, siis imestasin, et tegemist eesti autoriga.
Teksti loeti eesti keeles

Kommentaarid võiks olla üleliigsed... Selles mõttes, et mis ikka kõnts on, see ka kõntsaks jääb. Ajast ja arust, fantaasiavaene- kõike seda, mida üks korralik ulmeraamat (ja seda ta ju siiski oli!) olema ei peaks.
Teksti loeti eesti keeles

Kuraditosin õudusjuttu üldiselt läbinämmutatud teemadel.
Raamat tundub kandvat poliitilist ideed integreerida Eestit Euroopasse. Juttude kangelased on soomlased, rootslased, sakslased, itaallased, prantslased, hispaanlased, ameeriklased ja ka eestlased. Jutud, mille tegevus toimub Eestis, on keskeltläbi tugevamad.
Üldjuhul on autor olustikuga liigagi hästi kursis, asjakohaseid fakte, nimesid, daatumeid langeb lugejale rahena. Ainult Verne’i seiklusjuttudes olen kohanud säherdust faktiuputust. Õuduslugudele see hästi ei sobi. Mis kasu on sellest, kui ma tean õuduse toimumise täpset aastat ja kuupäeva? Jutustada autor mõistab, aga süþee on sageli lihtsalt nõrk. 3-
Teksti loeti eesti keeles

Kogumik andis hea ülevaate Sinilaiu kirjanduslikest oskustest. Oli nii häid kui ääretult masendavaid tekste, ilmselt sisse topitud kõik vaid seepärast, et raamatu mõõtu välja anda.

Ja võrreldes "Põrguorhideed" Sinilaiu kahe lühiromaaniga: "Kümnendal Sajandil" ja "Eradektetiiv Hunt", siis on ikka hästi tunda, et autor on veidike arenenud. Pole neid totraid lihtlauseid ja äärmiselt kiirelt ning mõttetult arenevat tegevustikku. Samas, on ka erandeid (nagu alati), mõni tekst selles kogumikus on pikk jahumine ei-millestki -- ntx. "Beatrice?" ("Peksa riisi?")

Ma ei tea küll mida "Hauakabeli jutud" endast kujutavad, kuid kui lp. kirjanik just niisamuti üritab välismaiste nimede ja asupaikade tundmisega hiilata ning "kättemaksu ideed" vändata, siis lihtsalt üritan hoiduda eemale. Sest milleks lugeda kogumikku helges lootuses, et 1-viiest on just see hüva pala?!

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin eelnevaid arvustusi ja mõtlesin, kas ma pole mitte valet raamatut lugenud. Ei ole.Jah, tegu võis ju olla kulunud ideedega, kuid need olid suhteliselt hästi kirja pandud ja jutte oli lihtne lugeda. Häiris lugude lühidus ja hakitus.
Teksti loeti eesti keeles

Otsisin natuke netist aga ei leidnud autori kohta eriti midagi. Talt on ilmunud autoriraamatuid vähemalt neli tükki, lisaks on näiteks “Õudses Eestis” esindatud - aga see on ka kõik. Isegi fotot ei tuvasta kusagilt.

Raamatus on kuraditosina jagu lühijutte, suurem osa erinev nö. “rahulik” õudus aga on ka rahvajuttude vaimust kantud klassikaliste muinasjuttude… kas just töötlusi aga igaljuhul kipuvad teemad, nõksud ja lahendused kuidagipidi tuttavad olema. Mitmed arvustajad ongi raamatule heitnud ette uute ideede puudumist - ma ei tahaks küll nüüd teemat laiali ajada aga kas viimase mõnesaja aasta jooksul on üldse midagi värsket loodud? Aga las see olla.

Sinilaid on kõvasti näinud vaeva tausta loomisega. Jutud leiavad aset erinevates riikides ja ajajärkudes - ning kui ikka tegevus toimub eelmise sajandi neljakümnendatel Soomes siis on juttu ajaloost, selgelt joonistatakse üles kulissid ning alles siis liigub autor edasi põhilise juurde. Selles mõttes on tegu üsna ebatüüpilise “õudukaga”, pigem on tegu klassikalises vaimusjuttudega. Ning see pole üldsegi halb! Noh, umbes nagu on suusatamises klassikastiil või siis jazzis omad standardid. On reeglid paigas ning kui see lugejale ei meeldi - kahju küll.

