Kasutajainfo

Lloyd Arthur Eshbach

1910-29.10.2003

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Indrek Hargla ·

Einsteini viimased sõnad

(lühiromaan aastast 2018)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
6
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.857
Arvustused (7)

Alternatiivajaloolise loo motoks on kirjandusloolase James Gunni ingliskeelne tsitaat Isaac Asimovi loomingu stiilist. Näib, et Hargla on "Einsteini viimased sõnad" samuti veidi "asimovlikult" kirja pannud, sest valdavalt koosneb see dialoogist ja tegevust on siin üsna vähe. Mis ei tee lugu kuidagi halvemaks...
Aasta on 1957 ja ajalugu on läinud veidi teisiti kui meie maailmas. Teise maailmasõja ajal on taevasse ilmunud ifod (mida meie tunneme UFO-dena) ja rünnanud teineteise järel nii Nõukogude Liitu kui Saksamaad, tehes sõjale lõpu. Mingit otsest kontakti nendega aga loodud pole ja nii tiirutavad nad sõjast saadik tabamatutena taevas, justkui jälgides Maal toimuvat ja aeg-ajalt ka inimesi röövides.
Loo minategelane pole keegi mu kui Isaac Asimov, endine ulmekirjanik, kes on nüüd keskendunud ifode uurimisele. Lennureisil USA-st Saksamaal toimuvale ifololoogiakonverentsile kohtub ta eaka Albert Einsteiniga... Järgnevatel lehekülgedel võib lugeja kohtuda veel hulga tuntud teadlaste, ulmekirjanike ja muude isikutega, kes selles maailmas mõnevõrra teistsugust rolli mängivad. Nende hulgas on isegi "Novembrivalsist vanal väljakul" tuntud Ray Walgren...
Hea lugu põneva idee ja alternatiivajaloolise maailmaga. 
Teksti loeti eesti keeles

Nagu teisal juba öelnud olen: minu arvates on see tipptekst, mida õiges keeles ja õiges kohas avaldatuna nomineeritaks Hugole või Nebulale.
Teksti loeti eesti keeles

Altajalugu - vähese tegevustiku toimumisajaks on 1957. aasta ja valdavalt Berliin. Teisest maailmasõjast väljus Saksamaa uuesti kuningriigina, Venemaa sai pasunasse ja tuumarelva polegi veel leiutatud.
 
Selgub, et sõja sundlõpetasid meie mõistes UFO-d, mida nende sekkumiskäitumise tõttu hoopiski ifo-deks nimetatakse. Ja siis tegelased: minajutustajaks on USA teadlane Isaac Asimov (kelle kontos on ja noorusrumaluseks tembeldatud ulmejutu avaldamine vastavas ajakirjas; asjaolu, mida ta kahetseb ja häbeneb), loomulikult Einstein, kelle Berliinis ifoloogiakonverentsil toimuva pidava ettekande ja selle ärajäämise ümber tiirleb suur osa jutust. Hawking, Heinlein, Clarke, Andersson ja paljud-paljud teised ajaloost tuttavad ulmekirjanikud, teadlased, muusikud, maletajad on loos esindatud, kuid sootuks teistsugustes rollides. Totaalne rollikonflikt. Hargla oskab siin kostitata iga paari lehekülje järel järjekordse muigama paneva lisandusega tegelaste plejaadi.
 
Kesksel kohal on ifode mõistatus - mis värk siis nendega ikkagi on. Ja olgu öeldud, et see saab ka lõpuks vastuse. Lugedes kõlgun ma enam-vähem täpselt sellel piiril, kus ilmselt Hargla ongi tahtnud mööda noatera käia - paroodia, satiiri ja täiesti tuumaka SF'i kokkupuutejoonel.
 
Janomaeivõi - selle lugemise järgselt on täpselt selline tunne kui mingi kiiksuga nuputamisülesande kallal oma hambaid murdes kui siis lõpuks keegi tuleb ja näitab, et kae-kae - niiviisi kastist välja mõeldes on lahendus täiesti geniaalne oma lihtsuses... Olgu - Hargla ei kirjutanud seda algselt Asimov 100 kogumikule. Ja selle antoloogia lõpetuseks sobib see ometi kui veel üks fantastiline kogupauk juba niigi muljetavaldava ilutulestiku-šõu lõpetuseks. Kummardus ja aplaus!
Teksti loeti eesti keeles

Kurat, nii haiget lugu saab harva lugeda! Heas mõttes, ma mõtlen. Ja "peopessa vahtimine" on mõnus :D
 
