Oh jah, neid aegu ammuseid. Mäletan, et olin jummala õnnelik, kui kuskil 1972 aastal antivariaadi...
Oh jah, neid aegu ammuseid. Mäletan, et olin jummala õnnelik, kui kuskil 1972 aastal antivariaadist Tallinnas õnnestus osta ingliskeelne raamat, mille vahelehtedel olid kaadrid filmist. Lugejat minust tookord ei saanud, kooli inglise keele tase oli masendav. Müüsin müni aasta hiljem raamatu uuesti ära. Unistus oli näha filmi. Nüüd olen vana mees ja mõlemad tehtud, nii film vaadatud, kui raamat loetud. Super vaimustuses pole kumbastki, aga 4 on mõlemad väärt.
Half Past Human on düstoopialik ulmelugu. Teos kujutab ette tulevikku, kus praeguse tühise seitsm...
Half Past Human on düstoopialik ulmelugu. Teos kujutab ette tulevikku, kus praeguse tühise seitsme miljardi asemel on inimkonna hulk jõudnud kolme triljonini. Selleks, et sellise hulga eksistents võimalik oleks, on tehtud radikaalseid muutusi. Kogu Maa biosfäär on kohandatud taimse toidu tootmiseks (ebaefektiivsed loomad on ammu kadunud) ning inimesed on põllumaa kokkuhoiu huvides surutud sügavatesse maa-alustesse šahtlinnadesse, mida kutsutakse Pesadeks.
Selleks, et sellistes massides elamine võimalik oleks, on Pesade inimesi aja jooksul geenimanipulatsioonidega töödeldud, et loomupärast agressiivsust vähendada. Tulemuseks on aga ka uudishimu ja algatusvõime langus, mitmed füsioloogilised muutused peale selle. Siiski elab maapinnal veel käputäis algseid inimesi, kuid kuna Pesade elanikud peavad neid kahjuriteks, kütitakse neid kui loomi ja nad peavad hakkama saama kiviaegse tehnoloogiaga.
Lugu jälgib peamiselt kahe peategelase, Tinkeri ja Mosese tegevust, kui erinevad põhjused sunnivad neid Pesast põgenema ning kuidagi maapinnal hakkama saama. Lisaks aga sekkub maapealsesse tegevusse ka salapärane robot, kellel tundub olevat mingi oma eesmärk...
Ma pean ütlema, et see selle raamatu lugemine oli üsna vastuoluline kogemus. Autorit peab tunnustama selle eest, et ta võttis mingil ajal oluliseks teemaks olnud ülerahvastuse-hirmu ja keeras selle oma töös nii täielikult maksimumi kui võimalik. Kolm triljonit on täiesti kujuteldamatult suur number (hetkel on näiteks kogu maailmas umbes niipalju puid, kui viiteid uskuda).
Samuti on autor näinud päris palju vaeva bioloogia ja füsioloogia teemadega, mida pikalt lahatakse. Tema taust arstiteaduses on hästi märgata, kuigi tema omapärane stiil kasutada maksimaalselt meditsiinilist erialasõnavara absoluutselt kõigest rääkides hakkab mingil hetkel tüütama.
Samas, kui maailma ülesehitus on huvitav, siis suurem osa raamatu reaalsest tegevusest oli üsna sisutühi. Maapealsete kiviaja-inimeste vastandamine maa-alustele Pesa elanikele tundus üsna kulunud võttena, keskendumine ainult Pesa elule oleks minu arvates tulemust palju parandanud. Lõpplahendus (mis oli roboti salaplaaniga seotud) oli üsna ettenähtav ja lame.
Selle teose tõmbabki minu jaoks üsna napilt positiivsele poolele ainult maailmaehitus. Tegemist ei ole labase düstoopiaga, vaid läbimõeldud ja suhteliselt heatahtliku süsteemiga, mis püüab lihtsalt kolmele triljonile inimesele piiratud tingimustes maksimaalselt heaolu pakkuda. Õudust tekitab siin peamiselt meie praeguse elu kaugus sellest ning mõned loogilised tabuteemad (näiteks institutsionaliseeritud lapsetapp ja kannibalism).
"Tulevase maailma pale" on kummalise ülesehitusega raamat, jäädes kuhugi ilukirjandusliku proosa ...
