Olen alati pisut põlglikult suhtunud igasugustesse teaduslik-fantastilistesse lähitulevikuulmekatesse. «Kuutolmu varing» on suurepärane näide sellest, kuidas hea tegija toodab üsna jaburast materjalist võrratu teksti.

Lõbusõidulaev «Selene» vajub 15 meetrise kuutolmukihi alla. Mingi gaasimull ronis välja jne. Laeva pardal enam kui paarkümmend inimest. XXI sajandi tehnika kogu oma täiuses asub nn merehädalisi päästma. Tingimused on ranged: õhku jätkub teatud ajaks. Ning seal kus toimub üks katastroof, seal tuleb neid ka rohkem. Piisab kui nimetada vaid laeval tekkinud tulekahju.

Niisiis, kosmiline katastroofromaan. Õnneks on Clarke vältinud siin säherduste crossover tekstide põhihäda: sõnavahtu ning inimsuhete seepi. Loomulikult pole see tekst vaid mingi inseneriaruanne. Inimsuhted on ka siin olemas, aga see on vaid hädavajalik miinimum. Soovitaks lugeda neil, kes hindavad head SF actioni.

Tavaliselt on ACC-i kolmeks peateoseks peetud romaane «Lapsepõlve lõpp», «Linn ja tähed» ja «Kohtumine Ramaga» ning siis kui midagi veel lisada tahetakse, siis saab see olema «2001: Kosmoseodüsseia». Mina asendaks ilma igasuguse kõhkluseta selles nimekirjas «Kuutolmu varingu» selle «Rama» asemele.

Vaat nii!!!

Teksti loeti inglise keeles

Kristjan Sander

17.10.1997, kell 00:19

Hästi väljapeetud katastroofromaan, mida on kohane võrrelda näiteks Haley "Airportiga".

Muide on see esimene ulmeteos, millega ma kokku puutusin -- nimelt jutustas mu vanaema seda mulle kunagi ümber pärast seda, kui seda oli Eesti Raadiost loetud. Ise ma lugeda veel tollal ei osanud... Nii et nostalgia ja äratundmisrõõm jne.

Teksti loeti inglise keeles

Andri Riid

1.03.1999, kell 13:04

Ei vaja vist erilist tõestust, et on võimalik kirjutada kriminaalromaani, armastusromaani, kasvõi süvapsühholoogilist romaani, mis samal ajal on ka ulme. See on siis stiilipuhas katastroofromaan. Kahjuks rikub võimaliku helge elamuse ära lugematu arv eriti seitsmekümnendail vändatud filme, mis üksteisest eriti ei erine. Tegevus võib ju viidud olla tulevikku, kuule, kuid midagi uudset siin enam ei ole.Kindlasti teisejärguline teos, nii üldises mastaabis kui Arthur Clarke`i loomingus, kuigi normaalselt kirja pandud ning omal kombel võluvgi.

Teksti loeti inglise keeles

Ilmar Kerm

16.03.1999, kell 23:56

täitsa mõnus jutt oli

Teksti loeti inglise keeles

Kalevipoeg

1.12.1999, kell 00:33

Clarke kohta on nurisetud, et nojah, inimsuhteid ja inimlikkust jääb väheks. Nii võib ju ka olla, aga sells konkreetses teoses on need olemas. Clarke tunneb teemat, näib, et ta on eraldatud süsteemides aset leidvate võimalustega inimkäitumises tutvunud (ehk NASA materjalide abil?)Seega on ta kirjeldus täpne, sellest hoolimata ent lõbuski. Mitmeid nähtusi, tegelikult isegi peaaegu kõiki neid nähtusi võib ette tulla ka tavaelus. Teoses on me endi elu, võimendatuna ja kokku surutuna. Katastroofidest v6ib raamat ju olla, aga põhiline osa sellest jutustab siiski sellisest olukorrast, kus inimesed pole sellest teadlikud ja arvavad, et nad on lihtsalt maailmast eraldatud. Kolmest põhiteosest rääkides... nende hulka lisaksin ka mina selle raamatu, lisaks Linnale ja t2htedele ning va esimesele odüsseiale.

Teksti loeti pole oluline mis keeles

Krister Haav

13.06.2000, kell 12:43

null

Teksti loeti inglise keeles

Raux

24.04.2001, kell 08:45

Taavi Kalju aka Ghilderich

31.01.2002, kell 12:55

Täitsa korralik katastroofiromaan. Igastahes kõvasti parem ja elavam kui "Kohtumine Ramaga". Samuti oli siin natuke ka inimsuhteid sisse toodud. Korralik raamat.

