Kasutajainfo

Vladimir Orlov

31.8.1936-5.08.2014

Teosed

· Vladimir Orlov ·

Altist Danilov

(romaan aastast 1980)

Hinne
Hindajaid
0
0
1
0
0
Keskmine hinne
3.0
Arvustused (1)

Olevat "vene müstilise realismi tipp" ja Jelena Skulskaja sõnul võrreldi seda pärast ilmumist "Meistri ja Margaritaga". Võib-olla võrreldigi, aga igatahes on see võrdlus täiesti asjatu. Teosed on täiesti erinevatest kategooriatest: "Altist Danilov" on vaid operett, kerge narrimäng. Ajaliselt lähemal asuva Strugatskite "Esmaspäevaga..." on kergem võrrelda, aga ka Strugatskid olid palju palju teravamad. Muidugi on õige, et 1980. aastal ei olnud žanr kui selline erilises soosingus, kuid sellega Orlovi sammuke peateelt kõrvale ka piirdub - mitte mingit opositsioonilisusegi (rääkimata dissidentlusest) mekki lool juures ei ole. Autor püüab, tegevust küll Moskvasse paigutades, olmetegelikkust võimalikult ignoreerida ning seda silmas pidades sobiks võib-olla kõige paremaks võrdluseks hoopis Teet Kalda (samuti varem ilmunud) romaan "Heliseb-kõliseb" (mida muidugi olevat samuti "Meistri ja Margaritaga" võrreldud, kuidas siis teisiti).
 
"Aldimängija Danilov" on tekstina seostatum ning kergem lugeda, aga ma ei ole kindel, kas parem. "Helisevale-kõlisevale" kirjutasin arvustuseks omal ajal sellise lause: "Raskekujuline ning pahaloomuline kääride puudumine toimetuses lõppeb vaid kõige tõsisematel juhtumitel niimoodi" ning andsin 3 punkti. Las siis olla selle romaanigi hinne sama, kuigi kääride probleemi iseenesest pole.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Olevat "vene müstilise realismi tipp" ja Jelena Skulskaja sõnul võrreldi seda pärast ilmumist "Meistri ja Margaritaga". Võib-olla võrreldigi, aga igatahes on see võrdlus täiesti asjatu. Teosed on täiesti erinevatest kategooriatest: "Altist Danilov" on vaid operett, kerge narrimäng. Ajaliselt lähemal asuva Strugatskite "Esmaspäevaga..." on kergem võrrelda, aga ka Strugatskid olid palju palju teravamad. Muidugi on õige, et 1980. aastal ei olnud žanr kui selline erilises soosingus, kuid sellega Orlovi sammuke peateelt kõrvale ka piirdub - mitte mingit opositsioonilisusegi (rääkimata dissidentlusest) mekki lool juures ei ole. Autor püüab, tegevust küll Moskvasse paigutades, olmetegelikkust võimalikult ignoreerida ning seda silmas pidades sobiks võib-olla kõige paremaks võrdluseks hoopis Teet Kalda (samuti varem ilmunud) romaan "Heliseb-kõliseb" (mida muidugi olevat samuti "Meistri ja Margaritaga" võrreldud, kuidas siis teisiti).
 
"Aldimängija Danilov" on tekstina seostatum ning kergem lugeda, aga ma ei ole kindel, kas parem. "Helisevale-kõlisevale" kirjutasin arvustuseks omal ajal sellise lause: "Raskekujuline ning pahaloomuline kääride puudumine toimetuses lõppeb vaid kõige tõsisematel juhtumitel niimoodi" ning andsin 3 punkti. Las siis olla selle romaanigi hinne sama, kuigi kääride probleemi iseenesest pole.
Teksti loeti eesti keeles

Koostajateks on veel Martin H. Greenberg ja Charles G. Waugh, aga neid ei saa millegipärast sisestada.
 