"Tulevase maailma pale" on kummalise ülesehitusega raamat, jäädes kuhugi ilukirjandusliku proosa ja futuroloogilise esseistika vahepeale. Dialooge ja muud ilukirjandusele omast on siin vähe, küll aga on siin rohkelt tulevikuajaloo kirjeldusi ning peatükkide kaupa ühiskonna ja ajalooteemalist targutamist. Paljude ulmefännide jaoks seostub see raamat ilmselt klassikalise Briti ulmefilmiga Things to Come, ent filmi näinutel ei tasu selle põhjal raamatule ootusi seada, tegu on üsna erinevas võtmes teostatud asjadega. "Tulevase maailma palge" raamjutustus on üsna ilukirjanduslik. Wellsi alter ego kätte on sattunud äsjasurnud diplomaat Philip Raveni "unenäoraamat", mille too on kirja pannud unesnähtud tulevikust pärineva ajalooõpiku põhjal ja milles on kirjeldatud inimkonna ajalugu järgneva 173 aasta (1933-2106) jooksul. Raveni kirjapandi moodustabki "Tulevase maailma palge" teksti põhiosa. Aastakümnete pikkuseks veniv Suur Majanduskriis (mis raamatu ilmumise ajal 1933. aastal veel vaibunud polnud), apokalüptiliste tagajärgedega tulevikusõda koos rohke mürkgaasi kasutamisega, tsivilisatsiooni kokkuvarisemine ja sotsialistlik-utopistliku tulevikukorra ning "moodsa riigi" sünd tänu postapokalüptilise maailma taevalaotusi valitsevale "lendurite diktatuurile"... Kui nii tuntud kirjanik nagu Wells on kirjutanud nii põhjaliku ja mastaapse tulevikuteemalise raamatu, nagu "Tulevase maailma pale" seda on, ent see raamat on sellest hoolimata ulmelugejate seas nii vähetuntud, siis peab sel vähetuntusel loogiliselt võttes mingi põhjus olema. Kahjuks see põhjus ka eksisteerib: enamiku raamatust võtab enda alla tüütu ajast-ja arust sotsialistlik-utopistlik targutamine, mida lugeda on umbes sama põnev kui nõukogudeaegse "ideoloogilise kirjanduse" igavamat osa. Üksikud ilukirjanduse võtmes kirjapandud poeetilised kirjeldused postapkalüptilisest tulevikumaailmast seda muljet ei päästa ja kokkuvõttes on tegu üsna vaevaliselt seeditava lugemiskraamiga.
Mant tõmbas mu osavasti „lõksu“ – Ats, Helina ja kassipoeg – no mis saaks sellise kenakese alguse...
Mant tõmbas mu osavasti „lõksu“ – Ats, Helina ja kassipoeg – no mis saaks sellise kenakese alguse juures valesti minna. Ja kui siis veel Atsi sõbraliku olemise pealt „mask maha langeb“, on intriig ka õhku visatud. Ja oh seda üllatust – korraga sattun kokku meenutusega vanast tuttavast – deemon Pasdefist, keda tutvustati loos „Ärge avage kirste“. Ma olen juba autoril nö peos ja loen põnevusega edasi, mis möll siis nüüd lahti peaks minema?
Noh – kapitäis karpe kassidega, kuse- ja laibalehka on siin omajagu. Natuke maagiat kah. Ilmselt ei ole see lugu sobilik nõrganärvilistele ja kassiarmastajatele...
Lugu siis sellest, kuidas Ats peab võitu saama järjekordsest deemonist. Ja mõni üllatus on samuti varuks. Nagu Mandile kombeks: kui juba jalg on gaasipedaalile vajutatud, siis surutakse see kasvõi läbi põranda, võidukalt lõpuni välja. Hullu moodi tahaks viriseda, aga eriti ei oskagi... Noh – sarnaselt looga „Ärge avage kirste“ on deemonile mingi jabur nimi välja mõeldud – Sooru, kõlab ka poole kohaga nagu mingi räämas kõutsi hellitusnimi, mitte miski vägeva ja ohtliku deemon-eluka aukartustäratav nimi. Ja nüüd on juba see tunne, et olen lugenud kangelase saamislugu (eelmine oli justkui eellugu), millele nüüd peaks siis järgnema seriaal „Ats ja Helina – maavillased deemonikütid“ või midagi sellest repertuaarist.
