Kasutajainfo

Scott W. Schumack

Teosed

· Clive Barker ·

Clive Barker`s Books of Blood. Volume I

(kogumik aastast 1984)

Sisukord:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
3
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.75
Arvustused (4)

Nagu juba öeldud, liharappimist Clive Barkerist räigemini, naturalistlikumalt ja fantaasiarikkamalt kirjeldada on ilmselt äärmiselt keeruline. Tegu pole aga kindlasti mitte ainult rappimisega, kuigi seda on ohtralt, iga lugu on hulljulge, jõuline ja karjuvalt tabudevaba nägemus inimesest ja tema alghirmudest. Ses mõttes jäid enam meelde Sex, Death ajd Starshine ja kindlasti In the Hills, The Cities. Yks oma verise armastuslooga ja teine inimkehadest ehitatud hiiglastega.

Books of Blood, vähemalt volyym 1, sisaldab yhtlaselt sigahäid, jahmatamapanevalt räigeid, syngeid ja ilusaid lugusid. Meeldejääv oli näiteks seegi, kuidas loo enda järgi Vereraamatud kirjutati: hetkeks maailma pääsenud piinatud hinged kriipisid need yhe poisi nahale nagu tätoveeringud.

Barkeri lugudega on nagu böfi söömisega: väikeses koguses on pikantsuse tipp, veidi suuremas koguses tekib äkiline ja raskestikaduv ylekyllastus. Miska on äärmiselt nutikas Barkerit väikeste annuste kaupa tarbida, et asja nautida.

Teksti loeti inglise keeles

"Veriste raamatute" kolm esimest osa kirjutas Barker 18 kuuga, õhtuti, näidendite kirjutamisest vabal ajal. Kolm osa on mõeldud ühe tervikuna, neid seob raamina nimijutt sellest, kuidas vaevatud vaimud sharlatanist meediumi lõhki käristavad ning oma tõelised lood tema ihule kraabivad.

Viis ülejäänud jutustust Volume I-s on kõik erineva tonaalsuse ja temaatikaga. Ideede, sündmuste ja aineseprobleemi Barkeril küll ei ole. Samas ei saa tema ideede kohta öelda, et nad eriti originaalsed oleksid. Uudsus peitub tema käsitlemisnurgas ja tunnetuses. Ega oskagi öelda, kellelt ta inspiratsiooni ammutanud või kelle mõjutusi tunda. Kergem on öelda, et Barker pole mõjustatud Poe`st, M.R. James`ist, Stephen Kingist; Lovecraftist ega Cthulhu`st; Blochist jne.

"The Midnight Meat Train" on rappimislugu öisest rongist. Maniakk-mõrvar ei tee seda aga mitte haigusest ega õelusest, vaid tal on konkreetne tellimus lihakehadele. New Yorgi all elavad mingid inimsööjad "isad". Potentsiaalsest ohvrist saab järgmine lihunik.

"The Yattering and Jack" algab üsna koomiliselt... Üks kehvemat sorti deemon on läkitatud üht inimest hulluks ajama. Tema ponnistused ei kanna vilja - mehike ei tee tast lihtsalt välja. Lugu muutub üha julmemaks, kuid lõpp saab jälle kuidagi helge, ent ootamatu.

"Pig Blood Blues" on jutt inimesesöömisest ja hingede rändamisest; lisaks veel tüüpilised põnevuskirjanduse elemendid. Elav ja hoogne tekst, mis sellisena sobiks kasvõi kohe ümber filmida. Lõpp kisub äärmiselt rämedaks.

"Sex, Death and Starshine" jutustab teatriloo. Näitleja kohus on mängida, etendada elu, sest just see ju näitekunsti eesmärk ongi. Ülim näitekunst on see, kui elu etendab...surnu. Ka seks on omal kohal, barkerlikult robustne.

"In the Hills, the Cities" loob võimsaid ja prohvetlikke kujundeid. Jutt, mida ainult Barker on võimeline kirjutama. Üldmulje jäi selline, et kõik lood keerlevad kuidagi mingi eneseteostuse ümber... ja pakuvad selleks üllatavaid lahendusi. Alla "viie" polegi vist võimalik "Veriseid raamatuid hinnata".

