Kasutajainfo

Scott W. Schumack

Teosed

· Kurt Vonnegut ·

Breakfast of Champions, or Goodbye, Blue Monday!

(romaan aastast 1973)

eesti keeles: «Tšempionide eine, ehk Hüvasti, sinine esmaspäev!»
Tallinn «Eesti Raamat» 1978
Tallinn «Tänapäev» 2003 (Punane raamat)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
11
11
3
1
0
Keskmine hinne
4.231
Arvustused (26)

Käesolevat romaani seob ulmega ainult ehk ulmekirjanikust peategelane ja viimase "kirjutatud" raamatute sünopsised, mida siit-sealt tekstist leiab. Pisut asjakohatu on märkida, et kümmekond aastat tagasi pidasin ka ise neid sisukokkuvõtteid jaburateks. Hilisem kogemus on õpetanud, et ulmezhanris kirjutatu süzhee võib veel mitu korda jaburam olla, sealjuures vähimatki mõju teose lõppkvaliteedile omamata.

Raamat ise räägib kahest isikust - ülalmainitud vaesuses virelevast ulmekirjanikust ning luksuses suplevast ning samaaegselt identiteedikriisi siplevast autokaupmehest. Teose kulminatsiooniks on nende kahe tegelase kohtumine Midland City kunstifestivalil.

Teose tegelikuks peategelaseks on Ameerika ühiskond. Autor ei tee ei vähemat ega rohkemat kui et kirjeldab kiretult teda ümbritsevat ja pole eriti suur ime (kas siis selleks on annet vaja?), et kaasaegsed kriitikud romaani ebaõnnestumiseks pidasid.

Hoopis teine on aga lugu kui lugu loeb outsider, eriti veel selline, kes raudse eesriide taga kükitab. Peab tunnistama, et 10-15 aastat tagasi oli romaan ikka paras ulme küll. Ajapikku on see, mis kunagi tundus uskumatu, ebatavaline või naljakas osutunud lihtsalt ameerika argipäevaks. Sellest pole lugu. Võrratu, võrratu.

Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Kõige viletsam Vonneguti romaan, mida ma lugenud olen.

Võimalik, et viletsaks tegi just vähene ulmekogus. Kurat, see vennike oskab ju fantastikat realismiga kokku miksida, miks ta seda siis ei tee!

Samas vajalik lugemisvara, et paremini mõista Kilgore Trouti ning et olla vestluses tasemel teatud ringkondades.

Teksti loeti eesti keeles

Raamat on muidugist klassika. Kommentaariks neile, kes seda lugenud, ja kes veel ei tea - selle raamatu põhjal tehtavat parasjagu filmi! Ja ärge kysige minu käest kuidas. Ma ausaltöelda ei oska hoobilt pakkuda yhtegi kirjanduslikku nähtust millest filmi tegemine mulle võimatum tunduks. Peaosas pidavat olema keegi Bruce Willis, kes mängib Dwayne Hooverit. Asja rezissöör ja scripti autor on keegi Alan Rudolph. Räägitakse et pidada väärt mees olema. Asi peaks välja tulema 1998. aastal. Vat seda tykki tahaks kyll näha ;)
Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest etem kui Tapamaja. Aga kuidas sellest kinupilti tehakse kujutan ma uduselt ette. Eesti keeles on ju Vonnekutil one neidend. Palju onne synnipeevaks Wanda June. Mis ei ole kyll ulme. Ja mitte kikse parem.
Teksti loeti eesti keeles

Üks läbi kõigi aegade ja zhanride parimaid raamatuid, mida ma lugenud olen. Nojah, mitte "puhas ulme", aga siiski raamat, mida tuleks tihtipeale üle lugeda, kui asjade käik maailmas hämmastust tekitab.Eesti keeles vist puudu väga pisike detail - pärast Ameerika mõnitamist öeldakse, et teisel pool maakera elasid kommunistid. Kommunistid käisid ringi vildikutes. Ja vildiku pilt. Vene keeles ilmus Innostrannaja Literaturas kõvasti kärbituna, mille peale vana olla pahandanud ja edasiseks tõlkimiseks takistusi teinud.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Eelkirjutajad on raamatule ette heitnud asjaolu, et seal ulmet ei ole. Selle mõiste konkreetses tähenduses ehk tõesti ei ole, aga mõnusaid ulmelisi IDEID on seal minu meelest rohkem kui mõne "päris" ulmekirjaniku viies teoses kokku. Lisaks veel Vonneguti tõeliselt suurepärane oskus asju omamoodi (ja sealjuures huvitavalt) esitada, raske on ükskõikseks jääda.Minu vaatevinklist nähtuna on selles raamatus ühendatud nii ulme kui ka "tavakirjanduse" häid omadusi, alla viie küll panna ei saa.
Teksti loeti eesti keeles

