Kasutajainfo

Scott W. Schumack

Teosed

· S. Vititski ·

Bessilnõje mira sevo

(romaan aastast 2003)

ajakirjapublikatsioon: «Polden, XXI vek» 2003; nr. 1
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Selle ilma väetid»
Tallinn «Varrak» 2006 (F-sari)

Hinne
Hindajaid
8
1
1
0
0
Keskmine hinne
4.7
Arvustused (10)

kui alljärgnev kukubki välja nagu spoiler, siis pigem selline, mis päästab *teistkordsest* lugemisest :) ehk siis romaani ülesehitus on suht keeruline ja lõpuni jõudes võib hõlpsasti tekkida soov uuesti otsast alata ning sisust juba teadlikuna alguses antud vihjete juurde naasta.

millalgi stalini eluajal on kokku kogutud paarsada "vabatahtlikku" kutsealust ja nendega tehakse katseid. üpris ebainimlikke katseid ja täpsustamata eesmärkidel. (see ei ole ulmeline osa - nõuk. luure tegeles nn üleloomulike nähtustega päris aktiivselt.) täpsustamata asjaoludel projekt katkestatakse - ent näib, et mõned katsed on siiski õnnestunud. näiteks saab ühest katsealusest pühamees-tervendaja. teisel, kelle ümber romaan keskendubki, on võime avastada inimese talent. (ok, mitte iga inimese, ta tegeleb ainult poistega.) no et esitab poisikesele tund aega seosetuid küsimusi, kui vaja, siis teine-kolmaski kord, ja teatab siis, et poisist peaks saama arhivaar. või insener vms. teadagi, inimene on õnnelik, kui saab tegeleda valdkonnaga, mis talle istub, ja ennast niiviisi teostada.

mõned esimestest vanamehe poolt "õigele teele juhatatutest", kes omavad ka üsna eripäraseid talente, käivad seniajani omavahel läbi. igaüks neist on kaasaegsel kapitalistlikul venemaal leidnud endale tagasihoidliku turunishi. mees, kes tunneb rinnus valu iga kord, kui keegi valetab, töötab eradetektiivibüroos elusa valedetektorina. mees, kes suudab putukatega suhelda, peletab korteritest tarakane. ja nii edasi. üks tüüp jälle näeb tulevikku. istub trolllis ja pomiseb, mitu inimest järgmises peatuses maha läheb või peale tuleb. lihtsalt näeb - nagu läbi pika ja jämeda betoontoru - mis tulevikus juhtub. ning vahel, endalegi arusaamatul moel, õnnestub tal seda toru pöörata. nii, et hakkab paistma hoopis teine tulevik. tema poole siis salapärased jõud pöörduvadki, kui kubernerivalimised tulemas - praegu näed küll, et valitakse kindral, aga tee nii, et näeksid, et valitakse professor... see liin hoiab mingil moel romaani koos ja on ka ettekäändeks tutvustada sõpru, kelle poole ta murelikult pöördub.

rohkem on küll juttu vanamehest endast - ja et teda kõrvalt näidata, on üks õpilastest, absoluutse mäluga mees, tema erasekretäriks. vanamehel on palju muresid: naine on kaks korda vähist opereeritud, hulluks läinud, lebab segasena kallis pansionaadis. teiseks, need tema üleinimlike võimetega õpilased on kuidagi liiga rahul oma tagasihoidlike rakendustega. kolmandaks see igavene küsimus, et kas ja kuidas ja kuipalju üksikisik üldse ajalugu saab või tohib mõjutada...

nii et on natuke ulmelist põnevust, on palju ehtvenelikku ängi ja palju küsimusi, millele vastamine jäetakse lugeja hooleks. palju kaameranurkasid toimuva jäädvustamisel ja palju tsitaate, sageli viidetega ja samasagedasti ilma. ma lisaks viiele sappa siiski miinuse, sest palju on ka, kuidasnüüdöelda, loba.

rääkides ainult andekatest kirjanikest, võib täheldada, et alguses ahmitakse sageli liiga suur tükk. püütakse panna esimesse romaani kõik ja veel natuke ning kogu jõud lähebki sellele, et mõeldu ka enam-vähem loetavalt kirja panna. veidi hiljem õpitakse oma võimeid, romaani mahu võimalusi ja muud tehnilist paremini tundma ning kukuvad välja väga head teosed. vanas eas on tehniline pool aga juba liigagi selge, pole enam huvitav kirjutada lihtsalt head romaani, liiatigi on aastad andnud ohtralt mitmesuguseid kogemusi, mida mainida ja ära kasutada... ja tulemuseks on midagi head pluss vanainimese loba. mumeelest on nii juhtunud clarkega, lemiga ja nüüd ka bs-iga.

