Kasutajainfo

Andrei Novikov

Teosed

· Frank Herbert ·

Dune

(romaan aastast 1965)

eesti keeles: «Düün»
Tallinn «Varrak» 1997 (F-sari)
Tallinn «Varrak» 2002 (F-sari)

Sarjad:
Sisukord:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
41
9
8
1
0
Keskmine hinne
4.525
Arvustused (59)

Kindlasti hea raamat. Põnev, piisavalt keerukas ja eksootiline. Mulle üldiselt (tagantjärgi) meeldivad raamatud, mis algavad suhteliselt igavalt või arusaamatult ja siis pöördeid juurde kruvivad. Ainuke etteheide ongi see, et romaani lõpuosa sündmused võrreldes alguse või keskpaigaga arenevad liialt kiiresti ning sein tuleb järsku vastu. Raamatut võib lugeda küll igaüks. Ka see, kes ulmekirjandusest muidu suurt ei arva. Võrreldav näiteks Waltari Sinuhega, kui muust kirjandusest paralleele otsida.
Teksti loeti eesti keeles

Ääretult võimas kindlalt SF-i tippu kuuluv raamat, mis on alguseks kuueosalisele "Dune" sarjale. Tõeliselt tänuväärne on Frank Herberti oskus vältida tavaliselt SF kirjanike poolt sooritatud vigu - näitena võib tuua asjaolu, et kuigi raamat on kirjutatud kuuekümnendate lõpus ei tundu maailmapilt praeguse aja inimesele lapsik ning tehnoloogia kohatu. Tehnika on selles raamatus nagu midagi nii omast, et seda isegi ei kommenteerita. Tähelaev on tähelaev ja mitte üks üleliigne kommentaar. Raamatu tegevust toimub planeedil Arrakis. Arrakis (või nagu mõned seda planeeti kutsuvad, Dune) on universumi ainuke koht, kus tänu oma täiesti enneolematu floora ja fauna tõttu on sõimalik saada ainet midaga kutsuti Spice, mida mina tõlgiksin kui Essents - millegipärast eestikeelses versioonis oli see tõlgitud vürtsina, mis aga oleks liigne jõuga sõnade asendamine. Spice aitas näha tuleviku ning Kosmoselendurite gildi liikmetel voltida aega ja ruumi tehes võimalikuks tähtedevahelised lennud. Kuigi tegevus on paigutatud ettenägematult kaugesse tuleviku on samal ajal ühiskondlik korraldus võrreldav kekajag - imperaator, vasallid, jne. Mis omakorda avab väravad võimuvõitlusele. Frank Herbert on suutnud kogu universumi oma grandioossuses suutnud paigutada kuue raamatu lehekülgedele ning kuulub vaieldamatult ulme klassika tippude hulka.
Teksti loeti inglise keeles

''Düün'' on parimaid raamatuid, mida ma kunagi lugenud olen. Mitte ainult SF hulgas, vaid üleüldse. Pole kusagil mujal kohanud sellisel tasemel erinevate probleemide ja valdkondade kokkupõimimist (ökoloogia, mitmed eri kultuuride kokkupuudetest tekkivad probleemid, puhtalt SF-likud detailid, eri kildkondade vaheline võimuvõitlus, inimese kui sellise võimalikud arengusuunad jne.), nii et tulemus ka piisavalt sujuvaks ja väljapeetuks jääks.
Teksti loeti eesti keeles

asi oli peris huvitav ja heasti kirjutet. igasugusest b kirjandusest on ta mudgi peajagu üle, kuid parimaid palu ta siiski pole.. düün kuulub ka nende raamatute hulka, mida mina vaid ückord loen, seepärast nimelt, et teistkordsel veerimisel olex ta juba igav.. paraq.. mis veel vastu hakkas? karakterite kindlad piirid a''la harkonnenid pahad, kurjad, täbarad ja mudu halvad loomad, samas atreidesed tublid, head, üllad jne. nigu mingi muinasjutt.. a no mida see scifi tegelt muud ongi.. ka see pole eriti kohane (mu meelest), et kasutataxe asjade kirjeldamiseks kaasasegseid, või isegi minevikust tuntud väljendeid nigu ginzhall jms. niet, asimovile erbert ikke vasta ei saa..
Teksti loeti eesti keeles

Minu suhtumine sellesse raamatusse on kahtine. Head olid idee ja korralikult ülesehitaud mudel, halvad liigne lobisemine ning tühjalt kõmisevad suured ideed, mis pidevalt peategelase ajurakke vaevasid..
Teksti loeti eesti keeles

Tunnete ja mõtetega usutavad olendid, kes sobivad keskkonda... Süzee ei oma liiga suurt tähtsust, ei domineeri... Väga hea. Mõnes mõttes klassika. :) Aga arvan, et ei ole muinasjutt. Lasteraamat ka ei ole...
Teksti loeti inglise keeles

Noored, omandage positiivne pimu (psühhomüüt) Düün on selleks parimaid lugemisvarasid. Ja Urmas Alase tõlkes oli vaid mõni ebaoluline ebatäpsus. Soovitan soojalt.
Teksti loeti eesti keeles

1) Uhiskonnasuhetes rakendatud levinud trikki - minevikust pärit suhete (feodaalsuhted) viimine tulevikku (ka näit. Asimovi Impeerium). Uhiskonnasuhted kujutatud suht naiivselt. 2) Ökoloogia osa hea. 3) Stamplik finaal - positiivse ja negatiivse kangelase vöitlus. Ei sobi. 4) Herbert on näinud piisavalt vaeva, et tehnoloogia osa viimaseni lihtsustada. On neli pöhilist tulevikutehnoloogiat - laser, kilp, kosmoselaevad, tuumarelv. Ulejäänu jääb kohati ka tänapäevale alla. 5) Palju paremini on arendatud inimest uurivaid teadusi. Hea.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt on arvutihuviliste hulgas üpris palju neid, kes on mänginud "Düüni" ainetel tehtud arvutimänge Dune I-II (milledes raamatuga muidugi minimaalselt ühist on). Veel on valminud ka film - kuid enne "Düüni" lugemist sellest küll tuhkagi aru ei saanud, asi paistis päris ogar - kui raamatu pahad olid enam-vähem inimlikud, siis filmis näidati neid nii vaimselt kui ka füüsiliselt värdjatena. Raamatu juurde: njah, võib-olla olid esialgsed lootused liiga suured või asi milleski muus, kuid antud raamat ei jätnud erilist-suuremat muljet, no plussi tahaks veel hindele juurde panna, kui saaks. Oli paks ja suur raamat küll, aga sai kuidagi liiga kiirest läbi, ilma, et midagi ootamatut toimunud oleks - tundus nagu eellugu mingile suuremale teosele - lõpus alles asi tegelikult algas. Mingi tüüp istus keset liivalagendikke ning keeras muudkui pahasid ümber sõrme, mis sest, et vastastel terve galaktikatäis laevu, tuumarelvi ja muud head-paremat sõjakraami leidus. Siis veel sellised imelikud heategelaste pääsemised ning põgenemised, mis tundusi justkui kuskilt Tarzani raamatute ca 18 seeriast välja võetud. Muidugi selline kõrbeplaneedi idee on hea. Maitse asi. (tegelt tahaks küll natuke üle kolme panna ka selle pärast, et muidu on mul Zelazny "Needuste Alleega" samal tasemel, kuid sellest on ta küll kõvasti parem, aga las ta jääb nii).
Teksti loeti eesti keeles

Üsna detailselt kujutatud maailm ning piisavalt võõras ja harjumatu. Elada ainult küll sellises maailmas ei tahaks. Kujutan ette, et destkostüümis, mida kõrbes kanti, polnud just mõnus olla. Kuna vett nii vähe oli, võib arvata, et pesta sai ennast vähe. Korra nagu mainiti ka, et fremenid haisesid... Umbses destkostüümis oli paradiis ka kindlasti kõikvõimalikel naha seenhaigustel... Kuid see selleks, sellest ei käi jutt. Selles maailmas meeldis aga Bene Gesseriti kool. Meil arendatakse praegu tehnikat ning koolid on rohkem mälu tais toppimise koht. Bene Gesseriti koolis aga arendati inimese võimeid ning nende maksimaalset rakendamist. Midagi jooga taolist. Miskipärast oli see kool ainult naistele, nagu meestel polekski mingeid ressursse. Tegelikult ikka on ja rohkem kui naistel, nagu lõpuks selgus. Lugege ning ärge laske ennast pisut raske- pärasest algusest heidutada...
Teksti loeti eesti keeles

Noh lugesin teda inglise keeles ja eesti keeli nigu ei julgegi enam (räägitud kyll, et pidi hää tõge olema, kuid ei raatsi). Raske lugemine ta ju oli, kuid kui juba otsa pääle oli saadud, ega siis enam nii kerge lõpetada polnud enne kui raamatu tagumine kaan yksildaselt pihus... Väärt lugemine - ja yhinen Andri arvamusega - midagi sama võimast ja haaravat, kui Sinuhe - vähemalt võrreldavad.
Teksti loeti eesti keeles

Kuna olin kunagi varem mingit "Düüni" hilisemat tuletist lugenud, siis lähenesin "Düünile" teatava ettevaatusega. Too jutt jättis pisut veniva ning ülespuhutud mulje. "Düün" osutus meeldivaks üllatuseks. See, pisut ülespuhutud, stiil võib küll moodsa ilmavaatega inimesele naljaks paista, kuid kuna romaanis on feodaalühiskond parunite, printsesside, imperaatorite, krahvide ja muu taolise lõbusa rahvaga, siis annab see loole stiilse värvingu. Muide, kui filmitähtede kõige kaunimaiks tunnistatud näoosadest pandi kokku nägu, siis polnudki see ilus. Võib-olla on kirjandusteosega sama lugu: ideaalne teos polekski nii hea? Minu tähelepanu äratas autori julgus filosoofilistes valdkondades. Deklareerida keset kuldsete kuuekümnendate progressivaimustust: "sina ei pea mitte looma masinat, mis mõistuselt inimesesarnane", on minu meelest paras vägitegu. See, et FH-i pärast seda paadunud tagurlaste pikale pingile ei lükatud, näitab tema headust kirjanikuna.
Teksti loeti eesti keeles

Lehitsesin oma 1992 märkmeid. Leidsin kommentaare “Düüni” osadele, tsitaate ja süzheekirjeldusi. Kõige lõpuks ka kommentaari “Väga hea sari!” Otsisin ja ostsin antikvariaatidest kõik kolm soomekeelset köidet kavatsusega need kindlasti uuesti läbi lugeda. Nüüd, pärast eestikeelse kättesaamist, olen need muidugi maha müünud. Jäidki lugemata! Aga mul ei tulnud kordagi pähe mõtet osta “Düüni messias” või mõni muu järgnev romaan. “Düüni” loen uuesti läbi niikuinii!
Teksti loeti soome keeles

Einoh, mis siis ikka oliu kyll hea raamat.Herbert oli kyll oma jagu vaeva näinud kogu selle syzee ylesehitamisega, sest peaaegu pool raamatust võttis raamatu tagumises otsas asuv sõnade seletus.Oli tunda meisterlikku sõnakäsitlust .Ma mingi osa lugesin inglise keeles läbi ning soovitaks seda varianti nagu rohkem, kuigi tõlge oli ka väga hea.See sari on ka põhiline asi mille pärast Herbertit, kui kirjanikku yldse tuntakse.Tõeline SF-i tase.
Teksti loeti eesti keeles

Päris mõnus fantasyromaan vahelduseks. On olemas peaaegu kõik, mis vaja, aga mingitel põhjustel (pikkus??? veel midagi???) pole ma seda veel teist korda suutnud läbi lugeda, kuigi olen paar korda üritanud, niisiis on ikkagi midagi puudu. Oma nelja saab muidugi esimese mulje põhjal ausalt kätte. Oli umbes samal tasemel, kui Baxteri "Ajalaevad", niisiis ka sama hinne.
Teksti loeti eesti keeles

Üks parimaid raamatuid, mida ma lugenud olen. Raamatut liigitatakse ulme alla ainult seetõttu, et see toimub kuskil kaugel planeedil, millest tulenevalt eksisteerivad kosmoselaevad, laspüssid, kaitsekilbid jne. Raamat oleks vabalt võinud toi- muda feodaalses Maal asuvas väikeriigis. Kogutakse vürtsi asemel näiteks kulda. Aga see selleks, nagu ma juba ennist mainisin on raamat suurepärane. "Düün" on lihtsalt klassika.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat jättis üsna sügava mulje. See on üks sellistest raamatutet, kust võib välja otsida üsna suure hulga tsitaate ning mõtteteri. Mis mind selle raamatu juures võlus, oli Bene Gesserit`i liikmete emotsioonide valitsemine, enda keha tunnetamine ning osaliselt selle üle võimu omamine. Fremen`ite minimaalsus, kõrbes toimetulek ning osavus. Mentat`ite loogilisus ning teadmiste hulk. Üsna detailne tähelepanu pööramine sellele, mida üks tegelane mõtles, mida tundis ja kuidas tundis. Rohkem lugemist väärt inglise keeles, kui eestikeeles. Eestikeelset raamatut hiljem lehitsedes, oli tunne, et see poleks hoopiski nii head muljet jätnud.
Teksti loeti inglise keeles

Igati korralikult välja kujunenud raamat, mis igati sümpaatselt mõjus. Minule sageli meeldivad raamatud, mis teistele üsna lihtalt põhjusel vastu hakkavad: pikkus. Pean nentima, et mul on teatud nõrkus paksude ja tüsedate raamatute järgi. Mis minu jaoks konkreetse raamatu veel paremaks tegi oli muidugi see, et teos oli hästi kirjutatud. Ma ei taha öelda, ei haibin kõike, mis rohkem kui 400 lehekülge paks, vaid seda, et kui raamat ikka tõesti hea on, siis pikkuse pärast ma teda küll maha ei tee...
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu päästab planeedi täpselt kirjeldatud ja üsna nutikas ökosüsteem (kuigi selle suhtes on mul tugevad kahtlused). Ülejäänu (sündmused, suhted, filosoofia, kirjutamisstiil jpm) ei kannata minu silmis mittemingisugust kriitikat, isegi tõlge pole raamatut päästa suutnud. Tugev kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Kas see on vähese intelligentsi viga või mis, aga see raamat oli kyll niivõrd igav, et ta põhimõtte pärast läbilugemine oli yks ropumaid orjatöid, mida ma klassikute omandamise nimel teinud olen. Kolm punkti annan ka ainult maailma omanäolisuse ja suhtelise terviklikkuse eest, ja tõenäoliselt selle pärast ka, et veendunud fänne mitte infarktini viia, aga tee, mis tahad - õnnetu poliitikareporteritöö kumab igast lehekyljest ja see, et autor niivõrd äranähtavalt professionaalse kretinismi kyysis vaevleb, on lihtsalt traagiline.
Teksti loeti inglise keeles

Minuga juhtus nii, et enne raamatu lugemist olin jõudnud hoopis samanimelist mängu mängida, aga peab mainima, et raamat oli parem. Selline parajalt mõnus kontrast, koos eksisteerivad tipptehnoloogia ja keskaegne elukorraldus, samas teebki see just asja huvitavaks. Raamat läks lausa neelates. Kõik keerleb selles teoses kolme v ümber. Võim, vesi ja vürts.
Teksti loeti eesti keeles

Ei oska mina läheneda raamatutele teaduslikust või muust sarnasest küljest.. kahjuks - võib-olla, kuid mina õnnetu selle üle küll pole :)Emotsionaalsus tundub lugemiseks parem lähtekoht olevat..Ja `düün` on tase. Minu Piibel ja ammendamatu vastuste varasalv.. :)Eriti meeldib mulle tees `sina ei pea mitte looma masinat, mis mõistuselt inimesesarnane` - hoiatavaks näiteks võtame või `matrixi`.
Teksti loeti eesti keeles

Ehk ei olegi mul õigust seda raamatut siin hinnata, sest ma ei ole seda lõpuni lugenud. Lihtsalt ei jõudnud esimesest sajast leheküljest kaugemale. Esiteks ei meeldinud mulle miljöö, see kõrb, mis tegi mu olemise kuivaks ja kuumaks (oleks ehk pidanud talvel lugema), siis jätab see sotsiaalsete probleemide ja intriigide lahkamine kuningate ja vürstide vahel mind suhteliselt külmaks. Justkui ajalooline kostüümidraama ulmelises butafoorias. Siis häiris mind veel Harkonnenide nimi ning teksti igavus. Midagi pole teha, tekst lihtsalt oli minu jaoks igav.

Nüüd sellest suurest mõttest "sina ei pea mitte looma masinat, mis mõistuselt inimesesarnane". Ei ole Herbert esimene, kes selle eest hoiatanud on ega viimane. Ning mis selles mõttes nii suurepärast on, lõhnab keskaegse dogmaatika järele? Kui ulmelist vastunäidet otsida, siis Simmonsi Hyperioni maailmas on inimesesarnaste androidide valmistamine ja kasutamine keelatud ning sellest ei sünni midagi head. Androidid võivad olla palju kasulikumad kui inimene ise. Probleem ei olegi üldse selles, pigem on küsimus selles, kuidas suhtuda masinasse, millel on rohkem mõistust kui inimesel ning osalt ka selles, kuidas mõistuse suurust mõõta.

Ühesõnaga, Adriftedi poolt Düünile" hindeks kolm. Ainuke ulmeraamat, mida ei ole suutnud lõpuni lugeda peale Asimovi "Asumi".

Teksti loeti eesti keeles

Näedsa siis, Düüni (sarja, mitte raamatu) kohta ei olegi ma veel jõudnud pahasti öelda. Esimene osa oli mäletamist mööda võrdlemisi hea. Mitte midagi vaimustavat, lihtsalt, hea. Edasiste osadega läks asi progresseeruvalt koshmaarsel kombel käest ära. Seda kas ma neljanda köitega lõpuni jõudsin, ausaltöelda ei mäleta enam.

Raamatu ainelist arvutimängu siin keegi mainis juba. Lisaks juurde et Dune II oli arvutimängunduses tõsiselt epohhiloov nähtus, millest nyydseks on välja kasvanud terve omaette "zanr" (RTS - realt-time strategy).

Esimesele osale hindeks neli. Ylejäänusid ei lähe parem torkimagi. Mõni siin hakkab veel pahandama ;)

Teksti loeti inglise keeles

Esiteks oli Dune, Ingliskeelne Dune. Ja see Dune so~itis Tartu ja Puhja vahet, kuni ta läbi sai. Ja ma nägin, et see hea oli, ja hankisin eestikeelse ka. Siis hakkasin mo~tlema. Kui keegi tahab raamatu näidet, mida ei saa hästi to~lkida, mida to~lkida lausa ei tohiks, siis siin see on! Ingliskeelne teos oli keeleliselt vo~rratu, ja olen Zorkiga no~us, et eestikeelses raamatus puudub see hing, asja Iva, olemus, essents, Spice. Jah, Kristian Sanderilgi on o~igus oma märkustega, ent need kaovad autori keele taha ära, tema vo~rratusse mängu, mis ehitatud yles häälduslikule sarnasusele ja keele ko~lale. Näib, nagu oleks autor seda jutuna kuulnud, ja siis alles vaimusilmas näinud... Eestikeelsest on parem mitte rääkida. Ei ole see. Sisu on ehk sama, aga... tegemist on hoopis teise raamatuga. Siin-seal kippus teos kyll millessegi määramatusse uppuma, millest ei saanudki aru, mis see nyyd täpselt on... kas siis liigso¤asus vo~i hoopis liigne väljajättelisus, aga see ei rikkunud yldist muljet. Ja ehkki see mu iskliku arvamuse kohaselt see Päris Tipp ei ole, on ta siiski tipu lähedal. Aga lugeda seda tasub. kasvo~i sellepärast, et näha, mis juhtub maailmas, kus masinate areng pärsitud. Seal on arengu eesmärgiks inimene - ja see ongi lugu ineimesest, olgu ta siis fremen, sardaukar, guild`s steersman vo~i mentat. Autor on ka yritanud kirjutada vastutusest, nii inimkonna kui iseenda ees, aga see pole tal o¤nestunud. Vo~i ehk... see on o¤nestunud paremini Dune Messiah`is. Vastutus... Kelle ees? Mis mastaabis? Ja kes selle vastutuse on andnud? need on kysimused, mille Dune lahtiseks jätab. Lugejale mo~tlemiseks.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

"Dune" on ikka Piibel küll. Konkreetne eepos.Kahju, et teisi osasid tõlgitud ei ole. Arvutimäng "Dune I" ja film (tõsine old-scool) annavad sama fiilingu.
Teksti loeti eesti keeles

hea raamat jah, veenev ja põhjendatud kuni peaaegu lõpuni välja. veel see imperaatori laeva ründamine oli usutav, aga siis see lõpustseen kiskus äkki millegipärast jamaks. ei saagi aru - kas frankil olid tähtajad ees või mis, et oli vaja ruttu ära lõpetada. sellisele eepilisele syzheele oleks pidand kindlasti pikemaajalisem vaibumine lõpus olema. sellepärast saab 5 punkti asemel 4. veidi monotyypsed need tegelased ju olid, näitex minu arust see paul yldse mõtles liiga palju - mõtted ja teod on tal raskesti kokku viidavad. aga noh, elame yle. ja siis see feodaalne värk oli ka natuke naljakas.mispärast pole keegi samal kombel yhendanud kiviaega ja kosmoselaevu??lõpus see sõnastik oli ka tobe - enamik asju sai ka tekstist/kontekstist selgeks, või siis ei mäletanud neid teksti lugemisest yldse. tundub kyll et viimistlus jäi pooleli - ilmselt hakkas autoril/kirjastajal kiire...
Teksti loeti eesti keeles

Düüni kosmosekorraldus on üks omapärasemaid, mida ma eales lugenud olen. Mõned tegelased on sellised, et ei taha kohtuda, mõned tahaks maha tappa... Üldiselt üks eriline ja omanäoline romaan. Selliseid loeks kuhjaga, kui vaid oleks. Puänt seisneb selles, et kui Düün muuta roheliseks nagu mõned tahavad - mis saab siis kosmosereisidest. See sinine narkots sai ju kuivuse tõttu tekkida. Ja kosmoses oli palju rohkem õnnetusi, kui piloodid seda sodi ei kaaninud. Ning Düüni valitseja oli kosmosereiside valitseja.
Teksti loeti eesti keeles

Miks see raamat hea oli? Sest:

1)Planeet ja selle kliimat poleks paremini edasi saanudki anda.Tekkis endal ka lugedes tunne et kurk kuivab.VETT

2)Siin julgeti uhkelt tähtsaid tegelasi maha lüüa. Nii et kui mõeldi kedagi tappa hakkasid mõtlema, kas se õnnestub või ei?