Asimovi eessõna järgi on siis kogumikku koondatud paremad läbi aegade ajakirjades ilmunud lühiromaanid. Nondega pidi lugu olema nii, et ajakirja igas numbris üritati pakkuda vaheldust. Niisiis võis minna sisse kümmekond erineva pikkusega juttu või katkend järgnevast romaanist. Lühiromaane ei saanud väga jupitada, aga samas võtsid need palju ruumi ära. Mistõttu avaldati neid siis, kui toimetajad neis täiesti kindlad olid ja sellepärast on märkimisväärne osa paremast ulmest lühiromaanide vormis. Vähemalt nii kirjutab meile Asimov.
 
Kirjutab või mitte, arvustatav antoloogia ei sobi seda väidet tõestama. Lugude keskmine hinne on mul ca. 3.4 ning nende hulgas on vähemalt üks täielik käkk (John Jakes, "The Sellers of the Dream"). Valdavat osa hindan keskpäraseks, kuigi nende hulgas on mitu tükki, mis on BAAS-is seni kõrgeid hindeid saanud (Isaac Asimovi "The Profession", Robert Silverbergi "The Desert of Stolen Dreams"). Ilmselgete õnnestumiste hulka kuuluvad esimesena muidugi Donald Kingsbury "The Moon Goddess and the Son" ning Larry Niveni "Flash Crowd" ja Phyllis Eisensteini "In the Western Traditionil" pole ka viga.
 
Välismaal ilmunud antoloogiatest rääkides kiputakse Eestis vahel kohalike autoritega võrdlema. Kui nüüd kärarikkad skandalistid ja muu infantiilse loominguga pööbel kõrvale jätta ja ikka kirjanikke vaadata, siis on taaskord rõõm tõdeda, et pole see asi meil nii hull midagi. Suur osa Indrek Hargla loomingust jääks selle antoloogia tugevamasse poolde. Siim Veskimees suudab ka elus mõne niisuguse teksti kirjutada. Meelis Friedenthali kohta ei tea öelda, sest tal on puhast ulmet nii vähe, aga võib-olla. Triinu Mereselt võib loota, Mann Loperilt vast ka. Ja võimalik, et veel kelleltki. Rea eesti autorite probleem pole mitte niivõrd loomingu vilets tase, vaid vähene hulk - mis on sotsiaalpoliitilist olukorda arvestades muidugi paratamatu.
Teksti loeti inglise keeles

Majipoori maailma ühe varasema loona on see tüüpiline Silverberg, eraldiseisvana ei jäta aga erilist muljet.
 
Jutus iva ei puudu ja eelarvustajad on sellest üsna hästi kirjutanud. Siiski suubub see kõik keskpäraseks kriminulliks. Nagu teksti lõpus öeldud, sai peategelane aru, et on sattunud ajalooliste sündmuste tunnistajaks ning kindlasti oli keskset rolli mänginud vidinal oma eel- ja järellood (nagu JRRT sõrmusel ajaks, kui see Guglunki kätte sattunud oli), kuid kõrbeepisood ise on kesisevõitu.
Teksti loeti inglise keeles

Kuulduste kohaselt olevat hiljuti väljend "diiplev soga" moodi läinud. Ma küll ei ole asjatundja ega oska arvata, mille kohta, aga see tükk siin tundub olevat tugev kandidaat.
 
Hea argument väitele, et mingi avaldamislävi peaks igal väljaandel ikka olema.
Teksti loeti eesti keeles

Sotsiaalse ulme meistri paljulubava algusega lugu. Uudse valitsuse poolt toetatud leiutisena on kasutusele võetud probleemilahendamise augud - koopad, kuhu võrdselt vabatahtlikest ning sundkorras võetutest moodustatud 16-liikmelised meeskonnad kinni pannakse, et nad erinevate probleemide üle mõtleksid ja lahendusi pakuksid. On nimelt ilmnenud, et sellised võhikutest koosnevad pundid vaatavad asjadele värskema pilguga ning tulevad lahenduste peale, mis professionaalidel kahe silma vahele jäävad. Muidugi ei ole nende asi tehnilise teostuse detailid - need jäävad endiselt ptoffidele - vaid üldised kontseptsioonid, mida võiks üritada.
 
