Kasutajainfo

Scott W. Schumack

Teosed

· Iain M. Banks ·

Use of Weapons

(romaan aastast 1990)

eesti keeles: «Relvade kasutus»
Tallinn «Varrak» 2001 (F-sari)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
12
8
13
1
0
Keskmine hinne
3.912
Arvustused (34)
RIQ

Seda raamatut lugema hakates oli sama lugu nagu "The Player of Games"-i kallale asudes. Eelmisena loetud Banksi raamatud olid oma ülesehituselt erinevad (või oli jutuksolev teos erinev) ja raamatu lugemine oli raskendatud (puudus äratundmisrõõm). Kuid ühel hetkel avastasin, et sellises katkendlikus/fragmentaarses stiilis on ka oma võlu. Sisust ei taha rääkida, lugege ise. Ohtralt actionit. Olen nüüd lugenud kolme Banksi Kultuuri-sarja raamatut ja kõik nad olid oma olemuselt erinevad ja see köidab. Erinevalt Asimovist, kelle teosed on üksteisega üsna seotud. Soovitan soojalt.
Teksti loeti soome keeles

Niisiis, raamat relvade kasutamisest. Kasutatavaks relvaks on keegi Cheradenine Zakalwe. Galaktika ääremaadelt pärit sõdalane, keda Kultuuritegelased oma progressorluses räpasemate tööde jaoks palkavad. Raamatu tegevus toimub kahes liinis. Esimene neist on seotud peategelase värbamise ja hilisema tegevusega järjekordsel operatsioonil, järjekordse Tähtede Sõja ärahoidmiseks. Teine (ja märksa köitvam) koosneb põhiliini vahele torgatud mälestuskildudest.
Aktsiooni kui niisugust on siin minu meelest isegi vähem kui "Consider Phlebases". Kõike muud (huumorit, traagikat, jne.) aga vaata et rohkemgi. Mis huumorisse puutub, siis minu personaalne lemmik antud teoses oli ilmatu kolakas lahinguristleja nimega "Xenophobe", kelle AI maiseks kehastuseks oli pisike karvane, suurte niiskete silmadega robot, kes meeskonnaliikmetele pidevalt kaissu puges ;)
Lugedes kõikusin ma märkimisväärse regulaarsusega kahe heinakuhja vahel - halvem kui "Phlebas", parem kui "Phlebas".. Raamatu lõpp aga tegi ka sedasorti kahtlustele kiire lõpu.
Teksti loeti inglise keeles

Banksi Kultuuri sarja lood on üksteisega võrdlemisi lõdvalt seotud, nii et lugemisjärjekorrast ei sõltu suurt midagi. Kui jätta arvestamata n.-ö. rusikareegel, et alati on turvaline lugeda mingi sarja raamatuid nende ilmumisjärjekorras. Siiski on "Use of Weapons" raamat, mille lugemisele võiks eelneda üsna mitu muud Kultuuri sarja teost.Põhjuseks tema äärmine komplitseeritus.Esimesed sada-sada viiskümmend lehekülge meenutab situatsiooni "võõrana võõral maal". Lisaks kompositsioonilisele komplitseeritusele on kirjanik paljud asjad ilmselt tahtlikult "sogaseks" kirjutanud.Nii tulidki lugedes tahtmatult meelde kunagised probleemid Zelazny romaaniga "This Immortal", veelgi sarnasem on "Use of Weapons" ülesehituselt/keerukuselt Colin Greenlandi poolt kirjutatud raamatuga "Take Back Plenty". Kokkuvõttes - kui tegu pole just kõige süvenemisvõimelisema lugejaga, kelleks mina end ei pea - võtab see tubli tüki lugemisrõõmu ära. Lisaks minu meelest romaani nn. olevikuliin venis ning jättis lõpuks katkestatud mulje. Selline värvikas mastaapsus, mis mind näiteks "Consider Phlebases" väga köitis, oli siin aga üsna allasurutud vormis. Kartes hinnangus eksida, sirvisin seda väga tõsist ning kirjanduslikult kahtlemata tasemel teost veel tagantjärgigi ent tee mis tahad, hindeks jääb neli.P.S. Kultuuri sarja teostes on tähelepanuväärseteks laevade nimed, näiteks kannab 80 km pikkune GSV nime "Suurus Pole Ainuke Näitaja".
Teksti loeti inglise keeles

Pean tunnistama oma kohutavat ebajärjekindlust, sest lugesin juba viiendat teost autorilt, keda peale kolmandat lubasin rohkem mitte kätte võtta. Aga mis teha, vaene aeg, ja eesti keeles hea lihtne lugeda, pealegi tahaks teada, mida nad kuradit sealt leiavad, et niimoodi kiidavad... Ja ei saa aru, sest tunnen end sügavalt petetuna.