PS. Ma olen ilmselgelt koerainimene... Aga midagi on nendes viimase aja kassilugudes :D
Sihuke paraja kiiksuga jutt. Lihtsam on ilmselt öelda, millega ma rahul ei ole. Ei ole rahul sell...
Sihuke paraja kiiksuga jutt. Lihtsam on ilmselt öelda, millega ma rahul ei ole. Ei ole rahul sellega, et jutt on läbivalt selline natuke umbmäärane, muudkui vihjab ja vihjab. Esimeste lõikude juures balansseerin parasjagu sellel piiril, et kas mittemeeldimine on nii suur, et jätan pooleli või pole veel päris nii suur ja loen edasi. Siis kuskil umbes kolmandiku peal enam ei taha pooleli jätta – huvitav hakkas. Nii lühikese jutu puhul võiks huvitav hakata esimestest lausetest peale. Ja noh – ausaltöeldes pettis autor mind päris hästi ära. Selle eest plusspunktid. Ma ei saa ilma liigselt sisu ja üllatust reetmata rohkemat öelda, kuid ma tõesti ei arvanud, et siin on see lugu jälle siis. Ja siis veel teist korda pettis autor mind ka ära – ehk siis mina sain kaks üllatust.
Spoilerdamata on suht-koht raske midagi sisust rääkida. Lugema peaks. Aga olgu siis öeldud niipaljukest, et tegemist on jutuga, mis antakte edasi ühe neljajalgse eluka perspektiivist. Aga mitte ainult.
„Kelle kehas“ on krimiõudukas. See oli üks esimesi lugusid, mida jutuvõistluse töödest lugesin ja...
„Kelle kehas“ on krimiõudukas. See oli üks esimesi lugusid, mida jutuvõistluse töödest lugesin ja esimesi, mille juures tekkis tunne, et sooh – võibolla ei olegi see lugemine nii lootusetult jube töö kui ma kartsin? (Hirmud olid suured ja seejärel positiivne emotsioon suur ja üldse palju suuri tundeid ja palju sõnu jne.) Minu meelest on see päris nutikas jutt, kus võibolla õige veidi-veidi jääb vajaka keskse idee nö töömehhanismi selgitustest. Kõik on lihtsalt nii seepärast, et autorile tundus nii õige ja hea. Seda võib ka nii vaadelda, et vähe ulmet, rohkelt sürrealismi.
Hästi teravalt tahaks kritiseerida kaht nüanssi tekstis – esiteks 4-promillise joobega ei kakle keegi enam niiväga. Olgu, ulmeloos pole võimatu, et see kuulub mingi X-faktori hulka, psiivõime kui soovite. Aga siis tuleks sellele tegurile mingi kaalukeel anda. Kui see tähistab lihtsalt „maani täis“ seisundit, siis on autor lubanud endale kahetsusväärse libastumise. Teine teema on puhtalt keeleline, mis õnneks on Reaktori keeletoimetuse kangelasliku töö tulemusel likvideeritud. Originaalis oli siin tekstis ’seeriamõrvar’ mitte ’sarimõrvar’. Samuti oli tundmatu naise asemel kasutatud väljendit Jane Doe. See, et ma need konkreetsed näited keelekasutusest välja otsin, ei ole mitte autori hurjutamiseks (minupoolest vt lõpust punktiskoori tekstile kui tunned, et ma vajan rehabiliteerimist), vaid on õppekoht. Need kaks terminit on näited eestikeelsest lugemispeetusest koosmõjus Hollywoodi toodangu üledoosiga. Ja keeletoimetajad on kusjuures mulle öelnud, et ma puistan uljalt anglitsisme (ma ise enamasti ei saa sellest aru, sest eesti keeles sõnade järjekord ju tähtis pole eriti, eksole) ja teistes kohtades olen pidanud võtma teadmiseks kriitika, et mu jutt on nagu filmistsenaarium või väga filmilik. Selle välja toomise mõte on illustreerida asjaolu, et ma pole ise midagi „puhas poiss“ selles samas keelereostamises, mida siin kritiseerin; tegemist on meie kultuurmaastikku rängalt laastava epideemiaga, mis – väikerahva staatust arvestades – on ajalooline paratamatus, millega võitlemiseks võibolla väga palju vahendeid polegi...
