10/2001 “Vikerkaare” kahest proosatekstiks pretendeerivast tegelikult - isiklist arvamust pidi - ainuke. Ja ainsana loetav ja ulme ka. Ulme, sealjuures, missugune... Ehk lisabki hindele ühe palli ootamatus ja üllatus. Et lohutus lähituleviku Jaapani miljöös põnevikku poleks autorilt küll oodanud. Aastat ei täpsustata, aga see on maailm, kus “kopsudesse sööbiv mürgine tolm, lõputu külm ja kõikvõimalikud vähivormid niidavad lõpuks igaühe”. Ulmelist momenti rõhutavad vägivaldne organidoonorlus ja implandid. Grupp amatööridest terroriste, kes haiguste tõttu surmale määrartud tahavad maailmale kätte maksta, et neid märgataks. Tegevus toimub umbes poole tunni jooksul (mille käigus jõuab autor ikka väga palju öelda) hiiglaslikus raudteejaamas... loomulikult on ka kohal vastaspool, st salateenistus. Jutu fookus pole muidugi actionil; ka hoiatusjutuks ei saa seda otseselt pidada. Pigem tegu meeleolul ja lootusetusel mängiva olupildiga, mis millegipärast meenutab Gibsoni lühijutte ning mõjub eelkõige kogu ümbruse ja tegelase mõttemaailma detailse luubi all olemisega... selline empaatiale rõhuv lugu, üsna masendav, ängistav ja sünge. Aga on põnev ka, tegelikult. Kui veidi norida, siis ei tehta (juba praegu) selliste gigantsete raudteejaamade katusekupleid klaasist… Just sellepärast, et need ei saaks kokku variseda, aga sellel motiivil oli jutus oluline roll. Puhtalt isiklik eelistus on, et oleks oodanud veidi võimendatumat ja selgemapiirilist puänti. Aga vaat tahan sellele tekstile “viie” panna.