3)See naistele mõeldud koolitus oli nii võluv ja salapärane. Tekkis kohe tunne. et tahaks liituda nendega.

4)Head mõtisklused peategelaste poolt

5) Eriti meeldisid. Selle printsessi kirjutatud raamatu katkendid/mõtisklused elu üle.

Teksti loeti eesti keeles

Kui minu käest küsitakse milline on hea raamat, vastan kõhklematult "Düün". Ma olen seda raamatut 5 korda lugenud ja ma usun, et loen veelgi. See peaks põhjendama hinde 5.
Teksti loeti eesti keeles

Minu Duen huvi tekkis aastaid tagasi (1991) igavusest kinno minnes, kui juhuslikult sattusin "Dune2 otsa (David Lynch & Kyle McLaghlan). Järgmisel nädalal läksin siis raamatukokku raamatut ennast kah otsima (lugu oli Soomes, kus tol ajal olid Herberti asjad juba tõlgitud). Meeldis väga, mis täpselt ei teagi, kuna ma olen muidu rohkem "science" poole hindaja, siin seda aga niiväga pole, pigem üsna kõva annus romantikat. Üritasin lugeda ka järgmisi osasid, ilma erilise eduta. Eestikeelse variandi ilmumisel lugesin uuesti üle.
Teksti loeti eesti keeles

Väga nauditav oli kirjaniku mõttelõnga jälgida ka veel viiendal läbilugemisel. Pikka aega oli teistest peajagu üle kõrguvaks lemmikuks ja teiste SF raamatute mõõdupuuks.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Pikka aega ei ole kätte sattunud üht korralikku ulmeromaani, kus autor oleks tekitanud tervikliku ja mõjusa maailma. Düüni puhul võlus just see, et selle "maailma" koostisosad moodustasid tõesti süsteemi, mille väljatöötamise kallal oli Herbert ilmselt kõvasti vaeva näinud. Just see, et nii filosoofia, psühholoogiline areng, ökoloogia jne olid ikkagi läbi mõeldud. Ja veel, et kogu aeg kartsin, et juhtub õudselt tavaline areng, kus peategelane omandab pidevalt juurde mingeid uusi võimeid ja lõpuks ei suuda autor enam neid hallata. Mõnikord on inimesel mingi oskus, siis jälle ei ole, siis suudab ta juba kõike jne. Aga nii ei juhtunud mitte. Kokkuvõttes: lugesin raamatu ühe hooga läbi ja igav ei olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Hinde panen, et viia infarktini paadunud fänne. Nii hull päris kah polnud.
Ma vihkasin klišeelisust.
Näiteks:
  • negatiivseks karakteriks väga tüse pervert
  • kirjaniku ksenofoobiat - viha slaavlaste ja soomeugrilaste vastu (võibolla eriti slaavistunud soomeugrilaste vastu?) - Vladimir & Harkonnen
  • orjapidamine - Rooma impeeriumi liiga ühene ülekandmine selgroona
  • kõrbeplaneedi asukate semiidi/araabia/moslemi jooned - kas siis susistamata nimedega kõrbes ei saa läbi?
  • liiga veeküsimuse ülepuhumine
  • ebareaalsus - fregatid ometi peaks olema võimelised olema iseseisvalt orbiidile lendama - seega kaardistama planeeti

    Hea oli hakitus, peatükid väga erinevatest kohtadest ja pikkade ajavahemike järel. Ja lõpuks on härra Herbert ühe vägagi korraliku tellisega maha saanud küll, ainult, et liialt vihkav-kontrastne.
  • Teksti loeti eesti keeles

    Arvustus number 500

    Kaua m6tlesin, milline teos oleks kyllalt väärikas, et selle arvustamisega oma saavutusi tähistada. Ja siis avastasin, et "Dune" on häbiväärselt arvustamata.

    Raske on leida teost, millega seda k6rvutada. Tegemist on suurepärase loometykiga, mis on nii stiililt kui sisult viimase peale välja peetud. On v6etud yks kultuuriruum ja see siis inimkonna peale laiali kantud. Milline v6ite ise arvata (vihjena v6in öelda, et valede vastuste yle Allah just ei r66mustaks;) ). On suudetud täiesti sujuvalt ja lugejat mitte häirivalt mööda minna k6igest tehnilisest - tehnika pole mitte eesmärk, vaid vahend. Ka inimesed ei ole niiv6rd isikud kuiv6rd vahendid, mille kaudu viiakse ellu eesmärke, mis sellest raamatust vee kuidagi ei selgu. Ehk siis on tegemist raamatuga, mis jagab ohtralt kysimusi ent vastustega koonerdatakse tublisti. Kummatigi on "Dune" loetav ka eraldi ja ei juhtu ka midagi, kui ylejäänu lugemata jääb. Mitte, et tegu oleks kehvade järgedega, seda mitte (ehkki nii m6nelgi pool tekib lugejal nende puhul arvatavasti kerge matsule mitte pihta saaamise tunne).

    Nii mitmedki eelpool kirjutajad on t6lke teemal kes kurjemalt kes leebemalt s6na v6tnud. Tegelt IMHO ei ole t6lkel väga häda midagi. Loomulikult, originaalis ON asi etem, kuid arvestades asjaolu, et originaal N6UAB yle keskmise inglise keelt (ja konteksti taju) on t6lge siiski suht rahuldav. Muuseas, parem kui vene keelne, mida ma yldse esimesena lugema sattusin.

    Arva, et hinde v6in ytlemata jätta...

    Teksti loeti mitmes erinevas keeles

    sai hiljaaegu ka tõlkes üle loetud. ja ei olnud oluliselt lahjemaks jäänud. pisut tuhmim ehk tundus kui originaal, mis võis muidugi tulla sellest, et vahepealsete aastatega palju muid huvitavaid raamatuid loetud. mõnedele terminitele on leitud väga head vasted - ja mõnedele mitte nii eriti.

    düüni sarja puhul on herbert eelkõige filosoof. endale oluliste mõttekäikude illustreerimiseks on ta konstrueerinud üsna loetava seiklusjutu - kuigi mind ei pane imestama ka need, kes seda igavaks pidasid. teatavasti koosneb tekst peatükialguste motodest ja siis tegevuse kirjeldusest. nende osatähtsused on mahuga pöördvõrdelised. ehk siis - sekeldused ilma motodesse süvenemata on suht tühised ja ainult motodest oleks ka pisut väheks jäänud. kena, et lugejale on iseseisvaks mõtlemiseks piisavalt ruumi jäetud. ja et lugu pole hakatud "algusest" jutustama - palju tegevust ja olusid määravaid asju on toimunud kunagi varem ja neile vaid vihjatakse.

    arvustusi sirvides üllatas, et keegi pole pidanud vajalikuks rõhutada üht kogu düüni sarja mõistmiseks imho kõige olulisemat märksõna. butleri dzhihaad. miks butleri? eks ikka samuel butleri pärast. kes teatavasti polemiseeris ägedasti darwiniga evolutsiooniteooria teemadel. ja areng, ettemääratus, tuleviku ettenägemine on ju justkui düünis väga olulised märksõnad. nii et kähku butlerit lugema - kogu see masinate mäss ja keeld mõtlevaid masinaid valmistada pärineb ju butlerilt.

    Teksti loeti mitmes erinevas keeles

    Maailma ulme ajalukku kuuluv teos, kus pahalasteks on soomlased, Härköste suguvõsa (inglise keeles jäävad täpid ära). Vladimir küll eriti soome nimi ei ole, aga Rauta seda enam.

    Teose 50. arvustus peaks ehk kiitma ja voorusi üles lugema, aga seda on juba tehtud. Kõige hea kõrval on raamatus aga puudusi, mis ei lase kõrgeimat hinnet panna. Ja neist ei ole piisavalt räägitud.

    Paljudes valdkondades on toimunud märgatav areng (kõige silmatorkavamad on kosmoselennud), aga teised pole jäänud isegi 1965. aasta tasemele, vaid taandarenenud keskaja tasemele. Ma ei pea silmas seisuslikku ühiskonda ja poliitilist korda. Jäägu see autori südamele. Esiteks pole mingisugust politseid, mis kuritegusid registreerikski, uurimisest rääkimata. Teiseks kohtusüsteem: lk. 102 selgub, et kogu planeedi enam kui 5 miljoni inimese kohta on üksainus vaidluskohtunik ja temagi poole kohaga. Kolmandaks pole jälgegi ajakirjandusest, olgu siis vabast või mitte.

    Teine puuduste rühm on aritmeetika. «Ta sündis padiðahh-imperaator Ðaddam IV 57. valitsemisaastal» (lk. 7), «Mu isa oli 71» (lk. 112), «Mu isa, padiðahh-imperaator, oli 72» (lk. 306). Lk. 527 andmeil valitses Ðaddam IV 40 aastat ja suri 68-aastaselt, nii et Paul sündis hoopis Ðaddam IV 17. võimuaastal.

    Kui hertsog kahtlustas, et tema lähikonnas on reetur, olnuks loogiline kõiki lähikondseid veriitega testida. Täpsemalt öeldes pidanuks hulka isikuid (Halleck, Idaho, Jessica, Yueh) regulaarselt veriitega kontrollima. Sellest olnuks kohe kasu. Selle asemel tunnistas hertsog, et tal üldse veriitet ei ole!

    Aru ma ei saa ka Bene Gesseriti ordust. Jessical kästi sünnitada hertsogile tütreid (lk. 27). Palju tütreid, et ordu saaks valida. Neitsi Maarja analoogi sünnitamine on tähtis ülesanne. Olnuks loogiline, et hertsogi õukonnas on spioon (näiteks Jessica ise), kes teavitab pidevalt ordut olukorrast riigis. Selle asemel sünnitas Jessica ühe poja -- ja kõik. Ning ordu tuleb alles 15 aasta pärast uurima, mis läks valesti!

    Teksti loeti eesti keeles

    nojah ei teagi kohe kuidas alustada...lugesin seda raamatut aastaid tagasi, vahepealse aja viibisin vaimustunud seisundis promodes raamatut kõigile tuttavatele...uuesti üle ei lugenud - lükkasin raamatu uuesti kättevõtmist nii kaugele kui suutsin...ja kui nüüd hiljuti uuesti üle lugesin, siis tabas mind ootamatu shokk...mind tabas hunnik ebausutavusi, lehekülgede kaupa patriootilist ja propagandistlikku möla...peab muidugi ausalt tunnistama et sinna sisse oli põimitud ka hulganisti häid ideid, mis paraku leidsid oma surma sellesama möla tekitatud tülgastuses...ühesõnaga olen pettunud ja kurb...ja õnnelik, et võtsin teose raamatukogust, mitte ei ostnud rahapuudusel poest...
    Teksti loeti eesti keeles

    Ma pole vist eriti originaalne, kui ütlen, et sattusin "Düüni" juurde tänu arvutimängu(de)le. Küll aga pean nentima, et erinevalt eespool arvustanutest pean peale raamatu teistkordset läbilugemist arvutimänge paremateks...

    Kuigi minu arvamuse sellest romaanist võiks kokku võtta ka Katariina Tähe sõnadega ülalpool, panen siiski paar asja kirja.

    Ei meeldinud:
    1. Kogu see kirjeldatud feodaalühiskond ja intriigitsemine. Esiteks ma lihtsalt ei usu, et inimkond sellise ühiskonnakorralduse juurde tagasi pöörduks. Ja teiseks pole sellised salasepitsemiste kirjeldused minu jaoks lihtsalt huvitavad.
    2. Tegelased. Negatiivsed tegelased olid klišeelikud ja positiivsed puudusid, sest Atreidesed ei olnud tegelikult Harkonnenitest karvavõrdki paremad, kuna pidasid end samamoodi ülemklassiks ja kohtlesid planeedi õigusjärgseid elanikke fremeneid vaid tööriistadena. Alia oli ainuke meeldiv erand.
    3. Tehniline teostus. Mõistete toppimine raamatu lõppu muudab teose raskesti jälgitavaks ja on üldse kaheldava väärtusega. Joonealused märkused oleks parem lahendus.

    Meeldis:
    1. Originaalne maailm.
    2. Mõned mõtteterad. Näiteks see, et asja kontrollib tõeliselt vaid see, kes suudab seda ka hävitada.

    Teksti loeti eesti keeles

    5-Alguses ei saanud vedama, aga siis edasi oli väga asine lugemine. Mõningad asjad häirisid ka, aga enamasti on see maitse küsimus. Näiteks printsess Irulani teose katkendid peatükkide ees. Kui keegi oleks tõesti selliselt kirjutatud raamatu kirjutanud, siis ma oleks selle raamatu lugemisel juba poole lehekülje järel unne suikunud. Häiris ka kogu ühiskonna eriti barbaarne tase, ei naudi sellist ulmet. Mõistus ütleb, et sellise ühiskonnatasemega võib küll mõõkadega vehelda, aga mitte kosmoses rännata. Veel häiris, et autor kirjeldas planeeti kui eriti kuiva ja vaenulikku. Samas ei seletanud kuidagi ära, kuidas sellise kliimaga kohalikud taimed ja loomad elada said. Kohalikud loomad ju destikostüüme ei kandnud. Aga need olid sellised väikesed asjad, teos tervikuna oli nauditav.
    Teksti loeti eesti keeles
    TVP

    Sain raamatu kätte õhtul kell kaheksa (mitu aastat tagasi, ülikooli ajal). Mõtlesin, et loen veidi. Lõpetasin lugemise järgmisel päeval, kui raamat läbi oli. Minu elu esimene ja viimane raamt, mis pole lasknud ennast käest ära panna. Teised on küll ka head olnud, aga mitte nii köitvad kui see raaamat tol ajal oli.Kahtlustan, et nüüd uuesti loetuna kogemus enam nii ere poleks, aga mälestus on ilus.
    Teksti loeti eesti keeles

    Kui ma oleks universumi direktor siis paneks selle nimekirja “100 raamatut mida iga inimene peab elu jooksul lugema”.
     

    Olles raamatust umbes sada lehekülge ära lugenud  siis jäin mõtlema, et kui oluline on ikka raamatute lugemise järjekord. Mitte, et oleks õiget või valet järjekorda. Aga istun ja loen ma ulmeklassikat, endal on selja taga mitu head aastakümmet raamatute lugemist ning hakkavad igasugused veidrad seosed tekkima.  Näiteks uputab Herbert “Düüni” raamatu alguses igasuguste tegelaste nimedega, kohe meenub värskelt loetud Veskimees. Kui mingil hetkel on intriige, kostüümidraamat, noa selga löömist - George R. R. Martini “Jää ja tule laul” on ka üsna hiljuti üle loetud. Koosolekud ja võimuvõitlus - Raimond Kaugveri “Suurte arvude seadus” ujub pinnale. Ning lugemise hetkel jääb Herbert enda jaoks natuke totrasse seisu kuna ajaliselt on ta ju kirjutatud enne mainitud teoseid aga kuna mina olen neid lugenud teises järjekorras siis enda jaoks tekivad seosed hoopis teistpidi.
     

    Ning kui ma kusagil trve cvlt fännide juuresolekul julgen iitsatada, et enda jaoks on hoopis mõned teised raamatud nõks võimsama lugemiselamuse pakkunud siis on jälle paha lugu. Kuna ilmselgelt ma ei saanud üldse aru mida lugesin, ei oska klassikut hinnata ja nii edasi. Aga no mis sa õnnetu hing teed kui oled alla lugenud varasemalt muid  raamatuid ning satud “valel” ajal sci-fi nurgakivi lugema.
     

    Kusjuures “Düün” pole üldsegi paha, oh ei! Vastupidi - äärmiselt mõnus oli lugeda, üsna lihtne jälgida ning kogu see kuiv kõrbemaailm on väga hästi üles maalitud. Mul muidugi on omakorda aastakümnete tagant taust olemas kuna olen omal ajal Dune II arvutimängu mänginud. See on siis mänguna realaja strateegiamängude esiisa, baseerus David Lynchi “Dune” filmil, mis siis omakorda baseerub raamatul. Väga kaudne ja mitmeastmeline seos aga siiski oli juba raamatu esimestel lehtedel tunda, et liivaussid, Atreides, Harkonnen,  Arrakis, vürtsid ja muud märksõnad on meeles ning tuttavad, tausta tundmine aitas lugemisele kõvasti kaasa.
     

    Raamatu tegevus toimub määramata kauguses tulevikus, feodaalühiskonnaga planeedil Arrakis. Arrakis on liivane ja tohutult kuiv, üks olulisemaid maavarasid ongi vesi. Samuti on planeedil oluliseks aineks vürts (“melanž”, originaalis “melange”), mis annab tarbijale mõnevõrra üleloomulikke võimeid, mille abil saab ka planeetide vahel lennata. Just vürtside pärast käib planeedil võimuvõitlus ning seda Herbert meile näitabki. Üheks oluliseks liiniks on perekond Atreides -  isa Leto (vürst), poeg Paul ja konkubiin Jessica. Atreidesed on saadetud Arrakisele padišahh-imperaator Shaddam IV poolt selleks, et tegeledagi melanži kogumise, kaevandamise ja muu sellisega. Leto kahtleb küll, et saatmisel võib olla ka varjatud põhjuseid aga elu on elu, töö on töö. Siit hakkabki peale erinevate kuningakodade vaheline võitlus.
     

    Aga see on vaid üks pisike detail raamatust. Jah, suures osas on see Atreideste lugu aga Herbert on tegelikult seganud kokku väga mõnusa kokteili kus on täiskasvanuks saamist, messianism, õukonnakahinat, poliitmänge, noad lüüakse selga ning võideldakse võimu pärast. See on siiski ulmeromaan seega on ka erinevat ulmepudi igasugustest kilpidest, lendavatest mürginooltest kuni keha katva ülikonnani, mis kogu tekkinud jäägid uuesti veeks töötleb. Sest vesi on sellel planeedil läbipaistev kuld.
     

    Herbertist on ka räägitud kui filosoofist. See raamat ongi suures osas justkui kogumik tsitaate, mida tegelikult kohtab siin ja seal ka igapäevaelus, me tegelikult ei pruugigi teada, et pärit on nad “Düünist”. Kasvõi: “Asju kontrollib tõeliselt vaid see kes suudab neid ka hävitada”.
     

    “Düüni” maailm on mõjutanud äärmiselt palju (pop)kultuuri, arvutimänge juba mainisin (neid on vähemalt tükki seitse, lisaks veel kaardi- ja lauamänge) aga näiteks muusikas on Fear Factoryl EP “Fear Is The Mindkiller”, mis baseerub litaanial mida raamatus kõrgelt haritud inimesed korrutavad rasketel hetkedel. Eesti keeles kõlab see umbes nii:

    “Hirm on arutapja.

    Hirm on väike-surm, mis toob kaasa täieliku arutuse.

    Ma pööran näo oma hirmu poole.

    Ma lasen sellel minna enesest läbi ja üle.

    Ja kui see on minust möödunud, siis pööran oma sisemist silma, et talle järele vaadata.