Seda lugu lugedes tekkisid mul millegipärast paralleelid ameerika seriaalidega, mis kõik vähegi head ideed ekskremendiväärtusega pikaksveninud ilaks muudavad - nii nagu näiteks `Highlander`i esimene film oli karge ja võimas ja siis tuli seriaal, kus oli ainult mõõgakõlinat ja piinlikusest oigamapanevat maotut etlemist, nii nagu kasvõi paar päeva tagasi telekast tulnud `La Femme Nikita` oli prantslastel täiesti vaadatav ja lombitagused junnilõikajad käkkisid sellest kena tädi ümber ehitatud mõttetu tagumise-tagaajamise. Banks on küll inglane, aga meetodi on ta omandanud. Vat see raamat on Strugatskite `Raske on olla jumal` ameerikalik seriaalivariant. Kui vendadel oli üks ülesehituselt selge ja terav lugu, kus metsikult uudsust, filosoofilist plaani ja sügavat inimlikkust, siis Banksil on seesama asi, aga kirjanduslikult tigedaks kompotiks hakitud, rabava butafooriaga kilgendama löödud, filosoofiast narisev targutamine tehtud ja inimtunded ilmvõimatute kitðilike afektidega naeruväärseks muudetud. Banksi tegelased on igavad, pinnapealsed ja köitvuseta, vähemasti minul on täiesti ükskõik, kuidas neil läheb ja kas nad elavad või surevad, tema ulmemaailm on loogikaapsudest kubiseva elutu skelett, millele - peab tunnistama - üsna omanäolisi detaile juurde kleebitud, et asi väga lune välja ei paistaks. Kõik toimuvad konfliktid on totrad ja mõttetud, vahelesegamine samuti jabur ja sihitu, haisedes kaugelt selle järele, et kogu vajadus tuleneb vaid peategelase läbivedamisest konstrueeritud lõpu suunas.

Ah et liiga karm? Ehk, aga ma keeldun päris asja pähe tarbimast käsitöölise odavat toodangut, ükskõik kui hästi see ei läigiks. Üks hea kild lehekülje kohta, üks päris hea idee paari lehekülje kohta, päris hästi omandatud kirjutamistehnika ja paikakomponeeritud `moodne` vorm ei asenda sügavama plaani ning kandva idee puudumist. See on mõttetu raamat ja selle lugemine on ajaraiskamine.

Teksti loeti eesti keeles

Nõrgem kui eelmised eesti keeles ilmunud Banksi Kultuuri-seeria raamatud. Hakkiv esitus, kus kordamööda arendati süzheeliini ja kirjeldati kilde peategelasega seonduvast minevikust, ei võimaldanud ühtlast süvenemist. Analoogia autosõiduga linnatingimustes: kiirus üles, siis jõuad foorini punase tulega, kiirus alla, pärast foori jälle üles, siis alla jne, jne. Mõnusast kulgemisest "maanteel" ei saa juttugi olla :) Samas on see lahendus omamoodi huvitavgi, tükihaaval lood peategelasest pildi, lastes lugejal vahepeal minna oma arvamusega omateed... Aga jah, seekord jäi sellest väheks. Neli. Seda peab siiski ütlema, et pealkiri on küll õnnestunud võttes ülihästi kokku kirjutatu olemuse.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu hakitud ülesehitus mind ei seganud, küll aga see, et seal nagu midagi ei toimunud. Või tähendab, toimus ka, aga kõik tundus kuidagi pooleli jäävat, välja arvatud too mineviku- jutt, mis jooksis läbi raamatu ja leidis lõpuks oma lõpplahenduse.PS Võibolla ma olen pea peale kukkunud, aga ma ei saanud kuidagi aru, kuidas need kaks tüüpi, kes raamatu alguses ja lõpus ringi roomasid, ülejäänud sündmustikuga haakuvad.
Teksti loeti eesti keeles

Hakkab vist Banks oma Kultuuri lugude veidi pinda käima. Kuigi kahele eelmisele romaanile panin "viie", siis "Relvade kasutus" peab rahulduma üksnes "kolmega".

Miks siis nii? Selline minu meelest siiski suht õigustamatu hakitus ei ole minu jaoks suurem probleem. Küll aga häirib mõnevõrra see, et hoolimata sündmusterohkest tekstist jääb mulje justkui raamat veniks ja veniks. Kuigi mulle pole alati äärmiselt oluline kirjeldatud tegelaste elulähedus või nende sisemine tundemaailma, tunduvad siinsed peaosalised väga vähehuvitavad. Eriti käib see preili Sma kohta. Too oleks nagu ka droon, kelle eesmärgiks on vajalikul hetkel välja ilmuda, kedagi päästa, kellegiga sugu teha jne.

Kuigi mulle "Mängur" ja "Mõtle Phlebasest" päris meeldisid, haakub minu hinnang sellele teosele suuresti Ants Milleri arvamusega Banksi kirjutamismaneerist. Eks seegi ole mõneti kujukas fakt:).

Teksti loeti eesti keeles

Ei saa minagi Banksile enam kõrgeimat hinnet panna. Kui ka Player Of Games tekitas algul kerge hämmingu et oot, kas see on ikka sama Banks, siis seal läks hämming varsti üle. Use Of Weapons`is püsib hämming lõpuni.

Aga omad head asjad, mis ei lase hinnet ka eriti madalale vajuda on siingi. Xen-robotit ja 80 kilomeetri pikkust tähelaeva Suurus Ei Loe Midagi on juba mainitud, endale jäi meelde see lõbus lugu, kuidas mingid pärismaalased peategelasel pea maha lõid ja millise kingituse droonist kolleeg talle pärast seda tegi...

Kui peaksin raamatu kaht - mineviku ja oleviku - liini omavahel võrdlema, siis ütleksin, et mineviku liin on eraldi loona parem. Lõpp- (algus-?) lahendus oli selline, mida antud juhul küll oodata ei osanud ja mis siiski võtab kõik otsad kenasti kokku. "Oleviku" liinis jäi justkui lahtiseks, mis see siis ikkagi oli, mille Kultuur Zakalwe abil õigupoolest saavutas.