Tõenäoliselt vajab see raamat mingit lugejapoolset samas kaldes kiiksu, et seda nautida, sest yhed leiavad, et asi on lihtsalt fantastiliselt hea, teised vaatavad teist nagu ei saaks õieti aru, kus otsas sellel loomal saba ja kus otsas sarved on. Raamatu ulmevalda kuulumise koha pealt ei oska minagi midagi põhjapanevalt tarka öelda, aga seda, et ta yks uskumatult mõnus raamat on, arvan ma kyll. Kyllap on kiiksu kalle õiges suunas. Aga film on masendav.
Teksti loeti eesti keeles

Üks shefimaid raamatuid. Mulle selline stiil istub hästi. Aga eestikeelse tõlke kohta (1978) võiks nii mõnegi kurja sõna öelda. Esiteks: "peenis" on igal pool ühe e-ga kirjutet. Teiseks: leidus selline väljend nagu "langes lovesse"; siit pean järeldama, et on tõlgitud väljendist "fell in love". Selliseid apsakaid oli veel mõnes kohas. Ja nõnda edasi :)
Teksti loeti eesti keeles

Lausa häbi öelda, et tegelt alles nyyd selle raamatu läbi lugesin. Kindlasti hea raamat. Miks neli? Kurrrat, ei istund mulle. Isegi ei saa aru miks. Idee oli,hea kirjutet väga iasti ja ikka ei olnd nigu see. Ei tiagi mida rohkemat ytelda.
Teksti loeti eesti keeles

Juhtus kunagi pihku sattuma see eestikeelsena. Raekoja platsi nurga taga Tallinnas myydi siis kasutatud raamatuid, ja ostsin selle... tuttavad-so~brad muudkui reklaamisid, et hea asi ja hea kirjanik. Asusin siis lugema. Lugesin rongis Autori heietusi ja mo~tlesin, et tea millal raamat pihta hakkab. Ei saanud aru, et see pole mitte autori saateso¤a, vaid asi ise. Noh, ei meeldinud see algus, aga lugesin edasi, lootuses, et peagi tuleb See, hea ja vahva Vonnegut, mida nii kiidetakse. Rong jo~udis Kloogale, aga mis tulemata jäi, oli see hea teos. Edasi sammusin metsavahelist rada kodu poole, lootuses, et ehk midagi muutub. Et ehk ei ole asjatu ost. Ja noh, tagumine osa muutus isegi loetavaks, aga midagi erilist kyll ei tulnud. Hmm, oli see nyyd tikuks peetava tulnuka vo~i peeretuste&stepptantsuga suhtleva tulnuka ajal, kui koju jo~udsin. Ja lugesin muudkui edasi. Ja kui raamat otsa sai, oli tunne, et miski on nyyd väga puudulik ja valesti läinud. Noh, loetav ta ju on, aga midagi erilist ei tasu loota. Ja kui Vonneguti teoste lugemisel on valikuvabadus, siis seda ei tasu valida! Mees oskab ju kirjutada, see on ehk lihtsalt yx eba~onnestumine. Vo~i on see ehk siis teos mingile kindlale huvigrupile, kelle hulka ma lihtsalt ei kuulu. Neile tuttavatele, kes seda mulle kiitsid, see teos ju meeldis. Kindlasti on teos siis rohkem väärt, kui sa sellest midagi ei oota. Ilma igasuguste eelarvamustega on aga nii tuntud autori teoseid peaaegu vo~imatu lugema hakata. Huvitav, miks ta teoste to~lkimisega just sellest raamatust alustati? On ju tal parematki, ja osa oleks ehk isegi ideoloogilisel tasandil vastuvo~etav olnud....
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Tyypiline Vonneguti teos, ehk isegi teistest nigelam. Osa tegelasi tundus nagu Slaughterhouseäst yle võetud olevat.
Teksti loeti eesti keeles