Elu koopas on suhteliselt mugav - automaatsöökla, bassein jne. - aga lahkuda saab kogu meeskond üheskoos alles siis, kui kõrgemal pool otsustatakse, et nad on piisavalt probleeme lahendanud. Millal see juhtuda võiks, ei ole kellelgi ei alguses ega tegevuse käigus aimu. Samuti on eemaldatud kõik ajanäitajad ja üldse väljastpoolt lähtuvad mõjud; organiseeriva jõuna on siiski kaasatud kolm tehnilist töötajat, kes sündmusi enam-vähem normaalsuse sängis hoiavad.
 
Hästi alanud lugu raugeb aga ruttu ning sellest saab tavaline seebi- või tõsielusarja stiilis seletamine. Paks tüdruk põgeneb ja ronib torni otsa, et ennast ära tappa, sest on paks ja kole; keegi veenab ta alla tulema ja teatab, et mis sina ka koledast elust tead, minul on hoopiski vähk. Nojah.
 
Kirjutamistehniliselt on jutt muidugi tasemel, kuid ilmselgelt on selles liiga palju tegelasi. 16 ei suuda hallata ei autor ega lugeja.
Teksti loeti inglise keeles

Hakkasin Stalkeri punkte andma ja tuttav autor jäi silma. Vaja muidugi vaadata, kuidas tal jutt jookseb.
 
Jutt jooksis seekord nii... rahuldavalt. Igavapoolselt, aga kõigiti rahuldavalt.
 
Aga see, kuhu välja jooksis, see ei ole rahuldav. Vilets on, mitte rahuldav. Sest et see on ulme ilma ulmeta. On võetud suvalises 19.-21. sajandi sõjas juhtuda võinud lugu, näpuotsaga butafooriat lisatud ning ulmejutuks kuulutatud. Sellised tekstid teevad žanrile häbi.
Teksti loeti eesti keeles

Punapunk paistab ikka rahvale rõõmu valmistavat. Alternatiivset on siin muidugi niisama vähe kui Turtledove'i "Joe Steele'is": st. üldse mitte, sest võimatus ei saa juba põhimõtteliselt olla alternatiivne. Aga see on juba teose tõlgendamise küsimus, sest autor pole kuskil öelnud, et kavatses alternatiivajalugu kirjutada.
 
Tekst on väheke konarlik. See, et "Говорит Москва" ei osata õigesti kirjutada, on ilmselt autori ja toimetajate sünniaastast tulenev. Autor ei suuda peategelaseks oleva jõmpsika muljeid hästi eakohastena hoida ning vahepeal tuuakse ära raadioteksti, mida vanaisa üsna kindlasti polnuks sõna-sõnalt tõlkima hakanud. Aga see kõik pole eriti oluline.  
 
Oluline on lõpp. Lõppu ei ole. Lõpu asemel on mingi tühi jama. Kui ei tule stiilset lõppu, siis lagunevad sellised jutud täielikult koost. Lõpp peaks olema punaperioodiga kuidagi olemuslikult seotud ning keerama mõne selle aja absurdi abil eelnevale vindi peale. Seda, et tulnukad sõjaga ähvardavad, võib ükskõik mis ajastu stiliseeringule külge riputada: kiviajale, antiigile, Victoria ajale, 1960-ndatele, vahet pole. Näiteks Freya Eki jutus "Lennake, kotkad!" (2000), mis on vist siiamaani omas žanris kõige stiilsem, on lugu lõpetav "kangelastegu" nii truu ajastule omasele märgisüsteemile, et ajab peaaegu et oksele; siin on aga iseenesest lubavale arendusele lihtsalt suvaline lamedus otsa lajatatud. Arvustaja asi muidugi ei ole katsuda juttu ümber kirjutada, aga näiteid võib ikka pakkuda: näiteks oleks olnud niisama hüsteeriline reaktsioon Marsil parasjagu moes olevale igal pool haakristide kasutamisele (kleidimustrist linnaplaneeringuni) palju asjakohasem lahendus.
 