Lõppmulje, mis pärast lugemist jäi, oli siiski selline et ostan ka järgmise Banksi ära, kui see peaks eesti keeles ilmuma.

Teksti loeti eesti keeles

Loogikaaugud segasid, aga võib-olla minu loogika lihtsalt erineb autori omast...üsna segane raamat, vahepeal tundus lausa mõttetugi, ometi mitte halb - eks igaüks lugegu ise ja tõlgendagu, kuidas tahab.
Teksti loeti eesti keeles

Ainus mis raamatu juures võimsalt mõjus oli lõpp, teisele kohale paigutaksin peategelase meenutused varasemast elust. Kuid põhiliin jäi väga tuimaks.

Võrreldes "Mõtle phlebasest" ja "Mänguriga" tugevalt lahjem.

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin huviga aga ütlen ausalt, mõttetu raamat. Pikk jutt on peategelase elust-olust, rasketest ülesannetest jne. siis tuleb puändikas? lõpp. Ja kõik. Miks ta seda vennikest mängis? Mis oli teeskluse mõte? Ma saan aru, et autor tahtis näidata relvade kasutust, kõik võib olla relv aga minu arust kerkis seoses lõpuga üles veel olulisem küsimus, ütleksin ainuke lahendamist vajav intriig - ja see jäi nagu jäi. Masendav, kõige põnevama koha peal. Sellest ka kolm, kuigi raamatu üldine tase vääriks kõvasti enamat.
Teksti loeti eesti keeles

Kohutavalt pikk ja tüütu teos. Banksil on komme oma raamatutesse _väga_ palju vahtu lisada. Nagu ma ka ütlesin "Consider Phlebase" arvustuses, oleks raamat poole lühem, oleks tegu igati hea ja korraliku kosmoseooperiga. Aga nüüd laseb Banks nende mõtetute kirjedlustega üle. Ei meeldi see. Nõustun täielikult Atsi arvustusega, ning loodan, et Banksi enam eesti keelde ei tõlgita.
Teksti loeti eesti keeles

Ühinen Maniakkide Tänava arvamusega. Milleks selline puänt?, kannapööre lõpus? Peale lugemise lõpetamist jäi igaljuhul väga rahulolematu tunne.
Teksti loeti eesti keeles

Oh kui raske on seda teost arvustada. See on niisama raske kui selle lugeminegi. Tekkis selline tunne, et Banks on otsustanud kirjutada eriti kunstipärase ja keerulise raamatu. Kui nii, siis on see tal hästi 6nnestunud. Ausalt öelda ei ole m,a isegi peale selle lugemist suutnud enda jaoks mingit normalset pilti kokku lappida, kuid teist korda minu käsi elik silmad seda kyll enam lugema ei t6use. Vähemalt mitmed-setmed ajad mitte. Pidevalt oli tunne, et loed mingisugust ilgelt venitatud kirjutatud "Pulp fictionit", kusjuures karakterid olid filmiga v6rreldes ääretult mannetud ja yheplaanilised. V6iks öelda, et isegi n6rk kolm. Muuseas, noortele ja vihastele kirjandusinimestele läheb "Use ..." jube hästi peale. Eks igayks tehku sellest omad järeldused.
Teksti loeti eesti keeles

Kui juba võrdlemiseks läheb, siis "Mängur" on kõnealusest romaanist mõnevõrra nõrgem (kusjuures seda võiks pidada lausa "Relvade kasutuse" viltuseks proloogiks; ehk siis -- ühel puhul on fookuses relv/tehnika/noor, teisel relv/inimene/vana) ning "Phlebas" õige pisut parem (sarja esimese raamatuna andis maailma(de) uudsus sellele tahes-tahtmata plusspunkte).

"Relvade kasutuse" hakitud jutustamisviis, kord kui sellest aru saada, ei mõju häirivalt ning kruvib lõpplahenduse (või siis asjade alguspunkti) poole tüürides järk-järgult pinget, samamoodi loovad enamus olukirjeldusi tausta nii sündmustikule kui peategelase käitumisele. Ütlen "enamus", sest mõnes kohas saanuks ka vähemaga läbi. Puänt on lööv ja paneb raamatu algust uuesti läbi sirvima, et toimunut uue pilguga vaadata. Sealsamas tekib ka mõte, et tegelikult saanuks sellisele lõpplahendusele üles ehitada ka kõigest jutustuse mahtu loo, olgugi et niisugune tee vaevalt rahuldust pakkunuks.

Muide, mõned eelarvustajatest on asjast vist valesti aru saanud: piltlikult öeldes paistsid nad ootavat, et autor ehitaks tema käsutuses olevast mördist-kivist ühe korraliku, selgepiirilise, lõpuni arusaadava ja äärmiselt praktilise... punkri. Ning tundsid end petetuna, kui nende silme ette kerkis gooti stiilis kõrge ja avar pühamu, loendamatute nikerdiste, ornamentide, bareljeefide jms ehistega, mis enamjaolt otsest funktsionaalsust ei oma, kuid muudavad üldpildi kenamaks ja meeldejäävamaks. Tõsi küll, sama võib ka Stephen Kingi kohta rääkida, ent temal on see "vaht" või "ballast" lausa näpuga katsutav...