    Seal, kuhu läks hirm, pole midagi.

    Ainult mina jään alles.”
     

    Raamatu tõlge endale meeldis. Frank Herbert on loonud detailse maailma kus on mitmeid omakeelseid sõnu, unikaalsed terminid, ajaloolised väljendid ning hunnikus ulmebutafooriat. Selle kõige kohta on lõpus kümneid lehekülgi lisasid, nii erialane terminoloogia, ajalugu kui kaardid.  Urmas Alas on tõlkinud ära palju termineid (aga mitte kõiki), nimed on jäänud nii nagu originaalis. Seega on ilmselt tugevalt maitse asi aga ma ütleks, et selline lähenemine on tõlke mõttes kõige mõistlikum. Kui oleks kõik terminid jätnud nii nagu on originaalis siis olnuks tulemuseks mingi segakeelne pudru, see ka nagu ei kõla hästi. Kindlasti polnud see kerge tõlkimine, müts maha meistri ees.
     

    Tegu on kuueosalise sarja avateosega, lisaks on Frank Herberti vanem poeg Brian Herbert kirjutanud Kevin J. Andersoniga kahasse veel tükki kuusteist romaani “Düüni” eellugusid. Kui “Düüni” ennast valdavalt kiidetakse siis seksteti järgede kvaliteedi kohta on arvamused natuke kõikuvamad. Brian Herberti ning Kevin J. Andersoni loomingu kohapealt on aga valdavalt hinnangud negatiivsed. Kuna pole ise lugenud siis sõna ei võta kuid netis arvamusi sirvides siis jääb ninna peamiselt rahalõhn. Sest isegi kui Briani-Kevini kätetöö on kirjanduslikult kesine siis düüni fänne on kõvasti ning nende jaoks on igasugune maailmalaiendamine ning juba tuttavate tegelaste uute seikluste kogemine mokkamööda.
     

    Muide - kui tahaks siis saaks selle raamatu vigade kallal ka päris palju keelt teritada. On aritmeetikavigu, (osad) tegelased üsna kaheplaanilised ning loodud maailmas on mitmeid ebausutavusi. Eks kõik oleneb vaatenurgast ja lugeja peakujust, mina nägin selles raamatus väga palju meeldivat, need mõned noritavused ei seganud.

    Teksti loeti eesti keeles
    x
    Marko Kivimäe
    1979
    Kasutaja rollid
    Viimased 25 arvustused:

    Fun fact - see on üks huvitav eestikeelne kordustrükk kus esimene versioon oli kõvade kaantega ja teine (mida ise ka lugesin) pehmekaaneline.
     

    Lugusid iseloomustavad autori ees- ja järelsõnad. St kõige alguses on Kingi enda sissejuhatus kuid iga jutu kohta on tal eraldiseisev kommentaar veel lisaks. See annab juurde veel eraldi mõnusa lisakihi, mõne puhul on kas just lausa hädavajalik aga paneb vaatama uudse nurga alt. Lõpus on mõned Jüri Kallase mõtted Kingist, selline kena väike kokkuvõte. 
     

    Enda jaoks avastasin sealt suure üllatusega, et Kingi kui füüsilise isiku esimene romaan ei olnudki “Carrie”. St ta on ju teatavasti kirjutanud ka teise nime alt, Richard Bachmanina ning enamus selle variisiku romaane on tegelikult kirjutatud enne “Carrie”-t. Varjunime kasutamisel oli omamoodi põhjus - nimelt tollal ei olnud “viisakas” üle romaani aastas avaldada. Kingil aga tuli torust märksa rohkem ning seetõttu võttiski ta kasutusse Bachmani. See muide tuli välja just siis kui King kirjutas “Misery”-t, mille ta alguses plaaniski Bachmanina välja anda.
     

    Mulle endale meeldis see raamat jubedamal (heh-heh) kombel, kuidagi väga hästi kirjutatud, mõnus lugeda ning ei hakanud kordagi venima. Eks lühijutud ongi “tihedamad” ning on raskem venima minna - aga siiski, siiski, kirjanikuhärra on mu hinnangul selles raamatus tipus.
     

    Ükshaaval:
     

    Avalugu "Lahkamispalat nr. 4" on kohe selline mis tõmbab raamatu kenasti käima - on pinev, põnev, tegelikult päris õudne ning samal ajal ka naljakas. Ning kõike seda kuidagi täpselt õiges koguses. Lugu siis klassikalisel teemal - kõik peale lahatava arvavad, et ta on surnud.
     

    “Musta ülikonnaga mees” - klassikaline muinas-õuduslugu, mis sisu poolest on üsna “tavaline” - aga töötab. Selline mõnus väike sutsakas.
     

    “Kaob kord kõik, mis meile armas” - meeleolulugu pikituna motellide igapäevakultuuriga. Originaalis oleks ilmselt juures lisakiht mis kardetavasti läks onelinerite tõlkimisel kaotsi. Aga see selleks, hea lugeda. 
     

    “Jack Hamiltoni surm” - üks kogumiku tippe. 20. sajandi Ameerika ja surutise aeg, gängsterid, tulevahetus, põgenemine elu ja surma peale. Mul on pagana kahju, et see oli vaid lühilugu, sellist vahedat, ehedat ja kurba maffialugu loeks veel ja veel.
     

    “Surmakongis” - Ameerika korrespondent on tibake kimpus fiktiivse Ladina-Ameerika võimudega. Pagana hästi kirjutatud pinevuspala.
     

    “Eluuria väikesed õed” - “Tumeda torni” maailmaga seotud lugu, Roland tegutsemas enne “Laskurit”. On tunda kuidas tõlge on pärit varasemast ajast kuna nii mõndagi  kohta nimetatakse lühiromaanis teistmoodi kui hiljem romaanides. Jälle selline tore lugu, kus Roland satub kokku omalaadsete verehimuliste tütarlastega.
     

    “Kõik on mõeldav” - lugu sellise kergelt lihtsama meelega noormehest kes on mõne nurga pealt vägagi andekas. Seda märkab riigiaparatuur ning pakub noorukile hästi tasustatud tööd. Väga stephenkingilik lugu, täitsa kahju, et nii ruttu ära lõppes kuna ainest on kõvasti.
     

    “L. T. lemmikloomateooria” - üks mu lemmiklugusid. See mehe-naise-lemmikute ring on pagana tabav ning pere-elu ussitamine kuradi hästi kirja pandud. Lugu ise pole eriti kõhe ega õudne - aga ega ei peagi (kuigi raamatu olemus sellele ju vihjab). Natuke lõpupoole on kõhedust ja ulmevihjeid aga pigem on see pala hoopis midagi muud.
     

    “Maanteeviirus suundub põhja poole” - kurja, see tuli jube tuttav ette, kas on eesti keeles varem äkki ilmunud? Klassikaline ning ehk lihtnegi pala sellest kuidas ostetud pilt hakkab oma elu elama.
     

    “Eine kohvikus Gotham” - minu jaoks on see teatud tüüpi Kingi musternäidis, kus seina peal püss ei tee mitte lihtsalt pauku vaid osutub lausa leegiheitjaks. Põmsti on see lugu nässuläinud abielust ning ühest lepituslõunasöögist koos advokaadiga. Aga oh seda tulevärki mis siis lahti läheb...
     

    “See tunne, mida saab väljendada ainult prantsuse keeles” - huvitaval kombel on erinevad leheküljed toonud välja kogumiku lugude erinevad tõlkijad aga seda tõlkinud Jüri Kallast mitte… Jutt ise tahab ülelugemist, esimesel korral jäi natuke segaseks - mis on küll ilmselt ka taotluslik, eriti kui lugeda juurde Kingi enda kommentaari. Üldiselt meeldis, kõik ei peagi olema lihtne ja sirgjooneline siin maailmas.
     

    “1408” - üks mitmest selle kogumiku tipphetkest. Mõnes mõttes klassikaline kummitava toa lugu aga teate… kuidagi väga hästi kirjutatud ning omade kiiksudega.
     

    “Kuulisõit” - taas klassikaline pala kingiliku krihvkaga. Ilus, südamlik ning samal ajal häiriv ja kurb lugu emaarmastusest.
     

    “Õnneraha” - lõpetuseks väike positiivne jupikena, ei ole tingimata nii sünge kui mõnigi teine lugu selles kogumikus. Mulle väga meeldis raamatu sulgemine positiivsel noodil.

    Teksti loeti eesti keeles

    Enda jaoks oli selle raamatu lugemine nagu toore kartuli söömine. Närid ja närid, ei mingit maitset, tüütu ja otsa ka ei saa. Autor on loonud tegelikult pääääris põneva maailma mis on täis igasuguseid erinimelisi kiirestiununevaid tegelasi ning kõigil on mingi x-nimi - vägisi tekkisid lugemise ajal peas paralleelid ühe teise kodumaise autoriga. Igaljuhul Ann Leckie paistab seda kõike tõsiselt võtvat.
     

    Raamat on ühtepidi tuim ja teistpidi käib pidev virr-varr ja sebimine. Needsamad tegelinskid, kellega ei suuda ise kuidagipidi samastuda või midagi neis huvitavat leida, muudkui sekeldavad, siblivad, intriigitsevad. Midagi justkui kogu aeg toimuks aga see oli ausõna enda jaoks lihtsalt ebahuvitav ja tüütu. 
     

    Kusjuures hiljuti lugesin Frank Herberti “Düüni”, see pole küll kosmoseooper aga praegu mõtlen, et Leckie ja Herbert kirjutavad mingil hetkel sarnastel teemadel, eriti kui intriigide peale mõtelda. Ka oli “Düünis” päris palju nimesid ja tegelasi, tegelasi, kes tingimata polnud mitmemõõtmelised. Aga üks suutis seda teha tõesti huvitavalt, nii et olin tõesti püsti ja plaksutasin. Leckie puhul on siiralt nõutu - see raamat on kuidagi täiesti valesti kirjutatud enda mätta otsast vaadates. Valetan, raamatu teises pooles hakkas tulema ka huvitavamaid kohti aga kahjuks oli enda huvi tolleks hetkeks niivõrd madalseisus, et enam ei andnud suurt midagi päästa.
     

    Ilmselgelt peab olema asi minus aga mul on kuidagi sattunud ette viimasel ajal mõni raamat-autor, keda erinevates lugejaruumides kiidetakse taevani - ja siis ise loed, surud end hambad ristis raamatust mingi piirini läbi ja siis vannud alla ja sirvid diagonaalis läbi, et aru saada mis siis lõpuks toimub - ei haagi, ei köida, tüütu ja raske noh! Vernor Vinge “Sügavik taevas” oli viimati samalaadne (aga selle jätsin peale 20 lk lugemist lihtsalt pooleli ja läks ringlusse) - ning ta pole Ann Leckiega absoluutselt võrreldav, sarnasus on antud juhul allakirjutanu tagasihoidlikus isiksuses. Sest noh - kõik ju kiidavad, teistele meeldib.

    Teksti loeti eesti keeles

    Nagu ma olen ka varem ütelnud - mulle jubedamal kombel meeldib Arvi Nikkarevi veetud väikekirjastus Skarabeusi looming. Igasugused huvitavad tõlkeulme kogumikud ja mõnevõrra veidrad (lühi)romaanid - jah, palun! Alati on seal midagi vägevat, samal ajal ka jura - aga mis on ka loogiline kuna kõik ei saagi kõigile meeldida. 
     

    Raamatu kujundus on omapärane, kaas on ulmeline (noh ja sisu ka) aga ei ees ega taga pole juttu, et millega on tegu. Tagakaanel on vaid autorite nimed - mis  ulmehuvilisele PRAEGUSEKS ütlevad midagi aga kõigi teiste jaoks ilmselt mitte väga. Aga omal ajal...

    ...raamat ilmus aastal 2005, tollal polnud Martini “Jää ja tule laulu” ka veel eesti keeles avaldatud - võinoh, Martinit polnud eraldi raamatuna veel üldse siinkandis avaldatud. Zelazny ja Silverberg olid vist ainsad, kes oli aastaks 2005 eesti keeles eraldiseisvana ilmunud. Seega oli “Aphra” omal ajal väga korralik sõõm õhku, tutvustas paljusid autoreid keda veel polnud väga palju siinkandis maakeeli kohatud.
     

    Antud juhul on tegu jutukoguga, suurem osa autoreid oli endale tuttavad vähemalt nimepidi ning Arvi on valinud välja omakorda neil autoritelt mitmeid tunnustatud jutte. Raamat on jaotatud kahte osasse, esimene osa on “tavalisema” sci-fi/horrori päralt, teine pool keskendub rohkem armumaailmale.
     

    Mis meeldisid praegu, aastal 2020 lugedes:
     

    Jack Vance “Kuukoi” - võrratu maailm kus suheldakse mitmete erinevate muusikariistade abil ja kantakse maske. Sisu ja puänt ise on nii ja naa, pole kindlasti paha aga endale jäi rohkem meelde just keskkond.
     

    Robert Silverberg “Reisijad” - üsna lühike aga kuidagi väga tugevalt mõjuv pala sellest kuidas maailma on vallutanud omamoodi tulnukad, kes vahetevahel inimesi “üle võtavad” ning teevad siis erinevaid põnevaid asju (jutus küll keskendudatakse “vaid” seksile). Rusus ja meeldis! 
     

    Gene Wolfe “Kerberose viies pea” - ühe poisi kasvamise lugu, maailm mis koosneb kloonidest, androididest, kujumuutjatest ning natuke ka pärisinimestest. Lummav maailm, kahjuks jäi natuke poolikuks kuna Wolfe tegelikult kirjutaski kunagi “The Fifth Head of Cerberus” nimelise lühiromaanikogumiku, mis koondab kolme lühivormi. Antud raamatus on ainult esimene. 
     

    Nancy A. Collins “Aphra” - nimilugu, omamoodi õudus mehest, kelle fetiš on isegi fetišite piirimaade mõistes veel üsna… omapärane. Ühtepidi justkui selline “tavaline” lugu aga poeb naha alla.
     

    Gene Wolfe “See on väga puhas” ning Robert Bloch “Modell” - kaks sümpaatset kiiret sutsakat. Lihtsad aga teate - kuidagi töötasid enda jaoks.
     

    Suzy McKee Charnas “Tissid” - jummel kui äge, kiire ja terav jutt! Sisust ei saa rääkida kuna siis pole tulevastel lugejatel huvitav.
     

    Connie Willis “Kõik mu kallid tütred” - ma pole ammu niipalju naernud raamatu taga kui selle, raamatu lõpuloo juures. Räägib põmst elust ühikas läbi ühe tütarlapse silmade aga kogu see maailm on ühtepidi lihtsalt lahe, just lõpupoole pürgides ikka kuradima võigas. 
     

    Mis niiväga ei istunud:

    Roger Zelazny “Koguja roos” - selle üsna pika loo lugemise ajal hajus tähelepanu kiirelt ning haigu tuli peale. Muidu on Zelazny ikka meeldinud, see ei haakinud üldse. Mingil hetkel jätsin pooleli sest no kui ei köida siis ei köida.
     

    George R. R. Martini “Risti ja lohe tee”, Kim Newman “Übermensch!”, Anne Leinonen “Valged lõngad”- möh? Kolm avapala mis ei jätnud isegi mitte külmaks vaid tekitasid siiralt nõutust. Ma saan autorite eesmärkidest küll aru aga.. meh, pähh ja möh.
     

    Kokkuvõtvalt - eks jutukogud tekitavad ikka võrdlusmomente, mul on väga hea meel, et selline raamat on eesti keeles olemas ning siin mitu kena kobeda lugu sees, lisaks kõvasid keskmikke. Endale riiulisse tagasi ei pane, läheb järgmisele ringile. Aga eriti just omal ajal oli see raamat eesti keeles vägagi märgiline ning oli ka praegu mõnus lugeda. Huvitaval kombel on just algusepoole lahjemad lood aga mida edasi seda huvitavamaks läks. Mulle see seksi-värk vist ikka meeldib...

    Teksti loeti eesti keeles

    Paljukiidetud hard sci-fi, kus inimkond põrkab kokku hoopis teistsuguste koeralaadsetest isenditest koosneva grupimõtleva ühiskonnaga. Idee sellest kuidas ühine teadvus koosneb füüsilistest indiviididest oli lahe... aga üldiselt minu jaoks see raamat polnud. Vedasin suure vaevaga hambad ristist sadadest lehtedest läbi - halb ja valus oli. Ei sobinud mu peakujuga kokku.
    Teksti loeti eesti keeles

    Läks vale raamatu algne see arvustus. Kuna "Leek sügaviku kohal" ei meeldinud ja see siin tundus alguses sarnase olemusega siis üle paarikümne lk ei jaksanud lugeda. Kahjuks pole BAASis võimalust arvustust eemaldada.
    Teksti loeti eesti keeles

    Kui ma oleks universumi direktor siis paneks selle nimekirja “100 raamatut mida iga inimene peab elu jooksul lugema”.
     

    Olles raamatust umbes sada lehekülge ära lugenud  siis jäin mõtlema, et kui oluline on ikka raamatute lugemise järjekord. Mitte, et oleks õiget või valet järjekorda. Aga istun ja loen ma ulmeklassikat, endal on selja taga mitu head aastakümmet raamatute lugemist ning hakkavad igasugused veidrad seosed tekkima.  Näiteks uputab Herbert “Düüni” raamatu alguses igasuguste tegelaste nimedega, kohe meenub värskelt loetud Veskimees. Kui mingil hetkel on intriige, kostüümidraamat, noa selga löömist - George R. R. Martini “Jää ja tule laul” on ka üsna hiljuti üle loetud. Koosolekud ja võimuvõitlus - Raimond Kaugveri “Suurte arvude seadus” ujub pinnale. Ning lugemise hetkel jääb Herbert enda jaoks natuke totrasse seisu kuna ajaliselt on ta ju kirjutatud enne mainitud teoseid aga kuna mina olen neid lugenud teises järjekorras siis enda jaoks tekivad seosed hoopis teistpidi.
     

    Ning kui ma kusagil trve cvlt fännide juuresolekul julgen iitsatada, et enda jaoks on hoopis mõned teised raamatud nõks võimsama lugemiselamuse pakkunud siis on jälle paha lugu. Kuna ilmselgelt ma ei saanud üldse aru mida lugesin, ei oska klassikut hinnata ja nii edasi. Aga no mis sa õnnetu hing teed kui oled alla lugenud varasemalt muid  raamatuid ning satud “valel” ajal sci-fi nurgakivi lugema.
     

    Kusjuures “Düün” pole üldsegi paha, oh ei! Vastupidi - äärmiselt mõnus oli lugeda, üsna lihtne jälgida ning kogu see kuiv kõrbemaailm on väga hästi üles maalitud. Mul muidugi on omakorda aastakümnete tagant taust olemas kuna olen omal ajal Dune II arvutimängu mänginud. See on siis mänguna realaja strateegiamängude esiisa, baseerus David Lynchi “Dune” filmil, mis siis omakorda baseerub raamatul. Väga kaudne ja mitmeastmeline seos aga siiski oli juba raamatu esimestel lehtedel tunda, et liivaussid, Atreides, Harkonnen,  Arrakis, vürtsid ja muud märksõnad on meeles ning tuttavad, tausta tundmine aitas lugemisele kõvasti kaasa.
     

    Raamatu tegevus toimub määramata kauguses tulevikus, feodaalühiskonnaga planeedil Arrakis. Arrakis on liivane ja tohutult kuiv, üks olulisemaid maavarasid ongi vesi. Samuti on planeedil oluliseks aineks vürts (“melanž”, originaalis “melange”), mis annab tarbijale mõnevõrra üleloomulikke võimeid, mille abil saab ka planeetide vahel lennata. Just vürtside pärast käib planeedil võimuvõitlus ning seda Herbert meile näitabki. Üheks oluliseks liiniks on perekond Atreides -  isa Leto (vürst), poeg Paul ja konkubiin Jessica. Atreidesed on saadetud Arrakisele padišahh-imperaator Shaddam IV poolt selleks, et tegeledagi melanži kogumise, kaevandamise ja muu sellisega. Leto kahtleb küll, et saatmisel võib olla ka varjatud põhjuseid aga elu on elu, töö on töö. Siit hakkabki peale erinevate kuningakodade vaheline võitlus.
     

    Aga see on vaid üks pisike detail raamatust. Jah, suures osas on see Atreideste lugu aga Herbert on tegelikult seganud kokku väga mõnusa kokteili kus on täiskasvanuks saamist, messianism, õukonnakahinat, poliitmänge, noad lüüakse selga ning võideldakse võimu pärast. See on siiski ulmeromaan seega on ka erinevat ulmepudi igasugustest kilpidest, lendavatest mürginooltest kuni keha katva ülikonnani, mis kogu tekkinud jäägid uuesti veeks töötleb. Sest vesi on sellel planeedil läbipaistev kuld.
     