Kokkuvõtteks, jutt tekitas erinevalt mõnest täielikust lalinast vähemalt paar mõtet, millest kirjutada. Ilma lõputa siiski rahuldav ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

"Hea ulmejutt ei peaks ennustama autosid, vaid liiklusummikut."
 
Kellele see klassikaline tsitaat õieti kuulub? Gernsbackile? Pohlile?
 
Igatahes kõnealune lühiromaan on selle nii täpseks illustratsiooniks, et hakka või arvama, et teos tsitaati silmas pidades kirjutatigi. Autode asemel on küll teleportatsioonikabiinid - needsamad, mis Vendade loominguski T-kabiinide nime all figureerivad. Vendadel nad muidugi lihtsalt toimisid nagu kõik asjad kommunistlikus ühiskonnas toimima peavad - tõrgeteta, probleemideta ja iseenesestmõistetavalt. Selleks, et kujutada, mida niisugune leiutis pärismaailmas tähendaks, peab ise pärismaailmas elama ka.
 
Hindes pole mingit kahtlust.
Teksti loeti inglise keeles

Järjekordne lapsik tekst eesti ulmes erandlikult infantiilse loominguga autorilt. Kommenteerida suurt midagi pole - tavapärane sellest allikast pärit ollus, ei etem ega kehvem kui eelmised (ja tõenäoliselt ka järgmised).
Teksti loeti eesti keeles

Andri juba märkis ära, et jutt usutavuse koha pealt logiseb. Tõepoolest logiseb: robinsonaad on abitu ning Maale tagasi pöördunud peategelasel olid sõja ajal võõra kultuuriga tuttavaks saanuna ju täiesti unikaalsed teadmised. Raamatus teatavasti tõlkis ta pool aastat drakkide pühakirja inglise keelde ja müüs selle 24k kohaliku rahaühiku eest nurgakirjastusele maha. Tema teadmiste ja keeleoskusega oleks talle reaalses maailmas tehtud pakkumisi, mille kuupalk oleks alanud suuremast summast. Seda nii luure kui suurkorporatsioonide poolt.
 
Kui see on autori parim tekst nagu ülal väidetakse, siis peab tegemist olema väga keskpärase kirjamehega.
Teksti loeti inglise keeles

Juhtub ka nii, et mulle täiesti tundmatu ja BAAS-is seni vaid ühe arvustuse pälvinud autor osutub meisterlikuks jutuvestjaks.
 
Žanri poolest peaks lühiromaan olema Young Adult, aga sellest hoolimata on tekstil suur hulk plusse. Esiteks muidugi on see lihtsalt hästi kirjutatud: tempo on paras, süžee pole igav, dialoogid on vaimukad, karakterid on hästi välja tulnud. Teiseks antakse kõik tulevikku puutuv edasi mööda minnes ja peaaegu märkamatult. Plika põgeneb 12-aastaselt kodust ja teeskleb edukalt täiskasvanut: niisiis füüsiline aktseleratsioon on kiirenenud. Omavahel saadetakse sundimatult e-kirjade taolisi asju; ei targutata aga kummagi üle. Kolmandaks, keskmine YA on vist tegevuses siivsam ja häbelikum (ei tea, pole spetsialist). Siit leiab näiteks ühe peategelase kaalutuses toimuva defloratsiooni, aga samas puudub tekstis täielikult märja unenäo element. Mind häirib väga, kui seksilobaga liiale minnakse, siin on aga kõik tasakaalus.
Teksti loeti inglise keeles

Sotsioloogiatudengist tütarlaps läheb tagatänavatel prügi sorteeriva ühe käega vanamehe juurde nädalaks osalusvaatlust tegema. Noh, et käib tal igal pool järel ja paneb kirja kõike, mida näeb ja kuuleb. Juhendaja pritsib vanamehele selle eest 50 kulli ja too on rõõmsalt nõus. Elab vana koos kahe naisega suvalisest puidust kokku klopsitud hütis ja ringi sõidab loksu veoautoga. Kui härra kodus, tegeleb perekond peamiselt õllejoomise ja kaklemisega.
 