Kui rääkida eredamatest hetkedest siis kipuvad Eestiga mingil määral olevad jutud olema huvitavamad. Näiteks siis “Suursugused sugulased”, kus lõunamaa mees tuleb eelmise sajandis alguses Eestisse, tee on aga käänuline ja lumes mütates jõutakse veidrate sugulaste juurde. Või “Abielupaar Skroof”, kus taustal on Eesti ajalugu eelmise sajandi algusest kuni teise maailmasõjani. Väga lahe on lugeda kuidas tegelane ühel hetkel mööda ajalootruusid Tallinna tänavaid seikleb.

Keelekasutus on Sinilaiul pea perfektne, üldse oskab ta kirjutada. Nagu enne mainisin siis on raamatu olemus klassikaline - autor tõesti valdab sellist ilusat ja mõnusat keelt, mis tingimata ei üllata millegagi aga pole ka igav või nüri.

 
Väike tore raamat mis langes Haapsalu kaltsukas täiesti juhuslikult 50 sendi eest näppu.
Teksti loeti eesti keeles
x
Laur Salundi
25.03.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Nagu ennegi olen öelnud, on "Maarjakase"-nimeline kogumik minu viimaste aegade kindel lemmik. Selle taset tõestab loomulikult ka kogumiku nimilugu, millesarnast leiab üsnagi harva. Sisust vast niipalju, et üks tegelane kohtub ühe puuvaimuga, kellesse ta armub ja edasine ei kuulu enam minu kommentaaridesse, et mitte kõike ära rääkida.

Igati tasemel jutt, milles nii muinasjutulisi kui ka elulisi momente küllaldaselt. Soovitan kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

"Painajat" pean ma üheks paremaks jutuks, mis ilmunud Herta Laipaiga kogumikus "Ilutüdruku lilled". Sisuks vast niipalju, et üks kirurg on kuskilt võõramaa nurgatagusest poest soetanud endale mingisuguse indiaanlase kuju. Kui nüüd igasugustesse klassikalistesse õudukatesse süveneda, siis nagu midagi uut ei paistagi nagu olevat, kuid pinget on kruvitud vägagi oskuslikult, mitte kohe kõike kohe ette paisates. Niisugune vaikne arendamine ja peategelase psühholoogia jälgimine annabki selle õige mõõtme, mis paneb lugeja end kõhedalt tundma. Kiidusõnadega ei saa minusugune õudukate fännaja tõesti eriti kokku hoida. Väga hea jutt!!!
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi asjalik episoodikene "külaelust". Tippsaavutuseks küll ei saa pidada, kuid tükki küljest ära kah ei võta. Võrreldes mitmete teiste tolleaegsete ühejutu autoritega suisa hästi õmmeldud.
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi kena juurdlus, millele teeb (vähemalt minu meelest) karuteene liigsõnalisus ja liigne keerutamine ühe motiivi ümber, ehk siis esitatakse ühte mõtet kümnes erinevas sõnaseades, midagi uut juurde lisamata. Uimerdamise eest hinne alla, muidu kõlbas tarbida küll.
Teksti loeti eesti keeles

Selgeltnägijalt küsitakse nõu ja ta vastab ainult osaliselt. Ja teisest küljest ta hoiatab ja hoiatus unustatakse. Lõpptulemus on üsnagi selge ja traagiline kahe pulmalise jaoks, kellest üks hukkub. Sellega asi siiski ei lõpe, vaid teise jaoks hakkab mingisugusel ajal ilmuma üks salapärane kägu, kes kutsub teda kohtuma hukkunud armsamaga...