Teksti loeti vene keeles

Loomulikult hea romaan... Vititski räägib põhimõtteliselt samust asjust, kui üheksakümnendate iidol Pelevin, ainult et lugedes saab selgeks, et vene ulme tipus seisavad siiski ainult Strugatskid, Jaroslavtsev ja Vititski. Pelevin aga roomab kuskil poolel teel... Veller muidugi on ka väga hea, aga kipub ulmest kaugenema ("Nulltundi" võib minu meelest ainult suurte mööndustega ulmeks pidada).

Sisust on eelarvustaja piisavalt rääkinud, mulle isiklikult jäi küll segaseks, mida Must Kass "vanainimese loba" all mõtleb. Muide, suur osa tegelastest ongi ju lobisevad vanainimesed...

Romaani kompositsioon on küllaltki keeruline ja võib-olla laialivalguvgi (neid imelapsi, kes kõik võiks ju tegelikult peategelased olla, on veidike liiga palju ning autoril pole õnnestunud neist igaüht isikupäraseks tegelaskujuks vormida). Ses mõttes jääb minu meelest ikkagi parimaks "Inetud luiged", mis käsitleb ju põhimõtteliselt samu teemasid, kuid kompositsiooniliselt lihtsamalt, lineaarse süzheega ja võib-olla seetõttu jõulisemalt. Ma ei tea, misasi see on, mis "Selle ilma väetite" kõrvalpõigeterohke ülesehituse tingib - vahest postmodernism. Üks asi, mis Strugatskite juures mulle koguaeg muljet avaldas, on nende oskus suhteliselt lihtsa ja lineaarse tegevuskäigu juures edasi anda sügavaid mõtteid ning luua väga põhimõttelisi eetilisi konflikte. Vititski on ses osas läinud teist teed.

Muidu annab romaani tonaalsust minu meelest hästi edasi ühe tegelase poolt jutustatud anekdoot. Ehitusel kõnnivad tellingute ääres noormees ja neiu. Noormehel ei ole kiivrit, neiul on. Alla kukub hunnik kive ja noormees saab surma. Neiu läheb edasi, kiiver peas ja naeratus näol. Ja nii kogu ülejäänud elu.

6.10.2006: Tõlke kohta võib leida õigustatud nördimusavalduse "Eesti Päevalehest".

07.01.2007: Pärast ülelugemist kogunes teatud koguses kriitikat.

Esiteks, ma hakkan nõustuma Musta Kassi jutuga vanainimeste lobast. Sellele, mida seitsmekümnendatel ütlesid Vennad ühe tabava lausega, kulub 21. sajandil Vititskil lõik või paar. Teisest küljest, osa tegelasi olidki lobisevad vanainimesed. Kas juba aastate poolest või lihtsalt varavanad... Aga üldiselt on MK jutus iva.

Teiseks, teose kompositsiooni seisukohast on esimene peatükk absoluutselt tarbetu ja mõjub pigem proloogina. Rikub muuhulgas tegevuskoha ühtsuse põhimõtet. Kogu esimese peatüki võiks ära jätta ja teos tervikuna sellest ainult võidaks.

Iseenesest on huvitav mõlgutada selle romaani näitel kirjaniku kujunemistee üle... Alustati "Tagasitulekuga" ja välja jõuti siis siia. Tekib muidugi ka küsimus, et kas Vendadest ongi süngema meelelaadiga Vititski? Kas ka varasemate teoste valusamad kohad pärinevad pigem temalt?

Võibolla on kellelgi mingit kasu alljärgnevast materjalist.