Jutu jooksul tuleb välja, et vanamehe näol on tegu viimase puhtaverelise neandertaallasega. Vanem tema prouadest on ristand ja noorem suisa homo sapiens sapiens, kes hoolimata iga päev kolki saamisest (või just selle pärast) ei suuda ilma ühekäeliseta elada.
 
Lõbus tekst, aga lõpust oleksin küll enamat oodanud.
Teksti loeti inglise keeles

See juba täitsa meeldis. Võib-olla on asi sümpaatses perioodis - filme Wyatt Earpist ja tema kaasaegsetest on eriti kevadeti mõnus vaadata. Kõiksugu probleemidele leiduvad neis kadedustäratavalt lihtsad ning konkreetsed lahendused. Aga peab ka märkima, et naisautoril on õnnestunud meessoost peategelast täitsa usutavalt kujutada. Naispeategelasest rääkimata.
 
Sisu kohta vast piisab, kui öelda, et tegu on minevikuvaatamise looga.
Teksti loeti inglise keeles

Üpris kollane lugu sellest, kuidas dinosauruste ajastusse jahiretki korraldatakse. Palju tulistamist, tagaajamist ja mõni imeline pääsemine. Autor oli vähemalt üritanud tegelaste individuaalsusega veidike vaeva näha, aitäh sellegi eest.
Teksti loeti inglise keeles

Ma olen siis selle asja esmaarvustaja, tuleb välja. Kuna BAAS on juba 20 aastat vana ja see tekst pole kellelegi enne ette sattunud, siis vaevalt et ma sisust rääkides kellegi lugemisrõõmu rikun.
 
Maailm on sattunud tulnukate invasiooni sihtmärgiks. Kui tähelaevad välja jätta, on nad tehnoloogiliselt Maast ca 50 aastat ees ja esmaklassilised laskurid. Nii et on kõvasti sõdimist, kuid Maal on lootust. Paraku kipuvad tulnukaid aitama ilmastikunähtused - taktikaliselt kõige sobivamal hetkel sekkuvad nende poolel tornaadod, maalaste tagalat rüüstavad rohutirtsuparved jne.
 
Loo peategelane on Arkansase pastor-evangelist, väga jumalakartlik, aga samas siiski suhteliselt mõistlik - tema parim sõber on salvava huumorimeelega ateist. Invasioon jõuab nende kodukohta, pastori perekond tapetakse ning teda ja sõpra võetakse vangi, et nende kulinaarseid omadusi uurida. Seal siis teevad nad juhuslikult tähtsa avastuse - pole kahtlust, et Jumal on olemas ja ta on maalastele ja tulnukatele ühine. Neil õnnestub põgeneda ning peategelasel on korraga suur probleem - et kui tulnukad on maalaste asemel äravalitud rahvaks saanud, kes peavad püha sõda, et patust inimkonda hävitada, kuidas peab siis tema jumalateenrina asjasse suhtuma. Lõpuks suhtub muidugi loogiliselt - tundub, et Jumal on Abrahami ja teistega tehtud lepingud puruks rebinud, aga ärgu muretsegu, inmkond on väärikas vastane.
 
Ei tule vast üllatusena, et kõnealune temaatika allakirjutanut eriti ei köitnud ning seda peegeldab ka hinne.
Teksti loeti inglise keeles

Jutt on muidugi raju ja omast ajast ees - siit kiirgab ju otse Dicki moodi paranoiat. Hinne on kompromiss uuenduslikkuse tunnustamise ja lapsikuste peale ohkamise vahel. Hirmus kahju igatahes, et ta rohkem ei kirjutanud.
Teksti loeti inglise keeles

Hea Doktor oskas ka niisuguse omajagu ajuvaba idee ümber üpris korraliku jutu kirjutada. Seda tuleb hinnata.
 