Teksti loeti eesti keeles

Polegi midagi eelnevale lisada. Siin näitab Hargla, mida ta tegelikult oskab. Hea lugu, hea fantaasia ja lahe kontseptsioon. Kiidan koostaja valikut see lühiromaan viimaseks jätta, sest tegu on täiesti teise lähenemisega ja siin näeme me nö. noort Asimovi ennast tegutsemas alternatiivses reaalsuses, kus mitmed ajaloosündmused ja tuntud teadlased ning ulmekirjanikud on hoopis rollid vahetanud. Lisapunkt tülika dr Weinbergi eest! :D
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult on "väga hea" loo kvaliteete palju. Mäng alternatiivajalugudega, sümpaatsed tegelaskujud, karikatuur ja armsus ühekorraga (kes ei oleks võlutud sellisest Einsteinist ja Hawkingust? Ja mingil moel on nad samas ka tuntud pärisisikutega klappivate omadustega ju!), pehme, ent pehmelt veenev (selles maailmas, Einstein ka uskus!) arutelu ateisimi ja jumala olemasolu üle, paralleeluniversumid, ülearuse tehnikamölata, ent usutav kvantideteadus ...
aga see lõpuosa varjamatu ja (mulle isiklikult) üsna jäle poliitilisus, kuidas naiste osa kogu loos oli hapukapsast keeta ja lühikesele kasvule sobivat varustust demonstreerida ja eriti veel enne ainult väga häid hindeid andnud eelarvustajad kallutasid lõik kokku mu hinde "heaks". 
Teksti loeti eesti keeles
x
Olev Toom
14.06.1955
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Sõnade "Trantor", "Hari Seldon", "Asum" jne. kasutamine ei tee sellest jutust ulmet ega muuda seda loetavaks.
Teksti loeti inglise keeles

Ma lugesin kõigepealt juttu ja siis Jüri Kallase arvustust. Mistõttu olen üpris kindel, et ükski lihtsurelik ei saa iial teada, keda või mida Harrison siin parodeerib.  Ja on tõesti säärane naerukiskuja jutt. Ühekordseks lugemiseks.
Teksti loeti inglise keeles

Hal Clementi jutud mulle üldiselt meeldivad -- see on ehe teaduslik fantastika. Kuid selles loos ei paistnud autoril selget eesmärki olevat.
Teksti loeti inglise keeles

 Ei ole fantastika, ega isegi mitte ulme. Mõningane uba lühijutuna siiski on.
P.S. Kas teie oskate une pealt tähtede spektriklassid üles lugeda -- kuumemalt külmemale? Õige vastus on
O, B, A, F, G, K, M
Kui olete jutu läbi lugenud, siis võite uurima hakata, miks need on nii lihtsad meelde jätta.
Teksti loeti inglise keeles

Sheckley: mida, lühem, seda parem. Mulle hirmsasti meeldivad praktiliselt kõik tema lühijutud. Ja ma ei ole veel leidnud ühtki tema romaani, mida suutnuksin lõpuni lugeda.
See lugu on seal vahepeal. Algab ja mõnda aega ka jätkub Sheckleyle omase lustaka ibaga, kuid siis märkab lugeja, et autor pole taibanud õigel ajal retrorakette käivitada... ja siis läheb pisut igavaks. 
Kuid ainult pisut, ja antud "neli" on mõningane karistus selle liigpikkuse eest. Võiks ka "viie" panna, kõlbab süüa küll.
Teksti loeti inglise keeles

Asimovist valgusaastate kaugusel, pole autor mõistnud teadusliku maailmavaate olemust (mida psühhoajalugu ikkagi esindab) ega osanud oma heietusi ka mõistlikult kokku võtta.
Teksti loeti inglise keeles

Meistrit tunned tema sulest ... või siis juba klaviatuurist?
Arvan, et lugu ümber jutustada ei ole hea mõte, kuid Powelli-Donovani sarja see klapib.
Teksti loeti inglise keeles

Stephen Byerley on selle mehe nimi, kelle Tim ... hävitama ... peab.
Ei olnud minu maailm, kuid hästi kirjeldatud siiski.
Teksti loeti inglise keeles

 Teate, kui mõni asi on erakordselt hästi kirja pandud (Asimovi "The Dead Past"), siis ei maksa samal teemal enam halamisest koosnevat teksti levitama hakata, eks?
Võib-olla lõpus midagi head tuli, kuid ma sinnani pingutada ei suutnud.
Teksti loeti inglise keeles

Kõikusin "nelja" ja "viie" vahel ning otsustajaks sai jutu lõpp. Ehk küll see oli õige pisut ülearu puust ja punaseks.
P.S. Naljalooga siin tõesti midagi pistmist ei ole.
Teksti loeti inglise keeles

Kui neiu Maureeni lugude austaja olla, siis tuleb hinne muidugi kõrgem, kuid praegu läheb see sinna, kuhu läheb, peamiselt seepärast, et seos Asimovi loominguga on juurde tõmmatud mõne firma ComeUp valiku ülemise otsa vintsiga.
Kuid lugeda oli üpris kerge.
Teksti loeti inglise keeles