Vaatan oma märkmeid kevadise lugemise ajast ja sealt leian: lõpus oleks ikkagi veidi tahtnud mingitki selgitust, kuidas see kõik toimida võiks – olgu või mingit demonoloogiat või kvantvärki või tont-teab-mis-parateadust. Hetkel on jutt täitsa hea, meeleolukas, ilma liigse ballastita, kuid kõik on lihtsalt nii nagu on, sest autor arvab sedasi hea olevat. Sürreaalne on see lugu pigemini, mitte ulme.
Õudusjutt ühest kirikust päästetud preestri käes olnud kirstust välja pääsenud kurjast vaimust ja...
Õudusjutt ühest kirikust päästetud preestri käes olnud kirstust välja pääsenud kurjast vaimust ja mis kõik edasi sai… Tänavale omaselt tempokas jutt, ei mingit ülearust möla, kõik käib siuh-säuhh, pika sammuga ja lugejale ei anta õieti korraks hingegi tõmmata.
Mida heidaks tekstile ette? Alustuseks deemoni nimi Pasdefi – Eestimaises setingus jutu puhul oodanuks kasvõi midagi kodukootut. Ei suuda mina sellest mingit tähendust välja lugeda. Aga deemonite nimed reeglina ikka tähendavad midagi. Nõid korra justkui vihjab, et Pasdefi tähendab „kurja saatust“, aga no ei saa mina aru, mispidi eesti, vene, ladina või mõnes surimuri-keeles Pasdef võrduks kurja saatusega. Ja siis tegelikult ilmselt keeletoimetuslik probleem – on’s see nimi siis Pasdef või Pasdefi? Kohati jääb mulje, et nimetavas käändes käivad tekstist läbi mõlemad. Siis kõik see triangel-aktsioon, mis seal toimub… Väga lihtsalt käib kõik see deemoniga võitlus neil. Korraks ka ei tekki tunnet, et asi on jama, peategelased ehk ei pääsegi. Ja ausalt öeldes – Ivo on ikka üks rõlge molkus küll kui saadab deemoni oma paarimehele kraesse. Sealt maalt on mul raske talle kaasa elada. Leian end lootmas, et tegelikult saaks ta ise täpselt seda, mida teisele korraldas. Mis hea pärast peaks tema pääsema? Et kui tahab olla õudusjutt, siis happy end ei sobi mingist asendist.
Veel häiris mind see, et suur osa dialoogist ei sisaldanud viiteid sellele, kes mida ütles. Nõus – see muudaks teksti natuke aeglasemaks, kohmakamaks. Aga võimalik, et ka kiirustamisega üle pingutamine tekitabki pigem sellise B-kategooria madina mulje – õudus mõjukski õudsemalt kui antaks aega atra sättida, krutitaks pinget, loodaks õhustikku, oleks pöördeid ja ootamatu lõpplahendus jne.
Arusaadavalt on tegemist kohendatud tekstiga kuskilt kaugminevikust, aga kui juba hakata vana asja meelde tuletama, siis selleks, et lugejale silmad pähe jääks, võiks natuke rohkem 21.sajandisse seda lugu tuua.
Lugu, mida ma kvalifitseeriksin kui sotsiaalset satiiri. Samuti võiks seda lahterdada nn tuumapun...
Lugu, mida ma kvalifitseeriksin kui sotsiaalset satiiri. Samuti võiks seda lahterdada nn tuumapungiks. Perekond sõidab Californiast New Yorki muuseumi külastama. Ees ootab üllatus. Lühike, hoogne tekst, natuke anekdoodi tunnustega. Kuigi kui tõsiselt järele mõelda, siis on see vägagi sünge ja morbiidne maailm, mis lugejani tuuakse.
See anekdootlikkus ja mingi kohati täiesti ajuvaba (ülevõlli) jantimise kokku kirjutamine on Joel Jansi loomingus (niipaljukest kui ma seda lugenud olen) üks kandvamaid elemente. Head ja lahedat nalja on raske kokku kirjutada – seda toredam, kui see õnnestub. Jüri Kallase osalus-määra ei oska välja destilleerida, mitte et peakski. Küllap autorid jagavad tunnustuse kahepeale ilusti, sõbralikult ära.