Jälle üks raamat, mis kvalifitseerub "megaks" vaid ajastu kontekstis, mil seda kirjutati ja loeti. Ja ulme ei ole ühestki kandist, kõige vähem nende tegelase peas vilksatavate totakate faabulate pärast, millest paremaid ja rohkem genereeritakse igal workshopil. Paljut raamatus kirjeldatust võib vaid aimata, mõni sümbol saab tähenduse kunagi hiljem hoopis muud lugedes, sest selle muidu hea raamatu veaks on asjaolu, mis lubab teda ennastki vaadelda kõigi teiste kirjeldatud tülgastavate kiiksudega ühes reas - ameerikakesksus. Looduse hävimine ja mürgijõed on meile arusaadavad, nii nagu ka kultuuri pähe pakutav pahn, palju aga jääb kaadri taha. Ja lõpp oli otsitud ja mitte eriti mõjuv. Kokkuvõttes taas suurepärane raamat, mis millegipärast ilmutab väsimuse märke.
Teksti loeti eesti keeles

Tekst võib olla jabur nii, nagu seda on jaburad Douglas Adamsi tekstid. Neid on lõbus lugeda ning igav ei hakka. Ja siis võib tekst olla jabur nii, nagu seda on "Tshempionide eine." Mõned kohad olid naljakad, aga enamus mitte ning pildid käisid lihtsalt närvidele.
Teksti loeti eesti keeles

Khm. Igal on õigus oma arvamusele. Minu arvamus on, et 5 ja pluss veel pealekauba. Võibolla on seotud mingi nostalgiaga - kõige esimene Vonnegut, mis üldse läbi loetud sai. Ja juba siis (mis ma olin? 12-13 võibolla) meeldis väga. Nii ka nüüd.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Mulle eriti ei istunud see raamat. See oli küll aeg-ajalt naljakas ja häid ideid oli kuhjaga, aga arvestades neid ülivõrdeis kiidusõnu, mis selle raamatu kohta kasutatakse, jäi ta ikkagi natuke lahjaks.
Teksti loeti eesti keeles

K.Trout on üks mu lemmikautoreid. Ta näitab selgelt neidsamu asju, mida üldiselt üritatakse varjata. Ulmekate "ideed" on kui teatavad tüüpnäited, nii mingit sorti kirjanduse kui elusituatsioonide laiemalt. Aeg-ajalt elu vaadeldes tekib ikka tunne, et näe: kaks pärmirakku arutlevad oma eksistentsi mõttest, ega oska arvatagi, et selleks pole mitte Kõiksuse tunnetamine, vaid hoopis shampanja tootmine. Või juba eespool mainitud luhtunud kommunikeerumiskatsed, mis illustreerivad omal haigel moel, et inimeste vahel on valgusaastad. Raamat tekitab tunde, et ei oska nutta ega naerda... Etc. Võibolla on hinne tingitud nostalgiast. Etc.Etc...
Teksti loeti eesti keeles

Jõle ropp raamat.
Tekitab kohe küsimusi, et kas ikka edasi lugeda. Mõnusad illustratsioonid - pole peale koomikseid miskit nii illustreeritut lugenudki.
Aga loomulikult ... kui tekib tahtmine pooleli jätta ja ikka lõpuni loed, siis on tavapäraselt tegu äärmiselt hää raamatuga.
Nii ka seekord!
Teksti loeti eesti keeles

Ega see nüüd rangelt võttes ulme ei olnud. Samas laiemas plaanis on ju selline süžee päriselus võimatu ning seega kuulub ikka ulme alla. Lisaks veel vapustava Kilgore Trouti ulmejuttude ideed ja lühikokkuvõtted. Mis mulle ei meeldinud, oli Vonneguti vägisi kunsti tegemine. See tähendab, et kirjutada nii nagu mitte keegi pole varem kirjutanud, selle asemel, et asja lihtsalt ja ladusalt ja arusaadavalt lugeja ette tuua. Selline punnitamine ja poosetamine. Aga eks see käib kunsniku egoga kaasas. Ja kunstnik on Vonnegut tõesti (ilma irooniata) - selline hulk vapustavalt andekaid mõtteidusid ja mõttekäike! Müts maha! Ainuüksi Kilgore Trouti vaid vähese hulga juttude süžeed on kõik meeletult andekad. Ma kujutan ette kui andetu kirjanik Trout võis olla kui nii säravad ideed absoluutselt mingit vastukaja ei saanud (härrased Rosewater ja Hoover välja arvata). Kuigi tegelikult sõltus ju tagasiside vaid Vonneguti kui Looja tahtest... :) Raamat oli räige, see oli miinus. Samas, raamat oli andekas ja see on pluss. Illustratsioonid mulle meeldivad ja meeldisid ka seekord. Eespool mainiti kummalist tõlget. Panin isegi seda tähele. Näiteks hamburger oli tõlgitud Hamburgi kotletiks. Tänasel päeval lugedes naljakas ja kummaline. Aga omal ajal, seitsmekümnendatel, võis nõukogude inimene hamburgerit vaid unes või juhuslikus väljamaa ajakirjas näha.
Teksti loeti eesti keeles
x
Alo Jõekalda
24.07.1986
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
7.2010

