Inimeste Galaktikaimpeerium. Imperaatori lähikonda ilmuvad ülisuure telepaatilise võimega tulnukad, kelle salajane kaugem eesmärk on inimrass hävitada. Isegi jedide ordu analoog ei suuda nende riigipööramist takistada. Inimkonna ainukeseks lootuseks jäävad kaks armastajat, kes omavad suht juhuslikult teadmist, mille olemasolugi ainuüksi tulnukad püsti sõgedaks ajab.
Romaan on naiivsevõitu, kohati isegi lausa absurdselt sinisilmne, kuid mõnusalt kaasahaarav. Inimesed on täielikult ennasttäis lollid, tulnukad ennasttäis ülbikud ja need 2 peategelast jätavad endast maha täieliku hävingu kõigile, kellega kokku puutuvad. Siiski on tegu märkimisväärse tekstiga grafomaankirjaniku kohta, kes suutis 8 aastaga kribada 23 romaani (ja järgmise kümnega veel "kõigest" 18). Ma täitsa tahaks teada, kuidas (ja mitte millega, see on ju niigi selge) see triloogia lõpetuse leiab. 5