Kui millegi kallal üldse iriseda tahaks, siis ikka jätkuvalt selle üle, et heade lugude juures on kange tahtmine maailm-ja-mõnda teemal rohkem saada, kui pakutakse.
Tuleb tunnustada autori püüdlust jutustada suure ambitsiooniga pikka lugu. 12+ tuhat sõna ja Reak...
Tuleb tunnustada autori püüdlust jutustada suure ambitsiooniga pikka lugu. 12+ tuhat sõna ja Reaktori versioonis on veel mõnisada lisandunud. Lugu ise on siis sellest, kuidas inimkonnal on tekkinud kontakt võõrtsivilisatsiooniga kosmosest ja toimub esimene ekspeditsioon nende võõraste kodumaailma.
Esimene emotsioon on, et mis tõeliselt nõme pealkiri on jutule pandud. Ei teagi, miks see nii mõjub... Lihtsalt. Mina ei suuda teksti sisusse niivõrd süüvida, et ma selle tähenduslikkusest aru saaksin – isegi arvestades, et märksõna käib jutust läbi.
Jutt on suht ladusalt kirjutatud. Võibolla õige veidi on selline venitamise maik man, kuidagi intensiivsem või tempokam oleks parem. Minu mõte võistlustöö lugemise aja oli: tasuks üle vaadata selle mõttega, kas saab midagi välja visata, mis päriselt oluline pole. Paraku väidab minu tekstiredaktor, et jutu algusesse on Reaktori versioonis tublisti sõnu lisatud ehk siis tempot on veelgi maha krutitud. ·Faktidest – on Amazonase jõgi ja on selle piirkonna geograafiline nimetus Amasoonia. Ei ole sellist asja nagu „vihmapilved Amazoni kohal“. Kui just ei peeta silmas sellenimelise firma peakorterit – kontekst siiski välistab selle võimaluse.
Omaette küsimus on, kas kontaktist maavälise eluga õnnestuks parima tahtmisegi korral vaikida mitu aastat...? Asjaolu, et Wikileaksid jmt pole suutnud senimaani paljastada mingit valitsuste vandenõud reptiilsete tulnukatega koostöö varjamisest viitab minu meelest eeskätt sellele, et taolist vandenõud lihtsalt pole olemas. Antud teemal kõige usutavam põnevus/ulmejutt keskenduks eeskätt sellele, kuidas vandenõu paljastatakse.
Välise nimel Jõur võiks olla ka mingi tähendus. (Hea küsimus üldse – miks ’välised’, mitte lihtsalt ’tulnukad’?) Point selles, et hetkel kõlab see väga eestipäraselt – aga miks peaks? Lihtsalt tingituna autori suvast ja/või suutmatusest midagi teistsugust välja mõelda? Samas on autor näiteks võtnud vaevaks estronaudi olemasolu selgitada – see ei ole asi iseenesest, vaid asi loogilise põhjusega. ·Kirstu pardal oleva pommi teema kipub veidi võssa kiskuma – esiteks, miks pidanuks Jõur sellest teadma ja delikaatselt vaikima? See oli selge usaldamatuse tunnus. Teiseks – mehhaaniline süütemehhanism kõlab ikka tõsise arhaismina. Olgu siis juba 'päästik' – praegu mõtlen lugedes mustast ümarast kerast, mille ühest otsast vaatab välja süütenöör ja siis paneb Road Runner sellele tule otsa, et Koiott õhku lasta...
Tegelikult on esimene ca 1/2 jutust üks suur infodump ja midagi õieti ei toimu.
Nii pika teksti puhul oleks juba peatükkideks jagamisest abi. See on muidugi minu täiesti personaalne kiiks – on ju terveid kõrgelt tunnustatud romaanegi, mille struktuuris pole peatükkidest ja osadest halligi.
Kogu see Oliveri kõhklus, mis neist saab kui nad Väliste kodumaailma jõuavad, ei mõju veenvalt. Iga intelligentne tsivilisatsioon, mis saadab välja uurimisjaamu, annaks nende "piloodile" ka mingisugusedki volitused terviku eest kõnelemiseks. Vastasel juhul poleks kontaktil ju suur mõtetki... Või noh, mingil hetkel tundus see teema kuidagi totter. Täiesti lambist mainitakse teksti keskpaigas, et kuskil galaktikas luusib ringi mingi paha/kuri tsivilisatsioon (kas siit aimub Bobverse'i mõjutusi?) ja siis jäetakse see kontseptsioon tükiks ajaks unarusse.