Nagu Sven Vabar siinsamas hiljaaegu kirjutas, võib Ballard olla rohkem kummaline kui ulmeline. Ka käesoleva romaani keskmes olev tehnoloogia on eranditult kaasaegset laadi ning üleloomulikku kohtab vaid aeg-ajalt kangastuvates kujutelmades "autogeddonist", motoriseeritud maailmalõpust, kus inimsugu hävib kogu maailma endasse haaravas üüratus autoõnnetuses. Samas kui kummastav siinmaal alles algab.

Olemas on ka narratiiv. James Ballardi nimeline filmistuudios töötav edukas minategelane satub Londoni-lähedasel maanteel liiklusõnnetusse. Haiglas toibudes ja toimunu najal oma füsioloogiat taasavastades tekib tal autoavariide vastu kasvavalt ebaterve huvi. Järgneb kasuaalne armuafäär samas õnnetuses elu kaotanud mehe lesega, mis koosneb valdavalt suguaktidest uue, avariis rusustunuga identse auto istmetel. Samuti kohtumine Vaughani, liiklusõnnetustele spetsialiseerunud isehakanud fotograafiga, kes Ballardile aina homoerootilisemat huvi pakub. Omal ajal televisiooni vahendusel tehnoloogia hüvesid kuulutanud Vaughan unistab fataalsest kokkupõrkest Elizabeth Tayloriga, ning sellega romaan algabki.

Teos nõretab religioossele hardumusele läheneva entusiasmiga kirjeldatud kohutavatest kokkupõrgetest ja sõidukites toimuvatest koletutest suguaktidest, armatuurlaua vastu purunevatest põlveliigestest ja sellele paiskuvast seemnevedelikust, lõputust tehnoloogia ja inimkeha ühteheitmisest. Kui ülalnimetatud apokalüptilised ja transtsendentaalsed noodid osutavad autokultuuri religioossele dimensioonile, on Vaughani näol tegu selle usu prohvetiga. Sellest kõneleb nii ta kuulutajatöö teleteadlasena kui ta ümber kogunenud autoõnnetustest räsitud järgijaskond. Ballardi (sedapuhku teose autori) jaoks oli sõiduauto oma aja ühe reklaamituma ja idealiseerituma produktina 20. sajandi keskseid sümboleid. "Crashis" viib ta selle tehisliku kollektiivse rõõmujoovastuse kaugeimasse võimalikku äärmusse, kus sõiduvahendi destruktiivne potentsiaal muutub produktiivsuseks, piiramatuteks seksuaalseteks võimalusteks. Ehk koguni igavese elu lubaduseks autoõnnetuste ohvritele.

Romaani tuntusele on paljuski kaasa aidanud David Cronenbergi 1996. aasta film. Tugevaid ja vastukäivaid tundeid on üksjagu vokaliseeritud nii filmi kui filmi kui ka filmi kui ekraniseeringu teemadel. Minu hinnangul töötab see mõlemana harukordselt hästi, olgugi et Cronenbergi parima filmi tiitel kuulub paratamatult "Videodrome`ile".

"Crash" ei ole kergesti tarbitav ei raamatu ega filmi kujul. Tegelaskujudega samastumise rõõm ja igasugused muud sümpaatiahetked, mida meelelahutuse head tavad ette näevad, on antud juhul praktiliselt välistatud. Ent romaani vaieldamatu originaalsus, keeleline virtuoossus ja ühiskonnakriitiline nüansikus lasevad teda südamlikult teistelegi soovitada. Ning rõõmu tunda, et teose kirjastaja jättis omal ajal kuulda võtmata ühe proovilugeja tungiva palve: "This author is beyond psychiatric help. Do Not Publish!"

