Kasutajainfo

Fredric Brown

29.10.1906-11.03.1972

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Fredric Brown ·

Placet Is a Crazy Place

(jutt aastast 1946)

ajakirjapublikatsioon: «Astounding Science Fiction» 1946; mai
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Planetaat – meeletu planeet»
antoloogia «Huumori lõpp» 1992

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
10
2
1
0
0
Keskmine hinne
4.692
Arvustused (13)

Võrratu lugu!!!

Kujutage endale ette planeeti, mille pinnases elavad linnud ning kelle jaoks see tahke pinnas on umbes sama, kui meie jaoks õhk... linnud lendavad ning murendavad hoolega maalaste majade vundamente.
Planeedil esinevad veel ka nägemishallutsinatsioonid.
Jämedalt võttes on kõige selle tohuvapohu põhjuseks planeedi kaks päikest ning planeedi nobe tiirlemine nende ümber.

Kes arvab, et tegu on järjekordse Hard SF pongestusega, see peab pettuma... naljalugu on... üks originaalsemaid muide.

Lugege kindlasti... muide, jutu üks vene tõlkeversioonidest (see parem!) pärineb Arkadi Strugatskilt!!!

Teksti loeti vene ja eesti keeles

Igati nauditav lugu, tahaks isegi pisut lennata. Nagu kõik geniaalne, on ka selles jutus kõik lihtne, loogiline ja konksuga. Aga lisaks sellele veel ka lõbus...
Teksti loeti eesti keeles

Tore ja naljakas jutt. Lihtsalt fantastiline idee — pinnases elavad ja lendavad linnud. Mõnus!!! Lisaks on välja mõeldud selline väga veider maailm, vürtsiks on lisatud huvitav lahendus lindude "õõnestustegevuse" vastu ja nii edasi ja nii edasi. Jutt on väga normaalne. Hindeks on loomulikult kindel "viis".
Teksti loeti eesti keeles

Tõeliselt andekas, vaimuka ideeliiniga lugu. Kummardus Brownile. Veelkord leiab tõestust see, et kui story on hea, pole taadil mingeid probleeme selle hästi kirja panemisega.
Teksti loeti vene keeles

Naljakas ja hea ideega, aga muidu hämmastavalt nukraks tegev lugu. Miks nukraks? Kas teate, ma lähen alati nukraks, kui puutun kokku inimese lolluse ja m6ttelaiskusega. Kui autor mainis hallukaid, mis leidsid aset mingil kindlal perioodil päevast, siis m6tlesin ma kohe, et mille kuradi pärast, kui need rahvast häirivad, nad oma une-ärkveloleku tsyklit ymber ei korralda. Kas siis sellist tuleviku inimkonda me tahtsimegi?! Nii et siis kuigi mulle lugu iseenesest meeldis ja maailma konstruktsioon oli nupukas, ei saa see minult inimliku lolluse kujutamise eest mitte yle kolme.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Aldissi samasse zhanri kuuluv "Legends of Smith`s Burst" oli mu meelest niipalju parem, et käesolev tükk maksimumhinnet ei saa. Tartsi jutt on õige.
Teksti loeti eesti keeles

Tõlkijapoolselt siis Frederic Braun :) .Meeletu jutt. Täiesti ogar selle parimas tähenduses. Nii jabur, et muutub usutavaks. Meistriteos!
Teksti loeti eesti keeles

Kolme jutu arvustused tulid järjest: käesolev, "Jokester" ja "Seven Days Terror". Ja kõigi suhtes oli mul tunne, et olen neid kunagi ammu lugenud -- vene keeles pealegi.
Ei läinudki pikka otsingut tarvis. Nimelt ilmus sarjas "Зарубежная фантастика" 1968. aastal kogumik "31 июня", kus peale nende lugude on veel teisigi häid asju.
"Placet" aga saab kindla viie.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Antonia
1971
Kasutaja rollid
Viimased 19 arvustused:

Mis puutub sihtgruppi, siis on jah lasteraamat. "Muumitroll" on lasteraamat, "Kääbik" on lasteraamat, "Krabat" on lasteraamat, "Alice imedemaal" on lasteraamat.Need kõik on HEAD lasteraamatud. See ei muuda neid kriipsugi võrra kehvemaks ei Hesse, Hamsuni, Davies´i, Bulgakovi või Krossi täiskasvanutele suunatud hääst kirjandusest. Hea lasteraamatu lugemine on võtmi hea täiskasvanute kirjanduse mõistmiseks ning selle kirjutamine tegelikult isegi raskem. Sest ei Hesse ega Bulgakov ei pidanud kordagi hoogu maha võtma, jälgimaks, kas nad ikka suudavad mõtte edasi anda. Kes ei mõista - oma viga! Ja ei vaidlegi. Lastekirjanik peab looma mudeli, mis on sama kirgas, kirju ja komplitseeritud nagu elu isegi, samas jälgides, et see oleks lapsele huvitav ning arusaadav. Ning tõeliselt head lastekirjanikud põimivad kogu selle konstruktsiooni vahele ka mitmeid kihte, mis avanevad ning muutuvad nauditavaks alles teatud vanuseni jõudes, mõned alles täiskasvanuks saades. Nii et põlglik käevibutus "pähh, lastekirjandus" on minu jaoks rohkem rumaluse kui intellektuaalsuse ning materjalist üleoleku näitaja. Seda muidugi ainult siis kui tegemist on hea lastekirjandusega - mida "Lõputa lugu" kahtlemata on. Vabandust kui ärritusin.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kas tõesti mitte ainsatki arvustust??? Isegi eeldades, et raamat on eesti keeles täiesti olemas? Hm. Lastekirjanduse kullafondis peaks Momo lool kindlasti kena mugav soe punase sametiga vooderdet lahtrike leiduma. Kummaliselt kirjutatud lugu - võtab sind kaasa mitte tempo hullumeelsuse ja sündmusterohkusega, vaid rahuliku kulgemisega. Lugu voolab ja sina voolad temaga rahulikult kaasa ning oled äkki väga ehmunud, et ta otsa sai. Väikese linna lähedal vanas mahajäetud amfiteatrisse tuleb äkki elama väike tüdruk nimega Momo. Ta ei räägi palju, aga tema juuresolekul muutuvad kõik probleemid kuidagi tühisteks ning lahendused käegakatsutavaiks. Linna lastele meeldib tema juures mängimas käia, sest mängud pole kunagi päris tavalised kui Momo neist osa võtab. Siis aga ilmuvad linna äkki väikesed hallid härrad, kes ostavad inimestelt kokku aega, millega nood midagi kasulikku ette ei võta ning ühtäkki pöördub elu linnas väga masendavas suunas... Üsna tihedalt küntud teema, kuid vapustavalt hästi kirjutatud. Soovitan!
Teksti loeti eesti keeles

Miks ma viie panin? Nostalgiast, nähtavasti. Ma ei mäleta enam isegi täpselt tegevuskäigu kõiki liine, küll aga on meeles, kuidas raamatut kümneaastasele omase õhinaga särasilmselt neelatud sai. Küllap ta praegu mulle enam ei meeldiks - või siis ei avaldaks vähemalt erilist muljet ja ma korjaks säält kindla pääle välja peotäite kaupa traagelniite ja lapsusi ja romantilist ilutsemist jne. Hetkel pole see üldse oluline. Tähtis on hoopis respekt praegu isegi natuke kauge ja võõrana tunduva kümneaastase plika vastu, kes kogu tolle kirju reisiseltskonna seiklustest siiras vaimustuses nii mõnegi unetunni näppas. :)
Teksti loeti eesti keeles

Tugeva filosoofilise taustaga tekst, mis sellest hoolimata kipub veidi laiali valguma ning üheplaaniliseks jääma. Väga hea materjal näiteks raadiokuuldemängu lavastamiseks.
Teksti loeti vene keeles

Ma siiralt imestan, et selle loo kohta ainsatki arvustust ilmunud ei ole. Minu subjektiivse arvamuse kohaselt üks Bulõtshevi vingemaid lühijutte. Üleüldine globaalne katastroof. Inimkond eksisteerib viimaseid päevi. Üle terve ilma on iga inimolend ametis oma hingenatukese päästmisega - vabandust, velikiegusljarlastel selleks aega pole. Nemad organiseerivad ülerajoonilisi meistrivõistlusi doominos... Loo iroonia pani tõesti hetkeks mõtlema selle üle KUI vähe me enda ümber toimuvat märkame.
Teksti loeti vene keeles

"Hea kergesti loetav lugu" on väga hea määratlus enamusele Bulõtshevi taiestele. Mitte et ma teda sellise määratlusega kuidagi alavääristada tahaks, vastupidi, olen lausa tänulik ühe sellise kirjaniku eest, kes on rohkem või vähem tõsiseltvõetav, kuid kelle loomingu läbimine pakub mõnusaid lõdvestumishetki. NB! See ei kehti KOGU Bulõtshevi kirjavara kohta, tal on romaane ja lühijutte, mille ees ma olen siiralt põrmus!"Draakoni seadus" on aga nimelt selline mõnus puhkeulme, natuke seikluslik, natuke põnev, natuke humoorikas, natuke läbinähtav, natuke liiga kultiveeritud teemavalikuga, natuke lihtsakoeline. Puändist pole küll mingit jälge, aga ega seda eriti ei oota ka. Tore, süütu, õnneliku lõpuga lugu. Selliseid peab ka olema.
Teksti loeti vene keeles