Kes on kes S. Vititski "Selle ilma väetites"?

Esimene põlvkond
Pärisnimi teadmata. Hüüdnimed: Pealik, Isake, Papake, Surmaingel, Lachesis. Võimed: laialdased

Teine põlvkond
Agre, Sten Arkadjevitsh. Hüüdnimed: Sensei, Pojake. Võime: ennustaja, annete avaja, ei vanane teatud preparaadi mõjul
Koloshin, Aleksei Matvejevitsh. Hüüdnimed: Ljoshka-Kaloshka, Aleksei Dobrõi. Võime: ravitseja
Groshakov, Konstantin. Hüüdnimed: Karapet, Avaness. Võime: väljaheidete puudumine
Deniss*. Hüüdnimed: teadmata. Võime: ei vanane teatud preparaadi mõjul
Pärisnimi teadmata. Hüüdnimi: Vovan Kõverjalg. Võime: teadmata
Pärisnimi teadmata. Hüüdnimi: Tolka Lapai. Võime: teadmata

Kolmas põlvkond
Hristoforov, Vadim Danilovitsh. Hüüdnimed: Resulting Force. Võime: ennustaja, tulevikumuutja
Kostomarov, Juri Georgijevitsh. Hüüdnimed: Poligraf Poligrafõtsh. Võime: valedetektor
Patshulin, Robert Valentinovitsh. Hüüdnimed: Winchester, Bob. Võime: absoluutne mälu
Han, Tengiz. Hüüdnimed: teadmata. Võime: psühhokraat
Petelin, Grigori. Hüüdnimed: Mürgihammas. Võime: tapja
Marisha. Hüüdnimed: teadmata. Võime: ema
Vul, Matvei Aronovitsh. Hüüdnimed: Võimas Matemaatik, Võimat. Võime: matemaatik
Bogdan. Hüüdnimed: Hüvetooja. Võime: hüvetooja
Beljunin, Andrei Jurjevitsh. Hüüdnimi: Hirmuvõitja. Võime: hirmu puudumine
Konstantin. Hüüdnimi: Beezlebub, Kärbeste Isand. Võime: väikeloomade kuningas
Vagel, Sergei. Hüüdnimed: Presidendi Parim Sõber, Pre-Pe-Es. Võime: ohtu ette näha
Hussainov, Han Avtandilovitsh. Hüüdnimed: Ajatolla. Võime: leebe veenmine

Viies põlvkond**
Pärisnimi teadmata. Hüüdnimed: Alik. Võime: õpetaja
Pärisnimi teadmata. Hüüdnimed: Vova. Võime: diagnoosija
Pärisnimi teadmata. Hüüdnimed: Tige Tüdruk. Võime: saatanlik***

Kahtlased isikud
Pärisnimi teadmata. Hüüdnimed: Akadeemik, Laureaat**** Võime: teadmata

_____________________
* A. M. Koloshini jutustuse andmetel on Deniss ja S. A. Agre erinevad isikud. R. V. Patshulini jutustuses esinevad episoodis haige naisega S. A. Agre ja T. O. Agre, A. M. Koloshini jutustuses Deniss tundmatu naisega. R. V. Patshulin on allikana usaldusväärsem.

** R. V. Patshulini jutustuse andmetel eksisteerib ka neljas põlvkond, niinimetatud "noored". Ühtegi isikut sellest teada ei ole.

*** Võime jäi teadaolevalt S. A. Agre poolt avamata.

**** T. I. Jepantshini jutustuse alusel võib kahtlustada, et Akadeemik kuulub 3. põlvkonda ja omab mingit psühhokraadile sarnast võimet. T. I. Jepantshin on allikana ebausaldusväärne.

02.08.2007: Ja muidugi ei tegutsenud seal ehtne Salman Radujev, nagu kodanik Rätsep näib arvavat. Tegemist oli võrdluse e. metafooriga.

Teksti loeti eesti keeles

Romaan on tõesti keerulise ülesehitusega ja ehkki mul pole just "kuldkala seitsmesekundiline tähelepanuvõime" , võttis täielik arusaamine selle kõigist liinidest mult paraja aja ning energia. Mis ei tee romaani minu silmis otseselt paremaks ega halvemaks.