Butafooria poolest on tegemist ilmselge õudusjutuga, kuid õudsem on siin ilmselt peategelase vaikne kadumine reaalsest maailmast. Hästi sünge ja depressivne jutt, mis pole küll mu meelest parim, mis "Maarjakases" ilmus, kuid kindla viie saab ta mu käest kohe kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

H. Laipaik on kujunenud üheks minu lemmikuks eestimaise fantastika vallas (eriti arvestades kogumikku "Maarjakask", milles ilmunud lugudele sarnaneb ka "Titekirikuleib" nii stiili kui ka meeleolu poolest). Ja ma ei saa öelda midagi paha ka tema muu loomingu kohta. Igatahes soovitan vägagi soojalt kui sünged jutud meeldivad.
Teksti loeti eesti keeles

MT-le omaselt aktiivselt verine jutt. Eks noid elavate surnute asju on ennegi läbi näksitud, aga sihukese hooga asju annab otsida. Näiteks "Night of the Living Deads"-is olid laibad mingid uimerdised, aga siin ikka hoogsad tegelased, nii et igatahes soovitan (sellest film teha??) lugeda kõigil, kellele istub üks mõnusalt verine asjandus.
Teksti loeti eesti keeles

Keskpärane jutt, milles vähe üleloomulikku, kuid asi on ka selles, et see on lihtsalt üks suhteliselt mõttetu heietus. Mingi surmaootav jahimees ei pakkunud lihtsalt erilist pinget.
Teksti loeti eesti keeles

Vat see jutt on tõesti stiilne. Üks paremaid ja õudsemaid ja painavamaid kogumikus "Õudne Eesti"... Soovitan soojalt (eriti öösel).
Teksti loeti eesti keeles

Kas see on õudne? "Õudse Eesti" antoloogias on paremaid jutte küllaga ja ka JS-lt olen ma mitmeid paremaid lugenud. Kolme saab hindeks ainult seepärast, et "ÕE"-d lugedes tekib võrdlusmoment mitmete teiste juttudega ja seal on nii väga tugevaid kui ka väga nõrku. See jutt on lihtsalt harju keskmine.
Teksti loeti eesti keeles

Mu arust üsnagi mõttetu ja raskeltseeditav jutt, ime et läbi lugeda jõudsin. Ja sihuke keelepruuk, nagu ka eespool mainit, mulle mitte teps ei istu. Lihtsalt nõrk.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult päris asjalik idee ja ka teostusel pole viga, aga umbes sellisel teemal on kirjutet juba päris piisavalt mitmesuguseid jutte, nii et, nii et... Aga ei laida, lugeda võib küll.
Teksti loeti eesti keeles

Arvestades MB annet ja tema paremate juttude taset, ei saa kõrgemat hinnet anda. Siit puudub see MB parematele juttudele omane painajalik õhkkond ja kogu see asi jääb kuidagi liialt ümmarguseks ja mõjutuks.
Teksti loeti eesti keeles

Laita seda juttu igatahes ei saa, tase on üsnagi kõva. Kenasti on välja toodud mitmeid rahvauskumustes esinevaid motiive katku kohta. Tase omaette igatahes.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmne pettumus. Lugenud autori kohta lühitutvustust, lootsin kõvasti rohkemat ja algus seda lubaski, kuid edasine jäi kuidagi liiga pealiskaudseks ja korduvaks, ning see armetu puänt jättis absoluutselt külmaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt üsnagi asjaliku mõttega ja natuke isegi hirmutav ja painajalik jutt, mis paraku venima kipub. Mis teha, kui kirjamehel palju sõnu käes on...
Teksti loeti eesti keeles

Miks küll uuema aja jutud kipuvad olema ainult mingid boheemlaste ja joodikute elu kirjeldused?? Ja see õudusmoment tundub kah kunstlikult siia külge olevat poogitud, et õudusantoloogiasse sisse pääseda...
Teksti loeti eesti keeles

Vat mulle see jutt jällegi eriti ei istu, jääb teine kuidagi vahepeal liiga ühte auku keerutama ja ka mingit erilist punkti ei suuda selle asja mõttes leida. Lihtsalt üks keskpärane ja nõrgamõjuline jutt.
Teksti loeti eesti keeles