Loo teises pooles kruvitakse pinget üles, on konflikte, tekkib nö kriis ja jõutakse selle lahenduseni.
Minu jaoks on suurimaks probleemiks loole valitud lõpplahendus. Olgu – ma saan aru, et võib küll jah niimoodi ka, võibolla annabki mingi olulise reaalsuse nüansi juurde. Aga... Ma olen siiski väga pettunud! Minu jaoks tegi see tühiseks suure osa sellest eelnenud headusest. Et noh – pole nagu „see päris“ enam.
Jutt Eestist Austraaliasse UFO-sid otsima läinud tüüpidest. Minu esimene emotsioon seda juttu lug...
Jutt Eestist Austraaliasse UFO-sid otsima läinud tüüpidest. Minu esimene emotsioon seda juttu lugema asudes oli, et UFO-kütid ei sisenda enesekindlust "hea ulme" osas.
Esimene ca 1/3loost on lihtsalt kulgemine kuskil Austraalia tühermaal - mida pole on ulme. See iseloomustab minu kui lugeja kannatamatust – ei ole aega nuppe sättida, ei ole – jutt kihutab lõpu suunas nagu laupkokkupõrke kursil võidusõiduauto müüri poole. Aeg on asuda „asja“ juurde!
Emu alla ajamine ja segase jutuga tüdruku ilmumine ei kvalifitseeru minu silmis (piisavalt) ebatavaliseks juhtumiks. Kui tahta nt mingit X-files'i stiilis episoodi, peaks kohe alguses "andmiseks" minema.
Sellel kohal, kus hakkab korralise sotsiaalpoliitilise süsteemi kirumine ja "analüüs" stiilis "niinimetatud ametlikud valitsused ei esinda enam ammu oma rahvaste huve ja on moondunud omavahel rivaalitsevateks parasiitorganismideks, mis käituvad oma primitiivsete ja agressiivsete reeglite järgi, millel ei ole mingit pistmist nende rahvaste heaoluga, keda nad nagu peaksid esindama" hakkab minu viitsimine selle tekstiga tegeleda sootuks ära lõppema.
Teises pooles võtab lugu natuke konkreetsema pöörde ja ma kannatan ilusasti lõpplahenduseni ära. Mis kõige naljakam – omas jaburuses hakkas see jutt lõpupoole mulle isegi natuke sümpaatsemana tunduma – umbes nagu mingi endid väga tõsiselt võtvaid idioote kujutav komöödia. „Uluru“ on hea näide väheke absurdini viidud jutust. Seejuures ei tohi tõlgendada minu kriitikat „Uluru“ komöödialikkuse aadressil selliselt, et ma põhimõtteliselt „mingeid naljalugusid“ kõrgelt ei hinda. Kui on ikka hästi tehtud huumor, siis on see väga hea. Lihtsalt – hästi tehtud ja ponnistatud huumori vahel on suur ja sügav kuristik, mille ületamine nõuab annet ja ilmselt ka head õnne.
See koht, kus siis 3.5 ei ümmardu päriselt 4 peale välja. Tegelikult on mu meelest hää raamat. Na...
See koht, kus siis 3.5 ei ümmardu päriselt 4 peale välja. Tegelikult on mu meelest hää raamat. Nagu öeldud - ilmselt eesti ulme kõige kosmilisem teos. Lakooniline, sirge ja karge seiklusjutt. Mastaapi on, ideid on. Mida napib on ehk tegelaste kultuurkiht. Selliste mastaapidega loo puhul rohkem draamat ja ehk ka traagikat oleks tarvis. Ma tean küll Mandi kreedot, et viimistlemise käigus tuleb palju ja soovitavalt veelgi rohkem tekstist välja rookida, aga kuskil maal on piir, kus triloogia jagu materjali surumine üheks kolmesaja-leheküljeliseks romaaniks teeb sellele loole tänamatult palju haiget. Rohkem ongi mõnikord see, mis ta on - rohkem ja parem :)
Ehk siis tehtagu järgmine kord paremini. Oskust on küll.