    Herbertist on ka räägitud kui filosoofist. See raamat ongi suures osas justkui kogumik tsitaate, mida tegelikult kohtab siin ja seal ka igapäevaelus, me tegelikult ei pruugigi teada, et pärit on nad “Düünist”. Kasvõi: “Asju kontrollib tõeliselt vaid see kes suudab neid ka hävitada”.
     

    “Düüni” maailm on mõjutanud äärmiselt palju (pop)kultuuri, arvutimänge juba mainisin (neid on vähemalt tükki seitse, lisaks veel kaardi- ja lauamänge) aga näiteks muusikas on Fear Factoryl EP “Fear Is The Mindkiller”, mis baseerub litaanial mida raamatus kõrgelt haritud inimesed korrutavad rasketel hetkedel. Eesti keeles kõlab see umbes nii:

    “Hirm on arutapja.

    Hirm on väike-surm, mis toob kaasa täieliku arutuse.

    Ma pööran näo oma hirmu poole.

    Ma lasen sellel minna enesest läbi ja üle.

    Ja kui see on minust möödunud, siis pööran oma sisemist silma, et talle järele vaadata.

    Seal, kuhu läks hirm, pole midagi.

    Ainult mina jään alles.”
     

    Raamatu tõlge endale meeldis. Frank Herbert on loonud detailse maailma kus on mitmeid omakeelseid sõnu, unikaalsed terminid, ajaloolised väljendid ning hunnikus ulmebutafooriat. Selle kõige kohta on lõpus kümneid lehekülgi lisasid, nii erialane terminoloogia, ajalugu kui kaardid.  Urmas Alas on tõlkinud ära palju termineid (aga mitte kõiki), nimed on jäänud nii nagu originaalis. Seega on ilmselt tugevalt maitse asi aga ma ütleks, et selline lähenemine on tõlke mõttes kõige mõistlikum. Kui oleks kõik terminid jätnud nii nagu on originaalis siis olnuks tulemuseks mingi segakeelne pudru, see ka nagu ei kõla hästi. Kindlasti polnud see kerge tõlkimine, müts maha meistri ees.
     

    Tegu on kuueosalise sarja avateosega, lisaks on Frank Herberti vanem poeg Brian Herbert kirjutanud Kevin J. Andersoniga kahasse veel tükki kuusteist romaani “Düüni” eellugusid. Kui “Düüni” ennast valdavalt kiidetakse siis seksteti järgede kvaliteedi kohta on arvamused natuke kõikuvamad. Brian Herberti ning Kevin J. Andersoni loomingu kohapealt on aga valdavalt hinnangud negatiivsed. Kuna pole ise lugenud siis sõna ei võta kuid netis arvamusi sirvides siis jääb ninna peamiselt rahalõhn. Sest isegi kui Briani-Kevini kätetöö on kirjanduslikult kesine siis düüni fänne on kõvasti ning nende jaoks on igasugune maailmalaiendamine ning juba tuttavate tegelaste uute seikluste kogemine mokkamööda.
     

    Muide - kui tahaks siis saaks selle raamatu vigade kallal ka päris palju keelt teritada. On aritmeetikavigu, (osad) tegelased üsna kaheplaanilised ning loodud maailmas on mitmeid ebausutavusi. Eks kõik oleneb vaatenurgast ja lugeja peakujust, mina nägin selles raamatus väga palju meeldivat, need mõned noritavused ei seganud.

    Teksti loeti eesti keeles

    Lühidalt - see raamat on üldistatuna kohe päris hea.

    Ei, ma ei tee nalja, ei ilusta.

    Küll aga on nii, et esimene pool on tipp-topp, igati viieline. Teine pool vajub sutsu ära - aga kõigest kohe pikemalt.
     

    Loen ja loen ma raamatut, 50 lk on selja taga. Seejärel nõjatan raamatu laua peale ja jään mõtlema - täitsa lõpp, see on ju hea! Isegi väga hea! Jah, vahel kumab läbi seda Veskimeest, kes mulle kirjanikuna väga ei istu - aga seda ainult õrnalt. See raamat siin aga mõtiskleb, kirjeldab, filosofeerib ning kõike seda õrnalt, leebelt ja mõistlikult. Loen edasi ning esimene veerand raamatust ongi selline Väga Hea Raamat ©. Edasi jääb mõtteid veeretavat osa natuke vähemaks, tuleb asemele rohkem tegevusepõhine Veskimees - aga selline hea, lisaks on kogu maailmade vahel seiklemine ning maailmad ise põnevad. Ning vahele pikib autor endiselt meelisklevaid jupikesi seega raamat on ka poole peal endiselt väga tugev karm tõsiulme (minu tõlgendus “hard science fictionist” mida on ka teadusulmeks nimetatud).
     

    Ning nii ongi raamatu esimene pool. Põmst kui oleks siis otsad kokku tõmmanud - ma usun, et oleks parima algupärase romaani Stalkeri lõdvalt ära toonud.
     

    Raamatu peategelaseks on üliõpilane Alfred Karp, kelle tavaline, ehk tiba nürigi elu paisatakse ühel hetke pea peale kui temaga võtab ühendust üks mõistuslik olevus. Täpsemalt tehismõistus, arvuti, tehisintellekt - heal lapsel mitu nime. Alf paneb talle enda peas nimeks Hackel ning koos hakkabki siit peale Suur Seiklus, kus poiss mehistub käigupealt, varsti on tal juba relvad pihus ning avaneb tee läbi paralleelmaailmade Lõimekera maailmas. Nimelt on erinevaid maailmaid paljud, nad on omavahel seotud ning lisaks on tehtud ka mitmeid katseid mis on seni ebaõnnestunud. Alfred lähebki siis maailmu paika seadma koos teepealt leitud abilistega.
     

    Kui raamatu esimene pool on kohati lausa mediteeriv siis teine pool on täis tegevus, maailmaid, tegelasi voolab kogu aeg peale ning enda lugemispilk kippus kohati küll uduseks tõmbuma ja tähelepanu hajuma. Ega ma raamatu lõpuks paljudest seostest ilmselt aru ei saanudki, üldjoontes oli erinevate rasside maailmad küll hoomatavad aga lõpupoole keskendusin rohkem hoogsale tegevusele kuna olin lootusetult eksinud selles, kes on nüüd kes ja mispidi järjekordne niit läbi erinevate maailmade jookseb. Oma osa on kindlasti ka allakirjutanu pealiskaudsuses aga ma natuke kahtlustan, et autor ajas maailma… st maailmad liiga kirjuks, samal ajal detailseks ja pealiskaudseks.
     

    Kui rääkida sellest “hard science fiction” poolest siis Veskimees balanseerib enda (eba)pädevuse piiril, pakkudes lugejale kohati vihjeid taustal toimuvate reaalteaduste osas, kohati lembib (minu arvates) bluffimise ja pseudoteadusega. Üldjoontes on see taust ning väga tähelepanu ei tõmba, samas kohati pani natuke mõtisklema, et kas oleks võinud kuidagi teistmoodi ära lahendada. Nimelt enamasti saab lugeja teada teaduslikust poolest läbi peategelase silmade, kes on üsna rumala kuulaja vormis ning kellele üritatakse (paralleel)maailmade olemust seletada. Ning ega see enamasti väga hästi ei õnnestu, sama on ka lugejaga (vähemalt minuga). Endale meeldib rohkem näiteks Arthur C. Clarke lähenemisviis (kes oli muidugi ka reaalteadlane), kus lugejat tingimata ei valata infohunnikuga üle aga samal ajal on tunda kuidas kogu see ulme-värk baseerub tugevatel teadussammastel.
     

    Kusjuures ma olen küll natuke kriitiline raamatu teise poole osas aga tegelikult oli see endiselt hooga loetav. Seega kokkuvõttes oli raamat ikka sümpaatne, eks võimalusel eelistanuks ise mõnes kohas teistsugust lähenemist aga noh - ei saa nõuda igale lugejale sobivat rätsepraamatut. Loomulikult leiaks raamatust siit-sealt veel mitmeid vigu aga taas - enda jaoks on üks olulisemaid mõõtmeid loetavus, ladusus. Kui raamat kulgeb kiirelt siis vead ei sega.
     
    Raamatut saab täiesti tasuta lugeda siit - http://www.veskimees.eu/node/173
     

    Üks jupike ka raamatust, mis iseloomustab teose olemust mitme nurga alt:

    "Hele värviline valgus salapärasel lapsepõlvemaal – elav muinasjutt – põnev, salapärane ja lõputu. Tajuda loodust ja kõike ümbritsevat kui suurimat imet. Kuulata, näha, haista täitumatuna, küllastumatuna, alati uue, värske ja kaunimana... Kaaslaste lõbus käratsev summ ja vana õpetaja, tema taga varjudena ta nooremad abilised. Kui selgelt ma näen, kuidas aastate koorma all ägav mees, kelle vaim miilas valusas säras ka siis, kui keha puhkust nõudis, aina uuesti ja uuesti uute küsijate poole pöördus, kuidas ta suunurgad tuksatasid, kui ta endale pisut irooniat lubas, ent sellest hoolimata lahkelt vastas, kuidas kõhnunud sõrmed pigistasid vahtrapuust keppi, mida ta tavatses – rohkem kombe, kui vajaduse pärast – kaasas kanda, et sellele aeg-ajalt toetuda. Tema avas õieti mu silmad maailmale, tema andis asjadele nimed. Pikad tunnid, mil hüpnoinduktoriga täideti mu aju, ei ole jätnud mingit mäletatavat jälge, mõtte omandas maailm siis, kui tasane hääl selle kõik üle rääkis, seletas, näitas, jutustas lugusid või lihtsalt küsimusi esitas. Õpetaja pani varakult tähele mu huvi asjade vastu, mille teised ainult teadmiseks võtsid ja sellele kunagi rohkem tähelepanu ei osutanud. Näiteks et päikesevalgus on elektromagnetlainetus, maksimumiga 555 nanomeetri juures, mis omakorda on roheline valgus. Et tuli on C + O2 = CO2 pluss energia, millest osa on seesama elektromagnetlainetus, ainult pikemate lainepikkuste osas. Võib-olla ta tõesti ei imestanudki, et siis, kui ma, uurides Elu suurt mõistatust, DNA biheeliksit, seal, kus enamik leppis pakutud teadmiste ja praktiliste rakendustega, arvestatav osa tundis huvi meditsiiniliste aspektide vastu, üksikud süvenesid mutatsioonitehnoloogiasse ja veel väiksem osa insenergeneetikasse, tungisin geenimodelleerimisse ja tuhnisin raamatukogus unustatud ja taunitud teostes, mis ei olnud keelatud ja hävitatud ainult sellepärast, et midagi nii pööraselt looma likku lihtsalt ei ole meie rassile pähe tulnud. Õpetaja ei keelanud mind kunagi, andis ainult lisaks ajaloolist tausta, et asjad kohale asetuksid. Mäletan, kuidas lapselik vaimustus lahtus, kui mõistsin, et sellel tasemel, kus ma seda tollal uurisin, olid paljud avastused tehtud juba tsivilisatsiooni koidikul, rohkem kui 50 tuhat aastat tagasi..."
     

    (lk 194-195)
     

    Teksti loeti eesti keeles

    Robin Artisson elab Ameerikas Maine osariigis New Englandis, keset süngeid metsasid ning mitte väga kaugel kaljusest rannast. Ka ta juttude olemus on sarnane, on tunda rahvajuttude mõjutusi ning pärimusi, mille autor on siis oma käega raamatuks kokku valanud. Nõiakunst, erinevad kultused, libahuntide ürgema ning hullumajas enda juuri avastav noor tüdruk - tume ja karm on maailma Artissoni peas.

    “Soon Comes Walpurgis” on lühijutukogu, kõige viimane pajatus (“Meadowsweet`s Red Chaplet”) on mõnevõrra pikem aga lühiromaani kanti ilmselt ei kipu. Juttude teemad on jah klassikalised, kas vaatab vanast peeglist ajatu kurjus vastu või siis räägib hullumajapatsient enda kohutava loo, teinekord tuleb enda peal asuva karistusest vabanemise jaoks minna nõia õhutusel trolli käest nõiariista varastama või minnakse sünge saatusega majja narkot tegema, et omakorda kogu minevikujubedust läbi elada.

    Raamatule annavad veel täiesti eraldi mõõtme Larry Phillipsi illustratsioonid. Kunstniku pildikesi on raamatus päris palju (tükki 40) ning nad on kõik varustatud lause-paariga raamatust. Raamatut ennast on nauding käes hoida ja lehitseda, kogu see kurjus ning tumedad jõud on lausa käe all tuntavad.

    Tehniliselt on raamat omamoodi. Mõtlen siis seda, et peale iga lõiku on reavahetus, mis näiteks dialoogist tihke teksti puhul jätab kuidagi eriti hakitud mulje. Muidu pole väga viga, mõnes mõttes saabki rohkem jupitada ning näiteks lihtsamalt pooleli jätta kui peaks selleks vajadus tekkima. Ka jäid mõned üksikud trükivead silma, mis on tänapäeval eriti ingliskeelses maailmas veider, erinevad spellerid võiks ju lihtsamad vead lõdvalt kinni püüda. Lisaks on raamatu puhul suurelt välja toodud toimetaja, kes võinuks ju ka kirjaveakuradil sabast haarata...

    Raamatule saab ette heita seda, et ta pole tingimata midagi uut. Jah, minu jaoks oli huvitav lugeda aga kriitilisem pilk leiab sarnase miljöö mitmete rahvaste ennemuistsetest juttudest. Robin Artisson on vast mõne kraadi rõhuvam, eriti kuna pajatused ei lõpe tingimata hästi. Samas ega muinasjutudki roosamannas päädi. Samas on jutud just paraja pikkusega, suhteliselt suur font, illustratsioonid ning eelpool mainitud tihedad reavahetused annavad ka oma osa. Absoluutselt ei kahetse lugemist, kindlasti tulevikus tahaks veel sirvida sest tõesti - köide ise on äärmiselt kaunis mis sellise “normaalse” sisu tõstab kraad kangemaks-paremaks.

    Samas on raamatus mitmed kujundid, mis on jäänud kummitama (heh-heh, mis võikski ju “õuduka” puhul normaalne olla). Näiteks ühes loos (“Meadowsweet`s Red Chaplet”) on koht, kus ühtäkki kaob majast peretäis inimesi. Kui naabrid vaatama lähevad siis leiavad nad majast vaid muretult mängiva pisitütre, kes ei tea juhtunust mitte midagi. Tüdrukuke mängib rahulikult teekannuga, mis lähemalt vaatamisel on verd täis.

    Või kasvõi avajutt “Gwel-A-Throt” kus peategelane eksleb mööda veidrat maastikku, vahepeal satub surnuaeda ning siis on mahajäetud majade vahel, lõpuks kohtub ühe veidra tüdrukuga. Autor ei seleta suurt midagi, me ei saa lugemise käigus ka väga targemaks sest palas polegi see tähtis - olulised on kulgemine ja meeleolu. Ma ei tahaks sildistada ja minu jutu lugeja peas eeldusi tekitada kuid enda jaoks tundub Artisson natuke mingi nurga alt Lovecrafti moodi. Siin raamatus pole pikki õõvakirjaldusi, on natuke tausta maalimist ja siis juurde tegevust - aga see kukub kohati päris ägedalt välja. Praegu seda arvustust kirjutades sirvin raamatut ühte- ja teistpidi - teate, siin on see “miski”. Miski mille pärast me raamatuid loeme.
    Teksti loeti inglise keeles

    Emma Dean on ameerika autor, elab Californias. Viljakas autor, aastast 2018 on talt ilmunud kümmekond raamatut. Ühes FB raamatukoide grupis on ta raamatuid ikka tutvustanud, paistab, et autori stiil on läbi raamatute üsna sarnane ning kui meeldib üks siis istuvad ka teised (või kui ei meeldi siis...).
     

    Kui sisust rääkida siis peaosas on raamatukogu”tädi” Piper, kellele murravad ühel hetkel sisse tööle kolm kuuma kutti. Alguses on kerge madin, selgub, et Tolstoi “Sõjast ja rahust” on ka praktikas külmrelvana kasu. On ka mõnevõrra muid eriarvamusi aga kiirelt selgub, et tegu on Piperi hingekaaslastega. Võinoh… hingekaaslastega - poisid on jõulised, musklis, hellade silmade ja jalustrabava naeratustega. Põmst Piper armub kiirelt nendesse ära, õhk on täis feromoone ning terve raamat säriseb käte vahel.
     

    Ca pool raamatut on eelmängu ja siis läheb lahti, igas poosis, paaris, kolme ja neljakesi. Põmst on miskit ulmet ka vahel aga see pole tähtis. St poisid on tegelikult kujumuutjad (nagu pildilt näha siis loomadena on nad leopardid) ning “viimane emane” on neil puudu, et kujumuutvate leopardide sugu ikka edasi kestaks. Õnneks aga Piper sobib paaritumise-rolli imehästi enda kaugete Egiptimaa juurtega seega on kiisude maailm päästetud. Lisaks on veel deemon Eiseth, kelle püha kohus on Piper vainlaste kätte viia, Piperi isa ja veel mõned tegelased.

    Selline üsna lihtne ja trafaretne lugu, ladusalt kirja pandud erootiline raamatuke, mida on ulmegarneeringuga kaunistatud. Tõsist süvakirjandust ei tasu Emma Deanilt otsida, küll aga leiab siit mõnusalt kirjutatud armuelamusi mis on naise kirjutatud ja eevatütre silme läbi. Eks vaatenurk küll vahetub aga läbivalt on ikkagi see naiselik raamat. Ma küll ei salli hästi naistekas/meestekas/poistekas (muide, “tütrukukas” liigitust nagu ei mäleta?) lahterdamist aga mingis mõttes on “Spotted Her First” ilmselt üsna tuline ja vürtsikas naistekas kus detailidega tagasi ei hoita. Kusjuures see pole miski raju pornokas - ei, enamuse raamatust ikka keritakse kenasti pinget üles (mis ühel hetkel tuliselt vallandub). Piper, Caleb, Xavier ja Niko on tegelaskujudena üsna kahemõõtmelised - aga jällegi, see pole antud juhul üldse tähtis. Hästi kirjutatud ajaviitekirjandus on enda arvates vägagi vajalik nišš.
     

    Üks lahedalt kaasaegne koht oli raamatus. Nimelt ühel hetkel tahab nõid Morgan teha Piperile heameelt. Seega palub nõid raamatukoguhoidja telefoni korraks enda kätte, nõiub ja annab tagasi. “Nii, nüüd Sa ei pea telefoni kunagi laadima.” Naljakas mõtelda mis on tänapäeval oluline.
     

    Täiesti eraldi mõõde on raamatus kaslaste maailm. Seda puudutatakse ühtepidi küll pidevalt aga samal ajal põgusalt. Kuidas kolm inimese vormi võtnud leopardipoissi näiteks koos tuduvad - noh nagu kassid seda ikka teevad. Või kuidas nad muul viisil teineteise eest hoolt kannavad - igatepidi selline natuke kummaline aga päeva lõpuks muhe lugu.
     

    Lahe raamat, endale meeldis väga. Selline hea kerge tükk, mille mõne õhtuga läbi ratsutada (heh-heh, “ratsutada”). Kui Emma Deani teisi raamatuid oleks käeulatuses siis ilmselt kohe järgmist ette ei võtaks aga muude lugemiste vahele võib küll. Samas kuna neid paberil müüakse ca 15€ tükist (e-raamatuid väga ei taha lugeda) siis natuke kahtlen, et selle autoriga tulevikus kohtun. Kui just mingi aja pärast ta raamatuid odavamalt ei saa.

    Teksti loeti inglise keeles

    Kuna mul oli vaja raudhambalt üks teine raamat niiehknaa tellida siis võtsin “Merivälja” veel lisaks. Nimelt ma ei teadnud hiljuti veel isegi, et see raamat on olemas - kusagilt jäi aga korra silma, et kui kehv see ikka on, kuidas osadel lugejatel on Hargla pärast piinlik. Lõpupoole toon ka Indrek Hargla enda arvamuse + mõned näited kriitikutelt.
     

    Kuna endal on Harglaga niikuinii olnud segane suhe (kord ei haagi üldse, siis aga tuleb jälle talt midagi vägevat vahele) siis võtsin hea meelega selle tellise ette. Sest noh - huvi oli tekitatud ning kunsti puhul on tihtipeale nii negatiivne kui siis polariseeritud tagasiside need, mis tähelepanu tõmbavad. 
     