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, algas minu tutvus Bulõtsheviga Alisa-lugudest, kenad helged lastele suunatud tulevikuheietused, nagu nad on. Pärast seda tuli täiesti ootamatult "Mäekuru" ning ma pidin oma ettekujutlust muhedast lastekirjanikust mõnevõrra revideerima. Õnneks positiivses suunas. Hea julm lugu, aus, värvikas, karakterid stiilselt välja joonistatud (noh, vahepeal sutsu puust ette tehtud ja punaseks värvitud ka). Seda enam kurvastas mind seebiooperlik killustatud järg, mis on nii meeleolult kui stiililt lapsikuvõitu, lihtsustatud ja ebaühtlane. Tekkis tunne, et Bulõtshevis tärkas lastekirjaniku mentaliteet, mis nõuab, et lugejaskonna unerahu säilitamiseks peab kõik lõpuks lahenema õnnelikult ja iga ema võiks raamatut südamerahus oma kümneaastase lektüüris aktsepteerida. Oli seda nüüd vaja. Kõigest hoolimata on Bulõtshev siiski üks tugevamaid storyteller-eid, mõnuga ning kergelt loetav ning hea kirjeldaja. Dialoog on tal alati pisut puine olnud (isegi Velikie Gusljari lugudes), imelikul kombel see isegi ei häiri. Ju siis kaaluvad tugevamad küljed nõrgemad sedavõrd üle. Maksimumpunkte ei pane pane just sellesama lootuste purunemisest tuleneva solvumise sündroomi pärast, olgugi see võib-olla lapsik.
Teksti loeti vene keeles

Ei ole ta halvem ega parem kui M&M, lihtsalt käsitleb tunduvalt kitsamat teemat. Mistõttu on üheplaanilisem, aga endiselt vanameistri vääriliselt hää.
Teksti loeti vene keeles

Tõeliselt andekas, vaimuka ideeliiniga lugu. Kummardus Brownile. Veelkord leiab tõestust see, et kui story on hea, pole taadil mingeid probleeme selle hästi kirja panemisega.
Teksti loeti vene keeles

Ma oleks pigem huvi tundnud, MIKS need kaks nähtavasti küllaltki kõrgel arengutasemel tsivilisatsiooni ühte universumisee ära ei mahtunud ning võib-olla oleks sellest lähtuvalt lugu mulle lähemale asetunud. Peale selle ei meeldi mulle kui autor võtab ruupori ja röögatab kõrva: "Pane tähele ja pea meeles - see siin on positiivne kangelane, too seal negatiivne ja sina oled kohustatud kaasa elama positiivsele!!!". Antud hetkel intrigeeris kuripahakole tulnuksõjard mind hoopis enam kui ilmetu ning igavavõitu "good guy".Aga kirjutab Brown päris kenasti, ilus napp liigsetest detailidest küllastamata tekst. Selle eest siis punktike juurde.
Teksti loeti eesti keeles

Suhteliselt kirjaoskamatu ning lihtsakoeline mittemidagiütlev lookene. Oli ja läks mööda. Ei riivanud.
Teksti loeti eesti keeles

Pelgalt tekst. Korralikult kirjutatud, viisakalt läbi mõeldud, võimaluse piires põhjendatud. Aga ei liigutanud ainsatki mu närvi.
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus inimliku ülbuse rappimine, aga siiski paraku üpris irooniavaba. Kirjutatud veidi moraliseerivas "kui-te-head-lapsed-ei-ole-siis..." stiilis, mis mind ükskõik millises kontekstis meeletult ärritab.Tõsi ta muidugi on, et "looduse krooni" mentaliteet vajaks juba pikemat aega põhjalikumaid korrektuure.Ahjaaa, ega see puänt nüüd ikka NII ootamatu küll ei olnud. Pigem selliselt üles ehitatud tekstidele masendavalt ootuspärane.Terve see jutt kokku peaks nüüd tähendama, et polnud üldse halb raamat, ainult põrmu küll ei paisanud.
Teksti loeti eesti keeles

Ühte ei julge panna, sest lugesin taiest suhteliselt varases nooruses ja üht-teist võib olla vahepäälse (mitte just väga lühikese) aja jooksul kaduma läinud.Äkki seal siiski oli midagi - lõpuni sai teine ju loetud...
Teksti loeti eesti keeles

Keegi ei ole ju kuri, igaüks püüab vaid ellu jääda - nii kuis oskab.Ainult et mõni oskab paremini.
Teksti loeti eesti keeles

Üks hingematvamaid raamatuid, mida iial lugenud olen. Kõik eelpool kiitjad on minu eest enamuse ära öelnud, nii et jäägu siis minu poolt pealegi ilus rasvane viis (ja tunne, et seda on armetult vähe).
Teksti loeti eesti keeles