"Selle ilma väetid" on korralik romaan. Kindlasti mitte mu lemmik loetud Vendade tekstide hulgas-nendeks on ikkagi "Asustatud saar" ja "Raske on olla jumal"-ent kindlasti viievääriline. Vene pensionäride ja muidu vaeste inimeste elu kirjeldused olid kohati häirivalt depressiivsed, ent lõppkokkuvõttes saab kindlasti sedagi plussiks nimetada-realism. See osa meenutas veidi Friedenthali "Kuldset aega"-viimasel ajal kipun vist ülemäära paljusid loetud raamatuid sellega võrdlema, ent mis parata-assotsiatsioonid, ehkki kaudsed, jäävad assotsiatsioonideks.

"Vanainimeste loba" mind eriti ei häirinud, valevorst-filatelisti pajatus talle tehtud olematust ülekohtust oli tegelikult siganaljakas. Ülemäärast elutargutamist leidub, ent mitte niipalju, kui näiteks Lukjanenko "Peegelduste labürindis"... Ja Vititski romaanis on see rohkem omal kohal.

Paar detaili jäävad segaseks. Esiteks-need kubernerivalimised. Minu teada on kuberner Venemaal ikkagi suht vähetähtis tegelane, riiki valitseb president. Ja teiseks-Salman Radujev(millegipärast väga populaarne isik tänapäeva vene ulmes, esineb ka Pelevini "Generation P-s") jätab kuidagi ebatšetšeeniliku mulje. "...jäime siiski sellisteks, nagu jumal oli meid loonud..." "... tasuks õhtuti pooliku juures rääkida... " " ...Hoidku jumal... " " Kuidas piiblis on öeldud? ... " Tšetšeeni islamifundamentalist sellist juttu ei räägi. "Jumal" võib ta "Allahi" sünonüümina teoreetiliselt muidugi öelda, ent muud mitte.

Teksti loeti eesti keeles

Olgugi Strugatskitest järel ainult pooled, loomingu kvaliteet ei ole selle all põrmugi kannatanud. Varem loetud Vendade teostest tekitasid umbes sarnase tunde "Väljasõit rohelisse" ja "Inetud luiged". Oluline pole mitte mingisugune quest, kus esimeses peatükis saab kangelane teada, mille/kelle käest ta peab maailma päästma ja viimases peatükis toimub suur madin lõpukolliga. On lihtsalt selline harilik igapäevaelu, kuhu põimub midagi ebatavalist. Mõned kokkupõimunud tegevusliinid algavad täna, mõned lõpevad täna. Ja lõppenute asemel tulevad tõenäoliselt homme uued. Ja nii edasi. Ei mingit happily ever after jama.

21. sajandi Venemaa eluolu on mõni teine autor (Pelevin tuleb meelde) võibolla naljakamalt kirjeldanud, andes meile rohkem võimalusi tunda oma üleolekut sellest "mahajäänud kolhoosist". Aga see pole ju peamine. Peamine on, et selliseid romaane veel tuleks.

Teksti loeti eesti keeles

Usutavasti on neid kirjanduslembeid inimesi Eestimaal vähe, kui üldse, kes ei tea, mida kujutab endast vendade Strugatskite looming. Aga kui paljud teavad, kes on S. Vititski?

Juba nõuka-ajal anti välja nii mõnedki vendade loomingu pärlid. Muidugi hoolikalt selekteeritult ja mõistagi kärbetega. Vendade loomismeetod oli tähelepanuväärne. Selle asemel, et kasutada kirjanike puhkemaja sihtotstarbeliselt vedelemiseks ja muudeks sarnasteks tegevusteks, istusid nad kirjutusmasina taha ning kirjutasid ja kirjutasid ja kirjutasid. Aga mida nad tegid siis, kui olid eraldi? Kas oli kirjutamise eeltingimus kirjanike ametiühingu plaaniline puhkekodu? Selgus, et siiski mitte. Aga samuti selgus, et koos töötavad nad palju efektiivsemalt ja kiiremini. Mis omakorda aga ei tähenda seda, et Arkadi ja Borissi eraldiloome oleks oluliselt kehvem. Nad ei kasutanud kumbki oma pärisnime, kui avaldasid üksikirjutatud tekste. Autori koha peale kirjutas kumbki pseudonüümi: vastavalt S. Jaroslavtsev ja S. Vititski. S tähistab mõlema puhul nime „Strugatski“.