    Raamatu tegevus keerleb Merivälja objekti, Merivälja ufo (“objekt M”) ümber. Nimelt kuuekümnendatel leiti Meriväljal  Hõbekuuse tee 34 aadressilt maa seest veider objekt, mille päritolu tollal NSVL teadlased ei suutnud tuvastada. Täpsemalt - kogu see omaaegne “päriselu” ning ka see raamat siin on paras segu päriselt toimunust, kuulujuttudest ja folkloorist, loomulikult on Hargla keeranud kõik ilukirjandusse. Igaljuhul raamatus on läinud aeg mitukümmend aastat edasi, on Eesti Vabariik ja kroon kohal. On raamatutäis erinevaid tegelasi, üks abielupaar üritabki 10 miljoni krooniga müüa “UFO-tükki”, lisaks on terve pinu igasuguseid muid tegelasi. Ühel hetkel hakkab neid kõiki telefonitsi ükshaaval tüütama salapärane moonutatud hääl, kes teab kõigi saladusi ning vaikimise eest nõuab erinevaid väikseid teeneid. 
     

    Nii kogu see põnevik laiali rullubki, vahel on kergeid põikeid minevikku NSVL aegadesse kui värskelt on maast see veider kamakas välja kaevatud. On erinevaid suuremaid ja väiksemaid saladusi, palju niidiotsi mis siis ühel hetkel kenasti kokku sõlmitakse. Kerge ulmegarneeringuga põnevusromaan, enda jaoks oli täitsa üllatav Harglalt midagi sellist leida kuna mu jaoks on ta seni olnud ulmekirjanik, kes on muuhulgas ka ajalookrimkat kirjutanud. Aga näe, nüüd on ka sedasorti žanrikirjandus tal raamatupagasis olemas.
     

    Enne seda raamatut lugesin Heli Künnapase “Homme on ka päev” raamatut (mis meeldis väga) ning kui olin “Meriväljast” ca 60lk läbi ratsutanud siis avastasin ühtäkki, et loen Harglat edasi Künnapase võtmes. Künnapasel oli peategelaseks ka naine (kuigi Hargla puhul ei ole täitsa kindlat peategelast kuid mõned saavad natuke rohkem lavaaega) ning raamatute karakterid olid sarnased - sellised tavalise eesti inimesed, parasjagu on ka kontorielu. Samal ajal hakkas tekkima aimdus, et miks küll eesti mõned ulmelugejad seda raamatut ei salli. Tegu on (enda hinnangul) teisest vallast žanriromaaniga, ulme on siin maitseks, raamat ise on põnevust täis. 
     

    "Merivälja" alguses see salapärane helistav ja manipuleeriv hääl tuletab hirmsal kombel Kingi "Needful Things"-i meelde. Kui Kingi salapärane kaupmees Leland Gaunt on selline vaikselt torkiv ja viisakas siis “Meriväljas” on tegemist sirgjoonelise väljapressimisega. Kuid sarnased noodid hakkasid enda peas kõlama - ning kuna Kingi raamat mekkis endale hästi siis hakkas Hargla ka veel kiiremini kulgema.
     

    Mida edasi seda rohkem oli see raamat enda silmis nullstiiliga tavaline põnevik. Ei ole harglalik - samas ma vist isegi ei tea, mis on “harglalik”, eriti kuna mul vahel on Hargla istunud, vahel mitte. Igaljuhul ei jäänud silma sellist kiiksu, mis eristaks raamatut teistest. Jah, eesti keeles on põnevikke pigem vähe (veel) ning enda jaoks oli huvitav lugeda Meriväljal toimuvat, eriti kuna baseerub ju see kõik päriselt toimunul (võinoh, mõni asi on ju kunagi toimunud, aines on tulnud päriselust). Aga minu arvates oleks võinud olla kaanel ka mõne teise hea kirjaniku nimi, poleks vahet olnud.
     

    Kokkuvõtvalt - selline hea korralik põnevusromaan, meeldis.
     

    Raamatu järgi on tehtud ka seriaal, seda pole näinud.

    -------

    Lisa 1
     

    Pikemalt saab Merivälja ufo kohta lugeda siit - https://et.wikipedia.org/wiki/Meriv%C3%A4lja_objekt
     

    Praeguseks on tuvastatud, et see oli selgelt inimtekkelise päritoluga objekt. Samas kuna niipalju aega on möödas siis ega pole teada, mida praegu analüüsiti, kas on tegu üldse originaaliga. Pikemalt - https://novaator.err.ee/633267/ttu-teadlased-merivalja-ufo-tukk-on-selgelt-inimtekkeline
     

    -------

    Lisa 2 (mõnede inimeste kommentaarid)
     

    Autor ise: “Minu viimane romaan “Merivälja” (2017) on kirjanduslikult minu kõige parem romaan ja jääb minu elutööks, mille järgi ma sooviks, et mind mäletataks, ning ma kardan, et ma kunagi enam seda romaani ületada ei suuda ja hakkan vaikselt tagasi langema, heal juhul stabiliseeruma.” https://www.ulmeajakiri.ee/?intervjuu-kusimusi-indrek-harglale
     

    Kristjan Sander: “Mina seda tühja lohisevat loba üle esimese kolme peatüki ehk siis ca. 100 lk. lugeda ei suutnud.

     

    Kahju, et Indrekuga nii on läinud.” (BAAS)
     

    Andri Riid: “[...]"Merivälja" kõige suurem kuritegu, kui nii võib üldse öelda, ongi see, et ta ei ole žanriulme. Tõupuhast ulmet asendab siin esoteerika ja vandenõuteooria. Selline meetod on rohkem omane peavoolu autoritele, kel tuleb tahtmine ulmega tiiba ripsutada. Teine variant on, et Indrek Harglast ongi saanudki juba selline peavoolu autor. Siis on muidugi kõik väga õige ja loogiline.[...]”  (“Reaktor”)
     

    Endale meeldis kõige rohkem Indrek Rüüteli (ehk Weinbergi) arvamusest see jupike: “[...]Oluline on selle juures aga järgmine: erinevalt ülalnimetatud Luua-Viki juttudest on „Merivälja“ ilukirjandus. Hästi teostatud ilukirjandus. Sai palju kriitikat ulme vähesuse üle. Olgu siis veelkord korratud – minu meelest on „Merivälja“ hea kirjandus.[...]” (BAAS)

    Teksti loeti eesti keeles

    Raamat on otsapidi alternatiivajalugu, otsapidi fantasy. Noor ülik Duncanist asub koos kannupoisist Conradiga teele Oxenfordi piiskopi juurde kuna üks ammune käsikiri vajab tõlkimis- ja tõlgendamisabiabi. Nimelt on seal juttu Jeesusest endast läbi ta kaaskondlase silmade ning juhul kui ürik on autentne siis on see tõendusmaterjaliks, et Jumala poeg ongi kunagi maapeal kõndinud.
     

    Kas maailm on nüüd alternatiivajalugu või täisväärtuslik fantasy - selle üle saab vaielda. Ühtepidi on ta alternatiivajalugu kuna “tänu” kosmilistele sissetungijatele on keskaeg kestnud juba paar aastatuhandet (tõsi, raamatu tegevus toimub ainult Inglismaal). Teisalt on see jutt mõnes mõttes klassikaline seiklus või siis kristliku alatooniga fantasy. Jah, just nimelt kristliku - on ju kogu see maailm tugevalt jumalausku. Samas on see üsna õhuke raamat pilgeni täis igasuguseid nõidu, greife, marduseid, eremiite, vaimusid ja deemoneid.
     

    Põmst ongi raamatu skelett üsna lihtne - on paar olulisemat tegelast, müriaad kõrvaltegelasi, on klassikaline fantasy kus tuleb mingi asjaga kuhugi minna ja tee peal ollakse Pahadega kimpus. Aga see kõik on kuidagi väga mõnusalt kirja pandud ja ägeda huumoriga. Näiteks siis õnnetu põrgudeemon nimega Tühi, kes juba sajandeid istub ühes lossis aheldatuna kinni ja kelle üle nalja visatakse. Ta on küll loomult kuri aga ei oska seda kuidagi rakendada, isegi Põrgust on seetõttu välja visatud. Kobakäpp, kes ei paigutu kuidagi kuhugi maailma.
     

    Mitmed arvustajad on ette heitnud raamatu lõpplahenduse lihtsust ja ebausutavust. Kuna ma olin varem juba raamatu kohta natuke lugenud siis ootasin kogu lugemise jooksul, et mis siis nüüd küll tuleb. Kui otsad kokku sõlmiti siis kõndis see kenasti kogu varasema tavapärase seiklusloo kaanonitega samas rivis, ei saanud ise arugi, et oleks kuidagi oluliselt kehvem. Meeldis endale täpselt samapalju (või -vähe) kui muu raamat.
     

    Olen tegelikult Simaki päris vähe lugenud, see raamat siin peaks olema ta loomingus üsna erandlik kuna põhimass on väidetavalt “Nagu õieke väljal” - Ameerika väikelinn, rumaluke ja koer. No igaljuhul on “Talismani vennaskond” selline väike armas raamat, kindlasti mitte tippteos… aga kuidagi sõbralik, kohati traagiline, lobedalt kirjutatud ja mõnuga loetav. Selliseid raamatuid on väga vaja. 
     

    Ahjaa, ma ei tea, kas see oli nüüd tõlkest. Või algmaterjalist. Aga just esimeses kolmandikus oli kuidagi väga palju lihtlauseid. Jah. See muutus ühel hetkel lausa segavaks. Aga siis õnneks läks lugemine voolavamaks, hakkas pikemaid ning keerulisemaid lauseid jälle tulema. Tundus kuidagi veider. Õnneks sai see stiil ühel hetkel otsa ning raamatu lõppedes polnud enam meeleski. Peale lugemist üle sirvides meenus aga teravalt.

    Teksti loeti eesti keeles

    Paar nädalat tagasi hakkasin vaatama filmi “Color Out of Space”, üsna värske tükk mida peetakse väidetavalt üheks parimaks Lovecrafti ekraniseeringuks. Umbes veerandi vaatasin ära ja sinna see jäi. Film polnud isegi paha aga ma viimasel ajal ei kannata hästi sedasorti kunstivormi väga pikalt, natuke vaatan ära ja siis kisub tagasi raamatu juurde. Kui nüüd hiljuti sattus Lovecraft lugemisjärjekorras esikohale siis avastasin meeldiva üllatusega, et avapauk ongi filmi algmaterjal, jutustus “Värv maailmaruumist”.  

    Lovecraftiga on mul olnud mitmeid lugemuskogemusi. “Pimeduses sosistaja” on üks ehedamaid ja ägedamaid kogumikke, mis sattus enda elus just õigel ajal pihku (ilmus aastal 1996). Selline Lovecraft ongi enda hinnangul kõige parem - mitte väga pikad jutud ning autor suudab nii meeleolu luua kui mingi pointini jõuda. Ning on ka tõesti õudne. Natuke pikemad romaanimõõtu lood, näiteks “Hullumeelsuse mägedes” või “Charles Dexter Wardi juhtum” on natuke venivad, kus enda hinnangul läheb aur vähe valesse kohta ära.  

    “Vari aja sügavusest” on huvitav kogumik, siis on üks lühijutt (“Värv maailmaruumist”), üks pikem lugu (“Vari aja sügavusest”) ning Lovecrafti essee, kirjanduslooline ülevaade “Üleloomulik õudus kirjanduses”. Noh ja kõige lõppu sarja koostaja Raul Sulbi suurepärane kokkuvõte Lovecraftist. Igaljuhul on antud raamatusse sattunud just Lovecrafti parem pool, mis on kohati vastuoluline väide kuna nimilugu on näiteks ju pikemat sorti. Aga näe, on seekord niimoodi.  

    ”Värv maailmaruumist” on enda jaoks just selline nagu üks Lovecraft olema peab. Vihjed ennenägematule õudusele, mis end loo voolates järjest enam ja enam lahti kerib. Ei tahaks isegi poole sõnaga sisusse laskuda kuna jutu mõte ongi pidev kruvi kinnikeeramine. Lihtsalt suu-re-pärane!  

    Nimilugu “Vari aja sügavusest” - jällegi pole sisu enda hinnangul asi, mida siin ümber seletada. Niipalju ütleksin, et siin loos on väga oluline osa ajalool, kus maailm märksa laiahaardelisemalt paika pannakse. Selles mõttes oli see pikem pala igati ponks kuna oli natuke “tavalist” lovecraftilikku õuduspunumist ning vahepeal oli pikem jutt sellest, kes enne ja pärast inimkonda siin maamunal ringi kõnnivad. Selline “lihtsalt tavaline hea” Lovecraft, noh.  

    Õuduskirjanduse ülevaade “Üleloomulik õudus kirjanduses” on enda hinnangul raamatu peamine väärtus, sain ise sealt päris palju häid soovitusi mida võiks üle lugeda. Ilmus aastal 1927, täiendatuna 1933-1934. Lovecraft räägib algul natuke üldse taustast, miks hirm kui emotsioon on meile tähtis ning hakkab siis ajaloo hämarustest liikuma enda kaasaja suunas, tuues järjest välja erinevaid arenguid ja hoovuseid. Tõeliselt mõnus pikk lugemine (kõige pikem osa selles raamatu) kus on nii üldisemat osa kui konkreetseid kirjanikke ja nende teoseid ära lahatud. Originaalis on essee loetav siin - http://www.hplovecraft.com/writings/texts/essays/shil.aspx  

    Tuli seekord selline veider tutvustus, nagu ei kirjutanudki millestki. Aga eks ongi nii, et nende kaante vahel on hea Lovecraft väga mitmel moel. Või kellele Lovecraft ei meeldi siis on ta sama tuim ja puine nagu ikka :). Samas just see ülevaade on üks asi, mida soovitan soojalt kõigil lugeda, kes tahavad vanematest “õudukatest” pilti ette saada. Mis oli huvitav - väga palju neist on ka eesti keeles ilmunud, siinkohas müts maha tõlkija/koostaja ees kuna ääremärkustena on eestikeelsete raamatute/väljaannete viited ära toodud.

    Teksti loeti eesti keeles

    Adrian Tchaikovsky pärisnimi on Adrian Czajkowski, poola juurtega britt, sündinud-elanud Inglismaal.  Eelmine aastas sattus juhuslikult näppu ta “Dogs of War” (meeldis väga) seega mõtlesin, et võiks seda kirjanikku veel uurida. Sündinud aastal 1972, enda esimese romaani ilmutas 2008, sellest kandis on ka pärit ta aktiivne kirjanikukarjäär. Ma küll ei teagi nüüd, mis on ta põhitöö kuna sellena on mainitud ka juristitööd - aga arvestades, et inimene on 12 aastaga kirjutanud natuke üle 20 romaani siis… Ahjaa, jurist ja (ulme)kirjanik, see meenutab kohe ühte eesti kirjanikku. :)
     

    Kui veel korra Adrian Tchaikovsky loomingust rääkida siis kohe enda kirjanikukarjääri alguses võttis ta ette plaani kirjutada üks korralik fantaasiakümnekas (ehk siis kümnest raamatust koosnev sari… dektett, dekaloogia, dekaad?), mida ka tegi. “Shadows of the Apt” on sarja nimi, kirjutas-avaldas ta selle kuue aastaga ära. Lisaks veel mitmed jutud, mis seda maailma toetavad. Seda fantaasiamaailma on täitsa kiidetud, olen mõtelnud, et võiks millalgi pilgu peale visata. On ju teine ühe keskmise miniväljakutse mõõtu, kui ma nüüd ei eksi siis peaks olema kümme põhiraamatut ja neli jutukogu.
     

    Eesti keelde teda seni veel tõlgitud ei ole.
     

    “Cage of Souls” (eesti keeles “Hingede puur” või “Hingede kong”) liigitub kuhugi fantasy ja düstoopia kanti. Tegevus toimub Maal, kauges-kauges tulevikus. Päike on kuhtumas ning sama on ka inimkonnaga, üks linnake, Shadrapar, ongi veel alles ca 100000 elanikuga. Keskkond ning maailm on kirjud, on ununenud tehnoloogiat, on ülivõimetega inimesi, on erinevaid veidraid eluvorme. Loodus on reeglina ohtlik ja näitab inimestele hambaid - kui vähegi end ära unustad siis tuleb jõest suur suu paljude teravate hammastega ja viib kisendava inimese kaasa. Vihma sajab harva - ning see on ainult hea kuna keskkond on rängalt mürgitunud ja saastatud. Ehk siis peale vihmasadu on igalpool kleepuv mürgikiht, mis tuleb ettevaatlikult maha kraapida.
     

    Peategelaseks on kireva minevikuga Stefen Advani, raamat ongi ta memuaarid, pandud kirja läbi mehe silmade. Stefen pannakse raamatu alguses Saarele vanglasse kinni... Saar, Saar on tegelikult paras soo ja vangla on käepärasesest materjalist kokkuklopsitud lobudik, mida valitseb karmi käega Šerif (“Marshal”) koos sama raskete rusikatega Vangivalvuritega (“Warden”). Selleks, et vangla ära ei upuks, töötavad pidevalt suured pumbad aga ka need ei suuda Allpool (“Below”) elamises kuivana hoida. Allpool on esimene korrus kuhu valgust ulatub vaid mõne päikesekiirena, kongid on tillukesed ja põrandal on vesi. Seega ei soovitata ka põrandal magada, võid ära uppuda. Uppumine on aga veel kerge surm. Kuna põrand on suvalistest puukaigastest ning selle all kohe soo koos põneva floora ja faunaga… siis ärgatakse Allpool nii mõnigi kord üles selle peale kui soost “külla” tulnud elukas naaberkongis kerget õhtueinet võtab.  Ega tal pole kiiret, vaene vang röögib valust tunde kui tükkhaaval koletise suhu kaob.
     

    Saare vanglamaailm on lummav, raamatu esimene osa keskendubki sellele. Nii mõnigi kord jälle keerad mõne lehe tagasi ning loed üle. Jah, see on tegelikult äärmiselt kohutav karistusasutus kuid mis seal salata - Adrian Tchaikovsky oskab väga hästi sõnu seada ning inetus ja räigus on raamatulehtedel võluvad, kogu see kummaline maailm kisub endasse. Näiteks kuidas soost võetakse suurte kahvadega seda, mis sealt satub parasjagu tulema, keedetakse potis läbi ja ongi vangide jaoks söök olemas.
     

    Järgmine osa raamatust on Stefen Advani elu Shadrapari linnas, natukene õnneotsija maailma aga suures osas ülikoolielu. Ausalt üteldes jättis see üsna külmaks ning tekitas natuke küsimust, et milleks seda nüüd küll vaja oli? Eriti kuna oli kõrvuti suurepärase vangla-looga. Loo kujunemise mõttes oli tal oma iva küll aga ülesehitus ja olemus olid natuke hingetud.
     

    Edasi ongi juttu Stefen Advani erinevates eluetappidest, ei hakka väga rohkem detaili minema. Ütleme nii, et raamatu esimesed 130 lk on puhas kuld ning siis hakkab tulema “mitte väga põnevaid” osi ning vahele õnneks jälle huvitavamat osa. Mis kokkuvõttes poole peal tekitas raamat veidra tunde - oli tõeliselt hästi kirjutatud maailma aga siis tuleb vahele “seda teist” ning tekitab küsimuse, et miks see küll nende kaante vahel on? Tehniliselt hästi kirjutatud, oli teoorias huvitavalt välja mängitud - aga tee või tina, endaga ei haakinud kuidagi. Hoopis tekitas küsimuse, et mis selle eesmärk nüüd oli? Aga siis läks raamat jälle huvitavaks tagasi kuni finaalini välja. 
     

    Kokkuvõttes - ei kahetse absoluutselt lugemist aga kui võrrelda “Dogs of War”-iga siis on “koerteraamat” on peajagu üle. Kuid jällegi - paljalt juba raamatu esimese viiendiku pärast tasub lugeda. Ning tegelikult hakkab raamatu teises pooles pilt selginema ning kokkuvõttes sulgesin raamatu rahulolevalt. 
     

    Lugesin enne “Cage Of Soulsi” Stephen Kingi “The Standi”, kus gripilaadne viirus kiirelt Maa ära tühjendab. “Cage Of Souls” on mingis mõttes “The Standi” järg, vähemalt enda peas tekkis mõte, et kui Kingi raamatu lõpus inimkonna riismed üritasid jälle maailma hakata üles ehitama siis Adrian Tchaikovsky viib meid ajas tuhandeid aastaid edasi kus suurem osa maailmast areneb oma rada pidi ning inimkonna viimane killuke on küll natuke kasvanud aga kokkuvõttes siiski on järjekordselt väljasuremise piiril. Täitsa huvitav kuidas raamatud niimoodi teineteise sappa sattusid.
     

    Kui rääkida kuulsamate kirjanike ingliskeelsetest raamatutest (mitte tõlge vaid algupärand) siis on need mul olnud seni tehniliselt veatud. See raamat on aga mõnes mõttes üllatus kuna leidsin ühe komavea ja ühe tüpo. Need küll ei seganud, lihtsalt veider. 