Kogu kiitusest hoolimata jääb maksimumhinne andmata. "Relvade kasutuses" kummitab sama viga, mis (küll tunduvalt vähemal määral) jäi silma juba "Phlebasest" -- Banks suudab kirjeldada väga meeldejäävalt ja huvitavalt intelligentseid masinaid, kuid mitte inimesi. Paradoksaalsel kombel läks eriti kaua aega just peategelastest pildi loomisega, olgugi et kujutlusvõime puudumise üle ma kurta ei saa... Siin-seal hakkas silma ka paar väiksemat loogikaviga, aga et "Relvade kasutus" polnud algebraõpik, siis jumal nendega. Muuhulgas lootsin natuke rohkem "päris" relvade kasutust näha, kuigi selle puudumine pole nüüd küll vist otsene viga.

Pisipuudustest hoolimata võib raamatuga igatahes rahule jääda. 4+.

Teksti loeti eesti keeles

Niisiis relvade kasutus. Võibolla tõesti ei ole tegemist sedavõrd hea raamatuga nagu ma arvan. Eelpoolarvustajate seisukohad ja analüüsid peaaegu veenavad mind. Aga ikkagi.

Lood on sellised, et 90ndate keskpaigas (umbes) sattus mulle see raamat kätte. Selline mittemidagiütlev paperback. Ja ega ma ausaltöelda kirjameest ei teadnud ka. Lugesin läbi ning... sain elamuse. Siiamaani väga hästi meeles. Mida veel ühelt kirjandusteoselt tahta?

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Hakitud stiil mind eriti ei seganud, see oli isegi päris huvitav.
Lõpplahendus oli küll ootamatu, aga kuidagi tobe. Milleks seda küll vaja oli?
Olen nõus nendega, kes ütlevad, et Banks oskab väga hästi intelligentseid masinaid kirjeldada... tema raamatutes on nad vägagi isikupärased ja toredad.
Teksti loeti eesti keeles

Kui eelnevad eesti keeles ilmunud Banksi romaanid said küllaltki suure huviga läbi loetud,siis "Relvade kasutus" jättis mind külmaks. Hakitud stiil häiris mind küll väga. Kuigi ajapikku suutsin sellega harjuda ei meeldinud see mulle siiski. Nagu eelnevates arvustustes juba mainiti, jäid tegelased kuidagi kaugeks ja ebahuvitavaks. Kannapööre lõpus tuli ootamatult ja jättis mõttetu ning odava mulje, tekitades palju küsimusi, mis jäävad minu poolt küll lahendamata. Kohe kuidagi ei viitsi seda raamatut uuesti lehitsema hakata. Kuigi ootasin sellest teosest hoopis rohkemat, loen Banksi ka edaspidi.
Teksti loeti eesti keeles

Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt mõnevõrra paremgi kui Consider Phlebas või The Player of Games... Võibolla olen muidugi rumalam, kuid minu jaoks ei pea jutul olema nn. jutt sees. See on raamat, mis räägib sellest, mis on juhtunud. "Memento", eksole. Ja paralleel Strugatskitega on ülekohus - Banks räägib teisest asjast... isegi kui idee on pisut sarnane. Aga mis siin ikka pikalt jahuda, viis.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda raamatut Banksilt esimesena ja jäin päris kahe vahele, õnneks lugesin pärast "The Player of Gamesi" ja "Consider Phlebase" ka läbi.Aga selle praeguse raamatu puhul ei tekkinud nagu väga köitvat teemaliini. Sündmustega kaasaminek oli raske. Aga plusspunkt, minu meelest Banksi üldine plusspunkt, on siin äkitselt ilmsiks tulevad psühholoogilised kiiksud (nt Zakalwe tegelik minevik jne). Ja samuti on Banks oma loodud maailma igal pool hästi läbi mõelnud, kõrvalkarakterid ja masinad on üsna leidlikud.
Teksti loeti eesti keeles

Parim Banks, arvan ma.Mulle tegelikult meeldis selle raamatu ülesehitus. See sobis nagu rusikas silma-auku! Ja kes oleks arvanud, et asi sellise pöörde võtab. Kaval, väga kaval!Ehitagu inimesed ükskõik milliseid imevidinaid, et sõda pidada, inimene ise jääb ikkagi kõige paremaks sõjamasinaks!
Teksti loeti eesti keeles

See raamat ei haaranud mind kaasa nagu The Player of Games või Consider Phlebas. Raamat jäi mitu korda pooleli ja lõpuks ma peaaegu sundisin end lõpuni lugema.Mis siis viga? Puudub üldine mastaapne pilt, tegevus on jagatud mitmeteks eri liinideks, millest ükski erilist huvi esile ei kutsu. Kui ma sellest raamatust oleks Banksiga esmatutvust teinud, siis poleks ma ta teisi raamatuid kätte võtnudki.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitavad ideed ja nende esitused, mille seob kokku siis ühe isiku kulg ajas edasi ja tagasi. Kindlasti oleks saanud seda veelgi paremini esitada, aga ka kogu olemasolev väärib ilmselt kõrgeimat hinnet.
Teksti loeti eesti keeles

Sai teist täiesti juhuslikult omal ajal sõjaväes loetud igasuguste absurdsete ringijooksmiste vahele. Aga mitte see pole oluline - oluline on, et iga järgnev Kultuuri sarja raamat on eelmisest kirjanduslikult tugevam olnud. Lugemisladususelt küll mitte niiväga.
Teksti loeti eesti keeles
x
Avati
1974
Kasutaja rollid
Viimased 21 arvustused:

See raamat ei haaranud mind kaasa nagu The Player of Games või Consider Phlebas. Raamat jäi mitu korda pooleli ja lõpuks ma peaaegu sundisin end lõpuni lugema.Mis siis viga? Puudub üldine mastaapne pilt, tegevus on jagatud mitmeteks eri liinideks, millest ükski erilist huvi esile ei kutsu. Kui ma sellest raamatust oleks Banksiga esmatutvust teinud, siis poleks ma ta teisi raamatuid kätte võtnudki.
Teksti loeti eesti keeles

Oli üsna ladus lugemine, kuigi kaks nädalat hiljem ei mäleta ma raamatu sisust enam peaaegu mitte kui midagi. Sellest järeldan, et ühtegi mõtlemapanevat asja selles raamatus polnud, lihtsalt meeldiv ajaviide.
Teksti loeti eesti keeles

See on siis raamat, millest oleks tulnud Elricu saagaga tutvumist alustada, kuid mis mulle sattus pihku teisena. Elricu tegelaskuju, tema motiivid joonistuvad siin paremini lahti ja aitavad teistes teostes teda mõista.Tekib ka parem arusaam Moorcocki stiilist. Näiteks kui mõnda uut asja (draakoneid) tekstis nagu muuseas mainitakse ja kirjeldatakse, siis võib kindel olla, et mõne lehe pärast on see aktsioonis.
Teksti loeti eesti keeles

Minu esimene tutvus Michael Moorcockiga ja tegelikult fantaasiazhanriga üldiselt. Olles eelnevalt lugenud R.R.Tolkieni teoseid on mul võrdlusmoment eelkõige sellelt pinnalt.

Mis mulle selle raamatu puhul meeldis, oli see, et erinevalt Tolkienist pole siin lehekülgede pikkusi maastikukirjeldusi, pikki kõrvalepõikeid ajalukku ega high speechi.Lihtsalt loetav seiklusjutt. Mitmed asjad, mida olen kohanud RPG mängudes, tulid siin väga tuttavad ette. Võlukunsti süsteem, see kuidas endale võimsaid abilisi appi kutsutakse, on siin huvitavalt ja üsna loomulikuna näivalt lahendatud.

Üldiselt jätab raamat unenäolise mulje, sest mitte ainult maailm pole täiesti ebarealistlik, vaid ka tegelaste motiividest ja mõtetest väljaspool hetkel toimuvat pole suurt midagi teada.Va Elric, kuid temagi on sihitu otsija, kes läheb sinna, kuhu sündmustekeeris parajasti kannab.Kokkuvõttes: loetav raamat.

Teksti loeti eesti keeles

Järjekorras teine raamat, mida sellelt autorilt olen lugenud, peale "Mõtle Phlebasest". Raamat, mis avab tulevikuühiskond Kultuuri eluviisi ja tagamaid. Lugema hakates kartsin, et siit hakkab tulema filosoofilisi mõtisklusi masinate ja inimeste suhete kohta ja teema areneb selleni, kuidas inimesed oma hedonismis on kaotanud tegeliku kontrolli oma maailma üle tehisintelligentsile ja on muutunud rumalateks lillelasteks. "Mõtle Phlebasest" sellele võimalusele mingil määral nagu viitaks. Õnneks see nii pole.

Kultuuri maailm tundub selle kirjelduse järgi selline maailm, milles enamik inimesi sooviks elada. Maailm, kus kõik materiaalsed vajadused on rahuldatud ja kus ühiskond on täiesti vaba. Kus naudingud ja meelelahutus on eesmärgiks, kus ühed inimesed ei saa võimutseda teiste üle. Kus mehed ja naised on sotsiaalselt võrdse staatusega ja soovahetus on nii loomulik, et enamus inimesi jõuab elu jooksul korduvalt olla mõlemast soost ja tuua ka lapsi ilmale.

Selle juures ei ole inimesed ullikestest elunautlejad, vaid on geneetiliselt arendatud olema suurema intelligentsusega ja tegelevad intellektuaalsete hobidega. Nagu peategelane, kes on mängudele pühendunud, mis meenutavad midagi tuleviku male taolist, kuid on keerukamad.

Meeldib ka see, kuidas on kujutatud robotite (droonide, ajude) ja inimeste suhteid. Droonidel on kõik inimlikud omadused ja siiski pole nad inimesekujulised, inimnäo või -silmadega. On droone, kellest võivad saada sõbrad ja teisi, kellega läbi ei saa. Ja droonid ise suhtlevad omavahel nagu inimesed. Kõik on võrdsed. Ajud on küll üliintelligentsed ja neil on Kultuuri maailmas väga vastutusrikas roll, kuid samas ei ole nad võimul traditsioonilises mõttes.Kui neil on võim, siis väga subtiilsel kujul.Muidugi jääb selgusetuks, kes määratleb Kultuuri ühiskonna eesmärgid, selle sotsiaalse korra, suhtumise teistesse tsivilisatsioonidesse. Samas, kuna inimesed ja masinad on võrdsed, siis võiks mõelda, et nad teevad seda käsikäes.

Impeeriumi ühiskond seevastu meenutab täna maailmas valitsevat ühiskonda oma sotsiaalsete hierarhiatega, rõhuasetusega võistlusele ja vallutamisele, oma julma ja perversse ning tabudega pikitud suhtumisega seksuaalsusesse.