Pärast Arkadi surma oli Boriss omamoodi ummikseisus. Igasugune loometegevus tekitab tahes-tahtmata sõltuvust, millest on raske lahti saada, niisiis tuleb kratsida sügelevat kohta. Ja Boriss kirjutaski küünilise, ängi täis, kuid ometi südamliku vene inimeste elu kajastava küllalt keerulise kompositsiooniga romaani. See ei ole kindlasti raamat, mida soovitan pärast pingelist tööpäeva öölugemiseks sättida. Kuid ta on raamat, mille lugemist arvatavasti ükski Strugatskite geeniuse austaja ei pea kahetsema. Temaatika on üsna sarnane romaaniga „Inetud luiged“ (ek 1997). Ometi just see tegevusliinide põimumine ja keerukus ei ole tulnud kasuks, pigem vastupidi. Kui tuua sisse niivõrd palju tegelasi, on selge, et enamus karaktereid jääb avamata ja välja arendamata. Aga kui skemaatilisus oli pigem eesmärk kui mittetaotluslik, siis müts maha. Pelgalt 300 leheküljega avada olulised tahud nõuka-aja koledustest ja troostitusest, tuua sisse mõned ulmelised momendid, rääkimata teravmeelsest dialoogist ... See on nauditav. Muidugi võib ette heita kirjanikule vanas eas tekkinud lobisemistahet (S.Vititski ei väljenda ennast nii selgelt ja konsentreeritult, nagu tegid seda vennad koos kirjutades), aga lugemiselamust see asjaolu kindlasti ei vähenda.

Teksti loeti eesti keeles

Pettumus. Meisterlikult kirjutatud ebameeldiv raamat.

Kui vendade esimestes raamatutes oli jõudu ja hoogu, ehkki paljudele meeldib nende kallal keelt teritada, siis selle raamatu märksõnadeks on podagra, isheemia ja katarr. Ehk siis kohutavalt palju vanainimeste loba. Ma saan aru, et autor on sellesse maailma jõudnud, see ongi tema elu, kuid seda kõike lugejale kaela kallata...

Tõlke kohta on KS toonud ära viite Aleks Lange artiklile Eesti Päevalehes ja lisada sellele midagi ei ole, tõlge on võimatult kusine. Lisaks nutmaajavalt valesti kirjutatud nimedele saaks ehk teos teise vaatenurga, kui ma teaks, mida tegelane ühel või teisel juhul tegelikult ütles... ehk pean kunagi originaali üle lugema, kuigi erilist tahtmist ei ole.

Kõige suurem etteheide teosele on vast see, et mitte üks tegelane ei eristu positiivselt. Ma ei räägi enda samastamisest, pole ka kedagi, kellele kaasa tunda. Peategelase Vadimi (niipalju, kui ta peategelane on, eks ole) puhul võtab ka minu arvamuse kokku see, mida üks kantpea ta kohta ütleb päris raamatu alguses: "Täiskustud lita". Tatine õnnetusehunnik, kes kogu raamatu jagab oma aega joomise ja pohmelli vahel. Ning vähe sellest, et tegelased on näidiseksemplaridest pasakottide padikond -- ükskõik, kuhu nad lähevad, seal on halb ja räpane. Tähendab, teos on hästi kirjutatud, tasakaalus ja autoriväärilise sõnumi ning ideedega, aga ma tahaksin, et mul tekiks mingeid muid emotsioone peale misantroopia, ma ei taha tarbida hobuseannustes maniakaalset depressiooni. Häbi see raamat autori(te) nimele ei tee, ent midagi on puudu. Isegi mainitud "Inetutes luikedes" oli küll ängi, kuid oli ka väljapääs, ükskõik kui ebameeldiv/ebamugav/ebaselge see oli, rääkimata "Raske on olla jumal" löövast lühidusest, milles siiski palju huumorit ja elujaatust. Või tegelikult on viimases lauses kokku võetud kõik, mis mul teosele ette heita - veniv, kuiv ja sünge.