Teaduse populariseerijana on tal mitu lugu, milles kirjutatakse iseseisva mõtlemise oskuse tähtsusest. Näiteks ka selline, kus kõik on minetanud peastarvutamise võime, kosmoselaeva kõige kallim osa on arvuti ja järsku siis keegi tuleb jalustrabavale mõttele igasse kosmoselaeva kümme kunstarvutajat toppida arvuti asemel. See on umbes samast klassist kui maailma muutev idee, mida praeguse loo peategelane novalasele maha püüdis müüa. Oluline vahe on, et kui peastarvutamise lugu on lühijutt, siis see siin on lühiromaan. Ainest aga nii palju ei ole.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle on üldiselt vastumeelt idiootlikult käituvate peategelaste lood, olgu need nii hästi kirjutatud kui tahes. Hea küll, see siin oli pikast üksiolekust sõgedaks läinud ja seda võiks isegi uskuda, aga ikkagi: miks ma pean sellisest lugema? Samastuda temaga ei anna, talle kaasa elada ka mitte...
Teksti loeti inglise keeles

Minu arust on igati õiglane seda teost hinnata sama hindega kui Aldissi "Non-Stop'i", kuigi vead ja voorused (mida eelarvustajad on mõlema puhul põhjalikult loetlenud) on neil väga erinevad. Jah, Heinleini romaan on tuimem ning kuivem, aga paremini läbi mõeldud; Aldissi oma on (sihilikult) palju elavam. Heinleinil on lõpp magedavõitu, Aldissil aga mõned muud asjad (millest ma värskes "Algernonis" veidi kirjutan: http://www.algernon.ee/node/1126 ). Üks Heinleini tegelastest on ka siin kalkuleeriv ja manipuleeriv lurjus, tema loomingust suurt osa läbiv karakter. Aldissi romaanist nii vahedat tegelast ei leia, kuid too on jällegi inimloomuse suhtes üldistavam. Tänapäeval mõjuvad siiski mõlemad aegununa, nii et loeme mõlemad rahuldavaks.
Teksti loeti eesti keeles

Hinnete keskmine on mul 3,58. Antoloogia puhul näitab see muidugi vähe, aga midagi ikka. Üldiselt on head, nelja poole tüüriva keskmisega antoloogiad üsna haruldane kraam ja käesoleva puhul tasub juba ainult sellepärast kiitusest alustada.
 
"Me armastame Maad 2" oleks aga veel parem, kui siit puuduks kaks teksti. Kummagagi on probleem, mis peaks iga antoloogia koostajale hoiatusena mõjuma. Esiteks, aastakümnete pikkust perioodi esindava antoloogia puhul on ühelt autorilt kahe teksti kaasamine õigustatud ainult siis, kui tegu on suure ja mitmekesise loominguga klassikuga. Valentina Žuravljova pole vististi kumbagi ning üks tema juttudest - mul tegelikult ükskõik, kumb - võinuks ära jääda. Teiseks tuleks hoiduda lühikeste, mingisse sarja või tsüklisse kuuluvate tekstide antologiseerimisest. Väljaspool konteksti võivad need mõjuda mõttetute jubinatena isegi siis, kui need sarja osana seda pole (Larionova pala puhul on mul küll ka ses osas omad kahtlused).
 
Antoloogia oleks nendest 28-st leheküljest loobumisest ainult võitnud. Ühtlasi oleks kirjanduslooline osa natuke saledam saanud.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea lugu. Eriti meeldis, et tegelased käitusid loogiliselt ja ei olnud äpud - nii vaatlejate kui meeskonna poolt. Kui üldse midagi ette heita, siis natuke varem oleks meeskonnast kellelgi võinud ju lambike süttida - aga muidug ei pruukinuks.
Teksti loeti eesti keeles