Eks see asi oleks muidu "kahe" saanud , kuid poole peal tuli mulle meelde see koht Ijon Tichy mälestustest, kus kartulid kablisid end mullast välja ja hakkasid tähtedevahelistel ühendusteedel piraaditsema. Vabandage, kui te juba iba kirjutate, siis olgu see ka kõrgeima kategooria iba.
Ja Wendell Urth võiks autori kohtusse kaevata. Mõnitamise eest.
Teksti loeti inglise keeles

Kõlbab kogumikku küll - lugedes oli mul "Teraskoobastest" saadud pilt kogu aeg silme ees. Ja agorafoobia pole tingimata Clarke'ilt laenatud. Mäletatavasti ei tükkinud Elijah Bailey kah eriti vaba õhu kätte, Julius Enderbyst rääkimata. Miks neli? Ei lähe lugu "Teraskoobastest" kuhugi edasi. 
Teksti loeti inglise keeles

Oh, issand olgu kiidetud, ikka fantastikat ka veel kirjutatakse :P Täitsa loetav, kuigi natuke jääks "viiest" justkui puudu. Kuid selle puuduva palli annab osa, mis mu e-raamatus algab 345. leheküljelt.
Teksti loeti inglise keeles

Keskkauge tulevik. Isa ja poeg reisivad ühelt koloniaalplaneedilt Maale parandamaks kunagi ühe roboti tehtud hirmsat viga. Kohtuvad üpris harjumatu sotsiaalse süsteemiga, millel siiski ei puudu teatud võlu.
 Vea parandamine aga polegi nii lihtne... ja lõpptulemus üllatab.
Muidu oleks "neli", kuid mäletan, et kunagi venekeelses tõlkes loetuna oli see jutt veel naljakam. Peab üles otsima...
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Ajamasinaseiklus, näpuotsaga kosmost kah -- bojevik?  Ei ole niisama lihtne; meenutage, millised on Youngi paremad jutud (ja need minu arvates ei ole satiirilised). Tegelik hinne on 4,5... kuid seekord ümardame üles.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

 „Пасынки Вселенной” ehk maakeeli „Taeva orvud” on pisut veider kogumik. Ilmus see 1989. aastal ja koguni Kišinjovis. Tundub, et tegu on ühe sellise ettevõtmisega, mida vedru väljaviskava kommunismi viljastavates tingimustes esines – pisut piraatlik, pisut entusiastlik... ja ma kõvasti kahtlen, kas keegi kopiraidist ka midagi hoolis. Noh, vähemasti on juttude juures märgitud, kuskohast on tõlge võetud.  

Võrgus on kogumik olemas, kuid kui sisukord õige on, siis poolik. Jutud on jagatud nelja ossa:  

„Кто ты?”,  

„Абсолютное оружие”,  

„Пасынки Вселенной”,  

„На страже времен”  

ja kolmandas osas peale Heinleini sellele osale nime andnud teose suurt muud pole. Sisukorra järgi pidanuksid seal leiduma veel  

Robert Sheckley „Shape” (1953),  

Christopher Anvili „Behind the Sandrat Hoax” (1968),  

Randall Garretti „The Best Policy” (1957),  

Murray Leinsteri „The First Contact” (1945),  

Ray Bradbury „Frost and Fire”(1946) ja  

F. L. Wallace’i „Mezzerow Loves Company” (1956).  

Selline segane kogumik niisiis. Kui kätte satub, võite lugeda, venelased üldiselt tõlkisid hästi. Kuid taga otsida pole tarvis.  

P.S. Hinne on kogumikule, mitte selles sisalduvatele juttudele.

 

Teksti loeti vene keeles

Väga õpetlik jutt. Selgitab meesterahvastele, et kui naine on mehele kord käpa peale pannud, siis pääsu pole. Ja et iga naine on nõid (olgu, Kroonika kaanepiltide kohta ma seda ütlema ei hakka, need vaevalt et selliste asjadega toime saavad) ja et ainus, mida mees teha saab, on valida, kas äratab ingel-nõia või saatan-nõia. Et me kõik ikka need inglid üles leiaksime.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Fantastikakogumikku on valitud jutud, mis viivad meid läbi kogu Päikesesüsteemi. Tõsi, Neptuun on miskipärast vaatluse alt välja jäänud. Ju siis on nii nõme planeet.
Head lood on. Kui välja arvata Zegalski ja Raschi omad, mille puhul ma saan ainult arvata, et ju oli paras protsent vennalikke sotsmaid raamatu avaldamiseks vajalik või vähemalt kergendas seda. A' nüüd neid lugema ei pea. Ülejäänusid tasub.
Teksti loeti vene keeles