    Teksti loeti eesti keeles

    Võtsin selle tellise ette kuna sobib imehästi praegusesse koroonamaailma, tegu on mõnes mõttes ühe korraliku käsiraamatuga teemal “milliseid vigu ei tohi pandeemia ohjeldamisel teha”. Žanriliselt kasutatakse silte horror, postapo, fantasy - ma ise ütleks, et tegemist on postapokalüptilise raamatuga kus on ka muid jooni. Ning ma ei väsi kordamast, et Stephen Kingi nimetamine õuduskuningaks on pehmelt üteldes vale, pigem on horror üks paljudest “pintslitest” mida ta kasutab. 



    “The Stand” on kirjutatud aastal 1975 (esimest korda ilmus 1978) ning on autori viies romaan. Mis on mõnes mõttes huvitav nüanss - kui praeguseks räägitakse kuidas King kirjutab ehk teinekordki liiga pikalt siis tollal olid ta varasemad raamatud olnud “tavalise” pikkusega. Ning siis äkki tuli selline mürakas…


    Raamatu pealkiri on pärit Bruce Springsteen’i palast “Jungleland”: 


    Tonight all is silence in the world


    As we take our stand


    Down in Jungleland


    Algne versioon raamatust oli ca 900 lehekülje kanti. Aastal 1988 võttis King ette ning kirjutas raamatu läbi ja üle, algsest trükiversioonist ca 400 lehekülge pikemaks, minu loetud ongi “complete and uncut” (“terviklik ja lõikamata”) versioon. Iva on siis selles, et algne versioon oleks olnud kirjastajate arvates tavamõõdus raamatutega võrreldes liiga kallis (kui oleks soovinud jätta hinna “tavaliseks”) sest lehekülgi ja “tinti” kulus ju märksa rohkem. Seega käiski King algmaterjalist karmide kääridega üle. Kümme aastat hiljem aga oli ta juba piisavalt kuulus ja mõjukas ning sai raamatu välja anda sellisena nagu just talle meeldis. Hilisema versiooni puhul on tegevus viidud tollasesse “kaasaega” - ehk siis toimubki aastal 1990.


    Raamat räägib sellest kuidas ühes Ameerika nurgas hakkab möllama tapjaviirus mille sümptomid on hämmastavalt sarnased kergetele ülemiste hingamisteede haigustele. Köha, nohu, palavik - no teate küll. Paha lugu on aga selles, et kui gripp on enamasti üsna ohutu siis konkreetne tõbi võtab kiirelt maha 99,9% protsenti inimkonnast. See protsent on natuke puusalt võetud, iva on selles, et nii mõnigi linn sureb paari nädalaga täiesti tühjaks, mõnes teises jääb mõni üksik hing ellu. Juttu tulebki väga erinevatest inimestest, natuke algusepoole nende taustast ning mida edasi seda rohkem viivad niidiotsad üle Ameerika kokku. Tegevus toimub siis jah USA’s aga taustal on tõbi tühjendanud terve maakera. Ei mingit turvalist, cozy catastrophe’t, inimkonna langus on kiire ja jõhker. Algusepoole on juttu viiruse tööst, hiljem sellest kuidas inimkonna riismed üritavad Ameerikas hakkama saada.


    Huvitav kuidas King oskab ikka lõpplahendusi leida. Kui üldiselt on liiga tihti kombeks panna lõppu eepilised lahingud, hull möll ja meeletu verevalamine siis Kingil on pigem kombeks kujutada kulgemist. Mõnikord on lõpus küll pöördeline sündmus aga see on nii mõnigi kord väga tagasihoidlik. St ei ole paatosest nõrguv tulevärk, pigem on midagi vaikselt nutikat. Ma ei ütle, et kas on ühte või teist, ei hakka spoilerdama. Küll aga on lõpupoole mitmed huvitavad arengud, mis panevad käsipõsakil mõtisklema, et: “Ahha, või siis nii, jajah muidugi võib ju minna ka nii.”


    Kingile tüüpiliselt on ta osanud välja otsida väga omamoodi tegelasi. Enda üks lemmikuid on väga terava vaimuga kurt-tumm noormees Nick Andros, kes suhtleb teistega kirjutamise teel. Ta ei kohta pikka aega mitte kedagi, mingil hetkel jääb mõtlema, et kas äkki ongi alles jäänud ainult temasugused, kurdid ja tummad? Ühel hetkel kohtub Nick aga ühe teise mehega (Tom Cullen). Nick on väga rõõmus, ulatab kohe teisele valmiskirjutatud paberitüki - Tom vaatab seda ja ulatab tagasi: “Tead mees, mul on ainult kolm klassi haridust. Isa võttis mu siis koolist ära.” Tom ongi vaimselt tugevalt alaarenenud ning äärmiselt heasüdamlik mehekolakas… mille peale Nick mõtleb, et tea kas ongi alles vaid erinevate puuetega inimesed? Teate, loed seda kõike, elad tegelaste mõttemaailma sisse ja ohkad - kohutav, kohutav. Mingil hetkel kisub raamat ka silma niiskeks kui juttu tuleb lastest.


    Või siis teismeline poiss, kes ei räägi, ainult uratab vahel, kui temaga rääkida siis ei olegi aru saada, kas ta mõistab ka rääkijat või mitte - kuid kelles on lähemal vaatamisel märksa rohkem peidus. Või siis vanem daam, kes aitab hädas mehepoegasid seatapul ning lõikab loomal kõri ropsti läbi niiet verd lendab igalepoole.


    Teoses on mitmeid mõtlemapanevad ja meeldejäävaid stseene. Näiteks on üle maailma igalpool nii vaikne, et kuuleb trükimasinat pooleteise miili peale. Niimoodi siis hoiab üks tüdruk teise ellujäänuga vahepeal sidet - läheb tänavale ja kuuleb kuidas teine inimene trükib.


    Kui rääkida hoiatustest siis on muuhulgas algusepoole terve peatükk stiilis "kodanik A aevastas, pühkis käeseljaga nina ning ulatas rahatähe kassiirile ja nakatas tema. Kassiir nakatas see päev nelikümmend inimest, läks õhtul sõpradega bridži mängima ja nakatas nemad. Bridžikaaslane läks õhtul kluppi ning nakatas seal enamuse..." Paneb ikka mõtlema küll.


    Muuhulgas on see esimene raamat kus Kingil figureerib tegelane nimega Randall Flagg. Tal on Kingi universumis palju nimesid ja erinevaid nägusid, tumeda torni sarjas on ta näiteks Walter o'Dim. Deemonlik üleloomuliku võimetega olend, kelle läheduses inimesed tunnevad meeletut hirmu, lihtsurelikud ei julge talle silma vaadata, magavad inimesed näevad verdtarretavaid hirmuunenägusid. Ta on üldistatuna üks inimkonna vastane, kes erinevates teostes kogub enda ümber erinevad heidikuid ning nende abiga külvab kurjust ja terrorit üle maa. Seda ka siin raamatus.


    King ise tahtis kirjutada midagi sarnast nagu “Sõrmuste isanda” - eepiline, laiahaardeline fantasy aga mis leiaks aset Ameerikas. Aga siis nägi ta saadet keemiasõjast, idee langes viljakale pinnasele ning idanes hoopis teine taim. Enda fantaasia-soovi väljakirjutamist alustas ta neli aastat hiljem “Laskuriga”. “The Stand”-is on vahepeal ka kohti mis vihjavad LOTRile kuna paljude tegelaste jaoks ongi elu peale esimest tõvehoogu üks suur reis, teekond avastamaks teisi ellujäänuid.


    Fun fact - Metallica pala ja albumi pealkiri “Ride the Lightning” on pärit siit raamatust (peatükist 24). Metallica kitarrist Kirk Hammett on pajatanud nii:


    “Kirk: I was the one who spotted the phrase ‘Ride the lightning’. It was when we were recording the first album, when we were staying the house of this guy named Gary Zefting. I was reading the book The Stand by Stephen King, waiting to do my parts, and I read that phrase. It stuck in my head, so I wrote it down and told James. He was, like, ‘Whoah, cool…’”


    Huvitav oli lugeda sellist laiahaardelist tükki. Kui jõudsin kuhugi kolmesajandale leheküljele siis mõtisklesin, et selle aja peale hakkavad muidu raamatud pigem otsa saama. Antud juhul oli aga tonn veel ees ootamas. Samuti võttis lugemine ajaliselt päris palju (20.03 - 02.04, kaks nädalat) - enda jaoks pole küll ingliskeeles lugemine probleemiks aga protsess võtab ikka sutsu kauem aega kui emakeeles. Seega keskeltläbi 100lk päevas. Vahele pikkisin ka ühe teise raamatu aga üldiselt oli paar nädalat mõnusat kuningamaailmas uitamist. See oli ikka päris äge kogemus, sellist tiitlit nagu “lemmikautor” ei taha küll ühelegi kirjanikule külge panna aga on mõned, kelle raamatud teevad hingele pai. Lisaks - see võib tunduda pisiasjana aga neljakohalised lehenumbrid mõjuvad hoopis teistmoodi… seda ülevat tunnet ei oskagi kuidagi seletada. Tea kuidas viiekohalistega on…


    Kui mahtudest rääkida siis tegelikult natuke imestan, et see on üks raamat, eriti kuna koosneb mitmest osast. Oleks võinud enda hinnangul vabalt olla näiteks kahest raamatust koosnev...diloogia? Või mis see sõna ka pole. Või isegi triloogia. Samas selline üks turske tükk pole ka paha, tegelikult on korralike telliste lugemine omaette maailm, mingil hetkel jõuab omamoodi zen kohale. Eks ta vahepeal mingil hetkel hakkas natuke õrnalt venima kui mingitsorti stabiilsus inimeste ellu hiilis. Ei hakka spoilerdama aga eks üldiselt on sellel kirjanikuhärral teinekord üht koma teist ikka varrukast tõmmata kui maailm liiga turvaliseks kisub.


    Kokkuvõttes - äärmiselt mõnus raamat.



    Teksti loeti inglise keeles

    Raamatu tegevus toimub Maaga väga sarnasel planeedil, Rendonil, planeet on naiste päralt. Tegelikult on kõik niivõrd sarnane Maaga, et autor peab kogu aeg rõhutama, et ei-ei, see pole Maa. Igaljuhul on mehed kui ebastabiilne element seal kokkukuivanud killuke, neid “peetakse” eraldi saarel ning lastakse vaid vahel range kontrolli all nädalaks naistega kokku. Loomulikult ei ole igal naisel seda õnne - tuleb olla sobivas vanuses (22-28), hea tervise juures ning omama kopsakat rahapakki. Ajastule omaselt ei ole raamatus mingit erootika, kogu kopuleerimise-faasist libisetakse sujuvalt üle - a la käsi puudutab kergelt kätt ja 9 kuud hiljem sünnib titt. Samas raamatus on kogu see armu-värk üldse teisejärguline.
     

    Esimene osa räägib sellest, kuidas teadlane (loomulikult naine) Pilar tahab magistriväitekirja "Meeste tundeelu kajastusi möödunud sajandite kirjanduses" jaoks saada kokku ühe meeskodanikuga, kelleks on siis Gert. Noorte vahel lööb lõõmama armastus ning nad soovivad hakata elama koos perekonnana, jääda peale seda nädalat kokku. Seda ennekuulmatut kuritegu hakkab menetlema Armastuse Kohus, Rahvastuskomisjoni Presiidium koguneb erakorralisele istungile. Edasi läheb järjest põnevamaks, sekkub Rendoni Oikumeenline Naiskogu ning hakatakse Erakorralise Suure Konsiiliumi istungil uurima konflikti Rendoni Teaduste Akadeemia ning Rendoni Rahvastikukomisjoni vahel.
     

    Idee tasandil on see kõik täitsa okei. Lisaks on esimene vasikas esimene vasikas. Lisaks polnud tollal ju tõupuhast algupärast ulmeromaani siinkandis väga palju kirjutatud. Kuid...
     

    … vahele üks tsitaat raamatust: “Ikkagi on tegemist teatud tendentside suvalise esiletõstmisega, utreerimisega, kusjuures täiesti efektiivselt toimivad regulatsiooniprotsessid on uurija vaateväljast lihtsalt eemale jäänud.”
     

    Kui minna lugemiskogemuse juurde siis see oli ikka täitsa kohutav. Ma lugesin ca 40lk esimest raamatut ära, siis hakkasin diagonaalis sirvima kuna autori stiil on kohutavalt puine, kantseliitlik ning tuim. Ma ise lootsin, et kui saab Pilari ja Gerdi kuriteokirjeldus läbi siis hakkab tulema huvitavam tulevärk, a la kohtukirjeldused või miks ka mitte teravmeelne sooteemaline targutamine. Aga hakkas tulema sellist Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee KK Poliitbüroo pleenumitüüpi kirjeldusi vaheldumisi piinliku filosofeerimisega. Endale meenus vägisi enda töökogemus suurfirmas, kus oli eraldi protsessijuhtimise osakond ja palju sarnaseid toetavaid rakukesi üle kogu masinavärgi kus inimesed said palka selle eest, et joonistasid kastikesi, tegid tuimi juhendeid kuidas käituda ning seda kõike pidid eesliinil erinevad klienditeenindajad kuidagi kliendiga suheldes nii kasutama, et oleks tõesti kasu heast plaanist mitte ei kukuks üks näotu masinavärk välja. Noh, me teame kõik mis tunne on olla suurfirma klient ja kui inimlik see suhtlus firmaga läbi klienditeenindaja meile tundub… No igaljuhul see raamat on lihtsalt hingetu. Ma isegi ei arva, et asi oleks eesti esimeses ulmeromaanis, pigem on (minu silmis) kirjanikke kellel ei õnnestu väga hästi see kirjutamise-värk, on raamatuid kus on hea idee ja kehv teostus. 
     

    Seega ma olen ühtepidi päri, et esimene vasikas ning vaatame seda konkreetse ajastu kontekstis. Aga teisalt vaata seda raamatu mis iganes nurga alt - eesti esimene ulmeromaan, NLiidu paroodia, psühholoogiline romaan - no ei leia mina väga positiivseid noote üheski vaatevinklis. See oli autori kolmas romaan, ta oli tollal juba neljakümnenda eluaasta ületanud seega kogemust võis ka olla.
     

    Aga tegelikult ma ei tahaks väga tümitamisse laskuda, see on liiga lihtne ja tegelikult üsna kasutu. Ma olen väga rahul, et selle teosega tutvusin kuna enda juuri tuleb tunda sest see, et teinekord on minevikus mõnevõrra piinlikke juhtumeid, on täiesti normaalne. Eriti kui vaadata kuhu eesti ulme on praeguseks välja jõudnud, kus mõnusalt loetavat kraami tuleb kogu aeg peale ja nii juba tükk aega - kusagilt pidi ju see kõik alguse saama. Seega müts maha ja kraaps minu poolt Henn-Kaarel Hellati ees.
     

    Muide (osundan wikit), “sõna "ulme" tõi eesti keelde väljendi "teaduslik fantastika" asemele ja teadusulme tähenduses Henn-Kaarel Hellat kirjutises "Ilukirjanduse põnevad provintsid" (Sirp ja Vasar, 18. september 1970, nr 38). Ajalehes Sirp ja Vasar pakuti teadusliku fantastika tähenduses ka teisi uudissõnu, millest tuntuim on "ruja".”

    Teksti loeti eesti keeles

    Laenan alustuseks raamatuga kaasaskäivat lõiku:

    “Thor Peterson on pseudonüüm. Autor ei ole algaja, ta on kirjutanud päris palju ja mitte ainult ilukirjandust. Ta hakkas seda lugu kirjutama oma tütrele, kui see oli 12. Tütar on vahepeal 24 saanud. Lähedased ei tahtnud mitte rahul olla, et juba tehtu igaveseks sahtlisse jääb; et sellest saab päris hea romaani, mida paljud naudinguga loeksid. Raamatus ei ole meelega peidetud autori stiili või tehtud muud hookus-pookust – eesmärk ei ole kunagi olnud vettpidav müstifikatsioon autori isikuga. Autori soov on kõigest ja ainult, et seda romaani loetaks puhtalt lehelt – et lugejat ei segaks tema senise loominguga seotud ootused.”

    Heakene küll, las siis (hetkel) autori tagasihoidlik isiksus olla.

     

    Raamat räägib peamiselt kolmest lapsest: Heldinist, Ustusest ja Valevist vanuses kümme kuni viisteist eluaastat. Nende teekond hakkab raamatu alguses peale Maalt, aga kiirelt liigutakse erinevate maailmade vahel, sest laste ja vanemate saatus on keeruline. Tegu on nimelt nõidadega, kelle kattevari ei kesta mugude seas lõputult - aga mitte nõidadega muinasjuttude mõistes. Igal lapsel on oma saatus ja oma tee, perekonna liikmete teed lahknevad juba üsna raamatu alguses. Raamatu sisust ongi natuke raske rääkida kellegi lugemisrõõmu rikkumata: raamatu oluline osa ongi tegevus, tulest, veest ja vasktorudest läbironimine, kus lõpus jälle harali otsad kenasti kokku sõlmitakse.

     

    Keeleliselt tehnilises mõttes on raamat puhas ja üsna veatu. Üks viperus jäi silma - leheküljel 46 on juttu tegelasest nimega Elter aga igalpool mujal on ta Eltel.

    Üks asi, mis jäi keelekasutuses silma - autor kirjeldab ebamäärasust veidralt. Massiliselt on kasutuses sõnad stiilis “mingit”, “kuidagi”, “miski”, “ilmselt”. Asi pole isegi selles, et need sõnad oleks head või halvad, aga nende abil loodud konstruktsioonid kõlavad vahel ebaloomulikult ja tuimalt. Eriti seetõttu, et kõrval on kohad, kus kõik käib väga täpselt - jäädakse viie minutiga magama (mis on veel isegi piisavalt ebamäärane ja samal ajal täpne) ja järgmises peatükis ärgates mõteldakse viis sekundit, kus ollakse (lk 164). Stiililiselt pole kumbki äärmus mõnus.

    See toob raamatu järgmise vastuolulise punkti juurde. Kohati valdab autor keelt, mõtet ja sõna väga nõtkelt, näiteks leheküljel 29 on selline lõik:

    „„Tule, mängime palli!”

    Valev tõstis pilgu raamatult ja silmitses mõne sekundi arvustavalt väikevenda. Neil oli viis aastat vahet ja millegipärast meenus talle kusagilt loetud lause, et see on neil suurim vanusevahe elus - et praegu on tegu tüütu pägarikuga, kes tahaks kah teha kõike seda, mida vanem vend teeb, aga ei jaksa veel kuidagi… Ja et ühel päeval on nad mõlemad täiskasvanud ja vend on üks vähestest inimestest, kellele saab alati ja tingimusteta igas olukorras loota...“

    No puhas kuld! Või kui minna aktsiooni maailma, siis peatükid 84 ja 86 on võrratud, Thor Peterson näitab neis enda tugevaimaid külgi.

    Aga siis tulevad jällegi puised ja kuidagi jõuga surutud osad ning kahjuks on neid rohkem kui mõnusaid.

    Lapsed on raamatu alguses lapsed, aga nad peavad kiirelt mehistuma ning ühtäkki ongi nii, et nad käituvad ja on nagu täiskasvanud. Jah, see saab tehniliselt niimoodi olla, nõuka-ajal räägiti küll ja küll kangelaslugusid pioneeridest, kes fašistidega võideldes sadadest meestest koosnevaid väeüksuseid juhtisid. Kui rääkida sedasorti karmides oludes kiirelt täiskasvanuks saamisest, siis seda tuleks minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt rahulikumalt välja joonistada, jätta aega ka tegelaste sisemaailma avamiseks. Me võime GRRMi saaga seebisust ju kohati kiruda, aga tegelikult see muudabki ta tegelased inimlikuks, annab võimaluse nendega suhestuda, kaasa mõtelda. Thor Petersonil paljud asjad lihtsalt juhtuvad. Ühes peatükis räägib laps “emme” ja järgmises tulistab nii, et ajutükid lendavad ja verd voolab ojadena. Tõsi, vahepeal on lause või paariga ka kirjas, kuidas tal sees keerab ja see kõik on ta jaoks raske - aga siis saab see kerge ebamugavus imekiirelt mööda.

    Mis muutub “Me kasvasime Maal” raamatus mingil hetkel ikka väga veidraks, on see, kuidas kõik tegelased olenemata vanusest ja soost räägivad pigem rämedalt nagu täiskasvanud mehed. Eks muidugi räägivad lapsed ka väga rõlgelt, aga siiski mõjuvad väljendid nagu “sitapoolne”, “perse” või “õhuvõngutamine” (rääkimise kontekstis) tiba häirivalt. Rääkimata sellest, et lapsed kasutavad vabalt sõnu nagu “arhetüüpne” (lk 117), “eufemism” (140), “kontekst” ja “käitumismuster” - jällegi, pole võimatu, aga mõjuvad nagu sadul sea seljas.