Teksti loeti inglise keeles

Johannes Koit

12.09.2007, kell 12:18

Kui ma selle raamatu kätte võtsin, siis mul sellesse erilist usku ei olnud. Õnneks on Clarke parem kirjanik, kui ma loota oskasin. Üsna aegunud ideest, mida on autor ka eesõnas tunnistab, on ta suutnud valmis meisterdada täiesti korraliku ulmeka, kus on nii põnevust kui ka inimsuhteid täpselt piisavas koguses. "2001" ja "Linn ja tähed" jätsid mind tegelikult ikka üsna külmaks, kuid käesolev teos meeldis mulle juba algusest saati. Korralik neli.

Teksti loeti inglise keeles

Olev Toom

20.10.2018, kell 21:33

Mart Pechter

4.02.2020, kell 10:11

A Fall of Moondust on õnnetuse-ulmelugu, mis keskendub millalgi käesoleva sajandi keskpaiku Kuu peal turismigrupi sõidukiga juhtunud avariile ning sellele järgnevale päästeoperatsioonile. Tegemist on looga, kus otsest peategelast ei ole, selle asemel esineb lugejale üsna kirev ansambel osalejaid nii õnnetusse sattunud grupi kui ka olukorda lahendava meeskonna poolt.

Olulisemateks tegelasteks turismigrupi juures on sõiduki kapten Pat Harris ja tema abiline Sue Wilkins ning inkognito grupiga liitunud kosmoselendude veteran Hansteen. Päästjate poolt tõusevad omakorda esile probleemi avastaja astronoom Lawson, päästmist juhtiv insener Lawrence ja lugu kajastav ajakirjanik Spenser.

Lugu ise on väga lihtne. Kuutolmust koosneval merel turistidele lõbusõitu tegev laev vajub kuuvärisemise tagajärjel sügavale sellesama tolmu alla. Päästjatel tuleb asja lahendamiseks ära teha hulk teaduslik-tehnilisi ülesandeid, samal ajal kui lõksus olevas grupis tuleb pigem maadelda psühholoogiliste väljakutsetega. Ning nagu ikka, kui üks probleem on lahendatud, kerkib üles kohe teine.

Seda klassikalist jutustust lugedes tekkis kohe ilmne paralleel Andy Weiri hiljutise ja laialdast positiivset vastukaja saanud teosega "Marslane", mis oli samuti eelkõige tehnilisel baasil seisev ja kasutas täpselt sama "probleem-lahendus-probleem-lahendus" ülesehitust. Weiri raamatuga võrreldes on aga Clarke'i lugu veelgi voolujoonelisem.

Nimelt on sellist tehnikapõhist lugu kirjutades autorile kindlasti suureks kiusatuseks hakata seda vastukaaluks vürtsitama igasuguste paralleelsete suhtedraamade, minevikutraumade ja tööintriigidega. Mul on üsna hea meel, et Clarke ei soola selle kõigega üle vaid annab isegi olulisematele tegelastele neid asju ainult näpuotsaga.

Sest ilmselgelt on siin loos kangelasteks mitte niivõrd tegelased vaid sellised väärtused nagu Teadus ja Tehnika. See on optimistlik visioon sellest, kuidas ootamatustele astutakse julgelt vastu ja kõik lahendused leitakse arvutuslükatiga. Sellist ehedat siirust julgeks naiivseks nimetada ehk vaid kõige paadunum küünik.

Hinnang: 7/10

Teksti loeti inglise keeles

Kristjan Rätsep

8.03.2020, kell 21:10

Jah, see praeguseks peaaegu kuuekümne aasta vanune romaan meenutab tõesti Andry Weiri loomingut, seda küll 1961. aasta ja tollaste teadmiste kontekstis. Romaani ilmumisaastaks oli Kuu pinnal maandunud vaid mehitamata Luna-2, Apollo 11 lennuni jäi kaheksa aastat ja inimkonna teadmised Maa kaaslasest olid palju väiksemad kui näiteks teadmised Marsist Weiri "Marslase" ilmudes 2011. aastal. Seega mõjuvad Clarke'i Kuu-kirjeldused tänapäeval kohati üsna ebarealistlikult - kasvõi kuutolmu füüsikaliste omaduste kirjeldamise osas.
"Kuutolmu varing" tundub kohati kuivavõitu ja, nagu ülalpool öeldud, tänapäeval lugedes ka kergelt aegunud, ehkki lõpupoole kisub sündmustik põnevamaks. "Linna ja tähtedega" ma seda romaani võrdlema kindlasti ei tõttaks, ent heatahtliku hinde "4-" teenib "Kuutolmu varing" mult siiski välja.
Romaani eestikeelses tõlkes võib leida paar veidrat "tõlkepärlit" - Jupiteri kuu Ganymede ja piiblikangelane Samson (eesti keeles on siiski tegu Ganymedese ja Simsoniga).

Teksti loeti eesti keeles