Raamatu lõpp pole just selgelt etteaimatav, on mitu varianti kuidas see lõppeda võiks ja püüda tegelikku lahendust ära mõistada on huvitav.

Teksti loeti eesti keeles

Esimene raamat, mida sellelt autorilt olen lugenud. Kui sirvisin seda ja lugesin siit-sealt, siis tundus see huvitavam kui algusest lugema hakates. Algus on üsna intrigeeriv, kuid edasi läks vähem huvitavaks, nii et pidin selle vahel käest panema.

Lugeja on justkui jäetud teadmatusse, kas peategelase motiivid, ta võitlus Kultuuri vastu, on õilis või ajendatud mingitest madalatest tungidest. Mõnes mõttes on see hea, sest on ruumi mõistatamisele, teisalt see häirib. Häirib, sest ei aita mõista, mida peategelane üldse taotleb, mis on ta üldine eesmärk või kus ta asub hea ja kurja teljel: selget hea-kurja telge raamatus pole.

Kuigi Horza vastumeelsusest Kultuuri vastu võib mingil määral aru saada, jääb see ikkagi pigem tema isikliku maitseeelistuse pinnale ja tugevaid põhjusi, miks Kultuur peaks halb olema, ei leidu. Ja nii ongi raamatu lõpp, kus peategelasel just hästi ei lähe ja tema eesmärk, mille poole ta kogu selle aja püüdles, saavutamata jääb, minu jaoks omamoodi happy end.

Teksti loeti eesti keeles

Sattus juhuslikult pihku Wilde raamatupoe allahinnatud raamatute riiulilt. Lõin selle hiljem suvalisest kohast lahti - alul tundus, et tegu on mingi kohutava ulme-feministliku romaaniga vms ( - ma pole esimest osa lugenud). Aga süvenedes selgus, et sel on siiski rohekem sisu kui naistekal ja stiilgi on vahva, kui esimesest kohkumusest üle saada.

Stiil on lõpuni väljapeetud, kusagil ei lähe asi tühiseks või räigeks -- aga selliste tunnete-maailma kirjelduste puhul tuleb just seda kõige enam karta. On ilus, kuidas varenite olemus ja erinevus gaalidest ka nende kõnes edasi kandub.

Mulle meeldis just nende uudsete sõnade kasutamine - tea kelle arvele see siis nüüd läheb, tõlkija nime mina küll ei suutnud leida...

Kui see raamat pretendeerib naiste-meeste vaheliste maailmade/tajude erinevuste adekvaatsele kirjeldamisele, siis ei saa ma selles plaanis küll kuidagi nõus olla. Nimelt selle suhtes, et erinevus just niisugune on ja nii suur. Võtan seda puhta fiktsioonina ja sellisena on see hea, usutav ja endaga kooskõlaline.

Teksti loeti eesti keeles

Need kellele Kivirähu lood üldiselt meeldivad, meeldib ka see raamat.Rehepapp on üksteisega üsna lõdvalt seotud episoodide kogu, mis meenutavad natuke Minu Kroonis ilmuvaid humoreske. Tooni annab huumor, mingit erilist sügavust siin ei leidu või võimalusi teha kaugeleulatuvaid järeldusi (kasvõi eestlaste loomuse kohta). Kui üldse midagi, siis leiab samapalju ka Ivan Orava lugudes.

Rehepapis on palju laenatut. Seda nii stiili osas kui ideede osas. Näiteks rahulikult piipu popsiv rehepapp vm tegelane (Kaval-Antsu lugudest) või lugu kahe pastlaga (Torupill, haldjad ja hiiglased).

Kõik need kratid ja mummid ja külmkingad on tegelikult vahvad, mujal fantaasiakirjanduses neid ju tõesti ei kohta. Hea, et Kivirähk oma raamatuga selle osa eesti folkloorist jälle kaasaega ja meelde toob. Igatahes huvitavam ja originaalsem kui need tüütuseni korduvad vampiirilood.

Mulle meeldis, sobiv ühe-õhtu-ajaviide.

Teksti loeti eesti keeles

Loetud ja üle-loetud ja nii vähemalt kümmekond korda (kui mitte enam).Filosoofiliseks ma seda raamatut ei pea. Poeetiline sobib paremini, kui ühe sõnaga iseloomustada vaja on. Mida enam olen M&M lugenud, seda vähem arvan et sel midagi reaalse/tegeliku maailma kohta öelda on.(Välja arvatud oma konkreetsuses väga hästi edasi antud vene olustiku kohta, kuid see on midagi muud). Öelda tähenduses `ette öelda`, juhtnööre anda. Mitte tähenduses `kirjeldada`. See pole laitus vaid nending ja ei vähenda põrmugi raamatu lugemisväärtust.
Teksti loeti eesti keeles

Meenub, et olen ka seda teost lugenud, ainult et sisu ei tule enam meelde... alles teisi kommentaare lugedes hakkas midagi aimuma. Seda tulekski võtta iseloomulikunaseda sorti kirjandusele - loed, naerad ja unustad. Lugemist ei kahetse.
Teksti loeti eesti keeles

Jabur ja mõnus. Lõpupoole hakkas natuke tüütama. Tarbida ühekordselt ja korraga mitte suures annuses.
Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat, nautisin lugemist algusest lõpuni. Kirjeldused ja sündmuste arenguloogika üldse jätsid usutava mulje.
Hästi oli edasi antud peategelase ja ta kogukonna maailmast äralõigatust, sellest tulenevat teadmatust ja ebakindlust. Kohalikust plaanist oli korralikult kinni peetud, ei mingeid kindlaid teadmisi muu maailma olukorra kohta (mis oleks usutavust rikkunud), vaid oletused ja mõned üksikud viited. Teadmatus jääb püsima lõpuni, sündmuste edasise arengu võimalused jäävad valla lugejale ja ta kujutlusvõimele.
Teksti loeti eesti keeles

Igav, oh kui igav!