Teksti loeti inglise keeles

"Books of Blood" on kuueosaline seeria novellikogusid, millest varaseim ilmus esmakordselt 1984. aastal - enne Barkeri debüütromaani - ja pälvis peatselt paar prestiižsset autasu, aidates autoril endale varakult tähelepanu tõmmata. Ja milliseid sõnu on viimane ise kasutanud oma juttude iseloomustamiseks? "An amalgam of sexual excess and demonic elegance, as likely to fuck you as tear out your heart." "Volume 1" koosneb kuuest noore Barkeri lühijutust, kusjuures esimene täidab jutte väga barkerlikul kombel kokku köitva proloogi funktsiooni. Äratuntavaim novell antud kogus on ehk "The Midnight Meat Train", mille põhjal valminud üsna paeluv, jutu lovecraftilikest elementidest tulvil kulminatsioonile kindlaks jääv ekraniseering. Siinkohal võib avaldada Barkerile kui Liverpoolist pärit autorile tunnustust, et suudab nõnda usutavalt kirjeldada New York City esmapilgul nähtamatuid ebameeldivaid omadusi. Vapustavaim jutt on aga vaieldamatult viimane: endas pööraselt ägedat püanti varjav "In the Hills, the Cities", mis ei pane ainult imestama, et Barkeri-suguseid inimesi üldse on, kes nõnda unikaalsete ideede peale tulevad ja neist kompetentselt jutugi on võimelised vormima, vaid ka tema oskuse üle eesootavale üllatusele peenelt vihjata. Raamatus valitseb mitmekesisuse, ootuspäraselt maheda keelekasutuse ja (enamasti võigaste) üllatuste harmoonia, nii et kena pakett värvikalt võikaid jutukesi, millesse Barker on millegi ees kohkumata külvanud palju sürreaalset ja üleloomulikku, et need šabloonilised ei tunduks. Valisin sedapuhku formaadiks audiobooki ega oska paraku öelda, kas ja kui palju see muljeid kujundas, aga põleva küünla ning punase veini kõrvale väärt kuulamine. Järele mõeldes oleks selle tegevuse mitme päeva peale ära jagama pidanud, sest seitse tundi Barkeri "demonic elegance`i" tekitab päris läbitrukitud tunde küll. "Everybody is a book of blood; wherever we`re opened, we`re red."
Teksti loeti inglise keeles
x
Märt Laur
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Liu Cixin on teadusulmet viljelev hiina kirjanik, sealjuures väidetavalt kuulsaim ulmekirjanik Hiinas, keda on muuhulgas võrreldud Arthur C. Clarke`iga. "The Three-Body Problem" on esimene raamat samanimelisest triloogiast ja tänu Ken Liu tõlkele esimene lääne lugejale kättesaadavaks tehtud Cixini teos. Pealkiri viitab klassikalisest mehaanikast tuntud probleemile, mis käsitleb ennustamatut (kaoselist) astrodünaamikat süsteemis, kus kolm taevakeha avaldavad üksteisele gravitatsioonilist vastasmõju.

Kui öeldakse, et angloameerika ulme kasutab rekvisiitidena äratuntavalt ameerikalikku butafooriat, ükskõik kui kaugele ajas või ruumis süžee viib, siis TTBP seisab jalgadega kindlalt Kaug-Ida pinnal, alates peaaegu eranditult hiina tegelastest, lähtepunktist Suure Kultuurirevololutsiooni juures ning -- parema sõna puudumisel -- ebaläänelikust viisist probleemidele lähenemisel. Vähe sellest, isegi dialoogid on sellised, mille sõnajärge ja -valikut on ainuvõimalik ette kujutada mõne hiina tegelase öelduna. Plusspunktid tõlkijale igatahes.

Raamatu stiil on askeetlik, otsekohene, isegi karge. Erakordset sõnavara ega eredaid metafoore pole siit mõtet otsida, kuid ei maksa karta ka üksluisust või kuivust; lugemisnauding tuleb ideede mastaapsusest ja tehnilisest veenvusest, millega autor need ette (ja välja) kannab. Ekstaole, Cixin töötas pikka aega insenerina ühes Shanxi provintsi elektrijaamas ning oma loodusteadusi ta kahtlemata tunneb. Tehnilise ladususe ja usutavuse peale on aga võimalik ehitada haarav, mõtlemapanev, humoorikas ja samas melanhoolne lugu korralikus teadusulme võtmes rõhuga teaduse poolel. Puudu pole ka see "ahaa!"-tunne, mis tekib, kui esmalt pealtnäha juhuslikud või seostamata "tükid" loost ühel hetkel järsku tähenduslikuna kokku haakuvad. Kuna aga isegi Wikipedia sissekanne raamatu kohta annab süžeest liiga palju ära, siis enamat ma sisu kohta ei ütleks. Soovitada julgen küll.

Teksti loeti inglise keeles