     

    Autor on loonud oma maailma, kus on erinevad riigid, rahvused, kohati on ka näiteid keeltest. See kõik on napilt üle kahesaja lehekülje peale mahutatud. Õnneks on raamatu lõpus küll spikker, aga minu arvates kippus see kõik natuke liiga kirjuks kiskuma. Austan autori eesmärki maailmaloomel, aga selle taustal kippus kogu muu “värk” natuke lahjaks jääma. Kolme peategelasega saab lugeja mingil hetkel natukenegi rohkem sõbraks, aga kõik muu on paberõhuke taust. Lisaks on nimevalik muidugi maitse asi, aga Thunkaf Köö, Matnus Eshenu Sgel Raksta-Eming ja eld Fenüon Ulžiir on vaid vähesed, mille puhul tundub, et äkki see vint on natuke üle keeratud. Eriti, kui sedasorti nimesid on õblukese raamatu peale üle saja (ma ei tee nalja, vaadake mu jutu lõpus olevat viidet). Üks näide ka kohatisest nimedega uputamisest (lk 170):

    „Valev hakkas nüüd juba tõepoolest vihastama. „Kuulge, ma ilmselt ei tea midagi olulist. Ma tean, et ma Olen Valev Illekeiu, Orfuka ohvitseri Vari Illekeiu poeg. Ma tean, et Õrfuka sai Krumpa lahingus Iüüa ja tema ellujäänud pooldajad põgenesid Sällalt. Ent see on kõik, mida ma tean. Ma tean, et Õrfuka vastane oli Tössin, kes on Sällaraa, aga võib-olla terve Sälla diktaator ja et seal pole olukord kiita ja et ta keerab sitta ka Riie seitsme mere ilmades ja mujalgi, kuhu ulatub. Ent mis tähendust on ühel sõjapõgeniku perel? Mida ma ei tea? Mis „majesteet"? Palun seleta see mulle ära, et ma ei arvaks, et see on rumal nali."“

     

    Kellele see raamat mõteldud on? Hoolimata noortest peategelastest siis pigem ikka vanematele. Kui aga mõtelda sisulise poole pealt, siis jätab natuke nõutuks. Jah, on ulme. On huvitavat maailma ja põnevaid tegelasi. Aga teostus… see pole isegi siiralt halb, siis oleks asi lihtsam. Piinlik lugu, aga pähe tuleb sõna “keskpärane”, pigem natuke kaldus lahjemate kirjandusteoste poole.

     

    Mulle tundub, et Petersonil on head kuiva püssirohtu küll, on väärt ideid ning madin on nauditav. Kui äkki panna kahasse kirjutama näiteks mõne “naistekaid” kirjutavad kirjanikuga? Minu arvates oleks see väärt eksperiment, sest Thor Petersoni kirjandus kipub välja kukkuma üsna korraliku “meestekana”, mis algusepoole on hillitsetum, justkui autor üritaks kirjutada midagi muud kui tavaliselt - aga siis murrab ikka tavapärane stiil välja. Kui aga lasta tegelaste osa kirjutada hoopis kellelgi teisel…? See oleks väärt proovimist. Minu arvates. Teise variandina on muidugi kasutada ära enda tugevaid külgi - igati kobedaid, stiilipuhtaid, mehiseid, verest ja higist tilkuvaid kaheksakümnendate Hollywoodi ulmemadina stiilis meestekaid võiks siit tulla küll ja küll. Loomulikult on hea, kui inimesed proovivad kirjutada ka tavapärasest erinevaid raamatuid – aga minu hinnangul praegune jutustus laste rasketest läbielamistest ei kukkunud just kõige paremini välja. Samas on see ju ka esimene vasikas..?

     



     

    Raamatu kohta on natuke rohkem võimalik vaadata siit - http://syndmustehorisont.veskimees.eu/raamat/me_kasvasime_maal Samuti näeb sealt raamatu esimest peatükki ning lõpus asuvat nimeregistrit.

    Natuke tuhnisin Internetis autori kohta. Nimelt on Thor Peterson peategelane Siim Veskimehe vahendatud anonüümse autori följetonides “Kuidas tehakse IT-d”. Samuti on Thor Peterson mitme Siim Veskimehe raamatute kaanepildi autor (näiteks "Pilvelinnuste ajastu langus" ja "Ennesõjaaegne kullakarva").
    ---------------------
    Arvustus ilmus algselt "Algernonis" - http://www.algernon.ee/node/1174

    Teksti loeti eesti keeles

    Antud raamatut vaadatakse-kiidetakse igalpool esmalt läbi naiskirjanduse prisma ning räägitakse kuidas Ladina-Ameerika noore põlvkonna kirjanike seas on järjest rohkem naisi. Ning siis mingil hetkel hakkab tulema ka juttu sisust. No igaljuhul on seda raamatut liigutatud nii õuduka, ulme kui psühholoogilise (lühi)romaani alla. Ning eks ta on ka kõike. Ning kui vaadata seda jutustust allegoorilises võtmes siis on tegemist hoopis ökoloogilisi muresid lahkava teosega. Või siis on palavikuõuduses jampsiva inimese haige hobuse unenägu.
     

    Samanta Schweblin on sündnud aastal 1978, tegemist on argentiinlasega, elab Saksamaal ning kirjutab hispaania keeles. Teda on tõlgitud enam kui kahekümnesse keelde. Väga palju on kiidetud just ta lühiproosat, ka “Nähtamatu niit” oli algselt lühijutt kuid autor leidis ühel hetkel, et võiks teema natuke pikemalt lahti kirjutada.
     

    Raamatus on kaks tähtsamat tegelast, täiskasvanud naine Amanda ning poiss David. Amanda on haiglas ning raamat on põhimõtteliselt nende vestlus, kus hoovad on Davidi käes, kes sunnib ja veenab Amandat meenutama miks ta tõbilasse sattus. Ning Amanda räägibki, ta jutt on katkendlik, hüplev, kohati meenutab sonimist. Tegevus toimub maailmas kus liigub ringi nähtamatu inimesi ja loomi hävitav mürk, eriti praeguste sündmuste taustal võiks ütelda, et viirus. Aga selles raamatus räägitakse mürgist, hiljem kirjutan, miks. Igaljuhul arvatakse, et kui olla inimesest “päästekaugusel” siis on võimalik haigestumise hetkel kiirelt tegutsedes tuua inimhing surmasuust tagasi. Kaasaegset meditsiooni ei usaldata, millel on raamatus ka mõnevõrra alust kuna näiteks ühele hingevaakuvale inimesele soovitatakse raviks päikesekreemi. Küll on aga abi meditsiini alternatiivi pakkuvatel ravitsejatel, kelle abiga saab haige hinge saata teise kehasse, millel on aga veel omad varjuküljed.
     

    Kui rääkida ridade vahel toimuvast siis Argentiinas peaks olema mure taimekaitsevahendite kasutamisega (või mürgitamisega, oleneb mis nurga alt vaadata). Kirjutan seepärast tingivas kõnevormis kuna pole ise kursis, viis minutit googeldamist tõi mõnevõrra esile küll selleteemalisi sõnavõtta ja uurimistöid. Igaljuhul räägib raamat katkenud rasedustest, nähtamatust mürgist, surevatest inimestest, väärarenguga lastest ning jama ajavatest meedikutest viitamaks taimekaitsevahendite liigohtra kasutamise kõrvalnähtudele.
     

    Eks ta oma olemuselt selline paras jamps ole :). St meenutab painajalikku õudusunenägu kus on raske eristada mis on tõene ja mis mitte. Ilma raamatu tausta teadmata jääb oluline osa sõnumist ebaselgeks seega ise soovitan natuke lugeda ja siis tagant tõlkija järelsõnast silmadega üle lasta. Mulle raamat kokkuvõttes täitsa meeldis, just sellises pikkuses. Tegu pole mitte mingil juhul žanriromaaniga, tõsised ulmehuvilised saavad ka petta. See on ühe raskelt haige naise ulm, nappide sõnadega kirja pandud meeleoluteos. 
     

    Raamatu pealkiri eesti keeles on “Nähtamatu niit”, ingliskeeles “Fever Dream” (“Palavikuunenägu”), originaalis “Distancia de rescate” (“Päästekaugus”). Otsisin veel - leedu keeles “Prieraišumo laisvė” (“Kiindumusvabadus” või midagi sarnast), portugali keeles “Distância de resgate” (“Päästekaugus”), araabia keeles “حمى الأحلام” (“Palavikuunenägu”). Viimased on mul küll masintõlke abil tulnud… aga igaljuhul on huvitav vaadata kuidas on tõlkijatel erinevat lähenemist. 

    Teksti loeti eesti keeles

    Ma ei ole nüüd 100 ja 1% kindel aga VIST ei ole seda raamatut varem lugenud. Omal ajal sai küll kõik sarnased odavad näppujäänud pehmekaanelised krimkad-põnevikud-ulmekad läbi loetud, lisaks on “Carrie” puhul veel taustal film - aga üldse on sellest kõigest 20+ aastat möödas. Seega tegelikult lugesin raamatut ikka üsna tühja koha pealt, mitte täitsa tabula rasa aga ega palju ka puudu polnud. Sest kõigest sellest olid meeles vaid üldine mulje ja paar võtmepööret.



    Raamat on kirjutatud aastal 1974 ning räägib elust aastal 1979. Lühidalt kokkuvõttes räägib see teos usuhullude perekonnas üleskasvanud noorest tüdrukust nimega Carrietta (Carrie) White, keda kiusatakse koolis igal sammul. Noorena on ta väga ilus aga teismelise ja noore tüdrukuna on ta ülekaaluline (kuna maandab pingeid söömisega), vinniline, kohmakas ja endasetõmbunud. Läbi elu on teda saatnud veidrad juhtumused kus tüdruku ümber on purunenud peeglid, taevast sajab kive, rattaga möödasõitev-sõimav poiss kukub äkki ümber ja saab tugevalt kriimustada. Ülesehitus on kohati nagu “tavaline” romaan, kohati tagasivaatavad lõigud teadusartiklitest ja intervjuudest, kus räägitakse “mis siis juhtus” ning uuritakse telekineesi. Telekinees on võime vaimujõul liigutada füüsilises ruumis objekte.


    Raju usklikkus ja koolikiusamine, meil siin on natuke raske olnud seda mõista. Eks religiooni asemel on igasugused pendlivennad ja soodatädid ning koolikiusamisele on ka hakatud järjest rohkem tähelepanu pöörama - seega äkki tänapäeval on raamat rohkem elulisem kui oli aastal 1997? Või 2020? Raske ütelda aga enda jaoks oli raamatus nii mõndagi tuttavat. Siin on juba selgelt näha noore kirjaniku (kirjutamise ajal 27 aastane) jooni, kus kajastab põletavat teemat läbi ulmeprisma, võtab Ameerika ühiskonnas tol hetkel põletava teema ning näitab seda läbi enda peas oleva kõverpeegli. “Carrie” on väga raju, eriti just lõpupoole kus linn ja lugeja külvatakse väga laiahaardelise vägivallapulmaga üle.


    Rääkides religioonihullusest siis täiesti omaette valdkond on White’de perekond. Isa, kes kannab tööjuures kaasas püstolit juhuks kui peaks antikristusega kohtuma. Või ema, kes kriiskab ja kratsib end veriseks kui naabritüdruk bikiinide väel päikest võtab. Carrie ise on kõigest sellest segaduses ning üritab kuidagi hakkama saada. Isegi siis kui ema teda ikka ja jälle karistuseks kappi kinni paneb.


    Või koolikiusamine kus enamvähem kõik karakterid on võikad ja kipuvad visandlikult must-valgeks kujunema. See pole enda silmis üldsegi halb kuna raamat on niigi samaaegselt nii naturalistlik ühiskonnapildike kui karm ulme, mille puhul polegi väga palju ruumi karakteriloomele kui vaadata ka lehekülgede arvu. Endale oleks meeldinud ka raamatu “tellislik” versioon kuna praegu on selline kiire amps mille loeb õhtuga läbi. See on tiba teine teema aga endale on Kingi mastaapne lähenemisviis hakanud jubedal kombel meeldima. Kunagi tundus ta stiil olevat vahutamine, praegu võtan mõnuga jälle mõne kaheksasaja-leheküljelise raamatu näppu ja naudin autori sõnaseadmisoskust ja teema põhjalikku läbikirjutamist. “Carrie” lakoonilisus pole ka halb, kellele ema, kellele tütar.



    Teksti loeti eesti keeles

    Selle raamatu järgi on tehtud ka suurepärane film, olen ise ilmselt kaks korda vaadanud. Mis omamoodi oli lugemise ajal algul nuhtluseks kuna film ja raamat on kohati päris sarnased. Jah, siin ja seal on erinevusi, film on mitmes mõttes lahjem, leebem, vaatajasõbralikum. Raamat pole karm horror aga nii mõnigi koht on paberil vürtsikam kui kinolinal. Samuti on raamatus läbiv filosoofiline alatoon mida filmist hästi ei mäleta.

    King avaldas raamatu jupiti kuue “lühijutuna” kummardusena mineviku suunas kus mingil hetkel niimoodi osasid raamatuid avaldatigi. Ehk siis odavate õhukeste paperbackidena, mis hoidsid pinget ülal ja panid järgmist osa raamatust ootama. Seega kokku on see küll kenasti romaan aga tehniliselt on tegu jutukoguga (mille jutte ükshaaval eraldiseisvana pole küll väga mõtet lugeda).

    Nagu Kingil ikka siis on siin palju koos - on õudukat, on tumedat fantasy’t, maagilist realismi, on... “lõunaosariikide gootit”(?) (“southern gothic”). Päeva lõpuks on see minu silmis Hea Raamat(tm).

    Raamat kulgeb läbi minategelase silmade, vanadekodus enda elu veeretav kunagine vangivalvur Paul Edgecombe. Enda memuaaridest räägib ta aastal 1996, põhitegevus toimub aastal 1932. Pealkiri “roheline miil” tuleneb “raskete” vangide kinnipidamisasutuse surmamõistetute osakonna põranda värvist, rohelisest linoleumist. Muide, kas keegi peale minu kirjutab selle sõna algul ära, siis vaatab seda “linuleomi”, “linaleumi”, mõtleb, et midagi ei klapi, googeldab, ohkab ja parandab? Kuidagi keeruline sõna…

    No igaljuhul on tegevus suuresti jah hukkamisele minevate vangide ja vangivalvurite elust. Tegelasi on erinevaid, vangidest on üks olulisemaid tohutu suur mehemürakas, tumedanahaline John Coffey. Nagu Coffey ise ütleb: “Like the drink, only not spelled the same.” Ega ta väga palju lugeda-kirjutada oskagi, samuti on kogu ta olemus selline… vähese haridusega vagase ja tasase inimese oma. Sümpaatne, heasüdamlik, nutab tihti, vaatab vestluspartnerile sügavalt silma aga samal ajal tundub, et ta pole nagu kohal. Ta ei tea eriti maailmast midagi (harimata lihttööline, noh) ning unustab kiirelt ära hiljuti juhtunud asjad. Kardab pimedat ning on väga rõõmus kui saab teada, et vanglas öösel ka mõned tuled põlevad.

    Miks selline inimene küll elektritooli ootab? Sest ta on (väidetavalt) vägistanud ja tapnud kaks väikest valget tüdrukut. Kui täpne olla siis perel kadusid kaks alaealist tüdrukut ära. Otsimisel leiti algul rängalt verine ala ning lõpuks kraavipervel nutta tihkuv Coffey (kes järjest kordas “I couldn’t help them!”, “Ma ei suutnud neid aidata!”) koos tüdrukute surnukehadega. Kolmekümnendad (taustal oli Suur Depressioon), lõunaosariigid, neeger - siin pole küsimust ka mis otsuse kohus langetas.

    Aga asjad pole nii lihtsad kui esialgu tundub. Siinkohas jätakski raamatu sisust rääkimise pooleli, eks ühtepidi on John Coffey üks oluline tegelane aga teistpidi on läbivaks jooneks hoopis minategelase elu vanadekodus. Või see kuidas on erinevad paralleelid oleviku ja mineviku vahel. Või siis Mr. Jingles, kes on üks eriti ummamuudu tegelinski. Kõige rohkem räägib raamat aga taaskord igavikulistel teemadel, omamoodi lugu kaasaegsest Jeesusest ning sellest kuidas inimesed ta risti löövad. Pea kaks aastatuhandet on aeg edasi läinud aga inimloom on endiselt sama loll ja tuhm.

    Raamatut lugedes tuli ühel hetkel meelde Alcatraz. See on siis San Franciscos lähedal olev saar millel oli kunagi samanimeline vangla. Praeguseks on seal muuseum, korra õnnestus endal seda külastada. See on väga ägedalt korda tehtud, säilitades samal ajal kogu omaaaegne õhustik (suleti 1963 aastal). Algselt oli see sõjaväevangla aga kujunes ümber siis selliseks kinnimajaks kuhu toodi need vangid kes mujal väga palju peavalu tekitasid. Igaljuhul on “The Green Mile” õhustikku seetõttu endal märksa parem ette kujutada, eriti kuna Alcatrazis on ka audiogiid, mille on sisse rääkinud seal omal ajal kinni istunud vangid. Taustaks veel omaaegsed vanglahelid - kui maailmas olukord jälle rahuneb ja on sinnakanti asja siis soovitan soojalt seda muuseumi külastada, on pagana põnev. Praegu seda raamatut lugedes elasin Alcatrazi külastuse veel korra vaimusilmas läbi.

    Kokkuvõtvalt selline mõnus King, mingil määral on ulmelisemat ja õudsamat poolt aga suures osas on see “tavaline” hea romaan, mis räägib oma loo. Võiks lausa ütelda, et turvaline lugemine. Mida lõpupoole raamat veereb seda märjemaks silma võtab, sabaots on ikka kohe päris kurb. Aga mitte lohutu või “kõik läheb allamäge” tüüpi kurbus, pigem “elu on vahel selline”.
     

    Ahjaa, raamatus on iga peatüki alguses ägedad Mark Geyeri illustratsioonid.

    Teksti loeti inglise keeles

    Etteruttavalt ja lühidalt - väga, väga eriline raamat. Mitte, et see raamat (tõupuhas) ulme oleks. Noh, ulme nagu draakonid ja võlurid ja päkapikud ja kosmoselaevad ja ajarännud ja postapo ja vampiirid ja... Siin raamatus on vaid näpuotsaga ulmet.

    Maagiline realism on midagi sellist, mida üks “trve kvlt” ulmefänn ei salli, ulmeks üldse ei pea. Eks see on tõsi, et žanripuhtuselt on maagiline realism tõesti miski piiripealne värk ning paljud inimesed ei teagi, et näiteks Marquezi “Sada aastat üksildust” on üks selle valla eredaimaid tähti. Nii mõnigi inimene, kes “ei mina küll ulmet ei loe!” on tegelikult maagilise realismiga tiiba ripsutanud.

    Mis on üldse maagiline realism, sellest on kirjutatud kilomeetrite kaupa, ei hakka seda siia ümber jutustama. Teet Kallas, Kafka, Süsskind, Baturin - kui olete neilt midagi lugenud siis võib-olla hakkab midagi aimduma. Unenäolisus, poeetilisus, raskesti mõistetav test, veidrad sündmused mis ei pruugi olla alati sirgelt ja selgelt tavaloogikaga seletatavad - noh, selline värk. Teet Kallase jutt “Öö neljandas mikrorajoonis” on üks enda suur-suur lemmik näiteks, mis muuhulgas ka sellesse kategooriasse sobib.

    Aga tegelikult tahtsin ma rääkida sorgost. Mis on üldse sorgo? Punane lausa. Harilik sorgo on kõrreline, silotaim. Kasvatatakse ka Eestis, rohkem on levinud Austraalias kuid ka Aafrikas, Aasias ja Indias. Meil siis on jah, silo jaoks aga mujal kasvatatakse teda ka tera tarvis. Terast saab ajada näiteks erinevaid kangeid rüüpeid, konkreetses raamatus on üheks läbivaks teemaks sorgoviin, mida joovad kõik, noortest kuni rasedateni välja.

    Raamat räägib ühe piirkonna hiinlaste elust läbi mitme põlve, märkimisväärne osa on Jaapani vastasel sõjal (1937-1945) ehk siis tegevus toimubki suures osas sõja ajal. Raamat on kirjutatud kõrvalseisja vormis, peamised tegelased on “isa”, “ema”, “vanaisa”, vahel on ka mina-vaatenurka. Ehk siis vormiliselt on päris omamoodi üles ehitatud. Lisaks on tegevus ajaliselt sassi aetud, vabalt võib olla nii, et üks lõik räägib ühest, teine teisest perioodist. See ei mõju kunstpunnitamisena, oh ei! Pigem ongi huvitav lugeda mittelineaarset testi.