Olen varem lugenud Pratchetti "Võlukunsti värvi", too raamat vedeles mul ka seekordse üllitise lugemise ajal käeulatuses. Võtsin selle aegajalt lahti, et meelde tuletada ja võrrelda.

"Võlukunsti Värv" suutis ikka üllatada oma ootamatute pööretega, absurdihuumorit, mida hindan, oli palju enam. See, mis mulle Pratchetti juures üldse meeldis, kui teda esmakordselt lugesin, oli (kohati üsna tervameelne) huumor, ei miski muu.

"Võluv Võrdsus" on teistsugune raamat, see on kohe algusest peale tajutav. Tegevus kulgeb mööda kindlat liini: avalugu, sündmuste areng ja lõpuks kulminatsioon.Ent siin peitub ka nõrkus - kui raamatul on juba kord selline kindel süzhee, siis ootaks, et see oleks tõesti kandev kogu muu tegevuse suhtes, mitte lihtsalt plaanikohane kuidagi-lõpuni-väljavenitamine. Kuni sinnamaani, kus Esk koos oma vanaemaga kodust rändama läheb, sujub kõik kenasti, sealpeale aga muutub asi ebakindlaks, tegevus kulgeb ühest juhuslikust sündmusest teise, tundub nii, et kui autoril jälle mingi omaarust hea nalja idee tuli, siis pani ta selle kohe ka kirja, suunates ja kohandades teksti nii, et kõik ikka üldise tegevustiku raamidesse mahuks. St. etteheide seisneb selles, et raamat lubab alguses olla midagi muud, siis aga petab seda lubadust ja läheb Pratchettile omast naljategemise teed. Selles poleks veel midagi halba, kuid seekord pole naljad kuigi naljakad ...

Naljad on ühetaolised, ettearvatavad, ei üllata millegiga.Jah, mõned üksikud head kohad on, nagu näiteks see luua joostes käivitamine, kuid neid on väga vähe ja need vähesedki on üleekspluateeritud. (Need üksikud naljad on ka ainus põhjus, miks ma kõige halvemat hinnet ei pane).

Ei suutnudki lõpuni lugeda, panin enne käest ära.

Teksti loeti eesti keeles

Liitun eelkirjutajate kiiduavaldustega ja panen viie kirja. Mõne asja üle tahaks ikkagi nuriseda. Raamat oleks justkui päevikuvormis kirjutatud, mingit vahejuhtumit kirjeldama hakates on sulgudes juba ette ära lisatud lahendus. See häirib. Nii kaob ju ära ootamatuse võlu. Miks ma pean juba ette teadma, et maalased võidavad? "Trifiidide päev" on selles suhtes parem. Teiseks, päevik ise näitab peamiselt ühe inimese perspektiivi asjale, vahepeal aga räägib sellest, kuidas "minu vend nägi" ja "tegi". "Nähtamatus" on need eri isikute perspektiivid paremini lahus hoitud ja tulemus on ka sellevõrra meeldivam.Ja veel üks asi - anglotsentrism. Olgu London pealegi linnade kuniganna ja Inglismaa merede valitseja - Inglismaa häving pole veel kogu maailma lõpp, ka tsivilisatsiooni lõpp mitte.Öeldu ei tähenda, nagu mulle raamat ei meeldiks, soovisin lihtsalt osutada mõnele nõrgale kohale.
Teksti loeti eesti keeles

Järg "Tähekuningatele", nagu ütlesin, meeldib mulle pisut enam. Kui eelmises osas polnud ühtegi karakterit (polnud ju!), siis siin on asi natuke vaheldusrikkam. Parim tegelane on eelmise raamatu peapahalane (kelle nime õigekirja ma ei tea)- ainus mittetõsine kuju kogu raamatus. Lisaks üks sulelisest riigitegelane. Ja Narat Tein - mittehumanoidide iidolist valitseja.
Millegipärast tundub, et sellist tüüpi romaanide lugemiseks on vene keel just see kõige sobivam. Macholikud, pikalt ja räigelt vanduvad tegelased - kus mujal neid nii hästi kujutada saaks!Algus ei läinud eelmise raamatu lõpuga, mis hästi oli lahendatud, päriselt kokku. Ennist leidis Gordon oma printsessi, siin aga on too üks tagasiigatsemise peapõhjusi..."Psühhiaatrinäru" minu poolt loetud raamatus tulevikuinimesi miskipärast ei näinudki...
Teksti loeti vene keeles