Teksti loeti eesti keeles

S. Vititski ehk siis Boriss Strugatski. Stiil on sama, mis vendade varasemates raamatutes, ainult kõvasti süngem ning masendavam. Idee on päris hea, kuid autor millegipärast ei võta sellest maksimumi. Natuke liiga sihituks jääb tegelaste uitamine. Samas võib-olla oli see taotluslik. Mine võta nüüd kinni. Minule jättis igatahes natuke tühja tunde. Aga üldiselt võib seda raamatut ikkagi väga heaks pidada. Autor on üritanud midagi olulist öelda ning see on tal ka enam vähem õnnestunud. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Vaevu veab nelja miinuse välja. Võrreldes Strugatskitega ikka hoopis nõrgem lugemiselamus. Lugemisele ei tulnud kasuks seegi, et raamatu läbimiseks läks 3 nädalat ning tegelased läksid alailma segi või pidi eestpoolt otsima hakkama, mis mehikesega tegemist on. Kahetsen, et ei õnnestunud ühtejutti läbi lugeda, aga mis siin tagantjärgi ikka nutta. Kohati hakkas juba tegevus vedu võtma kui jälle tuli uus peatükk uute tegelastega ja alga raamatut justkui otsast peale. Teisest küljest, pea kõik otsad jäid õhku rippuma nagu filmis, millele on kavas luua järg ning järje järg. Kahtlustan, et see teos on minust märksa taibukamale publikule mõeldud.
Teksti loeti eesti keeles
x
Madis Veskimeister
30.07.1981
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Ma ei oleks väga kuri raamatule tervikuna, aga lõpplahendus ja selle ühe osa juba väga pikalt etteaimatavus olid küll masendavad. Aetud traagiliseks ja samas vängelt magusaks.
Teksti loeti eesti keeles

No algus oli ülimalt hea, aga keskelt ja edasi üha vajus. Kuuldavasti olla autoril juuraharidus, mis kumab ka selles teises pooles ehk mõne nuka pealt läbi - liiga palju koosolekuid!
Teksti loeti eesti keeles

Esimene jäi paljuski meenutama Strugatskite vana "Purpurpunaseid ..." nende sinisilmsuses, kuid seda oluliselt hullemini segatuna, üsna söögikõlbmatuks seguks, teine osa omab hoopis paremat stiili. On mõneti sarnane ühe teise triloogia lugudele, kuid käsitleb luurajat keskaegses maailmas.
Teksti loeti eesti keeles

Ei midagi väga säravat, kuid kaks kangesti erinevat teost ühede kaante vahel. "Libainimesed" tundus ehk paremgi, kui liigselt naiivseks tänapäeva mõistes kiskuv "Härjapõlvlaste ...", mille `fantasy` tegelaskond mind heidutas ja hirmutas.
Teksti loeti eesti keeles

Mina ei näeks siin raamatus 17. sajandi tehnikasaavutuste loetelu, teps mitte kohe, nagu eelarvustaja seda tegi.Tegu üsna mõnusa ja hea tellisega, kus veidi sarnaselt Baudolino teisele poolele veidi fantaasiaga kaugele minnakse, kuid seda tunuvalt mõõdukamalt siiski, mis mind mitte nii häirima ei jäänud.
Teksti loeti eesti keeles

Kui nüüd miskist eksitust ei ole, siis see on avaldatud nime all Iain Banks ja tõlgitsetud maakeelde kirjastuselt Byronet kui "Äri" juba üsna mitu aastat tagasi. Ulmet on raamatus vähe, seega üsna "päris-ilukirjandus".Globaalsest ettevõttest, mis asutatud Rooma impeeriumi päevil. Läbi ettevõtte juhtide hierarhias kolmandale tasemele tõusnud keskeale läheneva naisterahva silmade, umbes paari kuu jooksul. Vägagi huvitavalt ja haaravalt, pilatakse nii mõndagi.Peamine eesmärk - võim, ka selline, mida raha abil veel üsna raske hankida on.
Teksti loeti eesti keeles