    Igaljuhul jah, raamat on inimeste elust ning vorm on selline nagu kehval ajal ja sõjakoldes see on. Inimesi tapetakse, nülitakse, laibahunnikuid ründavad koerakarjad, koeri lastakse kümnete kaupa granaatidega õhku, jälle tapetakse. Ning igalpool on sorgo - sorgopõllule joostakse vainlase eest peitu, niisama kõndides on vahel jalge all sorgovõrsed. Sorgost tehakse putru ja juuakse peale sorgoviina. Kui saabus õhtu siis sahiseb sorgopõld vaikselt. Peategelane ongi see kõrreline, punast karva ja tihti verest tilkuv. Jah, see on kahtlemata üks õudsamaid raamatuid mida olen kunagi lugenud. Sest kuigi tegelased ei ole üks-ühele elust maha kirjutatud siis on olnud sarnaste saatustega mehed-naised-lapsed, on proovitud elus hakkama saada ning langetud sõjas. Kurb ja raske on see elu olnud, just väikese onu ja väikese tädi osa oli selles raamatus südantlõhestavalt kole.

    Autoril on kohati väga lihtne keelekasutus (küll mitte täitsa hemingwaylik). Kuna samal ajal on siiski tegu ju naturalismiga siis see ei sega absoluutselt. Lugeda on üsna lihtne - võinoh, sisu on karm ja kohati väga julm. Kui see ei sega siis läheb raamat ludinal. Samas on teisalt Yani keel väga ummamuudu, seda on jube raske seletada, lugege parem ise. Raske ütelda, mis osa on siin tõlkijal kuna originaaliga ei oska, ei suuda ju võrrelda. Aga igaljuhul on tulemus äärmiselt nauditav, olen idamaade kirjandust häbiväärselt vähe lugenud, see raamat on hea tellis loodetavasti kosuval vundamendil.

    Väga võimas tükk, selles pole küsimust ka. Enda jaoks on huvitav tõdeda, et kohati võivad mitmed teed ristuda (antud juhul on tegu maailmakirjanduse olulise verstapostiga, mis on otsapidi ka ulme), natuke liiga tihti kipub enda arvates “väärtkirjandus” olema kuiv ning nürivõitu. See siin aga on ehe ja toores (vbolla aitab kaasa ka see, et tegu on esikromaaniga), vastik ja huvitav, põnev ning kaasahaarav. Vorm on… naturaalne, ma ausalt üteldes sutsu imestan, et see sorgoraamat on niipalju kiita saanud, on ju tegu üsna äärmusliku teosega mitmes mõttes. Samas pole kogu see õudus eesmärk per se, tegu on vastupidi humaansust rõhutava teosega. Aga oi kui raske on teda kohati lugeda, üks hirmsamaid kohti oli see, kus tegelasena lipsas episoodiliselt sisse väike onu.

    Kusjuures raamatu lugemise ajal tekkis vägisi tahtmine järgi proovida, et mis maitsega siis sorgoviin on. Aga noh, kunagi Remarque triumfikaarega oli sama lugu, et lugemise ajal kogu aeg mõtlesin, et milline küll see kalvados on… olin tollal vist ca 12 ja seni on see õunabrändi järgi proovimata.

    Raamatu taga on tegelaste nimekiri pluss umbkaudne tegevuste kronoloogia. Ma soovitan natuke aega raamatut lugeda ning siis põgusalt ajatelge uurida - see pole tegelikult isegi hädavajalik aga aitab natuke tegevust paika sättida ja paremini mõista. Lisaks on veel tõlkija järelsõna, mis annab Mo Yani elust ja loomingust suurepärase ülevaate. Raamatu lõpetab Mo Yani kõne, mille ta pidas Nobeli kirjandusauhinna kättesaamisel. Ausalt, ma olen lummatud kui hea töö on Koolibri kirjastus teinud.

    Kõige lõpus jäin mõtlema, et kas olen üldse naturalismi varem lugenud? Igasugused Zola söekaevajad ja Steinbeckid on lugemata, samas praegu natuke netis tuulates jäi silma, et Jack Londoni “Ürgne kutse” pannakse naturalismi alla… no seda olen küll julgelt korda kümme lugenud ilma hetkegi mõtlemata, et tegu on tõesti ka elu tumedamat poolt kajastava raamatuga.

    Aga tõesti, lugege seda raamatut. See teeb teist parema inimese.

    Teksti loeti eesti keeles

    Raamat on algusepoolne selline… kuidas ma nüüd ütlengi, nagu “Õnne 13”. Mõtlen siis uimast väikelinna õhustikku, mida ühel hetkel rikub linna tulnud salapärane kaupmees Leland Gaunt. Või mis rikub - tal on poes kõigile midagi. Elvis Presley’le kuulunud päikeseprillid, rebasesaba või äärmiselt haruldane pesapalli-teemaline mängukaart - igal inimese jaoks on midagi erilist, midagi sellist, mida konkreetne isik väga-väga hindab (ning kõrvaltvaataja enamasti ära põlgab kui kasutu nipsasja). Gaunt teeb kõigiga hea meelega äri - aga raha teda ei huvita. Jah, vahel liigub ka rahatäht kauplejate vahel aga enamasti pakuvad kaupmehele huvi väikesed teened, kerged vingerpussid. Tahad seda Noa laevast pärit puutükki - aga palun! Aga lisaks nüüd mine nüüd ja tee üks pisitilluke vimka kindlale inimesele linnas. Täiesti tavaline ja ohutu, ja-jaa. Poesaksal on hingesügavusse piiluvad silmad ning meeletu sisendusjõud, inimesed sulavad ta käes nagu või ning pealegi - seda konkreetset vidinat on ju loomulikult vaja! Asjad on vajalikud nagu pealkirigi juba ütleb.  

    Ühe nurga alt on raamat Lihtsalt Üks Lugu (nagu enamus raamatuid). On keegi vähe kõhedusttekitav härrasmees, suurepärane niiditõmbaja, kes vaikselt salaplaani punub. Teisalt on küsimus, et kui tähtsad “asjad” meie jaoks on? Kui kaugele oleme nõus minema mingi eemalt vaadates kasutu nipsasja omamise nimel? Või kui on artriit pikka aega sin painanud - mis hinda oled nõus maksma kaelas rippuv amuleti eest, mis valu ära võtab? Ise-enesest on see lihtne allegooria läbi mille Kingi-härra meile järjekordset juttu pajatab - aga autor oskab järjekordselt võtta ette mõnes mõttes “ei midagi uut” pajatuse ja selle vormida äärmiselt põnevaks romaaniks.  

    Raamatu üks allhoovus ongi see, mida sõnad suudavad teha. Leland Gaunt vaatab sügavale silma, näeb su kõige varjatumaid ning piinlikumaid mõtteid, toob need esile ning inimesed murduvad krõks ja krõks ta käes. Sest igasuguseid nipsasju ON vaja! Ning tegelikult on läbi ulmeprisma juttu sellest kuidas me avame end lähedastele, sugulastele, sõpradele, armsamatele - ning kui mõni neist juhtub paras kaabakas olema, lurjus kes valdab peeni psühholoogilisi nõkse ning saadud usalduse meie endi vastu keerab - hõõh!  

    Lugemise ajal meenus kohati parun Taruk, kes oli samamoodi äärmiselt tugeva veenmisvõimega ning mõnevõrra deemonlik. Gaunt on vast tsipa rohkem saatanlike joontega kuid tunduvad samast puust kutid olevat.  

    Horror, õudus? Jah, niimoodi seda raamatut liigitatakse. Aga ma ei väsi kordamast, et Kingi looming pole reeglina miski lihtlabane õudukas, pigem on tal alati oma point mille ta alati kuidagi äraspidiselt krussi keerab ja selle lugejale naha alla surab. Ma ise ei liigitaks seda isegi õudukaks - jah, eks muidugi on mida edasi seda karmim ja õudsam see raamat. Mitte, et oleks ise kuidagi väga kalestunud, seda vast ka mitte - see raamat on pigem pinevusromaan. Mingil hetkel õrnalt isegi krimka. No oli ka õudsamaid hetki - aga seda kõike kokkuvõttes igati parajas koguses, andes kokku Lihtsalt Suurepärase Romaani(tm). Ning eks see, kuhu suunas autor raamatu viimase veerandi keerutab, kus ikka tõeline põrgu valla pääseb… no eks see on tegelikult ikka päris karm, milline loom inimeses pesitseb. Loom, mida kultuur, väärtused, keelud, eetika enamasti vaos hoiavad.  

    Lühidalt - suurepärane raamat. Mis veel huvitavam - sain ta täiesti tasuta. Sest need kõikse paremad asjad siin elus on ju tasuta. Jah, asjad… huvitav kas mind tegelikult osteti ka ära selle raamatuga? Kas lähen nüüd ka kuhugi vingerpussi mängima...

    Teksti loeti inglise keeles

    Raamat on “The Shining”-u järg (ilmunud eesti keeles kaks korda, esimene kord “Surmahotell” nime all, teinekord “Hiilgusena”).
     

    Kui sain teada, et raamatu järgi on film tulemas, siis otsustasin vaadata ära kõigepealt filmi ja hiljem lugeda raamatut kuna sedapidi on suurem tõenäosus, et emotsioon kerib järjest kõrgemaks. Noh, kuna üldiselt on raamatud paremad kui nende järgi tehtud filmid. Lühidalt - film meeldis. Raamat meeldis märksa rohkem, praegu on tunne, et peaks filmi üle vaatama sest ilmselt ei osanud paljusid detaile näha.
     

    Siin ja seal jäi filmi ülevaadetes silma fraas “keskpärase raamatu järgi tehtud suurepärane film”. Arvestades, et raamat on pigem kopsakamat tüüpi siis natuke kahtlen, kas ikka väitja on raamatut lugenud. Aga see selleks.
     

    Kui panen raamatu ja filmi kõrvuti siis on filmis tõepoolest mõned kohad raamatust, paras osa kattub üldises mõttes. Raamat on aga meeletult detailsem ning sügavam, seosed “Shining”-uga, Danny napsuvõtmise ajal tehtud lollused, mis teda aastaid hiljem rängalt painavad ja veel miljon suuremat ja väiksemat detaili - filmis on nad kas puudu või niivõrd põgusad, et neisse ei jõua süveneda. Mis on ka loogiline, film enda kahe ja poole tunniga jõuab vaid põgusalt edasi anda seda, mida kirjanik on pooletuhande leheküljega kirjeldanud.
     

    Raamat räägib üldjoontes Danny Torrance elust. Kui “The Shining”-us oli ta laps siis nüüdseks on ta saanud suureks meheks, joob nagu loom (sarnaselt isaga) ning liigub juhutöölt juhutööle, vahel ka seadusesilmaga konflikti sattudes. Mingil hetkel ta natuke taltub, jätab viinakuradiga hüvasti ning hakkab tööle ühes linnas väikse mängurongi “operaatorina” ning muuhulgas kasutab enda “hiilgust” (oskust inimesi lugeda) ära vanadekodus surevate “klientide” juures, koostöös kass Azziega. Ehk siis ta on kõrvalt vaadates äärmiselt suure empaatiavõimega hoolitsev inimene, kes elust lahkuvale kodanikule vaimset viimset võidmist pakub.
     

    Neid “hiilgavaid” inimesi on maailmas aga rohkem ning kõigil ei ole alati õilsad eesmärgid. Raamat ongi suures osas sellest, kuidas on omamoodi energiavampiirid, kes vajavad elus püsimiseks siis hiilgajate hiilgust. Ning kuidas Danny ja mõned ta abilised nendega rinda pistavad. Aga rohkem sisust ei räägiks, raamat on pealegi piisavalt kopsakas, et seda niikuinii siin mõne sõnaga edasi ei anna.
     

    Raamatu algusepoole on juttu sellest, kuidas Danny peale üheöösuhet viinauimas voodipartner Deenie rahakoti tühjaks teeb ning kuidas Deenie kaheksateistkuune laps Tommy sellele peale satub. See stseen on mitmes mõttes õudsalt häiriv (hetkel jätsin mõne detaili veel meelega välja), lugesin seda üsna napilt enne magamaminekut ning vähkresin suurema osa ööst omakorda kas just painajate käes aga… no keris ja keris see värk peas. Selles mõttes müts maha Stephen Kingi ees kuna lugejas nii tugeva emotsiooni loomine ongi põhjus, miks raamatuid loen. See, et emotsioon ei ole alati helge ning roosiline, on täiesti loogiline - on ju elus samamoodi väga erinevaid tahke. 
     

    Eraldi teema on AA, anonüümsete alkohoolikute oma. King teinud siin põhjaliku eeltöö (mis seal salata, eks on tal endalgi viinaviga küljes olnud) ning kujutab sõltlaste maailma detailselt ning huvitavalt.
     

    Ning see oli alles algus, raamat suudab väga mitmel moel naha alla pugeda. Isegi mitte tingimata samamoodi häirivalt aga on küll ja küll kohti kus kirjanikuhärra demonstreerib hämmastavat oskust kirjutada hingekriipivat pinevuskirjandust. Näiteks pilguheit Abra Stone elu esimestesse kuudesse kus laps nutab ja nutab tunde ning ei arstid, lapsevanemad ega vanavanem ei saa aru, ei mõista, ei oska aidata - see on kuidagi nii… õigesti kirja pandud, et hakka või ise ka lahinal nutma kuna beebil on raske ja valus. Samal ajal mõtled, et tegu on autoriga, kelle raamatuid lõdva käega “õudukateks” liigitatakse ning seetõttu ka lugemata jäetakse. Seesama autor aga suudab luua erakordselt elavaid pilte väga-väga erinevatel lõuenditel kasutades äärmiselt laia värvivalikut.
     

    Üks raamatu paljudest lõimedest ja allhoovustest on siit maailmast lahkumine, suremine. On see ju Dan Torrance üks tööülesandeid, hoida surejatel kätt ning teha viimsed hingetõmbed võimalikult murevabaks. Mingil hetkel hakkavad surma-mured kimbutama ka muidu pea surematuid The True Knot’i liikmeid ning see, kuidas nemad suremisega hakkama saavad… huvitav, huvitav on vaadata kuidas Stephen King seda teemat erinevates ühiskonnagruppides käsitleb.
     

    Kas see raamat on “The Shining”-u järg? St jah, loomulikult on, King ise kirjutas ju ta järjena. Aga kas TEGELIKULT ka on? See oleneb nüüd sellest, mis nurga alt vaadata. Kui “Hiilgus” on praeguseks juba õudusklassika, kus on õigeid nuppe vajutatud ning mida võib igatepidi tuua heaks näiteks suurepärasest kirjandusest siis “Doctor Sleep” on allakirjutanu arvates samuti äärmiselt hea raamat - aga ta on teise tonaalsuse ja rõhuasetustega. Seega ta on küll järg - aga see, et meeldib emb-kumb raamatutest ei tähenda, et teine ka meeldiks. Nad on siiski üsna erinevad, kus osad tegelased, kohad ja painajad jooksevad raamatust raamatusse. Aga olemuslikult on nad erinevad - ning endale see sobib hästi. Ei peagi olema lihtsalt mingi “versioon 2.0” või sama jutt uues kuues. Võibki kirjutada lugu edasi ja maailma hoopis teistpidi keerata. Nagu kirjanik ka raamatu järelsõnas kirjutab - tal endal tekkis ühel hetkel huvi, milline võiks “The Shining”-u Danny Torrance olla suure, täiskasvanud mehena. Noh, nüüd me siis teame.

    Teksti loeti inglise keeles

    Otsisin natuke netist aga ei leidnud autori kohta eriti midagi. Talt on ilmunud autoriraamatuid vähemalt neli tükki, lisaks on näiteks “Õudses Eestis” esindatud - aga see on ka kõik. Isegi fotot ei tuvasta kusagilt.

    Raamatus on kuraditosina jagu lühijutte, suurem osa erinev nö. “rahulik” õudus aga on ka rahvajuttude vaimust kantud klassikaliste muinasjuttude… kas just töötlusi aga igaljuhul kipuvad teemad, nõksud ja lahendused kuidagipidi tuttavad olema. Mitmed arvustajad ongi raamatule heitnud ette uute ideede puudumist - ma ei tahaks küll nüüd teemat laiali ajada aga kas viimase mõnesaja aasta jooksul on üldse midagi värsket loodud? Aga las see olla.

    Sinilaid on kõvasti näinud vaeva tausta loomisega. Jutud leiavad aset erinevates riikides ja ajajärkudes - ning kui ikka tegevus toimub eelmise sajandi neljakümnendatel Soomes siis on juttu ajaloost, selgelt joonistatakse üles kulissid ning alles siis liigub autor edasi põhilise juurde. Selles mõttes on tegu üsna ebatüüpilise “õudukaga”, pigem on tegu klassikalises vaimusjuttudega. Ning see pole üldsegi halb! Noh, umbes nagu on suusatamises klassikastiil või siis jazzis omad standardid. On reeglid paigas ning kui see lugejale ei meeldi - kahju küll.

    Kui rääkida eredamatest hetkedest siis kipuvad Eestiga mingil määral olevad jutud olema huvitavamad. Näiteks siis “Suursugused sugulased”, kus lõunamaa mees tuleb eelmise sajandis alguses Eestisse, tee on aga käänuline ja lumes mütates jõutakse veidrate sugulaste juurde. Või “Abielupaar Skroof”, kus taustal on Eesti ajalugu eelmise sajandi algusest kuni teise maailmasõjani. Väga lahe on lugeda kuidas tegelane ühel hetkel mööda ajalootruusid Tallinna tänavaid seikleb.

    Keelekasutus on Sinilaiul pea perfektne, üldse oskab ta kirjutada. Nagu enne mainisin siis on raamatu olemus klassikaline - autor tõesti valdab sellist ilusat ja mõnusat keelt, mis tingimata ei üllata millegagi aga pole ka igav või nüri.

     
    Väike tore raamat mis langes Haapsalu kaltsukas täiesti juhuslikult 50 sendi eest näppu.
    Teksti loeti eesti keeles

    Pavel Vežinovi kodanikunimi oli Nikola Gugov, bulgaaria keeles Павел Вежинов, Никола Делчев Гугов (9. november 1914 – 21. detsember 1983). Õppis filosoofiat, töötas ajakirjaniku ja filmistsenaristina, Teise Maailmasõja ajal oli ajakirja Frontovak (“Фронтовак”) rindekorrespondent ja peatoimetaja. Oma sõjakogemustest on ta kirjutanud raamatutest  “Златан” (“Zlatan”) and “Втора рота” (“Teine rood” vast, mu bulgaaria keel pole kõige tugevam).   

    Eesti keeles on ilmunud talt veel “Juhtum Vaiksel tänaval”(1965), “Öösel valgetel hobustel” (1984) ja “Kaalud” (1992). Netis natuke ringi vaadates jäi silma, et peaks olema üks esimesi Bulgaaria autoreid, kes kasutas enda teostes ulmelisi elemente. Kusjuures “Barjäär” on saanud Bulgaarias Dimitrovi auhinna.    

    “Barjäär” on olemuselt ilmselt kõige rohkem psüholoogiline jutustus, millel on ka kerge ulmegarneering. Räägib läbi minategelase Antoni silmade, Antoni, oma eluga natuke puntras ning naise poolt mahajäetud vanem helilooja, kes kohtub Sofia ööelus noore tüdruku Doroteaga. Ka Dorotea on omamoodi taustaga, keerulisest perekonnast pärit, mitmes mõttes (lähi)sugulaste poolt ahistatud. Dorotea “elabki” vaimuhaiglas, ühel hetkel kolib ta aga Antoni juurde. Suhe on selline… viisakas, ei ole siin mingit “Lolita” (kuigi ega Dorotea on niiehknaa napilt täisealine) stiilis seksuaalsusest nõretamist, üldse on kõik viisakas, noh. Edasine ongi kahe inimese lugu, vahel on ka natuke kõrvalt näha Antoni eksnaist, keda kujutatakse üsna tumedates toonides.  

    Ühel hetkel selgub, et Doroteal on mõned oskused, mida teadus ei suuda mingil viisil seletada. Siin tuleb ka mängu raamatu pealkiri kuna Antoni ei suuda osade nüanssidega hästi leppida, mis viib ühel hetkel ka raamatu lõpplahenduseni. Kui muidu oli raamat mõnuga loetav siis enda silmis oli autori valitud lõpp liiga tugevalt oma ajastu pitsriga ning ei meeldinud ab-so-luut-selt.  

    Mõnes mõttes tüüpiline Loomingu raamatukogu teos, selline mitmes mõttes teistmoodi aga päeva lõpuks korralik ja tugev tükk. Nagu enne ütlesin - see on pigem psühholoogiline jutustus kus ulme on vaid detail, millega näidatakse hoopis muud, näidatakse inimese avatust, julgust senitundmatu ja võõra (mõtte)maailmaga rinda pista.    

     

    Teksti loeti eesti keeles