Jah, mida selle kohta nüüd üteldagi...
Lühidalt nii:
John Gordon on turske tüüp, kes maailma päästmiseks alati on valmis rusikad käiku laskma (nii otseses kui natuke kaudsemas mõttes - noh et rusikate asemel relvad näiteks). Sedakorda siis tuleb ära päästa terve Universum.
Pikemalt:
Sattusin sellele aastaid tagasi, samuti "Tehnika-Molodjozhis" - ja jutt oli üsna põnev lugeda. Nüüd uuesti üle lugedes: jutt oli sujuv, otseselt midagi ette heita ei saa.Pikapeale hakkab pisut häirima mustvalge maailm, mida silme ette maalitakse. Pahalaste asupaigaks olev tähekogu on üks tume maailm, eks need hooned ole seal ühed inetud kolossid ja peavaenaja iga viimnegi mõte on kurjusest läbiimbunud... Umbes sellises stiilis.Tegelikult häirib lihtsameelne hea-kurja vastandamine raamatutes mind kohutavalt, ent kui nii tehakse teadlikult ja zhanripiire (kosmoseooper) arvestades, siis võib seda ka hindamisel arvesse võtta, nö. paigutades ennast neisse raamidesse. Sama kehtib ka muude asjaolude kohta, mis muul juhul sunniks raamatu käest panema. Et Hamiltoni kujutatud tulevik on ainult ulmeatribuutikaga varustatud minevik. Et John Gordonil ei tule iialgi pähe oma teguviisis kahelda, samuti kellegil teisel mitte. Omas mõttes on see näide determineeritud sündmusahelast, kus Gordonil pole sisuliselt ühtegi valikut, asjad lihtsalt juhtuvad ja lõpuks viivad Universumi päästmiseni tema poolt. Seda on siin kujutatud veel teravamalt kui muidu - nimelt peavad kõik Gordonit impeeriumi printsiks ja sellel on omad kindlad kohustused. Determineerituse teemal saaks juba mõtteid arendada. Aga ilmselt mitte seda tüüpi romaanis. Nelja panen võrreldes raamatu järjega, mis on paremini kirjutatud.
Teksti loeti vene keeles

Herry ja Edith Wetter, õde ja vend, on heliloojad. Neid seob eriline vaimne lähedus, mistõttu nad mõistavad teineteist peaaegu ilma sõnadeta. Telepaatia leebem vorm, võiks öelda.Juhtub, et nad lähevad nädalavahetuseks koos seltskonnaga maale ühte vanasse majja, mille keegi seltskonnast enesele päranduseks saanud on. Maja kunagised asukad - ka õde ja vend - lahkusid majast mingitel segastel asjaoludel: vend lõi õe maha, mille eest ta hullumajja pandi. Majasse on jäänud selle loo kohtuprotsessi paberid. Heliloojatel tuleb mõte kirjutada sellele loole muusika ja sõnad, st. luua ooper. Selle loometöö käigus ärkab minevik taas ellu, loojad hakkavad samastuma oma kangelastega. Edasi võiks lugu ootuspäraselt kulgeda lõpuni, mil jääks kaks põhilist valikut - kas kõik läheb nagu minevikus, või mitte. Aga ei. Juhus sekkub asjade kulgu ja ...Jällegi, ulme pärast ei tasu seda raamatut küll kätte võtta.
Teksti loeti eesti keeles

Kummaliselt hea raamat. See, mis siin hea on, pole mitte süzee, vaid viis kuidas see mõjub. Wagneri muusika ja matemaatika, ruletilaud ja alkeemia, ühtse teaduse idee ... (Meenutab kõik kokku pisut "Klaaspärlimängu").Neist kõigest on siin ainult vihjamisi räägitud, ent see polegi eesmärk omaette.Meeldib see, et alati on saabumas (või just kätte jõudnud) öö, mida valgustab särav külm täiskuu... Tekitab sellist pinget, õõva. Või siis see unenäolisuse tunne ...Kuu peaks alkeemias üsna oluline ese olema. Gerhard Mercator on keskaja matemaatik ja geograaf, kes mõtles välja, kuidas sfäärilist pinda saab tasasele kaardile märkida. Just sellised detailid annavad palju juurde.Neile, kes peamiselt ulmet otsivad, paraku raamatut küll soovitada ei julge, sest seda on siin vaid näpuotsaga. Kuid see polegi oluline. Minu jaoks.
Teksti loeti eesti keeles

Neist Clarke`i raamatuist, mida lugenud olen, on "Earthlight" kõige väiksema fantaasialennuga, kõige realistlikum. Umbes niisugune võikski tulevik kunagi (lähiaastasadadel?) välja näha - väikesearvulised kolooniad päikesesüsteemi planeetidel inimasustuse piire edasi nihutamas, põhiasustus siiski veel emakesel Maal. See tulevikurealism on ühest küljest igav, ent teisalt - kõik toimuv on hästi põhjendatud, pole ohtu, et lugeja peaks koos autoriga äkki mingi järsu loogikahüppe sooritama.Raamatu peakangelase, vastuluureagent Sadleriga, on üsna raske samastumises kaasa minna, sest puudub selgus ta tegevuse õigsuse suhtes - kummal siis ikkagi õigus on, Maal või Föderatsioonil? Ka Sadler ise kahtleb. (Siin väike faktiline parandus Raul Sulbi arvutuse suhtes: ei sõdinud mitte Maa ja Kuu, vaid Maa ja Kuu vs. Föderatsioon, mille moodustasid muud päikesesüsteemi planeedid).Hetkest, kui Föderatsiooni laev peale lahingust tagasipöördumist on sunnitud Maa reisilaeva abi paluma, selgub ka raamatut läbiv moraal, mis võiks kõlada umbes: üheskoos on ikka parem pikki progressi teed sammuda. Mis on ka ilmselt õige.
Teksti loeti inglise keeles