Teksti loeti inglise keeles

Mina ei ütleks, et Hearni lugu oluliselt kehvem on. Erinevad olid taotlused. Hearn pakendas jaapani folkloori, mistõttu tekst pidigi mõnevõrra puise ja müüdipärasena mõjuma. Samas kui Tuglas kirjutas sügavalt ühiskonnakriitilise loo, milles väljendada "ajastu sotsiaalset viha ja kättemaksu-kirge".
Tuglas loob vastanduse realistliku ja unenäolise ruumi vahel, ent nimi Mirandola seob need siiski. Peolised on silmakirjalikud kui majaelanikud nukekubid, kes pimeduse saabudes heidavad endalt tavainimese maski ning muutuvad verd ja kättemaksu otsivaiks deemoneiks, sotsiaalse viha kehastuseks.

Ja lõpu suurepärasus peitub minu jaoks hoopis peategelase sisemonoloogis. Varemalt üdini nitšeaanlik Lorens tõdeb, et ka teel peole võib subjekt ja objekt vahetuda, kannatuste põhjustajast saada kannataja. "Kas magasin ma enne elu ees, või magan praegu?"

Stilistiline meisterlikkus on vaieldamatu. Kui Tuglasel ei oleks üksikuid paremaid novelle, saaks käesolev kahtlemata kõrgeima hinde.
Teksti loeti eesti keeles

2004. aasta, Ida ja Lääs on jätkanud võidurelvastumist ning jõudnud seisu, kus kummalgi poolel on oma mutandist relvakavandaja, kes transsidest aina veidrama tööpõhimõttega toodetega välja tulevad.

Siis tulevad orjastajad Siriuselt, kes hakkavad Maa linnu tühjendama. Lääne relvakavandaja Lars Powderdry ühendab jõud Ida Lilo Topcheviga (noor, kena ja brünett, nagu ikka), et leida relv, millega siriuslaste laevad alla lasta. Mingil hetkel selgub, et transside ajal loovad nad telepaatilise sideme hoopis kellegi Ghana skisofreenikuga, kes mõtleb välja fiktiivseid relvi oma koomiksi `The Blue Cephalopod Man from Titan` jaoks. Ja siis tuleb veel mängu üks sõjaveteranist mänguasjategija, kes, nagu selgub, ei osalenud mitte 60 aasta eest toimunud II maailmasõjas vaid arvab, et on aasta 2068 ja peab silmas just alanud sõda Siriusega. Nojah, ja samas vaimus paneb Dick edasi..

Ideede poolest praktiliselt küberpunk, mis sest, et küberit ei ole ja punki ka mitte. Ükski selline autor Dickile ju tegelikult ei sarnane, kui üldse keegi, siis minu arust on see Vonnegut.

Loetust meenutab kergelt `The Game-Players of Titan`it ja `Our Friends From Frolix 8`-t. Dicki loomingu seas peetakse vist kõiki kolme kaheldava väärtusega tekstideks, aga vaevalt et on üldse keegi, keda võib ta teoste käsitlemises vähegi kompetentseks pidada.
Teksti loeti inglise keeles

Küllaltki mõistlik teos. Idee iseenesest on ju igati huvitav ja ka parasjagu originaalne, mõttearendus seevastu mitte niiväga.
Stiil tundus kuidagi steriilne, tundub, et Banks on oma loometee käigus teatava puhastumise läbi teinud. Kuigi võib ka nii olla, et ma ei ole teda lihtsalt liiga kaua lugenud. Pärast tekkis igatahes tahtmine veidi inglisekeelset Kultuuri otsida, küllap meenus kui hea kirjanik Banks on..

Mitte et ta seda varem teinud ei oleks, aga lõpplahenduse on Banks justkui kiusu pärast sellise kirjutanud, et keegi ei saaks selle kirjeldamisel kasutada sõna etteaimatav. Halb see ei ole, aga jääb siiski mulje, et nii ei tohi käituda — selleks tarbeks on novellid.
Autor oleks nagu valinud naissoost peategelase vaid selleks, et korralik puänt garanteerida ja siis selle ebatõenäolisust naisterahva hingeelu kummalisusega õigustada. Iseasi, mida mainitud soo esindajad ise teosest arvavad.
Teksti loeti eesti keeles

Häh, "ühtegi arvustust registreeritud ei ole". Ometi peaks ju olema tegu ühega 90ndate Suurtest Ulmeteostest?

Alanud sajandi keskele paigutuv lugu mõistuse kõvakettale kolimisest. Ning võrdlemisi suurepärane teos.
Teksti loeti inglise keeles